Jätkame huvitaja saates meditsiiniajalooteemadega ja me oleme sellel sügisel rääkinud ogeenikast ning stuudios on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiini Tore gen calling. Üks teema, mis on eugeenika juures väga oluline ja mida tuleb rõhutada, on on siis just iibe tõstmise küsimus. Me oleme mitmetes saadetes seda ka käsitlenud, aga missuguseid meetodeid siis nähti toimivat enam, mismoodi seda iivet ikka. Jogeenikute lugu on jah, selles mõttes keeruline, et nad ei teinud olnud mitte mingeid selliseid asju, mida me tänapäeval natukene häbenema ja millega meditsiinieetikut rinda pistavad nad streiliseerimised ja ebamugavad asjad, millest juttu on olnud vaid vaid et oli, eks ole, ka see positiivne nii-öelda eugeenika, mille eesmärk oli, siis püüdis ka kvaliteediga tegeleda, et paremad inimesed järglasi saaksid ja need järglased tulevikus edasi elaksid ja meie meie rahvast, eks ole, edasi kannaksid. Aga, aga sageli olid siis jogeenikud ka seotud kõikvõimalike iibe tõstmise programmidega demograafiaprogrammidega. Ja noh, siin neid, miks, miks nad sellega tegelesid neid, neid aspekt oli jälle mitmeid. Üks asi oli ikkagi seotud kvaliteediga, nimelt arvati, et nii-öelda andekaid, väärtuslikke geniaalseid inimesi sünnib, noh, ütleme näiteks üks miljonist. Ja selleks, kui üks rahvas tahab, siis teda teataks, tuntaks tema suurmehi maakera polülistataks. Mis siis tollel ajal tundus, et on ka selline julgeolekupoliitiline aspekt on sellel asjal, et kui meid ikka hästi teatakse-tuntakse, siis ei tule meile keegi kallale, siis ei unusta meid keegi ära, kui me oleme rasketes oludes. Järelikult, kui me tahame neid geeniusi, peab meid rohkem olema ja, ja ja noh, see oli näiteks üks argument, miks ka siin eesti jogeenikud rääkisid sellest, et ühest miljonist ei aita. Et oleks vaja kahte-kolme-nelja-viit miljonit eestlast. Ja teine põhjus oli siis jah, niisugune juba puht puht, eks ole nagu praktilisemat, et, et ikkagi see rahvaarv kui nii-öelda strateegiline ressurss, seda on siin ka juba paar korda vist mainitud. Et see mõtteviis, mis eriti siin ütleme 19. sajandil väga tugevalt jalad alla saab, kuigi noh, paradoks on võib-olla see jah, et siin 200 aastat tagasi 18 sajandi lõpul Robert Maltus käib välja pigem vastupidise oma kurikuulsa ei tee. Kus ta siis arvab? Inimesi ongi maakera peal liiga palju ja tema mure on see, et ei jätku ressursse inimpopulatsioonile ja, ja seetõttu igasugune suremine kassis haigustesse sõdadesse või siis või siis iibe pidurdamine kunstlikult. Et see on kasulik, Valtus tunduvad, jääb pigem hüüdja hääleks kõrbeks või, või naa ujub nagu vastuvoolu 19. sajandil pigem süveneb imperialismi, militarismi mõtteviisiga seoses siis jah, pigem maht organismi ühel hetkel tuleb mängu selline olelusvõitluse kontseptsioon, see provotseeritakse ka rahvastevahelistesse riikidevahelistesse suhetesse. Ja see tähendab seda, et rahvaarv on korraga nagu väga oluline rahvakvaliteet tervis ja see on siis muidugi loogiline põhjus, miks jogeenikud mitte ainult rahvakvaliteedi pärast ei muretse, vaid ka rahva kvantiteedi pärast. Ja see on siis ikkagi jällegi nagu öeldud, eugeenika oli väga laialt levinud ja väga laialt levinud oli see trend erinevates maakera piirkondades, siis eugeenika-liikumise nad mitte ainult jah, ei kutsunud üles seal jutumärkides alaväärtuslikkust realiseerima vaid kutsusid ka üles ikkagi iivet tõstma. Ja noh, niuksed suuremad klassikalisi näiteid, näiteks Prantsusmaa, kus oldi juba 19.-st sajandist mures selle nii-öelda tee populatsiooni pärast ja ja tundus, et Prantsusmaa jääb kuidagi mingis sellises bioloogilises sigimisvõitluses iibe võitluses oma naabritele alla. Ja see mõtteviis oli siis ka Eestis ja väga tugevad siis niisugune väike rahvalikke enesetunnetus meid on, meid on vähe. Kardame väljasuremist. Me kardame tugevate naabrite poolt allasurumist Jalg alla trumpimist, jällegi Darwin olelusvõitlus. See tõi ka siis Eesti jogeenikud selle iibe iibeküsimuse juurde. Et kui me räägime sõdadevahelisest Eestist, siis ka sõdadevahelises Eestis iibe teema, demograafiaküsimused olid väga olulised, nagu ka tänapäeval tulla ja rahvastikunäitajad ei olnud nii halvad kui praegu põhimõtteliselt seal, noh, üks või kaks aastat oli erand, aga üldiselt ikkagi iive oli positiivne. Eestlasi sündis rohkem kui need suri. Aga ikkagi tundus, et seda, seda on vähe. Seda niisugust väga selgelt rahvastiku arvu kasvu näha ei olnud jällegi pigem kuidagi emotsionaalsel pinnal tundus, et, et nendes niukestest meile ohtlikes naaberriikides seda kõike nisukest rahvastiku kasv on rohkem Saksamaa, Venemaa eeskätt sisenes. Teisisõnu tuleb ikkagi eestlased sigima panna jogeenikud siis jah, ühelt poolt ma tõesti taovad seda trummi, tuleb seal kedagi realiseerida või midagi sellist teha või seal piirata, mingite inimeste õigusi järglasi saada. Aga teiselt poolt, miks nad ikkagi on nagu Eesti ajalukku päris suure jälje jätnud, on see, et et nemad olid siis need, kes kes ikkagi ma julgen öelda, suures osas hoidsid üleval sele sõdadevahelise Eesti sellist demograafiaalast diskussiooni. Nad seal juhtivad jogeenikut avaldasid kõikvõimalikku kirjandust, populariseerisid oma temaatikat Juhan Vilms näiteks või siis Hans Madisson. Nad korraldasid nihukesi küllaltki kuuldavaid üritusi, kaks rahvastiku niinimetatud rahvas rahvusliku kasvatuse kongressi üks aastal 1927, teine aastal 1935. Ja oma seltsi nende kongresside ja niukse üldse tekitatud diskussiooni kaudu siis ka näiteks üritasid mõjutada seadusandlust välja pakkuda kõikvõimalikke võimalusi, kuidas siis motiveerida inimesi lapsi saama? Noh, siin oli, eks ole, jällegi kaks võimalust, et ühelt poolt juba küllaltki varakult niukesed ärksamad ja, ja, ja, ja võib-olla realistlikumad inimesed ütlesid, et me noh, küllaltki raske on panna inimesi rohkem sünnitama, rohkem lapsi saama. Et palju lihtsam oleks näiteks võidelda suhteliselt suure laste suremuse vastu Eestis Eestis tollel ajal, noh tänapäeval aga loomulikult ei saa võrrelda seda suremusnäitajaid, mis puudutasid vastsündinuid ja väikelapsi, sest eks ole, elati veel antibiootikumid eelses ajas ja paljud, kus haigused tollel ajal olid ikkagi potentsiaalselt surmavad, eriti väikelastele. Et need näitajad olid tänava võrreldes kindlasti kõrged, aga mis jällegi muret tegi, oli see, et nad olid kõrged võrreldes naaberriikidega kas või Läti või Soomega. Eesti imikute suremus oli kõrgem. Järelikult eks ole, tuli mõelda selle peale, mida, mida teha, et lapsed ei sureks. Ja ka noh, seal eks ole, teised vanemad inimgrupid võrreldiga seal keskmist eluiga endale naabrite vahel, jällegi eestlastel oli see väikem kui rootslastel jällegi tehke järeldused, eks ole, et meie ühiskonnas on midagi valesti. Me sureme, liiga palju, tuleb võidelda selle suremusega. Ja siin jogeenikud siis räägivad meditsiiniabi laiendamisest elanikkonna hulgas pandi tähele, et eriti tugevad noh näiteks et suremusnäitajad erinevad, aga selgelt maa ja linna vahel vaadati, mõeldi, milles on küsimus, saadi aru, et maal inimeste kohta tuleb vähem meditsiinipersonali. Eks ole, tehti järeldus, et tuleks sellist tervishoidu arstiabi levitada, aga ka maapiirkondades. Siinogeenikud, nii üllatav ja veider, kui paradoksaalne, aga noh, see on jälle teatav sisemine loogika olemas. See niisugune eugeenikaliikumine ja need mõtted tuleks just eeskätt seda niisugust keskastme meditsiinipersonali või nooremat meditsiinipersonali õdesid velskreid maal juurde tekitada. Ja, või ämmaemandaid, see tekitab vastuseisu toonast arstid organisatsioonide poolt, arstid tunnevad, näide, tahetakse kasvatada nende tekitada juurde konkurente, suur osa toonasest Eesti Arskonnast rõdule ära praktiseerivad. Et nad sõltusid siis, eks ole päris palju sellest, kui, kui, kui suur on see nende piirkond ja, ja tähtis oli, et oleks vähem konkurente, kardeti igasugust konkurentsi, et siis näiteks üks niisugune koht, kus arstkond sisuliselt astub vastu tervishoiumeetmetele nad ei soovi, et tekiks juurde just seda niisugust madalama taseme meditsiinipersonali põdesid velskreid, kooli, arste, ämmaemandaid, nad väidavad, et nad saavad ise selle kõigega hakkama, jogeenikud seda hästi ei usu. See läbimurre tuleb siis alles 34. aastal. Eestis toimub autoritaarne riigipööre. Siis eks ole seeläbi sellise niukse totalitarismi loogika, demokraatlikku diskussiooni jääb vähemaks, vaidlemist jääb vähemaks siis siis eks ole, riik, suudab vallutada arstid, organisatsioonid oma tahtele, riik on ka tolleaegne pätsi-aegne Eesti vabariik küllaltki eugeenika ütleme vaimus tegutseb, eriti tähtis on siis jah, iibe küsimusgraafia küsimused, siis alles suudetakse nagu murda arstide organisatsioonide vastuseis ja, ja hakatakse ellu viima neid, neid plaane, neid kavasid tõesti levitada just eriti maapiirkondades laiemalt. Meditsiinipersonal. Hakatakse ehitama haiglaid jällegi pärast neljandat aastat, kui, kui riik tõstab kilbile selle nii-öelda rahvusterviklikkuse ja sisuliselt eks ole, biologiseerib rahvuskäsitluse siin ka Eestis. Ja nii edasi ja nii edasi. Pätsi Pätsi võimuletulekuga seoses nihuke Hogeenikute hääl, nende nende tegevus ka demograafia küsimuste vallas, see saab korraga nagu palju-palju sellise suurema kõla 35. aastal pärast siis teise rahvusliku kasvatuse kongressi toimumist näiteks võetakse vastu riiklik otsus, et tuleks alustada rahva tervishoiukuus aastat saamises kavas järgmisest aastast käima lükata. Ja selle kuus aastaku raames eraldatakse suuri summasid nii meditsiinipersonali jaoks just eriti maapiirkondadesse, neid viia haiglate ehitamiseks kõikvõimalike selliste just demograafiale suunatud või iibe tõstmisele suunatud meetmete elluviimiseks. Nii et ka siin Eestis on see niisugune. Sellest ma olen ka vist juba vihjanud ja võib-olla tuleb siin edaspidi veel juttu, et meditsiiniloos on selline veider paradoks just eriti 20. sajandil, et need paljud võib-olla pigem negatiivse märgiga režiimid, mis on eksisteerinud suured totalitaarsed süsteemid. Et neid me võib-olla poliitilises aspektist nagu väga ei taha tunnistada, armastada aga heaks kiita, aga samas meditsiiniloos sageli on olnud väga efektiivsed saanud saavutada efektiivseid tulemusi nii hitlerliku Saksamaal nii NSV Liidu Salaga, Pätsi aegses Eestis kus siis, kus siis lähtuvalt just sellisest noh kuskil rohkem kuskil vähem, aga noh, põhimõtteliselt eks ole, rahvastik muudetakse ressursiks riigi tarbeks. Ja, ja selle käigus siis riik võib-olla võib teha negatiivseid asju inimesi hävitada, aga teiselt poolt ta võib ka teha väga positiivseid samme, astuda sedasama, seda ressurssi, tugevdada, et nii juhtub ka siis Eestis.