Heliga ja tere hea kuulaja. Algab saade helikaja stuudios. Liina Vainumetsa. Tänased teemad. PL1 tagasivaatepilt klaverifestivalile kõiki oli lõppkontserdile teeb tagasivaate klaveripedagoog Pille Taniloo. Helilooja Alo Põldmäe jagab elamusi balletietenduselt. Vanemuise väikeses majas esietendus 25. oktoobril Teet Kase kaasaegne ballett Lepo Sumera muusikale. Komäng kahele. Eelmisel nädalavahetusel oli Tartus festivali idee Chazz Tiit, kus need teeb tagasivaate. Diskuteerime käimasoleva kitarrifestivalikestad elagitarra elamuste üle. Räägime kitarri õppimise võimalustest meil ja mujal. Vestluses osalevad Elleri ja Otsa muusikakoolide kitarri õpetajad Peep Peterson ja Vahur Kubija ning festivali külalisesineja Sulo kiivid. Ja saate lõpus muusikauudiseid maailmast vahendamas Nelebasteinfelt. Sellised algava heligaja teemad. Kaja. Klaverifestivali lõppkontserdil esinesid Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Olari Eltsi juhatusel ja solist pool levis. Kavas oli Brahms. Tagasivaate teeb Pille Taniloo. Pille Taniloo olid üks nendest Tartu klaveri pedagoogidest, kes külastas klaverifestivali kontserte ja käis muuhulgas siis ka Tartusse jõudnud lõppkontserdil. Palun, et jagaksid oma muljeid sellest kontserdist ja kui on midagi öelda ka festivali muljete kohta üldisemalt, siis sellest ka Klaverifestival, mida Lauri väinmaa nii tänuväärselt igal aastal korraldab, see lihtsalt pianistide jaoks nagu tõeline tippsündmus. See on täiesti nagu argielust välja tõstetud. Me oleme nagu kõrgendatud meeleolus, kui me käime nendel kontsertidel, mis on tohutult hea kvaliteediga ja see annab nii palju uusi mõtteid ja energiat ja lihtsalt sellist tohutult head meeleolu. Ja eriti toredal sellisel sügisesel hallil ajal, kui tõesti on vaja sellist energiasüsti. Ma olen tõesti äärmiselt tänulik selle korraldamise eest ja ma arvan, et ma ei ole üldse mitte ainuke, vaid kõik need inimesed, kes seal kontserditel käivad, võlgnevad ühe, väga-väga suure tänu, Lauri väin, vale, kes kogu seda üritust nii oskuslikult ja järjekindlalt ja suure vastupidamisega korraldab. Pluss veel lisaks toimuvad jaga meistriklassid Muusikaakadeemia ruumides, mis on ka väga huvitavad, alati olnud. Nüüd kui rääkida sellest lõppkontserdist Vanemuise kontserdimajas, siis loomulikult olin mina ka väga põnevil, arvestades, et lõppkontsert ilmselt paneb punkti iile. Ja pianist Paul Lewis ilmselt paneb siis oma Brahmsi klaverikontserti esitusega sellise ilusa lõppakordi nagu kogu sellele üritusele. Ja tõesti, nii oligi, ma väga väga nautisin seda pianisti ja kogu seda esitust, mis oli nii musikaalne ja nii süvenenud, et ta nagu algusest kuni viimase noodini sundis nagu hinge kinni pidades seda kuulama ja nautima. Ja kui vaba oli see pianist igasugustest efektidest. Ta oli niivõrd süvenenud, niivõrd tagasihoidlik oli see tema olemus seal klaveri taga ja, ja millised kõlad sealt tegelikult siis välja tulid. Mulle meeldis kõik selle esituse juures kõik need tempod, valdamine tohutult ja orgaaniline, kogu see kõlatunnetus, kui see kõlamaailm, see oli suurepärane esitus lihtsalt ja kui hea koostööorkestriga, kui head ülemine, kuid kui täpne üksteise kuulamine, üksteiselt ülevõtmine, toetamine tõesti väga-väga naudin, tav. Esimeses pooles kõlas Johannes Brahmsi sümfoonia f-moll, mis on siis tegelikult klaverikvintetti Horkestratsioon inglise helilooja Robin Holloway poolt. Vot see teos ja ka see esitus tekitas minus küll väga väga suuri küsimärke. Et ma ei arva, et üldse selline kammermuusikažanr oleks väga mõeldud sümfooniaks üldse nagu seada mingi kammermuusika sümfooniliseks teoseks. Seal on minu arust hoopis teine nagunii kujundite kui mõttemaailm. Et kammermuusika on ikkagi midagi väga sellist süvenenud ja sissepoole. Sümfoonia puhul on ikkagi vaja sellist välist, suurt uurija efekti ja nii edasi. Et minu jaoks ei olnud väga veenev ja ka esituse puhul ma kuidagi tundsin sellist rabedust ja kiirustamist ja mingisugust närvilisust. Ma oleks tahtnud ikkagi tunda sellist praamsi, nihukest, rahu, Akadeemilisust, rahulikumaid temposid, et ma suudaks nagu selle muusikaga koos mõelda ja hingad. Ta seal vahel. Kunagi kui ma käisin veel Tallinna muusikakeskkoolis, oli minu kontsertmeistriklassiõpetaja Helju Tauk ja tema ütles mulle ükskord lause, mis mul on eluks ajaks meelde jäänud kuma, ühtebraamsi, laulu mängisin, et mängi seda nagu vana mees ja ma ei saanud tookord aru, kuidas ma siis seda ikkagi pea mängima. Aga mul on nagu siiam Jaanise meeles ja ma tõesti tundsin nagu puudust sellest mingisugusest rahust ja tasakaalukuse, mida ma tõesti tahaksin just Brahmsi muusika juures kuulata. Nii et minu jaoks ei olnud veenev, ei see orkestratsioonega, see esitus. Ma ei saanud kontakti selle muusikaga ja ma ei saanud päris täpselt aru sellest teosest. Aga kõik, mis puudutas siis Brahmsi klaveri. Kontserdi vaat seal minu jaoks asetus kõik omale kohale, ma sain täpselt aru kogu sellest tõlgendusest esitusest kõikides nendes tempodes nuriseda, ülimalt hea kuulata. Nii et sellist kaks minu jaoks nagu täiesti vastandlikku poolt oli sellel kontserdil, aga mul oli väga hea meel siiski, et ma sellel kontserdil oli, nii et ma sain osa sellest väga-väga professionaalsest esitusest Pauliuise poolt ja ERSO poolt, mis puudutas Brahmsi klaverikontserti viivates klaverifestivali lõppkontserdile tagasi. Pille Taniloo. Sülgaja. Need muljeid balletietenduselt Vanemuises. Alo Põldmäe. Alo Põldmäe olid esietendusel, kui Vanemuises tuli lavale ballett Lepo Sumera muusikale nimega Komäng kahele. Palun räägi oma elamustest oma kogemustest, selle vaatamisel. Jah, see oli väga omapärane kogemus, väga omapärane õhtuse, mis Vanemuises toimus. See ei olnud üldsegi tavapärane ballett selles klassikalises mõistes juba sellepärast, et kui balleti aluseks on mingisugune kas lavastaja poolt või, või helilooja Ühelt poolt välja pakutud see on mõni teos, mõni romaan või mõni novell või mõni jutustus siis selle balleti puhul on aluseks üks suur abstraktne mäng sõna otseses mõttes mäng, nii muusikaline mäng kui tantsuline mäng ja selle keskmes on Hiina jaapani kultuuritraditsioonist pärit juba mitu 1000 aastat vana lauamäng Ko. Ja selle mängu nii-öelda võlud ja valud on püütud ka lavale tuua. Nii et see ei ole mitte ainult mäng laua taga, kus kaks osalist püüavad teineteist üle trumbata. Kivikuulidest nuppude tõstmisega ei olnud, vaid see on ka muusikaliste elementide muusikaliste meeleolude mäng nende ele kandmine tantsijatele, tantsijad ja tants on püütud panna muusika sisse ja vastupidi, nii et sellest on isegi küllaltki keeruline rääkida. Aga igal juhul on Teet Kask väga sügavuti läinud Lepo Sumera muusikasse ja näitab meile kõikidele, kui palju on veel avastada ühe varalahkunud suure helilooja muusikas MINA, OLEN, Lepo Sumera muusikat, tema sündi päris lähedalt näinud ja me suhtlesime, olime head sõbrad ja mitmete teoste puhul nagu mäng kahele lausa ühel samal kontserdil oli teosed 1992. ajal, kas tal ja ma mäletan väga hästi selle teose väljatulemist kui väga komplitseeritud, mitte tehniliselt komplitseeritud, vaid, vaid mõtteliselt teose väljatoomine oli päris päris keeruline. Ja Lepo Sumera muutis seda teost kuni viimaste päevadeni, nii et ma mäletan seda raevust Eesti kontserdis heliloojate liidus. Et teost ei tule ega tule ka esitamiseni, on veel aega kolm päeva. Ja sellega Lepo Sumera mängised esitajad olid ka närvis, aga tal oli vaja elektroonilist tausta muuta, tal oli vaja mitmeid konstruktsioone muuta ja nüüd kuulates seda teost uuesti balleti seest, tuleb mul see kõik meelde. Minul on muidugi seda väga põnev kuulata, aga kui tuleb üks balletikülastaja, kellel ei ole absoluutselt kavalehe näol mitte midagi ette antud ja selle mängu Teid ei ole antud süžeeliine ei ole antud lavastaja arvamusi, siis ei tarvitse aru saada seda, ma ei saagi aru, miks peaks vältima kima kavalehte nii komplitseeritud lavateose puhul. Siin on tõesti suur küsimärk vanemusele et selline väga parane, teos vajab ekstra selgitusi, sest Teet Kask on ühes oma usutluses öelnud, et ta tab sellele balletile veel mitmeid külastajate kihistusi. Aga kuskohast need uued külastajate kihistused tulevad, kui teatris ei ole selle balleti juures? Isikavalehte on väikene paberitükikene ja seal sees on siis lahtikäiv selline lõõtsa kujuline paber ja seal on siis paar haiku luuletust ja osalejad ja, ja tegijad ja see on kõik. Aga see ballett vajab selgitust. Mina loen suure huviga Teet Kase selgitusi Õiyakatiina Matiiseni tehtud usutlust, Teet Kase. Ka see aitab, mul tekib huvi veel kord seda balletti vaadata. Et selle lavastuse näol on midagi uut eesti balletimaastikul, sest sellel muusikal on kõrgele tundlikkuse aste. Ja, ja see on ilmselt inspireerinud ka get kaske. Vaat just see, et harvaesinev tundlikkuse aste ja milles on nii vaimu kui jõudu kui lootust, kui kirge ja väga palju huumoriga Lepo Sumera muusikas. Ja muidugi, mis mind võib-olla kõige rohkem paelub, see on selline minimalistlik stiil, on Lepo Sumera muusikas omandanud täiesti uue, sügavuti minema tahu. Ja, ja see ilmselt on ka lavastaja Teet Kask inspireerinud. Nii et mina olen sellest lavastusest omamoodi lummatud. Jaga korrograafiast summat, et kuidas on võimalik leida nii põnevaid leide koreograafiat? No muidugi, see on väga omapärane lavastaja poolt. Igale tantsijale on loodud seda tantsijat iseloomustav koreograafia. Sellist asja ma ei ole eesti balleti ajaloost kuulnud ega näinud. On arvestatud tantsija päritolu, temakultuurid, taustad. Põnev kooslus on siin tantsijat Saksamaalt, Jaapanist, afro Ameerikast, Inglismaalt, Leedust ja kõikide nende iseloomujooni ja nende päritolu on püütud arvestada tantsus see ju ka kõik vajaks äramärkimist idas kava lehelgi. Aga seda ma saan jah, teada internetist. Ja nüüd üks põnev asi on veel see, et Lepo Sumera oli päris suur huvi Jaan Kaplinski luule vastu. Silme olemegi selle balleti kaudu, kuidas sellised inimesed nagu Lepo Sumera, Jaan Kaplinski oma loomingu kaudu kontakteerusid. Ja Teet Kask ongi ühes oma usutluses öelnud, et ta tutvustas Jaan Kaplinski luulet Nendele tantsijatele selleks, et saaksid aimu, missugused seosed on Lepasumeral olnud, järelikult need seosed on annud Kaplinski luulega. Vaat sellised seosed, nähtamatud niidid, neid nähtamatuid, niite on õige palju selles balletis ja see just võlub. See paneb palju mõtlema ja teades, tundes Lepo Sumerat, missugune peen mõttemaailm temal oli, ma tulin ära päris suure elamusega, et ma arvan, et see ballett Ta on üks uus täis eesti balletti. Loos jääb soovida, Teet Kaseleta, Lepo Sumera muusikat veel edasi uuriks, vihjena on ta öelnud, et tahaks tuua välja tema lavastamata jäänud balletisisalik, mida Lepo Sumera plaanis Moskva suures teatris välja tuua. See oleks suurepärane. Jõudu ja edu temale selles keerulises huvitavas töös. Ma tahaks eraldi veel märkida ära, et see ballett on ka pühendus lepa sumerale ja lauale on kutsutud tud osalema etenduses Lepo lapsed. See on siis Kadri-Ann ja Eva-Maria ja Kadri-Ann. Sumera mängib klaverit ja ta on osaline seal otse laval ja Eva-Maria viiuliga. Et see on ka nagu lisaväärtus isegi võiks öelda lisaenergia sellele etendusele, nii et see on lavastaja jällegi väga huvitav leid, justkui tundub iseenesestmõistetavalt, et miks ka mitte nii teha, aga selle peale peab ikkagi tulema lavastaja. No igatahes. Lepo Sumera muusika, nii nagu ka see tants, mida me näeme Vanemuise etenduses nõuab igal hetkel selle juures olemist. Võib-olla sellepärast Lepo Sumera muusika ka ei ole võib-olla nii palju levinud, kuidas seda, et on, et ta on üsna nõudlik, ta nõuab jäägi tuttkuulamist, aga kui me oleme ära harjutatud kergema muusika lühikeste paladega, siis Sumera isegi klaveripalad on sellised pikemad palad, mis arenevad selles balletis klaveripala kurb, toreda toorisegi, see on terves see ja ka minimalistlike momentidega, aga selles minimalismi son oma kindel dramaturgia. Selle tõttu on see minimalism väga omapärane ja kui lavastaja on selle omapära avastanud, siis ongi tulemuseks selline elamusi ja hingevärinate kokku liitumine üheks heaks elamuseks. Lepo Sumera muusika on tõepoolest väga kujundlik ja selle muusikahelid emotsioonid moodustavad lavastuse. Et organismi, kus kõik on olemas, nii on öelnud Teet Kask. Omalt poolt lisan, et Lepo Sumera muusika ongi justkui tantsuks loodud. Nii et vaadates visuaalselt seda balletti kuulame muusikat ja, ja justkui tajume, et need ongi loomulikult koos justkui koos sündinud ja Lepo Sumera mõtles väga kujundlikult ja väga tantsuliselt, nii et kõik see kokku moodustab ühe terviku. Mida saab paremat olla lavastajale võtta üks olemasolev muusika, milles heliseb tants või tantsus heliseb muusika. Nii et see sümbioos on haruldane. Nii et aitäh lavastajale ja aitäh kõikidele tegijatele. Teet Kase balletist koor, mäng kahele Lepo Sumera muusikale kõneles Alo Põldmäe iga ja Tiit, kus need vaatab tagasi möödunud nädalavahetusel toimunud festivalile ideedžest. Tartus juba neljandat korda toimunud jazzi ja rütmimuusika festival. Idee jäts on üks rikas ja mitmekesine muusikapidu. Kolm päeva keerlevasse kaleidoskoopi kuuluvad loomuldasa värsked koosseisud, eriprojektid, uute plaatide esitlused ja tudengikontserdid ja lustilised lasteüritused aga alati kaks hoolikalt valitud meenutus meie muusikalisest mööda nikkust. Festivali kontserdikohad on osalt juba harjumuspärased nagu Tartu jazzklubi uus teater Genklubi, aga nende kõrval põigatakse igal aastal ka kuhugi mujale. Kui mullu päädis idee esinemistega Salemi kirikus ja Tartu linnamuuseumis siis tänavu veedeti festivali lõpupäev Ahhaa keskuses, kus jõudumööda tehti töötube meisterdati pillisid, vaadati teadusteatrite khati filmi ja uuriti veel mitut moodi, kuidas teadus ja muusika kokku puutuvad. Eks ikka helivõnkumiste aju kaudu puutuvad, nagu enamasti välja tuli. Muusikaliselt on ideeriat üks parajalt vaheldusrikas kogemus nagunii. Kui nüüd stiile žanreid, mida siin trehvab nimesid pidi nimetada või käsikaudugi kirjeldada, püüda, siis helide ballett küündis juurte pluusist kuni klassika töötlusteni, vokaal ja instrumentaal jätsust, indi, popini, folkkroonikast, trip-hopi, seda trummibassist, proge rokini jätsuga segatud ja kärtsuga segamata tamp tantsumuusikast autori lauludeni, klaveri saatel avangardiga vürtsitatud popczessist, eesti jätsu, klassikaliste teemadeni ja küllap siin kohapeal midagi isegi nimetada, tõmmata. Igatahes mahlakalt ihu mahlaselt roki bluusi tuua. Andrus Roots, Raul Terep kitarri trummid avas tänavuse festivali lõppkontsert-kohtumine Tõnis Mägiga. Lauljatar Jana kütiiatskinteti etteaste Ahhaas panid peole pühapäeva õhtul sundimatult piduliku, pisut pisut väsinud, aga ikkagi õnneliku punkti ega kolm ööd-päeva hoogsat muusikapidu ei ole naljaasi. Aga tagasi algusse rootsi ja Terepi pluus jaurami järel tegi ekskursi jäts kitarri ajalukku, ameeriklase vest Montgomery loomingu manu, Faimkootus kvintett eesotsas Elleri kooli noormehe jaanis Killiga. Sellest kujunes üks õige mitmest rõõmustavast pikast hetkest, mil Elleri kooli tudengite ansamblites projektides mängivate noorte tõeliselt headuse pillivaldamine improviseerimissuutlikkus väga ürgselt Cerva hakkasid. Kui nimetada siinkohal veel vaid neid, kes kohe esimeste seas eredamalt meenuvad siis saksofonist Tobias Tammearu ja kontrabassist Tõnis Koppeli mäng kutsuvad päris kindlasti ka edaspidi kuulama, mis iganes koosseisus nemad siis ka ei osaleks. Montgomery kummardajate järel esitles festivali avaõhtul oma plaadid Tilk Trio. Kärt lits, Laura Remmel, Joel Remmel, Kaspar kalluste end popiiatsuja avangard improt ühendava bändina iseloomustanud kärplaids lõi, nagu võis hiljem huviga tõdeda oma vokaalakrobaatika hulk nurkselt hüpliku rütmika ja suurepärase pianismiga ometigi mingi osa publikumist kenasti kahte lehte mis on juba iseenesest kaunis loomulik ja tervislikke, ma ütleks. Muusika ei pea ju alati ja ainult meeldima. Muusika võikski imestama panna, juurdlema, ärgitada samuti või kuidas? Kontserdi järel võis igatahes näha nii hästi kuulajaid, kelle kogu olemisest õhkus täielist rõõmu ja rahulolu kui ka neid, kelle mõtlik ilme oli kui üksainus paras küsimärk. Need viimased ilmselt mõistetasid veel mõnda aega, et mis asi see õieti oli, mis neid ennist kõrvust kinni sassis. Ideed teise õhtu üle nelja tunni vältav mammutkontsert lõi uue teatri Taals publikust pungil. Nagu eelmiselgi sügisel. Esimesena astus ja istus ette maitset sel sügisel oma esimest sünnipäeva tähistanud kvartett kes teist korda idee jätsifestivalil esines. Nemad mängivad jätkuvalt koosseisus akordionist Maimu Jõgeda, kitarrist Karl Madis Penlar kontrabassist Tõnis Koppeli Percussion ist Lauri kadalipp. See bänd, head inimesed, on selle ühe aastaga Jumekamaks läinud ja mitut moodi edenenud. Nende folgiviiruline akordionijäätis paitab puhuti vaikuse piire, teavitab ugrimugri liku melanhoolia. Mahedamaid Kantes ka, aga ei unusta samas kunagi, kust kaarest päike tõuseb või kuidas magus moos hapu kommi sisse saab. Mansite Dirwerma plaati pole, aga küllap see tuleb, kus ta pääseb. Oma esikalbumi. Kava mängis uuest, teatas etega ansambel heliotroop ning on rajanud ja Kirke Karja kahe omanäolisema noorepõlve. Helilooja muusika köidab ühte nüüdiskompositsiooni, jazzi, progerokki ja dünaamilisi äärmusi mitte pelgama arendatud improvisatsiooni lisuse. Selle kõige juurde käivad eestimaiste luuletajate tekstid Ehini, Õnnepalu, Merilaasi, Jüri Üdi, Hasso Krulli, Janis Rainis, Jan kausi, Maria leerivakkumad, Kadri Voorandi passionaalses esituses. Oma järjekordset plaati, sedakorda vene võimsa rühma heliloojate loomingu tõlgendamisele pühendatud esitles sealsamas kadestusväärse Hooja himu ja hea tujuga Moskva saksofonist Aleksei Kruglovi kitarrist Jaak Sooäärekvartett. Mussorski Rimski korsakovi orodinim, igirohelised teemad said endile veidi uutmoodi ja teist karva kuued. Ja siis oli käes Peeter Volkonski ja ansamblie võrdub MC ruudus järg. Volkonski komponeeritud sõit viis tantsu viimsel kevade hommikul on oma loomult varjamatult proge-rocki kookosviimati esitlenud, et seda üle 30 aasta tagasi. Rokkansamblite puhul, mis tõesti pikka aega pole koos mänginud ja siis taaskord kokku tulevad tõtatakse teinekord ja vahel lausa arusaamatu agarusega kinnitama, et näete nüüd need mehed näevad välja nagu muiste. Nagu poleks aegleid puudutanudki vaat-d võrdub ents ruudus kohta ei tule mulle mõttessegi midagi taolist luuletama hakata. Neist kuuest mehest, kes erinevate ajastute ilmakuulsaid füüsikuid kehastades uue teatrilavale tulid, nendest ei ole küll viimased 30 pluss aastat jälgi jätmata möödunud, mis vahest ongi üks neist põhjustest, miks nende viis tantsu nii jõuliselt ellu ärkasid. Vähemalt finaal tundus mulle, kergitas küll jalad maast lahti, kõigil, kel vähegi kõrv olijat kuulata iga kõrva paar muidugi päris igale kontserdile sel festivalil ei jõudnud, jäi ka minul kuulmata mõndagi. Näiteks oma ken klubi tantsukest kavast, kus uut ja vana tegid Circlus tibake vei, linnasaun ja saund Hous. Aga eks püüan end parandada järgmisel aastal idee ja et see on üks neid festivale, mis Tartu linna ilma igasuguse kahtluseta kaunistab, rikastab seda. Festivali korraldab koos kaunikese hulga koostööpartnerite abistajatega küll MTÜ raja muusika. Samas on igati õiglane öelda, et seda mõttekat ja mitmekesist muusikat ka pidu ei oleks ilma kahe inimese Oleg Pissarenko, Evelin Pissarenko eestvedamisel tagantlükkamise koordineerimise ja korraldamiseta korraldajate endi veendumust mööda võiksid edaspidi ehk juba õige pea külge võtta ka rahvusvahelise mõõtme mitmegi kõrvaltvaataja kommenteerija arust ka võiks ikka küll. Korraldajatel on selleks nii oskusi ja tahtmist kui ka ideid ja pealehakkamist. Leiduks nüüd veel veidi rohkem toetust ja lisaressurssi ja küllap jõuakski tee jäts nõndaviisi edukalt välja, rahvusvahelistesse vetesse. Sest sedasi festivali tegelikult läheb. Ideed ja siis rääkis Tiit, kus need sülgaja helikajas räägime täna klassikalise kitarri tegemistest Eestis sest praegu just on toimumas kitarripidukestadele kitarr ja võimalusel kutsuda stuudiosse kitarripedagoogid Elleri ja Otsa muusikakoolist, Peep Petersoni ja Vahur Kubja ning festivali külalisesineja Sulo kiividki. Räägime muljetest, tänasest festivalist ja samuti siis klassikalise kitarri õppimisvõimalustest nii Eestis kui mujal. Kestab niisiis 13. kitarrimuusika festival. Olulisi kontserte oli ka lõppeval nädalal. Palju põnevat ootab ka ees. Kõigepealt ma küsikski muljeid senistelt kontsertidelt. Seda festivali tutvustati niimoodi, et on kaks põhilist külalisesinejat ükson Smaro Gregoriaadu Kreekast ja teiseks siis kitarri tuua kottenbury kombo rootsist. Palun rääkige siis oma muljetest. Eilne kontsert Tartus, Gutenberg Combo. Ma olin eelnevalt ühte nendest mängijatest toomas, ent olin kuulnud, aga tuua jah, esimest korda nägin siis eile ja eelinfo oli juba siin paljulubav, aga et see, see kontsertelamus nii võimsaks kujunema naelaks. Ta on olnud jah, et see oli, see oli tõesti fantastiline, et lihtsalt mitte ei mängi hästi, vaid jumal ka näitlejad neljandad, kogu tekst on täis huumorit. Särav ja nende keskendumisvõime fantastiline. Poole sõna pealt võetakse pill ja kohe läheb nagu mänguks ja nende omavaheline lavaline suhtlemine, see oli hämmastav, testikava oli ka selline, et mida oli nauditav kuulata. Nii, ma arvan, nagu laiemale publikule klassikalise kitarri mängijatele endale, et, et seal kõik seal oli nii show'd kui ka esimene pool teisest poolest oli täiesti nagu minimalistlik. Väga hea kava ülesehitus ja neid läheks lausa veel kuulama. Ja huvitav oli ka Smaro Gregorio, too tema puhul on tegemist sellise nii-öelda nagu eksperimentaatorid, kes kompab klassikalisi Tarja piire. Nimelt Ta mängib pillidega, mis on spetsiaalselt talle siis tehtud ja ja mängib nendel barokkmuusikat. Ja see kõlamaailm oli minu jaoks päris huvitav. Jah. Iseasi nüüd on, et kui vaadata seal klassikalise kitarri arengut, eks paistab hiljem, et kas need mudelid siis jäävad või, või jääb siiski ainult eksperimendi tasemele. Aga tegemist oli väga musikaalse inimesega. Barokk ava, mis ta esitas, esimene pool oli hästi välja mängitud ja sädelev ja särav. Millest need eksperimendid täpsemalt seisnesid? Noh, kõigepealt ikka need pillid, et kui tavaline klassikaline kitarr on, täidab nagu võib-olla seda lava rohkem, siis pillide puhul oli see kõla habras, meenutas klavessiin ja sama oli ka tema mängutehnika oli pisut erinevam, kui tavaliselt mängitakse, et see küüne pikkus tundus olevat tal pikem ja sellise hapra kõlaga saun tuli nagu laval kuulda, et see oli noh, teistmoodi seda ei saagi nagu võrreldad. Kui lautomängija mängib noh, lautoga, siis on täiesti midagi muud. See meenutas pigem siis sellist klavessiini saundi. Pahur kupja, kas soovite midagi lisada Peep Petersoni tagasivaatele? Siis ma aru andis ka meistrikursuse esmaspäeval teatri- ja muusikaakadeemias ja ma sain väga positiivset tagasisidet õpilastelt, et oli väga meeldinud, oli väga kenasti rääkinud Traseerimisest üldiselt ka vormist ja oli täiendanud õpilaste teadmisi pillide arengust, näiteks mis pill TNS kuued eelsele kitarrilett oli olnud 12 keelne topeltkeeltega. Et oli ka suisa sellise kitarri kolmekordsete keeltega. Et jagas selliseid vahvaid huvitavaid teadmisi. Üldiselt oli hea, väga positiivne tagasiside ja samamoodi ka kontserdilt, et jäi just eelkõige oma teistsuguseks olemisega, et selline natukene eksperimenteeriv ja huvitav, ütleme siis nii? Gutenbergi oma kindlasti ma lähen kuulama kostivere, ta esineb ka Valgas, veel nendest, ma kindlasti lähen. Sulo kiivid teiega, vestleme Skype'i teel, te olete praegu meil endiselt Taanis. Milliste tunnetega tulete Eestisse mängima? Ma käisin kaks aastat tagasi koos kirsi tilgiga, kes koos minuga siin Taanis õppis tema veel siiamaani, mina lõpetasin kevadel ära. Aga noh, eks ikka tulen soojade tunnetega heanel eestlastele. Üks asi on lihtsalt külas käia, teine asi muidugi kodupublikule esineda ka, nii et, et see annab siukse lisasära kogu reisile juurde. Kestast rääkides ühe teemaks selle festivali juures on kitarrimängu õpetamine, siin on mitmeid õpilaste kontsert ja seepärast me valisime tänase vestlusringi teemaks kitarrimängu õppimisvõimalused, õpetamisvõimalused Eestis ja Eesti kõrval siis kogu maailmas. Kuidas näete tänast klassikalise kitarriõpetust Eestis, milliseid positiivseid jooni saate välja tuua ja millised on probleemid? Alustaks siis Peebust selle teema väljapakkujast? See pilt on hästi kirju praegu hetkel Eestis, et Tallinnas inimeste arv on suurem ja, ja õpilasi rohkem siin Lõuna-Eestis pilt on hajutatud, Tartus on hoog, ütleme kõvasti sees klassikalise kitarrimängul. Noh, Tartu ise on juba siin on palju intelligentsi koos haritlaskond. Et see kõik avaldab mõju, et klassikalist kitarri mängitakse, palju õpilasi on nii palju, et, et noh, siin on tööd nagu mitmel õpetajal tegelikult. Aga nüüd teistes linnades on pilt natuke nukram, et klassikalise kitarri õpetajaid ei jätku. Praegu Põlvas pole üldse õpetajat, Valgas on pilt parem võrgus ka seal töötab Margus, kes on õppinud mõlemat, on klassikalise kitarri kui ka kui ka eile, mis täiendanud ennast Viljandi kultuuriakadeemias. Nii et siin on nagu kõvasti arenguruumi ei räägi üldse väiksematest linnadest nagu tõrva ja Elva ja ja noh, Otepääl on kitarriõpetajaga ja töötab nii-öelda nagu poole kohaga, nii et kui sul on nüüd on tagasi tulemas meile Eestisse ja võib-olla Lõuna-Eestisse jääb, siis siin on tööd palju. Sulo, kas tulete tagasi? Nüüd ma olen juba Taanis seitse pool aastat elanud ja mõtlesin, et eks ma üritan natuke aega veel siin elada valt, sest kooli on läbi, et otsest vajadust mul siia jääda ei ole ja noh, eks ikka vaikselt kodumaa tagasi ka, et eks see välismaal elamise kogemus on piisavalt suur praeguseks, sest ma vahepeal õppisin Hispaanias ka veel nii, et seda tunnet ei teki, et midagi tegemata jäi välismaalt. Kui oluline see välismaal õppimise kogemus on ühele klassikalise kitarriõppijale? Muusika õppimisel üldiselt ma arvan, välismaal õppimine noh, ma soovitaks igale tudengile seda, kes kasvõi Tallinnas muiste akadeemias õpib, kas või vähemalt üks meister kuskil välisriigis teha, sest see lihtsalt laiendab nii meeletult palju silmaringi. Seda märkasin ise ka niimoodi, et alguses ma Taanis õppima hakkasin, siis ma sellest kohe nii väga aru ei saanud, aga siis ma vahepeal pool aastat Hispaanias õppisin, siis tuli see vahe nagu väga selgelt välja kohe igas riigis on see billile lähenemine hoopis teistsugune ja iga õpetaja kasutab ikkagi mingit oma käekirja ja oma metoodikat ja see piirkonniti on ikka väga erinev. Ja noh, muidugi ka see üleüldine kultuuriruum, milles sa oled, kus kontserditel käia saad, mis mängijad ansamblis ymberringi mängivad ja nii edasi. Et noh, see on ikkagi väga-väga hea kogemus ja annab ma arvan, et Vahur kubjas saab sellega vabalt nõustuda, minuga. Pahur, milline üldine seis on kitarriõpetusega Eestis? Meil on väga palju kitarri, õpilasi Tallinnas siin regioonis ja neid tahab ainult juurde tulla uksest ja aknast ja ära ei mahu. Õpetaja kohti nüüd siin Tallinnas võib-olla nüüd nii palju polegi üle, kui välja arvata Tallinna muusikakeskkooli ja Georg Otsa nimeline muusikakool, kus võiks küll olla rohkem nii õpetajaid kui õpilasi, nii-öelda see kesktaseme, pilt võiks olla natukene erilisem laste muusikakoolidest, kas siis tihtipeale ei minda edasi õppima. Ühesõnaga kitarri kesktasemel väga palju ei ole, et seda võiks olla rohkem. Ja kindlasti ma ootan ka Sulo kiivitite tagasi Eestisse, et võiks olla küll rohkem õpetajaid, kes õpetaksid kesktasemel. Eks mul see vaikselt mõttes mõlgubki, et natuke kesktaset ka proovi lõpetada. Kuivõrd eesti kitarristid omavahel üldse seltsiv, aga ma saan aru, et kesta on kitarriseltsi korraldatud sündmus. Ma kujutan ette, et ta ühendab Eesti kõiki professionaalseid kitarristide ja huvilisi või on siin veel arenguruumi? No siin on arenguruumi veel kõvasti. Ma mäletan, kui me alustasime selle festaga 13 aastat tagasi, sellele eelnes viis aastat kitarriõpetajat aasta seminaris nimetasime seda ja, ja siis me saime tookord kokku pühajärvel ja seltsi eestvedajaks oli tookord Kuldar kudugi, siis ta oli noor, ise entusiastlik ja siis tõmbas enda ümber kõik tudengid, panime nii-öelda tööle. Et üks ülesanne minule näiteks oligi, et organiseerida see esimene kokkutulek, pühar siis sain ruumid ja mõned sponsorid natukene. Ja tulemus oli meil selline fantastiline, et üle Eesti. Me saime viieks aastaks kokku peaaegu vist kõik õpetajaid, nii et kokku oli meid parematel päevadel ligikaudu pakkunud 30, kus koos õpilastega vahest isegi 50 inimest. Ja see kasvas välja selliseks omalaadseks festivaliks, millest siis loogiline jätk oligi siis sedasama fiesta tallegi. Arvad, et samas hakkas nagu ammendama see koolitusepool, sest noh, ega meil ütleme neid, kes siis nagu sõna oleks võtnud ja loengutel, kas esinenud neid nii palju ei olnud. Ja ka kontakte välismaal oli vähe. Siis tundus, et loogiline jätk ongi viia kitarr nagu suure publiku ette rohkem ja tehakse korralik eesti kitarrifestival. Tookord me olime siis esimesed, need on siis tulnud juurde teisi kitarrifestivale, näiteks Tallinna kitarrifestival, mis on orienteeritud, on nagu rohkem, mis turistidele või laiale üldsusele, aga see pakub kvaliteetset programmi. Ja on muidugi Viljandi kitarrifestival, kus on siis folki muusika noh, eeskätt ja noh, ka teised ütleme seal traatlitega pillid. Ja midagi toimub just praegu ka Pärnus. Ja Pärnu on ka, nagu ilmutab aktiivsuse märke, seal on, ma tean, on paar inimest, kes tahavad siis ka kolada täitsa oma festivali, et noh, võib-olla see ongi nagu, et üks ma näen nagu märke, et tekib selline suuremate linnade nagu minifestivalid, et meil siin Tartus on ka nagu väike väike mõte, aga samas ei ole nagu ka neid võib-olla liiga palju mõtet tekitada, vaid ikkagi püüda hoida alles seda sedasama festival, kitarr ära kasutada, et põhjus on nagu see, et viia see kitarr ikkagi ka sellistesse kohtadesse kitarrikontserdilt sellistesse kohtadesse, kus muidu neid, et võib-olla ei olekski jäänud noh näiteks siin sellel festivalil raames käisime Vastseliinas palgas on muidugi seal on küllaltki aktiivne seltsielu ja festivale on alati sinna viinud kontsertidega kitarrifestival kestadele, kitarri maadlen aga edaspidi näiteks viia teistesse kohtadesse ka ikkagi, et see on festivali üks eesmärke tuua koju kätesse kitarrimäng klassikaline kitarrimäng. Kuidas Tallinnast paistab Seltsimise küsimus? Et võib-olla veel lisaks, et kindlasti on ka Tallinnas, Heiki Mätlikes on väga tublit tööd teinud on kutsunud palju artiste meistriklassi, korra meistri meistriklasse korraldanud ja Peep Peterson ise on tubli korraldaja Tartus, et eks seda aktiivsust püütakse siit ja sealtpoolt välja näidata, et aga jah, arenguruumi kindlasti on, et miks mitte kestvalt Kitaga korraldada võib-olla veel suuremalt ja leida rohkem rahastust ette, ma saan aru, et ka siin on probleeme lahendada igasugustel tasanditel. Kui ma teen nüüd vahekokkuvõte meie jutust kitarri vastu, on selline üldine väga suur huvi Eestis. Aga rääkides nüüd päris kõrgtasemel kitarrioskustest, siis ikkagi jääb õpetajatest puudu ja ikkagi on vaja ennast välismaal rohkem täiendada. Jah, tõesti, ta, nii on enne võib-olla mainimata see, et meie eesti kitarri õpetajale tähendab see olukord seda, et ühe kitarriõpetaja ümber on tohutu arv õpilasi ja töötatakse väga suurte koormustega seal probleem, et see tähendab ka natukene siis seda kompromissi kvaliteedi arvelt. Et nüüd tegeleda ühe, ütleme selle heade eeldustega mängijaga ta õpetad hästi mängima, see tähendab tegelikult sellel õpetajal peaks olema hulga väiksem koormus kui meil sageli praegu Eestis on samas ka muidugi see, et õpetaja peaks suutma ise mängida, hoidma ennast ka nagu vormis, aga, aga praegu on küll niimoodi. No ma ei tea, kuidas sa suudad seal. Et palju seal see koormus on 40 tundi nädalas ja ainult väiksem vä? Ma olen nõus ja et see koormus on ebaproportsionaalselt ühele inimesele läinud, et selle tõttu ma ka enne rääkisin, et võiks olla küll noori, kes on läinud välismaale õppima ja kes võib-olla tuleksid tagasi. Et tööd on Sulo, ega see nüüd ära ei hirmutanud, täis. Eks ma olen ju Peebuga neid vestlusi parem omavahel natuke pidanud ja teiste tuttavate kitarri õpetajatega Lõuna-Eestist olen ka rääkinud, eks see olukord on mulle teada, noh muidugi ma nii päris täpselt ei adu, sest ma olen ikkagi nii kaua ära olnud, et seda päris Eestis elamise olukorda see on, mul juba kuskil hakkab siukseks kaugemaks mälestuseks muutuma, aga noh, eks ma olen kindel, et kui ma peaks tagasi, siis niisugune aklimatiseerumisperioodi mul ootab ees, aga aga põhimõtteliselt ma olen selleks valmis, et see seis on selline, Eestis on. Ja noh, Eestis tegelikult klassikalise kitarriõpe on ju üsna lapsekingades ta ei ole meil nii kaua olnud, kuna kus kaheksakümnendatel konnales hakati õpetama ju laste muusikakooli tasemel. No mõnevõrra varem siiski kuuekümnendatel tekkisid esimesed mängijad ja Edalict koondunud Tallinnasse pigem, aga jah, kuskil seal kaheksakümnendatel siis tekkis nagu plahvatusena järsk, suhteliselt õpetaja tuli rohkem. Jah, see on küll õige. Ma kuulasin enne sind sula nagu arvamust, et jah, meil on see olukord selline nagu Euroopa poolt, vaata siis me oleme küllaltki ääremaal ja see ongi just see põhjus, mispärast nagu peaks minema nagu väljapoole noh, midagi teha ei ole, et Eesti on väike. Et noh, kui meil siin praegu on hetkel kitarristid ühe käe sõrmedel, noh, kui neid tuleb ju kahe käe sõrmedel, siis juba tekib see. No kas jätku publikut, eks ole, et juba see tähendab seda, et sul peab olema kontakt välismaalt, kui on hea mängijaid, siis peaks olema omaagentuur, kes sinu vastu huvi tunneb ja, ja see kõik tähendab seda, et ikkagi need paremad peavad sind ühel hetkel välja minema, proovides murda kurnast või läbi lüüa kuskil mujal riigis. Milline on see kõige soodsam paik ühese, tõeliselt heale interprojektile, kus oleks tal, kui tal oleks läbi, siis ta võiks selle karjääriga elada. Eks seda on kombanud erinevad õpilased, et on meil päris palju juba eestlasi, kitarristide, kes õpivad välismaal, et on Dimitri Timošenko Turus lõpetanud, nüüd ta juba õpib Šveitsis Bogdanov juures, siis on Šotimaal, on Kristiina vot siis on Taanis on eksju Sulo kiivid ja Kirsi Tilk siis on, Saksamaal on neid kakskolm Kristjan Tamme Klepsimak ja ma arvan, Pabraks tunnustanud kellelgi veel, et raske on valida, mis nendest parim annet, neid kitarri pedagooge on veel väga palju ja mängijaid on veel teisigi, väga häid, kelle juurde minna õppima, et eks see on selline õnneasi ka natukene. Ennem ei tea, kui oled järgi proovinud ja eks siukest kitarri, mängijate mekad kui sellist otseselt olemas ei ole ju, nii et minnakse niisugustesse kohtadesse, kus sa arvad, et võib midagi rohkemat olla ja eks siis kohale jõudes vaatad, kas on või ei ole. Aga kuidas teile tundub, kas ei ole näiteks niimoodi, et suuremates maades nagu näiteks Hispaania Saksamaad, et on nagu mingis mõttes seisak tekkinud. Et see koolkond on, on nagu vana ja nagu kaitseb iseennast uute tuulte eest või mis sa arvad, Sulo? Jah, sest mina olin, viljas õppisin ja näiteks Siim kartava, kes Tallinnas õpib, tema oli Granada, mis on see viljale üsna lähedal ja noh, see koolkond on üsna sarnane see vilja Kanadaga ja ütleks, et kogu see Lõuna-Hispaania Andaluusia koolkond, kuna Nemad peavad ennast ikkagi sihukeseks flamenko kitarri hälliks, siis neil on juured ikkagi väga sügaval. Näiteks vilja konservatoorium, kus ma õppisin seal, ma kujutan ette, et kogu õpilaste arvust äkki iga viies oli kitarrimängija. Nii et seal oli vist kas viis professorit ja 60 mängijat, kui ma ei eksi ja tase oli ikka meeletult kõva. Nii et kui sul on sihuke meeletu armaada seal kõrval, siis loomulikult seal üksinda midagi radikaalselt teistmoodi teha on väga raske, sest noh, kõik need, kes itaallased ise on, nende jaoks on see nagu hane selga vesi. Kui sa tahad seal midagigi radikaalselt teistsuguste nende jaoks kõik juba toimib, süsteem on selge ja noh, miks peaks midagi muutma, kui see katki ei ole, just? Mina olen Itaalias õppinud viis aastat ja minule sealtpoolt vaadatuna tundus asi üsna kirju, et mina ei oska öelda, mis asi on tänapäeva kitarri mõistes itaalia koolkond, et sellist asja ei ole väga palju, koolkondasid kas või konservatooriumis, kus ma õppisin, oli viis õppejõudu ja sealt linnast 50 kilomeetrit põhja poole järgmised kaheksa õppejõudu. Ja ma julgen öelda, et need 13 õpetajad olid väga erinevad nende kontserdit kuulates. Nende õpilasi kuulates võis jääda mulje, et tegemist on terve Euroopaga, kes tuleb kokku, et väga tõesti erinevad arusaamad muusikast ja muusikalised väärtushinnangud ja kus ühes konservatooriumis võis õpetada viis õpetajad, kes olid üksteisest väga erinevad. Aga näiteks, kuidas sulle tundus, õpetamise metoodika oli ka siis siin, kui erinev? Õpetamise metoodikad, mängutehnilised nüansid absoluutselt kõik on väga erinev mõne õpetaja vahel, pigem pidin mõtlema, et mis need sarnasused on, need mõlemad mängisid kitarri. Et mis, mis see ühisosa siis on, eks ole, kitarrimäng? Ja et Itaalias ja ma nägin ka seda mitte ainult kitarristide juures, ka paljudel teistel erialadel selliste uuenduslikkuse ja selliste muutumise soovi, et see mulle seal selles konservatooriumis väga meeldis, kus me õppisime, õppisin Niinu rota nimelises konservatooriumis. Täna sain Taanist enam sama kogemuse, kuigi see kool oli palju väiksem ja Taanis üldse. Kitarrimängijaid on loomulikult vähem, aga taaninga sihuke hästi kirju, sest On palju neid, kes tahavad ainult vanamuusikat mängida või õpetada ja on palju neid, kes näiteks meie enda õpetaja oli niisugune, et ta üleüldiselt kõiki stiile valdab hästi, aga kaugelt tema lemmik on ikkagi uus muusika, nii et uue muusika peale on ta niisugune väga suureks. Milles üldse seisnevad, need uued tuuled kitarrimuusika mängimises? Ma kuulasin seda juttu ja mõtlesin koolkondade peale. Ta on alati võtab mingi aja, kui mingisugune idee nüüd läbi lööd, et selleks on ka päris päris pikka aega vajalike, et noh, on Pille kindlasti, kus, kus enam ei räägita seal mingitest muutmise vajadustest või pianistidel, on selge, et kuidas, mis sõrmedega heliredeleid mängida või veel sügavamale minnes Naatan, kindel järjekord, kuidas midagi õpitakse, aga meil on see pilt, selline erinev on erinevad nagu lähenemised tehnikas ja, ja see võtab aega, et see nagu paika loksuks, et noh, selleks on vaja tekitajaks lihtsalt tugev koolkond, kes siis nagu laieneb ja hakkaks mõju avaldama ja võib-olla siis 100 aasta pärast on see kitarri Münk tehnilise poole pealt täiesti valmis, et et mis te arvate. No mina nagu tooksin välja nii-öelda nende uuenduslikuste poole pealt seda, et selles konservatooriumis, kus ma õppisin paljud erialad püüdlesid selle poole, et olla nii-öelda oma bakteriga rohkem kooskõlas et tuua välja rohkem ennast ka pianistid, võib-olla seal oli klaveriõpetajaid rohkem kui kitarri õpetajaid, aga ka nii mõnigi klaveriõpetaja oli väga nagu seda meelt, et natukene purustada seda klassikalist hoiakut, et peaks mängima, peaks õppima kuidagi ühe koolkonna moodi, et seal olid kohe teistmoodi tuuled. Et loomulikult kõikidel pillidel nad kompavad piire ja see kõik liigub edasi, aga aga ütleme, see mingisugune niisugune tehniline baas, puhtalt füüsikaline lähenemine, kuidas oleks nagu lihtsam, et see meil kitarrimängijatel võtab veel minu meelest võib-olla siin Eestis nagu natuke rohkem aegadel Olen nõus, et sellele on palju metoodikaid kirjutatud ja kirjutatakse veel, et siin on tõesti ruumi. Ja kui ma võrdleksin kitarri näiteks teiste orkestri instrumentidega, siis mulle on jäänud üleüldiselt selline mulje, et vaadatakse märksa aktsepteerib oma pilguga kitarrimängus rütmi ja klassikalise maailma lõimumist. Et näiteks, kui sa oled seal orkestri instrumendi peal, näiteks mängid seal viiulit vioolat, siis ollakse rohkem konservatiivsemad ja jäädakse nii-öelda rohkem. Kas klast muusikalise rütmimuusika juurtega kitarrimuusikal, praktiliselt iga kitarrimängija, kes mängib näiteks klassikalist kõrgel tasemel, oskab ka üsna hästi rütmimuusikat mängida, sest väga paljudele on ikkagi mingi hetk nende õppija aastate jooksul on tekkinud momente, kus tahaks lihtsalt tuure kammida või ma ei tea kellegi bändi loo ära õppida või midagi sihukest, et praktiliselt ikkagi iga klassikalise kitarrimängija oskab mingil tasemel rütmimuusikat ja kui vaadata seda kaasaegset klassikalise kitarri repertuaari, siis on rütmimuusika mõjud on ikkagi päris suured. Ilmselt siin on ka põhjus, miks kitarr nii populaarne on. Et see on ju kõige tavalisem rütmimuusikainstrument, mida bändi tehes on vaja. Ükski ja mida on väga lihtne lõõsak õhtule kaasa vedada ja seal lihtsalt sihuke hästi muhv instrument isend. Noh, jah, see on kogu aeg olnud nii tegelikult, et ega siin midagi uut ei ole, et igal sajandil nagu oma popmuusika, mis jätab jälje lihtsalt sellesse ja seda me neid kokku nimetame klassikaliseks kitariks ja me ei tea, kuidasmoodi see tarimaks 100 aastat pärast meid välja näeb, et ilmselt, et eile ma sain nagu tegelikult vihjese vaatasin seda Göteborg kombo tuua, et sellel pool kavali, ütleme, popmuusika mõjutustega, mängisid Apatjas mängisid klassikat ega lõpuks oli selline, tunnen nagu vahet ei olegi. Et muusika on üks ja oli tehtud lihtsatest meloodiat vist väga võimas töödeldud ja improviseerida sinna juurde, et see on ilmselt selle meekitarrimängu üks tulev kindlasti head, kaovad ära, need nagu piiritleb seal mingi 100 aasta pärast, siis näeme, et mis siseneb. Tähendab meie muidugi näe, aga sellest, millest on väga kahju. Aga jah, see pilt on muutunud kogu aeg. Võib-olla just õnneks, et meie oleme need, kes saame nüüd seda, seda ja seda muidugi. Kuidas siis seda kokku võtta? Kitarrimäng ei ole valmis, see muutub, kogu aeg on äärmiselt populaarne ja ka kõrgtasemel on veel palju ära teha. Mina ütleksin, et ühe kindla märksõna, et olla avatud uutele asjadele noortele inimestele uutele tuultele eksperimenteerida, katsetada uute asjadega, aga samas väärtustada vana ja osata neid kahte nii-öelda siis ühendada. Jah, väga hästi öeldud. Jah, ja mina ütleks veel noortele õpilastele vähemalt nii palju, et, et laske ennast inspireerida mitte ainult kitarrimuusikast, vaid absoluutselt kõigest muusikast, mis teil ümber on, et kõik muusika, mille taha sõrmed jäävad, kuulake läbi sest inspiratsioon võib tulla täiesti ootamatutest kohtadest, tegelikult. Aitäh heligaja vestlusringi tulemast kitarripedagoogid Peep Peterson, Vahur Kubija ning Skype'i teel ühenduses olnud kitarrimängija Sulo kiivid. Festivalil kestad. Taara on jätkumas Helikaja saate lõpetuseks muusikauudiseid maailmast, neid vahendab nelevastenfelt. Muusikauudised maailmast muusikauudised esimesel novembril sorry, 92 aastaselt Eesti päritolu pianist ja kirjanik Käbi Laretei. 1922. aastal 14. juulil sündinud Käbi Laretei ei, isa oli Eesti vabariigi saadik NSV Liidus ja Rootsis. Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti vabariigi 1940. aastal, põgenes Käbi Laretei. Ta ei koos emapoolsete vanavanematega isa Heinrichi juurde Rootsi, kuhu elama jäigi. Juba Tallinnas elamise ajal klaveriõpinguid alustanud Laretei jätkas õpinguid Rootsis Gottfried puunija Ani Fisheri käe all. Laretei esines pika pianistikarjääri jooksul Suurbritannias, Rootsis, Lääne-Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides ja esitas peamiselt kaasaja heliloojat loomingut. 1950.-te aastate lõpus kohtuste Rootsi filmirežissööriga Ingmar perimanniga kellega abiellus 1959. aastal. Paar lahutas abielu 10 aastat hiljem. Käbi Laretei mängib kaadri taga klaverit Bergmani filmis Sügissonaat. Samuti mängis ta abikaasa filmides väikeseid rolle. Ta on kirjutanud ka raamatuid oma elust ja muusikast. Kast. Tuntud itaalia filmi, televisiooni ja ooperilavastaja Franco Tsefirelli on asunud võitlusesse Milanos asuva laskaaloo päriteatriga. Küsimuseks on CF IRL-i poolt 2006. aastal Milanos lavale toodud Giuseppe Verdi ooperi Aida lavastus, mis nüüd hiljuti Kasahstani ooperile müüdi ja esietendus peaks toimuma juba 19. novembril. Nimelt müüs La Scala ooperilavale toomise õigused Astana pärile ilma et seda oleks tsehhi Rälliga arutatud ja nüüd ähvardab viimane, las skaalat kohtuga. Tsehhi ralli on seisukohal, et selline liigutus onlaskaala poolt ülimalt ebaeetiline ja sellega üritatakse tema panust erinevate La Scala ooperilavastuste lavaletoomisel kustutada. Las skaala omakorda on sügavas hämmelduses tsehhi IRL-i avalduse üle. Teatri esindaja sõnul kuuluvad CF IRL-i Iida lavastuse õigused juriidiliselt 100 protsenti ooperiteatrile ja seega peaks teatril olema vaba voli otsustada, mil moel oma omandit kasutada. Lisaks pakuti 90 üheaastasele tsehhi rallile võimalust sõita Ta koos assistendiga Kasahstani ja osaleda seal Verdi Aida lavale toomise protsessis. CF IRL-i toetajad on aga seisukohal, et teater oleks pidanud oma veteran lavastajaga, kelle käe all on La Scala laval ei jõudnud kokku 21 lavastust. Palju au paklikumalt käituma. Vanamuusikaspetsialist shordis vall keeldus Hispaania rahvuslikust muusikapreemiast sest ta ei aktsepteeri Hispaania valitsuse kultuuripoliitilisi otsuseid ja ta süüdistab Madriidi erilises huvipuuduses kultuurielu ja tuuri tegelaste kaitsmisel. Auhind, millest sa vall keeldub, on väga prestiižne ja selle rahaline väärtus on 30000 eurot. Ja lõpetuseks rõõmsamat. Hiljuti avalikustati Saksamaal Echo Classic preemia saajad ja ega suuri üllatajaid sel aastal ei esinenud. Parimaks lauljaks tunnistan, et annan need trepko ja elutöö. Preemia pälvis detsembrikuus 85 aastaseks saav Nikolaus Arnold kuur. Parimateks instrumentalistideks tunnistati pianist Marc-André lään, flöödimängija Emmanuel Pallüüd, tšellist Jan maakler, vioolamängija ta pead Zimmermann ja viiuldaja Frank Peter Zimmermann. Aasta dirigendiks tunnistati D aga Janniknesese käänd. Kõikide Brereeritutega saab tutvuda EKO klassiks kodule. Ja selline oli tänane heligaja selle toimetus, Liina Vainumetsa teostas tehniliselt Katrin maadik. Soovime uusi muusikaelamusi algaval nädalal.