Heligaja tere, 25. oktoobri helikajas, vaatame tagasi kahele kontserdile. Igor Karsnek räägib John Williamsi filmimuusika kontserdist Starboos lähesajad, kus mängis Eesti riiklik sümfooniaorkester Mikk Murdvee juhatusel. Sven Grünberg jagab muljeid kontserdisarja müstilised kõlada avakontserdist vaikuse poole, Jon Daveneri muusikast, muusikauudiseid laiast maailmast, vahendab nelevast teenfelt. Arutluse all on pilliõpetus muusikaõpetuse osana Eesti üldhariduskoolides. Kas koolides on piisavalt Pille programmi täitmiseks? Stuudios on Eesti muusikaõpetajate liidu juhatuse esimees Kadi Härma ja instrumentaalmuusikavaldkonna juht Raudsep lisaks kuulama intervjuusid kooli direktori Vaido Niinesalu ja muusikaõpetaja Hille saviga. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Head kuulamist. Davos ehk Tähesõjad John Williamsi filmimuusikast on juba mitmendat hooaega publiku jaoks tõeline menukontsert. Mängis taas Eesti riiklik sümfooniaorkester Mikk Murdvee juhatusel. Aga küsin nüüd, kuidas tundusse kontsert nõudlikule kriitiku kõrvale. Igor Karsnek. No kontsert oli kindlasti väga tähelepanu väärne sündmus mitte ainult kriitikutele, vaid ka arvukatele kuulajatele, aga ma alustaksin natukene kaugemast kontekstist ja nimelt on tähelepanuväärne, et suhteliselt paariaastaste vahaga 928 kuni 1932 sündisite kolm filmimuusikat totaalselt muutunud mees, need on siis n'i humoorikamalt mähkele märksõnadeks oleks sirge joone ja Clint instituudi filmid siis Cheri Koltsmit, kelle märksõnaks vas Star Trek ja John Williams, nendest kõige noorem, kelle märksõnaks oleks kenasti tähe saadeks staar voorus. Ja need kolm mees pani kuuekümnendad kuusteistkümnenda alguses paika täiesti uue maailma filmimuusika standard eeldi Hollywoodis mis tähendab ühelt poolt suurt romantilist orkestratsiooni. Teiseks Kelbydid, sellist meeldejäävad kantileensust ja kolmandaks puhkpillide selliste natuke romantiliste pateetikat, mida Ameerika filmides nüüd alati lõbus kuulata või on tegemist häppendiga ja kõik need parameetrid, millest ma praegu rääkisin, kehtib muidugi John Williamsi kohta, kes on uda sellest ja kaaslaste kolmikust olnud võib-olla kõige edukama sellepärast et tema portfellis on viis Oscarit muusika ees, neli kuldgloobust ja uskuge või mitte 18 Grammy'd. Nii et selle mehe kaliiber on muidugi teada, nüüd tulles tagasi selle ERSO ja Mick murdve dirigeeritud kontserdi juurde siis kõigepealt see oli muidugi väga hea ja tegelikult, kui nüüd mõelda, siis ainuvõimalik leid tehase kontserdi ühes osas järjest. John Williamsi stiil, kus on romantilisust, kus on sellist tihedat orkestratsiooni, aga samas sugugi mitte raske pärast Ortestratsiooni. Kogu see kontsert tirilt kulges ameerikalikku sellisel lennul tähendab see muusika orkestrile ilmselt väga hästi nii-öelda kätte mängitud ja põhimõtteliselt seda selliste ameerikalikku Espriid ja selliste objektide rõhutamist, sellist emotsionaalsust oli just murde poolte parasjagu tembitud, kuskil polnud ühtegi vinti üle keeratud ühegi aktsendiga polnud liialdatud. Ühesõnaga see väljapeetuse ja stiilitase, see oli muidugi väga hea. Nüüd põhimõtteliselt oli ju tegemist kolme süüdiga. Kõigepealt Sizeduks sütt muusikast filmile. No siin oleks võib-olla vaja rõhutada, seda, see muusika on, selles mõttes on nõudlik, et siin on väga suur osa orkestri solistide sellise omavahelise ansamblimängul ja ütleme, neli osa häri imeline maailm, millega siis süüte. No vot seal joonistubki välja selline ameerikalik happy endi pateetika ehedamal kujul. Nüüd võib-olla kõige tähelepanuväärsem ettekanne oli kolm pala muusikast filmi Schindleri nimekiri, see aastal 93, Spielbergi Surjal valminud kuulus film ja siin oli muidugi eriline roll, oli solistil, lase joametsal viiulil. Selle viiulipartii nõudlikkusest räägib näiteks see, et originaalis on muusika kirjutatud kuusele Iisak Pern on ja ma ei hakka muidugi laseb Jonase isakad pöörnani võrdlema. Aga nii palju ütlen siiski, et eriti teine palasen juudi linn, Krakowi geto, see oli Lasse Joa metsamängus, muidugi absoluutne kõrgpunkt, tähendab meloodilisus see muusikat ka tekstist, noh, selline artistlik üleval olemine tähendab mitte nootides kinni olemine vaid just selles emotsionaalses sellesse natukene nukras natuke Elieegilises tonaalsuses. Et see oli muidugi suurepärane, mis ei tähenda, et ülejäänud kahel osal nagu põhiteemale ja mälestustele oleks ka midagi viga, aga no ütleme, see Rakovi geto, see jäi muidugi täiesti meelde, see kõlas veel tegelikult mulle pärast kontserdi lõppu ka veel kõrvus ja muidugi see, millega see kontsert lõppes või oli see kontserdi pealkiri, oli ka tähesõjad. Sindrid põhimõtteliselt mingisugust erilist ootamatust publikule ju olla ei saanud, seepärast et seda muusikat usutavasti teab nii põlvepikkune poisike kui ka auväärses eas pensionäre, tähendab, see on nii kuulus muusika. Aga mis puudutab nüüd seda esitus, siis siin ma tahaks eriti välja tuua ERSO, puhkpilliansambleid ja mitte ainult vaskpille, vaid ka väga ilusaid flöödi tema, ma ei hakka nüüd iga osa eraldi neid osasid kokku viis, ma ei hakka neid iga osa eraldi iseloomusta, aga noh tähendab, mis kõikides osades on ühine, see puhkpillitasin mängu Fligransus väga kompaktne, selline ansamblimäng, et see oli muidugi väga kõrvu paitab, peab muidugi märkima, et ega seda muusika partituuri ei olegi väga keeruline. Aga vaat siin võibki olla selline oht, et tundub, et NATO oleks nagu vähe ja tekib selline pealispinna suhe. Vaat seda õnneks ei tekkinud, need nutaks. Et see oli üle hulga aja selline väga värskendava tonaalsusega kontsert. Räägime ka publikust, kui palju oli saalist tajuta seda, et seal on teistmoodi publik, kui tavaliselt ERSO kontsertidel plaksutame, siis ta oli ju väga palju. Tähendab see, et osade vahele näiteks plaksutatakse, kui ütleme, sõitku Terik pole veel lõppenud, see sellisele akadeemilisele kuulajale võib tunduda natukene võib-olla koomiline ja et näete, poisid ei teagi, kuidas kontserdil üleval ennast pidaja. Aga tegelikult erinevates maades ja maailmajagudes on ka akadeemilise publiku seas erinevad standardid ja Ameerika publik üldiselt kipubki plaksutama ka sümfooniaosade vahele, juhul kui esitus või mõni soolo on neile kuidagi väga meelepärane, et siis plaksutada, ütleme, sümfoonia osa ajal, aga kahe osa vahel küll, kui see läheb publikule korda. Ühesõnaga, kuna see muusikali ameerikalik, kuna see tonaalsus eeldas sellist natukene teistsugust kuulajat, et siis noh, aga miks ka mitte, kui muusika on Ameerika, et miks ei võiks siis ka publik ennast pidada üleval, nii nagu jänkid New Yorgist. Mina olin seal üleval, raadio hoolikas, aga saalist. Milline pilt avanes, kas oli niimoodi silmnähtavalt palju noorem publik kui tavaliselt? Ma ei ütleks, et see vahe oleks olnud väga silmatorkav, aga tõsi küll, noori oli saalis tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Ja ma millegipärast arvan, et John Williamsi muusika tegelikult ongi selline ja noortepärane, sest no põhimõtteliselt juba see tähesõdade peateema, no see on küll orkestreerinud sümfooniaorkestrile, aga seda võib väga hästi mängida korralik progerokkbänd või lihtsalt rokkbänd. Et need meeldejäävad kujundid, väga eredad teemad. Ma usun, et noor inimene on just see, kes saab sellest muusika stiilist. Nii et tegelikult see muusika kõnetab väga paljusid inimesi ja see tersonid selle kava taas publiku ette tõi eesmärgiga noori rohkem Estonia kontserdisaali meelitada, see õigustas ennast. Ma arvan, et seda tüüpi kontserte ERSO tegelikult võiks isegi nagu rohkem korraldada, et noh, see on nüüd selline väga hea näide, kuidas akadeemiline esindusorkester väljub natukene sellest etteantud raamistikust karbist, mille seinteks oleks klassikaline akadeemiline repertuaar ja ütleme selline akadeemiline suhe muusikasse. Seda kontserti võiks olla igas kvartalis vähemalt üks, et natukene pumbata selle muusika samas ka muusikalise maitse ja üldse sellise repertuaari piire ja piirimaid. Ma usun, et mitte keegi ei söanda öelda John Williamsi tähesõdade muusika kohta. Et see on halvamaitseline lihtsa hooajalisus ja noh, tähendab 18 grammit, viis Oscarit, neli kuldgloobust räägivad kaliiber absoluutselt selget keelt, eks ole, aga tõsi ta on, et John Williamsi suhe muusikasse suhet publikusse filmimuusika iseärasus ongi ju see, et see muusika peab olema väga kujundlik Trat ühelt poolt toetama piltides oleme ka mõnikord kapildist ees ja, ja see on lihtsalt filmimuusika spetsiifika, ilma milleta muusika kaotaks igasuguse mõtte, kui ta ei oleks ka pildiga koos. Aga lihtsalt ütleme seda muusikas on niimoodi kui kuulda seda peateemat, pilt tuleb iseenesest kuulajatele silme ette. Usutavasti on absoluutselt kõik inimesed neid pääseda, osasid näinud. Ja sellega ongi nagu selline äratundmisefekt ka kohe saavutatud, mis on praegu juht publiku seisukohast? Pühapäeval sai alguse Eesti kontserdi uus sari müstilised hääled. Selle avakontsert toimus Nigulistes ja see oli Jon talveneri muusikast pealkirjaga vaikuse poole. Kontserdil esines neli keelpillikvarteti Arsise käsikellade ansamblist neli mängijat ja Madis Metsamart Tiibeti templikellal ning selgitusi, kas kontserdisarja kunstiline juht Peeter Vähi. Mina palusin stuudiosse Sven Grünbergi tervist, tere ja tahaks teada, millise mulje jättis selle sarja avakontsert ja mis mõtted tekkisid sellega seoses? Kõigepealt muidugi suured tänud Peeter Vähile, kes sellise toreda kontsertsarja on nii-öelda püsti pannud ja toimetas seal väga kenasti. Aga kohe alguses tekkisid ka mõned mõtted tekstide suhtes, mida Peeter seal luges. Alguses oli tekst ära tore, aga kontserdi jätkudes ma natukene hakkasin mõtlema. Ühest küljest on muidugi tore, kui kontserdil esitada Nad tahavad, materjali tutvustatakse, aga teisest küljest on ju ka sellist muusikat, mille meeleseisundi hoidmisele vahetekstid just mitte väga hästi kaasa ei aita, nii et see oli ehk üks esimesi mõtteid, kuigi ma pean ütlema, et Peetri tekstid olid isegi vaimukad ja vahvad, igati aga mõnevõrra jah, sellist meditatiivset kulgevat muusikat vahetekstid kipuvad, et võib-olla lendu tõusnud kuulajad ehk liigagi maandama. Et selles suhtes jah, ei tea, mõnele võib-olla on see vajalik, mind pisut võib-olla häiris. Nagu juba siin mainisid ka sõna meditatiivne tõesti, kõik need teosed mõjusid meditatiivselt ja tekitasid sellise meeleolu. Aga kui me nüüd räägime natukene lähemalt just nimelt sellest muusikast, mis kontserdil kõlas ja kuidas ta kõlas Muusika on suurepärane ja ma arvan, et sellist muusikat, et võiks ja peaks kirjutatama ehk palju enamgi ja kurb on, et, et maailmas on see Nis suhteliselt täitmata või, või sellist muusikat on vähe, kuigi ma pean ütlema, et viimasel ajal ma märkan, kuulen ja näen üha enam noori, kes on ka pöördumas hea kõlalise muusika poole ja siinkohal ma arvan, et on ehk ka oluline öelda seda, et minu arvates muusik ka võiks, et mitte öelda peaks olema see vahend, mis inimese meeli suunaks ikkagi heale heategudele suunaks samas ka mõtlema sügavamaid mõtteid, vajalikumaid, mõtteid, et tegelema ehk ainult elu pealispinda pidi libisemisega. Ja mul on väga hea meel, et ka see muusika oli just sellelaadne, ta andis meeltele eeskätt ikkagi mõtisklemiseks ainest ja ruumi, mitte ei suunanud ehk kuulaja tähelepanu või meeli sellele, et läheks pärast kontserti välja topiks kedagi pika noaga. Nõid aga paraku aeg-ajalt ehk ette tuleb, kuigi mitte noh, minu esituses vast. Aga noh, eksan, väike koomuski varjund siin ja väike torge ehk nende suunas, kes võib-olla arvavad, et oleks meeltesegadust kena ja tore kunsti abil paljundada. Aga selle kontserdi pealkiri oli vaikuse poole ja võib-olla ka vaikuse poole oma meeltes. Jon Daveneri teose järgi oli siin nimi võetud ja, ja see oli ka kõige ulatuslik teost selles kontserdi kavas, kus siis osales neli keelpillikvarteti ja Madis Mets Mart Tiibeti templikellal. Kuidas nüüd see teos just, sest kirikusse olid need neli kvartett paigutatud kõik eri külgedes. Ja muusika oli suurepärane, aga kõigele lisaks mulle meenus see sellist ruumilist heli on ju tehtud enne Bachi aega, isegi Orlando di lasso on ju nelja koori lugu täitsa olemas, siin oli küll tegu nüüd neljakvartetiga, jah, ja mitme koorimuusikat oli ju ka Veneetsias Markuse kirikus jagatud jah, muidugi, et tegelikult, et need ruumi küsimused, muusik, kas on kummaline küll, sugugi mitte uued, no näiteks filmi heli puhul, kus on kasutusel talvis, raundid ja, ja igasugused muud trikid enamusele inimestest tundub, et seal midagi kangesti uut, aga põhimõtteliselt sellel perioodil ka Euroopa kultuur muusikas või kunstmuusikas. Kui muusikat tehti peamiselt suurtes katedraal ides, siis ikkagi ka kasutati selle ruumi võimalusi ja kasutati ka seda suures ruumis tekkivat. Kaja, nii et ma mäletan kunagi koolipäevil sai isegi õpetajatega pisut vaieldud, kui nad ütlesid, et varajane muusika oli ühehäälne, ma ütlesin, et ei olnud ja sellepärast, et seda esitati suurtes katedraal ides, kus kes ju akustiline mitmehäälsus ei jõudnud tihtilugu veel eelmine noot kustuda, kui järgmine juba peale tuli, nii et sellelaadne mõtlemine on maailmas nagu paljud muudki asjad, mis meile tänapäeval uudsetena tunduvad tegelikult olnud ka varem kasutusel. Ja nüüd teine moment, et mis ka veel selle teose tehnilist poolt puudutab, et tõepoolest, kui on tegu akustilise muusikaga, siis niimoodi ruumis paiknevad pillid, antud juhul siis keelpillikvartetti id tõepoolest nad mõjuvad. Ta on väga huvitavalt mitte ainult kajade ja selles akustika mõttes, vaid ka sedapidi, et yldse, kuidas heli hakkab ruumis mängima. Ja siinkohal jälle moodsatele inimestele, kes kangesti tahavad kuulata muusikat kas kõrvaklappide või valjukate läbi. Aga mis veel kõige hullem, mõned kuulavad lausa läpakat kattega, mille puhul minul hakkab muidugi punane tuli Plinkima, et seda ei peaks tegema. Et valjuhääldajad üldiselt ka kõrvaklappide valjuhääldajad on väga kehvad helikandja. Ja nad nivelleerivad paljad heli otse kõrva jõudmisel tekivad erisused ära ja sellest on väga kahju. Samas oli mul jälle väga hea meel, et ma ise olin seal Niguliste kirikus ja kuulasin neid teoseid siis otseheliga. Ja ma saan aru. Jon Davener on ka sellele just suurel määral panustanud, et suures ruumis, kuidas heli kandub, kuidas helid ühinevad, palju sõltub sellest, kus sa istu. Just nimelt tahtsingi öelda, et publik paiknes erinevalt ja, ja ilmselt tekkis igaühel neist. Oma kõla kogemusi just nimelt oma muusika, jah, nii et see on ka, ma arvan, et, et niimoodi läbi mõeldud ja läbi töötatud teos nagu oli see vaikuse poole, et selle teose puhul tõepoolest on väga huvitav teda ju istudes eri kohtadesse kuulata ja iga kord kuuleb seda siis ka tõepoolest eri viisil või eri moodi. Aga kui nüüd puhtmuusikaliselt lõppude lõpuks ka selle kontserdi muusikalise materjali üle mõtiskleda, siis on väga huvitav ja tore see, et peaaegu ühelgi hetkel ei olnud igav. Mitmel puhul ma küll mõtlesin, et no nüüd vist hakkab igavaks minema ka, ei, tal ikka õnnestus nutikalt leida jälle mingisuguseid uusi sfääre, mis sobisid eelmistega kokku, aga samas hoidsid ka pidevalt tähelepanu ja pinget. Heas mõttes. Nii et jah-müts maha auväärse helilooja ees. Aitäh Sven Grünberg, palun. Kõnealusel kontserdil vaikuse poole Jon Daveneri muusikast esinesid Tallinna kammerorkestri keelpillikvartett, insomnia pretsioosoiad, Tobiase keelpillikvarteti neli mängijat, Arsise käsikellade ansamblist ja Madis Metsamart Tiibeti templikellal. Eetrijärg on nüüd nelevasteinfeldi päralt. Muusikauudised maailmast, muusikauudised. Pianist Grigori Sokolov sõlmis lepingu Deutsche grammofoniplaadifirmaga. Esimene album peaks ilmuma tuleva aasta jaanuari algul. Deutsche grammofoniplaadifirma pea Grigori Sokolov Vi praeguse aja üheks kõige karismaatilisemaks pianistiks. Tal on andunud fänne, kes külastavad kõiki tema kontsert mida ka ei toimugi sugugi väga tihti. Grigori Sokolov on tuntud ka selle poolest, et ta ei anna meelsasti intervjuusid ja ei esine klaveritel, mis on üle viie aasta vanad. Samuti ei armasta kolov teha stuudiosalvestusi. Toitsin grammofoniplaadifirmaga esimeseks koostööks on kontsertsalvestus, mis tehti tegelikult juba aastal 2008 Salzburgi festivalil. Pianist Grigori Sokolov sai maailma kuulsaks aastal 1966, mil võitis Moskvas toimunud rahvusvahelise Pjotr Tšaikovski nimelise konkursi. Ta oli sel ajal vaid 15 aastane, kuid talle anti osalemiseks eriluba ja ta pidi läbima mitmed eelvoorud. Sokolov meenutas, tähendab, et kui ta selle konkursi võitis, oli vaid kaheksa aastat möödunud legendaarse van Clivorni võidust. Publik jätkuvalt rääkis tema fenomenist ja oli tema mängu mõju all. Aastal 1962 võitsid Tšaikovski konkursi John Tanja Vladimir askenaasi ja seejärel oligi Grigori Sokolov kord. Tema sõnul olid eelnimetatud pianistid väga võimsad muusikud, kelle varjus ei olnud noorel 15 aastasel pianisti omalajal kerge lavale astuda. Kolovile konkursid üldiselt ei meeldi ja ütleb, et see ei ole õige viis muusikul tähelepanu püüdmiseks ja et selles on palju poliit, tilisi otsuseid, kuna žüriiliikmed pole just kuigi sageli erapooletud. Sokolov lisab, et tänapäeval pole paljude Lootustandvate pianistide jaoks konkursid enam üldse olulised ega populaarsed. Ja on palju muusikuid, kes need lausa vältida üritavad ja kes sellegipoolest kontserdielus väga edukad on. Grigori Sokolov ütleb ka seda. Tulevikus kavatseb ta plaatidel välja anda ainult live ettekandeid. Talle ei meeldi, kui interpretatsioon kleebitakse kokku tükikaupa erinevatest salvestustest. Grigori Sokolov. Repertuaari tuumiku moodustavad Bachi, Beethoveni šopääni ja Schumanni teosed. Uus plaat peaks ilmuma Deutsche grammofoniplaadifirmast tuleva aasta jaanuaris. Helsingi musikid. Alas tuli läinud nädalavahetusel esiettekandele Kalevi Aho uus kolmetunnine ooper nimega Friida Idiego. Ja teos jutustab kunstnike Friido Chloé Diego Rivera elust. Päri tõid lavale Sibeliuse akadeemia üliõpilased, nende seas ka neli eesti lauljat. Tuuri tede Aule Urb, Toomas Kolk ja Elizabeth Paavel. Rooma ooperimaja andis teada, et hiljuti ootamatult ametist lahkunud muusikajuhi Riccardo Muti asemele on leitud uus dirigent, kelleks on ei-wind Kulbergi Jensen, kes juhatab nüüd esialgu Riccardo Muti poolt ära jäetud ooperietendusi. Poja avaetendusel on kavast maha võetud Giuseppe Verdi ooper Aida ja asemele on pandud Antoninud voosaki Russalka. Norra dirigenti evinud Kulberg Jenseni toodetakse Roomas publiku ette 27. novembril. Riccardo Muti lahkumise põhjuseks oli ta ka streigid ja majandusprobleemid. Rooma ooperis. Tee vallandas Rooma ooperimaja oma orkestri ja koori, sest majanduskriis on Sügav. Muusikutele pakuti asenduseks vabakutselistele pinguid. Lauljanna tšintšilja partali avaldas hiljuti mõtteid selle kohta, et Atonaalne muusika tekitab barjääri laulja ja helilooja vahel. Ta põhjendab kvartaliga oma armastust traditsioonilise ja nii-öelda vana repertuaari vastu. Ta ütleb, et on alati olnud otsiva loomuga artist, kes kogu aeg on soovinud oma repertuaari laiendada. Aga partalile tundub, et kaasaja heliloojad ei suuda kirjutada tema häälele sobilikku muusikat. Partali oleks õnnelik, kui ta leiaks hea klapi nüüdisheliloojaga, kes tema häält tunneks, nõnda nagu tundis lauljate hääli omal ajal näiteks Mozart kui ta lauljate oskusi ja võimeid silmas pidades neile oma oopereid. Kas tšilja partali on oma repertuaari laiendamiseks teinud põhjalikke otsinguid näiteks Maria teatri raamatukogus, kus tema üheks viimase aja leiuks oli Naapoli helilooja Franško raja ning tema järgijate Herman Raupachi domeenicatšima roosa muusika. Nimetatud heliloojate töid saab kuulata tšintšilja kvartali uuel albumil Sant-Petersburg. Sitsiilia kvartali juhib tähelepanu sellele, et praegu peetakse vene ooperikoolkonna aluseks Mihhail Glinka ooperit elu tsaari eest aga partolion koos dirigent. Kerge viga teinud uurimustööd ja nende arvates ulatub dub vene ooperitraditsioon isegi sajandi võrra varasemasse aega. Peterburis tegutses eelpool nimetatud frantšesco raja kelle loomingus on kaunilt segunenud barokkmuusika mõjud ja venelik, melanhoolia. Ja lõpetuseks eesti muusikast. 15. oktoobril anti Arvo Pärdile Tokios üle mainekas. Panin kunstiauhind premium imperiale. Arvo Pärdi kui maailma ühe enim esitatava nüüdishelilooja muusika on sel sügisel samuti paljude kontsertide kavades. Pärdi Labee Agaton tuli ettekandele näiteks Kesk-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkestri ja koorikontserdil 19. oktoobril laipsegi Kemand Houssis. Kontserdiprogrammis pealkirjaga müüthos üks olid ka Veljo Tormise Raua needmine ja son Sibeliuse kaal, sümfooniline teos kuller, kontserte juhatada, kuidas dirigent Kristjan Järvi? Tõnu Kaljuste Aga astub šoti kammerorkestri ja šoti kammerorkestri koori ette 23. oktoobril Edinburghi Queen's hoolis ja 24. oktoobril Glasgow City hoolis, kus juhatab Arvo Pärdi orkestriteost kantus Benjamin Britteni mälestuseks ja kooriteost solfedžo. Lisaks kõlab neil kontsertidel Kaljuste juhatusel Joseph Haydni 90. sümfoonia ja harmooniamesse. Viimases astub solistide kvartett Lätis üles ka Eesti metsosopran Helen Lepalaan. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Täna see helikaja arutlusteema kerkis esile Eesti rahvusringhäälinguuudistest, kus oli juttu sellest, et koolides ei ole piisavalt kitarre, et täita riikliku õppekava muusikaõpetuse osas. Palusin stuudiosse Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimehe Kadi Härma ja instrumentaalmuusikavaldkonna juhi Inge Raudsepa. Klassikaraadio on ikka püüdnud kursis olla meie tuleva kuulajaskonna muusikaõpetusega nii edusammude kui probleemidega. Ligi seda tagasi rääkisime siin sabas helikajas, muusikaõpetusest, üldhariduskoolis ja muusikaõpetajate ettevalmistamisest, muusikaõpetuse eesmärkidest ja ainekavadest, üldhariduskoolis muusikaõpetaja muutunud kuvandist, kvalifikatsiooninõuetest talvel küttiseligajas kirge, diskussioon teemal, kas muusikaharidus peaks rokkima. Täna on aga siis arutluse all see, kuidas meie muusikaõpetajad saavad ellu viia ainekava just pilliõpetuse osas. Milline on siis praegu hetkeseis? Ma arvan, et on muutunud paremaks ja kui me rääkisime siin esialgu ainult kitarridest ehk akustilistest kitarridest siis tegelikult svilli park ja pillide olemasolu on palju mitmekesisem, peaks olema ka ainekava järgi koolides. Et kas esimeses astmes valib õpetaja, siis plokkflöödid või kuuekeelse kandle, siis teises astmes süvendatakse neid pillimängu ravimeid ja kolmandas kooliastmes siis 79. klass on akustiline kitarr, nüüd Eesti koolid ja see selgus ka muusikaõpetajate liidu volikogu nõupidamisel kokkusaamisel sel aastal, saade, kus anti siis ülevaadet, et maakondadest, et milline see olukord siis on? No täpselt ei ole ilmselt keegi väga täpselt kaardistanud seda. Aga kõigi õpetajate maakondade esindajad ütlesid siiski, et on toimunud märgatav edasiminek. Peaaegu ei olnud ühtegi maakonda, kus seda ei mainitud, küll aga ilmselt noh, ei olnudki see eesmärk neil väga täpselt andmeid koguda, et see on nagu järgmine samm ehk selles, et seda oli hea kuulda. Ja kui siin oli juttu, et oli üks saade nakkus käsitleti muutunud muusikaõpetaja kuvandist, räägiti vesteldi selle üle, siis tegelikult õpetaja kuvand ongi muutunud aga seda rakendada või seda ellu viia nagu piirab ja ei soodusta see, et ei ole õpetajal vastavaid tingimusi. Õpetaja käib täiendkoolituses, õpib akustilist kitarri kannelt mängima, aga kool kahjuks jääb sageli tagasihoidlikuks. Aga miks see nii on, kes peaks koolile tagama need pillid? Tegelikult peaks füüsilise keskkonna ja õpetaja töötingimuste eest vastutama tööandja, aga mis puutub, pääses Billie pargi olemasolusse või selle puudumist või siis mittetäieliku pillipargi olemasolusse koolis siis on võimalik hea tahtmise korral ka väiksemate vahenditega õpetajat korraldada. Ma ei arva, et neid koole, kus ei ole võimaldatud ühtegi Orphy instrumenti või ühtegi plokkflööti või ühtegi väikekannelt ühtegi akustilist kitarri oleks märkimisväärselt palju. Isiklike kogemuste põhjal võin öelda, et pool aastat sai tehtud kitarriõpetust kolmandas kooliastmes ainult kolme kitarriga. Rakendades paaristöövõimalusi ja lisada sinna juurde lihtsamaid rütmipille või ka kehapill, sest ega kui me räägime pillisaadete kasutamisest, siis me ei räägi ainult kallitest valmistatud instrumentidest, vaid kõige lihtsamatest rütmipillidest, milleks on kõige esimeseks ju kehapill. Ja teine võimalus on, ütleme, selline praktilise lõimingu teostamine muusikas tehnoloogia tusega, me teame väga palju neid koole, kus õpetuses tehakse, kas kandleid isegi siin Kadrioru Saksa gümnaasiumis, õpetaja Tammari juhendamisel või siis rütmipillid, kas on need siis trummid või on kõlapulgad. Et kõige selle eest, et noh, ei tulegi maksta ja see on nüüd, see tähendab, kui laps on ise seda teinud, siis tal on ka hoopis teine suhe. Aga kahtlemata on vaja ka selliseid pille, millel on oma kindel olgu see, kus saab meloodiaid mängida. Ja mis puutub siin nüüd pillide isetegemisse, siis on see väga hea võimalus kaasata, aga kogu perepillide valmistamisesse ja laste loovuspillide meisterdamise on täiesti hämmastav enda arvates mõtet ka väga laia pildiga, mismoodi oleks võimalik huvitava kõlaga pille teha ja kui paluda lastel kodus välja mõelda noh näiteks kõige geniaalsema leidmis minu meelest viimasel ajal on ette tulnud, oli lume kujutamine, mina, kujutasin siis ise mingisugust sellist väikest sahinat või midagi taolist siis tema võttis tärklise ja pigistas seda kokku väikeses kilekotis, et noh, minu meelest on see väga hea leid. Et alati maksab loota leidlikkuse osas laste peale. Tõesti tärklis ja, ja muud taolised ained on odavad pillid, mis nõuavad leidlikkust, aga ma saan aru, et põhiprobleem on siiski kitarr, mis on kallis pill kes siin tagab nende kitarride ostu. Maakondades on see valla probleem ilmselt, aga kuidas linnas no linnas on ikkagi, ütleme, et kui me räägime siin näiteks Tartu linnast, siis ega seal mingit muud see on kohalik omavalitsus ja antud juhul siis kas Tartu linnavalitsus või Tallinna linnavalitsus, ütleme siis haridusamet, kes ta iganes on. Et see on nagu geograafias, me ei saa õpetada ilma gloobuseta. Mingi teine ained meil ei olnud, tehnoloogiaõpetuse ei ole võimalik ju midagi teha, kui meil ei ole materjale lihtsalt muusikas, materjaliks või instrumendiks materjaliks ongi ikkagi needsamad pillid ja loomulikult üks lihtsamini ütleme, et mida, mida koolides üldse kasutada ja Eestis on seda ka väga palju. Õpetad õpetatud On Off instrument, Darium, see ei vaja absoluutselt mingit esmast väga suurt treeningut. Vaid õpilane saab näiteks Pentatoonikas väga kergesti musitseerida, tekitada seal teisega penta, toonilisi kõlasid ja nii edasi ja tekib kohe väga suur muusika. Ja tegelikult on probleem just nimelt pillid, sedasama ksülofon, bass, ksülofon, kõige ilusama kõlaga pill üldse, mida ma olen kuulnud siis ksülofoni metallofonid, Need kõik maksavad, need ei ole odavad. Aga siin on jällegi see, et me ei saada vaata et kui koolidesse muretseda. Pille mine poodi ja osta see kõige odavam, miks sa võtsid kõige kallima koolis on see pill iga päev käigus ja me peame vähemalt vaatama, et me iga aasta ei pea ostma uut pilli. Sellepärast on oluline vaadata ja taotleda, et mitte kõige odavamat osta koolile. Kas kõik lapsed on võimelised pillimängu õppima? Seda näidet, mis hinge praegu tõi Orphy instrumentide rakendamisest selleks on võimelised küll absoluutselt kõik õpilased samamoodi nagu laulmise puhul pillimängu Su lähtutakse ka põhimõttest lihtsamalt keerulisemalt, nii et alustades kehapillist rütmipillid, laadpillid ja sealt edasi tulevad siis alles meloodiapillid ja selleks on kõik õpilased suutelised. Ega ilmaasjata ei ole ka ainekavas pillimäng laulmise järel teisel kohal juba ja see annab pigem suuremal hulgal õpilastel osaleda praktilise modifitseerimise protsessis, mis on ju ka ainekavas rõhutatud. Just tänu sellele, et kõigil ei ole laululised eeldused nii head, kui nad suudavad ennast pillil väljendada. Noh, ja kindlasti see esmane kokkupuude pillikontsertplokkflööt või suupill või siis on kannel, siis tegelikult annab see ilmselt esimese kogemuse, elava kogemuse kogu eluks. Ja samal ajal ta rikastab selle inimese emotsionaalset välja, milles ta viibib. Temast saab ehk kitarrimängija, võib-olla ta laulab ise kaasa, sellel aga kindlasti huvitub ta rohkem ka kontserdisaalidest, tähendab, areneb ka tema kretilise muusika kuulamisoskus ja läbi selle vajadus uute muusikaliste naudingute ja emotsioonide järele. Nii et see mõjutab tegelikult otseselt meie muusikaelu. Millist muusikaõpetust me saame lastele anda absoluutselt. Ja kui siin enne oli juttu sellest, et Orph pillid on väga lihtsalt mängida või rütmipillid, siis tegelikult ega kitarrimäng ei ole mingi raketiteadus. Omadest kogemustest võin öelda, et õpilased, kes on saanud selle esimese kokkupuutepilliga, sest ega meil ei olegi eesmärk koolis õpetada õpilasi professionaalsel tasemel mingisugust instrumenti mängima. Kui nad saavad tunnis selle esmase kogemuse, siis sealt edasi on juba nende valik, kas nad jätkavad selle instrumendiõpet või tegelevad mingisuguse muu muusikalise tegevusega, mille impulsi nad on saanud just üldhariduskooli muusika tunnista. Ja kui siin oli juttu pillide ostmisest koolile, siis nagu on öelnud Riho Päts omal ajal. Probleemi lahendamiseks tuleb selgitada selle olemuse põhjus ja leida võimalus küsimuse lahendamiseks. Seega tuvastame, probleem on see, et Pille ei ole nüüd raha, kellel on, ei ole. Mulle tundub küll, et seal kohapeal sageli on nagu kaks sellist erinevat tahku, mida tuleks nagu lahendada. Kõigepealt on see, et pillimäng, niipalju kui seal koolis ütleme ka muusikainstrumente on, on need ka näiteks muusikakooli lapsed, keda võiks kaasata. Ta tuleks üldhariduskoolis teha nähtavaks. Ja mõtlen just, et ka muusikakoolilapsi kaasates sinna muusikatundidesse või siis mingitele üritustele esinema. Ega nad ainult klaverit, jojopi, jumal hoia praegu ja pärimusmuusikat ja midagi seda tehakse. Ja nüüd, kui me teeme seda nähtavaks, siis ilmselt hakkab ka direktsioon juhtkond aru saama, et see on midagi väga põnevat, mis võib-olla asetub kõrvale sale klaverimängule ja klaveri saatel, ainult mida õpetaja kasutab ikka väga palju kontserdi. Ja äkki siis hakkavad tulema ka need võimalused. Kindlasti on õpetaja üks võtmeisik ka nende pillide muretsemisel ja hankimisel. Et siin ka pead käte ikkagi pulsil hoidma. Kus on need õppevahendite muretsemise rahad? Need ju ometi riik eraldab? Jah, sest kui õpetaja ei küsi, siis ega kooli direktor ei tule selle peale, et ta võiks olla pakkuda, et ole hea, kas sa tahaksid mingisugust instrumenti saada. Puutusin veel klaverimängu siis ka muidugi klaverimäng on võimalik õpetada klassitunnis jällegi omade kogemuste põhjal viienda klassi ainekavas, kus minnakse üle absoluutsele süsteemile, seda just kõige hõlpsam teha klaviatuuri tunde sõnad loovad täitsa hea meelega ise palu klaverile. Uurisin, kuidas toimub pilliõpetus Jõelähtme vallas väikeses kostivere koolis. Direktori sõnul on nende vald oma kooli ja huvikooli suhtes väga toetav olnud. Kostivere kooli direktor Vaido Niinesalu. Mida tähendab koolile see muusikaõpetuse pillinõue? Koolil peavad olema pilliõpetuseks plokkflöödid, kandled ja kitarrid. Kuidas on teil see olukord? Me oleme vastavalt oma kooli võimalustele püüdnud neid aegade jooksul, vaat seda ja tänaseks päevaks on meil plokkflöödid ja kandled on olemas. Ja kui need astud jagada ära nagu mitme erineva aasta peale, siis tegelikult see on võimalik. Kuna meil on ka suhteliselt väikesed klassid, siis püüame olemasolevate vahendite olemasolevat ostetud pillidega hakkama saada, et kanüül palus muusikaõpetaja järgmise aasta eelarvest ehk siis 2015. aasta alguses osta kitarrid ja praegu leppisime kokku, et osta mäe esialgu seitse kitarri ja võib-olla siis aasta pärast veel teatud osa juurde. Küsimus on muidugi selles, et selgus, et on nii sajaeuroseid kui 100 üheksakümneeuroseid, et kui jälle pikemas perspektiivis mõelda, siis tõenäoliselt tuleks osta ikkagi need kallimad ja kvaliteetsemad. Aga püüame siis praegu jaanuaris-veebruaris need esimesed seitse ärasta. Praegu just tegelen selle eelarve koostamisega. Eelarve projekt või kava on nüüd juba vallavalitsusse saadetud ja sinna sai ühe reaalne ja ühe põhjendusena ka selle seitsme kitarri maksumus sisse pandud raekoja panin 1300 eurot. Sõltub nüüd sellest, millises ulatuses kooli eelarve koostamisel koolile vastu tullakse, millised on valla võimalused. Aga ma väga loodan, et me saame õppetööks vajalikud vahendid oma jõududega, ehk siis oma valla raha eest. Kostivere kooli muusikaõpetaja Hille Savi, kuidas teil õnnestub ellu viia muusikaõpetuse programmi pilliõpetuse osas? Ega see väga keeruline ta ellu viia ei ole, kui ise suudad olla loov, et alati ei pea olema kõik need pillid olemas selleks, et midagi huvitavat korda saata. Et on ka ju võimalik ise pille meisterdada ja nii-öelda asendada neid erinevaid pille, aga teeme lastega, mängime, nad mõtlevad ise välja erinevaid saateid ja väga armastavad pilli mängida. Kas pillimäng huvitab kõiki lapsi või on siiski erandeid ka? Oleneb muidugi vanusest, aga väikestel enamjaolt, et huvitab neid ikka praktiliselt kõiki ja no muidugi peab see olema kogu aeg väga aktiivne, et ega nad ei jaksa väga oodata, et nad tahavad ikka kohe väga mängida ja kui sa tahad näiteks ringis, et igaüks saaks pilli mängida, siis ikka mõnel hakkab juba igav, et kaua ma ootan, kuni teine mängib, et alguses ja väikestel meeldib ikka praktiliselt kõigile, mida suuremaks see oleneb juba sellest, et kui palju nad on harjunud pilli mängima. Et kui nad on väiksest saati pillimängu seas kasvanud, siis ma usun, et praktiliselt igaühele meeldib, sega natukene vanemas eas. Millised pillid on teil seal olemas? Väga palju, rütmipille on igasuguseid, marakaasid, kõlapulgad, päikesetrip, taldrikud, probleem on meil hetkel veel plaat pillidega näiteks, sest need on vanad, seal isemeisterdatud, et neid ma tahan kindlasti uuendada, on olemas mingi hulk plokkflööt seitse väikekannelt ja nüüd sai lisatud uude eelarvesse käid, saaksime kitarrid kooli. Et juba vanematega ka kitarri mängida. Programmis on plokkflööt kannel, kitarr, et neid pille nagu peaks kõigile lastele õpetama Jah, põhimõtteliselt seda plokkflööti ja väikekannelt on nii-öelda antud nagu valik, Sa ei pea mõlemat õpetama, et võib nii ka ainult ühele spetsialiseeruda, aga mina olen ikkagi läinud seda teed mööda, et ikkagi need mõlemad pillid saavad mingil tasemel ära katsetatud ja selgeks, et laps saab siis ise teada, kumb talle rohkem meeldib. Aga jah, kitarr on põhimõtteliselt küll mõeldud, et tead kõigile mingi tasemeni selgeks saama. Kas osapill toovad lapsed ise kooli või on pillid? Kooli poolt meil seal kostiveres hetkel küll, et mõnel üksikul, kes on tulnud teisest koolist, on näiteks juba oma plokkflööt ja oleme ka mõned pillid ise teinud, et siis need toovad kas kodust vahel kaasa või siis jäävad mulle sinna kappi ja siis kui on jälle pillimänguaeg, siis nad saavad enda valmistatud munakarpidest pille või pudel ville või või üks tegi oma isaga koos jaurami, näiteks see oli hästi tore. Alati ikka, kui pillimäng on, siis läheb päris korralikuks kismaks, et kes nüüd saab pillideta, tema sai eelmine kord, et mina tahan ka jälle, mis siis, et tema võib-olla sai tegelikult ka eelmine kord. Kas viisipidamatus ei ole takistuseks pillimängule? Ei, absoluutselt mitte, see viisipidamatus ei ole üldse tegelikult minu arvates Ninte millegi jaoks takistused mingi tasemeni on kõik nii-öelda arendatav puudud tavaliselt praktika ja enamikus lapsi ikkagi sellest viisipidamatu, sest nii-öelda mingi tasemeni isegi kasvavad välja. Et kui natukene neid suunata, et pillimäng ongi just nendele, kellel see laulmine võib-olla kõige paremini välja ei tule, just see kõige parem suund, mismoodi minna, et ta saaks ka selle muusikastele eduelamuse. Sel juhul on see pilliõpetus väga tänuväärt ja väga õigustatud muusikaprogrammides. Ja loomulikult ja selle tõttu on ta ka nüüd järjest enam sinna ainekavasse sisse toodud, et rõhutataksegi seda, et ikkagi seal esimestes kooliastmetes on laulmine ja pillimäng, nüüd esmased tegevused ja nad peaksid käima ka käsikäes. Jätkame jutuajamist Kadi Härma ja Inge Raudsepp, aga ma olen kuulnud ka, et mõnel pool on mitut pilli ostukohustus lapsevanematele. Et kuidas te seda kommenteerite? Kitarr on üsna kallis pill, siin on just kitarrist olnud juttu. No ma väga kahtlen, et saab teha kohustuseks osta kitarr, kitarr maksab umbes 200 eurot, no võib-olla 150 eurot. No ma ei kujuta seda ette, et üks kool võib niimoodi öelda, et tegelikult on ikkagi see kooli asi, et koolis oleksid, ütleme selline mingigi pillipark ütleb ju tegelikult ka õpilaste arvust. Näiteks aastaid tagasi käisin ma käisin nimeline kool rosmal, seal waldorfkool, seal oli just muusikatund ja lapsi oli seal umbes 12. Ja nad kõik mängisid kitarri. See oli aastaid tagasi seda rini vapustavalt kihvt vaadata, kuidas seda öö ühel säik laeval prii osa rüütli, kuidas lapsed olid nii innustanud, kes laulis noka valesti, natuke laulisega tuurid olid kõigeni õiged ja pärast selgus, et koolil jah, on olemas koos kitarri ja ülejäänud kitarrid on lapsed ise koju muretsenud, see on nende soov olnud, mitte kellelegi kohustused osta Pille. Aga seal oli ilmselt juba tekitatud see huvi. Ma olen sama meelt, et ei saa sundida ostma kalliste instrumente kui kohustus selle muretsemiseks lasub koolil. Aga mina olen ka ausalt öeldes küll palunud õpilastel endal soetada plokkflööt ja seda siis mitte sellepärast et mul koolis plokkflööt, vaid pigem hügieenilistel põhjustel, kui palju maksab üks korralik plokkflööt. Mina olen ostnud 10 60 maha sopranplokkflööt koos harjaga. Jah, Ma saan ka sellest aru, et näiteks kui lapsele meeldib kitarri mängida ja tal on noh, niimoodi huvi ja on selle vastu, et siis lapsevanem ostabki talle kitarri. Aga siin kuulsin ka lastevanemate protestist, kes ei ole nõus ostma kitarri oma ebamusikaalse lapsele. Minule tuleb, see üllatas, tähendab ebamusikaalsuse küsimus. Et see on nii nagu Kuku raadios, kui on see külalislõuna, tuleb keegi sinna külaline ja siis tavalibesia muusika sinna tavaliselt. Ja mul on alati hirm, kui küsiti, tehakse, et milline on olnud teie suhe muusikaga ja siis ütleb see inimene seal, et teate, ei minule juba esimeses klassis ütles õpetajat, sinule on elevant kõrva peale astunud ja sina ei pea viisi 100-le musikaalne. Et tegelikult on ju see võimalik siiski ka niimoodi ära õppida, et ta tuure suudab seal aplikeerida, eks ole vajutada ja võib-olla on pere see, kes hoopiski toetab teda või siis on see koosusitseerimisel klassitunnis, kus ma arvan, see ei olegi nii väga oluline, et viimase kaheksandiktooni seda välja timmida. Ja pillimäng pigem toetab musikaalsuse arengut. Et see ei ole küll mitte mingisuguseks takistuseks. Aga noh, üks hea võimalus, mida ma olen kuulnud, et Eestimaal juba seda ka tehakse on esimesse klassi astujale aabits koos plokkflöödiiga. See on seesama, et tegelikult õpetaja Laur ulatab viiuli, nüüd õpetaja kool ulatab talle esimese pillina plokkflöödi. See saab muidugi olema ja olla ainult koolides, kus on õpetaja, kes tõesti ka oskab midagi nende blockwötidega peale hakata, et see ei ole lihtsalt tühipaljast tuututamine ja tegelikult näiteks Yamaha meetod tekitab lastes kohe sellise tunde, et õpetaja mängib klaveril saadet, lapsed teevad kahte astet või ühte aastat tohutu muusika, kõigil on eduelamus, kõik on innustanud ja ta vanemad kaasa arvata, lapsevanemad, ka lapsed esinevad tohutu muusika rütmipillid juures. No mis veel tahta? Esimene klass? Oi tahaks õpetajal. Aga millised on praegu teie praktilised soovitused siis nendele õpetajatele ja koolidele, kus praegu neid pille ei jagu piisavalt? Esimene soovitus on olla leidlik, olla loov nii lihtsamate pillide valmistamisel kui nende olemasolevate kasutamisel rakendada siis paaristööd, rühmatööd, selleks on võimalusi väga palju. Nojah, ja teiselt poolt ma ikkagi arvan, et äkki peaks kuidagi riigile abi osutamiseks ehk oma palve esitama, sest kui me vaatame tõesti 1930.-st aastast, no ütleme niimoodi, et see on pikk aeg ja kui ütleme Euroopa riikides pillimäng on ammu-ammu juba koolides pille on igasuguseid, noh sageli võib-olla hoopis õpetaja professionaalsuse taha asi pidama, siis Eestis on see õpetaja kuvand muutunud tänaseks. Ja me peaks nüüd kooli täna aastal 2006, me tegime pöördumise just muusikaõpetajate liidu kaudu tollasele haridusministrile, Tõnis Lukasele ja oligi nagu juba, et tõesti see projekt saabki läbi riigihanke positiivse vastuse. Aga siis oli üks olulisem asi tuli vahele ja tegelikult see oli ka väga vajalik, see raha kulutati ja läks muusikakoolidele instrumentide ostmiseks väga õige samm, aga me jäime ootele, kas meid ka aidatakse, kas üldhariduskoole ka aidatakse, vahepeal on uus ainekava tulnud siis vaadates nüüd seda, mida siis nagu kooli oleks vaja, kus riik saaks aidata, on ehk teatud Orphy instrumentaariumi kuuluvate pillide muretsemine milles võiks olla siis igast asjast või igast sellest kõladest nagu üks Altkellamäng näiteks sopran ksülofoni Alt, metallofon, rääkides, et need rütmipillid seal saavad tõesti koolid ise osta. Ka plokkflööt võiks jääda kooli ja omavalitsuse, sest me ei tea ju, kes nüüd valib plokkflöödi, kes valib kandled kandleid ehk edaspidigi saab ühekaupa muretseda, aga võib olla ka koolis ise neid teha, võib-olla õpetaja suvekoolis tegemas ja teine, mis võiks siia kuuluda, on siis nüüd akustiline kitarr mida ka ei saa, et meil on 20 pillikoolis, võiks mingi sellise arvu võtta ja läbi selle siis olenevalt, kui palju ja mis kooliastmega on üldse tegemist. Kusjuures ka lasteaeda kool vajaks kitarri vähemalt ühte õpetaja jaoks. Õpetaja saadaks, no oleks jällegi vaheldus ka. Ja kui nüüd kokku löön, meil on 559 kooli, sealhulgas nüüd gaasiumid, põhikoolid ju erinevat tüüpi on 596 kooli, siis tuleks Orph pillide ja akustiliste kitarride riigihanke maksumus 268883 eurot. See ei ole väga suur summa. Vaatame, kuidas Eesti rahvas toetas Ukrainat. See summa oli ligi 200000 juba. Ja nüüd, kui me vaatame, et siin on, siis jääb mingi 68000 oleks veel vaja kusagilt, et eesti koolid saaks tõesti ükskord ütleme sellise noh, abi. Ma ei taha öelda, et pöördume üldsuse poole. Tegelikult see raha tuleks leida ja selline riigihange välja kuulutada, sõltumata isegi sellest, kas selles koolis on juba üks bass, ksülofon või üks metallofon, kuid kool on selle muretsenud, siis väga tore saab teise juurde. Nii et tegelikult on ülevaade olemas, kui palju pille oleks vaja. Tegelikult võiks vaadata ka veel meie muusikalukku tagasi, Veljo Tormis ja Heino Jüri salu on loonud väga kihvtid asjad kooli muusika, kogumikku, kooli muusika, mis juba tol ajal, see on kaheksakümnendatel aastatel tugini Sorspedagoogikale juubidas Veljo Tormis seda nii oluliseks, sest sealt noppimega improvisatsiooni algtõed võib mõelda nende asjade peale, mis kunagi on ka Eesti koolimuusikas olnud ja kuidas neid saaks kasutada. Nii et meil on, kuhu poole astuda ja kuhu poole tagasi vaadata. Niisiis üldhariduskoolides on olemas muusikaõpetuse programmid, mis võimaldaks anda kõigile eesti lastele pillimängu, algoskus ning valdavalt leidlikud ja oskustega õpetajad. Mõnel pool napib selleks aga veel. Pille koolide eelarve dub omavalitsustest. Seega on väga oodatud haridusministeeriumi abi, et leida rahaga kallimate pillide kitarride ostmiseks koolidele. Andkem lastele võimalus tegeleda kaunik kunstidega. See on investeering tulevikku. Tänasele helikaja lehtigid kaastööd Igor Karsnek, Sven Grünberg ja nelevaste infeld arutluses pilliõpetusest Eesti üldhariduskoolides lõid kaasa Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Kadi Härma ja instrumentaalmuusikavaldkonna juht Inge Raudsepp ning kostja kooli direktor Vaido Niinesalu ja muusikaõpetaja Hille Savi. Saate helimontaaži tegi kata Rein maadik. Toimetas Kersti Inno. Kaja.