Meie nunnu. Emangus, meie nunnu on ema, viime meie nunnu ära. Kus on öeldud, need sõnad? See oli juba 80 aastat tagasi, kui Eestis peaaegu kõigis külades mängiti, Lutsu kapsapead oli väga populaarne ja on siiani selleks jäänud ja sealt on need sõnad pärit kui vaese saunanaise kapsapea viidi peremehe tuppa, tulid lapsed järgi ja tahtsid nunnut tagasi saada ja peremees ütles, et ärge olge rumalad, ma annan teile kaks või kolm kapsapead asemele. Aga nõudmine ja ikka me tahame oma nunnut tagasi see lause ja see situatsioon tuli mulle meelde sel aastal, kui ma sõitsin mööda Paide linnast ja pöörasin isegi Paide linna sisse ja nägin imet. Paide Vallimäetorn on taastatud ja Paide mehed, kes seda on teinud, on ise sama uhked nagu need lapsed, kes küsisid oma kapsapead tagasi. Nad ütlevad, et see on meie nunnu. Ja Tartus on tehtud Jaani kiriku fond, aastakümneid on tahetud taastada seda sõjas purustatud kirikut ei ole, kogudust, ei ole raha, ei ole võimalusi, aga ometi tahetakse seda taastada, sest ikkagi paljudel inimestel on tunne, see on meie nunnu ja ma olen kuulnud, et tegemisel on ka Tartu Kivisilla fond jälle taastada tagasi ehitada linna, anda Tartu linnale tagasi midagi, mis enne on olnud. Mõni võib öelda, et see kõik on vana nostalgiahalemeelne minevikuihalus, aga see ei ole ainult nii, need objektid on. Kuigi nad on juba kadunud. On olnud tulevikku, vaatavad ja miks neid vaja on, meie oma mõistusega ei suuda neid ära põhjendada, aga neid nunnusid on meil vaja. Kui minna kirjanduse juurde, siis tuli seesama sõna meelde. Möödunud aasta lõpul, kui ilmus kauaoodatud Karl Muru koostatud eesti luule antoloogia pealkirjaga sõnarine teine osa, esimene osa ilmus juba kolm aastat tagasi ja siis tuli jällegi meelde, miks tehakse antoloogiaid. Miks me läheneme neile niisuguse tundega, et see on meile vajalik ja me oleme rõõmsad, kui see on meil olemas? Me teame, et Eestis on luule antoloogiate ajalugu üsna pikk. Esimene mahukas ja kaalukas luule antoloogia ilmus juba sajandi alguses, on Auguste Kaarna antoloogia Eesti luuleilm. Selle antoloogia koostaja hauale on tartu kalmistul pandud lugupidamise märgiks ilus mälestuskivi. Antologist on hiljemgi olnud. Me teame, sööd. Kes juba eesti ajal püüdsid anda Kärner ka ja nõukogude ajal siinpool on tegelenud antoloogiatega Debora Vaarandi, kadunud Rummo. Ja nüüd selle rea lõpus on Karl Muru oma hiiglatööga teda pandaga kolme köidet võib-olla venib nelja köiteni. Mis on luule, antoloogiate sisu, mis on nende tähendus. Kui vaadata kolme erinevate antoloogiat Auguste Kaarna ja Ants orase koostatud Arbojaid ja nüüd viimast Karl Muru koostatud sõnaline siis näeme, et on tegemist kolmesuunaga. Auguste Kaarna pani oma antoloogia pealkirjaks Eesti luuleilm ja ta käsitles eesti luulet kollektiivse loominguna. Tõepoolest erilise metafüüsilise maa ilmana. Ja autorid olid muidugi fikseeritud, aga autor oli teisejärguline suurus. Tähtis oli see luuletus ise. Oras esindas seda suunda, kus oli eriti esile toodud üksikisik, luuletaja ise. Ja võib-olla kompromissimehed on püüdnud hiljem ühendada seda kahte suunda. Nii Paul Rummo 67. aasta antoloogias. Eesti luule kui ka Karl Muru on püüdnud ühendada kahte tendentsi kahte suunda kirjandusele lähenemisel. Ühendada seda, mis on justkui üleisikuline ja samal ajal esitada ka suuri isiksusi. Ja kui vaadata muru koostamise printsiipe, siis võib leida, et ka tema on oma tolerantses kokku panus siiski eelistanud mõningaid nimesid, mõningaid isiksusi, keda ta peab nii-öelda suurteks, prohvetite, eks, ja teised on siis väiksed prohvetid. Meelega nimetan piiblist pärit termineid prohvetid sest eks need antoloogiad omamoodi püüavad teha sedasama, mida on tehtud aastatuhandete eest. Piibliga on ühtede kaante vahele püütud koguda selle rahva või selle tõu ajalugu ja vaimurikkusi. Ka teised rahvad on püüdnud kõikehaaravaid kirjanduse koguteoseid või antoloogiaid kokku panna. Ja meie Eesti antologistid on seda niisamuti püüdnud saavutada, et eesti vaim mingil moel ühtede kaante vahele kokku saada. See kvintessents. Ja kui Karl murust kõnelda, siis võib-olla see antoloogia tegemine on tema elutöö. Ilustip Ma tagasihaaravalt lehitsesin Paul Rummo koostatud antoloogia eessõna, seal on toonitatud kolme momenti. Seal on öeldud. See raamat sisaldab eesti värsijala jälgi 330 aasta jooksul. Tähendab, need on juskui, teekonnakirjeldused, üksikluuletused, teine oluline printsiip. Antologistile on olnud, et autorite kui üksikluuletuste valik on toimunud selle luuleelamuse intensiivsuse kaudu, mis on koostaja saanud? See on kõige subjektiivse moment. Aga üks objektiivne moment on siis veel koos esteetiliste kaalutlustega on silmas peetud luuletuste ideoloogilisi lähtekohti. Sel ajal oli veel ideoloogia meie maal väga valitsev ja nüüd me oleme võib-olla paari aastaga harjunud juba mõttega, et on saabunud täielik sõnavabadus, aga selle antoloogia koostamine on pikaajaline olnud ja Karl Muru on pidanud ka siiski jälgima ideoloogilisi seisukohti ja lähtekohti ja pitsitusi, mis meie ühiskonnas valitsesid. Võiks öelda, et ta on selle omale võetud ülesandega suhteliselt hästi toime tulnud, on olnud tolerants ja samal ajal ka omajagu kangelaslik, ta on püüdnud antoloogiasse Ta niisusi autoreid, keda mõni aasta tagasi veel kui pagulasi või kodanlike natsionalistide ei tahetud sisse võtta. No olgu siin kas või Jaik või Hallimäe või Sinimäe või rannit. Niisugused nimed varasemates koguteostes. Kangelaslikkus, eks ma julgen nimetada ka seda. Karl Muru on küllalt kenasti valinud väga mahukalt, esitanud endale tüübi, kaugeid autoreid oma kunstilist elamust või lugemise elamust teadlikult võimendanud, taan valinud selliseid toreid nagu Maasing, Enno või rannid väga esinduslikult. Eriti Masingut ma peaksin nimetama, kes oli ju nõukogude ajal Tartus elades justkui siseemigrant ja seni käsitlemata. Ja julgus nisuste nimede esitamisel on au tegev. Koostaja on loomulikult ka inimene ja ta kuulub ka mingisse koolkonda ja ma julgeksin Karl Muru kui kirjandusloolaste panna väga suurde lähedusse Haarald Peebuga. Ta jätkab Haarald Peebu väljatöötatud metoodikat ja see on nihukene sotsialistlikust realism neist ülekasvanud realistlik lähenemine. Ja eelistused on nii Peebul kui murul üsna lähedased. Karl Muru oma antoloogiat kahes köites on eriti keskendunud Noor-Eesti ajajärku sealt valides Suitsu Tuglase ja teine ajajärk, on jõuluaeg, sealt on Underi Visnapuu kolmas ajajärk on eesti aja lõpp, arbujad selles võib-olla ongi Karl Muru kõige enam armunud ja ta on valinud kõige mahukama autorina just sealt Betti Alveri, Betti Alveri, kellelt ta laenas ka selle antoloogia nime veidi metafüüsilise sõnasõnaline, mis peab tähendama siis ültse arbu ja järel mingit sõnakunsti maagiliste esindajad on ka veel niisugused individuaalsed eelistused, paistab silma, et murule kuid tööliskonnast päritud inimesele meeldib kärneri luule, kus on tööinimesi esitatud. Meeldib töögelmann, keda paljud on tõrjunud kui väga punast ja väga pahaideoloogi. Rääkimata Koidulast ja mõnest teisest võib-olla kõige poleemilisemaksi ja kirjandus teoreetile lisemaks momendiks Karl Muru antoloogia juures teistele uurijatele on Karl muru esteetiline tagapõhi. Lühidalt öeldes. Karl Muru kaudu jõuab Tuglaslik esteetika oma kulminatsiooni ja koguteos on omamoodi Apotjoost Tuglaslikule teetikale võiks isegi öelda, et on kohatist langemist Tuglase dogmaatikasse sest vahel kasutatakse vormelit, Tuglas öelnud ja see on argument. Hämmastav on see, et nii Tuglas, Ridala kui söötan saanud antoloogias võrdse mahu. Kuigi Tuglas ei ole noh, paljude meelest üldse luuletajad on väga hea novellist, aga luule antoloogias on ta kõrvaline, siis võiks paari sõnaga muiates tuua veel teise näite sellest Tuglase dogmatismist seoses Hendrik Adamsoni. Olles uurinud Hendrik Adamsoni luulet ja loomingut on mul natuke kurb, et Tuglasele toetudes on antoloogias väga hea luuletus. Adamsoni neidised kirju kleidised kaotanud ühe salmi, sest see luuletus, mis algab, kui neid näidiseid kirju, kleidi, seid, tallas, lilledel, tantsujalgadel, see on üks väga ilus erootiline luuletus ja keskmine salm, mis on välja kärbitud, puudutab just erootilist teemad väga lähedalt. Ja tänapäeval kõlaks väga kenasti, kuid siin on Tuglaslik vana moodsus surunud Karl murule kui antologistile oma piirava pitseri. On veel mõningaid muid ilusaid vaidlemise kohti, ega see ei ole enam raadiosaate teema ja neid võib igaüks ise uurida, kui ta saab selle antoloogia osta. Sest see tiraaž on nüüd juba viis korda väiksem kui antoloogia esimesel osal. Lõpetuseks võiks käsitleda luule kõrval ka tervet Eesti riiki selle meie nunnuna, mida me jälle ehitame ja mille ehitamise juures on suured meeleolulised, tagasilangused ja pettumused. Ja Heiti Talviku luuletus meenutab, et läbi aegade on need raskused olnud ja sellest ei tohi meelt heita. See pealkiri on eleegia aeg, millest me unistanud iial ei saabu ja silmile kaabu ja taandu eksiili. Meie rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi, on jätnud meid häppi ning ilma klaas laastavat, ennustab iili. Kõik sütitav ihade, sööste ja sõudu on Pehk vaidleja kõdu tõesti irdunud ajus. Me läksime välja, et võita maailma, kuid enesest ilma. Me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus. Mis aitab, et mammun õuele käendus ta külluses majandusolemis alusaeg loobuda kuulsusest. Varast ja vennast, et leida taas ennast ürgpuhtana sünni ja muundumis valus.