Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made täna, head kuulajad. Olete koos meiega selle inimese lastetoas kelle kohta on öeldud, et ta on tolerantne isik. Ta ise ütleb, et kõige tähtsam elus on heatahtlikkus. Ja tore on sõna, mida ta kõige rohkem teiste inimeste kohta kasutab. Ta on ise jällegi öelnud, et kõige toredam sõpruse märk on usaldamine. Täna kuuleme üht lapsepõlvelugu, mida jutustab Kaljo Kiisk ja te olete nii, nagu te olete öelnud üks ärahellitatud mõnes mõttes laps, sellepärast et te olete olnud oma pere üksik laps. Samas aga on tulnud meie omavahelisest jutuajamisest välja, et ega seda ära hellitamist pole teps mitte olnud. Kõike on tulnud teha ja kõigesse suhtutud väga normaalselt. Jah, see on õige küll. Et niisugust ma kasutaksin sõna kuumutamist või liigset säilitamist ja koha ja teeotsa või, või mõne pöörde, mis seda pole nagu elus olnud isa ja ema suhtes jäänud meelde kõige väiksemast eluaastast, need momendid räägib, ütleme, isa räägib minuga nii nagu emaga. Ja ema räägib umbes nii nagu kas minuga või teise küla tädiga. Rinnaga tähendab ei olnud niisugust toonivahetust ega ei võetud teist helistiku ja niisugust kunstlikut säilitamist või? Oli küll patsutati õla peale ja, ja tunnustuseks öeldud pilk silmapilgud võtame enne see oli 10 korda toredam kui võib-olla mõni niisugune ilukõne. Selles suhtes pean jah olema tõesti oma vanematele isegi tänulik, et nad on mind pannud hindama inimese juures minu arvates just põhilisi omadusi, mitte niisugust näilist võltsima äratuse tegemist, vaid loomuliku silma vaatamist ja teise jutu kuulamist ja Pole just niimoodi vastamist, nagu noh, on vaja vastata, mitte seda nagu noh, võiks ka ehk veel läbi naeratuse teha. Kas vahel sellist kurgu alla pugemist ka oli, oli iko oi küll küll pea säilitamist ja niisugust ilusat kurgu alla pugemist ja kallistamist oli küll ja sellepärast ma ütlengi, et neid ei olnud iga päev Nendega eriti märgistati ära mõnda asja, kus sa tõesti olid hea poiss, kui seal tõesti said mõne toreda asjaga hakkama mõne mõne kena teoga või, või lahendasid ühe toreda ülesande ära, siis see oli tunnuseks ja need käisid ainult niisuguste tegude järel. Ta ei olnud lihtsalt niisugune iga minutiline silitamine, nunnu. Võib-olla ma isegi praegusel ajal rajal mitte nüüd viiksin inimesega natukene segadusse või nii mõnigi inimene on hakanud vaatama mind nagu lähemalt, et võiks nagu rohkem sülitada või rohkem ei ole ma järk-järgult. Mul endal kujuneb inimesse oma suhe ja ja niisuguse tõesti midagi. Tahan väga hästi öelda, siis see ei ole igapäevane ega igaminutiline. Niisugune käibefraas. Tänapäeval räägitakse üsna palju sellest, et kuidasmoodi last tuleb ka sõnaliselt pidevalt kiita ja tunnustada ja samas ka välja suisa öelda, ma armastan sind, sa oled armastatud. Aga ega traditsiooniliselt Eesti kodudes ei ole sedasorti jutt väga tavaline, siiski olnud. Jah, ma ei ütleks ka, ma, ma ütlen niimoodi, kui oled seda väärt, siis on alati sind hinnatud ja, ja sõnaga meeles peatud ja ja tõesti, su pead või õlga säilitatud ja ma ei tea, ma pean ütlema isegi, et see niisugune nagu juhendamine Käis kuidagi hiigla loomulikult. No mul on siiamaani meeles, kui isa rääkis naabriga naabrionuga, mina olin ka nende juures ja toetasin vasta naabrionu aeda. Ja isa ütles, kalju, kuidas sa toetad, Sonja, onu aed. Siis on mul siiamaani meeles, ma olin vist üks, nelja viieaastane ja sellest aitas siiamaani elus ei ole toetanud võõra onuaiale ei ole sellest aitab, ega ei olegi ju mingisugust muud suuremat kõnet ega tita Rambe hakata vajalik lugeda. On asjad, väärtused, mida tuleb hinnata ja võõra puhul on see võib-olla, et isegi rohkem eriline siis kui oma koduste asjadega. Ja loomulikult ongi ja ma ütlengi, et taha nagu liiga ka praegu hakata nüüd neid positiivseid jooni esile tooma, aga igalühel on ema ja isa väga lähedased ja neid mäletatakse oma elu lõpuni ja niisamuti ka minul ja sellepärast ma ütlengi, et niisugune sinu suunamine ja õpetamine oli nagu sellest ei tehtud õppetundi. Vaat ma kunagi tunnetanud, et ma olen nüüd tunnis, ma kuulan loengut sellises situatsioonis peavad olema niimoodi kunagi olnud ja muidugi noh, oli tore ka see, et kui ma neid vaatasin, siis Nemad olid ka mulle paljus eeskujuks. Isa oli väga hea, tohutult hinnatud töömees, kes liimise kui sekundi oma tööajast kasutas maksimaalselt, selleks et tööd teha mitte millekski muuks. Ema oli täpselt samuti, mõlemad olid väga head suhtlejad oma naabritega tänavakaaslastega, kui nad olid juba siit ilmast läinud. Ikka mulle öeldi. Ema Elsa isa Karl Kalju, küll need olid toredad inimesed, see ongi võib-olla kõige parem iseloomustus nende jaoks. Kui väike poiss te olite, kui toimus midagi sellist, mida te võite öelda, et seda mäletan ma iseendast täiesti ise esimest korda. Vaat neid, eks neid situatsioone ole olnud päris palju rohkem, nad on niisuguste teravate situatsioonide teravate olukordadeni elu, seal ma olin nelja aastane. Me oleme Sillamäel nagu esimest korda, me oleme seal vahepeal, me läksime nagu jõhvi ja tulime siis jälle Sillamäele tagasi. Ei saanud töökoha suhtes. Me elasime seal jõe käänakul, ilus suur mets oli. Läks kuni niiskus katkendlikult läks kuni Vaivara jaamani välja, mina läksin ükskord jalutama. Vot nii pisike põlvepikkune, nagu ma olin ja ma kadusin ära, ma ei osanud ise tagasi enam tulla, poiss oli kadunud, rahvas sai aru, et kalju on nüüd ära eksinud kusagile läinud, sest muidu niimoodi mina ei jooksnud tänavale ega, ega naabrite juurde, ilma et ma oleksin kodus vitanud. Mitte iialgi. Mul on meeles, kuidas seal suured kännud Vernisi üksikud pildid sekundilise, mis ma seal nägin ja huvitav, ma ei hakka isegi nutma. Põikasin paar korda, aga ma püüdsin ise kogu aeg ikka, jäin seisma ja püüdsin nagu foto, kus ma nüüd olen ja kes mu üles leidis, oli majaperemehe, koer ja sõber, koersi gene jääse sõbrakene tuli ja ühiskond tegi, auh-auh oli minu juures. Ma olin pisike poiss, lakkus mu nägu ja siis hakkaski ees mudima ja mina tema järel tulin, siis tulid inimesed vastu, võtsid mu sülle, riieldama ei saanud. Vaat see on mul meeles, et isa ema käest ma ei saanud riielda vaid ema väga rahulikult rääkis, mis võib juhtuda, kui üksi jääd niimoodi metsa, milliseid olukordi võib ette tulla ja need kolm-neli pilti, mis nad mulle rääkisid, sellest oli küll väiksemast peast üks kord mitte, siis ma olin juba suurem kuuenda klassi poiss, ma ujusin väga hästi. Sillamäel käisime ujumas, meil oli niisugune komme, et me lähme. Seal oli nagu kes oli kangem mees, et siis peab juba meres käima, kui veel silmapiiril on jääkamakad siis kannad ette, et näed, mina käisin sel päeval ujumas. Ma läksin ujuma ja seal olid kaluritel, olite rüsad, seda nimetatakse lisaks niisugune suur ümmargune pikk. Nii kui toru on vee sees ja siis läheb pikk lina või niimoodi, kus siis küll galakena hakkab tulema mööda linna ja pistab pea siis läheb sinna, toru sisse jääb, see on niisugune suuremate kalade püüdmiseks muidugi poisil oli huvitav vaadata, kas seal on seal torusse suures torus midagi või ei ole. Ja siis ma sukeldusin, vaatasin sinna, ei näinud midagi. Õhk hakkas ka otsa lõppema ja hakkasin üles tulema ja siis tundsin, et jalg on võrgus kinni ja vot näed, nii palju mõistust oli ja nähtavasti ja nii et ma segadusest saan endast jagu. Sunnin ennast rahulikuks, ma tegin, nagu ujujad ütlevad kella pätsil, noh, võtan ennast kõik kägarasse kokku, jalg läheb siis niisuguseks lõdvaks ja ma tundsin, kuidas see võrk jalalaba juurest ilusti eemaldus. No ja siis viimase hingenatukesega õhunatukesega sain pinnale, seda ma ei rääkinud kodus tükk aega. Aga see oli endale õppetunniks ja rohkem ma seda elus ei korranud. Vaat need on niisugused pisikesed jupikesed, mis on need nagu jäänud väikesest peast üle elatud elust. Mis kõige esimesest lapsepõlvekodust meeles on? Kõige esimese lapsepõlvekodust on meeles, olime seal Toila külje all, meil oli korter, mind hoidis, üks vanatädi hoidis keda isa tundis, nende perekonda. Üks vanatädi hästi tore snurri tädiks nimetati teda. Ja kui pisikene ma, et ma olin ikka väga väike. Ja siis kust ma selle võtsin, ma ei mäleta, ma tean, see on mulle nüüd nagu pähekulunud võib-olla ka sellepärast, et snuride ise rääkis kõikidele võõrastele, kuidas Kalju teda õpetas, tema tuli voodi peale, tahtis istuda, näed, isa-ema voodi, siia ei tohi istuda, siis ta läks tooli peale, see on isa ema tool, siia ei taha istuda ja niimoodi ma kamandasin teda seal pool päeva. Ja siis ta võttis mind käe otsa ja siis läksime õue. Ja siis ta ütles ka siin ja siin võite istuda, et siin vot niisugused need, ma olen niisugune paharet ka olnud, seal ma võisin ikka vaevalt juttu ikka. Meil juba rääkisid niisugusi, momente on, aga, ja üldiselt on väikesest lapsepõlvest on mul noh, niisugust heatahtlikud kuidagi kodust ei tahagi öelda, rohkem rääkida, sest kodu oli meil tõesti rahulik, isa ema said väga hästi omavahel läbi ja ja nad olid tõsised tööinimesed, aga siis ja kaljut hoidid siis ka majarahvas seal enam-vähem ilusti hoidis. Ma siis sain esimese niisuguse kuriteoga hakkama. Hommikuti ma sain siis oma piima tassikese ja pudru ja mis mul seal ikka oli pandud võileiba ja, ja siis ma tean, meie maja peremees oli oma abikaasaga kahekesi neil lapsi olnud ja nendel oli hästi omatehtud moosi. Ma mäletan hästi palju nad, kui ma käisin, siis mulle pakuti, moosid ja siis ma elasin päris Neist üks paar nädalat niisuguse viisi peale. Sõin kodus selle kõhu täis, natuke näed, ma lähen siis nüüd õue. Läksin peremäe ukse taha, kopp-kopp-kopp. Tere, sest ma teadsin, et nemad sel ajal ka söövad. Ja siis nad kutsusid lauda ja muidugi ma võtaksin siis saia ja Roosi. Muusikat siiamaani ma armastan magusat, nii et, ja siis ema ja isa said selle ka teada, et mismoodi, mina kerisin seal paar nädalat. Aga kuidagi see ka ei olnud, möödus nimetajatega, mul pükse maha ei võetud ega ei Vitsukest, ei antud ega midagi, aga lihtsalt öeldi, kui Ta on niisugune asi on. Vaata missuguse pildi sa lõid need oma kodust vaated ja siis mul hakkas nii piinlik, tõesti, nemad arvasid, et me oleme nüüd sandid või mismoodi ja see mõjus palju rohkem kui, kui võib-olla mõni tige ja kõva hääl või pleksakas vastu taguotsa. Teil on olnud hästi palju lapsepõlvekodus, sellepärast et isa oma töömehe teed tegi erinevates linnades ja erinevates tehastes võib öelda metallimees, nii nagu ta oli. Aga mingisugune paik jääb kindlasti lapsepõlvest niimoodi hinge, et kui selle peale mõelda, siis on selline tunne, et vaat see on minu lapsepõlvekodu, et mingisugune koht oli teistest nagu, nagu erilise. Jah, see on tõsi, neid on, mul on niisugust kaks niisugust kohta olnud, mis on nagu sööginud hinge ja, ja meelde see on Sillamäe, kus ma olen olnud kaks korda, nagu ma rääkisin, pisikesest peast, kuma metsas ära, eksisin ja, ja, ja niimoodi kerjamas käisin ja teist korda on, kui me tulime tagasi ja vahepealne, kust me peale esimest sillamäed läksime, jõhvi on mul teine koht, mida ma mäletan suurepärase niisuguse hea enesetundega. Esimene on noh, sellepärast esimene etapp, et pisikene poiss ilust sain läbi, kutsu oli sõber ja seal ei olnud küla, seal olid üksikud majad, üksikud talukeselt ja niisugust tihedat, et rahvasumma ei olnud, aga jõhvi oligi selles suhtes jõhvi. Ma läksin esimesse klassi ja ta oli selles suhtes huvitav, et seal hakkasid kooruma minu esimesed sõbrad. Aga see on ju kõige toredam, kui tänava pildis hakkad juba teretama hakanud kutsuma kedagi enda juurde, sind hakatakse kutsuma, sealt ongi pärit minu lapsepõlvesõbrad, paljusid enamus neid enam ei ole. Ma elasin kooli tänaval jõhvis ja seale oli ka kool, algkool, uus ilus tolle aja kohta väga ilus koolimaja. Ta on praegugi alles ja selle kooli direktor oli Peeter Veevo. Klassijuhataja, kuhu me läksime, oli seal ja Peeter õde Liidia Veevo ja minu ees istuski minu üks parimaid sõpru, minu klassivend, koolidirektor Peeter Veevo poeg Lembit Veevo, kes on üle poolte minu filmidele muusika kirjutanud helilooja Lembit Veevo. Vaat sealt hakkasid siginema minu niisugused suured sõprus, tunded. Oleme Lembituga, ma elan siiamaani mehe pilte, vaatame, kus me hästi palju oli meie tänaval noori tüdrukuid siis ikka meid kahekesi kutsuti siis kas sünnipäevadele või põhiliselt ikka sünnipäev oli siis kaks poisi Nublakate istusid lõug vaevalt üle laua ja siis 10 tüdrukut oli ümberringi, nii et meid ka omamoodi hellitakisid seal niimoodi välja. Nii et see oli väga ilus aeg. Teine aeg oli siis Sillamäe, kui me sealt läksime Sillamäele, ma läksin algkooli kolmandasse klassi, siis see on juba tähistas kuidagi niisugust teadlid Kuu, Maat ja võib-olla isegi arukamad õppimise protsessi algust. Sest ma ei olnud halb õpilane. Koolis Ma lõpetasin hästi, isa oli kaitseliidus ja siis ma sain veel raamat siiamaani alles Konstantin Päts, riigireformi aastat see raamat ja vallavalitsuse poolt sain siis tolle aja kohta nahkportfelli, mis olid soovis lahti ajada hästi ilusa. Nii et noh, see oli mul õpingute eest, Estna lõpetasin päris hästi kooli. Nii et need kaks on ilusamad ajad, ütleme seal uuesedge kool Sillamäel oli, nimetati uuesedge kool Stahli ka väga toreda direktori juhendamise ajal Johannes raviks on Vaivara ja üldse Põhja-Eesti üks tuntumaid kultuuritegelasi. Tema oli direktoriks ja koolis olin näitering, laulukoorid, seal ma õppisin esimesed ilulugemised selgeks ja, ja kõnepidamiset, kui midagi oli vaja, siis võib-olla viisirida ehk midagi külalistele öelda ja niisugused ette millised ja näitemängu tegemised ja, ja laulmised ja see oli koolis endastmõistetav etapp ja see on andnud. Ma siiamaani mäletan praegu noh, neid, kes on veel siin ilmas, isegi Austraalias käisin oma onu tütreid vaatamas, seal oli mul üks klassivend. No oli seal, meenutasime veel niivõrd soojade sõnadega seda meie koolielu seal. Ja ta tõesti andis rääkimismaterjali väga palju. Nii et see oli niisugune noh, kus hakati juba siiskiga kujundama inimest. Te olete öelnud, et teie ema oli ka väga andekas. See oli jah, tema oli kat veabki ütlema, Toila oli üldse üks noh, ma ei hakka siin rääkimagi. Ajaloost sellest-tollest on väga palju kirjutatud raamatuid, raamatutes on väga palju mainitud, seda, seal oli väga kõrgel tasemel kultuurielu. No see nimekiri, kes on seal kõik meie kirjanikest ja kunstnikest ja näitlejatest heliloojatest suvitanud omal ajal, see on tohutu pikk ja ühtlasi ka Toilas, oli Eesti esimene Siimanni rahvamaja. Seksiimon oli talu peremees, kes oma maa peale ehitas rahvamaja, kus hakati tegema näitemängus oli Eesti üks esimesi suuremaid. Minul on praegu kodus riiuli peal. Too, kus minu ema on 12 aastane, on selle näiteringi liige, seal on minu vanaonud ja laud ja Ottod ja ja kõik niisugused Harley Aluoja, kes on minuga vanaonu, temal tol ajal veel ei olnudki, siis tema oli siis veel nii pisikene noor poiss kohta, kui ma veel kohtasin niisuguste inimestega noh, ema eluajal, kes, kes ema teadsid, kuidas tema näiteringis mängis siis paljud ütlesid, et kui ema oleks ikka tõesti näitemängu elukutse valinud, siis oleks kategooria võib olla päris kõrgeks läinud, noh, see oli nagu komplini mendina öeldud, aga emal oli tõesti annet. Ja no siis peab ütlema, et ema poolt suguvõsas oligi nagu, ütleme, Kaarli, Alo ja Heino Otto, kes Estonias laulis ja niisugusi juhutegijaid oli hästi palju. Nii et emale tegelikult meeldis see, et tema poeg deklameeris kooli laval ja võttis näidenditest osa. Jaa, seda küll, seda ta soodustas ja ma teinekord ise tahtsin temale lugeda, ma loen sulle, kas mul on ilusti peas või ei ole. Ega ta ei hakanud mind kunagi juhendama odavalt ta ütles, et ära siin sosista, ära siin kõvasti karju, räägi, räägi ilusti ragi rahulikult, vot nii, nii nagu ise, nii nagu meie ka omavahel räägime läbi nimed. Nii et niisugust juhendamist tema poole oli, see talle meeldis muidugi. Aga muidugi tema ise ma ei tea, tema südamesse, ma ei. Nii eriti ei tahtnud ka kookide. Neid mõtteid päevavalgele. Juuda ehk tule endale, temale meeldis näitemängu tegemine, aga no tol ajal nagu tema nendel aastatel, kui tema veel noor oli ega selle asja peale nii eriti noh, niisuguse väga leebe pilguga vaadatud kooliõpetaja oli ka ohohoo hoopis palju teistmoodi ja ja tähtsam ja lugu peetavam amet kui näitemängutegija. Aga isa, kes oli selline täpne töömees ja metallitöö hinnatud tegija, kas tal oleks meeldinud rohkem, et poiss oleks midagi niisugust mehist nisukest emale endale sarnast edasi läinud, õppima või teinud või tegelenud sellega? Saan täpselt sellest küsimusest aru, ma isegi, kui ma ütlen, et kui ma lõpetasin nüüd keskkooli siis tegin sisseastumiseksamid Polütehnilise Instituudi keemiateaduskonda, sain sinna sisse muidugi isa aplodeerisite, seal oli tohutult hea meel, mõtle, kui jutt, et tema poeg võib-olla on kunagi selle tehase juhataja usdemann meistriks, nii et väga hea pilguga vaadata selle peale. Ja kui ma siis isale ja ütlesin, et ma katkestan oma õpingut Polütehnilise instituudis, ma tegin sisseastumiseksamid Tallinna teatriinstituuti ja minu õpingut polütehnilises Instituudis jäävad kati, siis peale väikest pausi vaatas mulle isa otsadest, eks sa ise tead kaljupeaasi, et su hing on rahul. Sa saad selle asjaga seal hakkama. On see sulle nii lähedane insener oleks võinud sinust saada küllaltki hea isa, ma püüan, eks vaatame. Hästi, vaatame. Ja see oli põhiliselt kõik, mis ta mulle ütles. Jumal tänatud, et ei olnud kodus mingisugust vastuseisu ja kui nad nägid minu esimesi ja kuulsid, õigemini lugesid minu esimestest päris toredatest edusammudest ka Draamateatris, mis me tegime, Kulno Süvalepaga. Lavastasime kevade ja ma hakkasin Tootsi mängima paralleelselt Jaanus Orgulasega ja ja kui ma seal Tallinnfilmist juba tegin oma esimese filmi jäämineku, sain peapreemia festivalil niisugust asjast, siis hakkas isal päris hea meel. Tubli poiss, pole midagi, siis ta oli pidevalt ajalehes kursis sellega, mis minuga küsis küll teiste käest ka. Ma tean siin onu tütre ja minu onu tütre pere käest, et kuule, kas olete kaljust midagi veel lähemalt kui ka kõigi selle suhtes. Nii ema kui isa tundsid siiski suurt head meelt, et minu poolt valitud elukutses enam-vähem lähebki ennast. Ja kui me oleme tavaliselt oma saates lapsepõlve lugu jutustanud kas siis keskkooli või gümnaasiumi lõpuni. Me oleme teinud sellised piirid selle saate jaoks oleme öelnud nõnda, nüüd siis on selle inimese see lapsepõlv läbi siis teie puhul on see olnud selles mõttes eriline, et ühel hetkel ühel aastal, kui oli ärev aeg, tuli kutse ja see kutse oli sõtta keset kooliaega keset lapsepõlve lõppu, nii võiks ütelda. Jah, nii ta oli siin maiseid veel mäletan, kui ma selle kutse kätte sain. Ma ei tea, huvitav on see, et ma näen nagu ennast kõrvalt, mul on tihti niimoodi, et ma näen isegi pildiliselt ennast kõrvalt, ma ei tea, kuidas see on hinnad ja on palju situatsioone elus. Ma näen, kuidas ma astun, kuidas ma pöördun, kuidas ma hingan. Aga seda ma mäletan, kui ma selle kutse sain. Ja ma pean ütlema seda, et ma ei osanud ei rõõmusega, kurb olla, peab minema, midagi ei ole teha ja nii me läksime oma koolivendadega selle valla poistega külapoistega. Istusime autosse. Kruusamasina kasti, sõitsime Sillamäelt, Rakveresse Rakverest läksime rongi peale ja oligi nagu noaga lõigatud. Õigemini nagu kääridega lõigatud lint läbi hakkas voolama täiskasvanud inimese elu sinu sellesse noore voolusängi ja nii nagu need rongi rattatect tükk läksid. Ma pean ütlema seda, et iga tõkuga läks poiss nagu päevavanemaks ja noorus oli selja taga. Ma ei tea, kas see oli hea või halb, hea on see, et ma olen praegu siin 75 aastasena tees räägin teiega, et ma olen elus, see on suurepärane ja võib-olla, et see noorus nii kuidagi julmalt, aga resoluutselt ja kategooriliselt läbi lõigata, võib-olla oli see ka millekski võib-olla hea, sest pikaleveninud noorus teinekord ja venitatud kuidagi, no mis kujuneb sul endal sisemiselt mingisuguseks, lammutamiseks? Ei ole ka hea, on aeg, kus pead lihtsalt saama täiskasvanuks. Kui te nüüd proovid Et väga olulise enda jaoks välja tuua, mida te ise arvate, mida te olete oma lapsepõlvest kaasa võtnud seda just nimelt seda, mis nüüd on vorminud teist saama selline Kaljo Kiisk, nii nagu me kõik teame ja tunneme Võib-olla see on isegi natukene lapsik praegu välja öelda ja kuidagi jääb kõlama, võib-olla ma ei tahaks seda, ta jääks mingisuguse võlts löörilisena. No ma olen sellest rääkinud tavaliselt need, mis hingele on kõige magusamad ja kõige tähtsamad nendest eriti lobiseda, aga kuna ma olen seda tõeliselt rääkinud, sest midagi ei ole teha. Minu elu on kujundanud just need põhimõtted, mida ma olen noorusest kaasa saanud ja üks nendest on leida elust ja inimestest heatahtlikkust. Nii kui ma näen, heatahtlikud silmapilku, ma sekundi jooksul ma tajun, kellega mul tegemist, mul on kergem, mul on parem olla, ei ole vaja mingisuguseid veelkord, ütlen ei hümnega ega titterambe vaid hea pilk teise inimese poolt, ükskõik millises situatsioonis ka mida, raskem, mida karmim situatsioon, seda hinnalisem on sellise pilgu saamine do. See pikendab tublisti ka sinu eluiga. Oma lapsepõlvest jutustas Kaljo Kiisk, temaga ajas juttu Reet Made ja meie saadet jääb lõpetama laul vaikne kena kohakene Tarmo Pihlap-i ettekandes. Sest just selles laulus nii nagu Kaljo Kiisk itles on meloodia, mis on saatnud teda lapsepõlvest peale terve elu. No. Käega. Gurmaani. Selge no. Otse see maa-ala peal. Seal maaga. Õues. Kaanes aga maast koosneva lasu ei ja õunapuu kääna säält maa. Vaegnägija aga. Käega. Haarama saama ja. Sinu la.