Kuuldud pala oli rootsi helilooja Johan Helmi romani Vivadke trotninkholmi muusikatsüklist. Mu nimi on Mare Rebas ja ma tahan jagada teile oma muljeid kohtumisest ühe Rootsi võib-olla kõige omapärasema inimesega. Tema nimi on Magnus Stenbocki, kelle suguvõsa juured ulatuvad ka Eestisse. Stenbocki aadlisuguvõsa vanemaid Rootsis vabahärra tiitel omistati 1561. aastal üheksa aastat hiljem krahvi tiitel ning rüütel ja aadel. Konna matriklisse kirjutati Stenbockis 1652. aastal. Rootsis on hetkel 28000 inimest umbes 0,3 protsenti kogu elanikkonnast registreeritud rüütel ja aadel konna matriklisse. Kuid on ka neid, kes ei ole matriklisse kantud. Vahe on selles, et matriklisse registreeritud aadlisuguvõsade on ka hääleõigus Stockholmis rüütelkonna hoones toimuvatel aadliistungitel. Rootsi aadlipoliitiline võim kaotati juba 1865. aastal vastu võetud põhiseadusega. Tänapäeval kujutab rüütli ja aadliseisus Rootsis korporatsiooni, mille tegevus on piiratud seadusega, täpsemalt 1866. aasta rüütelkonna määrusega. Rüütli ja aadliseisuse esindajatel ei ole tänapäeval mingeid privileege ega erikohustusi riigi ees. Aadel, kond ise näeb oma ülesannet järjepidevuse säilitamiseks ja kuna nad on üks osa rootsi kultuurist siis on nad võtnud endile kohustuseks selle pärandi eest ka hoolt kanda. Kuid võin julgelt öelda, et krahh Magnus, Stenbocki on neist kõige omapärasem inimene kes elab vanade aadlitraditsioonide järgi Krahv kadunud maailmast. Müstiline, põikpäine, konservatiivne, ebatavaline, veider. Nii nimetatakse teda Rootsi ajakirjanduses. Stockholmist lõuna pool asub söödašeping, lind sealt edasi kagu suunas leiame Sankt-Anna saarestiku, mille külje all elab krahh makrosüsteem pakkuma mõisas Hernboorumis. Herr foorumit on pärandatud põlvest põlve 400 aasta jooksul ja selle omanikeks on olnud mitmed kuulsad Rootsi aadlisuguvõsad. Mõisa peahoone ehitas Riksmaškalk, see tähendab õukonna juhataja Aksel paneer. 1638. aastal. Kiib hooned laskis ehitada 137 aastat hiljem graaf Jentšarna ja krahv Magnus Stenbocki ema isa Nils mörner ehitas vahehoone 1891. aastal 1970.-st aastast on herm foorumi omanikuks, niisiis Krahv Magnus Stenbocki ta päris selle oma emalt krahvinna Louis Montgomery mörnerilt. Kuid juba 14. sajandil olevat seal olnud loss ja herm voorumi esimeseks teadaolevaks omanikuks oligi nüüd algodson, kes oli Püha Birgitta väimees ja elas seal arvatavasti 1350. aastal. Ühel tuulisel sügispäeval seisingi, niisiis Rumi peavärava ees. Vasakpoolselt väravapostilt lugesin, et krahh näitab oma mõisa seestpoolt varem kokkulepitud ajal. Head külastusaeg on maksimaalselt 45 minutit kuid mitte pärast kella seitset õhtul. Astusin julgesti mööda sügislehtedes kaetud teed edasi ja jõudsin mõisahoonet. Torkas silma, et on tegemist vana majaga, mis vajaks hädasti remonti. Minu helistamise peale avanes uks ja lävel seisis pikas mustas kleidis ja valge põllega noor tüdruk, kes tegi mulle kenasti kniksu ja kellel ma avaldasin oma soovi kohtuda Krahv Magnuse Steinpakiga. Ma olin varem teatanud oma ligilähedase saabumisaja, siis ilmus ka krahh kiiresti välja. Teadsin, et ta on 89 aastane, kuid minu ees seisis sale pikka kasvu ja sirge rühiga härrasmees. Esitlus oli lihtne ja südamlik, ta valus noortemajapidajanna juhatada mind minu tuppa. Minu tuba oli mõisa parim külalistuba, nagu krahv hiljem leiutustas. Selles olid elanud tema emapoolne vanaisa Nils mörner ja 1992. aastal jõulu ja vana-aasta vahel ka praegune kuningas Carl 16. Gustav ja kuninganna Silvia. Ukse kõrvalt seinalt vaatas mulle tõsiselt otsa Gustav Ottostenbock, nagu küsides, mis mull on Herboorumis asja. Muide, Gustav fotostenback valitses Kolga mõisas. 1658. aastal. Oli veel teisigi suguvõsa liikmete pilte pärandatud mööbel. Voodi oli siiski kaasaegne ja ma pean ütlema, et äraütlemata mõnus. Mõisa tubades ringi liikudes tajusin ääretut, vaikust ja möödunud aegade hõngu, mis on omane üksnes nii vanale traditsioonidega majale. Pärast saabumist paluti mind kohvi jooma krahvi lemmiktuppa punasesse tuppa, mille seinu katab punane hiina tapeet. Krahv oli väga lahke ja sõbralik ning saime kiiresti jutujärjele. Imetlesin temast suurepärast mälu, huumorit ja seda, kui hästi ta orienteerub oma kuulsa suguvõsa ajaloos. Ta jutustas, et oli Eestis käinud kahel korral 1936. ja 1939. aastal. Esimesel korral sai ta kutse Eesti riigilt sõita Narva monumendi jagamisele ja teist korda sõitis ta Eestisse seoses Kolga mõisa haldamisküsimustega. Kolga mõisas oli krahv 14 päeva. Ta meenutas mõisas olevat hirmsasti kummitanud. Ta pidi isegi tuba vahetama. Ta oli kuulnud seal siidikleitide sahinat, kardinad olid liikunud ja kaks meest olevat koridoris rääkinud. Ka Herboorumis kummitavad, kuid õnneks pole kummitused kurjad. Üks külaline vaat kunagi pärast koju jõudmist saatnud Grafile kirja, milles ta tänanud meeldiva meelelahutuse eest öösel. Külaline arvas, et krahv oli öösel minu ette mänginud. Krahv Magnus Stenbocki ütles naljatades, et igas endast lugu pidavas lossis või mõisas Peab kummitus olema. Jutustasin talle omalt poolt noorest tütarlapsest, kes pidavat kummitama Stenbocki majas Toompeal, kus praegu asub Eesti valitsus. Krahvid andnud ei kummitusest ega ka majast, nii et sain omalt poolt midagi uut lisada. Tundsin loomulikult huvi, millised on krahvi mälestused Narvast. See oivaline leib, see oli kõige parem leib, mida ma iial olen söönud. Ma olen selle järele väga igatsenud, aga pole kuidagi õnnestunud saada, kurtis krahv. Eesti leivasarnast on Soomes ja varem oli midagi taolist ka Lõuna-Rootsis mõnes, kuid Eesti rukkileib on ületamatu. Pealegi pidavat leib oma koostise poolest südamele hea olema, teadis Krahv rääkida. Mulle ütlesin, et ma võin talle eesti leiba saata, millise pakkumise ta leidis, olevat lausa võrratu. Käid singi krahvi soovi ja palusin ühel tuttaval Eestist kaasa võtta kaks pätsi rukkileiba mille läkitasin postiga krahvihärrale kätte. Ja kirjas tänas ta hea leiva eest. Aga ma ei oska öelda, kas ta kirjutas nii paljast viisakusest või maitsest. Leid talle tõesti hästi. Narva külastusest oli minu võrustajale meelde jäänud veel paar piinlikku vahejuhtumit. Kui Rootsi prints Gustav Adolf, praeguse kuninga Karl 16. Gustavi isa pidi Lõvi monumendid katte eemaldama sisse tal millegipärast ei õnnestunud. See ebaõnnestus ka Rootsi sõduritel. Aga siis tulid eesti sõdurpoisid ja kate oli ühe tõmbega maas. Kuid sellega polnud veel ebameeldivused lõppenud. Kui hakati laulma Rootsi hümni, ei mõelnud prints Gustav Adolf sellele, et hümni lon kaks salmi. Pärast esimest salmi võttis prints rahumeeli istet, kuid tema kõrval seisnud sugulane folkebernadot tõmbas ta varrukast püsti. Herbaariumisse sõites teadsin, et konservatiivsete vaadetega krahvile ei meeldi teietamine, sinatamisest rääkimata, mis tema arvates on lihtsalt kohutav. Seevastu on väga olulised tiitlid. Nii oligi, et tema poole pöördudes tituleerisin teda krahviks rootsi keeles Kreeven ja tema omakorda nimetas mind toimetajaks, redakt, hõõren. Kas ma tohin krahvi paluda rääkida sellest ja sellest, kas toimetaja on huvitatud sellest ja sellest niimoodi me siis teineteist kõnetasime, kuid pean ütlema, et mind see ei häirinud, sest vanahärra käitumine oli väga sundimatu. Krahv Stenbocki võtab juba 20 aastat vastu külalisi niinimetatud being, kes kuid et sissetuleku saamise mõttes, vaid hoopis sellepärast, et talle meeldib inimestega lävida. Ja et üksindust leevendada, elab ta ju seal täiesti üksinda. Ööpäev maksab 400 rootsi krooni, mille sisse on arvatud kolm söögikorda. Hoidsin pöialt, et oleksin ainuke külaline vähemalt nende kahe päeva jooksul. Nii juhtuski ja mul oli selle üle hea meel, sest sain Grafiga segamatult rääkida. Krahvi rootsi keel on vaba, tänapäeva kõnepruugis näiteks sõna praata rääkima tema jutust ei leia, küll aga konverzeera Eesti keeles vestlema. On tavaks, et mõisa peremees einestab koos oma külalistega. Krahh ise on juba Neid mitmeid aastakümneid taimetoitlane, kuid minu jaoks olid eraldi toidud hommikusöögi ajal teenindasimendid ise, kuid lõuna ja õhtusöögi ajal on ta jäänud truuks vanale mõisas valitsenud traditsioonile. Kui supp oli söödud, helistas ta hõbekellukest. Majapidajanna ahvi säravad tühjad taldrikud ja tõi vaagnale sooja toidu. Seejärel uus helistamine. Jah, lauale ilmus magustoit. Rootsis pole supid nii levinud, kuid grafi kodus küll. Peab ütlema, et söök oli lihtne, kuid maitsev. Panin ka tähele seda, et õhtusöögi ajaks oli ta ülikonna vahetanud ja ka mina püüdsin veidi pidulikumalt, kuid mitte ülepakutult riietuda. Kõrge ja haige selja ja muude pisemate hädade tõttu olid meie jutuajamised korraga umbes pool tundi pikad. Seejärel pidi krahv puhkama. Ta kurtis ka, et kuulmine ja nägemine on viletsaks jäänud. Üldse olevat olnud kogu elu nõrk tervis olnud, mistõttu tal ei ole ka kunagi mingit tõelist töökohta olnud. Krahvi isa Willifrid pen, Venu dohc har Magnus Stenbocki. Muide Magnuse nimi on Stenbocki suguvõsas väga levinud. Sündis 1807 kolmandal aastal Kolga mõisas, kust perekond 28 aastat hiljem kolis Rootsi. Krahvihärra ei osanud öelda, kust isa sellise nime sai. Willi Frid, penne nutta. Kuid see tähendab tere tulemast. Stenbocki perekond asus elama her voorumi lähedusse ja seal tutvusid ka krahvihärra isa ja ema. Minu võõrustaja jutu järgi olevat abielu olnud väga harmooniline. Ma juhtusin lugema Uppsala Ülikooli professori laas Gunnar Larssoni ja dotsent Raimo Raagi poolt koostatud juubelikogumikku soome-ugri keelte õppetooli 100.-ks sünnipäevaks. Sellest leidsin, et krahvi isa õppis eesti keelt möödunud sajandi algul Uppsala Ülikoolis. 1906. aastal kaitses ta väitekirja slaavi keelte alal krahvihärra ise aga sündise Stockholmis ester malmi linnaosas 1911. aastal. Isa töötas Stockholmi kuninglikus raamatukogus. Viis aastat hiljem kolis perekond Lindschö pingisse, kus isast sai linnaraamatukogu direktor. Kuid kahjuks ta suri noorelt, 40 üheksa-aastaselt, kui krahv oli 11 aastane. Isa oli väga lugupeetud ja armastatud inimene mitmekülgsete huvidega ja ta kirjutas ka raamatuid. Ema Luismerne oli samuti kirjanik, ajakirjanik, muusika? Jah, kirjanduskriitik, radikaalsete vaadetega, kes võitles naiste hääleõiguse eest. Emast sai her foorumi omanik 1931. aastal, kui tema vennad mitmesugustel põhjustel ei saanud mõisa valitsemist üle võtta. Ja sellest ajast saadik on Herboorum olnud koduks Kagraafile. Pärast isa surma abiellus ema kapten Montgomery iga, kes kuulus kuulsasse vendade ringi, kes olid aadliringkondades tuntud ja hinnatud seltskonnainimesed. Kuid krahvihärra jutu järgi vägijooke nad ei olevat eriti hästi talunud. Krahvi ema oli raudse tervisega, sest krahvi jutu järgi tavatses ta veel 90 aastaselt teha tervisejooksu kaks korda päevas hommikul ja õhtul. Küllap võib ka krahvi kõrget iga seletada geenidega. Tundsin huvi, kas krahvihärra on olnud õnnelik. Herboorumis. Rahvi õnnelikum aeg oli lapse eas, sest ema oli väga hoolitsev ja hell, kuid ta viskas koolisid. Nii õpetajad kui kaasõpilased kohtlesid teda ebaõiglaselt kuid mitte alati piisas, kui riietus erines teiste omast kohe, olid kiusajad jaol meenutab krahh. Isegi algklassides kiusati teda tutiga, mütsi pärast. Sellist mütsi kandsid kõik lapsed möödunud sajandi algul, kuid just tol õnnetul aastal ei olnud see müts moes. Hea pilguga ei vaadatud ka sellele, et ta oli krahvi poeg. Ka iseloomult erines ta teistest. Tal olid religioossed huvid ja ta oli aru saanud, et kaklemine on inetu. Seetõttu sai ta teiste poiste käest nahutada, et ta ennast ei kaitsnud. 1932. aastal sõitis ta Stockholmi, kus ta õppis poolteist aastat kunstikoolis. Seejärel pühendustab pisipiltide maalimisele. Ta sai palju tellimusi ja müüs oma miniatuur maale odava hinna eest. Krahv rõhutas, et tal on alati odavad hinnad olnud näiteks maa rentimisel odav üür ja nii edasi, sest talle ei meeldi teiste kulul rikastuda. Selline mõttelaad olevat valitsenud juba rüütliajastul. Rüütel ei hoolinud kunagi rahast, toonitas krahv veel kord. Viimased aastad on ta tegelenud akvarell-ide maalimisega. 1903. aastal maalis ta näiteks üle 100 maali. Tal on need ka välja pandud Herboolumis. Keegi olevat talle öelnud, et ta maalib harmoonilisi pilte disharmoonilisel ajastul. Mulle meeldisid mõned pildid, mis kujutasid ainult üksikud puud. Küsisin, miks ta just üksikuid puid maalib. Sain vastuseks, et küllap need väljendavad tema üksindust. Kui ma kuulsin, et akvarellid on talle armsad nagu lapsed, kelles ta ei raatsi lahkuda, siis ei julenud ka paluda ühte pilti. Mälestuseks. Stockholmis õppimisele moodustas ta kaks tantsuklubi, kus tantsiti 18. ja 19. sajandi õukonnas. Dance. Tantsuklubid olevat äratanud varsti tähelepanu ja praeguse kuninga Karl Gustavi ema printsessi Bella palvel esineti mitmel puhul isegi Stad süüseti sinisesse saalis Stockholmis. Seejärel asus ta elama maale ja tantsuklubide esinemine toimus juba sporaadiliselt. 1958.-st aastast kuni 1990. aastani, kolida Stenbocki suguvõsa sihtasutuse esimees. Seejärel asus tema kohale Fidei komissar. Nüüd on ta uuesti aseesimees ja kogu mõisa hooldamine on olnud tema õlul. Alates 70.-te aastate keskpaigast on ta pidanud üksinda otsuseid langetama, mis pidavat olema kaunis pingutav. Mõisas on alati olnud juhtmõtteks võimalikult õiglaste tingimuste loomine mitte aga võimalikult suurema sissetuleku saamine, toonitas Krahv Magnus. Stenbocki. Kui kuningas Gustav ja kuninganna Silvia külastasid Herboorumit, olevat kuningas öelnud, et Herboorumis on aeg peatunud. Ühel öösel aga kostnud nende toa kõrval asuvast vannitoast kõva pauk, mida kuulis isegi krahv oma eluruumidesse maja teises tiivas. Pesumasin oli põlema süttinud, kuid kuninga välkkiire reageerimine päästis herbaariumi. Tulekahjust mõisast lahkudes olevat kuningas Karl Gustav öelnud, et herm foorumis veedetud päevad olid sündmusterikkad viidates loomulikult pesumasinale. Herbaariumi valdused on üle 3000 tündrima ehk ligi 1500 hektarit, lisaks veel looduskaitsealaks kuulutatud ekene saar mis on umbes 230 hektarit. Seal on tohutu suuri tammesid haruldasi putukaid, taimi, linde ja samblikke. Saar on trahvi eraomand. Kui mõisa aknast välja vaadata, siis on ka mõisa ümbrus looduskaitse all, kui ta ei suutnud lahkuda pargist, kus kasvavad mitusada aastat vanad vahtrad. Jah. Tammed. Mõisa juurde kuuluv põllumaa on renditud kaheksale rentnikule, kellest viis tegelevad mahepõllundusega. Krahv Stenbocki püüdis juba viiekümnendatel aastatel juurutada keskkonnasõbraliku põllunduse ja alates 1970.-st aastast on rendilepingus kirjas. Taimemürkide kasutamine on keelatud ja kunstväetist tohib kasutada vaid mõõdukalt. Mõisa oma aiamaal mingi keskkonnasõbralikule meetodile üle juba 50.-te aastate algul. Kuid viimastel aastatel ei ole graafil võimalik aedniku pidada, mistõttu aed on osaliselt unarusse jäetud. Mõisa metsistunud iluaias kasvavad kask, vaher jalakas Haab viirpuu, akaatsia elupuu, sirel must leedripuu ja lõhnav kuslapuu. Kujutan hästi ette, et suvel aias jalutades tekib tunne, nagu jalutaksid tihedas ürgmetsas. Kuid minu sealviibimise ajal oli sügis juba lehed langetanud ja aed näis kuidagi nukrana. Kuid graafik 30-le või 40-le kassile ta ei tea. Nende täpset arvu peaks metsistunud aed lausa paradiis olema. Kui ma her foorumisse jõudsin, nägin kõigepealt igat värvi ja suuruses kasse kes uitasid ringi nagu päikesed trollid peahoone ümber. Kuulsin krahvilt, et mõni aasta tagasi oli keegi viibinud tema mõisas oma kahe kassiga. Need jäid sinna ja pole vist vaja lähemalt seletada, kuidas kassikoloonia kasvas. Ega nad nii sõbramehed olnudki, kui ma fotoaparaadiga ligines, siis jooksid nad laiali. Krahv hoolitseb kasside söögi ja peavarju eest, kuid majja sisse neid ei lasta. Kui ütlesin, et ka mul on kodus, kas siis vastas ta selle peale, et me oleme ju normaalsed inimesed. Grafmandmasse Stenbocki elab India filosoofia järgi, mida ta Neid aastaid põhjalikult uurinud ja tulnud järeldusele et ühtegi elavat olevust ei tohi tappa, kui see just hädavajalik pole. Krahva armastab loodust ja ta ei raatsi maha saagida ühtegi puud, ka siis mitte, kui need peaksid juba majja sisse murdma. Tõepoolest, iga teine omanik oleks suurt puhastustööd teinud nii pargis kui aias, kuid mitte krahv. Seetõttu jätab mõisa ümbrus üsna metsistunud mulje. Kuid see ei tähenda seda, et krahvi härral puuduks ettekujutus ühest hästi hooldatud mõisast. Vastupidi ta jutustas, et tema lapsepõlves oli maja ees hiigelsuur kruusaväljak, mille keskel oli rajatud ümmargune muruväljak, kus kasvasid pelarkoonid ja Agavid. Siis olevat Herboorumis alles stiili olnud. Krahv arvab ise ka, et ta koduümbrus näeb veidi korratu välja, kuid ta ei saa sinna midagi parata, sest miski vägi ei saa teda sundida kasvõi pisemadki osakest murda. Kuid prügivedajad andsid korralduse puhastada mõisahoone juurde viiv tee kolme ja poole meetri laiuselt kummaltki tee servalt ja nelja ja poole meetri kõrguselt eemaldada puude oksad. Krahvi arvates mingi selle nõudmisega liiale, sest ega prügivedajate autod pole mingit kahekorruselised bussid. Praegu kannab mõisa eest hoolt ainult üks isik, kuid ema, isa Nils mörneri päevil töötas seal 25 inimest, kes kõik olid oma eluga rahul. Näiteks teeni servoorumis 50 aastat toaneitsi fina, kes pärandas vana krahvi perekonnale 12000 rootsi krooni praeguses vääringus vähemalt 100000 krooni. Salongis nägin imeilusat töömi kristallkaussi, mille mõisatöölised olid kinkinud ema isale tema 70.-ks sünnipäevaks. Krahv meenutas veel, et kui ta ei tahtnud lapsepõlves putru süüa, siis õnnestus emal see järgmiste meelitussõnadega. Üks lusikatäis vanaemale üks vanaisale, üks kutsar Gustalile ja neljas inspektorlinstatile. Kõik see näitab, et Herboorumis valitses harmoonia ja kõik olid nagu ühe pere liikmed, ütles krahv. Sama armastatud ja lugupeetud oli ka krahvi isa, isa, isa Magnus Stenbocki, kes Elaskolgal. Kui ta suri, siis olevat 12000 talupoega teda viimsele puhkepaigale saatnud. Krahv lisas, et alati toob näiteks oma vanaisasid, sest tihti räägitakse, kui viletsad olud valitsesid mõisades. Kuid see polnud alati nii, on krahvihärra veendunud. Mõisahoone ise vajaks hädasti remonti nii seest kui väljast, samuti vajaks kohendamist ka pärandatud mööbel, mis restaureerituna näeks väga kaunis välja. Kuid selleks on vaja raha. Krahvi arvates on Rootsis rentnikele antud suuri privileege, kuid tema enda sissetulek läheb peaaegu täielikult. Kuri Kuusateks rootsi maksudeks endale jäävad väga vähe. Sissetulekute ja maksude kohta jutustas ta mulle, et see on kaunis keeruline. Ta seletas, et näiteks ajavahemikul 1980 kuni 1990 sai ta loa müüa aastas ühe maja koos selle juurde kuuluva maaga, et sel teel koguda raha maksude maksmiseks. Krahv Magnuse Stenbockis sai kuulsaks oma raamatuga thankaroksindbuncter mõtted ja seisukohad, mis kätkeb kogu tema elufilosoofia ja arusaamad. Raamatus, mis on kirjutatud neljakümnendatel aastatel, kuid täiendatud hiljem lahkab ta kriitiliselt kogu kaasaegset ühiskonda. Ta räägib aadlikultuuri üleolekust tänapäeva inimeste juurtetusest keskkonnast taastamisest, heitgaasidest, mis on kaasnenud masinate ja tehnika kasutusele võtmisega naiste rolli muutumisest, kunstist, muusikast, koolisüsteemist, inimeste omavahelisest suhtlemisest, maitsest, stiilist, Edaki tundest, kommunismist, aga ka Euroopa Liidust ja tuumaenergiast. Mõningaid väljavõtteid. Indust realism on kogu kurjuse põhjuseks ühiskonnas. Põllumajandus on kõige hinnalisem aluskivi ühiskonna ehitamisel. Kõik arstid vangutasid pead, kui minust sai taimetoitlane 1937. aastal. Nad olid unustanud, et pool maailma elanikest toitub juurviljadest. Herbaariumi mõisas kasvatati kartulit juba tükk aega, enne kui Younas Al streenarhakas oma talus rootsimaal kartulit kasvatama. 1724. aastal. Euroopa Liit muudab Rootsi vasallriigiks. Kunstist rääkides ütleb ta, et teda takistas kaua aega see, et ta ei saanud maalida asju nii, nagu nad tegelikult välja nägid. Krahh peab silmas moodsat kunsti. Kinos pole ta juba kaua käinud, tal olevat meeldinud näiteks tuulest viidud. Seevastu bot grupi Abahta teab. Eriti hindab ta muusikali Chess, milles ta tundis kohati ära Bachi. Aadel konna kohta kirjutab ta nii. Meil on kaasasündinud anne riigi juhtimiseks. Lugesin trahvi härra raamatu läbi ja pean tunnistama, et kuigi ma kõigi tema seisukohtadega ei nõustu, oli krahvi juba 60 aastat tagasi mitmes mõttes oma ajast ees kas või näiteks keskkonna saastamise ja teatud määral ka naiste rolli käsitlemises. Ehk teisisõnu, krahv kirjutas sellest, millest teised julgevad vaid mõelda. Ta jutustas mulle, et kui raamat trükist ilmus, kirjutas kirjanik ebaleevenhaup et krahv Stenbocki seisukohti peaks kogu maailm võtma tormi hoiatusena. Ajaleht Helsingborgis taak, laat kirjutas, et kahjuks leidub veel narre, kuid kui nad hakkavad raamatuid kirjutama, siis on aeg nad peatada. Ajalehe Göteborg stiidingenud retsensioon, mida ta seevastu väga hindas, kõlab nii. Sven Stoltet ja Magnuse Stenbocki ühendab see, et peaaegu kõik, mida nad kirjutavad, on tühi jama. Kuid krahv on uhke selle üle, et teda võrreldi just Sven Stoltega, kes üsna tihti kritiseeris teravalt Rootsi ühiskonda. Viimastel aastatel on aga hakatud mitmeid krahvi seisukohti ümber hindama. Krahh hindab väga naisi, kuid tal on kahju tänapäeva naisest, kel peavad olema teravad küünarnukid ja mehelik käitumine. Tal ei lasta arendada oma naiselikke külgi. Leebed naised jäävad tahaplaanile. Graafil ei ole midagi selle vastu, kui vallalised naised tahavad karjääri teha. Abielus naised peaksid olema kodus laste üleskasvamise ajal kuid kahjuks takistavad seda kõrged maksud. Üldiselt peaks naine olema kodus, sest ainult naine oskab luua kodusoojust kuid seda võimet ei saada täielikult rakendada, sest kahekordne koormus tööl ja kodus kurnab nad ära. Krahv teab ka, et on mehi, kes kodus naist ei aita, kuid seda pole neil vaja ka teha. Teistsugune on lugu siis, kui nad on heaks kiitnud. Kui julgustanud naist tööle minema, siis on nad kohustatud kodus aitama. Grafindab tööjaotus talunike hulgas. Mehed kannavad hoolt väliste tööde ja naised sisemiste tööde eest. Siis ei teki vastuolusid ja maarahva hulgas on ka lahutused, haruldasemad kui linnas. Krahvihärra märkis, et ema, tema seisukohad läksid naisküsimuses lahku. Küsisin, miks krahvil endal perekonda ei ole, aga vastus oli lihtsamast lihtne. Ma ei leidnud kunagi seda ainukest ja õiget või siis oli see nii, et sügavad tunded olid küll olemas, kuid neist ei arenenud välja midagi tõsisemat. Stenbocki aadlisuguvõsa on üks vanimaid Rootsis. Eesti harule pani aluse Pontus de la Gardie, kes sai Kolga mõisa oma aialt kuningas Johan kolmandalt tänutäheks üles näidatud vapruse eest sõjas. Venemaaga. Mõis läks edasi pojale, feldmarssal Jakob Dela kaardile. Ta oli ka ainuke, kel õnnestus Moskvasse sisse marssida ja eluga sealt tagasi tulla. Jakobi tütar Kristiina Katariina abiellus Rootsi laevastiku ülemjuhataja Gustav Otto Stenbocki ka. Ja nii läkski Kolga mõis Stenbocki valdusse. Rootsi poolsest harust leiame palju originaalseid ja geniaalseid isiksusi, näiteks Katariina, kes oli, abiellus kuningas Gustav paasaga. Krahvi vanaisa Nikolai Stenbocki vanaisa abiellus teofilist Joartiga, kelle vanaema omakorda oli Immanuel kanti vennatütar. Üks prantsuse revolutsioon. Ta õpetas ujuma krahvi ema Luis mörneri vanaema või siis näiteks geniaalne luuletaja Eerik Stenbocki, kes oli hea sõber Oskar valdiga. Kõige kuulsam neist on feldmarssal Magnuse Stenbocki, kes võitis Narva lahingu koos Karl 12.-ga 1700. aastal. 10 aastat hiljem võitis ta taanlasi Helsingborgi lahingus, kuid oma elu lõpetas ta siiski vangina Kopenhaageni kindluses. Kuigi Vene tsaar Peeter esimene isiklikult sõitis kohale ja palus taanlasi tema vangipõlve kergendada. Tol ajal ei vihatud oma vaenlast, moraal oli hoopis teistsugune, väidab trahvi härra. Peale selle, et Katariina Stenbocki abiellus kuningas Gustav Vasa ka on Stenbocki suguvõsa küllap kõige tuntum selle poolest, et nende teenistuses oli Henrik hammar päri, kes oli feldmarssal Magnus Stenbocki ohvitseri adjutant. Stenbockis, kes oli kuninga lemmik, oli saanud käsu jääda koju ja kaitsta Skoonet. Nii ka juhtus. Taanlased said lüüa Helsingborgi juures 1710. aastal ja Magnuse Stenbocki läkitas hammardari rõõmusõnumiga Stockholmi. Ratsasõit oli väga dramaatiline hammarberi hobune kukkus ja suri Islusseni lähistel, mis asub Stockholmi vanalinnas. Andis tõuke luuletajale Karl Snoiskile poeemi kirjutamiseks pealkirjaga Steel box kriir Stenbocki kuller. Kohale jõudes oli ta nii väsinud, et teate edasiandmisel leskkuninganna Hedvig Eleonora-le ei suutnud ta püsti seista, vaid ütles sõnumi edasi istudes. Kuid ka leskkuninganna oli hetke mõju all, nii et ta kuulas teate ära püsti seistes. Sellest on kujunenud klassikaline ütlus. Han, sitler, OK, hun Stor. Tema, see tähendab hammarberi istub ja tema, see tähendab kuninganna seisab. Realski luuletust, mis oli kirjutatud rahvuslikromantilise paatosega, oskasid kõik rootslased peast vähemalt krahvihärra nooruses, kuid tänapäeval krahvil on kahju, et rootslased ei tunne ega austa oma ajalugu. Feldmarssal Magnus Stenbockis veel vast nii palju, et ta kirjutas ka tuliseid armastuskirju. Maalise tegi kahtlasi keemilisi katseid. Ta oli niivõrd populaarne, et kodanlus panustada asuda Rootsi troonile, kui kuningas Karl 12. oli ära ja võitles venelaste vastu. Ta keeldus viisakalt. Feldmarssal Magnuse Stenbocki oli herbaariumi krahvihärra isa, isa, isa, isa, isa, isa, isa, isa, see tähendab kaheksa põlvkonda tagasi. Või näiteks onkel maks, vanaisa vend, kes sõitis kusagile tuur kestani kanti, armus kohalikku võimu kandja mõlemasse tütresse ja abiellus nendega. Tema vend sai sellest teada ja tõi ta koju tagasi. Vanaisa, teine vend, kes oli vene kindralkuberneri adjutant, pidi kuberneri pruudile järele sõitma, kuid armus ja napsas pruudi kubernerid. Vanaisa oli üldse karvane mees, kes tavatses oma poegadele, kui nad väikesed olid, naha peale anda nii hommikul kui õhtul, kuigi poisid midagi paha polnud teinud. Kuid isa arvates mõtlesid nad kindlasti pahandust teha. Ta jutustas veel, et vanaisa oli tubli ärimees. Ta olevat pannud Loksal käiku tellisetehase ja tal olid kah laevad, millega telliseid vedada. Laevade nimed olid alfa, beeta gamma ja delt. Vanaisa olevat üldse olnud väga energiline. Ta olevat olnud ka kreisikohtunik. Graafil on ka huumorit ja ta oskab lõbusaid lugusid vesta. Järgmise loo oli ta lugenud kusagilt raamatust. Üks mõisahärra olevat alati olnud hommikuti halvas tujus, jääd seda kellelegi peale välja valada, sõimas ta igal hommikul oma kutsari läbi. Kutsari sai sellest lõpuks nii villand, et ta toppis oma liiv reõlgi täis ja seadis õlekuju akna ette. Mõisnikule oli vilets silmanägemine, siis langesid kõik sajatused õlemehe peale, kutsar aga vaatas pealt jana ris kahjurõõmsalt. Krahvi jutustas ühe looga Jakob Pontus Stenbocki õelast naabrist tuntud Ungern-Sternbergis. Keegi tema tuttav oli rääkinud, et vanim balti aadlisuguvõsa on Ungern-Sternberg. Algselt oli perekonnanimeks ainult fon Sternberg, kuid nad elasid juba enne veeuputust. Ja kui herphans Sternberg märkas, et vesi üha rohkem tõusis, siis muutus ta rahutuks ja närviliseks ja läks noa juurde ning küsis, kas ta võib koos perega Noa laeva tulla. Kuid noale oli antud range korralduse, et ainult tema pere võib laevas olla Noa vastas siis saksa keeles Ungern mis tähendab vastumeelselt ja sellest ajast ongi nimeks Ungern-Sternberg. Rahulik hist uurija ja. Kahe päeva jooksul rääkisime paljudest asjadest ka üksindusest. Okei, aga varem ma tundsin ennast üksinda, kaks aastat ei olnud mul kedagi majapidamises abiks ja ma püüdsin ise kõigega toime tulla. Lihtsama toidu valmistamisega ma sain hakkama, aga küllap oli toit liiga üksluine. See polnud veel kõige hullem. Hullem oli hoopis üksindus, kuid nüüd tulevad tuttavad ja sõbrad samuti hein, kes 1981.-st aastast alates ka talvel on üsna palju külalisi. Millenniumivahetusel oli mul näiteks 22 külalist. Maksimaalselt saab vastu võtta 30, kuid see pole just kõige parem. 20 külalist on paras, siis pole vaja välja tuua lisavoodeid, jutustas krahv. Mulle meenub krahvi jutust veel üks tõik, kui ta käis 1939. aastal Kolgal siis olevat ta seal end kodusemalt tundnud kui teistes paikades Rootsis. Tema sugulased olid Eestis kaua elanud ja perekonnal õnnestus lahkuda Eestist küll, kuid mitte ilma lunamaksuta venelastele. Rajal polnud palju arste ja krahvi sugulane Margaret hoolitses kohalike haigete eest. Venelased tahtsid, et ta jääks kohale ja me pidime tema eest maksma lunaraha, et teda Eestist välja saada. Kuid seda summat krahv täpselt ei teadnud. Mis puutub Kolga mõisa sisustusse ja perekonna maalikogudesse, siis paljud maalid sattusid näiteks Poolasse kuid üks osa maalidest, mööbel ja raamatud on jäänud kadunuks. Mõningaid maale on tagasi saadud ja nagu krahv jutustas, on ta olnud kontaktis Rootsi välisministeeriumiga, et diplomaatilisel teel maale Poolast välja saada. Mis puutub tulevikku, siis tuleviku suhtes on euroliidu ja tuumaenergiavastane Krahv Magnus Stenbocki pessimistlik ja juba 60 aastat tagasi kirjutas oma raamatus, et Masina kultuur läheb katastroofi-le vastu. Ebaloomulik, nii aparaatide heli kui väljanägemine on vastikud ja paljud inimesed on tundlikud elektri suhtes, kirjutas krahvihärra oma raamatus. Oma mõisas on ta lasknud panna uued elektrijuhtmed, mis on vabad elektromagnetilised kiirgusest. Need maksavad palju ja tal ei jätkuvat raha kõiki juhtmeid välja vahetada. Ma ei suuda kuidagi mõista, et nii palju inimesi tungleb suurlinnades kuid tema arvates on tegemist valitsuse sihikindlapoliitikaga, mis raskendab Talumehe elu. Paljud talud lähevad pankrotti, kasvab enesetappude arv ja talumeeste elu tehakse igati raskemaks. Kõik see kokku annab surmahoobi talumeestele, kes on maa südameks krahv ja kes on püüdnud luua oma paradiisi Sankt-Anna saarestikku nii hästi või halvasti, kui seda nüüd on õnnestunud. Krahv ütles ühes varasemas intervjuus ajalehele Expressen, et paljud tahavad mind näha mingi iidse aja jäänukina. Teatud mõttes on neil võib-olla isegi õigus. Head kuulajad, sellega lõpetan oma jutustuse Krahv Magnus Stenbocki ist, kes tunneb rõõmu Rootsi ja Eesti saade suhete üle ja arvab, et Eesti peaks kuuluma ikkagi Põhjamaade hulka. Ta meenutab suure soojusega nahka kõiki eestlasi, kellega ta kunagi oma elus on kokku puutunud. Saates kõlanud muusika katkendid olid ka krahve Magnus Stenbocki lemmikheliloojatelt, Vivaldilt, Mozartit ja pahilt.