Tere tänase saate külaline on teatrikriitik ja ajakirjanik Margus Mikomägi. Olen Kaja Kärner ja kolmandana on siin stuudios laua peal Marguse täiesti uus raamat, järjekorras küll juba minu teada teine pealkirjaga minu venelased. See pealkiri on nii intrigeeriv pealkiri, et seda raamatut ei saa poodi jätta, see tuleb kaasa osta ja läbi lugeda. Aga enne, kui me hakkame rääkima Marguse venelastest, me katsume natukene teada saada, kes Margus ise on. Tere, Margus. Räägi palun üks mälestus oma lapsepõlvest. Oh. Kalijärv on Jänedal, selle ma ei tea, mis seal praegu on, aga seal on väike koolimaja, oli, ma läksin esimesse klassi, meil kaks õpetajat, meil olid liitklassid isa oli seal Jäneda põllumajanduskoolis tööl ja, ja ja siis ma nägin esimest korda nahkhiirt. Meil oli ka töö. Me ladusime mingeid puid ja siis seal puurides oli nahkhiired kui seda lapsepõlve. See on küll meeles, et et tegelikult see Jäneda andis mulle. Ma õppisin seal suusatama, õppisin seal ujuma ja, ja, ja kuidagi tulevad meelde need õpetajad. Et see seos on küll kaks, kaks vanemat õpetajat, valkjad, opmann, hallipäised, vanad, ma ei tea, võib-olla nad olid sama vanad siis kui mina nii vana kui mina täna minu jaoks olid nad väga vanad ja nüüd ma olen osanud mõelda seda, et need õpetajad olid tegelikult ja nii nad olidki, nad olid selles teisest eestist pärit õpetajad, kes nõukogude ajal minuga alustasid, et äkki ma sealt sain mingisuguse suhte ja sideme nad ei rääkinud, nad õpetasid mind telefoniga helistama ja, ja, ja sulepeaga kirjutama ja noh, niukseid asju. Jube kihvt. Kas ma õppisin õppinud, see ei loe midagi, aga nende mingisugune vaimsus, millest räägitud, mida ei sõnastatud, on jõudnud ilmselt täna. Nii vana marguseni, kui ma olen. Täna on see arusaamine sealt lapsepõlvest tulnud peale suusatada ja ujuda ma ju väga enam ei jaksa ja, ja nendest sealtkandi nelijärve Aegviidu mägedest ma vaevalt enam alla sõidan uhkelt, kuigi tol ajal ma seda tegin. Aga mingi see vaimsus, jah, on sealt edasi, ma arvan, muse jõudma, sent, kiitlemine olla, aga ma tahaks, et see oleks. Õpetajate päev on sel nädalavahetusel. Kas sinu elus on olnud üks suure tähega suur õpetaja, kes on olnud sulle toeks, kelle olemasolu, kelle vaimsus on sulle olnud niisuguseks kas, kas põhjanaelaks või, või mingiks? No ma ei tea, teibaks, millest saad tuge otsida. Kompanii suurelt ei julge öelda, sest et vaata nii nagu oli, et ka minu elu on, on tänu isa amet nii vähe või mitte ainult töökohavahetustele noh, olnud siin seal ja kolmandas kohas helmes tungal leelo tungla ema oli Ruila koolis õpetaja paar aastat, aga kuna siin on jube hea meelde tuletada seoses, kui kuna raamat on sinu kutsumise põhjus, siis, siis minu vene keele õpetaja, kelle nimi on täna ka linnamehi Hertha all, kes oli vist Galina Georg Pehk, kui ta tuli meile kooli. Ma ei saa siin nimetamata Ervin Õunapuud, kes on minu pinginaaber ja me jõudsime siis üheksandasse klassi, aga üheksandas klassis Rapla keskkoolis oli tavaliselt nii, et üheksandasse klassi tulid maatüdrukud, keda me ei tundnud ilusad tüdrukud. Aga me olime selles eas, et meile ju naised meeldisid väga ja tüdrukud veel enam. Ja siis olid kolm niukesed. Vene keele pärast selgus, et need olid meie vene keele, inglise keele ja eesti keele õpetajad, kes lõpetasid just ülikoolil Tartu Ülikooli, seesama Galina, nende seas ka. Ja siis oli no ühesõnaga me ka linnaga, meil tekkis tõeline klapp. Tühjagi siis nii väga seda vene keelt õpetati ja, ja aga mina ütlesin talle, et mina loen venekeelseid raamatuid siis kui sina hakkad eesti keeles lugema ja mul on päris selgelt meeles, et tema ütles, no anna siis mulle see raamat ja tol ajal oli noh, mis me oleme, 14, et Teet Kallase heliseb-kõliseb, oli see raamat paks ma ei olnud siis meistrit ja Margaritat lugenud, aga mulle pööraselt meeldis selliseid kõliseb mõtlen täna tänase tarkusega, et mis, ma ei, ma ei ole lugenud uuesti. Aga tol ajal ilmselt mitu korda, et, et ju see mingisugune vabaduse alandaval, mis, mis selles raamatus on sees ja ma mäletan ka mingit seksuaalset vabadust või, või noh, mingisugust nihukest, erootilist alatooni, mida, mida ei olnud noh, üldiselt nendes dolla raamatutes. Ja mina sundisin kaliinad seda lugema ja tema andis mulle noh, umbes niiet tindrifiidav ulmeka, mida Venemaal drifiitide päev oli film hiljem ja kõik ja, ja me olime sunnitud siis seda tegema, et mina lugesin vene keeles, tema luges eesti keeles ja ja siis me vaidlesime ja, ja ühesõnaga tema mind selle vene kultuuriga tegelikult tutvustus ja siis ta kadus vahepeal ära, sest ta läks mehele, ma arvan, et see mees oli põneva elusaatusega üks Eesti parimaid, ma ei ütle nimel, sest ma ei tea, aga siis eesti parimaid oreli häälestaja taga, Nad läksid Iisraeli ära. Ja siis oligi enne minu või linnale siis minu jaoks kadunud. Aga nüüd kuna on Facebook, siis me oleme sõbrad nagu Iisraelis ta on kloostris. Ta ei ole pidevalt seal kloostris elab Berliinis, ta läheb Berliini tagasi, aga, aga Ta tahab väga minu raamatut saada ja ma ütlesin, ta saab, et ma saadan sulle kohe. Kas sa oled rumal või kloostrisse ei saadeta raamat. Ja kui ma tahtsin temaga rääkida, noh, sellel neiukesel mõnusal toolil ta ütles, tead, kloostris on ka omad reeglid, ta räägime siis, kui ma jõuan novembris koju Berliinini tagasi. Ja siin midagi loramikaagi, tore seal Eestis, räägime siis, kui ma olen kloostrit tagasi ja nii on, ta puhkab seal. Niisugune õpetaja on mul olnud õpetajaga lina, meie arust väga sümpaatne õpetaja, Tartu Ülikooli lõpetanud. Ma saan aru, et on ka New Yorgis kuskil tööl, ta tegelebki kirjanduse toimetamise ja ja noh, kultuuriajakirjandusega, mida maailmas siiski on veel võimalik teha. Sa oled käinud lavakunstikateedris. Kas Karin Raid oli ka sinu? Tema mind võttis kuigi jah, jahutisse. Mida sa mäletad temast? Kas ta oli sinu jaoks suur õpetaja? Tead, kui paha on öelda, et ei olnud et meie mees autom klappi ega alati ei pea, aga, aga ta oli väga kift klaastaja. Õpetajana ma ei arva, et kui, kui minuni teatriharidusele mõelda või teatritegemise soovidele kõigil siis üha enam saan, ma arvan, et selle ma sain kindlalt hiljem. Ja kuhjaga ka mõtlemise, mingeid algeid idusid kindlasti Jaanilt. Aga Karin komanegine piljardipunn juba vutitehasest, mille ta tegi Pärnus, mille hiljem tegi Pedajas, et ärge aga isegi see esimene Will Harvardi potitehas oli tehtud Aarne Üksküla Helia varem ja, ja ma nägin seda 18 aastaselt. No no paremat midagi ei või olla, mida üks noormees näeb, 18 aastaselt neid kahte näitlejat, sellist lavastus käiku, sellise suur ratta ratt. Ta periood Kaarin Raidil, kus tal ratas oli igal pool laval, kuidas seal bussid läbi käisid? Mina täna kriitikuna ei oskaks niiütelda, kriitikuna ei oskaks seda analüüsida. Ja kriitika ei pea seletama ära, et misse kujund nüüd nii väga tähendab, kui see kujund läheb hinge või noh, mul on meeles, mul on meeles ka draamateatri külalised oli selle nimingus mingis Einari Koppeli, kus jälle oli Ratase laval, et tähendab võrratu, too kihvt lavastajaga hilisemate lavastajana aga aga õpetajana ja me meil ei olnud seda klappi, oli vahva ja mul vist meeldib see kael siin ära öelda, et tal oli see veneside olemas. Hinge läks talle natukene liiga palju asju. Ja õpetamisega on see asi, et et ega ma siin ei või kõva häälega öelda, et Jaan Tooming on minu õpetaja ja ma mäletan väga hästi seda, kui kui jaanali Ugala teatris siis teamegi juhtiva Ja meil kõigil olid nahk 25 26 aastased, noored poisid ja iidol, jaam ja lavastaja. Meil kõigil oma mingid armuasjad, mingid tülid, mingid lugemisega ja kui sa arvad, et ei olnud noh, Leila säilikul ja Rein Malmsten, kes olid tol ajal staarid, ka neid muresid ja kui sa arvad, et nad ei taha, vot seda kõike Jaaniga jagada. Ilmselt nad ka natuke said, nii nagu minagi natuke sain, aga ma mäletan seda, kuidas Jaan Karjus ta üldse ei tõstnud häält lavastades, aga kui ta, kui ta ükskord karjus Vanas Ugalas proovisaalis, et ma ei ole teie ja õpetaja, ma olen selle teatri lavastaja. Et ärge tooge mulle oma probleeme kaela, katsuge sellest, mis te teete sellest tööst leida mingisuguseid lahendusi. Nüüd ma oskan seda mõelda tol ajal võrdlemisi valus oli isegi see kõik, sest sa ju tahtsid kõik talle ära rääkida ja ja, ja uskusid, et, et noh, Jaan on jumal ütleb lahenduse. Su armuasjad, mässus nii, Margus, mul vot nüüd mul on valida, kas see või see, see või naa, jaan, ütle, ma ei saa keegi öelda, mina. Eks ole, aga tahad kellelegi toetada, noh, nii on nende õpetajad. Et õpetamine on suur kunst. Ja vahel on ikka see, et. Et ilma õpetamata, õpetad siis jah, mitte, et ma nüüd olen, võtan ja küll ma olen puudust tundnud õpetajatest elus tegelikult nendest niukestest, kes ütlesidki, et Margus, et tee seda ja siis sa pääsetel edasi sellest ringist välja ja siis järgmisesse järgmisse. Hädas oled siis õpetaja annab nõu, küll oleks hea elada, nii, küll ma tahaks, nii ei ole saanud nii. Ja, ja ega see mind ei ole tapnud. Ei, sa oled teatrist näitleja ameti pealt ära tulnud, ometi sa ei ole teatrist lahti saanud. Mis sind teatri juures ikka veel pärast neid pikki aastakümneid köidab, mis kinni hoiab? Seda on niimoodi kahe lausega raske öelda, ma läksin sealt ikka ära, niiet Ma ei mingit teatrit. Ei, mitte mingisugust teatrit enam, noh ma läksin Saaremaal, alustasin oma metsavahi elu. See oli romantiline, see oli imeilus, maalin oma parimas vastuvõtlikum seas, kõik oli kena ja, ja loomulikult taheti seal ka kohe, et noh, tule ja teeme teatrit, lavastasin kõlakultuurimajas ja siis ma ütlesin, et ei, ma idees. Ja nii oligi ja siis oli. Ja siis ei katkenud suhesest, Jaan Tooming jälle läks kaera Ugalas, teeks minu Ugalas, äraminemine oli ka palju seotud sellega, et Jaan läks ära ja ma tundsin, et noh teised lihtsalt ei oleks mul sel hetkel noh, seda, seda pühendumist, noh, ma ei oleks osanud. Ja ega ma ei ole kunagi olnud mingisugune, ma ei tea, mis näitlejase tundub edvistamisena täna, aga ehk oleks palju parem näitleja, kui ma kunagi olen olnud. Et nüüd ma olen palju rohkem valmis ja küpsem, aga, aga see oli niisugune kahtluste ja, ja, ja otsimiste ja kannatamist aeg, kõik tuli raskelt ja, ja, ja nii edasi. Aga, aga siis jaam ei, ei tahtnud. Allik tuli peanäitejuhiks Ugalas. Jaan ei tahtnud mingeid taastusproove või õpetame kellegi teise, siis ei ole, Mikomägi on tehtud siis kaugel, Mikomägi mängib, mängige mulle midagi selle rahaga, mina ei tee mingeid proove. Ja allik siis ikkagi. Ei taha öelda, pandaga ähvardasid mind, et, et ta tõesti ütles tark mees, ta ütles, et hea küll, Mikomägi, et tee mis tahad, üks, et näitlejatel see asi ja teatriinimestel teatri juurde kord tagasi tahta, ükskõik, mis siis juhtub, okkaaeg puhas, keegi ei teadnud veel, et me räägime seda, ütlesin eesti ilusas vabas riigis. Et ükskõik mis aeg ja ükskõik, mis siis usu mind, minust palju sõltuks, tuled teatri tagasi ei tule, kui sa tahad, Sa hakkad. See pani mind juba mõtlema ja siis seal olid igasugused muud mängud, aga no ma läksin ja olin nõus, tegin oma tingimused, läksin ja nii et ma käisin kaheksa aastat vist Saaremaalt metsavahiametist mängimas vanu tükke ja, ja tead, vahel käisin päris vaevaga, et napik, sõitja juba tööd, mis siis Marko tingimisega suurte tingimustega, mis ma Jaagule ütlesin läbi telefoni. Mõeldes seda, et no ta ei saa neid täita, see ei ole võimalik, ta ütleb, ei, ta leiab teise võimaluse tol hetkel uskudes seda, ta ütles ja no mis siis oligi kord see kõik toimis, kusjuures seal oli üle jõu käiv igasugusele teatrile niuksed nõudmised. Nii häbi on mõelda, aga noorinime on julge ja eaka kõik toimis, kõik see kaheksa aastat ja üldiselt oli võrdlemisi raske käia, ütlen, ma olen tore ka, aga nahkonna vahel ei tahtnud üldse ja ja siis alles nüüd ma mõtlen, kui hea see oli tegelikult, et ma, et ma, et mu mu suhe tegelikult teatriga jäi alles tänu sellele, kui see metsavahielu, mis lõppes ka ja, ja mind kuskile edasi või tagasi viis oleks olnud ilma selle Ugala teatrietendustel käimis, et ta siis ei oleks täna võib-olla seda raamatut näiteks ja, ja ei oleks noh, mingisugust niisugust teatrisuhet, nagu ta praegu on. Lisaks sellele ma ju käisin siis veel ka teatrisse, et noh, ma tulin Saaremaalt ja ma vaatasin mingeid muid etendusi ka, et see, see oli ka see võimalus, et mis sa seal õhtul ikka noh täiesti selgelt on meeles, kuidas Tšehhovi Jaltas mängisid poisid noored poisid, Andres Lepik ja Noormets ja ja Peeter Tammearu ja mis kamp seal siis koos oli, see oli ikka väga võimas ja, ja, ja, ja Merle Karusoo. Ma ei saa öelda vihmausside elust oli selle tüki nimi. Ent kunstitükk, kus Sulev Luik mängis ja ja just mäletan jälle Muinasjutuvestja Andersoni. Jah, ja, ja via Sulev mängis, nii et ma ei saanud järsku enam aru, et et vot, see on geniaalne, geniaalne näitleja mängib. Et kuidas see võimalik on, et niiviisi mängida ka ja, ja ma läksin koju, ma otsisin selle selle Enklisti selli vihmast elust just et see oli tol ajal ka juba välja antud Loomingu raamatukogus ilmunud Nõukogude kole aeg Loomingu raamatukogus ilmunud niisugune näidend. Ja siis ma loen näidendit. Jaa, jaa. Ja see on veel geniaalse Sulev Luik. Sest ja Merle karusoo kindlasti ka, sest Sulev Luik mängib täpselt remarki, sinna kirjutatud vihaselt vaatab kõõrdi või, või tsentrisse, napp, tähendab ta täidab täpselt seda, mis autor on kirjutanud. Selliseid näitlejaid, noh, need on, need on väga haruldased näitlejad, esiteks, kes oskavad lugeda, mis autor on kirjutanud ja teiseks seda katet mängida nii nagu see oleks ise. Aga ega mina ei osanud ju mõelda, et Sulevile on autor andnud selle selle, selle geniaalsuse, seesama, aga mitte mitte covid, suured proovid, koostöö, kõik professionaal, jõle kihvt. Noh, et see on nüüd see suhe, aga ma ei vastanud küsimusele, et mis on teatri tagasi toonud, see on täiesti jälle see mäng, seesama seesama, mida ma ütlen elus peab olema, see on juhus. See on see, et, et sina, täna tulid mulle raadiomaja uksel sel hetkel vastu mina raadiomaja uksest sisse astusin pind kokku kuulajale, et, et me ei leppinud kokku kajaga, et, et ta tuleb, vot pool kaks tuleb alla, ootab mind võib-olla maja 400, kui, kui kaja hiljaks jääb, siis mina ja me oleks võinud sekeldada telefoninumbreid vahetades ja 10 korda kokku leppides lihtsalt nii oli, me saame kokku ja saime kokku just siis, kui oli vaja mõlemil vist, ega sa ei oodanud mind seal ukse taga? No ei, kaotasin ma ei kaotanud. Aga ega sa ei oodanud seal kaua aega või, või noh selles mõttes, et tuld tund aega varem. Sa vaatad praegu ära kõik uuslavastused. Nii palju, kui ma jaksan, ma ei ütle, et kõik, ma teen mingi valiku. Mis kuidas jaksad, sest sa ju näed, sa ju näed suhtelist. See on nüüd see, et mulle meeldib teater. Teatris on soe olla. Seal sind ei segata, istud tugitoolis, olla soe, pimedaks läheb. Keegi ei vaata sind, vaid sina vaatad teisi ja, ja, ja kui nad suudavad loomul käivitada, siis isegi siis, kui on. No kui see ei ole kõige paremini, siis on huvitav mõelda, mis seal on, mis seal võiks olla. Ma ei ole iialgi läinud kritiseerima kedagi, sest ma tean ka seda, et nemad on alati ükskõik, hea või halb lavastus, kuidas välja tuleb. Nad on alati must paar sammu ees, nad on alati kauem mõelnud sellele. Raske oli natukene alguses, aga see algus, ma arvan, kümmekond aastat tagasi. Noh, et ikka läksite mõtteliselt sattumist hoopis nii. Praegu ma enam nii ei mõtle, sest et nemad, ma mõtlen pigem nii, et ahaa teid, Teie, teete seda hoopis nii nende silmadega. Et sellepärast ma ei kannatagi seda nihukest, kriitiku tiitlit, endal ka teatrikriitik eos, tähendab, et kriitik peab hävitama, kritiseerima, aga ma olen kogu aeg seda meelt olnud. Üha rohkem, et kriitik peaks ehitama sildu ehitama. Äkki see, et et noh, aitama aitama seda etendust paremaks teha. Kriitiku avalik. Noh positsioon peaks olema see, mis loob uue teatri sündimiseks uue, hea teatri sündimiseks mingi pinnase, mitte see, et ta ütleb, et Tiit Sukk täna ei olnud selles vormis, nagu ta on olnud tavaliselt milleks sina? Vaata enne seda teadma pead ütluses Tiidule. Sa ei ütle mitte kunagi oma oma kirjutistes ühegi näitleja kohta halvasti. Ega ma väga ei ütle ka suib räägin ühe ühe ühe loo, et Kristjan Sarv, näitleja, kes on tuntud kaabakate mängija, eks teles ja seriaalides ja teise ikka kurja ikka kurje ja nägin teda mängimas ühel suvelavastusel Noarootsis. Kuskil aga, aga jälle mängistan kaabakas, mõisahärrad ja ma kirjed meenutavad, ma kirjutasin. Ja mitte üldse tema teda noomivalt, sest ta tegi seda teel seda ju nägin, et ta proovib ka selles rollis ka veel seda kaabakat kuidagi haabakamaks teha või huvitavamaks teha, selle ma tajun ju ära. Ja, aga ma kirjutasin aastat, võtke ometi aru pähe sellele näitlejale, noh, ei ole vaja niisugust rolli anda, sest ei piisa ju. Sidrun on tühinomissoselt ikka pigistada, et noh, leidke talle muid asju. Noh, muidugi on võimalus öelda näitlejale. Miks sa lähed selle rolli peale, aga ta tahab ju ka mängida ja mitte ainult raha. Vaat siin ei, jälle võib öelda, et ta saab raha selle eest, siis mängib näitleja teeb näitlejaks, ta tahab laval olla, ta tahab esineda. Ta tahab näidelda, näitle näidata, ta tahab ennast väljendada ja, ja kui ta ei võta võimalustest kinni, noh siis ta on, siis ta peab midagi muud tegema. Iga kirurg tahab lõigata käteosavus on tema. Ta hoiab ta ju vormis just nimelt ja, ja, ja vot seal Kristjaniga niiviisi, ja siis ma kuulen Seda, et ma niiviisi noh ütlesin issand kavandi nüüd noh ja tõeliselt valgu mitte, mitte et läheb tigedaks või etnonetma. Kurat, miks ta nii? Jaa. Ja ma siis võtsin kätte ja. Ma ei tea, ma ei mäleta, kas ma helistasin, kirjutasin, ütlesin kuule, räägime sellest dementervia. Ja ta tükk aega ei vastanud, siis astusid, saame kokku, räägime nii, kihvt poiss. Milliste mõtetega see intervjuu on hea intervjuu seal alles, see on tema elus kaasa, see tükk on ka alles, aga nii sünnib intervõi, mitte et ma läksin tegema kuulsam usk, mis seriaal seal, naised mängivad pilvede all, ei, Elina Pähklimägi padjaklubi. Ei, ei. See, mis on veel kuulsam. Kättemaksukontor, just nimelt ja siis me seal korraldada Kristjaniga läksin Varbola linnusele, seal olid mingid puupäevad ja ja tegingi nihukest, tutvustan natuke rapla matkaja ja just sinna Varbola linnusele kõnnin tema ja tema pruudiga ringi ja ja, ja siis nad ütlevad mulle, et seal, kus seltsimees Ma ei ole näinud, ei teadnud, et nii hullu seal noh, et vot niisugused niukene melu ju tegelikult ja, ja, ja ei tohi näitlejaid solvata ja kui kriitik tahab midagi öelda. Siin kriitikud võivad öelda, et noh, nad peavad kujundama publiku maitset, pilti ja nii edasi ja nii edasi. Endale neid jumala kohustusi ei võta. Mina arvan, et ma ei pea kujund, mina, mina räägin nendest asjadest ka teatrist kirjutades nendest asjadest, mis minule korda lähevad. Noh, mis, mis on minu jaoks väärtused, päris väärtused. Ja seda ma tõesti räägin ja selle järgi, aga miks ma pean rääkima, et mis ei ole see etendus, ei meeldi see etendus, see etendus, see etendus, see etendus mis kategoorias on, et ei meeldi. Võtame nüüd selle raamatu kätte, mul on hirm, et, et sellest raamatust me äkki saatesse jõuab. Kõige parem ongi, miks inimesed oskavad melise lugeda. Räägime, räägime, et ma olen, ma olen seda, seda muuseas mõelnud, et ega lugeda ka väga ei taheta ju enam. Kes on sinu venelased? Panen selle raamatu mitte nüüd lausa rea realt läbi lugenud, aga, aga ma olen kujundanud endale ettekujutuse enamasti igast portrateeritavast ja noh, nad ei ole ju sugugi kõik venelased. Miks sa neid oma venelasteks nimeta? Sellepärast, et veidi lühendanud sedasama vene keel sama minu juba ära unustatud vene keel, millega just ühel ajal, kui vabadus tuli, siis ma mõtlesin, et mul ei ole vaja enam vene keeles üldse midagi. Kirjandust läbi lugeda Molongi eesti keeles, aga siis hakkasid need juhused just nimelt kokkusaamise juhused tekkima. Üks trulli, teine tuli ja kuna meil on vene keele oskajaid üha järjest vähemaks jäänud lisaks veel sellele saan ma täna väga hästi aru, kes oskavad vene keelt, ei, ei tea teatrist suuremalt jaolt tuhkagi seda vene teatri aluskeelt väljend väljendusrikkust. Et, et siin ma olen lihtsalt leidnud oma koha, noh et, et mina saan nende meestega rääkida. Noh, kõigest me ei pea rääkima ainult ainult konkreetselt, noh, intervjuu 10 minutit, 15 minutit või tund aega, aga me saame rääkida elust ka ja, ja, ja muudes keeltes. Ma vaevalt sellega hakkama, sest peale eesti keele ja nüüd selgub, et me saame hakkama ka ka vene keeles. Et see on see ja, ja siis hakkavad nad tulema, ju ma siis olin valmis. Sest see rida, mis ma siia olen kokku pannud või Monteerinud või lavastanud inimesi. On rida read tekkinud ja, ja siin-seal lõpp, aga, aga täna ma ei mäleta, mis ma siia kirjutasin, mis ajal ma punkti panin, aga ma tean, kuidagi siia fikseeris ka, et nüüd on kõik pärast seda on tekkinud veel inimesi ja just nimelt venekeelseid inimesi grusiinlane atlandil varimanišvilli niuke nimi, aga me ju vene keeles räägime, tema suhtleb minuga vene keeles ja, ja, ja see on nagu noh, venekeelne kultuuriruum. Kõlab kuidagi ei kõla minu jaoks hästi, aga no no ütleme, et see nii on venekeelne kultuuriruum, millel on, on ka kokkupuuted Eestiga ja neil inimestel on paraku. Ja ja ma olen saanud seda tunda, vahendada ja ma arvan, et noh, raamat jääb vähemalt alles noh, et, et see ei kao ära. Selles inforuumis, mis meile pidevalt siin muutub Virvendab just sattus intrigeeriv peal Pealkiri minu venelased. Võrdlemisi mage oleks öelda, et noh, jah, ongi minu juudid siis hoopis või, või maraton nosseet ja ja, ja, ja mõni pulgaarlanegimjaaja oma hoomarustan pärsuammana. Aga nad räägivad, seal on tegelikult noh, jälle ehk ei ole täna populaarne, aga, aga kuskilt sealt tšehh Ovist ja, ja, ja, ja kanislovskist ja ja, ja ja nende kõigi mingid puuted on selle, selle, selle aja ja selle maailmaga. See, see on nagu see Aluks noh just nimelt dramaturgi, Tšehhov ja, ja teatritegijana, Stanislavski, kus jorss mehed on siin hirmsad eksperimentaatorid. Praegugi kuulus Andreima kuutši, samas just pole nädalatki möödas, kui taevas Peterburis suure draamateatri renoveeritud maja, kus väike Medvedjev oli pildis igal poolanss, Alissa Friend Ligile ja Oleparlofiili metile medali. Miks ma seda praegu räägin? Medvedjev Medvedjevis, poliitiline olukord poliitiliseks olukorraks Eesti teatrites üldiselt vanad näitlejad lastakse lahti maha, lastaga lastakse lahti, nad saaksid peale tulla, see on, üldiselt on see meil harjutud seal reegel sellepärast et raha ei ole nii palju, et hoida näitlejad palgal. Mõningaid Ita Ever nad suudavad hoida ja see on au sellel teatril. Noh, tegelikult võiks ju temagi olla rollilepingud ja kuskil seal kodus näitleja koht on teatris ka vana näitleja kohta on teada, isegi kui ta midagi ei tee, kui ta istub seal, ta annab neile lastele edasi selle, mis ta samm. Ma olen kunagi ka Rakvere teatris töötanud, Rakvere teatri valvelauas töötasid vanad näitlejad ja näitlejannad kunagi Vanas Ugalas oli samamoodi inimesed, kes on üdini teatriga sees. Kas sa küsisid minu õpetajaid siis nemad on minu õpetajat, vot nemad oskasid rääkida ja edasi anda seda hoovust, seda tunnet, seda intelligentsi, mis tol ajal oli, mitte sõidab sarnal, oleme tänasega, aga see, see on kaasas seal minuga kaasas minu sees sedasama. Varasem, aga kui nad on kuskil kodus, istuvad ja ootavad Rolli lepingut, sõidavad, sõidavad kella kuueks teatrisse, teevad oma sutsu või suure osa ära ja siis sõidavad kella 10-st ära, siis see ei ole see. See näitleja peab teatris olema sama kuutši. Kes tõeliselt noh, Euroopas vähemasti ülikuulus meistriklasside tegi ja. Teatrimuutja vormiliselt muutja, niuke hirmuäratav tundub täiesti ja siis ta ütleb järsku, et jah, ma kujutan ette, et et valmistasin kogu elu selleks, et, et mulle tehtakse suure Piiteri draamateatri tortoloogovi maailmakuulsa Vene teatrijuhi juhi kohale, võtsin vastu selle koha ja, ja ta ütleb esimesena kogu trupiga kokku saades seda, et et siia teate, see on, see on meie teater ongi Alyssa Friendly šviili ja seal on veel kuulsaid nimesid. Selles ruumis teatriruumis, kinoruumis, vene kultuuriruumis ja ka Eestisse on need otsad jõudnud, et need on näitlejad. Kedagi ei lasta lahti, ei hakka ja ta ütleb isegi, et et nooremate näitlejatega. Me teeme kastinguid, mis tähendab seda, et me proovime osa peale, võtame seda nendega. See ei tule kõne allagi. Need on need veed inimesed, kellel meie teater seisab. Ja loomulikult annab ta meile ka tööd, sest et siin raamatus nullist ei kirjuta, sellest tuli kuidagi ootamatult. Lavastus. Suur teater oli remondis ja siis tal on väike teater, kus muuseas ka Elmo Nüganen praegu lavastust Elmu Elmu kutsunud kõigest, ma arvan, et proovidki praegu käivad seal seal tema väikses teatrimajas. Ja ja ma Kutši tegi Alice imede. Ma olen pilte näinud väikest tüdrukut ja tema mängis nii nagu ikka vana ja väikest tüdrukut, aga tal on veel üks väike seal ka. Ma ei tea, ma ei ole näinud, ma olen pilte näinud, see on igal pildid, on vaimustavad, ta pöörab sulle midagi ja, ja siis ma tean seda, et minu mingid sõbrad helistasid mulle Twitterist, et äkki sul on tutvusi, et me tahaks nii hirmsasti seda etendust vaatama minna, kusjuures nad on venelased, neil teatri suht suht suhted, palju suuremad sealse kultuuriruumiga, kui mul ja mina siis ütlesin, et mul on, ma kutsun küll, aga mina ei julge talle helistada, et kui ma enda pärast, siis küll teiste pärast ei julge, aga aga et veel oma Radkatsiaalav toovad talle ma julgen küll helistada, et teie helistate talle ja siis sedakaudu saadi siis kaks kohta sellele Alicetasime temale teinud noh, et, et nad niisugune maailm, et eksperimentaalne ja, ja jah, et, et vastuseni jõuda Stanislavski ta ütleb, ma olen kogu elu tegelenud sellega Stanislavski. Või või noh, mitte mitte lõhkuda lõhkumise eesmärk teatris ei ole tarkadel meestel ammu ei ole, aga et noh, muuta või, või noh, mingi meiega meiega ja, ja tegelikult olen ma ka kogu elu tegelenud sellega, et sellesama Stanislavski noh, Stanislavski aru saada ja nüüd ma saan isson. Et ongi ja klassika on ikkagi seesama Stanislavski klassika. Klassika ongi see, mis mille alus on kogu aeg, üks sama Tšehhov ka, aga teda võib teha nii teisiti ja kolmandat moodi ja ta jääb ikka Choviks. Vaata selle sisuviga on selles mõttes huvitav, et, et oma kõige ehedamal kujul ta, ta rääkis väikesest inimesest, kes kannatab selle all, et ta, Ta on nii palju piiranguid, miks ta ei saa oma elu teostada ja siis oli chihhovil suur hulk aristokraati, kes kannatasid sellepärast, et elu möödub mõttetult ja, ja ei saa ennast teostada, et just nagu üks ja sama mure ainult et erinevaid tahke pidi avatud ja käsitletud. Kuidas seesama see kannatuse ja kaastunde mõiste on tänapäeva Vene Teatris lahendatud kas või nende inimeste, nende lavastajate, teatritegijate tööde põhjal, kellest sa siin raamatus kirjutad? Kui palju see on muutunud, kui palju? Ja ma arvan, see ei ole absoluutselt muutunud rattal. Ega keskpäraste lavastajate ja keskpäraste inimeste seas. Ei ole kaastunne, väärtus. Kui palju seal ka oma töös kohtad, küüni, kuid iroonilisi noori inimesi, vanad hea küll, see on kaitsekiht, aga kui küünilised ja irooniliselt on noored inimesed, kes istuvad sul siinsamas vastaseks, kes loosungeid loobivad, selleks, et neil on seda vaja, et, et saavutada see positsioon, saavutada see ametikoht olla sellel kohal, olla pildis, eesmärk ei ole mitte targemaks saada inimeseks saadavaid raha saada või, või võimu saada keegi olla. Ma mõtlesin, siis oled noh ja siis oled. Aga, aga ma tahan öelda, et nende minu, venelaste raamatu tegelaste juttudes käib kogu aeg läbi, see tuleb. Et hea teater on see, mis puudutab hinge. Noh, ega ei ole ju teistmoodi võimalik hinge. Ka, mis puudutab inimeste hinge ja, ja siis kui nad selle leiavad ja need lavastajad on seda leidnud, nad ei tee muidu ennast täielikult pühendades sellele, et inimese hinge liigutada ja mitte liigutada kurjuse suunas, sest vot vot vot kui üks asi on puudu, me siin enne rääkisime, et ma ei, ma ei ole kuriteatri peal. No ei ole ja ja, ja, ja tõtt-öelda on mulle ette heidetud, et noh, see onu Margus on ikka ikka nii hea ja tema töö on üldsee ajab mind solvab mind, olen jah. Aga ma ei ole üdini, ega ma loll ei ole, ma saan väga hästi aru, kui see on kehv näitleja või või ta on laisk või tal on ainult kolm õlut loksub, kõhus mitte midagi muud ei peta. Aga miks ma seda pean publikule karjuma või lugejale karjuma? Ma olen mõnel öelnud ja pärast ka seda põdenud silmast silma, et noh, nii ei peaks tegema, küsige siis, ma räägin anda ka ja seda võin ka rääkida, kuidas mina teeksin? Ma tõesti selles mõttes ei ole loll, aga ma arvan, avalikkus ei pea neid asju teadma. Me ei kipu ka oma peresuhteid kiputakse ikka ka keskpärasus püüab ka selle kuidagi maha müüa kroonikale, et selle pealt midagi midagi saada, aga no no ei ole vaja neist asjadest avalikult rääkida. Avalikult. Ta on vaja rääkida asjadest, mis on head. Noh, ma arvan, see on üldisem plaan ka, kui teater ära. Ta aga müüb ju ikkagi see, mis on kuritegelik, tähendab mina võin kirjutada 10 positiivset teatriarvustust. Aga kui üks kirjutab ühe negatiivse ja, ja laseb mingi etenduse põhja, siis ka see tegelaskondsee, kellele otse on, on see kriitika suunatud. See märkab seda, seda halvasti kirjutatud asja rohkem kui seda, mis mina teen. Noh, no ma arvan, aruka headusega, et see ei ole mul, ma ei olegi midagi, nii idealist, olen, tahan olla, mulle meeldib ja ma ei häbene seda, et, et vanamees võib nutta või et vanamees võib naerda, vana mees, võid, irooniline ka olen enesekaitse nii ette võtta, et et oi kui intelligentne. Ei arva. Kui sa ei kirjuta parajasti teatrist sisse, kirjutatud ma Maalehes sellest elust, mida sa enda ümber näed ja kõige rohkem Kõige vähem sa sallid, silmakirjalikkust ja valetamist. Kas seda on praegu rohkem, kui oli veel 20 aastat tagasi? Päris kindlasti on ideaalide, seda enam ei usuta. Ma seal mul natuke ka lemmikhobune, tõesti. Õpetajast räägid minu hõbeda julgelt. Kes ütleb, et ma kordan nagu vana grammofon seda tõde ja mul on endal juba piinlik ja häbi ja ega ta jõuab veel mingi jõnksu juurde ja keegi ei kuula teda. Noh, ongi narriks teinud ennast ja ja aeg-ajalt on elamul öelnud, kui mina ütlen, et Ülo, ma ei usu enam, noh, ma ei, ma ei usu sellesse süsteemi ja, ja nendesse nendesse alguses ütleb jah, aga Ülo ütleb, et jah, aga Margus ainult üks Eesti teiste ei ole, teistele ei anta, siis me peame nii tegema ja, ja tal on hästi õigus, miks ma ei usu, nagu praegu on saanud? Omavalitsustes võimuga jälle võib kritiseerida, et Margus Mikomägi said ja sa ei saa rääkida, et kõigis omavalitsustes nii on või, või aga üldiselt on nii, et on inimesed seal positsioonidel. Kas on olnud seal kuus-seitse aastat, kes kes kogu aeg virisevad, et riik ei lase neil midagi teha või keegi või see seadus või see või see ja keegi ei proovigi enam muutust, jube hea nende toolist kinni hoida. Noh, jube on öelda, et meie vallas, vaadake, kus on heakord, on tulnud jah, tõesti teed ära asfalteeritud ja muru niidetakse, aga kui selleks on omavalitsus, et selle selle nimi on majavalitsuse ehk või, või, või, või, või me võime siis või noh, mingisugune puhastusasutuse ja las siis seal olla need ametnikud tööl, aga riigiametnik võiks mõelda natukene suuremalt natukene kõrgemalt, täiesti kindlad sind ja kõik ka, kuidas saab kalju Keltsmik väikeses vallas teha niisuguseid etendusi, nagu vargamäel on tehtud, nüüd juba ma ei tea, mitu aastat anda välja kirjanduspreemiat, et neil on seal kõrts, neil on seal ait, kus on võimalik teatrit teha lisaks vargamäele lisaks muuseumile. Järva-Madise kirik ei ole väga räämas ja lagunenud. Ma arvan, neil on kool, neile on vanadekodu, meil raamatukogu, mida väikses vallas ka ja lisaks on meil veel see, et sellel aastal tehti tänu Albu vallale ja tema vallavanemale just nimelt isiksusest. Mehele tehti Urmas Lennuki Tammsaare etendus, seal oli see pikk 20 24 tunnine Elmo Tammsaare näitus, mida ma käisin vaatamas, tegin selle maratoni kaasa ja üldse ei kahetse täna. Et kuidas tema saab, ma küsin. Arvad, et teda seal Järvamaal väga esile tõstetakse, tehke teised ka nii, ma ei, ma ei usu endiselt kuidas varastad nagunii või mis suhted sul on nagunii või et see kadedus lööb välja ja teised hoiavad oma nahakest. Ja see ongi silmakirjalikkus. Aga millesse sa usud? Mis on need asjad, millesse, Sa tõeliselt usud? Ma usun sellesse, et n surma inimene saab targaks, et võiks saada ja, ja, ja, ja võib-olla ongi nii, et ega väga pingutama ei pea, et saab nagunii vaata seemneid ja, ja sellesse ma usun ka, et laps sünnib siia ilma täiesti targana ja, ja et ühiskond teda rikub ja ükskõik milline ühiskond. Ja üldiselt olen ma ja, ja ma usun veel sellesse sõltumata igasugusest riigikorrast ja dismidest. Hea saab või mis on kunst, kui ma kunsti silmas pean, et hea raamat leiab lugeja hea maal leiab. Vaata ja hea muusikaga on erandeid kindlasti, aga enamasti on nii ja olgu siis diktaator, hea kuningas, vabariik, Nõukogude võim, see ikka sünnib sellesse oma kausum, sõltumata riigi sõda on vahel Muuga, kuigi see on praegu, kõlab jubedana ja, ja see, mis see, mis tegelikult teiegi vikerraadio uudistes, kui kuulad plokki, mis maailmas sünnib siis ja ja siis ja siis millega tegeleb Eesti, et seal on sõda, seal on, seda, seal tapeti, seal on võib-olla seal on see seal on see ja siis järsku et meil tehakse hoopis sedasi mingid märgid Tallinnas mingid, kus juua võib ja ei või siis siis tähtsad poliitika, jutusaated, käiavad kolmes raadius ühte ja sedasama teemat ikka veel ja, ja, ja, ja üks teine, no tulge mõistusele, noh, kus me elame, üks Eesti on, teeme midagi, aja vähemasti lolli juttu kogu aeg kaasa raadiotes, olgu märts või, või rahvusringhäälingu raadio. Kas sul on olnud elus kogemust, et ta ütles, et vot seda juttu me siin eetris ei räägi, kui jälle hakkab tulema mingisugune tõeline rumalus? Tohib ma katsun vältida niisuguseid teemasid, mis on väga rumalad muidu hakkama ka pidanud üle? Ikka on võimalik teemat vahetada, me peame siin saate lõpus vahetama selles mõttes teemat, et meil on ära kuulata sinu valikul üks laul, mis on nii kaugel. See raamat minu venelased lõpeb intervjuuga Iraani näitlejannaga hooma Rustaga, kes tegelikult võiks olla täna siin, aga mis on parasjagu nii haige, ta ütles. Vaba lava. Iraani nädal on praegu ja siin noored Iraani lavastajatega hoomale oli kutse ka. Ma tean, andsime selle edasi, aga ta ütles, et ta ikka ei tunne ennast nii hästi, et julgeks siia tulla, kuigi ta tahaks tulla. Ja, ja ta ei tulnud. Ja nüüd ma palun seda Jarek Kasari tühi kleit, laulu, mis on Jarek Kasari praadi pealt ja, ja kui Jarek mulle seda esimest korda Lassis plaati ei olnud, aga, aga ta läks niuke, laulan natuke põdesin, siis ma talle rääkisin Iraanis Teheranis nähtud pilt kuidas on hiigelsuur risttee ja, ja seal on täiesti pöörane liiklus, nii et vanal inimesel üle tee on väga raske saadanud, sõidavad seal reegleid ei ole kusjuures Iraan väga sõbralik inimesed tema minu taju peale, aga seal oli sakene selle, selle üle üle tänava kaugele, mis oli lahti ja see tuul liigutas seda kardinat seal kogu aeg, mina istusin, suitsetasin hotelli ja jäi silma pöörase liikluse peal. Järsku üks niisugune noh, ästide reaalne pilt ja selle lauluga on muidki mõtteid. Seal Jarek ütleb umbes nii, nagu kõikide maailma meeste ohe on tuul. Et, et see tekst on tähtis. Kujutad ette, et jälle üks eesti poiss eesti keeles ütleb nii suure kujundi, räägime sellest, kallid poliitikud ja aitame sellel poisil, noh võib-olla veel 10 niisugust laulu teha. Mitte ei mõtle sellest, kas me paneme üles omise sildi siia või joomise sildi sinna. Miina. Nojah, jätame selle mina, mina ei jää lõppu, et palun seda jargi laulu, jah, siis. Me peame siin hüvasti jätma kuulajaga, sellepärast et see laul ära mahuks. Enne kella kolme said uudiseid aga palju tänu pika intervjuu eest, see oli väga huvitav. Ja saates oli Margus Mikomägi ja nüüd Jarek Kasar. Pühapäeva hommikul vara varanud, vaatan kell pool viis seisan õues oma maja ees, ei tulnud peo pealt niisama, uni läks ära ja toas kolistada, särataksin kõik teised. Mingi, kuid ka nii sügavalt tundunud. Nii päeva esimene sigaret ringi käib pea. Muidu eriti ei käi ju. Muidu poleks aega märgata neid asju tean seal enesega aga suitsu kummudes nagu peataksid ajaja, sa näed rohkem mõtted hakkavad ka kuidagi peast libedamalt liikuma ka paljud vist ei tulnudki möödunu eluga seest, saamata seal paar maja edasi lükatud takso omale selgeks, kes on kes on kes on tema hämmastavalt reibas ummiku kohta huvitav pahameel oma haava haab ja parem mõtle millelegi muule. Taevas on näha poolt poolest kuust, veel varajased varesed, irvitavad puudel. Ei mäleta? Mäletan seda magusat parfüümi. Neid põrgutavaid värve, hüpotiseerivaid mustreid ja muidugi seda kutsuvat tantsu HVA vaha peahaava haab ja samas polnud lolli juttu ajama nii mõnegi muidu täitsa terava tüübi, aga ega ei õpi, ikka käiakse õhtuti luurel ikka ei piisa, isegi kui on kodus paar sisuga retuuse, ikka otsitakse kusagilt midagi juurde ja ikka tehakse pruntis huuled, silmad suured, kuid. Tuuletuule hiiglatuure. Niimoodi mõtteid lammutades ongi kell saanud juba viis, kus kohastatena käia, mis pahade HVA, kas sa oled tõesti juba unustanud ja ma pole roppu vaeva näinud? Ei ole neid mõtteid vaja, varsti ärkab sinu perekond. Tere hommikust, pühapäeva pannkoogid, kõik poja küpsetada ja üldse ajan konid jalaga. Kanalisatsioonitorn. Korjan kaussi nöörile kuivama jäetud pesu. Seisad juba maja trepil pisut veel võtmega. Ukse. Selja taga tõuseb tuul. Kõikide maameeste ohe.