Tervist head klassikaraadio kuulajad, mina olen toimetaja Nele-Eva skeimfelgi ja sellel nädala helikaja saate pühendame loomulikult klaveripeole. Nimelt 24. oktoobril algas juba üheksas rahvusvaheline pianistide festival. Ja eriti pidulik on sündmus loomulikult selle tõttu, et meil on Estonia kontserdisaalis juba rohkem kui kuu aega ja uhiuus Steinway kontsertklaver, mida siis nii Eesti kui välismaised pianistid on nüüd meile vähemalt kaks korda päevas toimunud kontsertidel mänginud. Taarja festival ei ole praeguseks küll lõppenud, veel jäänud on kaks kontserti. Aga ülejäänud festivalist vestlevad tänases saates pianistid Sten Lassmann, Tanel Joamets ja leelo kõlar. Aga samuti teeme tänases saates ühest erilisest muusikasündmusest selle sündmuse loojaks. Kali ansambel üksus, kes sai ka hiljuti rahvusvahelisel muusikapäeval Kultuurkapitali preemia ja nende loodud sündmuseks oli Karl-Heinz Stock hauseni teosed. Rikke ehk loomaring, eesti publiku toomine ja enne kui klaverifestivali analüüsima asume räägimegi muljetest ja oma muljeid Stock hauseni. Kiirg Risi ehk loomaringi kuulamisest ja vaatamisest jagab muusikakriitik ja ajakirja muusika peatoimetaja ja Rämmel. Lühidalt öeldes oli vapustav, sest et oli tegu erakordsete kontsertidega ja ainult kahetseda, et neid ainult kahel päeval kingiti sellist suurt ettevalmistust nõudnud tööd ja sellist sügavat mõtet kandvat teost. Aga noh, ma vaikselt loodan, et äkki iksus ansambel leiab jõudu või võimalust, läki neid korrata. Kõigepealt Stockholm on väga eriline helilooja ja et temast avalikult rääkida, oleks vaja, kas lugeda läbi terve hunnik tema kirjutisi, tema intervjuusid, teha pikki saateid, aga noh, ma püüan kuidagi lühemalt. Stocouzan on helilooja, visionäär ja me ka kõik ei loojad ju sellised ei ole. Aga enne komas muu joode otseselt lähen ma räägi siksus ansamblist, kes ju sai just nüüd hiljuti ka Kultuurkapitali ühe aasta preemiatest. No ma ei tea, võib-olla oli neid, kes imestasid, et kuidas nii lühikest aega meie muusikamaastikul olnud ansambel juba sai preemia. Ma paari sõnaga püüan kirjeldada, miks ta ehk võid selle saada nii see kui ka eelmisel aastal toimunut, siis kaastocouseni, Herb mosaiiki ettekanded olid tegelikult tõeline sündmus, meie muusikaelus, midagi täiesti erilist, erilist me ju alati otsimegi tegelikult kontserdisaalist. Ja Exus ansambel on ka enne seda juba üht-teist teinud, ta on osalenud pool hilieri Theatre of Voices projektides, aga need ettekanded on olnud Eestist väljaspool ja üks projekt oli neil veel 2013. aastal. Kui nüüd vaadata, kas heita pilk nende koduleheküljele? Ta on põhimõtteliselt nagu nüüd ansambli nõukele vaimne järeltulija, see ansambel, säästokaalseme projekt, ma olen nagu aru saanud, et see on siis nende vaimse liitri tšellist Leho Karini idee on selle taga. Ja tagasi tulles, et siis selle looja nende esituste jõuda. See oli ettekanne, kus mängis kaasa kõik alates kontserdipaigas, milleks oli siis mahajäetud kino Helios otse Tallinna vanalinna südames. Esiteks koht on täiesti erakordne, müstiline super, et seal jääb selline mulje, nagu oleks teine maailmasõda üle käinud ja siis need varemed, kui siis inimesed hakkavad aeglaselt siis tulema välja oma varjenditest ja siis kõik varemetes. Vot mingi selline tunne tekib selles kinos. Teiseks muidugi see keskkond lihtsalt ideaalselt sobisustocouseni ettekandmiseks. See siis ei olnud lihtsalt kontsert, see oli teatraliseeritud etendus. Kiirkraiss ehk loomaring ehk sodiaak koosneb siis sodiaagimärkide peal kirjalistest lugudest. Koosseisud on tegelikult siin vabad, neid võivad esitada erinevad instrumendid. Seekordne tiksus, ansambli puhul pandi kokku väga huvitavaid komplekte laht, näiteks arhia tuuba, joolaja, klavessiin, noh see võib-olla natuke traditsioonilisem fagotilöökpillid ühte tähtkuju esitles ainult elektroonika nii-öelda laptop trombooni, mõnel kontrabass ja harmoonium ja nii edasi, sellised koosseisud siis nägi välja niimoodi, et publik sisenes sellesse, võiks siis öelda teise maailmasõjajärgsesse varemetesse, sellesse kinohoonesse, kus olid pandud hoolid muutus hämaraks, siis üks hääl teatas meile, mis meid ees ootab ja siis algas teekond mööda erinevaid ruume, konkused, jaga, nurkasid, mida seal palju oli, igast kostis mingisugust mängu. No seal on selliseid nagu keldri ja WC ja mis iganes, kuhu me seal on nagu terve labürint seal kino all ja kõrval, kus me siis rändasime. Ja kõik need helid nendest erinevatest tubadest moodustasid kokku ka mingisuguse sellise täiesti erilise komplekti või mingisuguse kosmilise koosluse. Me vaatasime ka neid ükshaaval, aga samal ajal kui me liikusime, me kuulsime neid ka kõiki nagu koos või osasid, siis koos. Muidugi ka see lavastus oli väga-väga hästi õnnestunud, mis vastas, ma arvan, et see vastasega tegelikult Stocauseni vaimsusele tanud sündinud 1928, nüüdseks ta on juba surnud ja tema noormehe iga langes teise maailmasõja aegadesse ja tegelikult tema lapsepõlve noorpõlv oli erakordselt traagiline, et see, mis ta seal läbi elas. Võib-olla see oli ka üks initsiaatoreid teks tema loomingus või no ütleme, see kuidagi mõjutas tema loomingut kindlasti tema ema küllaltki juba noores eas kaotas mõistuse ja pandi psühhiaatriahaiglasse. Isa võttis teise naise, see, kellega siis kaal, haigustok, Hausanil NUT erilist head läbisaamist. Ja siis, kui tuli sõda kätte neljakümnendatel aastatel, siis ema suri, aga siis see suurem ilmselt oli selline, et Natsi-Saksamaa ei tahtnud liigseid suid toita ja siis paljud psühhiaatriahaiglat elanikud lihtsalt, kas siis khati gaasikambrisse või, või lihtsalt niimoodi hävitati ja sealhulgas kostocouseni ema isa läks rindele ja siis olla nagu öelnud enne rindele minekut, kuigi neil läbisaamine väga hea ei olnud, et et ma enam tagasi ei tule, et hoolitseda selle eest nüüd siia maha jääb. Nii läkski. Nii et see, see vapustus, mis kaasnes nii Natsi-Saksamaaga kui ka selle sõjaga, see jättis kindlasti mingi pitser ja mingi selline sõja natsismi mooduse vaim valitses tegelikult nendes keldrites ja selles mahajäetud selles lagunemas saalis ka nüüd on võib-olla ka rõhutas see, et et noh, et kanti see teie kaissis ette nende erinevate instrumentidega erinevates ruumides ja ühtlasi esitati päevast kadee käisid manuaalversioon siis nagu hääl ja klaver, ettekandjad ott, Iris Oja ja Kadri Yann Sumera, Nad mõlemad kandsid mundreid. Ja see oli ka nagu mingi vihje, ütleme sõjale ja natsismile ja kõigele sellele ja see, kuidas oli see nende ettekanne lavastatud, oli ka kuidagi väga kõnekas, et Kadri-Ann, Sumera, pianist, ühesõnaga kui selline asjalik, ikka nii jabur, kõrvaline bürokraat, seda rõhutas ka seal klaveri vahele neli see kirjutusmasina klõbistamine, Iris Oja, kui siis kannatav inimene keset kõike seda hullust segadust, mingit kaost, veidrusi siis need vastavad nagu siuksed, näitlejalikut, mõned asjad, mis nad sinna jõuda tegid. See kõik oli väga mõjuvalt tehtud. Samuti väga mõjuvalt tehtud ka see, kuidas siis need teised instrumendid seal eraldi tubades. Nad olid ju kõik kostümeeritud, see hullupöörane kostümeeritud väga hästi sobis. Mõned kandsid siis ütleme, koonduslaagritriibulisi ülikondi siis näiteks horfia tuuba, ütleme, harfimängija Eda peascalis kostümeeritud, nii et üleni mustas, must loor üle näo nagu mingi kaardimoor või ma ei tea, mis iganes seosed võisid tekkida. Või siis tubavus mängisid näiteks Egert Klein, Saaria, Kirke Karja, siis, kus siis saabust loo kulminatsioon, kus siis sinna vahele löödi puruks taldrikuid klirinal killud lendasid, selline Arsise moment, mis seal tekkis või siis tuba, kus olid Mihkel pääskaja oma peaske ja Jana peas, kes siis ka sellises tulnuka likus punases mantlis ja, ja kuidagi kõik see muu atribuutika, mis seal toas oli riidega kaetud, klaver ja kallad klaveri peal ja noh, kõik need ruumid olid niimoodi kujundatud jälle ka teatraaž viisil. Nii et ma ütleks, et see lavastuslik pool oli ka ääretult mõjuv. Lavastajad olid siis Anne Türnpu ja Eva Klemets väga hästi õnnestunud, oli see tehtud arenest Okasel on meie ajastule väga palju öelda meie ühiskonnale, meie ühiskonna teatud sellisele Kobotiseerumisele, ma ütleksin sellises nagu nagu mingis maatriksis olemisele. Ta näitab mingis mõttes teed, kuidas sellest välja saab Abeda sellest oravarattast, milles me kõik viibime oma oma eluga, sest me ei saa teisiti elada. Stock Hoven ise on nagu alati olnud mitu sammu ees oma ajast. Ta ütleb ka nagu selle kohta, kuidas tema, mõtle, kuidas tema asju näeb, muusikat loob. Ta ütleb niimoodi, et muusika, mida ma olen komponeerinud ja paljudes poodides väga hoolikalt lihvin loob tundeid, mida ma pole varem kogenud. Uue muusika mõte ongi see, et uus muusika loob uusi tundeid. See võimaldab meil kogeda midagi täiesti uut ja harjumatult millest meil varem aimugi ei olnud. Seetõttu on see ka oluline, see avardab meid. Üksnes uus muusika avardab meie teadvust, sahmib tõeliselt üllatada ja hämmastav, ma arvan, et see ongi tema sõnum, ka seal sai tema sõnum oma ajale, mis on siis mõningad kümnendit tagasi. Aga ma arvan, et seal on veel tugevam sõnum meie ajal. Liiga ja Karl-Heinz Stock, Housseni teosed, hiir, kraiss ehk loomaring. Ettekandest muljetas muusikakriitik ja ajakirja muusika peatoimetaja Iierremmel. Aga nüüd jätkame muljetega suurejooneliselt klaveripeolt. Käimas, või õigemini, peaaegu juba lõppemas on üheksas rahvusvaheline pianistide festival klaver mis sai alguse aastal 1998 ja mille eestvedajaks on pianist Lauri Väinmaa. Kui me praegu seda vestlust salvestame, on jäänud kuulata Ta klaverifestivalil veel kaks kontsert. Sellegipoolest suurem osa festivalist on selja taga ja tänavuaastast. Klaverifestivali on tulnud heligaja saatesse kommenteerima, selle üle mõtteid vahetama. Sten Lassmann, leelo tar ja Tanel Joamets. Kuidas siis on teie kõige üldisemad muljed tänavusest festivalist? Mul ei õnnestunud kuulata kõiki, sellepärast ei ole mul ülevaade täiuslik, aga mis ma kõigepealt tahaks ütelda, et muidugi kõik, meie külalised on esinenud ju mujal maailmas väga paljudel headel klaveritel. Ja meie klaver ei pruukinud nendele erilist üllatust valmistada küll, aga meile oli see väga huvitav kuulata, kuidas nüüd siis Meie külalised selle klaveriga ümber käivad mida me nii kaua oleme oodanud, seda uut klaverit ja nüüd siis avanes võimalus kuulata, mis sellega suured meistrid peale hakkad. Ma ei räägi praegu esitustest ega kontseptsioonist puhtal kujul sellest, mida üks või teine artist sellest klaverist välja võttise, kuidas ta sellega ümber käia, see oli väga huvitav seda jälgida. Kõlalist külge, seda, kuidas nad seda klaverit puudutasid. Loomulikult seoses pedaaliga see käib. Meil. See oli väga erinev. Mõni armus peamiselt peale pianissimufääridesse. Mõni läks suure sära õnge mõni vägevatesse Fortedesse ja kõlasügavustesse, mida keegi leidis rohkem. Ja ma olen hästi nõus Leeloga ja võin lisada kommentaariks, et seda ütles ka, ütleme, üks suuremaid staare sellel festivalil. Prantsuse pianist, see, et meil on vedanud selle klaveriga just eriti selles mõttes, et tal on väga võimas, dünaamiline skaala. Nüüd olemas selline klaver, mille peale on võimalik nii erinevaid oimu pakkuda ja ma sain ise ka natuke seda klaverit proovida ja ja tõesti, just kõige suurem erinevus vana klaveriga ongi see, et kui sa teed crescendos pianost fortesse, siis tõesti on Kressindo, mitte mingi kujuteldav vaim enda jaoks teadmine, et sa teed. Et aga päriselt tunned, kuidas seinad kajavad vastu, kui sa teed, Christian. Kujuteldav vaimne pinge, kas Sten, kuidas on sinu muljed? Ma pean tunnistama, et mõneti on minule õnnestunud festivali kuulata, nii et ma ei ole hetkekski klaveri peale mõelnud. Ja ma arvan, et see on väga suur õnn. Ja õieti on, mida ma ütlen mida kolleegid räägivad. Tegelikult on ju see olukorra normaliseerimine, et kui meil käivad siin maailma juhtivamad muusikud, pianistid, siis meil on võimalus neile pakkuda arvestatavat instrumente, mille peal mängida. Muusikud kui ka isegi tavapublik ei saanud enam mõnda aegamööda sellest, et et vanem Estonia kontserdisaali Stein meie ei võimaldanud tihtipeale isegi nautida head mängu, sellepärast et probleemid olid juba üsna suured. Need sõnad kuulusid jonne flambavusele, et sellel klaveril on võimalus teha dünaamiliselt avarat mängu. See skaala on väga lai ja minu meelest kabu. See mäng oligi kõige parem näide sellest, kuidas tema ise seda kõige rohkem kasutas. Ehk selle pilli siis kõige erinevamaid võimalusi. Ma tahaksin nüüd küsida, kuigi festival ei ole veel läbi, mis oli teie kõigi jaoks see kõige eredam elamus, alustame ikka tipust. Meeldi võrrelda esinejaid, igalühel on midagi head, igalühel on ka võib-olla midagi, mitte nii head tipust, ma ei tea, kes siin tipp oli. Ja mis mõttes elamused, kui vaat see ongi oluline, kui palju nüüd üks või teine artist sai oma mõtted publikuni viia ja kui palju kontaktide saavutas publikuga ja kuidas mõni neist saavutus selle kontakti kohe. Ja mõnel võttis aega. Mõnel kadus esinemise jooksul, mõnel ei tulnudki midagi suurt välja. Mis need mõned siis nüüd on, ma leian seda. Kohe saavutas Benjamin kõvener, tema armus muidugi pianisti ilmutuse ja pöördus sinna võimalikult palju. Tegi seda väga elegantselt ja võluvalt mõnikord natukene, võib-olla piiri peal. Aga kontakt oli väga hea ja kuni lõpuni. Sten sina tunned ilmselt pensionini grounereid ka oma Inglismaal viibitud ajast oled sa temaga kokku puutunud ja mida sina tema mängust arvad? Ma olen temaga kokku puutunud küll, aga ta minust 10 aastat noorem. Ja me ei ole seltskonnas viibinud kunagi ametlikult tutvunud, aga mul oli võimalus pärast kontserdiga viibide väiksel vastuvõtlikku Stahli issanda küll natukene ehmatas näost ära, sellepärast et ta on harjunud minu nägu nägema kuskil Ida-Euroopa riigis. Ja siis ta arvas, et ta eksib. Ja ta siis ei teadnud, kuidas käituda, mina tegin, kannavad siin vaikselt millesse ja tegin nagu tavaline, kes ei ole teda näinud. Sellepärast saame rääkida ja siis ta ütles ka, ta ehmatas ja mõtlesin, et kas ta nüüd peab mind ära tundma või ei pea. Aga kuidas siis tundub 10 aastat noorema pianisti mäng? Noor no ega siin ei ole mõtet rääkida, tegemist on ikkagi juba täiskasvanud inimestega, eks pensionini ma olen tõesti kuulnud teda ka varem ja mul oli muidugi hea meel, et ma sandid sellistes tingimustes ka tervet sooja õhtut kuulata. See, mis leelo ütles. Ta armus pianisti mõttesse. See on ka minuga mulje, testis sügavamad sellised meeldejäävamad hetked. Tema mängust olid tõesti pikad liinid, peaaegu mõnikord tõesti äärmuslikus kanissimas, mis olid aga väga peenelt sisustatud ja ta suutis sellist dramaturgiliselt pinget isegi ütleme, pikema perioodi jooksul vaikses mängus väga kõrgel hoida. Ja ma nautisin seda väga. Ja see repertuaar tseesar franki tähtteos, prelüüd koraal ja fuuga ja fusioonitöötlus Bachi, viiuli tšakonnist. Nendes teostes on ka palju selliseid liike, kus, kus tõesti sobib samasse teine poolus. Milline dramaturgi lina areng, tehnilistes mõõtmetes jäi, nendest samadest teostest tahaks natukene väheseks. Kindral on seto omanäoline, interpreetide oli erakordselt kõrgel tasemel ette valmistatud nii professionaalselt kui ka kunstiliselt. Ja eks siin lõpuks läheb ka selle juurde, et erinevad kunstniku isiksused, nende paljusus, ütleme, ongi see kõige tähtsam asi mis klaverifestival meile pakub. Tanel, kuidas teile jäi mulje? Kui nüüd juba võtta festivali nagu tervikpilguga, siis ta kokkuvõttes ei olnud minu jaoks vähemate elamuste hulgast. Aga ma tunnustan tõesti selle väga noore pianisti erakordset annet. Ja ma arvan, et mitte ainult noor pianist, igas eas pianist teatud etappidel oma elus, proovib ebamugavamaid teoseid ja soodsamaid teoseid selles kavas oli, oli nii üht kui teist oli see fran, mis minu arvates oli tema jaoks ebasobiv teos dramaturgiliselt arendamise oskuse, mida, mida Sten ütles, et see nagu ei toiminud, et selle puudumine häiris rankis kõige rohkem. Aga no ta nii noor pianist ja ta peabki proovima ennast arendada ju tegelikult niga. Sanus pianist peab püüdma ennast arendada ebamugavamates suundades. Ja seda tuleb ikkagi teha suurel laval. Mulle meeldis inglise pianisti tõesti see peenkuulamisoskus ja see esimene teos Rammo variatsioone nüüd oli, oli suurepärane. Nii et selles mõttes, kui ta tulevikus teeb terveid kavu sellise peenema mängulaadiga, siis ma usun, et ta võib olla ka terve kavaga väga-väga-väga vahvasti veenev. Aga tingimata peab proovima ennast igas suunas arendada. Aga räägime nüüd üllatajatest edasi. Peaesinejaks oli festivali sõnul Shanneflambavu see, millise mulje jättis tema kontsert, et kaks prantsuse pianisti natuke erinevas vanuses, aga kuna Sten ütles väga hästi, kõik on täiskasvanud inimesed ei mängi enam tasandil nii suurt rolli. Kas me võime nende kahe muusiku puhul rääkida midagi prantsuse koolist või prantslaslikkusest prantsuse pianismist? Need olid juut, kaks väga erinevat lähenemist. Nad olid minu arvates mõlemad minu senise kogemuse mõttes üldsegi mitte prantslaslikud ja ma ei oskagi öelda, kumb rohkem, aga kumbki omamoodi isegi võib-olla sama juua eriti mitte. Aga keda võiks siinkohal, keda kõik publik näiteks teab tuua esile kui väga prantslaslik pianisti? Ma ei tea, kas kolleegid oskavad. Praegu meil on, praegu hakkame otsima prantslaslikud. Nüüd ei ole üldse enam ning kindlaid piire olemas, kõik on ju segunenud, viimasel ajal ei ole enam selget piiri vene pianistid. Antaksin varasemale festivalil on käinud Roger müraroo ja Pierre, oravaema on võib-olla need, kes tänapäeva maailmas kõige rohkem prantslasi nullinud. Ja veelgi on ju olnud, ma ei ole sattunud kõiki neid kuulama. Aga minu jaoks ma Taneliga siin päris nõus ei ole, mina nägin küll shama Juuska selliseid just prantslasi, Prismineuromoseid jooni lendieero kerget tundlikkust ja samuti vormi kujundamisel mitte kinnijäämist, vaid suure hooga. Aga see hoog on selline, kuidas öelda erinevalt Vibla Slaavi pärasemast dramaturgiliselt kujundamise või temperamendi Hoostad sisse, hoog on selline, on kallan sprei ees prii vanders, vaata siis oli seda eriti. Aga sel juhul ikkagi tundub, et me võime nagu rääkida erinevatest koolidest, et näiteks üks eht vene kooli pianist ikkagi niimoodi mängija Minu jaoks küll jah, kuigi ma just hiljuti klassikaraadio eetris ütlesid, et minu koolidest rääkimine võib-olla ei ole enam aktuaalne mõnda aega aga kui üldse rääkida koolidest, et siis tõepoolest ainuke asi, mida me võime rääkida, on prantsuse nismi omapära, mis mõneti on veel tänase päevani säilinud. Tanel, kuidas teie kommenteerite? Ma lihtsalt mõtlesin hoopis teist asja prantslaslikkuse veneliku, seal teatud siukese psühholoogilist läbielamist, et mis minu arust on just vene koolis nagu suuremini valdavam, hetkesse sisse minemine, spontaanne kirg prantslaste teatav selline kõrvaltvaatajale objektiivsus, selles mõttes minu arust sama jõu oli lähemal vene koolidega prantsuse koolile, et ta oli väga-väga hetkes sees. Psühholoogilises mõttes hingeseisundi mõttes. Taneliga saab siin täiesti nõus olla, nii see oli. Peen kõla kasutamine on ju tegelikult ka Moskva ja Peterburi konservatooriumis. No kui me sellega püüame jätkata, siis paratamatult Me võime kõlada natukene aegunud, tänasest niivõrd rahvusvahelist saanud on tänapäeval seal klaveri tegelikult ju konkurentidele juba viimased pool sajandit, et aga loomulikult ei saa üle ega ümber tekivad sellised mõtted. Minule siiski ta ikkagi selline esteetilised plaanis küll tundus frantslasena ja sealjuures väga, väga nauditav kontsert oli selline kontsert, mis algusest lõpuni lausa mida sai kuulata ainult vaimustusega, sama just. Leelo teie ei taha võrrelda, aga kuidas ma ei saa võrrelda, sest ma ei kuulnud. Mõjud. Ka siis olgu räägime noorusest, kui palju eesti noori, pianist. Kuulsite Eesti noored reisid esinesid ühelgi kontserdil, kui ma ei eksi, läinud ma mõtlen, kas kõik kuulsid seda? Ei kuule eit, mina kahjuks ka jõudnud, ma kuulsin ainult saba. Mäletan väga eredalt, esimesel klaverifestivalil oli ka noorte pianistide gala ja mul oli võimalus seal esineda see riikides väga palju elevust. See festival on nüüd esimesest festivalist alates ainukene, mida ma olen saanud ka rahuga kuulates, tookord oli noorte pianistide kaladest täiesti festivali alguses, kus teine kontsert siis ma mäleta, olen 16 aastasena, milline põnevus oli kuulata rohkem kui nädal aega iga päev suurepärast klaverimängu, ma käisin partituuridega kuulamas ja siis need kired, mis seal tekkisid, erinevad suured nimed. Aga nüüd selle noorte pianistidega, aga see on ikkagi üks erakordselt hea traditsioon. Loodan, et väga, et tänastel noortel seal on samad tunded nagu minul oli omale. See oli väga hästi tehtud, mul see iseenesest kontseptsioon, et listi etüüdi hoopis üks mängida järjest erinevate inimestevahelise mendis, seal muidugi tekkisid paratamatult sellised küsimused, mis võib-olla ei olegi aktiivsed võib-olla natukene retooriliselt sisimas, et tegelikult need inimesed, kes hookus ühte mängisid, oleksid võinud olla nooremad veelgi sest tegelikult paljud need inimesed, kes mängisid distioopuse ühte võiksid mängida kaadasimentaansite tühida. Selles oli teatav vastuolu. Tahaks loota, et küsimus ei ole selles, et meil ei leidu enam 12 13 aastaseid pianisti, kes võiksid mängida listi oposist teises pooles mängitigi ammu enda Trasendantaalsetotüüdja võib täitsa algusesse idee oligi. Oligi niiviisi, seal oli neli noormeest mängisid ja tegelikult on nad juba kõik täiesti arvestatavat kontseptinistid. See oli väga kõrgel tasemel tehtud. Virtuaalsusega säras lõpus seal Johan Randvere, kes mängis risti metsikut jahti. Sten Heinoja mängis õhtuseid, arm hooniaids, kus oli väga targalt kujundatud momente. Joonatan Jürgenson mängis risti kuuendat Ungari absoodiat mis on mõneti selline pähkel, mida paljud pianistid intuitiivselt tunnetavad. Et nad tahavad murda mingis eas ja Joonatan Jürgensoni julgersonile ei ole midagi ette heita, tõstis, murdis nendest oktorites läbi. Ferenduslisti muusikat mängis ka saksa, küllaltki noor pianist Joseph muu kätte, et kuidas temal Mõjus need valsid ja siis haamul ballaad. See sobis talle hästi, ta mängis seda niisuguse mõnuga ja sõja üleoleku. Huvitav oli tema esinemine selles mõttes, et esimene pool mõjus hästi. Eriti Beethoveni kolmas osa pateetilises sõnadest ja üldse, see oli tõsiseltvõetav ja ealiste oli väga kena. Kõlas hästi ja ta mängis sihukese teatud mõnuga. Teine pool tekitas minust minust vastakaid arvamusi, need Rahmaninovi prelüüdi etüübilid, jah, sealt puudus see õige atmosfäär. Mulle vähe meeldisid need raha ja nüüd see viimane Rubisin, kus ta näitas üles kõik oma tehnilised vahendid, mis tal on olemas. Ja need on tõesti suurepärased, kõlab kihtel lihtsalt oivalised, aga see muusika ja esitus oli mulle täiesti vastumeelt. Vabandage. Kui nüüd festivalist tervikuna rääkida, siis ma lootsin, et õnnestub rohkem keskenduda positiivsetele tulemustele ja olekski hea meelega sellest viimast penistest üldse mitte rääkima. Aga räägime positiivsest. Ei, aga no ma ei tea, kui läks jutt enam peale, siis võiks paar lauset öelda, et ma ühinen kõigi kriitikaga, mis leelol on ja lisan omalt poolt, et mulle ei meeldinud. See lähenemine, see esteetika minule täiesti vastuvõetamatu see, et ta mängib igat nooti sellise tugevusega sellisel ajahetkel, kui tal on mõnus tal ei olnud ideaale ei rütmilisus mõttes ega kõlaliselt mõttes iga pulsi mõttes. Et mille poole nagu püüelda, vaid ta tegi kõike just nii, nagu mugav. See ballaad minu arvates väga kaugele sellisest esteetikas, seal peaks olema palju kõrgemad taotlused nii kõlalises kui Tegelikult me ikkagi räägime siin sisulistest küsimustest, eks et see ballaadi juures ikka see, millise, vabandust, ma ei saa sellest üle ega ümber, millises sakslasliku veendumusega ta neid murtud Okto veidi passaaži seal mängis, millest peaks olema teatud poeetiline kujund, siis parimal juhul meenutas mulle Messi Orchernit. Ja sealgi võib-olla natukene ülekohtuselt, et seda oli, oli raske, positiivselt vastavat. Aga et noh, et kui on nii suur festival ja 14 kontserti nendest 13 on suurepäraselt, siis tegelikult on Lauri vaim ikka kujundanud väga vahva festivali, et isegi kui see üks kontsert meile nii väga ei meeldi Tegelikult neid festivali ajal, jah, siin juba mõtlen, järgmine kord on juba kümnesil. Võtad, ütleme jube, kuidas aeg läheb. Alles oli. Me jätkame vestlust festivali klaver teemadel ja heliga ja stuudios on pianistid Sten Lassmann, Leelo Kõlar ja Tanel Joamets. Kui me tuleme korra festivali avakontserdile, Sten, sina seda kuulata ei saanud, sest esinesid ise samal ajal Pärnu linnaorkestriga ka Leela Tanel, kas kuulsin raadiost? Ta mängis seda originaalvarianti, mitte siloti varianti, mis on nagu koondatud lühendatult Tšaikovski teisest klaverikontserdist ja see esimene osa olevat raskem kui Peeemmol kontserdi esimene osa. Ma ei ole sellega nõus, mis on raske seal vorm sest ta kipub laiali valguma, kuna kadentsid on väga pikad ja pikaks arendatud ja ja nagu ette heidetakse, et instrumentaaltrio viib nagu solistist eemale, ma ei tea, see ei ole vist see kõige hullem asi. Aga ta on üldse väga pikaks arendatud. Ma ei saa midagi teha, mulle see silueti varianti siiski meeldib, rohkem vormi mõttes, et nagu ei ole tänulik kontsert. Sellepärast jah, et ma ei tea, ma ei ole kohanud veel, et keegi oleks saanud hakkama selle vormiga, nii et see tervik säiliks, valgub laiali. See mulje temast oli nii palju raadio kuulamisest, jälgimisest jäi mulje väga krapsakas. Võimekast mängimisest oli heakõlaline ja aktiivne asjast siiski süvenemise võimeline inimene. Lucas geeniust seas niisiis vera karmas taeva kuulsa vene klaverilegendi pedagoogi lapsel kas minu jaoks isiklik, kõige suurem kunstiline elamus oli siiamaani sellel festivalil ikkagi kus Anneflambavuse sooloõhtu, et äkki arutaksime natukene lähemalt veel tema mängu kallal? Väga kõrgelt kvalifitseeritud mäng igas mõttes, sisuliselt kui pianistlikult, palju kohv, kuid rohkem intellektuaalne, pool rohkem mõjusta oma suure päralise mänguoskuse ja kujunduse ja aktiivsuse ja pakkuda tahtmisega avanes siis, kui ta hakkas mängima lisavalu. Siis ta ütles tere kuulajatele. Luuletunde, sest ta ütles kohe tere juba kohe esimesel selle 22. beeta, Finn, 20 teist sonaadi. Oli jällegi tore võimalus pärast kontserdid temaga natuke olla samas seltskonnas ja tuli jutuks 22. sõna. Ta rääkis, kui eriliseks ta seda alati peab. Ükskord oli vaja olnud jagada ära kuue prantsuse pianisti vahel 32, et ja kuidas just tema oli just seda väga tahtnud ja kuidas teised viis pianisti polnud seda üldse tahtnud. Ja seda oli tunda selles mängus, kui eriliselt seda saeti armastus. Minu arvates see oli kohe selline kõrghetk suvekontserdil see esimene, see. Ja ma arvan, Taneliga väga nõusse, esimene. See see ja see ikka rockis täiega ja kellele roki hinge läheb, seal läks ikka hinge, minule läks rokk täiesti hinge pärast seda rokkima ootasin suure suure põnevusega, kuidas rokib, partakisime, et Beethoven rockis kohe erit. Senaator, kes ka see rock on seal tead seda lugu põlvkordi kuuldud. Ma isiklikult armastan, siis on alati kõige vähem kõikides. Tema puhul midagi, mul tuleb esimese sõnana kogu aeg. Kaliiber. Just nimelt see mastaap seal oli, mille puhul tekib tahtmine kommentaarid jätta. On tunda muidugi metsik lavaline kogemus, üleolek, intellektuaalne, On mõtestatud kõiges, tema jaoks on see nagu peo peal pianistlikult igati noh kui päris aus olla, siis kontserdi edenedes oleks võib-olla ju tahtnud midagi veel. Ausalt öeldes ei saa nagu seda sõnades välja öelda, siis ei oleks asjakohane. Tähendab lihtsalt küsimus on selles, et mina tunnetasin seal ühte asja, et ta on seal nii, ladusin, nii käpas on nii kerge, et seda niivõrd palju teinud. Piinlik seda öelda, rutiin ei, seinas ei ole ka rutiinsed ja erakordne, tegemist on erakordse isiksusega kunstnikuga, seal ei saa. Nii-öelda lõpuks aga siis Ja huvitav rutiini ei olnud vilumus. Tase vot see jah, nagu taset mastaap ja kõik see. Sellega ei saa mitte nõustuda, see oli kõik suurepärane. Midagi puudu. See on selline elamus, mis see kontsert tervikuna, et mis jääb pikaks ajaks meelde tema puhul nii Ravellist partakist, kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ühtteist teostest jääb selline kaua aega kestev tervikmulje. See ju tegelikult ongi see klaverikunsti kõige tähtsam asi. Tema artistlikus, klaverivaldamine, meeletu lavakogemus ja isiklik šarm, intelligents, kõik need kokku võimaldavad tal ka suurimad ja keerulisemad muusikateosed esitada meile nagu peo peal ja nendest tekib selline mulje, mis tegelikult Aja jooksul pärast kontserti möödumist isegi nagu süveneb, see on see, mis inimesi ta publikut kasvatab, siin ju selle festivali peamine eesmärk, et kuulda kogu kunsti eesmärk ei ole ju ära tõestada, vaid pigem ära veenda ja, ja näidata suunda, mitte käskida suunda. See on selline kogemus, mis suuri sõnu väga ei armasta, aga mõneti nagu muudab elu sellepärast et tekitab sisemist skaalat mille järgi mõõta, ütleme esteetilisi küsimusi, intervitatsioonilisi küsimusi ja teisi suuri kunstnikke ja selline festivali kõrghetk võib kahelda, üks kõrghetkedest kindlasti, eks ongi selleks vajalik. Mina tuleks selle võrdluse juurde ikkagi sama jõu ja seesama ju pani mind endasse armuma. Ma olen tema fänn, ma võiks minna Euroopa teise linna teda kuulama, spetsiaalset paugu see sellist armumise tunnet ei tekitanud. Kokkuvõttes ma tunnustan ta suurt meisterlikkust, võtan selle teatavaks ja jätan selle aastateks meelde nagu stendi, aga ma ei hakanud tema fänniks selles mõttes. Aga miks võib-olla see, mida ütles leelo, et on tõesti selline natukene rohkem ratsionaalne mingi? Ta ei ole kõige peenem tundlikum nendes vaiksete hingekeelte tunnistamisest. Äravellis peegeldustes on ju tegelikult neid lehekülgi tohutult, kus võiks helistada neid vaikseid, hingekeeli kurbades, lindudest ja liblikatest. Aga see on väga huvitav teema muidugi, kuidas võtravelli. Kuhu ta positsioneerida stiililiselt, et kas ta on nüüd siis selline tõesti kahekümnendais enda selline neoklassitsistlik Stravinski või on ta pigem romantismi traditsioonist välja kasvanud, selline pisut romantiline, minule isiklikult tundub, et ta püsiidele välja võiks mängida rohkem remontismist edasi kasvanud heliloojatele. Ja VLÜ ütles veel, et umbes ka nagu Stravinski, keda ärge interpreteerida, kui te mind mängitum, see oli tollele ajale omased teatavad liialdused, mida teatud pianistid lubasid endale, millest tänapäeval ei ole enam jälgegi. Räägime ka eesti pianistide kontsertidest, neid oli kolm. Lauri väinmaa, Lembi Tarksa ja Age. Kas see oli tore, et see Lembi torkse kontsert nendest pahhidest haidmist oli siin vahel? Ta on täiesti eriilmeline, kuna teised instrumendid ja teine olukord, teised sajandid oli värskendav vahelüli siin teiste asjade vahel ja oli väga hästi planeeritud, see kõva ja parajad vaheütlemistega isegi oleks võinud loota ja oodata rohkem huvilisi kuulamas. Carl Philipp Emanuel Bach 300 ikkagi tähtis teetähis jah, vähe noori oli, seal ei viitsitud kuulama tulla. On tõesti kahju, sest mitu erksa kontsert oli väga hästi valgustav, rääkimata sellest, et see oli kunstiliselt professionaalselt kõrgel tasemel selle kontserdiga digihoopis. Sellised uued perspektiivid asetab ka tegelikult klaverimuusika ametisse, kust see tuleb pärast Orgse mängitud Haydnit tekivad igale mõtlevale intervjuud ja ma usun küsimused Haydni klaveril mängimisest kaasaegsel klaveril. Kuidas ta valgustas meile seda mingisugust teist esteetikat, ka laiemalt, mõtted tulevad sealt edasi. Tundeline klaasimeister, Carl Philipp Emmanuel Bach, valgustusajastu tegelane. Seda mõttemaailma jälgides siis järsku vaatad, et aga vabandust, tegelikult romantism tuli veel peaaegu et enne klassitsismi, eks ka see arusaam romantismi võistlesime muusikas ja 19. sajandil selle väga tugev seos valgustus ideoloogiaga. Sealt tagasi muidugi renessansi juurde. Et seen, ütleme võib-olla kõikide kunstidega tegelejad jaoks väga tähtis aeg-ajalt ikka püüdle mõista ja tunnetada selliseid mõttelisi, esteetilisi, ajalisi, perspektiive. Mis selles festivali kontekstis mulle meeldis, oli pärast seda, kui oli minu jaoks täiesti erilised maailmad avanud sama ju Daniel kraamertinistanov tofu, see tuli veel üks täiesti uus maailm, Lembitu. Maist rõhutakse mitte niivõrd see pahhide ja Hayden moel, mis oli ka muidugi seal, aga Lembitu ilm oli minu jaoks tore. Kokkuvõttev mulje. Räägime ka Age Juurikas maailmast. Et teda iseloomustas suur rõõm, tahtmine musitseerida sellest pulbitses välja kõik see tema energiline tegutsemine ja, ja väga suure armastusega asjasse süvenemine. Hea mulje jätsid need alguse lood, pah Rahmaninovi transkriptsiooni. Corelli variatsioonides ahvatles teda särav klaver. Ta armastas väga kiireid temposid, võib-olla oleks kasulik olnud natuke tagasi tõmmata, nendes kiiretes osades oleks paremini mõjule pääsenud siis samuti ka nihukesed rütmikat variatsioonid, mis seal on tõesti põnevad. Et kiires tempos läheb see tore karakter kaduma jookseb nagu ülepeakaela liiga age valitseb ennast väga hästi ja ta mängib põnevalt ennast andvalt või seal rohkem meeldis mulle lavega, tunneb ennast hästi kodus. Ma arvan, et see läks ka publikusse hästi. Hirmus ballaaki Rev islami jah. See muidugi kangelastegu seda ära mängida. Suure ägeda temperamendiga tuli ta sellest välja, nagu ta isegi kuskil ütles, et, et ei tea, et oleks keegi seda üldse saanud ära mängida ideaalselt. Paljud ei proovi ka, ilmselt. See on omaette julgustükk. Mulle end segaseks, miks ta selle sinna kava lõppu pidibane. Tähendab selles mõttes on, minu arust oli see absoluutselt fantastiliselt just kava ülesehituse kõige paremaid näiteid, kui vahvasti võib panna kavas lugusid, millel tekivad seosed, nagu see esimene pool oli see barokist baroksia Rahmailovini ja teine pool siis paaniast ütleme selle islamiveini, see ju tohutud paralleelide tegelikult olemas ja muusikas, et see ei olnud küll kuidagi juhuslikult seal lõpus, orientaalsus oli absoluutselt siduv ja kava ülesehitus oli fantastiline. Mina arvan see palakile voli sinna testi selline kirss tordi peale ka selleks ta Kirss tordi peale ja see oli ikkagi ju suure üleolekuga mängitud ja ma olen näiteks elu jooksul vähemalt kolm korda võlakiri islami niiviisi regulaarselt ka harjutada või on ta mänginud, aga seda küll ainult iseenda jaoks, et ma ei ole publiku ette kunagi tulnud. Ma ei hakkaks siinkohal nagu arutama, neid põhjuseid ei ole pakutud. Aga ühesõnaga, see, see oli ju briljantsed üleolekuga mängitud. Mon puu oli ka minule väga värske kuulata, mitu tükki keegi juba enne festivali jooksul mängis lisalooks, Benjamin Rõule mängis esimest Cavena ja nii et see oli, see oli väga värske ja tegelikult testib mõlemast ka Poolas oli sellist väga tuntud ja siis vähem tuntud ekse Se Bachi variatsioonid itaalia stiilis üsna Bachi varajane teos oli väga värskelt, seal oli sellist noort Bachi ja ja oli ka selle ju itaalia stiilis ka teinud, et seal oli palju head. Iga eesti pianist, kes satub esinemas festivalil, tunneb meeletut vastutust oma kodupubliku ees ja ajage kontserdil oli seda ka vägagi tund võtta, positiivsus on see kontsertkokku siis see oli üks minu arvates üks vahva teekond selle vastutuskoorma alt absoluutse lendamise tundeni palakile visialise lugudes. Harva juhtub, et festivali kunstiline juht jõuab kõige selle muu töö juures anda ka ise kontserdi, keskenduda veel omaetteastele, et kuidas on muljed Lauri väinmaa. Kontserdilt ei kuulnud. Ma pean tegema, üles tunnistanud, ma tervikuna ei kuulnud. Aga nii palju kui ma kuulsin, siis mulle jättis väga hea mulje. Ausalt öeldes seal istudes ka, mõtlesin sellele, kuidas on laval istuda, kuulata, kuidas keegi räägib järjest erinevaid pika aja jooksul erinevaid romantilisi miniatuurne, millest paljud on ikkagi väga keerulised ja olles ise sellisel vastutusrikkal kohal nagu festivali kunstiline juht, et siis Lauri väinmaa, sellega teostus väga hästi. Seal oli ka jah, tõesti selliseid momente, mida oleks ka isegi teist paljudelt suurte, nende terviklikke, õhtuste soolo kontserdite esinejatel tahtnud näiteks Schumanni Fata süstike puhang, Ausfung see on väga tuntud romantiline line tuur tormilise siduda lennust Turmunud rang, et seal ta leidis ka jõudu leida sellise koha, kus seal siis kulminatsiooni ronis, tuli kui tavaliselt. Selline uus käik läks sisse ja uus tase väga professionaalselt oli mängitud Christie armuunelmad, see oli minust terviklik, see on ju niivõrd jällegi riskantne teos. Intervjueedile on selline, mis on peaaegu et kõikide selliste romantiliste klaveripalade kogumikes sees, see oli väga maitsekalt tehtud ja, ja andis objektiivse, aga just soovitult objektiivse pildi sellest muusikast. Head heligaja kuulajad. Me vestleme festivali klaver teemadel ja stuudios on arutamas pianistid Tanel Joamets, Leelo Kõlar ja Sten Lassmann. Ma tahtsin rääkida tinistanovist ikkagi eraldi Danieli noor noorte hulgast, ikkagi 26 aastane ilmselt umbes oli väga meisterlik pianist oma ea kohta ja sattus kahjuks esinema sellele päevasele kontserdile erinevalt siis inglasest sakslasest, kes olid temast veel nooremad ja said õhtuse aja, aga ta oleks vaja värinate kohta, nende õhtuste staar esinejaterivis aga väga meisterlikult valdas klaverit kõla ja oli väga huvitavalt üles ehitanud kavanendele transkriptsioon Nendele ja ütleme, kui nende inglase puhul ma tõin välja, et tema kavatsused oli asju, mis talle sobisid ja oli asi, mis sobisid vähem siis standav olid eranditult minu arvates kõik lood, mis talle väga sobisid, aga see kontsert kahjuks nagu mingisuguse emotsionaalse plahvatuse mõttes lihtsalt kaotas just selle tõttu oli päevasel ajal ja seal oli tõesti äärmiselt hõredalt publik. Loodetavasti tekib veel võimalus seda pianisti kunagi Eestisse kutsuda ja pakkuda talle sellist juba natukene vägevamat võimalust. Aga üks kontsert sellel festivalil, nagu ka mõnel eelneval on olnud, oli ka selline džässivõtmes, et midagi vaheldusrikast pakkuvat. Kuidas meeldis? Kindlasti ma jätan ka mällu ühe ereda maailma avanemine jälle hoopis teistsuguse ja see meie uus klaver, mida algul sai mainitud, et see näitas ennast hoopis teistsugusest küljest. Kas need kahju, aga see kontsert kukkus välja nüüd kui džässikontsert klassika publikule seal praktiliselt ei olnud tavapärast jazzipublikut, nii palju kui ma inimesi tean, kes kontserdil käivad, aga tegelikult oleks võinud olla rohkem džässi, publikut. See oli väga hea džässikontsert. Millegipärast džässmuusikutel on mingi eelarvamus, et kui keegi teeb vanamoelist jazz, et siis seal halvem ses kui tänapäeva Chazz. Aga no kuid keegi võib mängida vanaaegsete klahvpillidel Bachi poja 300.-le juubelile ühendatud kava, miks teine või mängida 50 aasta vanust džässi? See on tema maailm, see on tema tahtmine ja ta tundis ennast selles ikka väga-väga meisterlikult väga proff, et Venemaal, kui ta käib ringi, tal on tuhandelise saalid puupüsti täis, tähendab suuremates linnades kolm-neli kontserti igal hooajal ta on väga lummav ja enda tahtele oskab allutada publikut. See väärinuks täismaja ja sellest täislaksu, selles mõttes. Tanel, väga osavalt ja otsekoheselt tõi välja selle džässiesteetika küsimuse. Minagi olen seda tähele pannud, jah, ta sõnastas selle väga hästi, ma räägiksin kiirelt hoopiski sellest, et ka see, mis sa ütlesid, et mingi tuhandelist resaalidele seda oli tunda. Ma olin taga rõdul ja tal ei olnud jalgpedaali peal. Nende suutis mängida nii nagu ma seisaksin ta kõrval või isegi isegi rohkem. Tähendab see oli ju juba ainuüksi see võimekus. Tähendab, see ei olnud kolavaid, jõuline, täpne ja võimas mäng ja ilma pedaalid, ma pole elu sees kuulnudki sellist inimest, kes oleks võimeline ilma pedaalid ja peaaegu et seal niiviisi ühese fraktuuriga ju ainult ilma koordidetagi veel täitma ära kuni Estonia kontserdisaali kuni lõpuni välja natukene hiljaks kontserdile ja ja ikkagi ukse tagant kuulates oli vahepeal selline tunne, et noh, et neile inimeste mängib kahel klaveril. Ja Ma ise, Eesti esimene küsimus muidugi seal oli, seda tajus kohe, aga, aga see on ikkagi kõrvaline, kui ta omas elemendis teda niivõrd veenvalt tähendab täiesti sellist, noh tema tõstab, ütleme tõesti katusekontserdi saalilt ära oma elaniga ja aga see muidugi jällegi on selline hea perspektiivi vardaja, et suurte klassikaliste harjutuste vahel on on ja isegi tegelikult ju selline võib ju isegi kaks džässiesinejad festivali jooksul tegelikult, et see ei peagi juhiks olema ja ega, ega džässi sees on niivõrd niivõrd palju isiksusi ja lõpuks jõuda. Oleme siin erinevaid suuri kunstnikke kuulda. Mis iganes žanris nad teevad, peaasi, et nad klaveril tead. Tahaksin teha kokkuvõte meie tänasest jutuajamisest, et kuhu suunas siis on pianism liikumas, kui selle kuuldud festivali põhjal nüüd mingisuguseid üldistusi teha esinesid noored ka Lauri Väin, ma ise rõhutas, et, et need siis ongi nüüd need suunad, kuhu pianism, klaverimuusika, interpretatsioon hakkab liikuma, et kas siin on võimalik iseloomustada üldse midagi? Kui kunstiline juht niimoodi ütleb, siis me peame ikkagi arvestama, siin on ka teatav reklaami maik tegelikult ju on tohutult ju noori pianisti maailmas ja täiesti erinevaid, keda me kõik ei kuulnud Realil ja need konkreetsed, mõned noored mängijad, minu arvates ei anna meile praegu seda, et me nüüd võimegi kaardistada, kuhu liigub pianist tulevikus, et see, see oli lihtsalt, et peaaegu juhuslikult minu arvates siia sattunud näited. Ja üks huvitav suund, mis ei puuduta võib-olla nii palju noori aga kavade koostamise suhtes. Viimasel ajal on läinud suurmoeks mängitud transkriptsioon väga palju on kavades, mis seekord olid ettekandele väga palju transkriptsioon ja see on praegu üks niisugune trend. See on natukene kunstilise juhi teema, et kas nüüd Ei, aga see on üldse mitte ka väljaspool seda praegu festivali ainult, vaid vaid üldiselt see tendents kõvasti maksvusele pääsenud. No siin on küsimus selles, et see põhiline keskne klaveriliteratuuri, mis on küll erakordselt lai sellele vaatamata iga ka Eestil ju tahtmine leida selline oma värske asi ja, ja siis klaveritel mängitakse ju eelkõige muusikat, mitte klaverimuusikat ja väga palju on ooperi- ja balletirepertuaaris sellist muusikat, mis lubab aga hästi teda ka klaverile ümber seada, võitjagasi seada või mille puhul näiteks selline laadise ongi algusest selle klaveril. Eks, head pianistid on head muusikud ja nad tahavad mängida head muusikat. Tahaksid ka tutvustada head muusikat, mis on tundmatu. Aga huvitav on see, et ikkagi leitakse ka nii-öelda sellest päris repertuaarist veel vähe mängitud asju, et ütleme, lekt suured prantsuse meistrid, kes meile sattus, oli ta selleks ajaks näiteks seda Beethoveni 20 teistsugune tihti kuuleb ikka harva ja Portugalis on alati, kuuleb harva ja sama Jugavast. Nüüdlendreid kuuleb harva ja Nikolme pala Subertiilist kuuleka harva. Ma arvan, et selles mõttes ei ole ammendatud ka originaalselt klaverile. No loomulikult, et ju tegelikult isegi happessionata puhul, kuigi see on väga keeruline, aga siiski tunnistagem, et me oleme siiski teatud tingimustel võimelised seda veelkord kuulama. Raskustega aga lõpetame tänase vestluse niimoodi hapassanata juures. Loodame, et tuleb ka kahe aasta pärast 10. klaverifestival siis juba tõeline ümmargune number, et see klaverirahvast ikka huvitab ja saali kutsub ja meie uus ja uhke uus kontsertklaver hästi vastu peab ja aitäh kõikidele, kes täna osalesid vestluses Sten Lassmann, leelo kõlar ja Tanel Joamets. Liiga ja selline oli siis tänane heligaja saade. Talle tegi kaastööd muusikakriitik iija Rämmel. Ta mängis kokku helioperaator Evelin Voodla ja mina olen saate toimetaja Nele-Eva Steinfelt ja soovin ilusat nädalavahetust. Kaja.