Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab. Täna, head kuulajad, oleme teiega koos tulnud selle inimese lastetuppa kelle töödest ja tegemistest nüüd täiskasvanud inimesena on öeldud, et temal on tugevad ja selged toonid. Sujuvad harjundid. Et tema tehtud pilt ei tüüta kunagi ära ja et pilt üldse peaks olema. Ma selline et ka tükikest oleks võimalus teistmoodi alata näha. Temas on maalilist korrektsust ja ise on ta öelnud, et maalimine on huvitav, raske ja magustegevus. Et sinna läheb kogu energia. Me oleme täna juttu puhumas teiega, Tiit Pääsuke. Öelge, palun, kas see nõnda kena perekonnanimi, kas see on teie perekonnas juba kaua aega olnud või on see tulnud ka tolle eestistamisega? Siis, kui võeti endale mõne keerulisema või natukene võõrapärasema nime asemele niisugune puhas eesti nimi? Ma olen oma sugupuud uurinud ja ja nii mitu põlve ikkagi on see nimi isa kaudu tulnud esile, see on niisugune Põhja-Viljandimaa Suure-Jaani kant jõudnud, aga tõsi küll, ma ei tea, kust kaastasena tulnud ema sugupuud, ma olen küll rohkem uurinud ja seal see nime muutus on. Ajad viivad sinnamaale, kus perekonnanimi on kadunud või muutunud üheks niisuguseks imelikuks nimeks nagu on olnud ja ma ei leia sellel muud seletust, kui seal Viljandi taga pärnu poole nöödi raba, et võib-olla see on tulnud sellest kahanemist. Aga isa, pääsukese sugupuud, ma ei ole nii paljudel uurinud. Teie päris niisugune isa vanemate talu Viljandimaal ja mis nime see kandis või olete rohkem olnud emapoolsete vanavanemate juures? Ja sellepärast, et mu isa isa suri, kui ma olin aastane ja mul ei tulenenud äkki meelde, mida, mis selle talu nimi seal vihi küla oli. Aga Ma olen kuulnud, et nüüd nimetatakse seda pääsukese taluks, kuigi seal ei ela pääsukesed enam ammu. Aga minu lapsed on seotud ema taluga, seal võhma külas, karjamaa, talu, võhma, küla kõige lõunapoolsem talu umbes 12 kilomeetrit Viljandist põhja poole. Te olete syndinud Põldsema? Jah, see on niisugune ehk niisugune tüüpiline põlvkonna saatus või mul isa. Tema on nagu ma ütlesin, maainimesed, aga mõlemad kippusid maalt ära ja isa õppis Põltsamaatööstuskoolis ja see oli tol ajal nii kõva pool, et sai sealt nii hea metallitöö hariduse. Ta sai töökohad Tallinna lennuväljal ja see oli enne sõda, aga siis, kui venelased hakkasid kohaselt Eestisse tegema, siis isa sai aru, et ega seda lennuvälja rahule ei jää jätta ja ma ise mäletan tema sõnu, et ta on ise mulle öelnud seda, et tema venelastega töötama ei hakka ja koolitas ennast natukene läks Põltsamaa-alale tagasi, kus ta sealsamas koolis, kus ta isa oli õppinud, sai õpetajaks ja, ja nad olid minu emaga äsja abiellunud ja olidki saal, kui sõda algas ja mina sündisin. Kui sõda algas, siis teie olite alles isa ja ema poolt oodatav esimene laps ja jutustasid, et üks pikk matk on teil koos emaga tehtud seal küll, jah. Kummaline, et koolis oli, seal räägin oma ema jutustas järele Põltsamaatööstuskooli lõpupidu, kui tuli teade, et sõda on alanud ja poisid ei tohi laiali minna ja neid hakatakse sõjaväkke võtma ja siis mul isa otsustas ema, kes kolmandat kuud ootas mind nagu pärast välja tuli ja siis minna vanaema juurde Viljandisse, see on umbes 60 kilomeetrit ja selle siis matka ma olen nüüd oma taas kaasa teinud. Ta mäletab täpselt, et kell üks öösel hakkasid minema ja hommikul kell kaheksa olid Viljandis, et ega ta eriti ei jõudnud enam käia peale seda ja siis nad ööbisid. Noortel inimestel ei soovitatud sel ajal kodus ööbida, meie talu oli tee ääres ja nad ööbisid metsas võsas. Käisidki kodunt läbi, aga ööseks olid metsas ja see minek oli ka üsna kohutav. Ta rääkis, et niuksed sõjaväe kolonnid tulid vastu vene sõdurit. Siis kui nad kusagilt majadest mööda läksid, siis kardinad liikusid, inimesed ei maganud nähtavast. Üldiselt, mu ema läks veel tagasi mõne kuu pärast ja siis oli see tema töökoht, Põltsamaa haigla oli puruks pommitatud, tee ääres olid mootorrattad ja sõdurite saksa sõdurite laibad. Ja vahepeal on olnud üks suur lahing Põltsamaal, nii et see tulekuma Viljandisse paistis või sinna meie kodus, aga kõik seda noh, ma kujutan ette, eks ole, kui last ootav noor naine samal ajal ta ei tea, kas mees viiakse, võetakse sõjaväkke või? Rääkima, et ema on öelnud, et ma olin ja ma ise ka mäletan, et ma olin kohutavalt närviline ja, ja niisugune hirmunud laps. Aga tõenäoliselt see on nagu siis emaelamused. Et ma olen temalt siis see läks küll hiljem üle, aga, aga mul on isegi umbes 15 eluaastani ausalt öelda, ma nägin kogu aeg sõda unes mingit lennukite allakukkumist ja nii edasi. Milline teie esimene mälestus iseendast? Vot siin ongi nii raske ette kujutada, kui inimene on suhteliselt hea fantaasiaga, ma ei ole kindel, need pildid, mida ma praegugi veel näen, kas on minu silmade läbi nähtud või on see mul kodus kuuldud jutud aga ma siiski väidan, et ma mäletan seda aega, ma ei tea, kas see on võimalik, et ma olin kahe või kolmeaastane, kui ma joonistasin veel niimoodi, nagu inimesed tõepoolest näevad, ma joonistasin jala testpildi tagurpidi, mul on täiesti meeles, mäletan oma kodu, oma tuba, mäletan seda, kuidas joonistasin mingi linnu, pöörasin ta ringi, ütlesin pilt valmis ja nõudsin ema käest uut paberit. Seda ma nagu mäletaks, aga ma küll ma pidin siis alla kolme aasta vana olema. Aga üldiselt need mälestused on küll niisugused kummalised. Kodu oli niisugune nagu turvaline koht, kuigi ma kartsin sealgi ei tea mida. Aga kui ma välja läksin, ma nägin. Ma esimene kord, kui ma mäletan, et ma olin üksi õues. Minu eest läks rästik läbi, kui ma seda rääkisin, teistele mitte keegi seda ei usu, kõik väidavad, seal ei ole kunagi olnud vastikuid. Ja ma olen siiamaani veendunud, et ma nägin seda siis külmalt teinekord välja, läksin käest peksa, kukk hüppas pähe ja meil oli õudselt kuri kukk seal ja siis mulle tundus, et maailm on nii ohtlik, ei või üldse tuvastasime. Seda siis vähemasti usud, nii et kukk teid natukene klohminud ja seda ausalt öeldes olime jama, kukk meil oli ilmselt, et ära elada ja kaks väikest last oli siis pärased. Meil oli oma lehm ja, ja mõni kana ja üks kukk seal Põltsamaal oli õpetajatel, õpetajad pidasid loomi toime tulla. Milline see esimene lapsepõlvekodu oli, see oli puumajas esimesel korrusel, suured puud olid aknad, aga see oli selle mu isa, töökoha tähendab tolleaegse Põltsamaatööstuskooli õpetajate maja, Põltsamaa tööstus, Colo oli endine Aleksandrikoolihoone Kaarlimõisas kaks kilomeetrit Põltsamaalt Kamari poole nagu eesti kodu ikka huvitavaid, mäletan sealt ainult niisuguseid värvilisi asju. Ma mäletan ema enda tikitud patju, ma mäletan vaipa. Ma mäletan, kirjutas laua värvi, mäletan, et meil teine tuba, Me elasime ühes toas, teine tuba oli tühi. Nähtavasti see üks tuba oli nii suur, et me vahtisime sinna neljakesi elama. Teine tuba oli tühi ja seal kuivatati mõningat vilja, kuivatati herneid, siis oli seal õunu. See lõhnas hästi ja paljajalu oli näiteks herneste peal väga huvitav käia. Teie mälestused on kõik seotud kujunditega, kas siis tema poolt tehtud padi või mingi vaip või mingi tikitud rätik kirjutas laua värv. Ja juba see, et te ütlesite, et alla kolme aastat tahtsite joonistada ja nõudsite järjest uusi pabereid. Aga kui need teie õed, kes olid teist nooremad ka juba sellised mängukaaslased olid ja kas te siis omavahel Seltsisite või olid mingid teised sõbrad niisuguses pisikese poisipõlves? Seevastu on, nagu ikka mul on minu ja noorema vahe on küllalt suur seitse aastat, et ma õieti hakkasin siis juba kooli minema. Mulle tundub küll, et ma selle vanema ega ei saanud hästi läbi, aga aga nooremat tõde hoidsin. Aga eks me ikka tülitsesime rohkem ja kui neil ei olnud siiski niisuguseid huvisid nagu minul, et ma ikkagi kui ma joonistada tahtis, ma joonistasin ikka üksi. Kes lastega rohkem tegeles isa või ema? No ma arvan, et ema, meie elu on lapsepõlves muutus nii palju kordi, nagu ma ütlesin, ma elasin alguses Põltsamaal, siis elasin terve sõja elasin maal, siis ma olen elanud Tallinnas laial tänaval, siis Tatari tänaval totudega tänava kõige puhkemas majas, Tatari 21 p. Meil oli nii kitsas ja need kõik olid niisugused ameti ja ühiskorterid, et et isa otsustas maja hakata ehitama. Ja sel ajal oli see paistab kuidagi võimalik teha tööd ja ehitada maja ja kasvatada lapsi, aga mulle siiski tundub, et ei saa, tegin nii palju tööd ja ehitas ise, et lastega tegeles ema. Aga selle ehitamise aja me olime hästi palju maal ja meie vanaema tegeles meiega. Nii et selline tõeline lapsepõlvemaa, see oli siis Viljandimaal suvel suvine aeg, vanaema ja selline piiramatu vabadus. Seal ikka on, meil olid ette antud mingid piirid ja me pidime küsima luba, aga muidugi lapsele piisab. Ega tal ei ole vaja ju mitmeid kümneid kilomeetreid, meile piisas sellest mõnest kilomeetrist või mõnest 100-st meetrist, kuna seal olid metsad ja heinamaad ja Augsi järv kilomeetri kaugusel ja lastega, kõik need lapsepõlve mälestused on mul ikka sellega seotud, ma ei mäleta üldse talve, näiteks oleks olnud talvel, ma ei olnud maal siis ma käisin juba koolis ja Tallinna talv on teadagi. Ühe korra. Mul on linnast niisugune võimas mälestus, et me tulime. Mul oli väga tuttav see Tallinn, Viljandi rong, Sürgavere jaamast oli maha minna seal kitsarööpmeline rong siis veel. Ja me tulime Tallinn-Väikse jaamas maha. Sügisel ma olin terve suve olnud. Ja vihma 100. ja ta jaamahoone ees ootas kaks sõiduvahenditeks Takso Pobeda, auto ja üks voorimees. Ja see oli, see võis aastal 40 80 49 olla minu meelest neid voori mehima pärast enam ei mäleta seal. Ja, ja küsis mu käest, et kumba me valime, meil oli Tatari tänavale vaja tulla ja ma ei osanud midagi öelda. Siis ema läks, küsis, rääkis nende mõlemaga, nähtavasti uuris, kumb odavam on ja me valisime voorimehe. Ja sõitsime siis Tallinn-Väikse jaamast mööda Pärnu maanteed Tõnismäele, Pärnu maantee oli toovat poole kitsam. Eks ole. Trammitee oli keskel, vihma 100., kalesi, kumm oli üles tõstetud ja, ja mool vihma peegeldused ja õieti see hobuse kapjade seal meil oli maal alati hobune ka siis kui seda ei tohtinud olla, sest mu vanaisa õpetas hobuseid adra ja ees käima, ta oli nagu õpetas kolhoosi hobuseid välja tööd tegema ja, ja mitte autot kartma ja nii edasi. Ja meil olid alus kogu aeg vähemalt kaks hobust, aga aga see hobuseraudade kõlin, kuna kividel, mu meelest Pärnu maanteel ei tookord veel munakividega kaetud, see oli niisugune eriline heli, seal. See oli, talle sõime ja viimane vist viimane voorimehe sõit. On teil oli selles mõttes nagu õnnelik see lapsepõlve, et isa siiski ei võetud suurde sõtta, et see hetk, kui ta siis lõpuks Saksa sõjaväkke mobiliseeriti, et see oli ka ainult väga lühikene episoodiline. Ja teda kui õpetajat ei võetud terve sõja ajal ja lõpuks siis kui võeti, siis olid ohvitserid ütlesid, et vaadake ise, kuidas te hakkama saate ja siis nad peitsid oma tissid, viskasid kuskile mõisa veel kirjeldus, kuidas ta kusagile maantee alla kivid alla või toru sisse peitis, selle püssi ja siis kadusid taludest saada riided selga ja kuna ta oli kusagil Tartu lähedal või Lõuna-Eestis, siis tal ei olnud sinna Viljandisse võib-olla nii pikk Ma tulla. Ja siis oli sõda läbi. Kui te olite maal ja see maa loodus, see ilmselt on üsna palju mõjutanud ka teie tööd täiskasvanuna kunstnikuna, aga kui te suhtlesite inimestega seal vanaisa vanaema, kes oli siis need poisi jaoks selline lähedasemini? Ma ei oska öelda ikka vanaema poiste jaoks ikkagi emad ja vanaemad-vanaisa oli hästi vaikne ja kinnine ja ka niisugune töömees, minu suguvõsas on kõik naised nii aktiivsed, et varjutavad siis mehi, kuigi ma jälgisin, vaatlesin ja ma mäletan, et ma jälgisin, vanaisa läks, tegid tiiru, see oli niisugune väiketalukoht mingi seitse, kaheksa hektarit, selle kohta öeldi, et niisugune noh, sel ajal, kui mina mäletan, kolhoosiajal ei öeldud enam midagi, aga enne seda öeldi, et see on nagu ühe või kahe hobuse talu. Käis mööda põlde, võttis mingi peade vilja kirikus üles, proovis siis kas teraan küps ja tõi selle viljavihu siis tuppa ja pani oma voodi kohale seinale, nagu ma mäletan seda, et ma igalt poolt vaatasin, mõtlesin, et miks ta küll nii teeb seal noh, see oli niisugune lugupidamise küsimas, aga loodus on niisugune võimas, vähemalt minule ta jätab nii sügava elamuse, et ma ei ole õieti kunagi sellest loodusest otseselt inspiratsiooni saanud tundunud looduse kõrvale iseendale niisugune väga jõuetu ja ja väike ja et ma ei suuda midagi teha, sellepärast mul nagu kunstiga kunstid tegemisega ja kunstiõppimisega ja kõige sellega, mida minu kunstnikuks arenemisega on seotud ikkagi talv ja need inimesed, kellega ma suhtlesin talvel ja siis eelkõige see Tartu Kunstikool Aga need fragmendid loodusest, näiteks, mis läbilöövat teie kunstnikut töödes väga paljuski ütleme linnumotiiv, kas või üksikud tiivad seal mingi ütleme, kalade motiiv, see on seotud mingite konkreetsete nägemustega või olukordadega või, või see on kuidagiviisi tulnud teistmoodi teie juurde. No tõepoolest on vist küll, ma mäletan, kui ma kunagi maalisin inimesi nüüd nüüd ei ole nad oma piltides niisugust rolli nagu siis aga seal alata d enamjagu kõikide persoonide taga oli keegi oma, maalisin mälust kedagi ja küllap need loomad ja linnud on ka. Ma tunnen ja armastan loodust lapsest peale ja käisin siis isaga kalal ja tunnen rohkem kui keskmine eestlane Eesti talu ja nii edasi, aga tõenäoliselt vot seda ma ei oska seletada, kui mu maalimise aneerija, mu, mu enda isiklik eelistus, ma tahan näha piltide peal vormi, heledust ja tumedus tugevaid kontraste siis mingisuguseid materjale, pehmeid pindu ja linnavaade ei annaks mulle niisugust võimalust, et ma maalin kõike, mis on, mis annab mulle selleks võimaluse ja tähendusena panen jõuga sinna sisse, kui see läheb, aga need asjad peavad loomulikult tuttavad olema ja sul peab mingi suhe olema oma maalimise materjaliga või tähendab ma ei taha tingimata, ma ei väida, et see kuju tulemine ja mingi kujutav element nii tähtis, et see sealse kunstimaterjal, see võib olla pintslilöök või sõit, mida sa pead kuidagi olema suhestanud sellega kassa kire, mingisuguse fanaatilisuse või mingisuguse, väga armastama seda või mingi vihane olema või detailidena kõike olemas, ma võiksin valimatult kõike maalida, aga, aga ometi peab otsima valima nende kümnete sadade võimaluste hulgast, et kuhu selle tiiva paned ja milleks. Te olete isegi öelnud, et värvi, et seda peab kohe olema, nii et seda oleks võimalik just nagu katsuda ja samast jutustasite, et teil ei ole nagu talve olnudki, välja arvatud voorimehe sõit selles hilissügises. Tõepoolest, suvi on ju see põhjamaa suvi, on ju see värvide küllus ja rohkus ja puhtad toonid ja tugevad värvid ja et see suvi seal lapsepõlve suved, pikad suved, kus sai katsuda rohtu, võib-olla ka mõnda lindu pihku võtta või. Muidugi linnupoegi, kuigi meil ei lubatud pihku võtta, aga ma arvan, et peaaegu igaüks, kes looduses liikunud, leiab mõne maha kukkunud linnupoja väe mingi jääse, kes kuidagi jalgu jääb, aga ma nüüd ei tea, mina ei pea seda Eestimaa suve värviliseks mu meelest minu silmis on Eestimaa suvi niisugune võsa siis mingi tuulega tagurpidi pööratud lepalehed, mis on veel eriti niisugused heledad ja tolmuvärvi midagi muud seda värvi ei looduse värv on üsna ühekülgne, see roheline jätan mingit toonides segu ja need värvid on ikkagi inimeses olemas, nad on olemas ja mina kasutan neid teistmoodi, aga ma ma värvide kasutamises küll ei võta eeskuju millestki. Kui need mõnda vana pilti meelde tuletada, siis seal maastik maalitud ka nii et seal seal maalitud rohud, mis on ühelt poolt sinised ja teiselt poolt kallased, et seal sa oled, niisugused värve ei ole olemas tegelikkuses aga, aga küllap see vaatlemine ikkagi selle looduse vaatlemine ja ega hiljem olen hilisemas elus elama mitu aastat või ütleme, kaks aastat polaarjoonel Põhja-Soomes ja ma ei mäleta muud, kui ta talve, aga siis tundus, et just talvel on need õiged värvid seal, et ma arvan, et kui nüüd olla niisugune ema suhtes õiglane, et siis ma pean ütlema, et mu ema on noh, praeguses meestes isetegevuslik kunstnik praegu enam ei tee, ta on, tal on olnud Viljandis näitus või 200, on esinenud oma vaipadega, ta kudus vaipasid ja minu meelest kunagi isegi kultuuriministeerium vorstist sealt vaiba, nii et kui ema nägi, et ma tahan joonistada kas sa oled muud midagi ei taha teha mu asi, mind see ei huvitanud. Siis ta otsis kõik pliiatsid ja oli mingi aeg maal, kus ei olnud paberit ja oli ainult keemiline pliiats, mida pidi suhu kastma ja ja ma mäletan, magussari ema andis oma huulepulgad mulle kõik, et ma saaksin joonist. Ma ei tea, võib-olla meil oli küll niisugune maantee äärne TALO ja võib-olla seal meil oli igasugu imeasju taluvus, mingit rullide viisi, mingit hõbepaberit, mida sakslased olid maha jätnud, põgenedes või punast huulepulgad olid ka. Ma ei tea, ausalt öeldes, mis need nüüd maksavad. Ma ei tea, kas keegi annab oma lapsele huulepulkasid joonistamiseks, aga need ei ole selleks vajadust. Ka. Joonistasin mingit tohutut pannod ajalehtede peale hästi helendava punase huulepulgaga. Nii et ema oli ikkagi see, kes teid joonistamise juurde natukene viis või tähendab pisut nagu hoidis sellel liinil sellise positiivse ja heatahtliku suhtumisega. Ta üritas mind panna mingitesse joonistusringidesse, kui ma olin esimeses või teises klassis. Eks ma kusagil käisingi tegelikult ma käisingi kusagil joonistamas ja maalimist kogu aeg, aga, aga kuna ma ise olen üsna niisugune saamatu ja eluvõõras, siis ikka ema mind viis, aga jaa, muretses kogu aeg, et pliiatsid oleks joonistusvihikuid või mingitki paberit ja Põltsamaal. Ma mäletan, et kõik vanad kontoriraamatuid ja ime imepaberit. Ma joonistasin küll täis õieti jah, nii kaua ma olen niimoodi seotud kuni 15. eluaastani, kus ma siis otsustasin kodunt lahti rebida ja minna omaette elama ja õppima, et siis, aga siiski see tugitoidupakid ja see jätkus kaua veel. Oma kooliteed alustasid Tallinnas ja Tallinna 20. keskkool. On siis teie kool olnud, kui me enne mikrofoni avamist natukene jutu puhusime, jutustasid toreda loo õpetaja maisastama klassijuhatajast, kes meelitas või lubas või, või palus teid vahetevahel tunni ajal tahvlile joonistada. Ja see on küll niisugune imeväärne asi, et ma olen isegi tema endaga sellest ükskord hiljem rääkinud, et kust see aeg võeti, ma ise olen õppejõuna töötanud ja tean, milline ajapuudus on kogu aeg, et et kuidas ma võisin tundide viisi joonistada tahvlile ja tema lasi ette lugeda mingit raamatut, minule muidugi õudselt meeldis, alguses ma ei ole nad hästi esineda niimoodi teiste ees selg klassi poole, aga ma sattusin sellest joonistamisest kogu ET tahvel jäi väikeseks ja ma joonistasin kõike, mis pähe tuleb, ma usun, et see isegi oli üsna tõsine, niisugune fantaasia, treening ja niisugune, et ma sain kuidagi nagu lahti, vahepeal ma ei pidanud stani oluliseks, ma olin unustanud, seda ma unustan muidugi kunagi, aga aga nüüd ma mõtlen küll, et sellel oli minu jaoks mingi oluline tähendus ka ja küllap siis õpetaja mõisa sai ka aru, et ühel hetkel, et pole seda mõtet teda Tiitusin pidada Ena klassis. Aga mis pildid need olid, kas oli mõni kordumati fani lemmikut? Seda ma ei mäleta, tähendab, ma mäletan küll üksikuid motiive, aga mina ei tea, kas nad kordusid, aga ma arvan ikka, kui ma sain üsna palju joonistada ja ja mida ma ikkagi välja suutsin siis mõelda, aga võib-olla need seosed muutusid, aga see on üsna niisugune isegi sümptomaatiline, et see hoiak tähendab, kui see paremal pool selle vasakul pool on siis joonistus, kõik jääb vasakule ja see, mis tehtud on, see mulle enam huvi ei pakkunud. Palju põnevam oli see, mis on käsil või mis seal ees ootab, et ja ma olen hiljem nüüd samamoodi vaadanud, et mind ei huvita oma pildid, nende saatus, need, mis tehtud on, tähendab ma olen nende suhtes üsna ükskõikne, mul ei ole niisugust auahnust või tähendab noh, mõni õnnetus, et kõigi ei jaksa ju vaata et lõpmatuseni ei jaksa uusi ja paremaid teha, aga see tegemise protsess on niivõrd huvitav, et isegi no ma ei tea, võib-olla see kõlab natukene nii kummaliselt, aga näitusele esinemine minul on pisut alati olnud nagu paratamatu. Ebameeldiv, kas nähtus selle kunstniku ametis eriti veel, kui seal midagi oma näitust avama pead? See tegemise manan ikka kaalub selle 10 ja sajakordselt üle selle muu asja. Siis ei tulnud teil ka kurba meelt, kui te pidite võtma tahvlilapi või korrapidaja võttis ja kustutas kogu teie suure, tunniajalise töö ära sest see oli teie jaoks juba minevik. Ja võib-olla seal, ma ei tea, ma joonistasin kiiresti ja võib-olla see on üsna tõenäoline, et ma joonistasin tahvli täis ja siis ühest otsast kustutasin ära ja ja joonistasin sinna peale jälle. Sellepärast ei ole ühtegi seda loomingu hetke alles. On ma ei tea, see on nii pikk lugu, võib-olla see on ühe õpetajaga seotud. See juhtus mõni aasta tagasi, meil oli nimelt koolis seal üks vene keele õpetaja Sepp oli tema nimi ja nagu ikka tol ajal ka seda vene keele õpetajat siis eriti keegi armastanud ja, ja me tegime, provotseerisin mehega igasugusele avatul maale teda närvi ajada ja ta oli närviline ka ja meile tegi palju rõõmu, kui me saime teda vihastada, aga noh, oletame, et see oli siis, kui ma olin kümneaastane, 951, noh, võib-olla mõned aastad hiljem kohtasin seda õpetajat 90. aastal, ütleme nii. 50 aastat hiljem läksin talle juurde, tervitasin teda oma maja all kaupluses, ta ütles, et tervist, aga vabandage, kes te olete? Ma ütlesin, oma nimetati tooma, tean teid küll, aga te olete muutunud muidugi. Ja ütle, kas aeg-ajalt tulge minu juurde korraks koju, läksime tema juurde koju, ta elas minu lähedal. Ta ütles, et ma tahtsin teile ühte paberit näidata, talle tee peal juba ütlesin, et ma tahan teile ühte joonistust näidata, et mis te arvate, kas see poiss on andekas või ei ole ühe minu õpilase töö ja jõudsimegi koju, ta üksi elas Kotorili raamatuid täis ja ta kirjutas laua peal oli, tuli täidetud raamatute paberitega, ta ei otsinud kaua tõmbasite lehe välja ja seal oli niisugune sari joonistusi ja ma hakkan vaatama, mõtlesin, et mulle tundub, et need oma poja joonistused, täpselt tema käekiri, tema stiil ja kõik, aga mõtlesin, et see ei ole võimalik, Nad ei saa mu pajamad olla ja mida kauem ma vaatasin, seda rohkem ma tundsin end, on minu enda joonistused ja nii ta ütleski, ta ütles, et ma segasin tundi, ta vihastas, et ma vene keele tunnis joonistus on kogu aeg selle ära ja ja see oli küll kummaline, et ta hoidis seda 50 aastat niimoodi käega. Ta oli siis juba 80 aastane, jah, ja siis tuli välja, et ta ei ole üldse vene keele õpetaja, vaid ta oli saksa keele õpetaja ja aga viiekümnendail aastatel ei olnud aja saksa keele õpetaja, siis tal mees oli surnud ja ta linna nii närvid olid läbi, aga ta elas kogu aeg mingit niiskust. Hoopis mulle tõeline niisugune aadlidaam, aga, aga meie muidugi ei sallinud teda, et ta osutus hoopis teiseks inimeseks ja see oligi meie viimane kohtunik pärast seda ei elanudki, vastutasin Eestisse tagasi tulin, siis kuulsin, et ta on surnud ja need jäidki tema kätte. Ma mõtlesin küll, et küsiks, aga kuna ma eriti nagu ei hooli oma töödest ka, siis mõtlesin, et las nad olla, et nad on teda nagu rõõmustanud, aga see oli hämmastav, et need olid tal nii lähedal, et nendel ei ole kuskil 50 aasta vanused paberid ja kohe käeulatuses. Kuulata Tartu kunstikoolis, sest see on, et see eluperiood, mis tavaliselt jääb keskkooliaega ja teie, ütleme see keskkooli iga möödas, siis Tartu kunstikoolist, see on see huvitav nooruki ja, ja nooreks inimeseks sirgumise iga, kus on suur tähtsus sõpradel ja, ja kõigel tuleviku jaoks. Ja muidugi, see on nii oluline, et seda ma ei teagi, mida sealt rääkida või rääkimata jätta, kui see eelnev kuulub oma kodu, oma maja, noh, ma läksin täiesti ühiselamusse elama ja alustama täiesti uut elu, aga seal ma tundsin ennast õudselt hästi, seal mul oli igav päeva jaoks nagu põhjendus ta ainult kahju, et ei osanud seda aega paremini kasutada, et need lõpmatut aja raiskamise seal, aga õieti need inimesed, kellega ma seal tuttavaks sain, nendega ma olen seotud nüüd elu, töötan koos, nendega, nad sinna jäävad minuga koos näitusel ja see siis Tartu Kunstikool oma koolikaaslaste ja oma õpetajatega, kelle hulgas oli tuntud kunstnike, on siis nüüd lobisenud minuga kaasas kogu aeg. Eelneva meeldetuletuseks ma pean natuke nagu mõtlema, aga see nüüd on niisugune. Ja, ja muidugi see on nii raske aeg, see oli huvitav, aga, aga noorele mehele nagu hingeliselt raske kõiksugu niisugused esimesed armastased ja ja suhteliselt noh, niisugune rahapuudus ja suured maalide tulevikulood ja see niisugune segapuder kõigest sellest pärast. Ma elasin viis aastat Tartus ja 1957 kuni 62 ja selle aja jooksul muidugi linn muutus kohutavalt kui ma läksin sinna varemed ja ise ka muutusin selle jooksul, nii et arvatavasti kunstikooli lõpetades olin niisugune nagu nagu praegu ilmawemeta, ainult seal niivõrd keeruline see, see kõik see, mis seal oli huvitavat head ja kõik jälle tundus meeletult raske. Minule praegu tundub oma noorpõlv noh, et ime üldse, kuidas inimene niuksed asjast läbi tulevad. Meeletut vaevad ja raskused ja piinad. Aga noh, õnneks noor inimene ei võta seda kõike nii väga. Ei taipa ise sellest kõigest midagi. Kui te nüüd prooviksite hästi lühidalt kokku võtta, mis te arvate, mis teie jaoks teie lapsepõlvest, lastetoast teid ümbritsenud inimestest on see kõige-kõige olulisem, mida olete oma täiskasvanu ellu kaasa võtnud? Oi, see on tõsine küsimus, et ma mõtlen, et ikkagi mina arvan, see, mis inimeses on suures osas, on, on kaasasündinud ja kuna mul on niisugune suhteliselt raske suhelda inimestega, kuigi praegu tundub, kui ma töötan õpetajana ja kõik, aga ma olen endale ehitanud oma mingisuguse müüri ümber. No ütleme, niisuguses seina olen seal sees ja kuna igal inimesel, minul ka vajadus suhelda endast ümbritseva, kas ma olen valinud enda jaoks või no mis mul valida oli, tähendab sellel tee, et ma suhtlen siis oma piltide kaudu, nii nagu helilooja oma muusika ja kirjanikke oma kirjutatu kaudu. Ma olen suhelnud paljude toredate inimestega, suhtlen edasigi, aga loomiseks on vaja niisugust omaette. Kui mulle ei meeldi suured seltskonnad, rühmas tegutsemine, siis oleks vastus küsimusele, et mis teid nagu sunnib, ütleme maalima, et minul on küll see, et, et see on minule nagu suhtlemise võimalus maailmaga, ilma et ma peaks teda seda maailma verbaalselt mõjutama või käega katsuma. Aga mida te arvate, et ta just lapsepõlvest olete, et enda jaoks väga olulist kaasa võtnud? No ma ei oska seda nimetada, kõik, kõik, ma arvan, et, et lapsepõlv on nii oluline, et kõik need, ma ei tea, ma ei taha ennast palju analüüsida. Nüüd võib-olla juba võiks, aga aga see on niisugune ohtlik tegevus, et see võib-olla teeb kõik nii selgeks. Mingi loomse sala pära kaob ära. Ma arvan, et need lapsepõlve niisugused segavad emotsioonide kõikumised. Kõik need lapsepõlve pildid mul on praegugi, kui ma räägin lapsepõlvest, mul on niisugune tunne, et nagu mida, ma räägin seal nagu valgustatud ja ümberringi kõik pimeduses. Et võib-olla sealt ongi need hele tumedused ja mingid värvid ja vormid, kuigi ma olen palju õppinud ja koolitatud intelligentseks inimeseks, nähtavasti ma selle paika on väga palju selle mõistusega seda pealispinda, teen seda teistsuguseks ja varjan ennast, aga aga jah, kui nii võtta, siis kõik, mis, mis nagu peidus on, et need looduse hääled, lõhnad, värvid, tõepoolest need on tomat lapsepõlvest, mulle. Ma ei kujuta ette ennast mingite linna, tänavate, perspektiivide maaliana või mingisuguseid tehnika imetlejana, isegi ma arvan, et see maarahva veri voolab veel minus, et kui minu esivanemad kuni eelneva põlveni olid kõik talupidajad siis minu ema ja isa, ütleme juba käsitöölised, isa vend oli poepidaja ja ema vennad, kingsepad, kes ei tahtnud enam maal olla ja nendest nagu minu ema ei saa siiski, vanas eas läksid maale tagasi. Mina nüüd olen see kolmas. See sugupõlv, kes räägib ainult maale minekust, aga enam ei lähe, aga minu minu lapsed ei räägi ka sellest, et nad ei tea midagi sellest. Oma lapsepõlvest jutustas Tiit Pääsuke. Temaga vestles reetmade