Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kes kunstiajalooga või ka kultuurilooga üldisemalt kokku puutunud on, teab, et seda kirjeldatakse tunnuste alusel eristuvat voolude kaudu. Kasutatakse suisa mõistet stiiliajalugu kusjuures silmatorkavalt suur osa kunstiajaloost tegelebki küsimusega, millal üks või teine stiil algas ja lõppes. Mis teile täpselt iseloomustas ja milline looja kuulus ühte või teise stiili. 20. sajandi ehk moodsa kunstiajaloo kontekstis räägitakse ka kergelt halvustavalt ismide ajaloost modernism, impressionismi, ekspressionismi tutvurism, formalism, sotsrealism ja nii edasi. Kuuekümnendatel puhkes aga eesliidete palavik. Modernismist saab postmodernism, aga ka hilisjärel ja neomodernism. Paralleelselt ärkavad ka näiteks neodada ja minu ning transavangard mille vahel olev autorite ja artiklite arvu järgi otsustades hüü oluline erinevus on siinkirjutajale tänini ebaselge. Stiilide avastamine ja nimetamine nii ajalukku tagasivaatavalt kui hetkeolukorda kirjeldada püüdes muutus mingi hetk kunstiteadlaste võiduajamiseks, mis suubus absurdi ja sumbus see kaudu iseendasse. Ehk rühmituste ja stiilide nimetamine ei ole midagi, mis iseloomustaks kunstikriitikat käesoleval hetkel. Kuid stiili ajalool olid siiski omad voorused. Teaduslik kirjelduskeel eeldab üldnimesid. Maailm koosneb individuaalsetest faktidest, kuid teaduse ülesanne on kirjeldada selles valitsevaid seaduspärasid. Tänapäevane kunstiteadus küll hoidub stiilikultusest, ent on endiselt sunnitud esitama kunstiajaloost üldistavat pilti. Ajakirjakunsti värskeim number kolm 2014 sisaldab skulptuuri heli tänases saates räägimegi kunsti erinumbri taustal noorte skulptorite põlvkonnast. Kes ja mille alusel väidab, et meil mingi selgelt eristuv põlvkond üldse on ja millest ning kellest see koosneb? Järgnev on suuresti enesekriitiline arutlus. Nimelt olen ka mina üks kriitikuid, kes väikese ringi sarnase tausta ja kaudselt ka sarnase käekirjaga skulptorite kui iseseisva nähtuse kirjeldamisele oma artiklitega kaasa aidanud. Et enesekriitika aga grupikunstnikke, kui nähtuse kirjeldamisega seotud küsimuste esiletoomine paremini välja kukuks, palun saate teises pooles kommentaari Kunstiteadlane Reet margilt kelle uurimustöö kaudu on eesti kunstiajalukku kirjutatud Tartu sõpruskond Grupp maalikunstnikke, kelle loominguline kõrgaeg jääb 1960.-tesse aastatesse. Kunstiteadusliku kirjelduse seisukohalt on neil kahel nähtusel mitmeid ühisjooni. Kuid on ka silmatorkavaid erinevusi, mis kokku tõotab viljakaid paralleele. Iga voolu või ka lihtsalt grupi kirjeldamise juures on esimene küsimus, millal see tekkis. Kus ja millal on sünnihetk. Näiteks sündis kineetiline kunst 1955. aastal Pariisis näitusel liikumine. Aga sellel näitusel osales ka näiteks Viktor vasariili, keda me teame kunstiajaloost hoopis kui popkunstniku. Popkunst aga sünnib iseseisva nähtusena alles 1965. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumis seoses näitusega tundlik silm mida tutvustades üks New York Timesi ajakirjanik väljendas seisukohta, et uut stiili saab kirjeldada läbi matemaatilise tehte Pop miinus põhk võrdub OP ehk popkunst miinus põhk. Täht annab tulemuseks popkunst nimi, mis, kuivõrd see jäi käibele, sobis hästi Bobby ajastu psühhedeelsed vaimsusest kantud, ent samas abstraktse vormi mängule, keskenduma kunstipraktika kirjeldamiseks. Ja nii saigi kunstiajalugu omale uue stiili juurde. Käesoleva saate keskmes seisva eesti skulptorite põlvkonna kirjeldamiseks ühist näitust ei ole erinevalt näiteks 1960.-te 70.-te skulptuuri-le nime andnud näitusest pronksiaeg mille kureerisid 2001. aastal Juta Kivimäe ja Jaak Soans. Pronksiajale järgnes 20 30 aastat mõõna, mis annab Ants Juske alust rääkida nüüd juba pronksi asemel eesti skulptuuri kuldajast. Nõnda iseloomustas ta nimelt praegu kumus näha olevat samuti Uta Kivimäe poolt kureeritud näitust Meie modernism eesti skulptuur 1900 kuuekümnendatel, kui jõud rääkisid seitsmekümnendatel aastatel koitsida skulptorite põlvkonnale defineerivat näitust võiks mõnevõrra irooniliselt viidata Eha Komissarovi poolt 2012. aastal kureeritud kumu näitusele Eesti kunstiskeenel, mille vastukajas kriitikud muigamisi märkisid, et Jevgeni Zolotko on omaetteskeene retrospektiivis, et saaks nüüd väita, et Zolotko esindas lihtsalt tervet skulptorite skeenet. Alust selleks väiteks annabki käesoleva saate teema ajendanud kunsti erinumber eesti skulptuur, mis küll mitte näituse vormis, vaid ajakirjale institutsionaalse võimuga kõnealuse skeene ära kirjeldada. Kirjeldus ise aga mõnevõrra äraspidine. Üks oluline tegur iseseisva kunstiloolise nähtuse kirjeldamisel on liikumise põhimõtteid, fikseerib manifest. Kas manifest ka kõigi liikmete seisukohti väljendab ning kas üks või teine manifestis käsitletav tekst tegelikult ka manifest on, on juba järgmised küsimused. Ent faktiks jääb, et autorite eneste poolt verbaliseeritud seisukohavõtt on kõige kindlam alus väitele, et tegemist on teataval määral teatavas ajas ühtsena kirjeldatava kunstnike grupiga. Midagi taolist on olemas näiteks eesti kunstnike rühmal Wizaritel ning ka Tartu sõpruskonnal kuid manifestile Scurtoritel. Nii lasub kogu sõnastamise kohustus kunstiteadlastel jänestel kes gruppi ühtsena kirjeldada üritanud. Kuid kui see eesti skulptuuri erinumber paistab silma just sellega, et erinumbri toimetaja ei ole välja, on varustanud oma seisukohti koondava tekstiga. Tehniliselt võttes võiks väita, et toimetaja puudub, kuivõrd ainus referents sellele, kes valis nii käsitletavad skulptorid kui neist kirjutavad kriitikud on erilõppu lisatud kontaktisikud Alin astrova ja Dan Mitchell. See tundub mõnevõrra sümptomaatiline. Nimelt kui ma algselt viitasin, et moodsa kunstiajaloo jaoks on kõikvõimalikud ismide stiilid üliolulised siis vähemalt viimased 10 aastat on statistiline nimetamine olnud kunstiteadlaste seas põlu all. Nii on ka kunsti erinumbri koostajad ennatlikult vältinud nii ajakirja kaante vahele koondatud kunstnike kui võimalike kriitikute rünnakuid ning piltlikult öeldes teevad nägu, et nad koondasid ajakirja lihtsalt nende hinnangul hetkel aktuaalseid ja olulisi skulptorid. Olles ise üks neist Kriitikutest, keda selle manöövriga adresseeritakse, siis pean möönma, tõepoolest väga kaval asjaolule, et tegemist ei ole lihtsalt läbi lõikelise väljavõttega. Skulptuuridest viitab autorite valik ise, mis on järgmine. Jevgeni Zolotko, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Art Allmägi ja Kris Lemsalu kolleeg Gregor Taul publitseeris 2012. aastal artišoki artikli pealkirjaga mõned lõigud artalmäest ja noorest eesti skulptuurist mis algab sõnadega tsiteerin, valisin arvestatavaks kunstnikuks artalme, kuna ta on Edit Karlssoni Jass Kaselaane ja Jevgeni Zolotko kõrval üks vähestest noortest eesti skulptuuridest, kel näib olevat eesmärgiks tegeleda skulptuuri kunstiga. Tsitaadi lõpp. Tauli artikkel on minu teada esimene fikseeritud katse ootamatult võrdlemisi tühjale kohale tekkinud noorte skulptorite põlvkonda kirjeldada. Tähelepanuväärne on, et Tauli autoritavaid kattub pea täielikult kunsti erinumbrisse koondatud nimedega. Teise ühema, ent puht retooriliselt konkreetsema sõnastuse esitab Marie Vellevoog 2013. aastal ajakirja Estonian Art teises numbris ilmunud artiklis põlvkond noori skulptorid kui eraldiseisev nähtus kus Vellevoog nimetab põlvkonda kuuluvate autoritena lisaks juba nimetatutele ka Eike Epliku kelle põlvkonda kaasamist möönab oma essee arenedes tegelikult ka Gregor Taul. Põhjuseks, miks ma siinkohal neid autorite loetelusid esitan, on asjaolu, et grupeeringu kirjeldamise juures on väga oluline piiritletud liikmeskond. Nagu ka juba kuulda oli, võib ka skulptorite põlvkonna puhul vaielda, kes sinna täpselt kuuluvad. Ent kuivõrd käesolevas saate küsimuseks ei ole mitte kogu tõde skulptorite põlvkonnast vaid need mehhanismid, millega seda tõde luuakse siis piirdun siinkohal vaid tõdemusega, et fikseeritav liikmeskond on olemas. Kuid sama oluline kui liikmeks arvamine on ka väljaarvamine. Nii kuulu Tartu sõpruskonda Henn Roode ja Lagle Israel, kuigi nad osalesid 1960. aastal Silvia jõgeri poolt koostatud näitusel, mida peetakse Tartu sõpruskonnast grupist rääkimist võimaldamaks faktiks. Roodet peetakse loominguliselt teistest liiga kaugeks ja Iisrael olevat jõge veri sõnul näitusele sattunud juhuslikult. Skulptorite põlvkonda aga ei kuulu näiteks Taavi Talve, olgu siis üksikautorina või duo Johnson Johnson liikmena koos indrek estriga. Samuti jäävad välja näiteks Kirke Kangro, Neeme külm. Gregor Taul viitab siinjuures ennekõikeealisele distantsile. Kui viimased on sündinud 1970.-te esimesel poolel, siis kõnealune põlvkond on sündinud 80.-te algul. Väga olulise tegurina viitab Taulga ühistele õpingutele Tartu kõrgemas kunstikoolis kuid kuna kaks kuuest põlvkond arvatud autorist nimelt esilt Karlsson ja Kris Lemsalu ei ole õppinud Tartus siis on see selgitus mõnevõrra hõre. Kuigi ka mina tahaksin neist autoritest rääkides viidata just nende ühisele taustale. Ent kui Taul rõhutab Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna õppekavas valitsenud traditsioonilise käsitööoskuse arendamise olulisusele siis mina peaksin märksa olulisemaks sotsiaalset kokkukuuluvust ehk sõprust. 2012. aasta üheksanda juuni kunstiministeeriumi saates demonstreerisin seda sidet paludes toonasel värskel antaks Tarkovski preemia laureaadilt Jass Kase Laanel meenutada Köler Prize'i laureaat Jevgeni Zolotkolt ja vastupidi. Sarnases laadis sisaldub ka kunsti erinumbris Jass Kaselaane intervjuu artalmäega kus mõlemad teineteist pidulikult teietavad ja üritavad nii küsimustes kui vastustes alal hoida keelekasutust, mis meenutab ajakirjandust 50 aastat tagasi. Üks tegur, mis skulptorite põlvkonnal puudub, on teistest oluliselt rohkem väljapaistev liige siis, kui, siis väljapaistvus loomingus või puhtalt sotsiaalses aktiivsuses. Näiteks avatakse kumu kunstimuuseumis neljandal detsembril näitus pealkirjaga Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster, kuigi kunstiloolise kirjelduse seisukohalt on Sooster lihtsalt üks sõpruskonna liige. Samas on ka sõpruskonna kirjeldamise ajalugu vaadates näha Soosteri kui väljapaistva isiksuse ja autori roll. Veelgi selgem on taoline suhe näiteks Wizarite puhul, kus ilma Kaljo Põllu isikliku sotsiaalse aktiivsuseta nii rühmituse loomisel tegevustes hoidmisel kui ka legendi säilitamisel ei oleks ilmselt põhjust rühmitusest rääkida. Viimasele viitab asjaolu, et Wizarita manifest on kirjutatud siis, kui rühmitus oli sisuliselt juba lagunemas. Taolist domineerivat autorit isiksust skulptorite seas ei leia mis ei ole iseenesest ainulaadne, nii puudub see ka näiteks supp 69 juures, kuid samas mõjutab see kindlasti kunstnike retseptsiooni. Ühelt poolt vaadeldakse neid küll kui suletud fenomeni, kuid samas kirjeldatakse alati eraldiseisvate loojatena, mida iseloomustab ka kunsti erinumbri ülesehitus, kus iga kunstniku kohta on tellitud artikkel erinevalt kriitikult. Nii toob iga kriitik enesega kaasa oma isiklikud huvid ühe või teise autori suhtes mis muudab siinkõneleja rolli erinumbri näol teostatud kunstiteaduslikule üldistusele hinnangu andmisel. Kuid nagu saate sissejuhatuses öeldud, on kunstiteaduse rulliks ja kunsti olgu või varjatud eesmärgiks just üksikuid fakte süsteemidesse kirjeldusse koondava üldnimetaja sõnastamine. Antud juhul näiteks kasvõi vaid selleks, et vastata küsimusele, kas isoleeritud skulptorite põlvkond jääbki oma isoleerituse ainukordseks või on meil põhjust loota pealekasvule ja kui, siis mille poolest need noored oma eelkäijatest eristuvad. Küsimus, mille vastus võimaldab kirjeldada, millised muutused on toimunud kultuuris kui inimesi ümbritsevas sotsiaalses väärtussüsteemis üldisemalt. Taoliste kirjelduste esitamine ja kestev ümbermõtestamine ongi kunstiteaduse ja ka laiemalt humanitaarteaduste põhiline roll. Kuid nüüd nagu lubatud, intervjuu Reet margiga seoses Tartu sõpruskonna kirjeldamisega iseseisva kunstnike grupina 1990.-te aastate lõpus. Minu küsimuste eesmärgiks oli läbi mõnevõrra ajaloolise näite esile tuua neid samu probleeme, mida kirjeldasin ülal seoses vastse skulptorite põlvkonnaga. Tere, Reet Mark. Sa oled üks olulisemaid autoreid Tartu sõpruskonna kui eraldiseisva loomingulise grupi kirjeldamise juures. Tinglikult võiksin nimetada 1960. aasta rühmituse ristiemaks. Alust selleks annab 2001. aastal Tallinna rüütelkonna hoones toimunud Ülo Soosteri mälestusnäituse kataloog, kuhu sa siis kirjutasid artikli pealkirjaga 1960. aasta rühmitus ja ristiisa rollis oleks siis Enn Lillemets, kes üheksakümnendatel paaris artiklis selle 60.-te aasta grupeeringu mõiste esmakordselt kasutusele võtab. Mu esimene küsimus oleks sulle, et selle 1960. aasta rühmituse mõist esmase kasutuse juures või nime esmase kasutuse juures võib näha selliseid korduvaid viiteid vajadusele rühmituse olemasolu tõestada ja põhjendada, et sellel rühmitusel manifest vähemalt tinglikult võime väita, et oli, oli koosesinemine seesama 1000 960. aastal Tartu kaheksandas keskkoolis toimunud näitus Silvia Jõgeva Rekureeris ja ka nimi 1960. aasta rühmitusi ise on Enn Lillemetsa sõnul teadlikult valitud. 69, aga ka teiste rühmituste eest kujul, kus siis rühmituse nimi tähistab sellist ajaloolist sünnihetke. Kuivõrd tänase saate eesmärk on ennekõike kunstiteaduse enesekriitika, siis kas sa saaksid oskaksid öelda, kui suur oli üheksakümnendatel vajadus või, või selline sotsiaalne tellimus, et meil oleks oma kunstnike rühmitused, et meil oleks oma põrandaalune avangard hakkaksin kohe parandama? Tegelikult rühmitustel veel 97. aasta Tartu kunstimuuseumi näitusega Tartu kunstimuuseumi patrioot, nagu ma siiski veel olen leidnud, et, et see ei tule, see 2001. aasta kataloog ei anna seda, vaid seda andis ikkagi esimest korda. Toimub näitus aga, aga 97 tähendab, kui sa küsid, et kas oli siis nüüd mingi sotsiaalne tellimus, siis ilmselt ei olnud, sellepärast et, et või oligasid sotsiaalne tellimus, aga see ei olnud siis ka nagu teadlik, sest et Tartu ringkonnas ja kogu selles Tartu kunstimuuseumi kunstnike ringkonnas oli ikkagi olemas juba teadmine sellest Soosteri sõpruskonnast mida tegelikult meie nagu nimetasime ikkagi Soosteri sõpruskonnaks, et nad tegutsesid, et nad olid koos, et nad tegid ühtemoodi asju erineval moel. Ja, ja see vajadus oli pigem seda nagu teadvustada ja ja just seda uuesti nagu kunstiajalugu kirjutada. Sellest tuli see, et see ei olnud nagu sotsiaalne tellimus, vaid see oli nagu ajaloolise tõe jalule seadmine või midagi sellist. Aga sa siin nimetasid juba korra viitasid nii-öelda Ülo Soosteri sõpruskonnale samas kui mina ja Liisa Kaljula 2006. aastal tegime oma kunsti erinumbri eesti kunsti manifestidesse siis kaasasime sinna ka selle 1960. aasta näituse teksti. WC tekstid ja minu kirjutatud kommentaar nendele tekstidele ei maini mitte sõnagagi Ülo Soosterit, et noh, ühelt poolt võiks väita, et see on põhjendatud selles mõttes, et Sooster küll osales näitusel tema tööd olid seal väljas, aga samas ta selle teksti kirjutamise juures osalenud ja kuivõrd kommentaar keskendub just nendele tekstidele nende loole, et nad siiski justkui ei olnudki vaja. Aga ma kahtlustan, et sellega teadlik püüd vältida nii-öelda sellist nime, pillamist või samas kohe varsti see on siis neljandal detsembril avatakse kumus Liisa Kaljula kureeritud näitus pealkirjas Tartu sõpruskond. Ülo Sooster. Sooster kahtlemata torkab selles sõpruskonnas silma, kuid rääkides taastavast 90.-te kontekstist, siis kas me võime öelda, et kellelgi oli kedagi vaja? Kas Ülo Sooster kui, kui selline tugev nimi aitas kuidagi väärtustada või paremini esile tuua sõda Tartu sõpruskonda või andis Tartu sõpruskond soosterile sellise kohaliku koolkonna foonime või noh, me võiks teistpidi Tartu sõpruskonda ka ja see paratamatult vist kõlab siiamaani halvustavalt nimetada ka järel ballaslasteks näiteks, et noh, et sellist halvustavat suhtumist nende suhtes võililli maalivad vanamutid. Palun vabandust. Sellist retoorikat nagu on, et kas sõpruskonnast rääkisid, kas üks põhjuseid, miks Sooster sealjuures nagu esile tuua, võiks olla see, et aitaks seda konteksti natuke paremasse valgusesse nihutada? Ei, mina sellega küll nõus ei ole, sellepärast et ma arvan, et mõlemad temal oli 11, vajan Soosterit oma sõpruskonda, sõpruskonna Soosterit, aga, aga üheksakümnendatel ilmselt oli kõige rohkem vaja seda Tartu kunstimuuseumile, et väga uhket ja, ja toredat näitust kokku saada, sellepärast et Soosteri näitusi oli ju varem ka tehtud, aga, aga et kui sa tahtsid leida sinna juurde mingisugust huvitavat kiiksu nagu me ikka ütlema, eks ole, siis, siis oli põnev esitada neid kõiki koos ja, ja kui ta praktiliselt said nad lõpuks välja pandud, siis see oli kuidagi täiesti samuti nagu võib-olla skulptor, et asi, et nad kuulusid nii orgaaniliselt, ühte, kui neid töid vaadata sealt siis ei olnudki mingit küsimust meil vähemalt, et kas oli mingi rühmitus või ei olnud. Kuigi rühmituse endi liikmetel oli see küsimus ikkagi olemas ja ilmselt hulgad praeguseni olemas, nii et sealt võib-olla ka kõik need väga ettevaatlikud suhtumised rühmituse nimesse ei saanud panna Soosteri sõpruskond, sest et miks ei oleks võinud olla Se, Lembit Saartsi, sõpruskond, ohaka, sõpruskond või, või valve, Janovi sõpruskond, kes mulle tundub oma naiseliku leebel moel neid ka kõige rohkem koos hoidis. Aga ma arvan, et selle Soosteri sõpruskonnaga ikkagi ongi kõige rohkem olnud just selline nagu võtta neid kõiki võrdselt, mida loomulikult teised kunstiteadlased ja kriitikud võib olla tunnistaja ja loomulikult oli Sooster nendest kõige rohkem tuntud. Ma ei ütleks, et oli kõige andekam, aga ta oli ilmselt kõige parema läbilöögivõimega ja sattus lihtsalt kõige parema samasse kohta Moskvasse. Ja ta oskas ka ilmselt, et võtta seda maailma linna kultuuri ja, ja imeda sealt endale uusi ideid ja sest Tartu ja Moskva võrdlus on ju ikkagi väga kõvasti moskva kasuks. Räägiks ükskõik missugusest, kultuurist või mis asja sa selle juures ei räägi ka, ma arvan, et kõik need nimepanekut täpselt samuti nagu see tuleb näit, kus Eesti kunstimuuseumis, kuidas selle pealkiri, täpne õli lohustina vot täpselt, ma arvan, et see on juba ka turunduslikus mõttes ja eks see turundus oli meil 87. ja kahe tuhandetal kuidagimoodi niimoodi kõrvade vahele. Et kui ütleme Tartu sõpruskond, siis tallinlasi see võib-olla eriti ei huvita, aga kui me ütleme Tartu sõpruskond Ülo Sooster, siis, siis kisub see ilmselt kõiki kohale ja mitte ainult Tallinnast, vaid ka Moskvast tulijaid. Nii et kuna Sooster on olnud alati kõige tuntum nimi, siis, siis võib-olla on sellepärast siis teda nagu eraldi kõige rohkem ka välja toodud. Aga ma arvan, et Sooster andis ikkagi mitte niimoodi, et sooste tuli siia, jagas ideid ja, ja oma andekust vaid, vaid ta ikkagi lihtsalt oli ka väga suur selline innustaja ja ja võib-olla ideede levitaja, aga, aga mitte niimoodi. Teised oleks istunud siin oma tiigis ja, ja olnud andetud ja mitte midagi teinud, lihtsalt ta on, oli rohkem silmavaadet või mida sai rohkem infot juurde. Ja viimase küsimusena, et Silvia jõge veri, roll ka selle rühmituse kirjeldamise sõpruskonna kirjeldamise juures, et jõge ver pani kokku päris hea materjali omaenda pärandist, mis sisaldas kogu selle 60. aasta näitusega seotud ajalehe väljalõikeid samblast, seina tekstidest ja seetõttu jõge, veri isiklikust pärandist tulid tema kirjalikud memuaarid, mis on kunstimuuseumi arhiivis. Et kui suur roll Silva jõgeneril 100 juures on, et meil on olemas materjal, mille alusel me saame seda rühmitust luua, et kui me ei oleks seda jõge, veripärandit, kas meil oleks piisavalt sellist faktilist materjali, mille alusel seda sõpruskonda sellisel viisil kirjeldada? On küll sellepärast, et, Kui mina seda artiklit kirjutasin või kaasada esimest näitust tegin, siis ma ikkagi vestlesin ka teistega. Nii et, et ja, ja tollel hetkel ei olnud ta ka veel need nagu kirjalikult ära vormistanud. Nii et ma rääkisin kaleedi, valime margiga oma, rääkisime Heldur Viires, ega Kaja Kärneri kahjuks siis enam ei olnud. Ja eks ma sain neid selliseid mälestusi nagu mõlemalt poolt, nii et et tegelikult on olnud suhteliselt allikakriitiline see asi meil ja selles suhtes, et kui, et manifesti kirjutanud, et ta ei olnud sealjuures Sooster manifesti kirjutamise ajal siis tegelikult see oli keset suve, Sooster oli Moskvas ja viires ja Kärner olid vist Pollis ja Jõgeval. Ja nemad siis kirjutasid Pollis selle põhiteksti valmis, Jõgever kirjutas ta siin lastepäraseks ümber ja niimoodi ja pärast saatis selle Moskvasse soosterile, kes siis vastas talle, et üks vägev naine oled, said sellega hakkama. Nii et, et noh, tegelikult see käis ikkagi nagu läbi mitme selle liikme ja, ja kõik andsid sealt nagu oma maa heakskiidu asjal. Kui eelmises kunstiministeeriumis soovitasin vaatama minna kahe noore skulptori Ulla Juske ja Hanna Pik sarve personaalnäituseid siis seekordseks näituse soovituseks on KUMUs veel kuni 23. novembrini avatud olev eesti skulptuuri kuldajast ülevaadet andev meie modernism eesti skulptuur 1900 kuuekümnendatel kuni 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Kes ei ole veel käinud, jõuate veel, kes on käinud, minge vaadake veelkord. Eesti skulptuuri on kunstiministeerium seekord hetkeks ammendanud, kuid paar saadet tagasi alustatud jutu maalikunstist, mille raames on tegelikult samuti enam kui küll põhjust rääkida grupeerumisest jätkame tõenäoliselt veel mõnes tulevases saates. Niisiis soovitan kuulajatel kindlasti külastada ka kunstihoone näitus võimatu minna, kindlasti minna ning ühtlasi külastada ka samas nurga taga linnagaleriis eksponeeritud Kristi kongi personaalnäitust siis praegu kõikide aegade vahel. Viimast seetõttu, et kumbki on üks neist autorist, kes osaleb suurejoonelise tööga ka kunstihoone näitusel ning on ka üldiselt näitusetegevuse põhjal hinnates hetkel üks aktiivsemaid maalikunstnikke Eestis. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Külalisena oli saates Kunstiteadlane Reet Mark. Mina olen saatejuht Indrek Grigor, kuulmiseni.