Helgaja tere, mina olen toimetaja Anne promic. Lubage esitleda. Helikajast on täna saanud kooliga ja, ja seda kahel põhjusel. Nädala eest õppes vabariiklik noorte koorijuhtide konkus. Sel nädalal aga tähistab oma seitsmekümnendat juubelit riiklik akadeemiline meeskoor. Koorijuhtide konkursi käiku vaagivad pikaajaline pedagoog ja koorijuht Ene Üleoja ning žüriisse kuulunud dirigent Jüri-Ruut Kangur. Enne kui hakkame kuulama maailma muusikauudiseid, küsime aga, missugune on teiste meeskooride olukord Eestis? Meil on piisavalt järelkasvu nii lauljate kui noorte dirigentide näol. Stuudios on mitmeid meeskoore juhatanud dirigent, muusikaakadeemia õppejõud Ants Soots, tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori dirigent Peeter Perens. Rammi koormeister ja Virumaa noorte meeskoori dirigent Andrus Siimon. Maaülikooli meeskoori, Tartu rahvaülikooli meeskoori ja Elva meeskoori dirigent Lauri preide. Tere tulemast sülgaja. Missugune instrument? Teie jaoks meeskoor, miks teile meeldib juhatada meeskoori, Lauri preede? Minu asumine Tartusse põhjustas geimeeskoor ja meeskoor. Gaudeamus esitas mulle kutse noorele dirigendile, et aeg on tulla Tartusse koori juhatama. Peeter Perens, noh, mina ütleks niimoodi, et ega elus ei ole sageli nii, et sa oled õppinud koorijuhiks ja siis sa lõpetad, siis tullakse sinu juurde ja öeldakse, et kas sa sooviksid juhatada mees. Koori naiskoori, kammerkoori või mida sa üldse sooviksid? Mina olen nüüd meeskooridega üsna mitmega olnud seotud päris pikka aega ja eks arusaamine meeskoorist kui instrumendist tuleb töö käigus ja kokkupuutes nende kooridega nii lauljana kui kui dirigendina. Loomulikult on erinev juba meeste seltskond võrreldes teiste kooriliikidega, milles on omad võlud. Mind isiklikult köitis väga meeskoori repertuaar, mida me nende aastate jooksul tundma õppisin ja eelkõige eesti heliloojate looming olles Sis rammis olnud pikka aega ja selle aja jooksul laulnud ikkagi enamuse Eesti meeskoorimuusika paremikust ja ka juhatanud neid teoseid, aga palju see on märkimisväärselt hea muusika ja see inspireerib ja see on huvitav ja see, kuidas ta on heade heliloojate poolt, tundes seda seda suurepärast instrumenti väga hästi kirjutatud, siis see kõlab väga hästi. Ja niimoodi aastate jooksul tasa pisis mees, kuriusk ja armastus, niimoodi tekib. Ants saats, minu teadlikum kokkupuude koorimuusika algabki tegelikult meeskoorist pärast koolikoore, kui ma üliõpilasena hakkasin laulma Tartu akadeemilises meeskooris, nii et ma olen nagu algusest peale selles elemendis sees olnud ja iga kooriliigil on oma võlu spetsiifika. Ja me ei saagi seda öelda, et üks kooriliik on parem ja teine on võimalustevaesem. Ei ole. Mida rohkem selle sees olla, seda rohkem hakkab nii nais- ja meeskooris või kammerkooris segakooris neid ise nägema ja otsima, mis just selle kooriliigi kõige südamelähedasemaks muudab. Eelmisel nädalal lõppes noorte koorijuhtide konkurss ja neid tulemusi kommenteerides ütles Läti riikliku koori Latvija kunstiline juht Maris firma ees, kes oli ise ka žüriis. Et ta oli ääretult vaimustatud rammi tasemest. Viimati kuulis ta rammi viis aastat tagasi ja ütles, et tema hinnangul võime me selle koori üle tõeliselt uhked olla. Kuidas on olukord üldse Eesti meeskoorilaulus kõigis eesti mees koorides? Meest laulukat tegelejad ise tõmbavad selle võrdlusjoone kusagil sinna ärkamisajast 88, kui võib-olla oli nii oma massilisuse poolesse meeskonna liikumine kõige võimsam sealt alates lauljate arv on umbes kaks korda vähenenud. Ta läheb marginaliseerumisest teed. Kuivõrd väga suuri ja võimsaid koore loodi just 50.-te 60.-te seitsmekümnendatel siis pikkamisi need koorid vananevad, nad muutuvad väiksemateks ja ikkagi terve nimekiri on oma tegevuse lõpetanud. Koorina meeskooride arv Eestis väheneb, minu teada vist praegu on 38 meeskoorikuuride arvu järgi võin praegu eksida, aga ma tean, et lauljate arvu järgi, kui praegu on napilt napilt 1000 lauljat või isegi vist natuke vähem, oletame, et 1000 siis see paljuräägitud 88 üheksa siis oli kaks pool 1000. Ühesõnaga, see on seotud lauljate arvu vähenemisega. Me peagi seda nii traagiliselt võtma, sest et pigem oli see 2500 nagu omamoodi erand. Erandlik olukord, kui arvestada, missugune meeskoorilaulu kõlapind ka mujal maades on ta ongi marginaalne kooriliik. Loomulikult on meil igasuguseid reserve, millega tegelemine on muidugi väga raske, kuidas seda meeskooride arvu tõsta, aga ma arvan, et, et ta jääb paratamatult väiksema arvuliseks kooriliigid võrreldes Kanays kooridega rääkimata, võrreldes segakooride Noort järelkasvu ei teki piisavalt peale meestelaulu selts algatas siin 90.-te aastate lõpus väga tänuväärse ettevõtmised et asutada üle Eesti noorte meeskoorid, mis oleks siis eelkõige niisugused maakondlike kooride printsiibil töötavad ja see läks päris ilusasti käima, et kuskil aasta-paari jooksul neid loodi tsirka 15 üle Eesti. Mina olin näiteks Virumaa noorte meeskoori asutamise juures, aasta oli 1999 sügis ja esimeses proovis oli tsirka ka 80 noort meest. Sealt mingi neljandiku moodustasid Virumaa poistekoori lauljad, see koor oli juba tegutsenud selleks ajaks pea 10 aastat. Nüüd tegelik reaalsus on see, et loomulikult seal kuskilt esimese hooaja lõpuks pudenes koor niimoodi 40 laulja peale ja, ja siis püsis pikka aega seal niimoodi kolme-neljakümne vahel. Hea märk on see, et väga paljudel oli selline tahtmine, et teeme midagi, lähme laulma ja, ja see on midagi uut ja paljudele nendele esimesse proovi tulnutele, see oli ilmselgelt selline esimene kokkupuudet ei ole nagu koori laulma, nad ei olnud varem kooris laulda ja olid selles mõttes üsna algajad ja abitud ja eks selles mõttes tundsidki, et vist jäävad nagu eeldatavale tasemele jalgu ja niimoodi vaikselt kadusid. Aga praegusel ajal on pigem probleem see, et kuidas saada koori laulma ja hoida neid koori küljes neid laulumehi, kellel on see potentsiaal kõik olemas, kes peavad viisi, kes on mõnda aega laulnud poiste kuri, su üles kasvanud jõuavad meeskoorilauljana sisuliselt parimasse ikka niisugune kahekümnendat 20 viiendat eluaastat siis tekib kadumine kuskile. Siin on hästi palju objektiivseid põhjuseid ja need on igalühel, seal on erinevad, aga kahjuks see nii on. Kui suur on see ajaline ressurss, millega peab arvestama üks kooris laulev mees. No kui tulla nüüd tagasi selle noortemeeskondi näitaja peale, siis need koorid suures enamuses töötasid sellisel laululaagri printsiibil ja samamoodi töötab praegu Virumaa noorte on ees, kui proovid on kaks korda nädalas laupäeviti, siis on pikem proovipäev sest nädala sees on seda keeruline teha, nad on ülema konna ja neil on vaja kokku sõita kindlaks kellaajaks ja seda on niimoodi regulaarselt nädala sees ja tihedamalt keeruline teha noorte meeskooride. Ja ma arvan, et väga paljud ja ma olen ise otseselt olnud kokkupuutes Virumaaga kolleegidega suheldes on probleem sarnane. Nendes koorides laulsid valdavalt gümnaasiumi eas noormehed ja nüüd, kui see kool saab lõpetatud, siis ikka minnakse suurematesse keskustesse õppima või tööd otsima ja sinna kodukohta jõutakse järjest harvem. Ja siis toimub selline generatsioonide vahetus, et need, kes on laulma just hakanud ja oma hääle üles leidnud, siis siis nad paratamatult lahkuvad ja kogu aeg tuleb sealt häälemurdest jälle uusi noori mehi peale ja, ja sageli on need see verevahetus üsna järsk ja äkiline, näiteks Virumaa noormees kurison praegu täiesti uus generatsioon peale, et kõik sellised vanemad, staažikamad, lauljad on lahkunud ja tulebki alustada jälle lihtsamatest asjadest, ühe-kaheäärsetest lauludest. Aga sellegipoolest ma ütlen, et see töö on vaja ära teha ja igal juhul tuleb jätkata. Dirigendid ei tohi selles mõttes sellises olukorras loobuda, et oi, mis me kõik juba tegime ja suutsime ja kui hästi me kõik laulsime ja nüüd ma pean hakkama jälle kõik nullist peale, tulebki alustada nullist peale ja siiski mul on hea meel tõdeda, et minu endistest Virumaa vilistlastest ikkagi piisavalt, et suur arv noormehi laulab erinevates koorides ja minul ei ole kunagi kade meel, kui keegi laulab siin Peetri kooris ja mõni laulab Alo Ritsingu juures Tartus. Ja neid noormehi on ja see ongi see, see kõige olulisem tulemus, et nad kuskil jätkavad, on ka segakooris, lauljaid, naiskoori nad kahjuks kandideerida ei saa. Aga vähemalt see teadmine, et nad, see pisik on, neis ei jäänud ja nad jätkavad, aga see arv võiks olla suurem. Ma vist olen siin oma kolleegidest natukene õnnelikumas olukorras kuna Tallinna tehnikaülikool on väga suur kool, kus õpib väga palju noori mehi, meil ei ole seda probleemi, et meil oleks nagu lauljaid vähe või puudub. Meil on hetkel nimekirjas. Kui ma nüüd õigesti mäletan, 91 tegevliiget ja sellel sügisel üritas koori pääseda ligi 30 kandidaati kellest siis suur osa ei läbinud siiski nagu ei, ei kvalifitseerunud ja osa siis ka loobus ise hiljem, et hetkel on nüüd jäänud lauljaks saaja kandidaate meil 10 ringis ja see tegelikult ongi niisugune noh, ütleme võib-olla suhteliselt tüüpiline aasta või või natuke parem aasta, võib-olla siis, et meil juurdekasvuga probleeme ei ole, aga see on tõesti erandlik olukord ja kui me vaatame üle maailma üleüldse ülikoolide koore, siis kahtlemata ülikool on koorilaulu harrastamiseks ilmselt kõige parem koht, sellepärast et inimene on esiteks, nagu väga sobivas heastama, seal on heas vormis, ta on ette valmistatud selleks sageli inimestel ei ole muid kohustusi, ei ole peret, lapsi, ööd, maksud, kõik muud, need asjad ei tule nii teravalt nagu juurde ja inimesed on valmis sinna panustama. Nüüd on nagu küsimus selles, et juhul kui inimene lõpetab ülikooli ära ja läheb tööle ja tulevad just kõik need eelpool nimetatud asjad inimese ellu sõidavad sisse, et mis siis saab, kas inimene on selleks hetkeks piisavalt heeritud, kas ta näeb seda koorimuusikat oma elu osana? Noh, siin nüüd tuleb nagu väga oluliselt mänguse koorikeskkond, kuidas need olemasolevad koorilauljad, kui me räägime täiskasvanute kooridest, ülikoolikoolidest on suutnud tekitada sellise sotsiaalse keskkonna, millest lahkuda, on kurb? Ma räägin just sotsiaalsest keskkonnast ise, olles dirigent, eks ju siis ma pean endale dirigendina või koorijuhina aru andma sellest, et koorimuusika koosneb ühest küljest muusikast ja teisest küljest sellest reaalsusest, mis selle niisuguse ütleme, Amatöörlusega kaasneb omatöörlus. Ma tuletan meelde, tuleb sõnast armastama, eks ju, muusikat armastama igaks juhuks jälle sõna vahetevahel ka niisugune halb kõla. Et koorimuusikaga kahtlemata. Ta on erinevate nähtuste sümbioos ja kahtlemata on ta erinevate ühiskondlike olukordade või situatsioonide peegeldaja, et koorimuusika võimaldab inimesel läbi muusika ja läbi oma emakeele nii-öelda ütelda välja, laulda välja midagi, mida ta tahab öelda. Kuna inimesi on palju koos, siis tekib lisaks niisugune nagu turvatunne, koosolemise tunne. Ehk need on need tegelikult selle Maslow püramiidi need üsna seal noh, võib-olla mitte päris seal all, aga kuskil juba keskel, et kui kõht on täis ja riie on seljas, siis tegelikult see koorilaul tuleb sinna üsna varsti järgi, minu arvates aga samal ajal, kui ühiskonnas on juba olemas väga suur turvatunne, väga suur heaolu, siis võib see vajadus väljaelamise järgi olla väiksem. Ma arvan, et üks olulisemaid asju meeskoorimuusika ja üleüldse koorimuusika juures on leida või defineerida väga selgelt see idee, mis on nii-öelda selle puhtale muusikale lisaks. Kahtlemata on, on koorijuhi väga oluline ülesanne olla kogu aeg, see nii-öelda see täiskasvanud inimese muusikaõpetaja, kuidas anda talle ka kogu aeg natukene juurde teoreetilisi teadmisi. Et see oleks seotud praktilise musitseerimisega. Et see oleks köitev kogu aeg, kust leida uut report, paari, mis on minu meelest nagu täiesti omaette hästi pikk teema ja kuidas on see seotud selle sotsiaalse keskkonnaga, mis seal kooris tekib. Ja kui kõik need komponendid on justkui täidetud, siis tegelikult neid lahkujaid sealt koorist on ikkagi vähe. Tartus loodi ja gaasi ja esimene kogum, kes kokku kogunes sinna, kui oli kuskil 70 ringis, 70 poisi ringis ja mis nendest poistest nagu edasi saab, koori ennast ju enam ei ole. Aga need lauljad siiski on läinud edasi mees kooridesse ja mul on maalikooli meeskooris praegugi olemas üks laulja, kes on tulnud just sellest ajast jäänud laulma. Siis nüüd mul on nüüd uus kogemus Elvaga, mul paluti, et, et kas ma ei hakkaks tegema ja arendama seal meeskoori tegevust, parandada seda praegu olevat Elva meeskoori, mis on ka väga väikseks jäänud, alustasime seal päris uue kooritegemist ja sinna on tulnud ka üks tark kunagine noorte meeskoorilaulja ja räägime, et ma sain oma meeskoori jooksul maaülikooli hõlma alla selles lootuses, et noh, et, et tuleb sealt maaülikoolist noori mehi laulma. Aga mis on muidugi väga oluline on Peetri just see, et seltsielu, mis on meeskoori juures hästi-hästi oluline mees tahab laulda väärt repertuaari, vahetevahel ka midagi lõbusamat ja kergemat, aga see peab olemagi vaheldusrikas. Võttes tagasi nüüd ka meeskor Gaudeamuse saamislugu siis kunagine asutaja dirigent Roland Laasmäe, kes selle koori Sloy ja oli väga aktiivne eestvedaja igas mõttes, nii muusikalises mõttes kui seltsielu mõttes. Need suvised laagrid, mis toimusid sõpruskooriga, Kadamisena, sõpruskoor Riiast ja toimusid, et suvelaagrid nii Eesti pinnal kui Läti pinnal, need olid nii, nii edukad ja võimsad, suured heliloojad, Raimonds Pauls on osalenud selles laagris ja leidnud, et noh, see meeskooriliikumine on natukene seda teistmoodi laadiga. Rääkides teistest koolidest üldse, kui on praeguse Eesti segakooride ja laulupeo ettevalmistusperiood oli, et siis küll sai ju näha, et meeskoorid on andnud ka segakooridele oma lauljaid, et nad saaksid hääli ilusti täita. Kahjuks jah, need segakoorid on niimoodi, et on hulk hulk aktiivseid naislauljaid ja siis on üks väikene hulk meeslauljaid. Nii et meeskooride ülesanne oli ka suurel laulupeol laulda väga suurt osa repertuaari segakooride partiides. Meeslauljate langeb üsna suur koormus, see oli natuke liiga suur, mõtlen, et kui nüüd ütleme, mees koorina, kes ei ole võib-olla kõige võimekam peab laulma 14 laulu mingit partiisid, mida ta enam üldse muus repertuaaris nagu kasutada ei saa. See kaalukauss on natukene liiga viltu selles mõttes, aga ma saan aru suure peo korraldajatest, et noh, et need on vaja ju kõlama saada, segakoorides ei ole nii palju mehi. Ja samas praegu siin ka perifeerse jutust jäi selline mulje, et neid mehi, kes tahaksid laulda meeskooris, on küll ja küll, aga siiski päris mitmeid neist ei ole võimalik vastu võtta, et mis siis see konkreetne põhjus on, et kas ikkagi juba sealt algkoolist saadik meie muusikaharidus ei ole piisavalt hea või siis on lihtsalt küsimus selles, et, et niivõrd suur osa inimesi me ei peagi viisi Jah, eks neid viisipidamatud olen mina ka õpetanud ja näinud suurt vaeva ja püüdnud sellest mehest leida seda tooni ülesse mõnda annab arendada, mõnd aiana, arendada. No koorid on lihtsalt erinevad, pead nagu suutma kooris kui vähegi võimalik, on hoida mingisugust noh, enam-vähem keskeltläbi ühtlast kvaliteedi taset, sest muidu keegi ei saa hakkama ja kellelgi on igav, noh niikuinii see paratamatult ka nii on, aga, aga sa pead vaatama, käärid liiga suureks ei lähe ja sellepärast ütleme seal Tehnikaülikoolis võib-olla natukene karmimad, võib-olla. Aga me oleme ka mõne inimese puhul öelnud, et tead, et sa võiksid laulda küll kooris, aga meie hetkel ei saa sind vastu võtta. Et ole hea, vaata veel ringi ja neid kohti kindlasti on, kus sa saaksid laulda? Mul on hea võimalus suunata neid Tartu rahvaülikooli juurde, kus toimub ka individuaalne hääleseade ja laulutunnid, et mõni on saanud abi ja tulnud Traskoori tagasi. Kunagi Gustav Ernesaks ütles, et sõjaajab kontekstis ja võib-olla ka naljaga pooleks ütles, et iga 10. mees on lauluvõimeline isegi kui ta ei ole täpselt mõõdetud, aga selle asja mõte on, et väike rahvas asja Con piiratud, tähendab see koorilaul on niigi tunduvalt massilisen kui muudel rahvastel. Loomulikult ka ja ütleme, inimeste muusikaline ettevalmistus ja muusikaline kasvatus seega ebaühtlane. Ega me ei peagi sele kvantiteeti nii hambad ristis püüdma, loomulikult me püüame üles leida, peaksime leidma, kes on vähegi võimeline ja heade sama väga palju sõltub, missugune nii-öelda koorilaulu kodakondsus, tal on kujunenud juba lapsest peale poistekoorid või mistahes kooli koorid ja sealt edasi. Et meil on ju pretsedenditult massiline poistekooride liikumine, midagi ühelgi teisel Euroopa rahval ei ole, aga see tähendab seda, et meie väikese rahvaarvu juures on tegelikult nii-öelda selle koorikooli läbinud hulk väga suur. Et kui me tahame laulja potentsiaali leida, siis me peaksime vaatama sinnapoole, kuidas neid inimesi koorilaulu juurde tagasi tuua. Siis on üliõpilaskoorid. Kuigi noh, ma ei hakka praegu takerduma stsena regionaalpoliitika ja maakondade probleemidesse, kus kõik need rahvaarvud vähenevad ajapikku jogrida suur vilistlaskond mööda Eestit laotub siis paigale, kuidas neid inimesi kätte saada, ühesõnaga Campbelli meestelaulu seltsi ühe laiendatud nõupidamisel oli sellest juttu. Et ükskõik kui raske see teekond ja vaevaline ei oleks, aga me peaksime ära kaardistama, kes on üldse reaalne meest, laulu potentsiaal, kuidas neid kätte saada, millega neid köita, ehk maga näidata, hästi palju laulja potentsiaali, lihtsalt ripakil kastal seal kohapeal seoses nende maakohtade laiali lagunemisega, tal pole kusagil olla Priks kolleegiust Põlvast rääkis, et ore eleegia mehena tegi ka seal koori ja tegelikult see kriitiline lauljat, sarv lagunes paari kuuga ära, sest ta kuulis, et too mees on Soome tööle läinud. Too tuleb tartust töölt alati, nii hilja ta enam ei saa käia, aga võib-olla siis väiksest kohast ongi paarimehe taga asi kinni, kus ta langeb alla kriitilise piiri ja seda koori saagi teha. Enam ei ole mõtet ka siin saates nagu seda maha vaikida. Et ütleme, kas üliõpilaskooride vilistlased, kes lähvad need kuskile väiksesse kohta laulma. Loomulikult tahetakse sinna meeskoori kutsuda, aga ta ütleb, et aga ma olen viie aasta jooksul kokku puutunud sellise koorikultuuriga ja sellise repertuaari ja sellise tasemekate. Mul on väga raske lihtsalt missioonitundest olla sellises väetis pisikeses jõuetus kooris. Et tegelikult on ka neil lauljad olemas ja mis seal salata, on ka nähtust olemas, kus poistekoorides või kütav koolikooride kirjut ütles, et ei, ma olen saanud sellise negatiivse tagasi gaasilöögi, et mind ei huvitagi koorilaul. No siin me jõuame ikka selleni, et koorijuht on see, kellest ikka tohutult palju sõltub. Just eelmisel nädalal oli noorte koorijuhtide konkurss, kus osales 11 noort koorijuhti, kellest ka kolm ei olnud eestlased. Võrreldes varasemate osalejate arvuga on see siiski noh, mõnevõrra võib olla väiksem, et kui maakondades, kas jätkub noori koorijuhte Ei jätku jätku ühe üliõpilase bakalaureusetöö tõttu ma hakkasin huvi tundma, et missugune see koorijuhtide võrgustik üle Eesti on, et kuna laulupeo sinna andmebaasi voolas kõik kokku, kõik need tuhatkond koori ja 850 koolijuht tegelikult nüüd töötavad reaalselt. Ja kui see panna nüüd haridustaseme ja vanuselise ja maakondliku printsiipide järgi tabelisse siis pilt Murb, mõtlesin täpselt sedasama, et just maakondades, mis juba niigi lagunevad ja pisikesed kohad ja alevit jaga väiksed linnad, nüüd räägime juba ka kriisidest maakonnakeskustes päris suurtest maakondadest. Kui ma ei eksi, siis puhtalt koorijuhtimise eriala ja koolimuusika eriala lõpetanud muusikaakadeemia Nende osakaal on üle kolmandiku üldse. Nüüd kui see Eesti pere ära lahutada, siis in enamus kiiver 80 kilomeetri raadiuses Tallinnast. Kõige kurvem on olukorras ongi mees kooridest just väikelinnade alevit meeskoorid, mis niimoodi ühtlaselt vananevad ja nüüd isegi, kui sinna tuleb tagasi noor inimene, kes on kunagi laulnud või, või tunneb selle harrastuse vastu huvi. Ja kui ta nüüd sealt proovisaali ukse vahelt sisse võtab ja seal istub, ütleme kuskil paarkümmend ma vist väga ei liialda kiigega, need koorid on väikesed paarkümmend meest, kellest enamus võiksid olla tema isad või vanaisad. Sa saad loomulikult joon põhjus nendesse inimestesse suhtuda lugupidavalt austavalt. Aga ikkagi noor inimene otsib omasuguste seltskonda, noor inimene tuleb kolmandasse proovida, laulab peast. Ja isegi kui talle see seltskond väga meeldib ja kõik on väga tore, tal hakkab varsti igav. Tema võiks juba uue laulu kallale minna. No mina olen ka nüüd selle oma meeskoori juurde olen loonud noortest meestest ansambli ja see ansambel on tõepoolest päästnud, et need noored mehed nüüd võtavad ja võta ja laulavad. Ja ma teengi tõesti nendega eraldi proovi, et nad oleksid meeskoori juures. See on ainukene väljapääs minul silmis. Et ega see, ütleme, koorijuhiks olemine või koorijuhina leiba teenimine on küll üks niisugune üsna omapärane staatus nagu tõepoolest et sa pead nagu oskama oma eluga niimoodi hakkama saada, et sul on õhtut kinni ja siis päeval võib-olla on asjad teistmoodi ja ja siis tegelikult arvatakse, et noh, aga mis asi see on, siis käid korra nädalas ja lööd loo lahti jaamisest tahad nüüd siis sellest mingist raha saada vä? Ja mis nyyd räägid, mingit tulumaksu ja sotsiaalmaksu jutu ka sinna järve nagu täitsa aru kaotanud või? Mulle tundub, et kõik see, mis puudutab koorijuhiks saamist ja koorijuhiks olemist ja kes need inimesed on, kes on, ütleme, maakohtades koorijuhid ja mulle tundub, et see põhitrump või see, et need inimesed oleks olemas ja et nad oleks kvaliteetselt haritud tuleb tagasi ühe väga lihtsa asja juurde kõik kokku ja see on tegelikult õpetajaks olemine ja kaasa arvatud õpetaja palk, õpetaja, koormus, õpetaja staatus, ükskõik kas suures linnas või väikses linnas muusiku eriala muusikaõpetaja, erialakoorijuhi eriala on mingis mõttes nagu sümbioos paljudest asjadest kokku. Vaatame läbi ajaloo, kes on seda tööd teinud, siis seda tööd on sageli teinud inimesed, kes muusika alal teevad väga erinevaid asju. See, kui võimekas on muusikaõpetaja. Sellest sõltub minu arvates kooride töö eriti just väiksemates kohtades, kus inimesi vähem. Seda on meeldiv olnud aastakümnetega kogeda, kuivõrd laulupeod, tähendus ja renomee ühiskonna hulgas, et see on tõusnud. Teiselt poolt kuidas koori üksikkoori, koori kunsti, kuidas seda inimesteni viia. Aga ma mäletan hästi ammu keskkooliõpilasena oli televisioonis mingeid saateid, kus ramm tegi oma tänases mõistes seisev promo, saate seal lauldi midagi ja seal räägiti, seal näidati seda sotsiaalsemat bow, nagu Peeter rõhutas siin. Ja see tegelikult andis mulle tunduvalt rohkem kui üks selline metoodiliselt läbi viidud kooli kontserdil sundajal kus ma ootan reaalseal 45 minutit olemad. Et ärme selle propaganda peale lähme. Mis on mu sõnum, on see, et üliõpilaskoorid tegelikult võiksid teha sellise noortele meestele ja ütleme, koorilaulust eemale jäänud meestele ja teistele kui huvitav ja kui vaimselt rikas ühe koorielu on, et mul on tunne, et lihtsalt üleskutsed praegu ei tööta, et me peaksime nagu nähtavaks ja kuuldavaks sele tegema, mida me tahame ja näitamine väärtusi just nähtavalt ja kuuldavalt. Praegu pole puudus niivõrd noortest koorijuhtidest kui vaadata, aga need rakendatud koorijuhte ja palju õpitakse jälle tunduvalt paremini ja rohkem kui varem. Me ei saa rääkida konkurentsist, aga ikkagi on see maine on tõusnud. Et mitte niivõrd noorte puudus ei ole noorte koorijuhtide puudus. Vist oli praegu rakendatud kuni 35 aastaseid koorijuhte umbes 150 nagu Peetri juttu võimenduseks, et kuidas saada noori kohtade peale? Tükk selline teema on võib-olla see mentorlus edasiarendus. Võrreldes 25 aasta taguse ajaga on meeskoorilaul marginaliseerumas aga väiksemaarvuline kooriliik võib end tõestada sama hästi kui mõni teine. Selge on see, et heas kooris laulnud mees enam viletsamas ei lähe. Aga kõigepealt peab ta üldse koorilaulu juurde jõudma. Gustav Ernesaks ütles, et iga 10. mees võib laulda. Need mehed tuleks üles leida. Meeskoorilaulu armastama ei saa kedagi panna kohustuslikus korras. Kõik algab õpetajatest. Läbi õpetajate väärtustamise saab kaalu juurde ka koorijuhi amet. Vestlusringis olid pühendunud meeskoori dirigendid Ants Soots, Peeter Perens, Andrus Siimon ja Lauri preide. Kaja. Edasi läheme muusikauudistega maailmast, vahendab neile evaste infelt. Muusikauudised maailmast muusika uudised, dirigent Risto Joost alustab alates hooajast 2015 2016 Leipzigis tööd Kesk-Saksamaa ringhäälingu raadio koori kunstilise juhina. Leping on esialgu sõlmitut kaheks aastaks. Varasemalt on Risto Joost teinud selle kooriga koostööd kolmel korral, viimati jõulukontserdil 2013. aasta detsembris. Lipsigi kevand Houssis. Järgmine esinemine koori ees on aga 2015. aasta 22. mail Leipzigi Peetri kirikus. Samuti jätkab Risto Joost tööd rahvusooperis Estonia ja peadirigendina Tallinna kammerorkestri ja Madalmaade kammerkoori ees 73 lauljaga Kesk-Saksamaa ringhäälingu raadio koor on asutatud 1946. aastal ja sellest on kujunenud maailma üks juhtivaid koore. Koori repertuaaris on oluline koht aga bella koorimuusikal ja tihti on koor partneriks ka orkestrile suurfarmides ettekandel. Regulaarselt esinetakse Kesk-Saksa ringhäälingu sümfooniaorkestriga, mille peadirigent on Kristjan Järvi. Oma tegutsemisaastate jooksul on Kesk-Saksa ringhäälingu raadio koor välja andnud üle 200 heliplaadi, millest mitmed on pälvinud ka preemiaid. Inglismaal alustati hiljuti huvitavat debatti, kas ooperietendustel on sobilik oma vastumeelsust kõva häälega väljendada. Küsimus tõstatati pärast Londoni kuninglikus ooperis toimunud Wolfgang Amadeus Mozarti Idome näo esietendust. Ooperijärelkajad olid väga vastuolulised. Saalis võistlesid kiiduavaldused ja laitvad hüüded. Sama tulemus oli ka järgnenud arvustustes, millest osad ei olnud kiidusõnadega kitsid ja teised ei näinud lavastuses peaaegu mitte midagi head. Londoni kuningliku ooperijuhi Kasper kapteni sõnul on säärane hõikamine järjest tavalisemaks muutumas ja tema sõnul ei tohi see muutuda esmareaktsiooniks kõige uue puhul. Sama teema oli arutlusel ka hiljutises BBC raadiosaates ja seal oldi seisukohal, et demokraatlikus ühiskonnas on loomulik, et kui sa oled millegi eest maksnud ja sulle nähtu ei meeldi, siis on sul õigus torile oma tunnetest märku anda. Iseenesest soovivad ju palju trid vaatajate tagasisidet sotsiaalmeedia kaudu ja mõnes mõttes on säärased arvamusavaldused ju kõige sotsiaalsem ja otsesem viis oma arvamust väljendada ja teistel seda teada saada. Teine saatekülaline BBC saates jäi aga seisukohale, et kuigi säärane vahetu tagasiside on idee poolest hea, peaks publik teatris siiski tagasihoidlikumaks jääma. Alati ei ole esmane reaktsioon kõige adekvaatsem, lihtsalt säärased teravad reageerimised vähendavad lavastajate julgust ja seda enam võib hakata nägema tulevikus ooperisaalides ainult traditsioonilisi ettekandeid. Ooperimaastik muutub ühetaoliseks toimatavaks. Tip klarnetist, Martin frest on löönud aga koostööks käed plaadifirmaga Sony Classical. Firma presidendi sõnul on Frost praegu väga kuum nimi ja tema kontserte oodatakse suure rõõmuga kõikjal maailmas ja samuti on haruldane Martin Frosti oskus inimesi muusika olemusele lähemale tuua. Esimene plaat Sony Classical plaadimärgi tsin Frosti koostöös peaks 2016. aasta jaanuariks salvestatud saama ja uuel plaadil esineb frest nii solisti kui dirigendina. Stockholmi Kuningliku filharmooniaorkestri ees. Šveitsi linnas Baselis on kohalik omavalitsus asunud karmile seisukohale eurooplastest vabakutseliste muusikute osas, kes töötavad linnaorkestris või Baseli ooperimajas. Otsustati, et ükski eurooplasest muusik ei saa enam tööluba, kui tal ei ole täiskoormusega töökohta ette näidata. Seega mitteeurooplastest. Vabakutselised muusikud, kes täiskohaga lepingut ei saa, peavad ilmselt baasialist lahkuma. Viiuldaja Hilary Haan vaevleb jätkuvalt vigastuse küüsis. Viimastel kuudel on ta taastunud lihase venitused ja pidi teatavasti oktoobri lõpus astuma juba Clevelandi orkestri ees lavale kuid arstid leidsid, et pikemas perspektiivis ei ole mõistlik veel esinemistega alustada. Hilary Haan teatas oma vigastusest juba juuli lõpus buss ja esialgselt pidi ta juba septembriks paranenud olema kuid ilmselt oli vigastus pisut tõsisem. See viljasümfooniaorkestri muusikud on alustanud aga ebatavalist protesti, kandes rinnas rohelisi lindikesi. Lindid sümboliseerivad nende vastumeelsust uue peadirigendi Pedro halsteri vastu, kes hoolimata orkestrantide vastuseisust ametisse määranud Pedro Halfterali poliitiliselt sobiv kandidaat peadirigendi kohale ja orkestrantide arvamust kahjuks ei arvestatud. Halfter kinnitatud teeametisse ja see viljasümfooniaorkestrile muusikutel ei jäänud muud üle, kui protesti märgiks rohelisi linte kanda. Atlanta sümfooniaorkestri mängijate ja juhtkonna vaheline töötüli on nüüd lõpuks lahenenud ja orkester peaks laval olema taas novembri keskpaigas. Probleemide põhjused olid nagu viimasel ajal tavaks. Palgakokkulepped. Muusikud ütlesid, et 2012. aasta majandusraskustes langetatud palk võiks vähemalt nelja aasta jooksul vanale tasemele tagasi jõuda. Aga see, et juhtidele ei meeldinud läbirääkimistel, suudeti saavutada teineteise mõistmine ja jõuti arusaamale, et suures plaanis on nii muusikute kui juhtkonna eesmärgid samad. Atlanta sümfooniaorkester peaks olema maailmatasemel, mille üle nii muusikud kui ka linn võiks uhkust tunda, unustamata pikaajalist majanduslikku stabiilsust. Kokkuleppe saavutamiseks tuli teha järeleandmisi, kuid lõpptulemus pakkus kõigest hoolimata rahuldust mõlemale poolele. Warner Music Group teatas novembri alguses uue auhinna asutamisest. Kõnealuse vooneri muusikaauhinnad taga on multimiljonär lenn Plawatnik, kes ostis vooneri plaadifirma 2011. aastal. Preemia suuruseks on määratud 100000 dollarit ja seda hakatakse igal aastal määrama 18 kuni 35 aastasele instrumentalistina või lauljale, kelle karjääris nähakse suurt potentsiaali. Tuntud muusikutest ja plaadifirma esindajatest koosnev zhürii teeb oma valiku 2015. aasta kevadel. Auhinna kandidaatideks on 2014. ja 15. aastal karnegi hoolis esinevad noored muusikud, sest karnegi hool on ka üheks näriks auhindade jagamisel. Hiljuti avaldatud uurimus aga näitab, et kurvameelsuse käes vaevlevad inimeste tuju aitab tõsta kurva muusika kuulamine. Liilad Rufi ja Stefan körš Berliini vabast ülikoolist palusid katses osalenutele kirjeldada oma tundeid, mida nad on kurva muusika kuulamisel tundnud. Ta oli antud nimekiri erinevate omadussõnadega. Katse toimus eraldatud ruumis ja täielikus vaikuses. Tulemused näitavad, et inimeste tunded kurva muusika kuulamisel on mitmetahulised. Kõige rohkem leidus vastuste hulgas selliseid sõnu nagu nostalgia, rahulik, kus õrnus. Samuti järeldasid teadlased, et inimesed saavad kurva muusika kuulamisel väga konkreetseid niinimetatud emotsionaalseid tasusid mis mõjutavad muuhulgas näiteks ettekujutus võimet, emotsioonide regulatsiooni ja empaatiat. See seletab ka seda, miks inimesed kalduvad kurba muusikat kuulama just siis, kui nad ise kurvad on. Ta Rufi ja kössi sõnul saavad tehtud järeldustest kasu lõigata muusikat peudid, sest uuringu tulemused annavad võimaluse patsientide heaolu eest paremini hoolitseda. Sülgaja. Eelmise reede õhtul kuulutati välja vabariikliku koorijuhtide konkursi võitjad. Kolmanda preemia pälvis Edmar tuul, teise koha Josep Hill Hill ja esimese koha Valter Soosalu. Konkursil töötasid noored koorijuhid Eesti muusika ja teatriakadeemia, koori, Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti filharmoonia kammerkooriga. Žüriid juhatas Sibeliuse Akadeemia dirigeerimise õppejõud Sepo murdu. Hindajate hulgas olid veel segakoor Latvija, kunstiline juht Maris sirmais Lätist ja eesti dirigendid Jüri-Ruut Kangur, Triin Koch ja Lauri Sirp. Lisaks kaheksale eestlasest koorijuhile osalesid ka kolm Eestis õppivad koorijuhti Hispaaniast, Lätist, Jaapanist. Stuudios arutlevad konkursi tulemuste üle Ene Üleoja ja Jüri-Ruut, Kangur. Kas seda on palju või vähe, et Eestist tuleb koorijuhtide konkursile 11 osalejat? No ma oleks oodanud mõnevõrra rohkem. Sest meil on huvitavaid tegijaid, teisi veel noori inimesi, kes oleksid võinud ka ritta astuda. Jah, ma arvan, et eks siin nagu üldiselt selles osa võtlejate rivis, mis on tegelikult ju reglemendi järgi võib vanuseni kuni 35 osaleda. Tegelikult osalejaskond koosnes valdavalt õpilastest võib-olla juba tegev dirigendid, kellele õpinguajast natukene möödas, eks seal on ka päris julgustükk milla nagu konkureerima õpilastega ja. Samas võiks tegelikult olla täiesti noorele koorijuhile ikka väga suurepärane võimalus niisugusi koore juhatada. Jah, see võimalus oli muidugi vägev, tegelikult vahetevahel võimalused ületasid suutlikkuse just nimelt sellepärast, et nendel vägevatel kooridel headel kooridel oli ka väga raske repertuaar. Kui nüüd vaadata nii pedagoogi pilguga, siis need noored inimesed tegelikult tegid läbi tohutu töö, sest et konkursikava kõikides voorudes oli 15 teost, mille hulgas olid väga nõudlikud Tüür, Pärt, Grigorjeva päev ja nii edasi tormis seda repertuaari omandada iseenesest on juba tubli töökangelastegu, et näe, lisaksin siia juurde veel ühe niisuguse tähelepanekuid. Seda võiksid jälgida tulevased dirigendid, kuivõrd koori kõla muutub erinevate dirigentide käe all ja see oli selge esimeses voorus, kus nad kõik tegelesid kahe looga pärsi magnifikaatia, Tregi, mis sirised, sutsuke, jaapanlanna magnifikad oli nagu jaapani siidimaal ja koori kõla muutus niisuguseks läbipaistvaks, õrnaks kauniks. Mulle see väga meeldis, nagu kirsiõis kõlasse ja näiteks konkursi võitja Valter Soosalu käe all kõlas koor sumedal. Ta taotles niisugust ümaramad kõla, eks ole, koor oli mahedam nagu tumedam, rääkimata muidugi hispaanlasest, kelle temperament on tõepoolest hoopis aktiivsem ja kuhu tekkis koorikõlla teravust. Ja siis oli ka esitusi, kus koori kõla oli lihtsalt igav. Koorg nägu ei kõlanudki. Need olid need passiivsed, vähe hirmunud, väiksema kogemusega tegijad. Kas oli juba kohe näha, kellest võiksid saada favoriidid või olid nad ikkagi suhteliselt võrdse tasemega? Sealt eraldus otsekohe üks grupp. Võib-olla isegi mitte väga suur grupp, aga vähemalt kas tulid väga selgelt välja mõõta nende nimesid, Nad olid võitjad, ka teises voorus lisandus minu jaoks täiesti kindlalt üks kolmas tegija ja selgus ka. Ta oli võitja. Lõpuks minu jaoks vahetusid voorude puhul kolmas ja esimene koht. Kui algas esimene voor, siis oli minu lemmikuks Elmar tuul väga veenvalt, väga sisukalt, väga enesekindlalt, väga loogiliselt ja mis ma tema puhul veel tooksin välja, mida väga paljud noored koorijuhid nagu ei julgenud teha, on see, et ei puhasta Ta häälestust, sest olid häälestus, vead Pärdis ja isegi nad jäid lõpuni. Mõned Edmar, tuul julges minna häälestuse kallale, tähendab vaata ennem see konstruktsioon kõrvaga või kuula üle, äkki on seal vaja midagi parandada, oleks olnud nii, et ühesõnaga mulle meeldis väga see tuulelähenemine, et see ei olnud ainult esinemine, ainult interpretatsioon ja kontseptsioon, vaid ka konstruktsioon, et kuidas nii-öelda asi kõlab minu jaoks oli teisel kohal seal esimeses voorus ja sama sill, kes jäigi teiseks, ta oli stabiilselt ühtemoodi, töötas selles mõttes kindlalt kontseptuaalselt väga selgelt, iseasi kas see kontsept mulle alati just meeldis, aga tal oli oma sõna öelda ja ta kõneles kätega väga paljut esimesest voorust välja jäänud ja veel teise vooru saanud kõnelesid ja kusjuures see kõne oli mitte väga informatiivne ja mitte väga hetkesituatsiooni tabav, vaid juhuslik, mis ei viinud tegelikult seda protsessi edasi. Üldiselt selle esimese vooru põhjal nendel oli aega 14 minutit igalühel teha, eks kahe looga kahe väga erineva looga, et siin oli näha, kuidas kellelgi närv vastu peab või kuidas keegi suudab selles neljandas minutis niimoodi pädevaks jääda ja kuidagi ratsionaalselt tegutseda, et oli mitmeid tegijaid, kes muidu oleksid võimekamad, aga kuidagi selles konkursi õhkkonnas kaotasid täitsa taju ja kuidagi see tegevus ei olnud väga eesmärgistatud ja selline juhuslik ja et siin esimeses voorus tõesti see pilt, et ei saa jah tõesti öelda, et siin oleks nagu klaar olnud, kesku võitma hakkab või nii, et see pilt oli veel selline kompamine ja see tõesti see teine voor nagu pani juba rohkem paikad. Esimeses voorus oli kindlasti, see oli züriil üksmeelselt suhteliselt lihtne tuvastada, kes võib-olla väga õpilaslikud või võib-olla peaks veel edasi saama, oli muidugi tugevamad ja sellised oli näha, kelle puhul nagu pole võib-olla midagi nii tehnilises või muusikaispaanisin midagi ette heita, mitte, aga no midagi hiilgavat ka ei ole, et me ikkagi lasime teise vooru, et vaatame, kuidas seal läheb, aga kõigil samad lood ja võrdne selline situatsioon kõigile selles mõttes esimene voor nagu näitas päris palju. Puudutasid praegu ühte huvitavat teemat, see on, et jälgime, mis ta siis veel teeb, tähendab, seal oli niukseid kummalisi vastuolusid, et oli väga ilusat, tehnilist tegutsemist, käeliselt ja tühjust, selle tagakäsi liikus kui nähtus omaette ja väga meeldivalt. Ja siis oli muidugi ka niisuguseid nähtusi, kus käsi ei olnud kaugeltki kooliliselt ideaalne, aga Ta oli selge, taotlused olid arusaadavad ja muusika kõneles. Ja muidugi mis ma rõhutan, on ikkagi see stressitaluvuse moment, millest sina räägid. Et seal ikkagi oli kahju mõnest inimesest, kes lihtsalt nii-öelda, nagu selles olukorras lagunesid ärava? Ma kasutan konjukest sõnu, aeg, mõtte vajus täiesti laiali ja tegelikult teadet on tegemist võimeka inimesega, kes on ennast juba näidanud. Ja samal ajal ajal, eks ole, tekib mingisugune nii kohutav stressiseisund, et nagu mõte on pärsitud ja ütleme niimoodi, need võitnud noormehed olid kõik palju suurema kogemusega kui mitmedki teised konkursandid. Ja just see oskus kuulda meelde jätma Ta ja vajutada õigele pedaalile, viis nad siis võitjad. Jah, ja kindlasti ütleme Valteri puhul ka võib-olla see esimene voor jah, nii tugev ei olnudki, aga just et edasi kasvaski, aga just nende puhul ka oli tegelikult vähemalt pildiliselt suhteliselt hea närv, et nad ei tundnud ennast nii krampis selle esimese vooru juures, Ma mõtlen, selles mõttes oli ka selle Pärdi puhul nagu tajutav selliseid erinevaid koolkonnalisi nagu tõlgendusi, et on selliseid, kes Pärti tajuvad sellise väga lihtsalt kõik ise toimib, kooris laulab natuke Fortett natuke pianat. Dirigent tähendab ainult tempot, selles mõttes on selline eemalseisja. Taanlane läks võib-olla sisuliselt ei olnud see nende tekstilised ei olnud kõige õigem lähenemine, aga samas ta läks selles noodipildis hoopis teistsuguse lähenemisnurga alt. Ta ehitas kõik fraasid ülesse ja kätega nõidus sealt sellist midagi välja, kuulajale oli võib-olla huvitavam kui jah, see, et lasteni koor, laulge ise ja ma natuke näitan teile, jään selliseks eemaltvaatajaks. On olemas piano, mis on pingestatud ja mis on äärmiselt laetud ja on olemas piano, mis on lihtsalt detsi Bellidelt vähene ja passiivne ja minu meelest vot seda laetud pianot taotlusi ja sai kätega Phil Hill ja minu meelest sai seda väga hästi kätte mar tuul. Ma imestasin, üks esimene kulminatsioon on mul jälle nooti ees ega praegugi me ei saa öelda. Kulminatsioon, mis kõikidel teistel kasvas välja niux forte suunas, temal pöördus sissepoole, kusjuures kogutestituur tõusis kõrgemale, see oli nii lummav hetk. Et mul käisid judinad üle, mõtlesin, et ahaa, niimoodi võib anda ka ühe kulminatsiooni, mitte detsi Bellidega, vaid mingi pingega. Sa ütlesid õigesti, et võib-olla see hispaania noormees ei tajunud nagu teksti tegelikult võiks nagu mõelda, et mis Emagnificat siis ikkagi on ja kes teda siis nii-öelda laulab ja missugused puhul ta seda teeb, et, et see peaks andma ka inspiratsiooni interpretatsioon ei lähe, seda oli vähem ja veel ma rõhutan ühte asja, mis jäi mulle kõrvu. Et kui nad töötasid noh, nii-öelda nagu natukene selle tehnilise poolega konstruktiivse poolega, siis kõik töötasid põhiliselt Pico pedaaliga. Kui sa panid tähele, aga all jookseb teema, et sellel võiks olla värvi, vaid nad ei julgenud nagu selle juurde minna, sest noh, see pedaali hirm oli nähtavasti kõigel nii suured, kas see püsib ja kas see ikkagi on paigas, eks ole, selles mõttes kõik need, kes nüüd kolmandasse vooru jõudsid ja eriti need võitjad need hakkasid kuulama neid detaile märgatavalt rohkem ja neid ka no ilme Oleks jah, vastavalt jah, just, et vastava selle rühmas, kus, nagu teema oli, see seda unustasid väga paljud ära. Ja kreegi puhul ka võib öelda, nii et mõne puhul võib-olla tajus just nimelt seda, et ta dirigeerib natuke ütleme nagu instrumentaalmuusikat, et siin on nüüd tiri tiri ja forte ja siin on nüüd selline piano, aga vot, mis sõna seal taga on või, või häälerühmade ja seal on hästi palju tenor, bass, kõik kuskilt näidata siis seda pöördumist või kust keegi nagu olulisemaks faktuuris osutub, seda, nagu selles loos võib-olla ka jäädi natuke. Aga samas vähemalt oli esimeses voorus siis ikkagi lihtsam neid omavahel võrrelda, sest nad olid ikkagi repertuaari seisukohalt ju väga võrdses seisus. Aga teises voorus sattus ju nii mõnelegi konkursandile võib-olla Talle paremini sobiv lugu ja mõnele teisele võib olla keerukam. Kui ma ette nüüd päris ausalt, siis minu meelest oli repertuaarivalikus väga suuri raste ka mõnevõrra nagu ebavõrdsust. Kui kas sulle tuleb Toivo Tulevi 12 häälne redioisk siis selle lühikese ajaga ja arvestades teose komplitseeritust kokku dramaturgiat, on ikka äärmiselt raske noorele dirigendile jõuda, niisuguse arvestava tulemini ja näiteks Veljo Tormise ei ole püssil püütav ja jaanihobu on ju lood, mis tegelikult kahtlemata nõuavad kutsemeisterlikkust, aga nad ei ole võrreldavad näiteks oma raskuselt Tulevi või, või ka Tüüriga näiteks tüürimissa. Ma pean ütlema, et mulle jättis väga hea mulje noore dirigendi Hill Silly poolt sooritatud juhtum glooria. Ma kuulsin seda ennem ühe teise koori esituses mõni aeg tagasi ja see mõjus kuidagi amorfselt. Ma ei saanud nagu õieti aruvormist, aga siin oli suudetud liigendada seda muusikat ja nüansseerida ja lähtuvalt tekstist ta täiesti töötas, ütleme kontrastid väga suured ja mõnevõrra võib-olla garammi repertuaarist. Kaks saarlast oli ka suhteliselt ju lihtsam teostada kui kasvõi mägi kerku Kell või tormise viimne laev. Võib-olla natukene oli repertuaar liiga kontrastne. Eriti jah, tõesti filharmoonia kammerkoorile tulev joissa natukene noh, kui praegust koosseisu vaadata üle jõu käiv sellises tehnilises mõttes repertuaari said koorid ise valida ja see on tulnud kooride poolt, et eks siin on ka nagu selles mõttes vaadata, et noh, mis on võib-olla olnud hiljuti repertuaaris kindlasti oleks olnud sellel filharmoonia kammerkoorile, et nad said ainult ühe proovi samalt Päeval vahetult enne, et see natukene oli tunda mõlemalt poolt koorm kindel, ei olnud konkursandid kindlad, et seal oli sellist väga riskantsed kahtlast mõistmist edaspidi võib-olla peaks olema kas ka kaks proovi nagu rammiga või siis kindlasti see proov ka olema võib-olla žüriile avatud annaks sellise selgema pildi. Me olime pärast esimest kontserdi poolt, kus filharmoonia kammerkooriosa siis oli üsna nagu nõutud. Kuidas repertuaar jagunes, siis seal, seal kontserdil? No seal oli loosiga ikkagi pärast esimest vooru loositi siis rammi repertuaar, eksju, kus esimest voorust teise sai siis kaheksa inimest ja siis loositi need kaheksa lugu ja see oli üks päev oli siis kooriga, kus oli siis kui zürii ka kohal ja siis nad tegid ühe omaette proovi need viis, siis, kes said kaheksa hulgas siis teisest voorust kolmandasse vooru. Aga kolmandas voorus nad tegid mõlema kooriga, tähendab, RAM laulis neid lugusid, mida nad olid juba teises voorus juhatanud veel kord, eks ole, ja täiesti uutena tulid need kuulajate jaoks ja žürii jaoks filharmoonia kammerkoori esituses. Need loositi. Kuidas kellelgi sattus ja muidugi võib öelda, teha ei ole ebavõrdne, võib-olla see repertuaari valik või lood ei olnud võrdsed, aga noh, nii-öelda, kes saab hakkama või kes on ikkagi võimekam või kes selles antud konkursi kontekstis on parem? Sellest saab. Karunejad selles mõttes ma toetan sinu mõtet, tegelikult ei ole olemas vahet, nagu näitlejad ütlevad, et ei ole suuri ega väikesi rolle, on suured ja väikesed näitlejad ja täpselt samamoodi on ka muusikaga, et sul võib olla väga väike lugu, salmi laul ja üks teeb sellest muusikat ja teisel puhul öeldakse. Oh, see ei olnudki mitte midagi, eks ole. Mina tahan öelda niimoodi, et kõik algab ju tegelikult inimese mõtlemisest ja ka need kontseptsioonid, mis töötasid, lähtusid sellest, et keegi oli endale midagi väga selgelt läbi mõelnud ja pikalt mõelnud, tähendab, terviku loonud. Mul oli just niisugune tunne, et väga paljudel noortel algajatel puudu pika mõtlemise kogemus, dramaturgiline liin, kus on see kõige tähtsam? Igas loos on olemas oma kulminatsioon, eks ole, kuhu ma selle siis nüüd nii-öelda enda jaoks paika panen, kui ta ei ole paika pandud, võib olla väga konkreetselt selles partituuris, aga minu kohus on see üles leida ja mulle väga meeldib see Tõnu Kaljuste ütlemine kuskil ühes intervjuus. Ta ütleb niimoodi, et partid, tuur tuleb elustada. Ma selles mõttes mulle väga meeldis seesama chill, temal olid selged kontseptsioonid. See oli nii huvitav, et kui ta tegi esimest vooru, siis parda tegi alles Pärti, eks ole, kui juba talle öeldi poole pealt kuskilt, eks ole, või lõpupoole teil on aega kolm minutit, näiteks ta ei lasknud ennast üldse segada, ta viis selle loo lõpuni ja siis läks järgmise loo juurde. No see näitab midagi mingisugust küpsust ja selgust. Paljudel võis täheldada küll jah, et, et ta on, jäädi selles hetke fraasis kinni, et teeb selle ühe jupi ära, siis hakkab ütleme tänapäeva sõnasest tootma järgmist juppi, et need nagu jah seda tervikutaju, aga ma arvan, et see on hästi arendatav ja pikema kogemuse ja ka elukogemus, et selleks on vaja lihtsalt natuke mõnikümmend aastat juhatada, võib öelda. Ja sa ütled õigesti, on vaja lihtsalt tööd teha ka kõikidel nendel inimestel on potentsiaali. Aga mis lugu see siis oli, mis tekitas selle tunde, et Valter Soosalu võib võita tema poolt juhatatud tormise incad tantsija maris, esto sihist, tormise mere loits ja Kalevala? Suitsu ja tema tema väga hästi, et tõesti võib altari puhul öelda, et Grigorjeva viite, mida ta juhatas filharmoonia kammerkooriga, ei oleks võib-olla selline selle kohta poleks saanud öelda, et see teostus oleks nüüd esimene kohta olnud, aga teine pool kahtlemata. Ta oli tõesti see, mis nagu mõjus ja ebar tuule puhul näiteks ma võin ka öelda, et ema nagu teises voorus, Ester Mägi kerko kell, selline sügav ja tõsine lugu, et seal oli ka väga suur muutus, et teises voorus võib-olla see oli natuke väline ja võib-olla mitte nii sisuliselt lähenetud, et juhatas neid rütme ja võib-olla tempod olid päris kiired ja kõik selline kuidagi natuke sisulisem läbimõtlemata. Kas see pilt, mis oli kontserdil, oli hoopis hoopis teine? Noh, tahaks tõesti edaspidi, et oleks ikkagi rohkem neid juba koorijuhina pidevalt tegutsemas juba kogemusega ka meil on selles vanusegrupis ju inimesi küll. Võimalus ennast näidata, õppida ja juba konkursil osalemine ise on saavut. Koolijuhtide konkurssi meenutasid Ene Üleoja Jüri-Ruut, Kangur. Ka ja. Selline oli tänane koorigaja. Mina olen toimetaja Anne tromic, saate mängis kokku Helle Paas.