Salm Iraabilist imeline sool. Nii on seda ainet ladina keeles nimetatud teaduse keeles kannate nimetust naatriumsulfaat, aga argielus kasutatakse ikka sõna klau prisool, mis eesti keeles juba Mu ära kodustatud, et selle avastaja nimigi suupäraseks hinnatud ja tehtud liitsõnaks, mida kirjutatakse väikese tähega. Aine avastajaks on saksa apteekri keemik Johann Rudolph. Laupäev eluaastad 1604 kuni 1670. Carstati sündinud klaver jäi varakult orvuks ja õppis kõigepealt apteekriks. 21 aastaselt haigestus ta tühjusesse pärimuse kohaselt saiaga tänu allikaveele terveks ning otsustas siis pühenduda ravikunsti saladustesse, et saaks aidata haigeid ligi. Mesi saksa alasid laastas tollal kolmekümneaastane sõda ning laupäev pidi korduvalt elukohta vahetama, et mitte sõja jalgu. Mingil ajal elas ta isegi Pariisis ja pikemalt Amsterdamis. Pärast Vestfaali rahu asusta Frankfurti Maini ääres rajas sinna omale laboratooriumi kuurvürstid õiguse toota veini äädikat ja müüa ravipreparaate. Hiljem taas amsterdami elama asunud oli Globeril suur kuue töötajaga labor ning aed, milles ta katsetas mineraal väetisi. Kümmekond aastat enne surma kannatas klau pär salakavala haiguse all, mille oletatavalt põhjustas oma keemiliste eksperimentidega organismi mürgitades nii et lõpuks jäi ta osaliselt halvatuks. Diakaotas silmanägemise ajalukku on aga läinud Rudolf Glaber varase keemiatööstuse rajajana, kes arendas välja hulga uusi meetodeid kemikaalide valmistamiseks. Nimetagem näiteks lämmastikhapet varasema nimetusega salpeeter, happe väävelhapet, soolhapet. Ta on väidetavalt ka esimene keemik, kellele oli see ala niinimetatud leivatöö. 1625. aastal avastas klau pär Cars paadi mineraalvett aurutades aine, mis, nagu ta oma kirjapanekutes märgib, sulas keelel maitses soolakalt ja vastupidisel salpeetrile tules ei põlenud. Järgnevatel aastatel sedasama ainet keedusoolast ja väävelhappest sünteesides ja sellega eksperimenteerida leidis ta soolale kaks kuus kasutusvõimalust meditsiinis. Lisaks Al keemiast ja kunstis. Tänapäeval kasutatakse naatriumsulfaati Baltiklaasi ja tekstiilitööstuses nii pesuvahenditest kui mineraalväetistest. Eelkõige on aga gloobrizolduntud kui lahtistav vahend, mida tarvitatakse sageli enne paastukuuri soolestikku puhastamiseks. Apteegis müüakse klambri soolateralise pulbrina, milles tullakse ravijoogi valmistamiseks üks kuni kolm kuhjaga teelusikat klaasitäies leegis vees lahustada ning siis korraga aga ära juua polegi proovinud, kuid arvata võib, et maitseb väga soolaselt. Nii et mõnigi soovitav lisada natuke sidruni või apelsinimahla, juua sellele klaasidega keele peale veel lihtsalt puhast vett. Seejärel soovitatakse kodunt mitte lahkuda, et saaks vajadusel kohe tualetti minna, kuna mõju võib ilmneda juba poole tunni möödudes. Klaub poole nimetatakse muide trastiliseks lahtistiks, mis viitab eelkõige muidugi aine äkilistele toimele kuid ka sellele, et ei sobi regulaarseks kasutamiseks pikema aja jooksul näiteks kroonilise kõhukinnisuse puhul. Nimelt võib see põhjustada organismi vedeliku peetust ja sellest tulenevalt turseid ning vererõhu tõusu. Üldse ei tohiks klambri soola tarvitada lapsed aga ka piiratud või vähenenud neerufunktsiooniga täiskasvanud. Samuti ei tohi võtta seda siis, kui esineb arusaamatuid kõhuvalusid. Vahel võrdsustatakse gloobri sool mõrusoolaga, kuid esimene, nagu öeldud, on naatriumsulfaat vaat teine Aga magneesiumsulfaat. Loodusravis eelistatakse mõrusoola lahtistina, sooleprobleemide korral klambri soolaga. Maksaprobleemide või sapihäirete puhul.