Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Tänane saade on varasematest mõnevõrra erinev. Nimelt ei tule seekord juttu mitte võõrkeelsete raamatute eesti keelde tõlkimisest, vaid sõna saavad inimesed, kes tegelevad eesti kirjanduse tõlkimise ja tutvustamisega välismaal. Täpsemalt käis tõlkes leitud oktoobri lõpus toimunud Helsingi kirjandusmessil, et intervjueerida seal inimesi, kes tõlgivad eesti vabandust ning kes tutvustavad eesti kirjandust ja kultuurisaates saavad sõna aastaid Tallinnas Soome Instituudis töötanud Tuije Kokko. Eesti kirjandus soome keelde tõlkivad han, hoitinen ja Sanna immanen eesti ja soome kirjandust, läti keelde tõlkiv maiman kriinberga ning Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tegevjuht Ilvi Liive. Enne kirjandusse ja tõlkimisse sukeldumist räägid Tuija kokku eesti-soome kultuurisuhetest laiemalt kui lisaks võib üldse pidada eesti kirjanduse rolli Eesti-Soome kultuuri suheldes. Ma arvan, et eesti kirjanduse osakaal, selle tähtsus on kasvanud viimastel aastatel. Natuke olen siin rääkinud oma õhtut Watega, kes on kirjanduse spetsialistid, ütleme, inimesed, kes töötavad näiteks raamatukogudes ja kes on rääkinud seda, et just nimelt kolm aastat tagasi, nimelt sellel samal raamatumessile. Eesti oli see peamine külalisriik siin. Ja pärast seda on olnud niimoodi, et Soome raamatukogudes on olnud tunduvalt rohkem huvi eesti kirjanduse vastu. Et see on märgatavalt kasvanud pärast seda Kas soomlased otsivad eesti kirjandusest midagi konkreetselt äkki midagi sellist, mida nad soome kirjandusest ei leia, või otsivad nad näiteks kinnitust oma pildile Eestist või vastupidi, tahavad nad eesti kirjanduse abil Eestit paremini tundma õppida, et Eesti pilt ei oleks nii ühekülgne? No ma arvan, et see viimane on kindlasti, vastab tõele, et inimesed tahavad rohkem ka Eesti kohta teada. Aga samas ma arvan, et et needsamad kirjanduse teemad, mis kõige keerenduse juures inimesi huvitavat huvitavat ka eesti kirjanduse juures ütleme armastus, ajalugu, sellised asjad, mida inimesed Kuni laevad te olete töötanud Tallinnas, tegelenud soome kultuuri tutvustamisega Eestis. Kui hästi teie meelest üldse eestlased saavad tegelikult soomlastest aru ja milline roll vastupidisel suunal segakirjandusel võiks olla? No see sõltub muidugi väga palju inimestest, et meil on väga palju eestlasi Soomes nagu teada, on praegu, aga paraku ma arvan, et need, kes siin nii-öelda ainult tööl käivad, tähendab seda, et kellel on kodu ka Eestis, et nemad paraku soomlastega nii palju ei suhtle, et Nad suhtlevad omavahel ja seepärast vähemalt sellel tasandil ei õpi inimesed 11 nii hästi tundma. Aga meie, kes me omavahel suhtleme rohkem ma arvan, et ega sellist arusaamine üksteisest arusaamine nii raske ei olegi. Mõtlesin messil tundub ka kohati, et kui eesti kirjanikud esinevad, siis need käivad kuulamas nii-öelda tavalised kahtlusalused, sellised tuttavad estofiilid osaliselt ka siis siin elavad eestlased ja jääbki mulje, et võib-olla see eesti kirjandus kuidagi laiemalt soomlasteni ei jõuagi. Mis teie arvate? No tegelikult ma arvasin ka sedasama, aga siis, kui ma tuttavatest raamatukogutöötajate peale on rääkinud, siis nad kinnitavad vastupidist, ütlevad, et need, et näiteks menukirjanik üks on Mihkel raud Musta pori näkku soomekeelses tõlkes muidugi et sellele raamatule näiteks on väga pikad järjekorrad, vaat ja need lugejad kindlasti ei ole ainult estofiilid. Ja sama pidi olema nüüd Maimu Bergi just äsjatõlgitud moemajaga, et kindlasti neid estofiil nii palju ei jätku, et kõik tahtjad oleksite estofiilid. Et kindlasti on seal nii-öelda tavalise soomlasega. Kui me kirjandusest natuke välja läheme, siis milline üldse on eestlase kuvand tänapäeva Soomes, eestlased üldiselt ise on harjunud mõtlema, et meist arvatakse halvasti siin. Nojah, ega see kahjuks väga ekslik pilt ei ole. Ikka paistavad silma need, kes saavad mingite pahandustega hakkama, et valdav osa eestlasi, kes on tavalised, korralikud, töökad, sümpaatsed inimesed, nad on vaiksest, nad ei paista kuskilt välja. Niimoodi. Aga mida saaksime me mõlemad, mõtlen nii eestlased, ühelt poolt, kui soomlased teiselt poolt ära teha selleks, et Eesti ja Soome suhted oleksid kuidagi tasavägisem. Ja see ongi raske küsimus, et muidugi tasavägises on muidugi see ei ole ainult meie kodanikke teha, ma arvan, et see on ka poliitiline tasand, on üks, üks ja, ja ma arvan, et võrreldes minevikuga on need suhted ikkagi juba tunduvalt tasavägisem maad. Et mis meie kodanikud teha saame, ma arvan, et lihtsalt 11 tundma õppida ja üksteisega suhelda ja, ja selle kaudu märgata, et tegelikult me oleme kõik ühesugused inimesed. Kui suur roll võiks olla muudel kultuuri valdkondadel selle tasa vägisuse saavutamiseks pean silmas näiteks muusikat. Filmi kujutavad. Kunsti no kõik aitavad kaasa, sellel, ma arvan, kujutav kunst on väga oluline, sellepärast et seal ei ole sõnu vaja sellele keelt vaja, seda, sellest saavad kõik aru. Ja nüüd meil oli see filmifestival oli näiteks hakkautajanark ja, ja seal olid ka väga toredad eesti filmid. Ise käisin vaatamas, et muidugi tahaks soovida, et võimalikult paljud soomlased leiavad ka tee nende filmide juurde. Samuti Eesti muusika on väga huvitavad. Need, kes armastavad klassikalist muusikat, kindlasti on, on tutvunud Arvo Pärdi ja paljude teiste suurte Eesti heliloojatega. Ja ma arvan, et sellel tasandil ei olegi mingit, et ebavõrdsust seal oleme kõik võrdsed, et et lihtsalt inimesed, kes nii palju kultuuriga ei tegele, et sellel tasandil võib-olla midagi sellist, et suure väikse venna suhted ikka veel. Han hoitine on tõlkinud nii luulet kui proosat. Tänu temale on soome keeles olemas nii Kivisildniku luuletused kui Tiit Aleksejevi proosateosed. Nii Mehis Heinsaare lühilood kui Jürgen Rooste vabavärsid samuti veel palju-palju muud. Hannuetinen on ka ise reisijuhtide ja keele õpikute autor. Oled tõlkinud väga palju ja väga erinevat eesti kirjandust soome keelde, mille järgi sa oma valikuid teed, mille järgi sa valid raamatu? Kuid mul on viimasel ajal vedanud, polegi pidanud eriti valima, et ma olen kuidagi sattunud nii Mihkel Raua kui ka Rein Raua tõlkijaks. Ja tegelikult nii juhtus ka Tiit Aleksejev käiviga, kelle romaani otsapidi siin täna ilmuma. Aga eks ta siis ilmub. Pisut hiljem. Mõtlen muidugi Aleksejevi palverändur, millest on kirjutatud valmistumist saanudki, nüüd kaks osa ei hakka, stid on kolmanda ka juba kirjutanud, ta kestab. Eks tänasel. Aga hüpata niimoodi minevikust tänapäeva ja, ja siis vastupidi tänapäevastele väga kaugesse minevikku. Kas see on sinuga tõlkija jaoks keeruline, niimoodi koodi registreid vahetada? Ei ole väga keeruline tõlke teatud muidugi erinevad ütleks niimoodi, need pakuvad erinevat moodi huvi. Ja näiteks on Mihkel Raua raamatut lausa Tore tõlkida. Samuti Tiit Aleksejevi ajaloolisi romaane on, nende tõlkimine on kogu aeg väga meeldiv olnud. Kuidagi ma ei oska seda täpselt seletada, kas see, ütleme, et et töö töö meeldib mulle killast. Kas sind huvitab tõlkimise puhul see, mida teinekord on nimetatud keele Ja, ja kindlasti muidugi on tõlkija alati nii-öelda teese järguline oma hobusega, et ikka peab autorit austama, eriti tema teksti austama, Edorissin omi, Ami lahendusi liiga palju pakkuda, aga loomulikult jääb tõlkijal ka teatud võim nii-ütelda. Oluline, et see tõlketekst võtaks teises keeles seal antud juhul muidugi soome keeles. Ja siis muidugi peab tõlkijal olema ka väga hea keeletaju ja kultuuritaju oma nii-öelda oma oma keeletaju, mis muidugi väga palju talongi muidu tõlkijakse hakkaks. Kuidas sina hakkasid tõlkijaks? Tegelikult ma hakkasin tõlkijaks juba paarkümmend aastat tagasi, kui meil oli väkke astus Helsingist taifuuni, siis tuli välja, et mõned mees talid tegelenud eesti keelega kirjandusega, siis kuidagi tundsime juhamba kaljut ja kirjastus taifuuni andis välja Juhan Paju. Esimesed tekkarid soome keeles, Soome keeles on ta Haapsalul sauna moorat ilmus kunagi umbes võib-olla aastal 90, lausa enne Eesti taasiseseisvumist. Tõlkijaksoid tollal samuti juba näen, kes kahjuks või mõni aasta sellest ja siis üks minu esimesed tõlked taid olidki Juhan Paju kolmanda saamikese tekkari tõlkimine ja siis varsti pärast seda järgnes kamaimumbergi kaks romaan ja nii edasi. Aga mis sa arvad, kas praegu ilmub soome keeles piisavalt eesti kirjandust või ilmub liiga vähe? Eks ikka ilmub liiga vähe. Loodaks, et ilmus rohkem. See, et Eesti sai siin raamatumessil aastal 2011, oli, oli peakülaliseks, oli väga tähtis, sest praegu tundub, et sellest jäi selline jälg, et ikkagi hakati tõlkima eesti kirjandust rohkem. Praegu näiteks on väga rõõmustav, et. Näiteks Mazambuks või reani sellised kirjastused on hakanud aktiivset huvi tundma eesti kirjanduse vast ja tulemused on näha, on tõlgitud ning Tõnu Õnnepalu raamatuid kui Indrek Hargla ja veel nii mõndagi. Sa ütlesid, et kirjastused on hakanud huvi tundma, aga kuidas lugeja huviga selle kohta on alati pisut raske öelda. Nagu teada on, et kõik Eesti kirjandus, see ei läheb soomlastele peale, et kahjuks on üks hea näide selle kohta on, on just Andrus Kivirähk, kelle romaanid kuidagi jäävad saamas võõrateks aga loodaks eeskätt lasteraamatut, on, on nagu saanud parema menüü osaliseks. Aga nüüd, rääkides uuematest tõlgetest, mis sa arvad, kas need lähevad soome lugejale peale? Aktset Tiit Aleksejevi triloogia ja siis, kui see kunagi valmis saab läheks peale, eriti kui sellest kirjastaja vajalikuks sellest veel ühe koon trüki teha panna kõik kolm osa kokku siis seda kuidagi aktiivselt turustada ja samuti on mihkel haua rapparoisku on muidugi selline küllaltki kaasaegne moderne raamat, mis peakski huvi pakkuma. Ma ei näe põhjust, et miks mitte igal juhul loodan, loodan vahe. Kui nüüd eelmises intervjuus jättis Han hoitine üsna positiivse pildi eesti kirjanduse kohast Soomes siis tema rõõmustavaid vaateid asub mõnevõrra lendama Sanna immanen. Immanuel on pannud soome keelde tohutu kogus infomaterjale Eesti kohta turistidele kuid tema on ka Imbi Paju Soome lahe õdede ning Imbi Paju ja Sofi Oksaneni ühistööna valminud. Kõige taga oli hirm Soomendaja Sanna immaneni. Kõige viimane tõlge soome keelde on aga Andrei Hvostovi Sillamäe passioon. Kas selline nõukogude aja ja selle traumade kirjeldamine on miski, mis soomlastele eesti keel kõige seostubki? Keegi ütles, et selle nimeks pandi Sillamäe kärsimest nääridel majakese passioon kaotas natuke oma tähendusest. Pealkirjas ja just keegi ütles, aga mulle tundub, et see oli ikka eestlane kes ei olnud rahul sellega, et ikka jälle tõstetakse esile seda eestlaste kannatust. Ja seda nõukogude aega nagu mingit üldist Viiadolo roosat. Aga, ja ma pole, soomlased on harjunud selle teemaga. Ja samas selles raamatus oli ka hästi palisukest sooja materjali, mis ilmselt Soome pojale meeldis, sest ta sai tunda avastamisrõõmu, sihukesta äratundmisrõõmu. Ja mulle tundub, et see ei olnud see, see nõukogude aja kannatused ja vaesus ja see külg, mis mis oli ta tugevus Soomes või on ta tugevus Soomes, vaid just see, et järsku kõik oligi hästi äratuntav. Tema raamatus no aga mida üldse soome lugeja Eesti kirjandus, et ootab, kas oodatakse sarnasusi või erinevusi? No nii nagu Eestis ikka, võib-olla tõesti mõlemad. Et kui sa lähed üle piiri, lähed üle Soome, lahe. Kõik on samas nii tuttav ja kuidagi nii erinev, et natuke nagu tuleksid koju ja tunned ennast hästi. Aga samas sa oled ikkagi välismaal. Aga kas see on siis soome lugeja jaoks pigem eesti kirjanduses huvitav või halb, et kui on ju liiga sarnane, siis äkki on liiga igav. Kui erinevused on jällegi liiga suured, siis ei pruugita aru saada. Võib-olla ma siis kaldun, ma valin pigem, et erinevused meeldivad. Et liiga sarnane on sihuke Kano olemasolemise küsimus, et milleks vaja, kui on tõesti üks-ühele, et pigem erinevused meeldivad. Aga on ka öeldud, et teatud raamatuid eesti raamatuid ei oleks võimalik. Toome lugejale üldse nagu või ei ole mõtet lasta tõlkida ja siin kas neid kuidagi nagu propageerida, sest need ei lähe kuidagi soomlastele korda, sest soomlased ei saa eesti naljast aru või mis iganes on liiga liiga nagu Eesti ühiskonnaga seotud, aga see on minu arust täielik jama, tegelikult ikka nii ei ole. Lugejad tahab aru saada, kui, kui tal tekib see tunne, ta tahab süveneda ja minna sisse sellesse raamatu maailma. Kas eesti kirjanduses võiks olla lausa midagi sellist, mida soomlastel ei ole ja mida sellepärast tulebki tõlkida? Ma lähtun alati sellest, et kui mina soovitan kirjastusele raamatut et, et see on nagu just selle autori teos teatud teos, mis on eriline ja sellepärast soovitangi. Ma ei oska öelda, kas üldiselt on midagi mis oleks just Eestile tüüpiline eesti kirjandusele ja just seda peaks siis soome tooma. Kirjandusest ka moed muutuvad ja ilmselt kehtib see ka tõlkimise kohta, et millist raamatut sina tead, ilmselt eesti kirjanduse kohta rohkem, aga ütleme, millist väliskirjandusraamatut praegusest Soome kirjastused. No praegu ma ütleks, nad ei oota mitte mingisugust väliskirjandust väliskirjandusega ja eriti uute väliskirjanikega. Tõlkekirjanikega seisukoht on praegu väga kehv. Et kirjastused ütlevad isegi enda arvates headele raamatutele ei, sellepärast et Soomes nagu tõlkekirjandus lihtsalt ei lähe. Seda ei osteta, seda ei loeta, suurem kaal või nagu loetakse soome oma kirjandust. Mis seal põhjuseks võib olla? Üks üks põhjus on see, et meil oli vanasti siuksed raamatuklubid ehk sul käis koju raamatuid iga kuu ehk et sa tellisid neid endale ja ostsid ja see oli nagu automaatne tegevus, peaaegu saalid seal siukse klubi liige. Et siis sa said ühe või kaks raamatut kuus ja valdav osa sellest toodangust ilmselt oli tõlkekirjandus. Aparaati enam ei ole ja ütles ka üks soome kirjastaja ja et isegi kui on väga hea tõlkeraamat mida nad suudavad müüa maksimum 500 eksemplari Soomes, see on ka hea tulemus. Nad jäävad kohe sellega miinustesse, 10000 eurot. Et turumajandus sihuke praegu, et seal äri ei, lihtsalt seda ei ole. Ja sellepärast tõlkekirjanduse, eriti uute kirjanikega on väga halvasti praegu. Kas siis sinu töö ja laiemalt üldse eesti kirjanduse tõlkimine on selline missioon ja fanaatikute eralõbu? No pigem jah, aga sel sügisel on räägitud üldisemalt ilukirjanduse tõlkijate tööst Soomes ja sellest, kui vähe nad tegelikult teenivad ja et nad on ikkagi nõus seda tegema. Aga et see on nii vähe, vaata Euroopas, ainult Itaalias saavad kirjanduse tõlkijad võrreldes riigi keskmise palgaga sama vähe kui Soomes 44 protsenti riigi keskmisest palgast. See tähendab, et inimesed peavad kas tegema hästi palju midagi muud juurde juurde teenida või Nad peavad koguni sellest loobuma. Ehk tõlkimises. Võib-olla saab harrastus? No sina vist ei ole seni veel tõlkimisest loobunud, mis selle taga on? Ei ole loobunud ja ei kavatse ka loobuda, ma olen kokkuhoidlik inimene, eks ole. Ja mul on kogu aeg ka uued ideed, kuidas, kuidas nagu selle asjaga toime tulla, aga mulle meeldib see protsess ja seal on niisugune asi tõlkimine. Mida ma soovitan ka inimestele, kes tekstidega tegelevad ka kirjanikele endile oma mõtlemise arendamiseks. Et kui sul on see mõni keel, mida saab väga hästi valdad tõlgi sellest oma emakeelde. See protsess on tegelikult hästi tore, sest see ei ole lõpuni nagu lahtiseletatav, mis toimub, see on nagu midagi voolaks läbi. Et alguses on üks tekst ja lõpus on midagi hoopis muud sinu emakeeles tekst. Loodetavasti väga hea tekst. Selles protsessis on midagi võluvat minu jaoks, aga inimesed, kes avastavad seda, ütlevad sedasama, et vau. Juhuslikult õnnestus Helsingi raamatumessil kohtuda ka maima kriinbergaga, kes tõlgib võrdse õhinaga ilukirjandust nii eesti kui ka soome keelest läti keelde. Tänu temale on meie lõunanaabritele tuttavad nii Jaan Kross kui Sofi Oksanen, Andrus Kivirähk kui miga valdari nii Pentti Saarikoski kui Sass Henno. Kui ma enne rääkisin soome tõlkijatega eesti kirjanduse kohast Soomes ja sellest, kui populaarne või ebapopulaarne see siin on, siis ma tean, et Lätis läheb Eesti kirjandus väga hästi peale. Miks see nii on? See hästi peale läheb, oleksid Pisult liialdus eesti kirjandust on väga palju tõlgitud läti keelde või suhteliselt palju tõlgitud. Hästi peale läheb näiteks Andrus Kivirähk, väga palju on tõlgitud ka suht kitsale nišile, meeldivat kirjandust, aga tegelikult kui nüüd võrrelda seda, kuidas käib teistpidi tõlkimine ehk läti keeles eesti keel, siis tõesti võiks öelda, et eesti kirjandus lähedale Lätis hästi peale, sest meid on suht palju tõlkijaid ja teoseid ilmub palju läti keeles. Ja üks üks tähtis süü, miks see on nii, on Eesti Kultuurkapitali toetusprogramm produkte mis võimaldab meil tööd teha. Sa oled tõlkinud ka soome kirjandust. Kui sa oled, peaksid kahe soome-ugri maa kirjandust omavahel võrdlema, et kumb läti temperamendile paremini sobib. Ei, ma ma üldse ei armasta võrdlusi ja võrrelda siis see on vist kuidagi väga ülekohtune. Tähendab, Lätis on nagu ajalooliselt hästi läinud nii soome kirjandusele kui kui eesti kirjandusele juba enne teist maailmasõda oli tähendab soome nagu kuulus sinna Skandinaavia Haaviasse, Skandinaavia kirjandusse on alati meil hästi läinud ja sealhulgas ka Soome siis ja eesti kirjandust samuti tõlgiti palju ka tookord ja praegu on Suht sama olukord, nii et ei, ma ei hakka midagi võrdlemisi. No seda ei ole vist vaja eraldi öelda, et Läti raamatuid tõlgitakse eesti keelde palju vähem kui vastupidi, aga kuidas on läti kirjanduse vastuvõtuSoomes? No see on veel hullem kui, kui kui olukord Eestis, sest Eestis vähemalt üks kuni kaks raamatut aastas ilmub noh, vähemalt üks Soomes. Aga ma kardan, et ma ei mäleta, millal viimane raamat ilmus, ma tõesti võib juhtuda, et mingid väiksemad nišiasjad on minust lihtsalt mööda libisenud. Aga, aga muidu see, see olukord on täiesti hullumeelne. Uskumatu, sest Helsingi ülikoolis ikka saab läti keelt ja kirjandust õppida. Aga mis selle põhjus, et siis on, et eestlastele eriti mitte ja soomlastele üldse mitte läti kirjandus ei meeldi? Jah, ei no Eesti asi ilmselt on väga-väga palju see, mida ma tavaliselt ütlen, et naabrite ülbuse asi. Aga teine põhjus kindlasti ka see, et Läti ei ole nii palju tööd teinud, et tekiksid läti kirjanduse tõlkijaid, nii palju, kui neid on tekkinud tänu Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tööle. Ja tänu tänu Eesti kultuur Vitali tõesti võimsale ja stabiilsele toetusele meil on ka olemas, meie, meie kultuurkapital toetab läti kirjanduse tõlkijaid, aga need numbrid ei ole lihtsalt võrreldavad. Need, seda ei saa võrrelda sellega, mis, mis töötajaterducta ja soomlastega ma ausalt öelda ei tea, ma tõesti ei kujuta ette, üks üks on ka kindlasti seesama majanduslik põhjus. Aga noh, nagu me teame, ikkagi peab kuskil see kasvõi väikest entusiasmi täis inimene olema, kes hakkab tõlkimisega tegeleda ja miks neid on Soomes, neid on pidevalt, aga, aga noh, nad on kuidagi väiksed, nad teevadki kindlasti kõik selliseid töid, kus on, nad on hommikust õhtuni hõivatud ja sellele tõlkimisele ja väga-väga-väga vähe aega. Nii et, aga ma tõesti ei oska öelda põhjust. Nüüd anti välja ka balti assamblee auhinnad ja Peeter Sauter sai kirjandusauhinna, ehk siis on lootust, et teda ilmub peagi läti keeles ka. Peeter Sauter on mu ammune lemmik, ma olen kunagi vist kolm tema novelli tõlkinud ja kõhuvalu isegi tekitas teatud lainetust aga. Praegu oleme leppinud. Palju, et järgmise aasta esimeses ajakirja Latvia teksti liikus, ilmub fragment sellest auhinnatud romaanist, nii et vaatame, kuidas siis edasi läheb. Loomulikult ei puudunud messilt ka Ilvi Liive, kes juhib Eesti Kirjanduse Teabekeskust ning kes oli vahetult enne Helsingi raamatumessile jõudmist käinud ka Euroopa suurimal kirjandusturul Frankfurdi raamatumessil. Sealt saadud kogemused aitasid anda tõlkijate jutule veidi konkreetsema ja samas kah globaalsema raamistuse. Sina oled nii, et see inimene Helsingis, kes siis katsub nendele tõlkijatele, kellega ma rääkinud olen, soovitada eesti asju. Kuidas tänavu edeneb? No tegelikult on niimoodi, et tõlkijatele ei olegi väga vaja soovitada, sest tõlkijad on nii või teisiti kursis eesti kirjanduses toimuva ilmuvaga ja nende informeerimine toimub pidevalt jooksvalt ja selleks ei ole vaja messil kokku saada. Pigem on küsimus selles, et kuidas veenda kirjastajaid selles, et nad annaksid välja ühe või teise eesti autori teosed, kuidas tekitada neis huvi? Täna olen ma kuulnud selle kohta vastakaid seisukohti. Olen kuulnud nii seda kui et Soome kirjastused on eesti kirjanduse enda jaoks avastanud kui ka seda, et Soome kirjandusmaailm on üha enam endasse sulgumas ega taha mitte kedagi tõlkida, saati siis veel nii väikese maak nagu eesti kirjandust. Antud hetkel on see teine väide tõesem, et Soome turg on olnud eesti kirjandusele alati väga avatud. Ja nüüd viimase paari aasta jooksul on Soome turg kinni minemas, aga tõesti mitte ainult eesti kirjandusele, vaid laiemalt, et Soome kirjastusturg on lihtsalt madalseisus. Loomulik protsess, kõik need turud käivadki üles-alla, et oli prantsuse kirjastuste madalseis, nüüd on tõus tõusmas on ka või tõusnud on ka juba inglise kirjastus, sorry, Ameerika kirjastuste urge nüüd on lihtsalt madalseisus näiteks Soome ja Rootsi kirjastust sulud taani oma seevastu ei ole. Hiljuti oli ka Frankfurdi raamatumess, kus ma tean, et samuti käisid. Kuidas seal on, kas nemad on huvitatud eesti kirjandusest? Saksamaaga on praegu see hea asi, et Saksamaal nii väga pikalt madalseisus ja Saksamaa on nüüd tõusval teel, nii et meil on nüüd õige mitme saksa kirjastusega õnnestunud juba midagi eesti kirjandust neile maha müüa. Hargla sarja hakkas ilmuma Saksamaal ja on lootust, et jätkatakse krossiga andmist, mis on olnud soikunud kaheksaks aastaks ja ka muude autorite. Ma julgen öelda, et Saksamaa turg nüüd on avanemas. Aga millega sellised turukõikumised seletatavad on, kas see on lihtsalt see, et kui parasjagu enda maakirjanduses on kõrgaeg, siis ei olda väga huvitatud väljapoole vaatamisest või on see rohkem ikkagi selliste majanduslike tingimustega seotud? Eks mõlemad põhjused, aga näiteks kirjastus turud tüdinevad, et Prantsusmaa turg, mis on üsna amorfne, et ega nad tõlgivad küll aga tõlgivad valdavalt inglise keelest, et nüüd siis ta hakkas olukord muutuma isegi juba noh, ütleme kolm-neli aastat ja ma kuulsin prantslaste endi käest, et nad tüdinesid ära oma kirjandusest eksades selles ühte tüüpi prantsuse asjas kogu aeg ja näiteks siis kui neil küll nad ükskord Kivirähki avastasid sisulise neile midagi enneolematut, teistsugust see pälvis nende tähelepanu, et nad otsivad ka teistsugust Aga mis võiks meie selline eripära ja teistsuguses siis lolla, millega välismaale minna, et Kivirähki mainisid samuti vist Hargla läheb Saksamaal üsna hästi, et tema keskaegne krimivärk pidi hästi sobituma seal praegu moes olevate teiste keskaegsete selliste mõrva ja kuriteolugudega, et kas, kas need ongi need asjad või, või millega minnakse üldse Eesti kirjandus tutvustama välismaale. Tegelikult on kirjastusmannil raiet, igale raamatul on oma koht, see tuleb lihtsalt üles leida, aga seda on väga raske leida, sest kirjastusin tohutult. Aga mida ma nüüd märkasin? Frankfurdis oli see, et maailma pilgud on pöördunud jälle ida poole seoses muidugi Venemaa ja praeguse poliitilise olukorraga, et kui vahepeal Balti riigid erilist huvi äratanud, siis praegu oli küll huvi meie ajaloo vastu jälle tõusnud, et vahepeal ei tahetud selles suurt midagi kuulda olnud, olid sellest nagu juba tüdinenud. Aga nüüd jah, olukord on muutumas. Tegelikult on palju põnevaid asju toimumas kirjastamismaailmas, mida, mida enne ei olnud üldse märgata, näiteks õnnestus meil siinselt pakkuda ja müüa maha nii öelda prantsuskeelsele kirjastusele. Novell on teatavasti üldse väga-väga raske müüa. Siis Ameerikas tuntakse huvis autori loomingu vastu. Rein Raua rekonstruktsiooni vastu ilmub bestschivad BNS. Eks näis, mis on üks ajakirja number, mis koondab parimat Euroopa novelliloomingut ilmub Rein Raua pisiasjad, mis omavad tähtsust. Samamoodi on ilmumas mari saadi Lasnamäe lunastaja šoti kirjastuses. Nende põnevate asjade loetelu võiks võiks täitsa pikalt jätkata, on ka huvi Mihkelsoni katkuhaua vastu Ameerikas. Nii et ma arvan, et üks kolme-nelja aasta pärast on päris palju Eesti hästi heal tasemel kirjutatud kirjandust ka kättesaadav suuremates keeltes. Sellise optimistliku noodiga lõpetada tänane tõlkes leitud, mis on tavapärastest saadetest veidi erinev sest saates kõlasid Helsingi raamatumessil oktoobri lõpus salvestatud intervjuud eesti kirjanduse tõlkijate ja tutvustajatega. Saatejuht on Peeter Helme ning tõlkes leitud on taas eetris kahe nädala pärast.