Teeristil seisan, on neljapäev. Öö on, ma seisan karikas käes. Keskööl, siis kui pilvitus lakkab, karikas käes, ma nõiduma hakkan. Kuradit ootan, ehk tuleb see mees mürgistest aurudest leha pilv ees suu aurul verest, mis hetke Eesti jõi. Tema vaid teema mind aidata võib. Hirm on mul. Tuul õõtsub Gustaga tahab viimse kui hilbu ta kisuks pult maha. Lõdisen tuulejänese käes. Oh, miks ma tulin. Oh, oleks küll päev. Pilvitus lakkab täiskuu pea kohal, kalkuma hakkab kell nagu masin mu enese sees. 12 kajavat lööki teeb. Ei tulnud veri suud lehabil vees. Tuli üks väike ja väsinud mees veidike vimma nii kujult kui tujult tuge otsides teeäärselt pujult. Nelja tee ristil ta peatuma jäi. Siis tema pilk minul peatuma jäi. Kutsusid kohtama, räägime siis otse ja lihtsalt nii on minu viis, mis tahad, saad? Hinda ju tead? Kolm tilka verd ainult andma, sa pead. Karika andsin ja ütlesin talle. Julgust. Vaid julgust, Kallase mulle elamise julgust ja võitlemis jaksu. Olgu siis. Vedelat, olgu siis paksu, kannatan välja. Rohi on rohi, kui ainult elada julgeda. Tohin. Mis puutub hinnasse? Seda ma tean, ainult mu veri ei ole vist hea. Rohumaa sain. Ja veregi andsin karika kohmetult koju, ma kandsin. Panin ta lauale enese ette. Nüüd teda vahin, kui filoso vett. Julgus mul puudub, et karikast juua. Arguste argust tuli teeristist tuua. Ühes kõrtsis ta maksis kõikide eest teises nuttis ja võlgu jõi. Ühes kõrtsis nähti tas tõelist meest, kuid teises ta naerdud sai. Ühes kõrtsis ta jootis kodutuid. Teises rikkail Endioota lasi. Pidas kõnesid pikki ja mõttetuid et arm olla kuldaväärt asi. Üle kõige ta armastas armastust. Üle kõige ta vihkas kulda. Kuid ameti naised tal näitasid ust niipea kui ta üle nad kuldas. Ta tõotas, et homme ta kuningaks saab. Et homme ta võlad kõik maksab. Kuid kui teda kodutud kroonivad, selgub, kroonida kanda ei jaksa. Liiga purju end joonud on pisike, pea kõigub krooniga siia ja sinna kroon kukub ja puruneb. Seegi on hea koju koormata, kergem on minna. Kallid Kivita siinsamas hooletult heidab litside jalgade ette. Ning hetke pärast ju muretult kannab Haamerost algkeeles ette. Ja kuigi ta tõepoolest kuningaks sai ei kahanenud võlgade koorem. Ja kogu eluks ta osaks sai olla iseenesest noorem. Olla olemas elatanud poisina aru endale andma Ta, kes. Isa oli mul hulguste kuningas. Ja minust sai hulkur printsess. Omaenese habemekarvade juures oma pussnoa ja pruudi ja karika juures tõota ja vannu nüüd jäädavalt meile. Et mis ka ei juhtuks, sai alistun neile, kes sündinud seks. Et sult vabadust võtta iga piiraja vastu, kui tõttad sa sõtta. Luban, sul kõlab tarbeni. Lõbusad kerjused eeskujuks võtta, lüüakse sind ise taplus tõtta, kui keegi valetab, valeta vastu. Õigus on kõikidel teedel sul astu kodu ja kõrtsi ja kirikuteel armu ja sõimu ja varguse teel hõlpsalt võid käia, kui e-suke veel. Sinu pussnoa ja pruudi ja karika nimel luban sul maitsta mõnd üksikut imet. Pakases mõelda võid soojale duaale. Brändit juues võid puhkuse andaga noale võit kiskuda kolinid talvel kui suvel. Kuid ikka pead kaitsma me kõikide huve, mis ka ei juhtuks ja mis ka ei tuleks. Ära lase end tõmmata odavast nõksust. Ära lase end püüda kavalast lõksust El alla tissis silmi ja kinnise suuga aja elu, kui jänest ära tegele muuga. Ela hästi, söö palju joon nagu jaksad. Sellist hindame varast, et vabadus maksab. Igatsen oma kuningriigile, kergemeelset kuningat. Sest raskemeelsust on mul endalgi küll. Igatsen pillajat kuningaks sest kogumatagi koguneb liigset vara. Igatsen laulu, sest ise ei pea viisi. Igatsen nalja, sest naerda ei viitsi. Igatsen tantsu. Ehk tantsiksin siiski. Narri pean kuningaks tõstma. Halvasti halvasti käski jätar, tundsid sa oma narri? Narr käib nüüd ringi kuningarüüs ja kedagi enam ei narri. Narr on nüüd tõsiselt tähtsust täis. Tal esineb raskemeelsust. Narr naerda ei taha, vaid ringi käib ja uurib õukonnameelsust. Laul, nali ja tants on keelu all nüüd kogu kuningriigis. Ja kuninglik paargi on põlu all. Nüüd kogu kuningriigis ja vara. Vara, ei põrmugi vähene. Tõus on nii kiire, et langus vist läheneb. Nüüd ma siis hommikul ärgates enam ei suitseta, voodis. Nüüd ma siis hommikul ärgates enam ei kohvita voodis. Nüüd ma siis hommikul ärgates panen end ise, riideteenijaid pole ja nendega enam ma üldse ei riidle. Enam ma päeva kuludes üldse veinikeldri ei lähe, sest vein vaadist vähemaks kuuludes võib kergesti hakata pähe. Üldse elades kuningast narriga pole ma enam kui mina. Tunnenda kõrvalenud narrina ja unistan lõhkisest külast. Kord nooruses, mäletan, harduses on mull üks seesuke olnud siis tulid need lossid, jai, jõukus ja muu, mis ahnusest ikka on tulnud. Ja siis, kui kõik oli olemas, tuli muremust, valgus mu pääle. Ja siis oma pääsemislootused nagu narr, panin Harry pääle. Kuid narr oma südames kuningas oli nii nagu iga mees Ta enese teostas ja nõnda vist oleks teinud küll iga mees. Ja minu võim kahanes väikeseks, mis enesest pole ju vähe. Ainult lõhkine küna mu noorusest mul kuidagi meelest ei lähe. Nüüd ma ootan siis haldjat või kedagi, kes oleks mu vastu hea sest minagi kunagi enese tagasi teostama pean. Siis mäss ja möll on rahvas tõusnud üles. See tubli rahvas. Millal küll ta mõistus ärkas üles, hurraa, näe, aidad põlevad. Peas süttib laut, siis tall ja esimesed mässajad on juba lossi all hurra. Näe mehi. Kuningal on seljas narri rüü on parim hobu, temal. Talpa, keda on püüd. Hurraa. Näe otsast narri rüü läheb lenn muidu õige pea. Kui tapan narri kuningat ei olnudki. Nii hea. Hurraa nüüd vaeseks vabana saab kogu riigi rahvas ja vaesena ja vabana end eluaeg peab vahvaks, hurraa, hurra. Hurraa. Hurra loss põleb, küünla naa. Hurraa hurra. Hurraa. Hurra. Mis kuningannast saab? Sel päeval, kui madin algas, märkasin üksinda. Mu kuningas laskis jalga panin suitsu põlema. Siis kõndisin lossi kööki, vett keeta, üks kange kohv. Mui jumal, kuis rahvas röökis. Mu jumal, kui mõnus on oht. Siis läksin tagasi, voodi on üksindus, vahel nii hea. Aknast nägin, kuis narri moodi üks kuningas kaotas pea. Kui loss juba altpoolt põles, aitasin mässajaid. Panin räästasse mõned õled, et saaks puhtaks paik, kus minu nooruses oli lihtne õnn ja küna seal ees. Kui loss oli üleni tuli seisis üks mees minu ees. Ta võttis mu nii nagu olin öösärgis kätele ja ütles, et viima tuli mind veinikeldrisse. Seal kruusi veini, me jõime ja jõime Welc kruusi või kaks ja uksed kinni. Lõimed meid ei segataks. Ja mees ütles, et on paha, et mu öösärgil nimi on peal sest uksed murtakse maha. Ja siis lendab minugi pea. Ma võtsin siis öösärgi ära ja oli ka viimane aeg, sest kelder sai äkki täis kära ja kärast said kord-korralt naer. Sest kes seda enne on näinud, et ajal, mil lahing keeb, üks mässu juht keldrisse läheb ja naistega nalja teeb. Ja siis peeti koheka pulmad. Sai öösärgist pulmakleit ja veinikeldrist said kirit ja minust sai täitsa sait. Ja mu taat ise ehitas onni sinnapaika, kus oli palee. Ja me pulmakink lõhkine küna ilutseb läve ees. Ja muutaat püüdis pulmaööl kala. Kuldkalalainetest. Ja mudaat oli küllalt kaval seda varjama minu eest. Ega targemat olnudki teha, sest hästi teab tõeline mees et naine kui võimalus anda kohe Vanavia uuesti, teeb. Ja jälle tantsivad nad kuristiku serval. Need, kes on välja aetud saalidest Nad jälle joovad viinaämbris servast. Nad joonud pole eal. Pokaalidest. Taas pööbel, pidu peab, et unustada ennast et heita endalt päritolu vari. Pea härmas vend ei eralda end vennast, neid kukub kaduvikku. Kari ai järelkari. Pilt kaljuserval hirmu sisendab. Kui äkki märkan, et ka selles saalis vend, venna verejanus kisendab. Vaid meetod erineb seal nuga, buss või kirves, aus lõuahaak või naiste ehe riid. Siin mürgiklaas Ell kalanced, hirved või hirmsa vaimujõuga sõlmitud intriig. Mis langeb selle osaks, kes kõike näeb ja teab, kuid midagi ei tee. Kes tahaks olla tervikule osaks, kuid iga terve asja kohe katki teeb. Ma omasoodu, tühjendan pokaali. Ei, vabandage kokku ma ei löö. Ja tasahilju lahkun sellest saalist ning resin kuristiku peole läbi öö. Trahvilöögid üks seen tuli juurde. Neil on ükskõik, kes jooksin, sööd või lööd. Ma langen rahulolemisse suurde vein lõpuks kõik ju sugulasteks teeb. Näe, ämber tuuakse ma selle tühjaks joon. Võib-olla kohtan siis siin oma venda. Kui aga ei siis veini ohvri toon ma lootuses, et leian iseenda. Ma hoian ämbrit käes. Kuid juba enne joomist ma tunnen ihus hinges ebamaised hurma. Vaim vägistatu pärast risti poomist saab teate sealtpoolt. Sured enne surma. Ma tõstan ämbri suule rammu kätestent äkki kaob, jääb joomata see vein. Ja oma viimset jõudu kokku võttes ma äkki tean. Muut tapab teine vein see nat Tubkeemis, sädele, Espokaalis ei vabandage kokkumail. Kuid siin on teised kombed kui seal saalis. Ma tunnen, kuis mind keegi selga lööb. Ma kaldun kuristikku, lendan, lendan, lendan. Mu rõõmujoovastus on enam kui ekstaas. Ma löögis stiilist, tundsin ära venna ja suren enne, kui ma puutun maad. Hing kisendab. Ja ihu karjub nahka. Kõik hell, nii hell ja nelja näitab kell. Mult kooritud on kõik mu seitse nahka ja hinges karjub tulekahju kell. Ei ole selle valu vaigistajat, mis igaüks meist enesele teeb. Ei ole selle tulekustutajad, mis inimese seestpoolt ära sööb. Sest iga vaigista ja ainult lisab valu. Ja igast kustutajast tõuseb vastne leek. Seepärast kallide abistajad, palun, las põlenud tuhaks ma veel täna vastu ööd. Jumalast saadetud pühamees tuli ja tõmbas eesriide eest. Lava peal reas olid kõik minu nupud kõik minu lapsee ja muinasjutud, kõik minu kääbikud, nõiad ja kollid, uhked printsessid. Ivanuskad, lollid, kõik vaeste hütid ja uhked paleed. Prints valgel hobusel, tõeline mees. Jumalast saadetud pühamees tulija kõneles nii minu ees. Elus ei ole nii kunagi olnud, mitte üks prints pole kunagi tulnud. Välja on mõeldud kõik kääbikud, kollid, targad, printsessid neid usuvad lollid, kes sündis hütis, ei sure palees. Küürakat naist kosib küürakas mees. Jumalast saadetud pühamees süütas siis lõkke muhurtsiku ees. Üheskoos kandsime sinna kõik nukud, headuse võidud ja kurjuse hukud. Nõidade võimu ja haldjate abi. Leegi sees välgatas kellelegi kabi ja selles jubedas pragisem ises nägime. Prints sõitis lõkkesse. Jumalast saadetud pühane ees mõnuled veel lõkke lõõmava ees. Nii, nüüd on puhtad summate ja meeleet. Hing on kui viiul, kuid puuduvad keeled. Vaim on kui vaha, kuid voolijat pole, ihu on täius, kuid täius on kole. Et kaoks Me vahelt ka viimane müür, murran su selgroo, oo. Et tekiks Sulki. Jumalast saadetud pühamees. Kuula nüüd kõnelen enese eest vabana kõigest ka enesest vaba hing aina elab, su kõrvad ei taba, vaim võtab vormi, kuid sina ei näe kiiresti, sulata kuumuse käes seljale, jõenn sirgeks ja viimsena lähen sinna, kust tulega kohtuvad tähed. Jumalast saadetud pühamees. Jää siia elama, minugi eest. See kõik algab sellest, kui inimene rääkima õpib. Kuni ma kõndisin, kuid ei kõnelnud, oli elu perekonnas rahulikum. Isa luges ajalehte, ema kolistas köögis, õde õppis ja mina erakordselt hea laps, mängisin klotsidega. Ma võisin tundide kaupa ehitada loss, maju, kindlusi, kirikuid, kloostreid, kolhoose garaaže. Vahetevahel hüüatas isa, vaata, mis ta nüüd on teinud. Ja ema jooksis tilkuvate kätega elutoa uksele, lõi neid kokku, nii et vesi pritsis ning hüüdis. Oi kui tore loss nukustasele kõik ometi mõõta. Söögilauas vestlesid ema isa oma asjadest. Aga peamise murena kõlas nende jutust lause. Millal see laps küll ometi kord rääkima hakkab? Nad kartsid tõsiselt, et olen ebanormaalne. Istuma hakkasin ma väga hiljaaastaselt, ei roomanud üldse ja käima läksin ligi kaheselt. Ma ei saanud neile seletada, et maa ei tahtnud istuda enne, kui selg kindlalt kannab. Olin paar korda proovinud, kui kedagi toas polnud. Oli kuidagi alandav, niimoodi tudisedes ja pikali olles püsis maim kaunisti paigal. Oli huvitavaid perspektiive ja rakursse. Roomamise kui inimeste alandava tegevuse jätsin ma lihtsalt vahele. Pealegi polnud roomamiseks mingit vajadust, sest klotsid olid mul kogu aeg käeulatuses. Ja nii läksin ma käima siis, kui tundsin, et jalad kindlalt kannavad. Nüüd enne mu kolmandat sünnipäeva, elati minu rääkima hakkamise ärevuses. Vanemate rahustamiseks tõin ma viisakalt kuuldavale mõningaid tavafraase, kus puudus r-häälik. Emme, issi, anna aitäh. Et nad ei arvaks, et olen tummega, hakkaks mind mööda arste vedama. Tegelikult harjutasin ma salaja r-i, sest tahtsin inimkonna kõneleva osaga liituda seda kunsti tõeliselt vallates. Istusin põrandal, ehitasin klotsidest vahelduvate korruse kõrgustega ridamaja ja põrristasin omasoodu. Reedel-laupäeval Mama losse lõhkuma ei pidanud, sest võisin hommikul edasi ehitada. Ja sellel laupäeva hommikul, päev enne kolmeseks saamist tõusin ma nagu igal teiselgi puhkepäeval kui võis poole lõunani pidžaamas olla. Võtsin suure lehe joonistuspaberit pliiatsi ja joonlaua. Istusin oma kasvu järgi toolile kasvu järgi laua taha, osutasin käega põrandal laiutavale ridaelamule ja küsisin selges eesti keeles. Ja kuidas seda nimed tataks. See, kui ma selle maja nüüd siia paberile joonistan. Projektiks, vastasid mu vanemad ühest suust liig ehmunud selleks, et valetada. Sellest päevast algas tegelik elu koos lakkamatute küsimuste ja vastustega pidevate pedagoogiliste vestlustega. Tänaseks on mul selja taga seitse aastat tegelikku kasvamist. Minu kaile kirjutab üks vang. Minu kai on üks tädi ema töö juurest ja ta meeldib mulle üliväga. Vanga kan vangis. Kui minu kaisa vangilt kirja, tuleta seda meile lugema. Minu vang kirjutas jälle ühe ilusa kirja, ütleb ta ja nad hakkavad koos emaga lugema. Minuga ei, silmad säravad, sest vangikirjad on tõesti ilusad. Seal on kõrgesti austatud preili kai ja saadaksin teile lilli, aga lilled ei ole lepitus. Lepitus on lõpp. Oo milline sünge, kuid siiski hirmsat võlu omav sõna. No ja muud sellist, mis naistele mõjub. Ma jälgin neid Emajja oma kaid ning mul on kurb. Minu kai, ütleb minu vang, nagu mina minu kai ütlen. Olen vist kade. Aga ma olen erakordselt hea laps ega sekku täiskasvanute asjadesse. Ma ehitan klotsidest vanglat ja mõtlen, kuidas Kaitavangilt üle lüüa. Viimaks see on palju päevi hiljem, kui me läheme läbi suure linna minu kai poole teda randa kutsuda. Kõrgesti austatud proua ema, ütlen ma, mis on, küsib ta hajevil olles. Ma otsustasin, et käin nüüd kohe vangis ära. Milleks, küsib ema. Taipamata mu mõttekäiku. Ja ega ma talle seda ütle ka, miks mul vangi on vaja minna? Ma ütlen asjalikult, ma lihtsalt arvan, et lastel on seal kergem. Kulla laps, läheb ema nüüd ähmi täis, ega vangla pole sõjavägi, kus kõik poisid ära peavad käima, vanglas on kurjategijad. Ja ma saan teada, et vanglasse satuvad need, kes ei viitsi pida hambaid jab kaela pesta, kes oma mänguasju ära ei korista ja vanematele vastu hakkavad. Need, kes hulguvad ja joovad viina, suitsetavad, varastavad ja lõhuvad, võõraste autodega ära sõidavad ja üle üleüldse palju kurja teevad. See kõik, mis ma kuulen, kohutab mind nii et ma pobisen, eieieieiei mina küll kunagi kurjategijaks ei hakka. Ise mõtlen, et see on isegi minu kai eest liiga kõrge hind. Aga seda ma ei ütle. Ema kallistab mind naerdes ja ütleb, kallis poiss, see on nii tõsine lubadused selle peatse andma kirjalikult. Ise teab, et neljane pole veel mingi kirjutaja. Jää hüvasti, kõrgesti austatud preili kai. Me elame neljakesi, mul on ema, isa ja suur õde, kes käib neljandas klassis ja oskab juba kirjutada. Meie peres on niisugune komme, et ükskõik kuhu keegi läheb, jätab ta lauale kirja selle kohta, kuhu läks ja millal tuleb noh, et ei oleks asjata pabistamist. Mina veel kirjutada ei oska, aga et ma olen erakordselt hea laps, siis ma ei lähe ka veel üksi, mitte kunagi mitte kuhugi kõige vähem kaduma. Aga ükspäev oli meil pahandus, isa oli kuhugi läinud ja polnud kirja jätnud ega helistanud ka. Imelik küll, suur inimene, numbrid selged, isegi minul on numbrid selged, mis sest, et neljane. Noh, ema, siis käratses õde oli vihane, et mina aga ehitasin klotsidest vaari ja mõtlesin, et äkki ma ei saagi kirjutamist selgeks. Et kuidas ma siis saan kuhugi minna, kui ma kodustele kirjagi ei oska jätta. Igal pool ju telefoni pole näiteks kelgumäel või selle suure männi otsas, mis on kaugel, aga kuhu on hea ronida. Viimaks, see on palju päevi hiljem, kui läheme Emajõega lasteseansile, tulen oma plaaniga lagedale. Teate, kui ma ükskord kapteniks hakkan, siis lasen ma laeva telefoni panna. Siis ma saan teile alati teatada, kus ma olen ja sina, ema, sa saad alati helistada, kui sa mind koju kutsud, käin esimeses sadamas ära ja tulen. Miks hädamas, küsib ema mõistmatult, tule ikka kohe otse koju. Ma tuul, len, kiir, rõhutab Planeta. Aru saaks, panen laeva ära ja tulen lennukiga. Kallis poiss, ütleb ema. Tal on imelik värin hääles. See on nii tõsine lubadused selle peatselt küll kirjalikult andma. Ma ei hakanud talle seletama, et see on selleks puhuks, kui ma äkki kirjutama ei õpigi. Tulime emaga saunast, õde oli trennis duši all käinud ja seega saunast vabastatud. Isa oli komandeeringus ja alla viiesed võivad naiste saunas käia. Oli laupäev, nädala jooksul olin lasteaias üht-teist ikka õppinud ka ja küsisin emalt põnevusega. Tahad, ma teen sulle lõuasiniseks, millega küsisema juhmilt? Roo siit ka ütlesin, et ta aru saaks. Ema vaatas mind niisuguse näoga, nagu ma ei olekski erakordselt hea laps. Erakordselt head lapsed teevad emade lõuad muidugi siniseks, enne mitte pärast sauna ja seda siis ka värviga, mis pestes maha tuleb ja nalja pärast mitte rusikaga rusikatega teevad emade lõugu siniseks pätid, huligaanid ja muud pahad, kes igal juhul vanglas lõpetavad, seletas ema. Vaene kai on temal, aga peigmees, mõtlesin mina. Rusikaga lüüa muidugi võib ja isegi peab oskama, jätkas ema, aga enesekaitseks või ema või õe kaitseks KÕIK Hay kaitseks lisasin mõttes. Aga esimesena ära alusta lõpetasema, muidu tuleb sinust kas laadakakleja kurjategija? Tuletasin meelde kõike, mida olin kuritegevusest oma pika elu jooksul kuulnud ja ütlesin pühalikult sealsamas tänaval, mõni meeter sauna uksest. Ma arvan, et esimesena ma siis ei löö. Aga kaklema ma õpin. Ema silmad läksid särama, see on ju nii tähtis lubadus, et see tuleb sul kirjalikult anda. Helde taevas, ma ei oska ikka veel kirjutada. Olin just viieseks saanud viis aastat, see on iga, kus on paras aeg möödunud elust kokkuvõtteid teha ja plaane tulevikuks. No muidugi, ma olin endiselt erakordselt hea laps. Ema, isa ja õde arvasid, et see on selline iseloom, olla hea. Tegelikult olid need klotsid, mis kogu mu aja hõivasid. Mul polnud aega muud teha kui ehitada. Õues ehitasin talvel lumest suvel kõikvõimalikust, lahtisest kolust, mida igal pool leidub kui natuke ringi vaadata. Pealegi pole mingi kunst olla hea, kui sul ei keelata midagi. Juhul kui sa just kalleid kuulipildujaid ja kurja teha ei taha. Ehitasin tuleviku linna. Kõik viis komplekti klotse olid käigus. Ise mõtlesin ka tulevikust. Olen viieaastane. Numbrid on ammu selged, tähed ka enam-vähem. Olen andnud mitmeid lubadusi. Ka lubaduse lubadused kirjalikult anda. Lugemine mulle ei istu. Ma lihtsalt ei saa neid sõnu kokku. Aga et mul on tähe selged, võin ma jook kirjutama hakata. Kapteniks ma enam saada ei taha, mere peal pole hobuseid. Õde unistas minust seitse aastat ja ennäe, saigi minu. Mul veel kaks aastat unistada, eks siis näe. Kui unistades hobust ei saa, hakkan kolhooslaseks. Tuleviku linnale ehitan palju ja uhkeid hobusetalle. Mis asi on, küsib ema. Seal tall. Mis palee see on, küsib isa. See on tall. Mis uhke katedraal, see ongisi põde, see on hobusetall, hakkan ma juba tüdinema kogu sellest mõistmatusest. Hobusekasvatajad elavad siin nendes väikestes majades, sest paljukese inimene ruumi võtab. Nad naeravad. Nad naeravad minu, minu tuleviku linna minu hobuste üle. Siis algab telekas mingi põnev suurte saade, kogu pere istub ahnelt teleka ees, õel on ka lubatud. Ega mind ka ei keelata, aga mina lähen ära, teen kempsuuksega kolksu, panen õueriided selga, ära ära siit mõistmatust, perekonnast. Esikulaual jäävad mulle silmapliiats ja paberid, kuhu igaüks peab kirja jätma, kui kuhugi läheb. Kordon, kord mõtlen, ma jätan oma elu esimese kirjaliku teate. Läksin laia ilma rändama. Kõik laia ilma rändama, minemised lõppevad koju tulemisega. Väikestel läheb kõht tühjaks, suurtel lõpeb raha otsa, kast tüdib ära ja tahab sooja. Koer ei lähegi. Hea, vähemasti kodu paigal seisab. Hea, et kodu on. Mõtled telekas, räägitakse kodututest või siis, et peavarjuta jäi. No kuidas on võimalik, et kodu pole. Ja kuhu need inimesed lähevad, kes jäid peavarjuta? Mõtlen neid asju ja ehitan kõiki oma klotse ning laudu, toole ja siledama küttepuid appi võttes üht hiigelmaja. Mis sellest tuleb ja uudishimu tseb ema kodutute kodu, vastan mina. Kas te siis ise ei näe? Noh, aga meil ei ole kodutuid pool, küsib ema imestades. See on maailma kodutute kodu, rõhutan, et aru saaks. Oh sa väike on sull, aga suured mured, silitab ema mu pead. Pilk endal kaugel, kaugel oled sina ikka hea laps. Seekord jätsid nad erakordselt ära. Õudne mõelda, sügisel lähen kooli ja ikka veel hea. Aga võib-olla on neil selle hea lapsejutuga mingi tagamõte. Võib-olla kõik võib olla. Nüüd olen ma 10 aastane koolipoiss. Ammu ei öelda mulle, et olen erakordselt hea laps. Väga harva öeldakse, et olen hea poiss. Olen saanud igasuguseid hindeid, tutvunud selle kuulsa püksirihmaga, mida õdegi hästi mäletab, nüüd aga ka minu vastu kasutada oskab. Mis tal viga, ta on suur ja sportlane ja viimases klassis. Perekond on pabinas, et kasv on ülepea, peangi kasvama, sest pojad on ikka vanematest pikemad. Son aktselle ratsioon. Et mar raamides püsiksin, kingiti mulle 10. sünnipäeva puhul suur paberileht, kuhu mina ise olla merikotkasule ja musta tindiga viie aastaselt kirjutanud lupatsed. Ma ei hakka kurjategijaks. Tulcohoiu Mailu, Esmesna hakkan Kolloslaseks, kui okste ei saa saab püha põlastus, nagu ütleb Siimu mari, kes hobusekasvatuse kõrval elab. Mida üks väike laps oma rumaluses kõik ära ei tee. Nii ma mõtlen valjusti, aga ütlen. No vaata, kui tore ja, ja eks ma neid lubadusi ju ikka pea, aga kurjategija, Mapole, aga sa võid selleks saada, kui sa korralikult koolis ei käi, lõikab isa. No koju tulen ma ka lõpuks alati jätkan nii rahulikult, kui saan, aga mitte kohe, lõikab ema. No kuulge, püüan olla täismehelik nagu isa ja asjalik nagu ema, kui kohe koju tulla, ei tasu välja minnagi. Aga reedel oli sul päevikus selgelt kirjas lõim eelist suurel vahetunnil pärast tõde? Nojaa, olen nõus, seda nad ju ei kirjuta, et Meelis ja Marko tulid enne kahekesi kallale. Kui ma andma hakkasin, kadus marka kohe kituma ja lets jõudis just siis kohale, oma meelisele tagasi andsin ja viimasele punktile olen ma juba kolm aastat truu või tahate vastu vaielda? No ega nad eriti vaielnud, ainult isa märkis, et ega ma eriti kolhooslane ei ole ja ema lisas, et praegu on see ratsutamine siiski rohkem lõbu tasemel. Noh, aga elu on ka ees, lõpetasin ma selle jutu, eks elu ise näitab, mis must saab ja, ja üldse ei tohiks neid lubadusi liiga tõsiselt võtta, sest ma olin siis veel noor ja ei mõistnud lugeda, ma ei teadnud ise ka, mis ma tegin. Lubadused on lubadused ja neid tuleb pidada, käratas nüüd. Isa, sa andsid need ju vabatahtlikult ja täie mõistuse juures olles või eksin ma? Vastuseks olime kõik tükk aega vait. Viimaks sosistas õde, ei eksi, isake ei eksi. No ja kas siin tuleb täna juubelipidu ja külalisi või ei, ma ei näe millegipärast kaetud laudujas sagivaid ning õhetavaid perenaisi keeras isa nüüd jutu tavaellu tagasi. Naised tormasid kööki. Mina aga võtsin jälle välja, klotsid truudia, sõnatud kaaslased igas ebamugavas olukorras ning pobises in jonnakalt. Ja ikkagi, eks elu näita, eks ta anne, ei ta. Ükskord elas üks mees ta elas üksipäini üsna aleviku serval, väikeses majas. Tööl ta ei käinud, sest ta tegi kodus vaimutööd. Vaimutöö on niisugune töö, mille tegemiseks kulutatakse palju mõistust ja vähe jõudu. See mees, kes meie aleviku serval elas, oli lapsena küll palju ringi jooksnud, võimelnud ja roninud, nii et kasu ja kogu poolest nägi ta välja täpselt samasugune kui 10000 teist meest. Et aga hiljem oli kogu aeg ainult oma vaimu arendanud keeli viinud kunsti ja kirjandust, uurinud raamatuid prantsuse, inglise, saksa, hispaania, soome ja vene keelest eesti keelde ümber pannud siis ei olnud tal aega õppida ära niisuguseid lihtsaid asju nagu saagimine, viilimine, elektrikorkide parandamine, raadiotehnika, telemehaanika, optika ja ehituskunst. Ja mis seal salata, isegi naela seinalöömine valmistas talle raskusi. Ainuke mehe töö, mida ta oskas, oli puude lõhkumine. Ja sellest oli talle seniajani piisanud, sest alati tellis ta endale talveks valmis saetud puud. Nii oli vaimuinimene elanud juba 20 aastat. Aga ühel talvehommikul, kui ta läks puit tooma, pani ta tähele, et maja hakkab lagunema. Kõigepealt jäi talle pihku ukselink, aga kui ta ukse jõuga lahti lükkas, märkas ta, et see püsib vaevu ühel hingel. Et ta midagi tõsisemat ette võtta ei osanud, siis tõmbas ta ukse uuesti kinni, tunnistas selle kasutamiskõlbmatuks, vandus hispaania keeli Carr hamba ja läks akna kaudu puid tooma. Ukse peale sai ta nii vihaseks, et lõi selle laudadega kinni. Nii sai sellest mehest aknast käia. Esialgu käis ta ainult oma aknast ja paljuke, ühel üksikul mehel seda käimist ongi puit toomas poes ja postkontoris. Aga nagu sa isegi tead, on halbadel nagu ka headele harjumustele kombeks süveneda. Ja millegipärast on nii, et halvad harjumused süvenevad kiiremini. Õnneks lõppes talv otsa just sel ajal, kui mehe aknast käimisest halb harjumus sai. Nii võtsid postimaja töötajad seda hea naljana, kui aknast käia. Ühel hommikul kuten Morgen hüüdes kontori aknast sisse hüppas, et oma järjekordset raamatupakki ära viia. Poes läks ka esimesel korral kõik libedalt, sest aknad olid suuremad kui uksed ja osa müüest oli usinasti ametis nende kevadise pesemas ja ka nii, et aknad olid nagunii lahti ja keegi imestanudki, eriti kui aknast käia akna- ja ukse segamini ajas. Aknast käia tegi oma ostud paljuke ühel üksikul mehel. Neid ostusid ongi leiba, saia, vorsti, juustu, 10 muna, paar pakki piima. Ja äkki märkas ta müüa käsi? Ei, need ei olnud eriti ilusad käed, kuid need käed olid väga puhtad ja liikusid väga nobedalt ja rütmiliselt vorst, pabergaa, alpakkimine, kassaaparaat, juust, paberkaal pakkimine, kassaaparaat kokku. Järgmine. Sel ajal, kui üks ostja raha otsis, tegeles müüa juba järgmisega. Kõik laabus ta käes sujuvalt. Nagu hea luuletuse. Hea tõlge, mõtles aknast käia, ta seisis seal ja vahtis, kuni järjekord otsa sai. Siis alles vaatas ta müüja kätest kõrgemale, kui too leebel häälel sõnas. Vabandage, meil on nüüd lõunavaheaeg, uks pandi juba kinni. Oh, sellest pole midagi, ütles aknast käia ning astus aknast välja. Koduteel mõtles ta aina müüjannale, kõrvus kumises mahedalt, uks pandi juba kinni, mis on aknast käijatele eriti meeltmööda lause. Järgmisel hommikul hakkas ta kohe pärast ärkamist poodi kippuma, kuigi kapoli toitu täis müüa. Käed ei andnud talle rahu. Jälgides nende rütmelist liikumist, oli aknast käija jäägitult süvenenud naise töömuusikasse ja nii ei mäletanud ta, kas müüjal oli laulatussõrmus sõrmes või mitte. Lõuna paiku ei pidanud aknast käia enam vastu ja sulges enda järel koduakna, et minna poodi soola ostma. Elus majas peab sool alati tagavaraks olema, pettis ta ennast, sest ta ei tahtnud endale tunnistada, et oli kevad ja maikuu ja müüatari kenad käed ja hääl ja silmad ja et need kõik kokku olid temas midagi äratanud. Poes oli jälle lõunavaheaeg ja nii ei olnud selles midagi imelikku, kui aknast käia. Aknale koputas. Seal naerataski lemmikvorstivõileiba nosib lemmik müüja tuttavlikult, astus akna juurde, tegi selle endastmõistetavalt lahti ja aknast käia, astus niisama endastmõistetavalt kauplusse. Et eile vist meeldib akna kaudu käia, küsis müüjatar. Ja väga õhkas aknast käia. Nii jutlesid nad võileibu nasides lõunavaheaja lõpuni, kusjuures aknast käia pani tähele, et laulatussõrmust tema vastsele sõbratarile polnud. Küll aga märkas ta naise vasaku käe nimetissõrmes kaubanduskooli lõpusõrmust. Asjad arenesid nii, et ühel päeval palus aknast käia lubamatud tuttavale külla minna. Enda poole ta teda kutsuda ei söandanud, sest tal polnud ju enamust paluda, aga daami akna kaudu sisse astuda tundus sündsusetu. Suur oli müüjatar imestus, kui ta määratud ajal. See oli õhtul kell kaheksa, sest täpselt kell seitse pandi pood kinni, kuulis koputust aknale. Ta elas nimelt kolmandal korrusel akna taga tuletõrjeredelil rippus maikellukesekimbu küljes, meie tuttav aknast käija. Taevas halasta, tulge ometi, seekord uksest. Hüüatas müüjatar aknast, käijal ei jäänud üle muud kui alla ronida, kogu oma vastikus uste vastu maha suruda. Aga neid oli ta teel kogunisti neli ja meeleheite viimasel piiril olles maikellukesekimp üle anda tordi ja morsi juures kosunes aknast käia pisut ja võtnud kokku kogu mehisuse, jutustas sõbratarile oma hirmsast harjumusest ja ka sellest, millest see alguse saanud käepidemete ja hingedeta uksest. Uksed on üldse hingetud, teatas ta oma pihtimuse lõpuks. Sõbranna, kes oli elu aegustest käinud, hakkas selle peale naerma. Minu arust on küll ükskõik, kas uksel on hinge või ei ole. Kui ta lahedasti käib, jäi kriiksu. Aga läheme ja vaatame seda teie ust, ehk saab selle asja kuidagi õigeks. Nii nad siis kõndisid käsikäes mööda aleviku peatänavat aknast käia ja uksest käia. Aknast Käia maja poole. Aknast käia avas osava nõksuga akna ja hüppas vilunud tuppa. Uksest käia, aga leidis, et daamil on sündsusetu aknast sisse astuda ning hakkas ust parandama. Aknast käia, vaatas ja imestas. Need käed ei osanud mitte üksnes kaaluda ja pakkida, vaid käsitsesid osavastiga tange, haamrit, viili ja isegi peitlit. Hiljem selgus, et uksest käia tundis ka raadiotehnikat telemehhaanikat, optikat, ehituskunsti ning oskas isegi elektrik korke parandada. Aga see selgus palju hiljem, sest kõigepealt tuli kurja vaeva näha, et aknast käia, akendest käimisest võõrutada. Halvad harjumused hakkavad ju nii kergesti külge, aga kui raske on neist lahti saada. Ja ega meie vaimuinimene sellest aknas käimise kombest enam päriselt vabanenudki. Kuni tänapäevani lubata naine, sest nad abiellusid, müüjanna, kes oskab kõike teha ka vaniljekreemi lubab tal pühapäevadel, riiklikel pühadel ja sünnipäeva puhul aknast käia. Aknast käia, aga kui ta on tõlkimisest, kirjutamisest ja kunstiajaloo uurimisest tüdinud või väsinud, ringutab mõnusalt ja ütleb. Naine, mis oleks, kui läheks, lõhuks õige natukene puit. Aga kui aknast käia ei oleks kohanud seda tubli müüja annat oleks meie lool hoopis teistsugune lõpp. Ka siis oleks olnud kevad ja maikuu aknast käia oleks suvi otsaakendest käinud. Paar korda oleks tal aleviku tuttava miilitsa-ga tegemist olnud, kuid sügiseks või vähemalt talveks oleksid kõik aleviku elanikud ära harjunud sellega, et aknast käija akendest käib ning poe ja postimaja töötajad oleksid ilmselt kiiresti aknad lahti löönud, kui oleksid toda veidriku eemalt lähenemas näinud. Sest kurb, kuid tõsi on seegi, et inimesed harjuvad väga kiiresti igasuguste veidrate nähtustega ka teise inimese halbade harjumustega. Aga kui aknast käia siiski oleks kohanud seda kena müüjanna ja oleks olnud kevad ja maikuu ja aknast käia oleks läinud maikellukesekimbuga müüjatari kolmanda korruse akna taha ja kui too naine oleks ta aknast sisse lasknud siis oleks meie lool veel kolmat sugune lõpp. Sel juhul oleks aknast käia tordi ja morsi juures pihtinud oma halvast harjumusest ning müüjanna leksosistanud helistuskil. Mõelda vaid, minul on täpselt samasugune harjumus, aga mul polnud seni kedagi, kes mind mõistaks. Ja nad oleksid hakanud üheskoos akendest käima ja nad oleksid väga õnnelikud ja nad oleksid ehitanud maja, millel oleks olnud palju aknaid ja mitte ühtegi ust. Ja kõik nende lapsed oleksid olnud aknast käijad ja kõik nende lapselapsed oleksid olnud aknast käijad ja nii oleks saanud alguse uus aknast käijatest sugupõlv. Aga et meie jutt on lastejutt, siis on tema lõpp just missugune, nagu ta on. Naine, mis oleks, kui läheks ja lõhuks õige natukene puldist?