Mis asjad on nuhvel, eiber, värkvõrk ja Viker. Sellist küsimust võis näha Postimehe veebilehel kolmandal novembril. Kaks päeva enne seda oli nimelt alanud järjekordne sõnavõistlus ja need olid välja pakkuda uudissõnad. Muide, võistlus kestab veel esimese detsembrini. Niisiis, mis asjad on nuhvel, eiber värk, võrke vikerküsitakse lehe pealkirjas ja küllap aimab selle lehe pealkirjapanija osa lugejate reaktsiooni juba ette. Mis nõmedad sõnad, need on jälle mingis sõnaus, kellele seda vaja on. Uus sõna tekitab valguliku võõristust. Aga mulle tundub ka, et need sõnavõistlusi, mida on ju viimastel aastatel õige sagedasti olnud ja uudissõnu, on katud tajuma pealesurumisele, käsuna, ülaltpoolt. Alles see oli, kui pidime alla neelama taristu, eks jäänudki paljudele kurku kinni, nagu on näidanud vikerraadio igakevadine kole sõnade valimine. Olgu siis konservatiivide rahustuseks ja entusiastide kinnituseks öeldud järgmist. Esiteks välja pakutud sõnad ei ole esialgu mitte midagi muud kui lihtsalt välja pakutud sõnad. Osa neist räägib välja juba žürii ja edasine valik on puhtalt ega keelekasutaja teha. Nendest sõnadest, mis žüriile sobivad tundusid, läheb võib-olla lõpuks kasutusse viis aga võib-olla ainult üks või kaks. Teiseks, keegi ei sunni kedagi uudissõnu kasutama, see on võimalus, mitte kohustus, nagu see hirmus. Taristugi arvates on sõna infrastruktuur parem kasutagu, seda aga näiteks ajalehe majandusreporterile võib lühema ladusam sõna olla kauaoodatud pääsetee. Kolmandaks pangem tähele, et paljud uudissõnad kuuluvad oskussõnavara hulka. Neid ei lähegi igal kõnelejal iga päev vaja. Seekordse sõnavõistluse põhieesmärk on leida häid eestikeelseid sõnu Euroopa Liiduga seotud mõistetele. Neid läheb vaja eelkõige selles valdkonnas töötajatel, näiteks tõlkidele, tõlkijatel, aga neil läheb tõesti vaja, nii et puhtalt ajaviiteks sõnavõistluse siiski ei korraldata. Ja lõpuks loodetavasti ei ole me juba jõudnud hakata harjuma sellega, et meie igapäevaellu kuulub valdkondi, millest me oma emakeeles rääkida ei saa.