Helikaja tere, mina olen 11. oktoobri helikaja toimetaja Kersti Inno. Saate peateemaks valisin eesti muusika ja teatriakadeemia uue kontserdisaali probleemid. Milliseid samme on sellega seoses astutud ja milline on hetkeseis? Sellest annab ülevaate Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli direktorilt Kadri Leivategijalt uurisin, milline oli nende kooli Tubina oli valmimise protsess. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelejevastentselt saadet. Alustame tagasivaadetega nädala muusikasündmustele. Fagotivirtuoosi Martin Kuuskmanni koostöös Tallinna kammerorkestriga dirigent Risto Joosti ka jagab muljeid Tarmo Velmet. Muusikateadlane Saale kareda analüüsib uue kontserdisarja siin Rostrum esimest kontserti, kus muuhulgas oli esiettekandel Ülo Krigul ideos Seksani Music. Kõigepealt aga räägime meie esindusorkestri, ERSO kolmanda oktoobri kontserdist. Head kuulamist. Reedel, kolmandal oktoobril toimus Eesti riikliku sümfooniaorkestri gurmeesarja esimene kontsert pealkirjaga Joosep Pihl legend Toomas Velmet, teie käisite seda kontserti kuulamas? Küsin kohe. Mis oli teie jaoks eelkõige gurmeeväärtusega sellel kontserdil? Lisapala aga ma sellest kontserdist rääkides alustaks natukene kaugemalt. Ma alustaks sellest, et kolme nädala jooksul on meie kontserdielus toimunud niivõrd võimas sümfooniline avapauk, mida mina ei mäleta noh, rääkimata siin Eesti kontserdi avalöögist, Iisraeli Filharmoonikute sobinud mehed, aga, aga ka ERSO kolm kontserti. Pärnu kontserdimaja avakontsert, Felix Corboviga, L2, Neeme Järvi kontserte ja nüüd siis lõpuks esimene mitte avaid tavakontsert. Joseph legend. Ma avastasin siin ühe niisuguse ühise mustri. Ma jätan kõrvale Iisraeli Filharmoonikute ja see on see, et dirigendid otsivad värsket muusikat. Kui Pärnu kontserdimaja avamisel oli selleks Shakibeer kahe teosega siis Järvi avakontserdil oli selleks meile täiesti tundmatud naisheliloojad. M5 ja Alma Mahler. Ja nüüd sellel Kõige kõrgemalt ma hindaks ibeerimoosik, et kuigi ma ei tahaks sugugi kärpida MPC suure sümfooniatiibu aga see nõuaks minu jaoks veel süvenemist ja teatavat küsimärke, tekitab minus pauslav Martina kaks balleti süüti. Kõigepealt neid oli kaks ja nad on päris sarnased oma olemuselt. Nii see peabki olema, Prokofjevi balletisüüdid on ka sarnased. Aga nad ei ole nii eredad. Ja nad on kuidagi mõneti võib-olla isegi naiivsed. Ja ma arvan küll olla selles päris kindel, et ega poosnev Martina ei ole meil ju igapäevane külaline sümfoonia kontserditel, tema kammermuusikast me teame rohkem ja ma arvan, kui ühel sümfonistil ja nii võib igal juhul nimetada, poosneb Martinud kellel on kuus sümfooniat ja vähemalt 16 erinevat teost, sümfooniaorkestrile, rääkimata instrumentaalkontsertidest, mida lugematu arv. Et võib-olla oleks läinud midagi muud. Kuid teades natuke maestro Järvit ma tean, et tema vaimustus uuest muusikast Värskest muusikat nii tema jaoks kui publiku jaoks mitte niivõrd suur, ta tahab anda maksimumi ja aitäh teile selle eest. Selle kontserdi maiuspala oli muidugi lisapala Villem Sten hammeri laul või nagu ütles Neeme teadvustades ilus laul. Aga ma leian sealt kätteise maiust, Pala. Ja see on Beethoveni teine klaverikontsert, Kalle Randalu kui see koostöö järve Randalu vahel, see on mind alati haaranud. Me teame ju seda, et järjan meister saatma suuri interpreedid, et see tuleneb juba tema ajaloo algusest ja tema võime mõista, koostööpartnerid on hämmastav. Muidugi ei saa mööda minna ka sellest, et kontsertsaali laval oli siis uus Steinway praktiliselt esimest korda seda kuulata täiesti liia publikule avanes esimest korda. Ta nõuab muidugi sissemängimist, aga ma arvan, klaverifestival teeb seda. Ja klaver on ju nagu auto, teda tuleb sisse sõita. Ja siis ta näitab ennast kogu oma võimsuses ja, ja ilus, kuid sellise meistri käest nagu Randalu oli ta juba ikka täiesti vapustav. Ja mul oli ju hea võimalus võrrelda. Kui Pärnu kontserdimaja avamisel mängis Peter laol Petrone esimest kontserti Randalu teist kontserti, siis tundub, et on kaks teed olid. Kusjuures esimesed kaks kontserti on ju tegelikult üsna sarnased. Kumb nendest esimene, teine, seda ei teagi, päris täpselt. Aga interpretatsioon oli niivõrd erinev, aga niivõrd mõlemil puhul. Randalu, kelle sõrmele Kegele Beethoveni passaažid kõlavad nagu üks imeilus meloodia samas kui Peeter Laul iga sõrmelöögiga särab vaatamata sellele, et ta on kontserdimaja Steinway On üsna eakas juba, aga ta sai sealt väga hea kvaliteedi kätte. Ja minu meelest see ongi interpretatsiooni põlu, et niivõrd erinevaid tulemusi on võimalik saavutada. Ja seepärast ma muidugi eriti tooks esile selle viimase Beethoveni klaverikontserti. Aga räägime ka selle kontserdi nimi teosest. Joosepi legend, siin tuleb üks teine paralleel. Järvi avakontserdil oli esimene teos Straussi pidulik prelüüd ja need on päris sarnased omavahel oma emotsionaalset laengut ja noh, niisuguselt võimsuselt mõlemis on ju orel kaasas ja on ära kasutatud suure orkestri kogu kõlav võimsus, nii et mul on tunne, et ka järvi planeeris neid kahte kontserte, siis ta tegelikult mõtles nagu ühe kontserdi peale, et niisugune raamalli Straussi raam, kusjuures avakontserdil muidugi oli täielik gurmee saavutus til luuletusi, kõigil. Ma ei oodanudki meie orkestrit, et niivõrd lustlikku Straussi mängimist ja niivõrd briljantsed esituste, see oli ikka päris aegade saavutuse iha täiesti ootamatult selgus, tervi juhatas ERSO-s esimest korda seda teost. Ja seal ikka saavad, hakkas see kontsert siin leppes siiski Joosepi legendiga ja kuna tegemist oli nagu balletikontserdiga järvi, on süvenenud balletimuusikasse, ma sain aru. Ja väga hästi, ta sobis selle kontserdi lõpu väga pidulik ja ta teenis seda eesmärki, et oli võimalus mängida klaverit. Teisipäeval toimus Eesti Raadio esimeses stuudios kontsert siin Rostru kus Kanada saksofonikvartett tõi muu hulgas esiettekandele Ülo Krigul teose Seksan Music kontserti analüüsib muusikateadlane Saale kareda Eesti kontserti ja klassikaraadio koostöös loodud uue kontserdisarja. Siin Rostrum esimene kontsert oli huvitava kavaga ja täiemõõduline kahe poolega kontsert. Eesti raadio esimene stuudio, mis on ansambli U väga inspireeriva sarjast our saanud kontserdipaigana uue muusika esitamiseks populaarseks on praegu veel niisugune mõnusat puhemlikku atmosfääriga ja tahaks Ta et saali tulevase remondi käigus seda liiga eurostandartlikuks Länituks ei muudeta. Kanada saksofonikvartett Weiza kui hääldada ingliskeelse loogika järgi eesti keeles oleks siis tegemist sõnaga paar, mis tähendab väga energilist ja aktiivset galaktika tuumaansambel. Kriisa tõi siin Rostrum kavas meie ette värvika ja mitmekülgse kava 20. ja 21. sajandi muusikast. Väetis, saksa andeka multimeedia, helilooja ja kunstniku Aleksander Schuberti süntees kunstiteosega Hello. Lisaks Schubert multimeediateosele olid kavas kaks teost saksofonikvartetile ja kaks teost saksofonikvartetile pluss elektroonika. Mõlemad viimatinimetatud Euroopa esiettekandes. Saksofoni kvartett on oma külalistelt ja mängutehnilistelt võimalustelt teatud kindlas voolusängis kulgev kõlaline kooslus. Seetõttu püüdsid mõlemad elektroonikat kasvatanud Kanada heliloojad Wolf Edvas ja Aleksandr Dremle just elektrooniliste vahenditega avardada saksofoni Cartit kõlapilt. Puhtalt ainult saksofonikvarteti võimalustega piirdusid Hollandi elava klassiku Lui Andresseni teos feissing ja Ülo Krigul esiettekandele tulnud seks Music andrisseni teos feissingute eff on kõigepealt looduskeelpillikvartetile kroonus kvartetile ja aga teos on inspireeritud džässlegendi Charlie pagariloomingust. Siis kõlas teos nii, nagu oleks see kirjutatud saksofonikvartetile igiomases kõlamaailmas ning Weiza kaatet esitas seda väga säravalt jõuliselt dünaamilise pinge ja tõeliselt nauditava fiilinguga. Kui Andresson ja siis oli minu jaoks kokkuvõttes vast liialt paljusõnaline ja ka ettearvatava kulgemisega teos siis Krigul uus teos tõusis minu jaoks kogu kavas eredalt esile kompositsiooni tehnilise tuumakuse tiheduse, ökonoomsuse millegi eripärase poolest, mida võiks ehk tõepoolest tähistada kui nii-öelda kastist välja liikuvat mõttelist värskust. Ülo Krigul on praegu kahtlemata üks meie isikupärasemaid heliloojaid. Värvika ja värske kõlatajuga impulsiivsed mõttelaenguga, helilooja lisaks palju tunnustust leidnud luigeluu linnale, olgu siinkohal meenutatud aasta tagasi Järvi festivalil esiettekandele tulnud orkestriteos korde ning suvisel klaaspärlimängul Martin Kuuskmanni soleerimisel esiettekandele toodud fagotikontsert Quinn. Kriguli saksofonikvarteti puhul on tegemist väga selge ja tervikliku vormi joonisega, detailselt diferentseeritult läbi komponeeritud faktuuri ning samas hästi koloriitse ning karakteersed teosega. Klassikaline Ma sain, vorm on täidetud värvika ja dünaamilise, ent hästi välja Zenitatud, konkretiseeritud ja mõtestatud filigraanse materjaliga. Seksn Music mõjub kuulates kujuks hästi proportsioneeritud spontaanne improvisatoorne kulgemine. Ent samas võiks öelda, et tegemist on hämmastava detaili peenusega välja joonistatud graafilise lehega. Kvarteti koosseis üle kirjutamine näitab üsna selgelt ära helilooja kompositsiooni tehnilise võimekuse ja meisterlikkuse sest neljahäälse faktuuri kujundamise puhul on see üsna alasti kuulda. Kas helilooja valdab häältejuhtimise ja mitmekihilise koe kujundamise kunsti või mitte. Ja sellise mõtlemise all ei pea ma uue muusika puhul silmas muidugi mitte Bachi või Beethoveni stiilis Balifooniat, vaid põhimõtteliselt mitme kihiliselt mitmetasandilisemalt mõtlemise sealjuures elusa muusikalise koe kujundamise oskust. Kriguli saksofoni kvartetis on väga meisterlikult loodud polürütmiline faktuur. Samuti on näevad materjali osiste omavahelised suhte, seosed teose eri osade lõikude vahel. Nende modifitseerumine ja sellest vormu terviklik muusikaline organism. Kavas olnud Kanada heliloojad läksid nagu juba eelpool mainitud kompositsioonitehniliselt lihtsama lahenduse teed otsides elektroonikas tugev saksofonikvartett, eriti kõlaliste võimaluste avardamiseks. Beatrembly tegi seda elektrooniliste võimaluste kaudu nii dialoogilisust kui ka atmosfäärile sust luues ning võlaeksperimente efekte, lisades. Wolf Edwardsi kontserdi avaloona kõlanud Predator Troun EMT One lõi elektrooniliste vahenditega programmilist fooni tsiviilisikute tapmisele fokusseerunutroonide õõnsalt kalk inimvaenulik kõla. Iga päev sureb maailma erinevates pingekolletes tsiviilisikuid, sest sõjatööstus vajab ju kasumlikku arendamist. Nii-öelda normaalset elu elades on suurem osa inimesi, peamiselt küll ebateadlikult isoleerinud end nendest faktidest, kuna korporatiivne meedia vaikib suurema osa nendest õudustest olematuks. Paati võimeliste inimestena on aga loomeinimestel kohustus nii-öelda kanaarilinnule kaevanduses anda märku inimühiskonda mürgitavatest gaasidest. Edwardsi teost tervikuna mõjus mulle siiski selle sõnumi lastimiseks pisut liiga samet kindalik. Kontserdiõhtu finaaliks oli juba eelpool mainitud Aleksander Schuberti exusest ja intensiivsusest särisev multimediaalne teos hello. Audiovisuaalsete või võib ka öelda intermediaalsed teoste õigustus ja iva peitub minu jaoks erinevate kunstivormide väljendusvahendite sünergia loomiseks, nii et selgelt ilmub nähtaval kuuldavale nende erinevate kunstiliikide ühisosa. Mina olen neid kunstiliike eraldi viljades ei tuleks sellelegi On see ühisosa leidmine, esiletoomine, nende mingite ühiste tuum, olemuslikke momentide tabamine ja loomine vastuvõtt ja ajus ja tunnetuses ootamatuid seoseid äratundmisahaa-efekte, mis Schuberti teose puhul töötas tõeliselt elektriseerivalt. Raadiokuulajal jäi kahjuks teosest sünesteetiline dimensioon ja efektid, kogemata aga kahjulik. Puhtalt kõlapilti saksofonikvarteti ja elektroonika töös kuulates oli see piisavalt vaimukas ja ootamatusi täis. Nende Schuberti visuaalne keel aga lausa pulbitseb sünapside lahtiühendamise ja ootamatuis kontekstis uuesti kokkuühendamise rõõmust. Ja kohati võiks ka öelda, et juhtmete kokku jooksutamise lustist. Eesti kontserdisarja kuldne klassika selle hooaja esimesel kontserdil esines Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel ja solist oli Martin Kuuskmann fagotil USAst. Mis mulje jäi sellest koostööst Tarmo Velmet? Mulje oli väga hea, oodatult väga hea, ma olen ju martinit kuulnud palju ja tean teda väga ammu. Mulje oli nii hea, et kui ma esimest korda kuulsin seda ettepanekut, et ma võiksin tulla siia rääkima, siis mul tekkis hirm, et ega mu jutt ei muutu niisuguseks mõõdutundetuks kiitmiseks nagu läks messi maa peale laskunud. Milliseks ta ju tegelikult võib kujuneda, sest ma väga imetlen Martini mängu. Aga õnneks päästis mind sellest hirmust üks hea kolleeg, kes peale kontserti vestluses kohe sealsamas kontsertsaalis astus, ligi isegi juttu ja, ja avaldusega vaimustust, kui uskumatult tehniliselt puhtalt ja osavalt Martin mängib. Ja siis sinna Otsots tõesti sihukese ilmselge pettumuse emotsionaalselt lisaksin. Kristjani teeb, see ju üldse ei kõnetanud. Ta on juba väga imestasin, kuidas need muljed võivad olla nii erinevad. Ja nüüd ma olen tegelikult tänaseni mõelnud, sest et eks ta miljoni dollari küsimus on, et mis paneb ühe kontserdi kõnetama inimesi. Sest mina olin õnnelik pärast kontserti ma harva kuulen nii täiuslikku fagotimängu ja noh, rääkimata veel, et Mozarti kontsert seda kuuleb veel, aga Hummeri kontserti mängitakse suhteliselt harva nagu kavagi ütles, et see on üks kõige tehnilisemaid klassikalisi kontserte ja Martini mängu täiuslik. Aga eks ta üks kultuuride erinevus ole, Martin tuleb ju täiesti teisest kultuuriruumist meie jaoks. Ja kui kinnisvaraäris räägitakse ostjate ja müüjate turust, siis mul on tekkinud mulje, et nii halb kui seda ka öelda kultuuriturul võib rääkida sellest samast, et võib-olla esitajate turge võib-olla kuulajate turg ja Martin tuleb kindlasti sellest kultuuriruumist, võib-olla need jooned ei käigi enam nii palju Euroopa Ameerika piire mööda, kui see kunagi oli sellest kultuuriruumist, kus valitseb selge kuulajate turg ja sellest lähtuvalt Martin suunab oma mängu võimalikult laiale ringile. Nagu oli kuulda ka tema teadustusest lisapalale, kõrvitsa puudutusele, millest tema jaoks oli tehtud just samal päeval eraldi seade siis selle kuulutas ta välja nii eesti kui inglise keeles, teades suurepäraselt, et üle maailma on väga palju kuulajaid internetis Martini puhul, see on üldse minu arvates väga oluline, et ta mõtleb hästi laialt ja eriti huvitav mõeldised tal fagotimängija ta kott, mis on ju minu arvates ühtegi aia loolisemalt säilinud. Pille puhkpillidest on kõige vähem suudetud reformida. Martin sellel pillil mängib äärmiselt kaasaegselt. Ma ei ole kuulnud, et varem oleks see kontsert, salvestati et varem oleks klassikalisi kontserte salvestatud plastik trostil niuke erialane spetsiifiline info, aga minu jaoks väga huvitav erialal, kus kõik on väga vana suudab üks eesti soost mees pakkuda maailmatasemel sooritust ja seda veel koos üle maailma uudse tehnilise vidina peale. Kuidas seda siis öelda? Äärmiselt tore on, et on olnud võimalik niisugust asja kõrvalt vaadata, kõrvalt kuulata, olla tunnistajaks sellele Aga mida te ütleksite nüüd Martin Kuuskmanni, Risto Joosti ja Tallinna kammerorkestri koostööst? See kontsert minu arvates oli ehitatud Martini ümberkava hakkab alati sündima mingitest teostest ja mulle näis, et esimesena oli paika saanud TEMA klassikalised kontserdid, mida ta mängija siis otsiti sinna ümber see Carl Philipp Emanuel, Bachi ja Haydni. Ja kes muu võtsid kui Risto väga hästi leitud partnerid Martinile, Risto peab Martini mängu väga hästi tundma. Eriti sobib muidugi see tule sümfoonia Hainilt, mida mina ei mäleta, et oleks kuulnud või vähemalt ei ole ma seda kuulnud nii meeldejäävas esituses. Minu minu sügav kummardus kogu kammerorkestrile, eriti meso seal rühmale kes lõid ikka pahviks küll. Ühtlasi Martini kontserti kuulates panin väga huvitavat nähtust, tähendab, mul ei ole kunagi meeldinud see, kui ma olen kontserdile pärast kuulan raadiost sama kontserti üle ja külalised osakaalu mõttes ei tunne kontserti ära. Ja kui ma täna seda kontserti üle kuulasin esimest korda mulle see meeldis, sest ma kuulsin välja Reinud tepi, klassini soolorepliigid. Ja seetõttu ma tahan Riinutit unustada, sest mul on väga hea meel alati kontserdile näha, aga, aga vähemalt kui on kaasaegsete pillidega kontsert, siis õnnestub teda kontsertidel väga harva kuulda tänu klassikaraadiole, nüüd seekord oli ta väga selgelt kuulda ja tema mäng on alati väga nauditav. Nii et kammerorkestri sooritus imeline ja kui te alguses mind kutsusite, siis te ütlesite, et peaks rääkima just kaameri ja Martini koostööst seal üsna kiiresti, ammendav teema selles mõttes, et solist koostateegiendiga dirigent teeb koostööd orkestriga. Orkester oli väga selgelt Risto Joosti nägu. Kammerorkester on üldse minu arvates väga suhteliselt kergelt kuuletub orkester, kui nad dirigente usaldavad. Ja Ristoga on neil väga hea kontakt. Ja Ristol omakorda oli väga hea kontakt Martiniga, nii et suurepärane sooritus. Muusikauudised maailmast muusikauudised Rooma ooperimaja andis teada, et vallandab ooperimaja juures tegutseva koori ja orkestri kokku 182 muusikat, vot asendades need väljaspoolt sisseostetud tööjõuga. Ehk siis teisisõnu pakutakse muusikutele püsilepingute asemel vabakutselise muusiku positsiooni, millega ooperimaja loodab terve aasta peale kokku hoida 3,4 miljonit eurot praeguse 12,5 miljonilise aasta eelarve juures. Rooma ooperimaja mänedžeri Carla Forteese sõnul oli seal väga raske otsus, sest alternatiiv oleks olnud terve ooperimaja sulgemine. Itaalia kultuuriväärtuste ministri Taarja Franžkiini sõnul oli see väga valuline, ent vältimatu samm. Massimatusestaro muusikute ametiühingust ütleb aga, et nimetatud sammuga püütakse likvideerida Itaalia üht suurimat väärtust rikkamat kultuurilist institutsiooni. Rooma operan praeguseks esimene ooperimaja Itaalias, kellel on tulnud koor ja orkester vallandada. Ooperimaja segadused kulmineerus septembrikuus, mil sealt ootamatult rahaprobleemide ja halva majandamise tõttu Ta lahkus, peadirigent Riccardo Muti terve suve segaseid Rooma ooperimajas etenduste andmist. Ka lärmakad streigid ja töötajad protestisid lepingute suhtes. Rooma ooperimaja kaotas läinud aastal ligemale 13 miljonit eurot ja suvised streigid tekitasid kahju umbes 300000 euro ulatuses. Muusikute ametiühingu esindajad Paula terrinooni ütleb, et selline asjade käik on surmav löök kogu Rooma linna ja itaalia kultuurielule. Rooma ooperimaja ajalugu ulatub aastasse 1880 ja viimastel aastatel Tal on seal toimunud pidevad streigid ning esinenud on suuri majandamisraskusi. Langenud külastatavuse ja suurenevate kulude juures on Rooma ooper praeguseks umbes 40 miljoni euroga võlgades. Itaalia ooperimajades on praegu üldse rahutud ajad ja lisaks Ricardo mutile on oma ameti postidelt lahkunud veel kolm peadirigenti. Andrea no see ta lõpetas oma tegevuse Torinos. Nicola Louis tee teatas lahkumisest Napolis San Carlo teatrist ning noor kolmekümneaastane dirigent Daniele Rustiooni lahkub baariteatrist nimega teatra Petrotselli tuleva aasta jaanuaris. Teatra Petrotselion, Itaalias suuruselt neljas peremaja ja Itaalia on ju üldse päris sünnimaa ning see, mis toimub Roomas polis või Torinos, külvab ärevust kogu maailmas. Nüüd aga midagi rõõmsamat. Amsterdami kuninglik kontserdimaja saab alates aastast 2016 uue peadirigendi, kelleks on itaallane Daniele kati. Orkester, mis aastal 2008 tunnistati maailma parimaks sümfooniaorkestris, on dirigente vahetanud pika ajaloo jooksul suhteliselt vähe. Danielle katist saab orkestrist seitsmes peadirigent. Kuigi orkester alustas oma tegevust juba 1888. aastal ehk siis 126 aastat tagasi. Amsterdami Kuningliku kontserdimaja peadirigendid on läbi aegade olnud näiteks viljal Mengel Berg Bernard Haiting, Ricardo sai ja viimati lätlasest maestro maris Jansons, kes asus sellesse ametisse aastal 2004. Itaallasest Danielle tiim oli esimest korda amsterdami kuningliku kontserdimaja orkestri ees samuti aastal 2004 ja sellest ajast peale on ta viimase 10 aasta jooksul orkestrit külalisdirigendina regulaarselt juhatada tanud. Viimati juhatas ta juunikuus Giuseppe Verdi ooperit falstoff. Järgmised ülesastumised amsterdami orkestri ees on Katil novembrikuus, kui kavas on Gustav Mahleri kuues sümfoonia. Varasemalt on Danielle kati olnud Zürichi ooperimaja ja kuningliku filharmoonia orkestrit peadirigent ja hetkel on ta ka prantsuse rahvusorkestri peadirigent. Nüüd aga midagi klassikalist. Hiljuti avastati Wolfgang Amadeus Mozarti kuulsa klaverisonaadi number 11 originaalpartituuri tuur, mis leiti ühest Ungari raamatukogust. See kuulus sonaat koos türgi marsiga on kirjutatud umbes aastal 1783 arvatavasti Viinis Salzburgis. Teadlased olid varemgi kindlad, et originaalpartituur peaks alles olema, aga selle asukoht oli senimaani teadmata. Käsikirja avastajaks oli Ungari muusikateadlane palas Mikusse, kes viimastel aastatel töötas läbi kõik selle raamatukogu tundmatud noodid ja käsikirjad. Mozarti klaverisonaadi number 11 käsikirjast oli varem leitud vaid viimane lehekülg, mida hoiti Salzburgis. 26. septembril esitati seda sonaati originaalkäsikirjast ja teos kõlas harjumuspäraselt, kuigi originaalkäsikirjas olid mõned rütmiliselt muudatused ja üksikud noodid olid ka pisut teised, kui tänaseks ollakse harjunud kuulama ja mängima. Poola linnas Katovitses avati hiljuti aga uus 1800 istekohaga kontserdisaal. Poola Raadio Sümfooniaorkestri kodusaaliks avakontserdil esitati Johannes Brahmsi esimene klaverikontsert, milles soleeris Kristian Zimmermann. Kavas oli ka Ludwig van Beethoveni üheksas sümfoonia ning muusikat mitmetelt Poola heliloojatelt nagu Penderetski, kylaar ja Kuretski. Kontserti juhatas Aleksander Librass Henrik Nikolai Coretski, kes elas terve oma elu selles linnas. Curtis Aga Katovitše, Base õhu ja suure üldisest saastatuse üle. Loodetavasti keskkonnaolud paranevad ja poolakad saavad nautida kuues kontserdisaalis muusikarõõme. Ja lõpetuseks Eestiga seotud uudiseid. Ilmunud on uus plaat Erkki-Sven Tüüri loominguga plaadifirmas. Andiin ja plaadile on salvestatud tüüri viiesse toonia elektrikitarrile, orkestrile ja bigbändile ja akordionikontsert professi. Teoseid esitab Helsingi filharmoonia orkester Olari Eltsi juhatusel. Sümfooniast soleerib elektrikitarril Vietnami juurtega kui n-le ja akordionikontserdis selle esmaettekandja ja paljukordne esitaja miga Veuronen plaadifirmaga Ontiin seob tüüri varasemgi koostöö. Aastal 2011 ilmus rahvusvahelise menu osaliseks saanud plaat väike ning ehk ärkamine. Ülo Krigul teos. Spoon põunesseti ehk luigeluulinn pälvis Monacos Monte Carlo ooperis maineka Monaco printsi Pierre'i Fondi muusikapreemia nimega noore muusiku valik. 1966. aastal asutatud Monaco Coop prints Pierre'i fond tunnustab kirjanduse, kunsti ja muusikavaldkonna tipptegijaid. Muusikapreemiaid on kaks. Üle kolme aasta antakse välja kompositsiooni preemia vaat mille aastal 2006 pälvis Helena Tulve. Alates 2011.-st aastast antakse iga-aastaselt välja ka noore muusiku preemiat ja tunnustusega kaasneb uue teose tellimus ja rahaline auhind. Kristiina Ehini lühijutt põhjal kirjutatud luigeluulinn kõlas esmakordselt 2012. aastal Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja iiris vesiku esituses Risto Joosti juhatusel festivalil Eesti muusika päevad. 2013. aastal pälvis luigeluulinn Eesti muusika päevadel helilooja preemia. Sülgaja. 15 aastat tagasi rõõmustasime kõik Eesti muusika ja teatriakadeemia uue maja üle. Sama palju aega oleme oodanud Muusikaakadeemia suurt saali, mis pidi valmima ehituse teises järgus. Hiljuti tähistas Eesti muusika ja teatriakadeemia oma 90 viiendat sünnipäeva päevaakadeemia hoone kõrval kemis platsile püstitatud telgis. Saali vajaduses muusikakõrgkoolile ei peaks küll keegi kahtlema. Ma palusin stuudiosse Eesti muusika ja teatriakadeemia rektori Peep Lassmanni. Räägime, millised on olnud arengud kogu selle perioodi jooksul seoses selle uue maja teise ehitusjärguga. Jah, tõepoolest, Muusikaakadeemia hoone planeeriti üheksakümnendatel aastatel ühtse hoonena koos kontserdisaali kompleksiga. Aga lähtuvalt tollasest majanduslikust olukorrast oli mõttekam jagada see kahte ehitusjärku, sest selge, et Eesti riigieelarves ei pruukinud olla tol hetkel nii palju raha, et ehitada täies ulatuses välja Muusikaakadeemia hoone. Seega me saime valmis, uskusime hoone esimese järgu kõigil otsustajatele on ju selge, et need on midagi tehtud ja üks suur asi on valmis ja oligi nii. Aga samal ajal ei ole võimalik siiski selline olukord, kus muusikalise kõrghariduse andmine toimub sellistes väikestes ruumides, nagu meil selles koolis hetkel on. Meie suurim saal on 107 kuni viie ruutmeetrine, mis mahutab heal juhul 100 inimest. Me orkestri kontserdid toimuvad Estonia kontserdisaalis ja teistes suuremates saalides. Aga orkestriproovid toimuvad selles samas väikeses saalis, kuhu orkester isegi tegelikult vaevu ära mahub. Ja akustiliselt loob see orkestrantide täiesti väära pildi sellest, mis üldse siis orkester on, kuidas ta kõlama peab. Nii et ma olen kindel, et meie orkestrile on tegelikult alati üpris suur öeldakse šokk, minna ühte suurde saali pärast seda, kui on nädalate ja kuude kaupa võib-olla harjutatud selliste stendid. Kindlasti selle saali vajaduses ei kahtle keegi, aga milline oli prognoos ja millised olid väljavaated Donov 1999, kui valmis ehituse esimene järk? Ei olnud ühtegi prognoosiga ühtegi väljavaadet. Sellisest nullist peale. Kõigepealt meil oli mõte ehitada saal koostöös mingi muu muusikainstitutsiooniga, milles on läbirääkimisi ja me isegi jõudsime teatud lahendusteni kõike selle taha pidama, et midagi koostöös ehitada, vähemalt tollal Eesti vabariigis ei olnud võimalik. Elasime, kaalusime varianti, et me tegelikult vähendame oma kinnisvara, müüme siin ja seal midagi ja võtame laenu ja võib-olla saab ka midagi ehitatud. See tegelikult ei oleks olnud lahendus ja siis me hakkasimegi ju tegelikult taotlema ikkagi riigieelarvest saali ehitamist. See oli juba. Ma arvan, et üks, kaheksa aastat tagasi tundus isegi, et jõudsime ühel hetkel lahenduseni päris lähedale. Nimelt oli kokkulepe haridusministeeriumiga ja ka kultuuriministeeriumiga umbes kaheksa aastat tagasi, et see meie maja suhtes teisel pool Rävala puiestee tasuv polügoone, mida Merko Ehitus, Merko, käesolev kinnistu ja Pabli privet partnerschep ehk nii-öelda avaliku ja erainitsiatiivi koostööna võiks sinna kerkida muusikakeskkooli hoone koos meie saaliga, see isegi see oli nii kaugele jõudnud, et me koostöös haridusministeeriumiga korraldasime konkursi konkursi võitjad auhinnafond ministeeriumi poolt siis toimus valitsuse vahetus. Järgmine minister leidis, et seda ei ole vaja. Õigemini järgmine minister venitus sõna otseses mõttes ja Merko kui äriline ettevõte sugust otsustamatust endale pikalt lubada ta lõpuks eitas sellele kohale ja siis selle suure elamu tegelikult tänu poliitilisele otsustamatusele või tegelikult otsustavusele jäi see teostamata. Siis astus Eesti Euroopa liitu ja aastal 2008 avanes võimalus taotleda Euroopa Liidu eelmise eelarveperioodi infrastruktuuri ehitamise vahendeid. Kõik ülikoolid taotlesid ja me kõik leppisime kokku omavahel ülikoolid, et me toetame 11 selles mõttes, et iga ülikool Saksamaa prioriteetse objekti igal juhul selle küsimuse lahendatud. Tookord jäime meie ainukesena välja, kuna siiski need pretsedendid on niivõrd suured ja leiti, et meie suhtes kehtib endiselt edasi riigikogu 1996. aasta otsus mis määras ära, et Eesti riik ehitab valmis Eesti muusika ja teatriakadeemia, Eesti kunstimuuseumi ja Eesti Rahva muuseumihooned. Ja siis valitsuskabinet otsustas tookord, et kuna selline otsus on olemas ja ainukene alternatiivne ehituse rahastamise võimalused hetkel oli läbi Kulka, nii nagu ehitati Eesti kunstimuuseumi ja nii nagu praegu ehitatakse Eesti Rahva Muuseumi Kultuurkapitali oleks ehitatud siis valmis meie vähemalt osaliselt oleks seda finantseeritud läbi kultuurkapitali. See oli küllaltki positiivne otsus ja see oli Kulka nõukogu otsus 2008.-st aastast. Aga edasi tuli Eesti Rahva muuseumi ehitus ja aastal 2012 otsustas Kulka nõukogu, et esialgu ehitatakse valmis Eesti Rahva muuseum. See on väga tervitatav. Aga meie saali ehitus on osaliselt rahastatav Kulka nõukogu poolt tingimusel, et meil on haridusministeeriumiga kooskõlastatud projekt ja osa rahast tuleb järgmise eelarveperioodi Euroopa rahadest. Minu andmetel juba aastal 2010 kuulutas Eesti muusika ja teatriakadeemia välja riigihanke Tallinnas Rävala puiesteel asuva õppehoone laienduse projekteerimiseks. Ja aastal 2010 me kuulutasime välja tõepoolest riigihanke ja kahe aastaga oli meil ka projekt valmis ja see projekt valmis just selleks ajaks, kui selgus, et jällegi ei ole võimalik ehitada. Kuna aastal 2012 otsustati, et Kulka rahad lähevad sajaprotsendiliselt Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks. Aga meil on projekt valmis ja see projekt näeb ette TTK Sakala Tatari nurgal oleva kinnistu omandamist Eesti Muusikaakadeemia poolt, seda me oleme teinud. See oli osaliselt linna valduses, osaliselt eravalduses. Me oleme selle linnalt ära ostnud ja ka eraomanikelt maja seisab. Samas on meil õigus ka seda lammutada vastavalt linnavalitsuses kinnitatud detailplaneeringule ja ehitada sinna siis kontserdisaal, et meil on tegelikult kõik sammud astuda, et me võiksime hakata. No praegu on projekt valmis, detailplaneering on kinnitatud, meil oleks vaja taotleda ehitusluba, nagu on mingisugune otsus langenud. Me võime mõne kuu jooksul hakata. Et projekti järgi tuleb siis umbes 500 kohaline kontserdisaal Ja sinna tuleb veel black box teatrikoolile lavakunstikoolile jättis kontsertiteks osakonnale, seal on kohti umbes 100, võib-olla isegi maksimaalselt 120 umbes samasugune nagu meie praeguse õppehoone kammersaal. Lisaks tuleb sinna ka mõningaid klassiruume raamatukogule hoidlaid ja elektronmuusika, stuudio, multimeedia keskus. Ja nüüd on kõik praegu ainult raha taga ja kui kaugel on nende rahataotlused või kust need rahad peaksid siis praegusel hetkel tulema, mis see perspektiiv on? Me oleme valmis raha taotlemiseks, aga hetkel ei ole avatud veel teatu, suur. Ülikoolidele on põhimõtteliselt Euroopa Liidu vahendeid järgnevalt finantsperioodil küllaltki palju eraldatud. Neid võiks olla vist üle 50 miljoni. Mingeid otsuseid, kuidas seda raha jagada, ei ole tehtud. Tõenäoliselt töötatakse välja vastavad menetlused lähikuude jooksul ja me oleme valmis esitama esimesel võimalusel oma projekti taotlemaks raha sellest meetmest. Taotlemine käib Eesti haridusministeerium. Haridusministeeriumi kaudu praegu on teada, et seal on laual kolm neli projekti ja on ka rahasumma teada ja võib arvata, et nagu ikka raha nõutakse rohkem kui ka olemas, on. Kui palju kuluks nüüd Eesti muusika ja teatriakadeemia juurdeehituseks raha? Otseselt ehituseks kulub 7,9 miljonit eurot ilma käibemaksuta koos käibemaksuga pisut rohkem ja kui võtta veel kas sisseseade saali sisustus ja muuseas siis kokku võiks olla see umbes 10 pool 11 miljonit eurot. Ja kogu seda raha taotlete te siis Euroopa Liidu fondidest. Ei, ma arvan, et see praegu kehtiv Kultuurkapitali nõukogu otsus rahastada meid teatud ulatuses Kultuurkapitali infrastruktuuri ehitamise vahenditest kehtib ja me loodame, et vähemalt kolmandik sellest rahast kuni neli miljonit tuleb ka Kultuurkapitalist. Meilt on küsitud ka ametnikkonna ja poliitikute poolt. Miks just sellise suurusega saal ja miks just sellises mahus, on seal veel ka muid asju. Et ma võin siin veel kord rõhutada, et ei ole võimalik anda muusikalist kõrgharidust või nendes tingimustes, kus ei ole üldse saali praegu hetkel meie sõjakohaline son kammersaal samuti puudub lavakunstil oma proovisaal, neil on kaks 50 ruutmeetrist proovisaali nõndanimetatud mussaal nimeliselt valge saal. Aastakümned on töötanud lavakunstikool sellises režiimis, et kõik etendused valminud teatrite juures see olukord on muutumas ja muutub üsna kiiresti ka edaspidi. Praegu on veel võimalus mõne teatri juures mõne etenduse väljatoomiseks, aga juba on ka söökla vorstikool ise sellepärast et majanduslik olukord ei ole selline, et teatrid alati kõige parima meelega võtaks vastu tudengitele vastas provotseerida. Ehk me arvestame sellega provotseerima etendusi ja selleks on vaja ka oma saali ja ma loodan, et see black box planeeritud uude saalikompleksi täidab ka seda otstarvet. Muusikaosakond töötab praegu kahes enda jaoks nii-öelda kuidagimoodi tegevuseks sobitatud ruumis samuti lepil, nii et ilma nende uuendusteta või nende parandusteta. Ausalt öeldes meie õppetöö kannatab ka päris palju. Rääkis Eesti muusika ja teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Pöördusin järelpärimisega Eesti haridus- ja teadusministeeriumisse. Mitme päeva, kõnede tulemuseks oli lühivastus kommunikatsiooniosakonna konsultandilt Hasso ladvast. Loen selle siinkohal ette. Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdisaali rajamine on endiselt päevakorras. Muusika ja teatriakadeemia on esitanud haridus- ja teadusministeeriumile omapoolsed plaanid ning arutelu akadeemiaga. Ehitise võimalik Siuke mahtude ja vajaduste üle jätkub. Igatahes loodame leida mõlemale poolele sobiva lahenduse. Samas tuleb tunnistada, et sellistes suurejooneliste arendusprojektide planeerimine ja elluviimine võtab palju aega. Selline vastus siis Eesti haridus- ja teadusministeeriumist. Muusikud on kannatlikud, aga visad loodame parimat. Eesti muusika ja teatriakadeemia pidustustel telgis viibinud mõtted ja pilgud suundusid aga Tartusse, kus Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool oli just tähistanud oma üheksakümnendat sünnipäeva uues uhkes Tubina saalis. Sestap võtsingi ühenduse Elleri kooli direktori Kadri Leivategijaga, et uurida, kuidas neil õnnestus tore Tubina saal saada. Kõik algaski aastal 2007 ja see on päris yld teada, et sellel ajal avanesid siis uuesti Euroopa struktuurfondid. Niimoodi avanes ka kutseharidusele regionaalarengu fondilt üks meede, milleks oli siis kutsehariduse õppekeskkonna kaasajastamine ja kutsekoolide süsteemi tuli sellega seoses üle 175 miljoni euro tehti täiesti avatute pakkumistega Sis koolidele kõikidele võimalus siis pakkuda oma projekte, need olid siis nii objektide jaoks nii fenoveerimisteks, nii õpilaskodudeks kui ka igasugusteks sisseseadet, eks sisustuseks. Ja selles nimekirjas siis kumb oli 88 erinevat objekti. Muusikavaldkond oli seal sees kolme projektiga, nendest teen otsa kool peaaegu miljon iga sooviga saada instrumentaariumi, millest on siis mitmed väga head kaasa arvatud klaverit muud instrumendid siis otsa kooli jõudnud ja Elleri kool oli seal kahe projektiga üks nendest oli siis meie vana maja renoveerimine, mis aastal 2009 valmis sai ja meie uus hoone, aga see oli esimesel hetkel meil hoopis õpilaskodu. Et neile eraldati tee õpilaskodu ehituseks raha kokku, siis umbes 1,7 miljonit oli see alguses ja tegelikult õpilaskodu jaoks olekski see päris piisav olnud. Kuivõrd ühel hetkel me avastasime, et ilma õpilaskodutu saab Tartus veel hakkama. Aga ühel hetkel me küll peame kummist olema selles väikses majas, et tegelikult ilma korraliku uue saalitaja uue õppekeskkonnana Taago paigutad äraga meie rütmi, muusikud ja need tugevad akadeemilised pillid, ütleme puhkpillidest just vaskpillid plussis, akadeemilised lõõtspillid. Et meil on vajalik tegelikult oluliselt. Ja me saine narts ministeeriumile selles osas kokkuleppele, et meie objekti projekti nimetus muudetakse, et meil on siis uue õppehoone ehitamine, aga rahastust ei olnud loomulikult võimalik seal enam juurde saada, nii et meie jaoks oli, seisis küll see võit, et me saime tegelikult endale siis nüüd selle, et need me saame hakata ehitama endale õppehoonet. Aga algusest peale oli näha, et tegelikult seal õppehoone ehituseks on suhteliselt napilt raha. Kuna see oli see aeg, kus ehitus oli suhteliselt odav, siis selle tõttu muidugi oli lootust oluliselt rohkem, et see õppehoone saab siiski valmis. Aga esimesed olulised märksõnad olid koheselt see, et me tahame kindlasti seetõttu hoonet ehitada siia kesklinna, mis on absoluutselt muinsuskaitsetsoon, kuna olid ka vaikselt vestlused, et aga miks ei võiks Elleri kool näiteks üldse minna kuskil natuke kaugemale ja siis saad endale sellise korraliku krundi põllu peal. Aga meie kindel soov oli, seda Henry kuul on ja jääb siia kesklinna nii ja naa, alustasime siis ikkagi selle selle uskumatult raske tööga, mida me siis veel ei teadnud. Mis tähendab ehitada muinsuskaitsealale, teada oli, seda, seda ruumi on maapinnana 750 ruutmeetrit ja tead, oli ka seda, et me ei tohi minna kindlasti nii-öelda pargi rohelisele alale, mis on üks kolmandik umbes meie väliosast. Kindel oli veel see, et me peame ehitama oma hoone vaiade peale ja enne seda tegema konkreetsed arheoloogilised uurimised nende kohtade pealt, kus vaiad sisse lähevad. Et meil on vaja muinsuskaitsega kokku leppida selle maksimaalne kõrgus. Nüüd, kui see arheoloogiline kaevamine algas, siis see oli täiesti ootamatult pikk protsess, sest meie esimene arvamine koos harjunukkidega tuli see, et pooleteise meetri sügavuses ilmselt siiski eri eriti veel kui sellist ajaloole huvitavat materjali ei ole, aga see materjal tuli väga, väga kiiresti, ta oli väga maapinna lähedal ja pealegi, kui sealne lavastati 14. sajandi hoonestus, mis kindlasti Lõuna-Eestimaa ajaloo jaoks on kindlasti väga oluline informatsioon, siis selle tõttu muidugi arheoloogilised kaevamised venisid, ikka poolastab pikkuseks. Muidugi, meie niigi pisikesest eelarvest läks hästi suur hulk veel ära, lisaks arheoloogia, mida me ei olnud enne tegelikult ette näinud, esineks mingi osa planeeritud instrumentaalne miskis, olime kompromissideks valmis igasuguseid asju tegema ja meie projekteerijad koos arhitekti Lea Järve Jeroneniga oli tegelikult kogu aeg meie ses protsessis kaasas. Meie ehitaja tõesti ei läinud ehituse pealt ära õit ehitus vaid ootas, kuna nad saavad objekti jätkata, mis jällegi teisipidi oli ju ka kulukas, sest et kas see iga päev tiksus tegelikult paraku meie kui tellija poolt siis kulukalt ja niimoodi me osasimegi tööle, kuni tuli aastal 2012, kui tuli meile selline tõelise abidat pakku näitule kars. Nimelt teatud perioodil läksid ehitused odavamalt, mille tõttu üks osa nendest kutsehariduse õppekeskkonna kaasajastamises rahastusest nagu jõudis sinna ka potti nagu tagasi. Ja oli väga tänuväärne, et, et haridusministeerium suutis kutseharidusosakonnaga võidelda selle siis kutseharidusele jätkuvalt välja, sinna mesis kirjutasimegi oma murest selle saaniga. Jane taotlesime 860000 euri, mis tundus olema meile piisav. Ja siis see 860000 euri neile eraldategi. Ja nüüd juhtus ainult see, et selleks ajaks oli tegelikult ehitus niivõrd palju kallim kokku me tegin selle ehituse puhul 21 riigihanget. Me kasutasime ära täiesti oma kompetentsi juba täitsa spetsialist haldusosakonna näol siin olemas. Ja muidugi me kogu aeg kärpisime, lihtsalt kogu aeg kärpisime, me kogu aeg võtsime kõike meetekene vähemaks, meetikene kitsamaks, said materjalid uuesti läbi arutatud, aga samas me igal juhul ei loobunud saali kvaliteedi garantiist, sai läbi arutatud uuesti pakkujad, alltöövõtjad, kõiksugu asjad selleks, et tegelikult iga sentsin seina läheks täiega. Ja kolmanda pakkumisega siis me saime siis ehitaja Reheehituse näol, kes vastas siis meie võimalustele. See maja on, on ehitatud umbes 1500 euri ruutmeeter, mis on tegelikult korraliku korteri ruutmeetri hind, et siin lihtsalt tuli vaja kogu aeg nagu mõõta ja kaaluda ja läbirääkimistel leida kogu aeg mingi kompromiss, ima seletamine, siis tuleks seda kindlasti saanud. On tänuväärne see, et me täna oleme kutsehariduse süsteemis, kuhu see suur rahalaev sellel hetkel tuli. Ja samas loomulikult sellest rahalaevast noh täielikult muusika valdkond sai siis kokku, võtsin väljas on pisut alla kolme protsendi. Et me oleme ise pidanud tohutud tohutud kokku hoidma ja isegi võitlen tegelikult õiguse eest sellest ikkagi kvaliteetne ehitis saada. Isegi seda on teinekord vaja ju ministeeriumis tõestada, et meil vaja tehase koos arhitektuuri ideekonkurss igaveses tundma arhitekt tuurse lahendusega kui kunstiga, sest oleme ju tunnenena jalamil ja, ja see jääb mitmeks sajandiks siia tegelikult meie Tartut kaunistama. Ja mida me seda suutma üleval pidada ja me peame suutma seda täita ju noh, parimal viisil, et selle tõttu see on olnud hästi võidukas käik, tohutu, kui palju on sul just meeskonna närve ja vastutust ja hästi palju optimismi lihtsalt selleks, et, et kõik lõpuks ikkagi õnnestub ja läbirääkimised, mis ei ole haridusministeeriumile esimesel hetkel kunagi optimistlikud, need teeb lihtsalt optimistlikuks läbi rääkima ja ilma kompromissita Meelak seda hoonet saanud, oleksime istunud kurvastanud sellest, et näed jälle läks nii nagu tavaliselt kindlasti siia juurde väga hea partnerlus, loomulikud linnaga, selline toetus, kui midagi muud, siis vähemasti moraalne. Ja eks kool lihtsalt on pildil oma oma muusikakultuuriga siin Lõuna-Eestis selline see saagan olnud. Ta on kokku kestnud kaheksa, seitse-kaheksa aastat, aga lõpptulemus on kaunis kindlasti üks asi, mis sellise suhteliselt otstarbeka lahenduse pooldajate kaks kuulimehe kokku on kuskil 3500 ruutmeetrit ja mis deebee siiski nende majade ülalpidamises suhteliselt normaalseks, et need hooned mõlemad täidetud kogu aeg õppetööga. Sest ühel hetkel, kui sa saad selle rahastuse küll, et midagi ehitada, siis selle ülalpidamisega pead sa tegelikult ühel hetkel ikkagi ise hakkama saama. Ja riigi raha ei ole ka selline lõputu auk, kust sa võid lihtsalt ühel hetkel öelda, et aga vabandust, mul on nüüd uus maja ja selle tõttu on mul näiteks halduskuluda ületavad näiteks kahekordselt kooli eelarvet. Lõpuks sama kooli eelarve ju peab eelkõige olema suunatud õppetööle meie õpetajate palkadele, see meie majanduskulu Elleri koolil on 10 11 protsenti kogu eelarvest, puhtalt nagu majanduskulud ei tohi nagu liiasti tõusta sellisel määral, et see sööb ära tegelikult lõpuks õpetajate palga sest see on kõik üks ja ma olen selle tõttu rahule. No paljud neid kompromisse, mida neilt nõuti, need kompromissid on pannud neid väga tõsiselt analüüsima, mis on otstarbekas, mis on otstarbekas ühel koolihoonel, mis meie vajadusi rahuldab, aga kõri kinni ei pigista. Et meil jääks muusikaharidusarengutegevusteks finantsvahendeid ja õpetad motivatsiooniks eelkõige ikkagi palgafondi. Siin ei hakkaksime õpetate rahakottidest ülal pidama seda, seda kui maja. See on kindlasti hästi oluline enne alustamist läbi mõelda. Tule leidke kuskilt mujalt, tuleb täpselt matemaatiliselt kokku arvutatud pearahapõhisest, eelarvest või mingist teisest printsiibist, aga igal juhul on see matemaatiline arvutuskäike, kus väga kallist ülalpidamist. Eks ta kindlasti ei arvestata. Nõnda rääkis Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli direktor Kadri Leivategija. Tänan Tartu kolleegi Liina Vainumetsa, kes Tojamise heligaja jaoks salvestas sülgaja. Tänasele saatele tegid kaastööd saale kareda Toomas Velmet ja Tarmo Velmet. Helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno.