Tere, mina olen anne promic. Sel pühapäeval tähistame 200 aasta möödumist kammerlaulu kui žanri sünnist ja teeme juttu ka sel puhul. Teisipäeval alguse saanud kontserdisarjast sünnipäeva tähistas aga ka kammerkoor esmasikka alles ja eduka kontserdi Vene muusikast andis riikigi fonja orkester. Aga kõigepealt uudistest, mis on veidi vähem head. Muusikaakadeemia rektor kohtus haridusministriga ja need on üsna selge, et enne valimisi uue kontserdisaali, sest ei alustata. Miks ei ole siiani isegi mitte kinnitatud Eesti muusika ja teatriakadeemia saali ehitamise alustamist. Otsusega, mille riigikogu tegi 18 aasta eest, on kiirelt vahetuvad valitsuskabinetid pingpongi mänginud. Spordi tegemine, jalgpalli mängimine ilma staadionite lünk mõtlemises aga asjaajamises mugavus kõikide instantside poolt. Nii nagu linnahall on inimeste valduses, kes ei hooli või ei tea, et meil on vaja uut head kontserdisaali ooperiteatrit. Koht on olemas, otsustajate, ei ole. Üleüldine ükskõiksus, päevast päeva olemine, elamine, küllaltki perspektiivitu, elu-olu jutt rahapuudusest ei pea paika, otsustajaid ei ole ja paistab, et ei tule ka. Niisuguse kirja kirjutas Ameerikast Muusikaakadeemia kontserdisaali loost inspireerituna maestro Neeme Järvi. Otsus on küll tehtud, aga selle jõustumist korduvalt edasi lükatud maestro Eri Klas Minu arvates on see otsene ülesanne, et me kõik maksaksime selle võla ära nii publikule kui ka nendele muusikutele, kes on jäänud ilma sellest kontsessaalist. Olen mina ju vanasti ka sealsamas vanas majas. Ma andis seal tundi kuskil hirmus kolin ja see koliste ei olnud keegi muu kui Tallinnat tollase konservatooriumi rektor Eugen Kapp. Ja ema, mis sa kolisesid siin kuskil moorini klass. Saali ei olnud oreliklassi toakeses ja praegu on nii, et see oli üks esimesi asju, mis pidi valmis saama sama. Ja siiani pole teda ehitama hakatud Ki seal raisku läinud muusikute häbiplekk, et nad pole saanudki oma kõrgkoolis esineda korralikus saalis, kaitse on küll valmis või muusikaga, teeme, aga selle asja nimi on kammersaal. Kui seal mängib suur orkester, siis on see külalised täiesti väär. 18 aastat tagasi võeti otsus vastu ja siiani mitte midagi tehtud ei ole. Kes üldse peaks selle eest vastutama või keda siin süüdistada, et kas muusikaakadeemia ise on liiga vähe oma õigusi nõudnud? Kui hakatakse otsima süüdlast, siis jääb tegelikult kogu tegevus seisma. Kõigepealt tuleb ära lahendada, et, et on vaja edasi minna. Süüdlasime, võime selgitada, aga inimestel on ülesanne ehitada või teha seda tööd. Ja kui tõesti kõige määravaks on haridusministeerium, siis peaks selle ka ära lahendamisel olukord mitte segavaks ega käsi laiutavaks, vaid selle asja lõpuni lahendama. Rääkisin temaga Vardo Rumessen Inga telefonis, et tema hinnangul on probleem ikkagi selles, et meil ei ole riigikogus piisavalt inimesi, kellele Eesti muusika käekäik korda läheks. Et rohkem muusikuid peaksid võtma kätte ja minema Riigikogusse või kasvõi valitsusse. No mina olen tegelikult pöörduda seisukohalt, sest minu arvates minu ülesanne on teha muusikat musitseerida ja luua see õhkkond ja see võimalused, muusikud saaksid anda häid kontserte ja oma teosest ja muusikat lehvitada. Kui selleks on takistavaks asjaoluks ükskõik mis ministeerium, siis seal see kuritegu Juriidiliselt vastutab saali valmimise eest haridus- ja teadusministeerium. Valmiv saal pole aga ainult osa ühe õppeasutuse infrastruktuurist, vaid märgilise tähtsusega kultuuriobjekt. Käisin Kultuurkapitali juhi Olavi Laido jutul. 2012. Aastal otsustas Kultuurkapitali nõukogu, et pärast seda, kui Eesti muusika akadeemia on esitanud Kultuurkapitali nõukogule haridus- ja teadusministeeriumiga kooskõlastatud saali juurdeehituse projekti ja selle kinnitatud finantseerimisskeemi on siis Eesti Kultuurkapital Damas EMTA juurdeehituse avalikus kasutuses oleva kontserdisaali rajamist kuni nelja miljoni euroga. Nii et sellised otsused on, on tehtud ja minu nägemise järgi on puudu ainult siis finantseerimisskeem ja juurdeehitise projekt. Seda saali ei oota mitte ainult muusikaakadeemia vaid ka kõik teised muusikat õpetavad koolid näiteks ka otsa kool. Muusikakooli direktor Aarne Saluveer. Kui rahva otsustuskogu on selle otsuse nagu andnud edasi, on tõepoolest küsimus ju lõpetada, nagu selles mõttes, kuidas öelda, õigustust, venitust otsimine ja näidata ennast reaalsetes tegudes tegusa noh, ütleme siis valitsusena, sõltumata sellest, millised erakonnad sellesse koalitsiooni kuuluvad või millise erakonna minister seda juhib. Otsus on tehtud, tegelikult on need rahad Eestis olemas, ootaks nüüd siis seda, et see ei läheks jälle kevadiste valimisteni, ei jääks nii-öelda paberile mingisuguse lubadusena mis tahes ettekääne, et meil on kassale või et me võime need mujalt rentida. Mõtlesin omanikutunne ja sellega normaalselt toimimine, me oleks võimeline eestlastena Karentida mõisaid, mõisnikelt või loss, ütleme võõrastelt vallutajatelt mida iganes. Aga see, et, et me teeme oma tarkusest omi otsuseid ja arendama oma kultuuri, ma arvan, et nende otsuste sisu peaks jõudma kuskil sellele tasandile. Muusikud peavad olema ju emotsionaalsed ja tihtipeale kaetaksegi otseseid tehakse nendelt baasilt üles, et, et kõik juhtub siis, kui jõutakse, kas betoonplokkide lilledel millegi asjadega nagu riigikogu ette. Ja ma tõesti ei arva, et meie valdkond, keda üldiselt peaks iseloomustama omadus, sama intelligentsus, vaimsus et selle sisu on manistastatsioonid ja sel kombel eneseväljendamine. Me eeldame, et muusikud saavad tegeleda muusikale omaste väärtustega ja neid toetatakse. Muidugi võid püüda häält kõvemini panna, aga vahest ei peaks kõnetama mitte Fortissima. Võib-olla peaks välja kuulutama vaikuse hoopis vaikus eetris ilma muusikata. Oleks üsna kõnekas kui jumala inimesest, ta tegi talle silma, eks ju, nina jaoks kätt jalga ja veel terve rida vajalikke asju, sellepärast et nii on hea ja vajalik, kindlasti oleks saanud teha palju odavam organismi ja nüüd edasi minna siis akadeemiate juurde, siis kogu maailmas muusika Akadeemiatel on kuidagi selline standard, et neil peaks olema muusika esitamiseks üks koht, mida nad kasutavad nii enda kui ka siis ühiskonna hüvanguks laiemalt. Sama kehtib koolide kohta, et kui üldhariduskoolidel on olemas oma saalid, kus nad viivad läbi oma kogunemisi oma lastevanematega, kohtumisi, kontserte, siis samamoodi peaks olema kõikidel teistel. Ma siis lõpetaksin sellega keskastme muusikakoolidele muusikakoolidele, valdades, omavalitsustes ja mujal, sellepärast et nii on õige ja hea. Eelmises helikajas andis saali ehitamise ümber toimunud saagast ülevaate Muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann. Kolmapäeval kohtus rektor haridusministri Jevgeni Ossinovskiga. Töötame hetkel üsna aktiivselt selle nimel, et, et me saaksime selle projektiga nii kaugele, et võiksime rääkida konkreetsemalt ajaplaanist nendest võimalikest rahastamisskeemidest. Mis puudutab rahanumbreid, siis eks need on siin erinevatel hinnangutel ka natukene erinevad, meil on kindlasti. Selge, et rahalised võimalused on meie riigil, nagu nad on, see ei puuduta ju ainult ka ehitamiskulu, vaid hilisemate ülalpidamiskulu. Mida rohkem on ruutmeetreid, seda rohkem neid ruutmeetreid kütta. Alles eile kohtusin ka muusika ja teatriakadeemia rektoriga, et arutada, kas võimalusi, kuidas lähiajal edasi liikudes nende võimalike aruteludega, et me siiski jõuaksime lõpuks nii kaugele, et põhimõtteline otsus konkreetse projektiga konkreetsete maksumust veel ka saaks kinnitatud ja seejärel saaksime arutada seda, millistest allikatest ja missuguses mahus seda on võimalik rahastada. Nii et haridusministeerium ei ole veel teinud konkreetset otsust, kas seda on plaanis rahastada või mitte. Euroopa Liidu vahendite uue perioodi planeerimine alles kõrgharidusse, infrastruktuuri või taristuobjektide summa, mis selleks on olemas, ei ole kahjuks sellel perioodil teab kui suur. Nii et peame kindlasti püüdleme ühelt poolt säästlikkusele ja teiselt poolt, eks igal euroop rahameetmel on ka oma üsna konkreetsed tingimused. Uuel perioodil püütakse rohkem toetada siis selliseid investeeringuid, mis soodustavad kõrghariduse ja teaduse ja majanduse koostööd. Nii et eks nende projektide kokkupanemisel arutamisel tuleks vaadata, härral on praktiliselt tingimused teostatavad. Kui Euroopa Liidu vahenditest seda teha ei õnnestu, siis see tähendab üleriigilist investeeringute nimekirja kandmisest ja seal loomulikult võtab see oma aja, enne, kui need vabad vahendid tekivad. Meil muusika valdkonnas suurimaid investeerimisobjekte lähiaastatel saab olema kahele muusikakoolile balletikoolile öise hoone ehitamine mis läheb maksma 30 miljoni euro, mida hakatakse ülejärgmisel aastal projekteerima. Ja eks loomulikult oleks hea täiendus sellele objektile ka kindlasti muusikateatri seemnesaal, mis võimaldaks ka kolmel ühendatud koolil siiski kasutada seda saali, kuna neil endal vastavat saali olema ei saa. Natuke teine tehniline küsimus, et vaatame praegust ummi programmi, kus kontserdisaalil on 700 ruutmeetrit ja black boksile on ette nähtud 183 ruutmeetritega, kogu projektipind on 11000 ruutmeetrit, siis on selge, et et neid üldruume, mis seal saalide ümber on, on rohkem kui neid, millest märgilisena räägime. Nii et kindlasti on võimalik seal siiski vaadata ja püüda kuidagi seda projekti kontsentreerida rohkem seal kontserdisaalile ja ja black boksile, mis kahtlemata on vajalikud, nii et muidugi ideaallahendus oleks võib-olla veelgi suurema objekti ehitamine, aga eks me peame vaatama, nagu ma ütlesin, mitte ainult ka ehitus sündmustega selle pealt võimeline seal 10 protsenti kokkuhoidev ei olegi nii suur raha ehkki raha seegi. Teisest küljest, iga ruutmeetrit on pärast vaja siiski kütta ja ülal pidada ja need kulud on märkimisväärsed. Ehilemm tulevad iseenesest ju muusikateatriakadeemia üldisest eelarvest, mis ei ole ju ka teab kui suur, nii et meie mure haridusministeeriumil on see, et kui see projekt liiga suur tuleb, siis siis need kulud, mis selle ülalpidamiseks hiljem lähevad, hakkavad mõjutama ka muusikat. Millal see otsus nüüd tehakse? No eks see sõltub läbirääkimiste tulemustest, hetkel käib üsna aktiivne faas, kus me püüame neid kokkuleppeid sõlmida, minul ei ole kindlasti mingit põhjust sellega venitada, aga teisest küljest, kuna see on seotud kajastus allikana ka Euroopa Liidu vahenditest, siis eks nende meetmete planeerimine siin aasta lõpuni kindlasti veel läheb, nii et päris kuu aja jooksul seda kindlasti ei jõua, aga, aga iseenesest oleksid. Saali ehitamisega on oma kultuuriministriameti ajal kokku puutunud ka praegune riigikogu aseesimees Laine Randjärv. Mul on väga keeruline siin nüüd täpselt analüüsida, kuna mul ei ole silma ees seda konkreetset haridus- ja teadusministri ettepanekut, et mida täpselt ta tahab vähendada ja kui palju, et kui ta räägib lihtsalt kubatuurist või ruutmeetritest selle jaoks, et vähendada ehitusmaksumust, siis kindlasti võib-olla seal ratsionaalseid mõtteid ja ettepanekuid. Aga tegelikult ebaratsionaalseid, sellepärast et funktsiooni mõttes on kindlasti ühele muusika ja teatriõppeasutusele oluline mitte ainult et saal kui niisugune ja black box kui niisugune, vaid siiski seda teenindavad ruumid sinna lisaks. Sellepärast et üks muusikaõppeasutuse saal vajab kindlasti heliruumi, vajab kindlasti seda arvestamist, et ta ei oleks liiga lähedal ventilatsiooniseadmetele, kui ta on kusagil katuse all ehk siis tema peal peab olema niinimetatud puhverkorrus. Kindlasti on olulised artistide ruumid, sellepärast et see ei ole ju mitte ainult koht, kus harjutada nii-öelda esinemiseks, vaid sellest saab suurusjärgus 500 kohaga saal esinemiseks ja avalikeks esinemisteks ja kontsertideks samuti erinevate saadete lindistuseks või ka siis üldse helisalvestuseks, olgu see siis arhiivi või plaatide tarvis. Ma arvan, et väga ennatlik oleks öelda, lihtsalt, et vähendage. Ja siis teeme ära, muidugi olnud, et ka valitsuses tööl saan ma väga hästi aru, kui pingeline on eelarve ja kui soovijaid ehitada soovijaid või arendada soovijaid on mitmeid erinevaid õppeasutusi, siis kindlasti on mõistlik ratsionaalselt üle vaadata. Ehkki ma tahaks öelda, et suures plaanis on teised kõrgkoolid, räägime insenertehnilisest õppest, Tallinna tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, saanud investeeringuteks päris võimsaid summasid, et parendada oma võib-olla bürokraatliku sõnaga materiaaltehnilist baasi, aga siis ka õppebaasi. Ja ma ei ole küll kursis nende vaidlustega, kui palju seal on ruutmeetrite üle vaieldud ja kas on arutatud, kas üks või teine töökoda või tehniline ruum võiks olla ruutmeetri jagu suurem või väiksem. Et selles mõttes oleks kindlasti väga oluline, et muusika ja teatriakadeemia puhul võtavad sõna analüüsivad ka need inimesed, kes antud valdkonnaga on kursis, kes teavad, kuidas õppeprotsess käib sest kõrvalt vaadata, kas võib see kõik tunduda väga lihtne, mis seal ikka, paneme ühe klaveri keset suurt saali ja milleks siis nii suurt saali tarvis on. Aga kõik need parameetrit sinna juurde ja nii-öelda tehnilised tingimused ka muusikaõppe puhul, olgu selleks koor, olgu selleks orkester, kammerorkester, ansambel, kvartett või ka siis sooloesinejad, olgu siis laul, olgu siis näit, leiad nende vajadustega akustiliseks harjutamiseks ja nii edasi. See kõik nõuab ikkagi, ma arvan, ekspertide hinnanguid. Täna ma helistasin Vardo Rumessen-ile, kes muidugi enam-vähem avalausena teatas, et meil ei ole Eestis mitte ühtegi kontserdisaali. Ka ei taha sellega nõustuda, tegelikult muidugi meil päris nii hull see olukord ei ole küll aga võib-olla selle diskussiooni juurde tuua, võrdluseks see kuidasmoodi, mõned inimesed leidsid, kui ehib tati praegune siis nordea kontserdimaja vana nimega Nokia kontserdimaja, siis olid üleval tused uue Estonia ooperiteatri ehitamise ja selle vajaduste osas, siis öeldi, et milleks meile uus ooperiteater, et siia ju üle tee ehitati juba üks saal, ehk siis mis näitab niisuguses selles mõttes profaanlust, et ilmselgelt on ooperi ettekandmiseks ja siis niisuguse ligi 2000 ses saalis hoopis teist sorti muusika või sõnalavastuse või ka siis konverentside korraldamise vajadused hoopiski erinevad loomulikult. Ta on väga hea meel, minul küll, vaatamata nendele vaidlustele kogu selle vana Sakala keskuse ülese nordea, kontserdimaja ehitati Solaris keskus tervik, kuna et seal on see võimalus põhimõtteliselt koos võimenduse ja nii-öelda tehnikaga teha selliseid kontsert, et olgu siis nii-öelda popmuusika kontserdid või, või siis teleülekanded, erinevate telesaadete finaalid ka on kasutatud seda nii-öelda külalisetenduste puhul, olgu need muusikalid või siis nüüd ka draamalavastused, näiteks Kuldse maski puhul. Kõik, mis on võimendusega tehtav, on seal väga hea. Aga nüüd, akustilises mõttes, kui tavaakustikaga, siis kindlasti nõuab see enamat. Et iga sellise arutelu juures peab ikkagi vaatama selle saali spetsiifikat ja muidugi võib küsida, et kas me oleme nii rikkad, kas me peame siin ehitama jälle ja kas meie võimalused on olemas, aga ma ütleks niimoodi, et kui meil on olemas sammas eurofondide meede, mis tegelikult oli olemas ka eelmisel perioodil no ei suudetud realiseerida ja kokkuleppele jõuda ei Eesti kunstiakadeemia kontekstis eelmisel perioodil ega ka siis muusikateatriakadeemia kontekstis, siis minu meelest nüüd on need meetmete, niisuguseid reegleid täpsustatud, mis järgmisel perioodil peaksid võimaldama kasutada ka eurorahasid nende kõrgkoolide ehitamise puhul väljaehitamise või siis renoveerimise puhul. Ja ma usun, et selle asemel, et seda eitada kogu aeg ja urgitseda ja mõelda, et kas ikka on vaja peaks need kokkulepitud plaanid lõpule viima, kui meil praeguse eurorahade võimalus on, kui see oleks ainult Eesti riigieelarvest, siis nagu teades seda pingelist olukorda ma ka võib-olla paneks küsimärgi ja, ja mõtleks, et kas seda peaks edasi lükkama. Aga nüüd, kasutades siiski neid võimalusi, euroop juba Liidu tõukefondidest, aga ma arvan, et me peaksime lõpetama omavahelised vaidlused, kas teha vaid peaksime leidma võimaluse, kuidas teha. Kui ta lõpuks on see otsus võetud riigikogus vastu nüüdseks 18 aastat tagasi Tookord realiseeriti see poolikult, nii-öelda esimene etapp tehti ära ja pandi taha linnuke, et see on tehtud. Tähendab, tegelikult võeti järjekorras juba järgmised objektid ja nüüd, et selle asemel, et öelda, et vana võlg tuleb nagu kõigepealt ära teha pütise lükata nii-öelda lõpp puu ja siis päris ära, et minu ministriks olemise aja jooksul püüdsime selle kultuurkapital. Ta oli suure nõukogu kaudu uuesti siis nii-öelda panna plaani, mis ka õnnestus mingiks ajaks. Nüüd ainukene oht on see, et nuditakse raseda projekti sellisena, et sellest saalist lõpuks kellelegi kasu ei ole või et ta muutub sellise kvaliteediga saaliks, kus keegi esineda ei taha, sest tõesti mõtleme selle peale, et on polüfunktsionaalne, et ta ei ole mitte ainult nii-öelda harjutusklass. Ega nüüd lähipaari kuu jooksul kindlasti lõplikku otsust selles kontekstis ei tule, see saab tekkida järgmise eelarve läbirääkimiste jooksul, sest ütleme, 2015 eelarve järve debattides see teema ei kajastu, praeguse seisuga seda plaani sees ei ole, aga kuna meil on juba siin järgmisel nädalal 22, oktoober on siis esimene lugemine eelarve esimene lugemine detsembri alguses või keskel vastu võtta mine siis vaevalt, et praegust jõuab sellesse protsessi liituda. Järgmine eelarve, mis see protsess algab hiljemalt märtsis, see on siis peale riigikogu valimisi ja ma arvan, et see on niisugune strateegiline hetk. Uut saali ootab väga ka lavakunstikool. Koolijuht Peeter Raudsepp. Noh, sealt jääb mulje, justkui me planeeriksime mingisuguseid väga uhkeid arhitektuurseid objekte sinna majja-selliseid kuldseid fuajeesid, aga tegelikult Ta on neid ruume vaja muusikutele harjutamiseks, sest praegune olukord muusikaakadeemias, kus inimesed tundide kaupa ootavad, et saaks kuskil harjutada ja harjutavad koridorides, see ei saa kaua kesta. Pluss veel see raamatukoguvarad, vaat ka juba üle äärte, neil on vaja hoidlaid. Et see kõik peaks selle ühe uue objektiga mingisugust leevendust saama. Räägime black boksist teatri osas, siis peaks seal olema kostüümiladu ja dekoratsiooniladu ja garderoobid ja dušid. See kõik käib selle kompleksi juurde ja see ei ole lihtsalt üks saal siis igal pool ruumid olemas, mitte ainult lääne pool, vaid ka Peterburis, Riias, igal pool on see täiesti normaalne, et on saal, mis sinna juurde kuulub. Muusika on selline rahvusvahelisem nähtus ja see on palju kuulsust toonud Eestile ja noh, millegipärast arvatakse, et noh, mis see viiulimängija ikka on, et ei, tal on väikest tuba vaja, harjutab seal ka ära ja võib ikkagi kuulsaks saada. Paratamatus on see Tänapäevane kultuur, ka muusikakultuur tähendab koostegemiskoostööd erinevate valdkondade vahel. Aga mis puudutab teatrit, seda, mida mina nagu paremini tunnen, siis teatriprobleem Eestis on see, et see on puhtalt siseturule määratud, ma ei tea, 95 protsendi ulatuses sõnateater on siseturule. Ta on väga tähtis inimestele, aga teda on väga raske nii-öelda Euroopas presenteerida, et näidata jällegi kui sellise väikese riigi suure triumfi na. Ja sellepärast ongi minu meelest need riigiisad nii kitsid kõikide rahade jagamisega, sest et selle pealt on raske profiiti lõigata, eesti rahvuslaste käib seal teatris ja näitlejad ja lavastajad ja dramaturgi, nad on sellised inimesed, kellele eesti rahvas hingelähedane ja nad teevad nagunii. Noh, ma mäletan seda juba 90.-test, Rakvere teatris oli seesama asi, et oli külm, kultuurimaja lava igasuguseid tööseadusandluse järgi oleks pidanud etenduse ära jätma. Muidugi, härra, me tegime selle etenduse ära, sest me tahtsime etendust inimestele anda, sest nad olid sinna kohale tulnud sinna külmasaali, kuskil väikeses kohas ikka tehti ära. Ja noh, sellise mentaliteedi peal nagu ratsutatakse aastaid ja aastaid, nad teevad ju nagunii, nad on nii edevad, et nad lähevad nagunii lavale. Mis puutub teatrikooli, siis praegustes ruumi tingimustes me oleme enam-vähem oma potentsiaali ammendanud, aga tahaks rohkem. Ütleme, et Tartu Ülikoolis õpetatakse keemiat, aga laboratooriumit ei oleks ja on küll väga head suhted mingisuguse keemiatööstusega keemiatööstusettevõtetega, kes siis võtavad need üliõpilased vastu, kui neil on mahti ja lasevad oma laboratooriumites isegi väga kallite aparaatidega midagi teha. Aga ainult siis, kui neil see võimalik on. Ja keegi ei kujutaks ette, et me niimoodi saaksime keemikuid, et teda, eks, aga millegipärast noh, nagu teatri puhul ja see niimoodi on veel tähtis asi on see, et praegusel juhul me ei saa väga hästi läbi viia lavastajate õpet. Ja see on selline asi, et mis nõuab lihtsalt ruumi, kus noor inimene saaks oma oskused kätte harjutada. Sest praegu on juba tekkimas see olukord, et noored teatraalid ei taha minna maakondadesse, hea küll, seal elu on kehvem kui Tallinnas, aga samas ka maakonnateater tähendab ühte suurt saali tegelikult mis tuleb millegagi täita. Aga kui lavastajale puuduvad oskused, kuidas teha suurel laval, siis ta juba alateadlikult hoidub sellistest võimalustest, ta läheb ja teeb oma kursakaaslastega Tallinnas kuskil nurga taga. Ühe pisikese eksperimentaalse postdramaatilise projekti saab seal ees kriitikute käest kiita. Elab ka ära, aga nii-öelda suure saali teatri tegemine tänapäevasel tasemel see hakkab vaikselt hajuma, seda enam ei ole varsti enam. Et see on nagu kaks sellist skulptuuri kontseptsiooni, mis siin võitlevad, et ühelt poolt on see kontseptsioon, et kultuur on luksus, mida me saame lubada siis, kui meil majandus korras on. Teine kontseptsioon on see, et siis, et kultuur on see mille põhjal me üldse saame ka oma majandust edendada. Haridusministeeriumi koduleheküljel võib tutvuda Euroopa Liidu tõukefondide toetuste kavaga aastateks 2014 kuni 2020. Kokku saab haridusvaldkond 800 miljoni euro ulatuses toetusi ja eelarves on sellest 82 miljonit eurot planeeritud sise-ja, justiitsprogrammide ning kultuuri toetuseks. Kuna kultuurkapital on valmis andma kuni neli miljonit eurot siis seega piisaks, kui sellest rahast omakorda vähem kui 10 protsenti. Ehk umbes kuus miljonit eurot eraldatakse Muusikaakadeemia saali ehitamise tarbeks. Saali ehituse maksumus, ilmasisustus, et ta on 7,9 miljonit ehk vähem kui üks protsent kogu ministeeriumi saadavast eurotoetuste mahust. Ja sellestki on veerandiku valmis kandma kultuurkapital. Kas seda mahtu tuleks tõepoolest veelgi vähendada? Möödunud kolmapäeval, kaheksandal oktoobril tähistas Jaani kirikus kontserdiga kiirgav koidik oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Kammerkoor otseses musikaales juhatas koori looja dirigent Risto Joost. Kava oli kokku pandud kahe briti helilooja John Daveneri ja Jamzmak, milleni teostest kontserdil käis. Rahvusmeeskoorilaulja Arvo Aun. Ma jõudsin nii hilja, et mul ei olnud kava kuulama, et oot, esimene mak miljon siis teine ei ole, kolmas on neljas ei ole, pärast sain kava, vaatasin, ongi vaheldumisi ilusti see idee iseendast juba niimoodi need asjad kokku panna, aga, aga just hämmastav ongi see, et noh, tegelikult hakkasidki väga hästi, sobisid niimoodi kokku, kui võtta, et kuivõrd mitu sajandit on heliloojatel vahet, et siis võib-olla tekib õigustatud küsimus, et noh, et noh, kuidas need siuksed asjad saab kokku panna, aga see toimis väga hästi. See näitabki just seda, et ei ole midagi uut siin päikese all. Missugune mulje jäi siis teile ühest meie võiks öelda parimast koorist, mis ei ole küll elukutseliste lauljate kollektiiv aga repertuaari arvestades ikkagi pigem professionaalse suunitlusega. Mõjus kuidagi niisuguse täiusliku elamusena, et seal oli kõik, oli väga paigas. Eriti mind huvitas just see, milline variant nendest erinevatest Mcmiljoni motettidest seal kõlab ja kuidas see mulle meeldib. Ja peaks ütlema, et ma olin lausa hämmingus, kuivõrd hästi kõik see võttes toimis ja no selge see tänu Risto-le, kes niivõrd head tööd teeb kooriga ja eriti vokaali alal lihtsalt kõlas suurepäraselt kaasaegseid heliloojaid on ju teisigi, keda on interpreteeritud siin Eestis, aga millal oskab nagu väga hästi ära tabada selle koori eri ilmelisuse tema mõtlemine on tihtilugu. No loomulikult just kooriteoste puhul ongi niimoodi, et sa lihtsalt jälle imestad, et kuidas ta jagab seda ka oli nii hästi, et erinevad häälerühmad ja kohati isegi samal ajal esinevad vokaalid pannakse niimoodi siis kõlama paljud heliloojad, kes kirjutavad orkestrile ei jaga seda vokaali, nagu selles mõttes, et kuidas koori kõlama panna, aga miljoni puhul on see kuidagi haruldane, et teda lihtsalt on rist kuulata. Ja ma muidugi ei tahaks John Daveneri siin alahinnata ka eelkõige ma ikkagi nautisin just Mc miljonit sellel kontserdil ja lisalugu siis näitas ära selle et nad laulsid sellesama looga muidugi kontserdi jooksul, aga pärast seda, kui see ütleme, see kontserdipind jää oli nagu kadunud ja tuli lisalugu teha, et siis noh, see oli veel grammikese võrra nagu parem, kui ta kontserdi ajal oli seal mingisugune väike, kas vaimne pidur või oli nagu pealt ära tulnud. Liisa looks oligi ju miljoni kiirgav koidik kontserdi nimilugu just ennem mainisite ka koori head kõla, et kas selle all mõtlesite häälerühmade omavahelist balanssi või pigem üldist koori kõlavärvi. Nii ühte kui teist ja teades, mismoodi Risto on võimeline kooriga tööd tegema ja, ja kui ikka ei tule siis jälle uuesti ja mitte niisama uuesti, vaid ta põhjendab alati ära, miks ta uuesti võtab. Mida kahjuks paljude dirigentide kohta ei saa öelda siis ta lihtsalt pigistab sinust selle maksimumi välja. Kiidusõnu väärib selline dirigent. Kas on mõned heliloojad, kes lihtsalt sobivad mõnele koorile paremini kui teised? No ja siis võiks öelda niimoodi näiteks et villa kammerkoorile sobivad muidugi Pärt ja Tormis eelkõige. Aga kui nüüd rääkida otsesest, siis jah, kindlasti Mc milla muidugi Pärt ja eks neid teisi loojaid on ka ka, ma arvan, et mida aasta edasi, seda vähemaks jääb neid heliloojaid, kes Woodžesele ei sobi, sellepärast et põhimõtteliselt see kur saab ikka juba absoluutselt kõigega hakkama. Kammerkoori musikaalsed sünnipäeva kontserdil käis laulja Arvo Aun. Reedel, 10. oktoobril olid Estonia kontserdisaali kogunenud vene muusikaarmastajad. Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit juhatas dirigent Arvo Volmer. Stravinski Kevadpühitsusega kulmineerunud kontserdil käis muusikakriitik Igor Karsnek. Kõnealuse kontserdikava tervikuna vene muusikale pühendatud mõjus väga ruumiliselt ja siin on selline iseärasus, et kontserdi ülesehitus vastad täiesti klassikalisele akadeemilisele ülesehituse ja selles mõttes, et esimene teos on avamäng. Antud juhul siis Hispaania avamäng Aragoni Hota, teine teos, Tšaikovski mälestus kallis paigast ei ole küll otseselt instrumentaalkontsert, aga, aga tegemist on kolme karakter palaga viiulile originaalis klaveril ja antud juhul Grazonovi orkastratsioonis orkestrile ja, ja noh, põhimõtteliselt sobitub oma mängutehnilise ja ka orkestrisolisti sellise ansamblimängu suhtesse instrument Al-kontserdi iseärasustega ning kontserdi teises pooles sümfoonia asemel sümfooniline ballett, Stravinski kevadpühitsus. Kindlasti peab märkima, et Glinka, Hispaania avamäng Aragoni Hota kõlas viimati siin Eestis 34 aastat tagasi. Need tegemist on teosega mida meie publik muidugi ei tunne välja arvatud võib-olla vene muusikaõppejõud muusikaakadeemias. Ja tegelikult on Glinka muusika õhtumaises keskkonnas suhteliselt marginaalne nähtus, vene kultuuriruumis on ta nagu suurem kandepind. Ja tegelikult oli väga huvitav kuulata Arvo Volmeri tõlgenduses just vene vara romantilist muusikat, mis on antud teose puhul hästi mänguline ja kuna Fotadega tähendab hispaania, täpsemalt Aragoni piirkonna tantsu, siis ka sellise teatud täpsete karakterite väljadelt loomisel. Muidugi Glinka arusaam hispaania muusikast. See on ikkagi nägemus läbi sellise klassikalise prisma jana ütleme Glinka sellest teosest, mis loom saastanud 845 ja kui me võrdleme näiteks hispaania muusika õhtumises ruumis visee Carmeni näol, no siin on veel tükk tühja maad aastakümmet on sinna aega ja põhimõtteliselt orkestri roll. Nende karakterite väljatoomisel oli muidugi siin nagu otsustav ja eriti just puhkpillide tätna articulatsioon ja pukisid ansamblid, manitsused, avamängu, sisemised nagu pulseerima. Ja ma julgeks küll öelda, et see teos oleks keskpärane ja selle esitus oleks kuidagi laskunud mingitesse Campidesse. Nüüd Tšaikovski mälestus kallist paigast, nagu ma ennist ütlesin, Aleksander Klauson movi organisatsioonis koosneb kolmest Miatuuris, kusjuures ma ütleksin niimoodi, et esimene osa juhatada tas oma karakterite täpsusega ja karakterkujundusega väga hästi tervisele tsükli sisse. Tänu Arvo Leibur. Tema mängus oli tunda kohe selliste ühelt poolt emotsionaalsust, aga intonatsiooni täpsus eeldas ka seda. See emotsionaalsus on hästi kontrollitud ja siin sai nagu kohe aru, et solisti ja orkestri kõlada tasakaal oli täpselt fokusseeritud just solistile, et see esimene osa oli selles mõttes tervele tsüklile väga heaks sissejuhatus, eriti järgnevlas Kertsu, mis on tegelikult virtuoospala. Ja siin mängis väga hästi välja see kontrassi printsiip, et selline Arvo liiburi mängud virtuoosse kiiresti segmendis ja selline antileene tagasitõmme lüürilises episoodis, et noh, et selline vastandite polaarsus mõjus väga ardistikud kuid tsükli viimane osa meloodia tekitas minust küsimusi sel lihtsal põhjusel, et ühelt poolt on siin tegemist nagu selliste meloodiliste kujunditega, aga teiselt poolt on nagu noh, mina eeldanuks, et orkestri võib-olla on rohkem sellist kergust ja põhimõtteliselt see esituslik tõlgendus jäi konkreetselt minu jaoks jäi kuidagi nagu maa ja taeva vahele, et nagu ei liha ega kala ei ole nagu päris seda kergust ja samas meloodiliselt oleks võinud nagu rohkem olla väljapeetud ja võib-olla oleks olnud see pilt, et minu jaoks selgem, kui orkestri oleks olnud natuke vähem massiivne. Et kas oleks võinud redutseerinud natuke dünaamikat allapoole või siis muuta rihid kergemaks. Et sellesse Tšaikovski tsüklisse minu jaoks jäi natuke problemaatiliseks, aga selle absoluutselt korvas muidugi kontserdi teine pool ülituntud lugu Kevadpühitsus ja ja siin muidugi mängis otsustavalt kaasa ja minu jaoks see, et Arvo Volmeri on tegelikult ju täiesti teatrimuusika juhatamise kogemus. Nii esimeses suuremas osas, mis on siis maa kummardame kui teises. Kui ma panen isegi silmad kinni, ma kujutan ette visuaalsed, mis laval toimub, tähendab ja sellise õnnestunud esituse võtmeks oli tõenäoliselt see, kui oskuslikult paindlikult sidus Arvo Volmer kõiki neid, paljusid muusika siis seemnetähendab, see oli selline katkematu voolamine, seal ei tekkinud ühtegi tempolist küsitavus, voolujoonelisus oli, oli muidugi täiesti hämmastav. Muidugi juhiks tähelepanu ka sellele, et noore Stravinski, Stravinski oli 31 aastane, kui ta selle kevadpühitsuse kirjutas. Samas ka tema varasemalt balleti Petruska ja tuli siin-seal on peidus selline ürgne nooruse vägi tähendab need motoorsed kujundid ja, ja selline Arvo Volmeri selline kumulatiivne dünaamika just selle motoorika väljatoomisel. See on muidugi see fenomen, mida ma võtaks kokku kahe sõnaga, see on ürg. Nägi ette, et see vägi tuli muidugi suurepäraselt välja, aga see poleks välja tulnud, kui orkestri solistide. Selline ansambli kooslus oleks olnud kas juhuslik või natukene teistmoodi tunnetatud. Ma olen seisukohal, et kui publik adub, et teosega on tehtud kõvasti tööd aga ei tunne nii-öelda higilõhna siis on see eelneva töö ja publikuni jõudnud tulemuse. Omavaheline vahekord on optimaalne ja antud juhul soligi. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit Arvo Volmeri juhatusel käis kuulamas Igor Karsnek. 19. oktoobril tähistab kogu maailm romantismiaja kunst laulu sünnipäeva. Just sel päeval 200 aasta eest valmis Schuberti laul Gretzenbockil, mida loetakse esimeseks oma Johannes teisipäeval. 14. toobril algas sel puhul Estonia kontserdisaalis kontserdisari Ilus möldrineiu. Schuberti galal esinesid sopran Pirjo Püvi, metsosopran Helen Lokuta, bariton René Soom ja bass Priit Volmer. Klaveri taga oli sarja kunstiline nõustaja Martti raide. Kontserti käis kuulamas kammerlauluspetsialist, Tiiule Levalt. Ma olen väga tänulik Marty Raidele tema nii sihikindlalt ja järjepidevalt hoiab nii-öelda selle kammerlaulu lippu kõrgel on kammerlaulu avardanud igas suunas, ta on tegelenud meie Eesti heliloojate loominguga, simmati turiga on teinud nii tuvinad kui Mart Saart ja, ja raadiosse salvestanud ja see on ainult suurim tänu neile jääb vaid oodata, et ilmuks katseedee nendest salvestustest. Aga nüüd antud kontsert, esiteks väga põneva repertuaari leidmisega torkas kava silma, seal oli noh, vähemalt kolmandik koli selliseid laule, mida peaaegu üldse ei kuule, ka mitte suurte lauljate salvestuste eest. Teiseks see, et ta on kaasanud meie väga toredad noored lauljad, kes ma ütleks kangelaslikult kogu oma igapäevase nii-öelda leivateenimise, noh, see on heas mõttes öeldud leivateenimine, teatrirollid. Näiteks Pirjo Püvi, kes teeb Savoy balli, kes teeb Ooperifantoomi ja siis tuleb Ta laulab. Ma ei tea, kas seitse või kaheksa oli tal koguni neid Schuberti laule ja see on ju absoluutselt teine maailm, teine süvenemine, teine vokaalikäsitlus selles mõttes, et siin on nii nüansirikkalt pead sa looma neid teid, mida on suhherit ja poeedid väljendanud ja ma usun, et Priit Volmer-il ei olnud ka kerge tulla Bon neist, kus ta on ikkagi nüüd juba ikka suurel maailmalaval ja tulla ja distantsilt. Mul ei ole andmeid, kui palju nad on saanud nii-öelda kokkumängu teha, aga see oli ikkagi väga tore esik, tõsi ja Renee soomist ma olen seekord täiesti vaimustuses selles mõttes ütles, et tal on juba pikk rollide rida, Estonia seda teinud Rossenita on teinud nüüd ronitseti armujooki, ta on laulnud operett, et igasuguseid ja see, kuidas tema näiteks esitab, kuidas sellise jällegi väga harva kuuldud Schuberti laulu, hauakaevaja ja koduigatsus, see oli lihtsalt vapustav, mullusid, lihtsalt külmavärinad jooksid üle selja. See oli niivõrd süvenenud niivõrd hingestatud, niivõrd just nimelt süvenenud ja väljapeetud, iga mõte, iga paus mängis Eno Priit Volmer on vähem teinud selles särappu teatris rolle, aga Renee on ju teatavasti teinud väga palju neid draamarolle ka, et siin ikka mängib see väga palju kaasa, et inimesel on see draamanäitlejateadlikkus see, mis maksab üks paus, mis maksab üks sõna, mis värvid on selles sõnas, sest just nimelt dünaamilisi niisuguseid väga põhjendatud käike oli Justrini soomil kõige rohkem ja kes mind tas samuti. Helen Lokuta. Helen Lokuta on muidugi praegu vastu, noh, meie niisugune esimene lauljanna seal Estonia teatris kahtlemata tema vokaalne kvaliteet on väga kõrge. Ja no tema niisugune oskus glamuurselt esineda. Jah, see on ka väga sümpaatne minek. Seal näiteks see forelli laul, noh, kas seda just ainult sellise kontseptsiooniga tehas, no see on individuaalne lähenemine ja seda ilmselt tulebki aktsepteerida. Aga mis mind ka üllatas, see oli täiesti esiettekanne, ilmselt Eestis oli laul metsas. See oli nagu ballaad. See oli pikk. Kas see oli mõjus, oli kirega, see oli sisseelamisega, seal ei tulnud kordagi seda tema glamuurset naeratust näha, vaid see oli tõesti sisuliselt väga, väga huvitav ja midagi ei ole teha, ma julgen välja käia siia ühe mõttekäigu, et Ta oli siin lihas trausist ja kuna mul on see õnn, ma olen päris palju vaadanud nii salvestusi metsokanalilt ja ka Helsingi ooperis käinud Rihastausi nainima varjuta vaatamas-kuulamas, siis mul tekkis selline ketserlik mõte, et Estonia teater peaks praegu seda perioodi ära kasutama, et Lokuta ja Renee Soom on selles vormis selles eas, et lavastada Richard Straussi Arabella või ka bridži. Sest need on niisugused ooperid, mis nõuavad, tõestavad sellise kvaliteediga lauljaid sellisena näitlejavõimekusega lauljaid ja ooperit, mis on väga intrigeerivad, väga huvitavad, pakuvad väljakutsed, et igasugusele kas meie enda lavastajale või väljast tulnud, see on juba teatri otsustada, aga minu soov on see. Ja muuseas sellesama Arabella-ga seotult ma vist kuskil juba tulin sellega välja seoses Lauri vasar siin käiguga. Lauri vasar on teatavasti seda Mandrikka rolli sellest Arabellast laulnud Euroopa lavadel. Nii et siis oleks võimalus ka külal, millisena teda siia jälle kutsuda, nii et palju plusse ainult soov edasi tegutseda, keeltes ennast arendada ja, ja üks väike, võib-olla niisugune lüke küll oleks tore, kui siiski nii siuksel kontserdil ma saaksin täies mahus näha ka kogu laulja olemust, et ta ei ole kinni noodis. Võib-olla seda on palju tahetud, inimestel on erinevad koormused, aga minu teada see kontsert on juba väga pikka aega välja kuulutatud, et no neid unetuid tunde võiks olla selleks kasutada, et need on positiivsed, väga positiivsed muljed sellest kontserdist. Schuberti laulude galakontserdil käis Tiiu leivalt muusikauudiseid väljastpoolt Eestit toob meieni nelevaste infeld. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Jaapani kunstiühing andis 15. oktoobril Tokyos üle tänavused Premiumi imperiale auhinnad viies kunsti valdkonnas. Muusika valdkonnas pälvis esimese eestlasena preemia helilooja Arvo Pärt. Nimetatud kunstipreemiaid annab Jaapani keiserlik perekond jaapani kunstiühingu kaudu välja alates 1989.-st aastast. Viis laureaati valitakse maalikunsti, skulptuuri, arhitektuuri-muusika- ja teatri ning filmivaldkonnast rahvusvaheliselt silmapaistva panuse eest kunstivaldkonna arengus ja ühiskonna rikastamisel. Imperiali preemiat antakse käesoleval aastal välja juba 20 kuuendat korda. Tänaseks on preemia omistatud 129-le maailmakuulsale loovisikule, kelle hulgas on näit. Eks Ingmar Bergman, Norman Foster, Philip Glass ja ravižhankar ja nüüd siis ka eesti helilooja Arvo Pärt. Kaheksandal oktoobril anti Stockholmis Viini Filharmoonikute üle Birgit Nilsson preemia, mille rahaliseks väärtuseks on miljon USA dollarit. Orkester plaanib auhinnaraha kasutada oma arhiivisalvestuste digitaliseerimiseks. Birgit Nilsson nimelise preemia sai esmakordselt aastal 2009 plassi Domingo ja aastal 2011 määratise dirigent Riccardo muutile. Kaheksandal oktoobril oli Stockholmis kohal ka Viini Filharmoonikute orkester, kes andis kontserdi Ricardo muutma juhatusel. Birgit Nilsson oli maailmakuulus rootsi dramaatiline tran, kelle aktiivne lavakarjäär kestis ligemale 40 aastat. Aastaid enne surma valis ta ka välja kümmekond muusikut ja kollektiivi, kellele soovis, et preemia pärast tema surma määratakse. Birgit Nilsson sündis 1918. aastal väikeses Rootsi külas ja 23 aastaselt astus ta vastu oma vanemate tahtmist kolmi muusikaakadeemiasse siirdudes sealt peagi kuningliku ooperikooli, mille lõpetas 1946. aastal. 13 aastat hiljem debüteeris Nilsson New Yorgis Metropolitan Opera Isolde rollis Wagneri päris Tristan ja Isolde ja sellest peale sai temast üks tuntumaid dramaatilisi praneid. Wagneri ooperirollides. Omanimelise preemiaga soovis Birgit Nilsson tänada klassikalise muusika arenguks kõige suurema panuse andnud muusikuid. Nils Sonyl oli põhimõte, et iga ettekanne on publiku jaoks esiettekanne, aga ükski laulja pole ooperilaval üksi. Koos Viini Filharmoonikute kandis Birgit Nilsson 28 aasta jooksul 234 etendust rohkem kui ühegi teise kestriga, välja arvatud Kuningliku ooperimaja orkester Stockholmis. Ta imetles Viini Filharmoonikute võimet hingata Ta lauljatega ühes rütmis. Birgit Nilsson. Preemia andis Viini Filharmoonikute kaheksandal oktoobril Stockholmis üle Rootsi kuningas Carl 16. Gustaf. Kui Itaaliast tuleb viimasel ajal ärevaid uudiseid ooperimajade halvast käekäigust ja kui paar nädalat tagasi andis Rooma ooperimaja teada, et vallandab koori ja orkestri, et palgata muusikuid edaspidi tööle vaid vabakutselist, täna siis ka Prantsusmaal on probleemid. Montpellier ooperimaja on samuti sulgemisohus ja põhjuseks, nagu ikka on rahamured. Kardetava sulgemiseni on Montpellier ooperimajal aega ainult kolm nädalat. Ooperimaja on 700000 euroga võlgades ja regionaalsest rahastusest, mis pidi olema neli miljonit, jäädi kahjuks ilma. Modeljee ooperimaja aasta eelarve on 22 miljonit eurot ja majas on palgal 242 inimest. Pariisis ollakse aga mures Salble jelly tuleviku pärast. Nimelt uue aasta algul peaks valmima Pariisis uus filharmoonia ja Pariis saab seega maailma ühe kauneima ja ühtlasi ka kallima kontserdimaja mille hinnaks on 381 miljonit eurot. USA Lissaka presideerima Pariisi orkester, mille peadirigent on hetkel Paavo Järvi. Praegu töötab Pariisi orkester pleielli saalis. Kontserdimaja ehitamine ei ole aga kulgenud kergelt. Esimesed ettepanekud tehti selleks juba seitsmekümnendatel aastat ja praegu on küsitud, et kas sellist kontserdisaali Pariisi ikka oli tarvis ja on diskuteeritud ka filharmoonia asukoha üle. Praegune kontserdisaal, Salble yell asub teatavasti kesklinnas uus filharmoonia, et ja on avaldatud arvamust, et senine publik ei pruugi uut saali omaks võtta. Seal play Ell müüdi aga hiljuti CD-dele šikile, kes otsustas, et tulevikus ta Salble jälle klassikalise muusika kontsertideks kasutada siiski ei kavatse. Aga selle otsuse üle tekkis suur tüli. Toimus kohtuistung ja selle peale siiski otsustati, et klassikaline muusika peaks Salbleyellis ka tulevikus kõlama. Kuidas asi kujuneb, seda näitab aeg. Üheksandal oktoobril suri 78 aastaselt tunnustatud kolakat tuur sopran Rita Šein, kes oma lavade jooksul esitas Mozart öökuninganna aariat üle 250 korra. 1973. aastal debüteeris ta Metropolitan Opera laval Mozarti ooperis võluflööt ja kriitikud nimetasid tema esinemist võimsaks, täpseks väljendusrikkaks ja intensiivseks ritta. Šein oli metis juhtivaid koloratuur, sõpra neid üle 10 aasta ja lisaks töötas ta mitmetes teistes Ameerika ooperimajades, Chicagos, San Franciscos ja New Yorgi linnaooperis. Rytažeini Euroopa debüüt toimus Milano La Scala laval ja samuti olid oodatud artist Viinis mitmel pool mujal Euroopas ja isegi Lõuna-Aafrikas. Nissani uuringufirmas tehti aga kindlaks, et ameeriklaste seas on muusik ka populaarsuselt esimene meelelahutusvaldkond. Uuring kandis nime muusika 360 kraadi. See on juba Nielseni poolt kolmas järjestikustel aastatel läbi viidud sarnane uuring, mis püüab välja selgitada inimeste muusikamaitset muusika, kuulamise harjumusi ja eelistusi. USA elanikkonnast kuulab 93 protsenti, et inimesi muusikat rohkem kui 25 tundi nädalas. Eelmisel aastal oli see protsent sama uuringu käigus 75 ja seega edestas muusika kuulamine kahe protsendiga teleri vaatamist, mille protsent oli 73. Kui keskmine muusika kuulamiseks kulutatud tundide arv nädalas on 25 siis veerand sellest ajast kuulatakse muusikat roolis 15 protsenti. Sellest ajahulgast kuulatakse muusikat, töö tegemise taustaks. Suurimaks muusika kuulamise vahendiks erinevate striivimis teenuste arvuti playlistide kõrval on jätkuvalt traditsiooniline raadio. 59 protsenti Ameerika inimesi kuulab muusikat valdavalt erinevalt raadiojaamade vahendusel. Populaarsuselt teisel kohal oli muusika kuulamine arvutist ja arvutite järel olid kolmandal positsioonil muusika kuulamiseks kasutatavad nutitelefonid. Niisugused olid maailma muusika uudised nelevaste infeldi vahendusel. Sülgaja. Muusikaakadeemia uue saali üle arutlesid täna helikajas Neeme Järvi, Eri Klas, Olavi Laido, Aarne Saluveer, Jevgeni Ossinovski, Laine Randjärv ja Peeter Raudsepp. Möödunud nädala kontserte meenutasid Arvo Aun, Igor Karsnek ja Tiiule evalt. Saate mängis kokku operaator Helle Paas. Mina olen toimetaja Annebrummik, soovin teile mõnusat nädalavahetuse jätku.