Siin Tallinn kell on 13 ja algab loominguliste liitude saatetund, nagu ikka meiega on otseühendust telefoni teel. Meie telefoninumbrid on 42 29 93. Ja 42 42 13. Me oleme eetris kuni kella kaheni. Tänast vestlusringi juhib Jaak Jõerüüt ja sõna ongi temal. Tere päevast. Me oleme stuudios ja praegu kuuekesi, nagu ikka, tutvustab igaüks iseennast iseenese ioni saata, juba kuulsite. Aga nüüd siis edasi. Mihkel Tiks, ajakirjanik Mallour tele-raadiokomitee, sotsioloog Tõnis Aaviksoo, ajakirjanik Mikk Mikiver praegusel hetkel filmile, siis meil on siis kultuurinõukogust kolm inimest ja siis kõrvaltvaataja karm pilk on siis kahe ajakirjaniku ja sotsioloogina. Alustaks sotsioloogiast. Tahaksin rääkida sellel nädalal korraldatud telefoniküsitlusest. Küsitlus viidi läbi Tallinnas ja Tartus, küsitleti loominguliste liitude tonni kuuletavust. Kokku intervjueeriti 380 inimest, neist 304 tallinlaste ja 76 tartlasi. Naisi oli nende hulgas umbes kaks kolmandikku mehi, üks kolmandik. Telefoniküsitluse kohta nii palju, et kõik need järgnevad andmed, millest ma siin räägin, need on, need ei esinda kogu Eestimaa elanikkonda just sellepärast, et ametitelefonidel korraldasime selle küsitluse. Ning see küsitlus hõlmab ikkagi ainult need inimesed, kellel on telefon. Jäävad välja mitmed elanikkonna kihid nagu üliõpilased ja pensionärid ja ja ka suur osa töölisi. Kuidas siis kuulatakse loominguliste liitude tundi? Üldse ei kuulanud nendest, keda me küsitlesime 16,6 protsenti ja 46,6 protsenti kuulas võimaluse korral alati kuulatakse enamasti tööl, seda eriti just naised ja kellegagi koos. Ja saate mõju on tugev. 55,7 protsenti kuulanuist väitis, et alati arutab pärast saadet jutuks olnud probleeme. Üldse ei aruta, vaid 5,1 protsenti. Huvitab nii teema kui arutelu. Öeldakse, et teema on aktuaalne. Käsitletakse teravaid probleeme, see meeldib. Arutelu juures meeldib avameelsus, ausus ja siirus. Ja eraldi märgiti ära esinejaid väldib, et esinejad on kompetentsed, oskavad hästi arutleda ning nende arvamus on pädev. Nende ainsa miinusena mainiti halba saateaega ja ka seda, et õhtust kordussaadet ei ole kõigil võimalik kuulata, kuna puudub ultralühilaine või siis et see oli ka venelasi küsitletud hulgas. Need oli ka 24 inimest. Nende hulgas oli muidugi kuulamine väiksem, kuna saade toimub eesti keeles. Aga siiski seitse inimest, kuule. Oli niisugune küsimus, kas te soovite saada endale loominguliste liitude pleenumi materjalidest brošüüri, kui see ilmuks ning vaid viis protsenti vastas, et ei soovi, kuna see on aegunud? 85 protsenti vastas, et kindlasti sooviks seda saada kuna see ei aegu iialgi, sest sõna ajalugu nüüd telefoniküsitluse teel me ei saa teada, kes on need kuulajad. Meil on mõningad andmed oma osakonnas, selle kohta ka, kes need tuleb, meil võivad olla ja huvitab võib-olla just see, et kuulatakse, et saadet rohkem Tallinnas keskeri ja kõrgema haridusega inimeste poolt. Ametialadest on enim esindatud insenertehniline personal. Saade paistab olevat rohkem meeste saade, mehed märgivad need, head kuulajad, rohkem seda saadet. Kuigi see vahe ei ole väga suur. Naiste hulgas on ka aktiivsus, aga siiski rohkem mehi, kes kuulavad. Ka kuulab palju loomingulise intelligentsi ültse intelligentsi esindajaid ja töölisi, samuti teenistujad ja administ. Adminn personal. Need on huvitavad andmed, kõik, mis te ütlete praegu tulevikus suurt kasu, aga saadete tegemisele, aga kas protsentide keelule võiks taustaks öelda ka mõni niisugune konkreetne arv, ma kujutan ette, et inimesed tahaksid näiteks teada, kus me sellele saadete populaarsuse skaalal asume umbkaudu ees, keskel, lõpus. Ma võiksin öelda niisuguse asja, et kuna saatetund on tegelikult oma kellaajal siiski küllalt ebasobiv kell üks see on tööaeg. Päev on tööpäev, siis võiks öelda, et ta on umbes samasuguse kuulatavusega nagu vikerkaja, mille kuulad kuulatavuse on küllalt suur ja võib-olla isegi suurem kuulatavuse sellel saatel. Siis nüüd niisugune küsimus veel prüksitud tuleb välja, umbes 85 protsenti inimestest tahaks osta. Kui müüki tuleb loominguliste liitude pleenumi stenogramm ja kas te oskate vähemalt suurusjärku öelda, kui suur siis tiraaž peaks olema, sel puhul? Raske küsi, ma saan aru, et see on kohapeal raske küsimus, vastata täpselt, aga no ma mõtlen just suurusjärku tõepoolest, kas tiraaž peaks olema paarsada paar 1000 või paarkümmend 1000 või veel rohkem. Ma arvan, et kuna nõudlus on väga suur. Sest et kui nüüd arvestada ja 380 inimest vastas nendest üle 80 protsendi Saari sõja saada, siis ma arvan, et selle järele on nõudlus peaaegu et sama suur, kui kunagi oli. Suur tänu, tähendab, meil on üldiselt kehtib niisugune arvestus, et üks protsent kuulajaid võib olla umbes 6000 506500 inimest ja, ja siin on väike arvestus, et siis võiks olla 500. Kohe, ma ütlen, 55000 eksemplari võiks olla kindlasti kohe esimese esimese hooga. Nonii, suur tänu. Aitäh. Ma nüüd ütlen paar sõna selle kohta, olgu, see siis ei ole ka, nagu ütlemata jäi, me alustasime niisukese sotsioloogilise sotsioloogilise pilguga, sellepärast et me täna tahame kõigepealt likvideerida võlad, vastata küsimustele, mis vastamata jäänud ja vaadata natuke tulevikku ja selle kõik kokku võiks võtta ühise teemana mingil määral ilmselt tegelemine kultuurinõukogu enesetunnetusega praegusel hetkel ja see oli siis lõbude keel kõigepealt, aga ka kaks ajakirjanikku saavad meid aidata kohapeal selles suhtes. On ka loomulik hetk sellega tegeleda, mitte ainult selle saata tulevikuga, vaid ka kultuurinõukogu tulevikuga sest me oleme just astumas väga tõsisesse sügisesse. Nii hakkame siis võlgu olevaid küsimusi vastama. Kõigepealt on mitu küsimust, mis on tulnud Aaviksjonile või õigemini nad puudutavat temaatikat 39. aasta, millest meil kahes saates oli juttu ja need küsimused on juba Tõnis Aaviksoo käest. Ja konkreetselt Ta päritakse, mida arvata Moskvas toimunud vestlusringis staappeni vestlusringist kus see juhtis appeni juhatuse esimees olete infaalin. Mida arvata tema seisukohtadest, et mittekallaletungi pakt Saksamaaga NSV liidule hädatarvilik teist alternatiivi olnud. Ja mida arvata sellest, et 40. aastal juunis toimusid siiski Balti riikides revolutsioonid tähendab lähenen asjale selle külje pealt, et kõige parem on oponenti püüda tema enda tsitaatidega. Valent infaanid tsitaat Noovreinast number 41 eelmisel aastal. Ta ütleb seal nii. Läbirääkimistele Ribbentropiks tasid Nõukogude juhid jäiku nõudmisi. Jaapani ja Itaalia agressiivsete püüdluste tõkestamiseks NSV Liidu huvide arvestamiseks Baltikumis. Edela ja teistes Euroopa osades. Saksamaa loobumiseks suur Ukraina tüüpi plaanidest. Kõigi nende nõudmiste rahuldamine avas teelepingu allakirjutamisele. Nii ütles faaline. Nii kui ta nüüdki tunnistab seda, mida ta ise kirjutas, Nad on, siis tuleb välja, et NSV Liit esitas Saksamaal, et tugevaid tingimusi kartmata seda Hitler võib relvad pahameeles kohe Moskva vastu keerata. Näiteks sõita ühe hooga läbi Poolast ka mittekallaletungi pakti tingimustes ja suruda NSV Liit põlvili. Ja tegelikult, kui te tähelepanelikult kuulasite, siis Falinilt maa kirjutatud tsitaadis on ju olemas tegelikult 23. augusti salaprotokolli sisu. Ainult vastav vormistuseta. Ja tegemist siis pooliku tõega, millega me oleme nii harjunud möödunud aegade jooksul midagi, nagu öeldakse, midagi jäetakse ütlemata, kahjuks saalina selles vestlusringis unustas ära, mida ta oli kirjutanud eelmise aasta aasta lõpul. Ja teisalt Poola puhul on ju selge, et Hitler ja Stalin pidid selgelt teadma teineteise sammu pikkust, kui nad tahtsid välke vältida kokkupõrget. Ja filmi kroonikatest on ju ka meile teada, mis toredad Nõukogude Saksa vägede ühisparaadid käisid seal Poola põldudel ühisel uuel piiril. Ja mis toredaid sooja õnnitlustelegramme saatis Molotov-Ribbentropi le saksa vägede edu pool läänes. Ja teisalt veel meie keskajakirjandus on ka tunnistanud, et need salaprotokollide eriprotokollid on olemas veel üks tsitaat. Koorman teid sellega. 18. august ja see on ka tänases Edasis kirjas juba suuremburksa Berliinist korralduse pääseda mistahes viisil kiiresti molotovi jutule. Jäis Vesta kirjutab siis eelmise aasta 22. augustil et 18. augustil 1939 teeb Ribbentropp suurem purgile ülesandeks anda nõukogude valitsuse üle mittekallaletungi pakti projekt ja teatada Saksamaa valmisolekust kirjutada alla eriprotokoll, mis reguleerib mõlema poole huve nendes või teistes välispoliitika küsimustes. Näiteks Jahana jalad tähendab tsitaat, huvisfääride reguleerimine, balti mere basseinis, Baltimaade riikluse küsimused ja nii edasi. No siit on päevselge, et see eriprotokoll oli olemas sõltumata sellest, kas Moskvas neid originaale leitakse või mitte. Isegi ei pruugi leida, aga sündmuste käik, rahana sündmuste käik läks täielikult selle salaprotokolli malli järgi, mis on nüüd Heino Arumäe artiklis rahvale alles jäänud, millest meil ka loominguliste liitude Nõukogu saates juttu oli. Ja teiseks kas Eestis siis oli rahvarevolutsioon või, või mitte. Selle vestlusringargument on, et olija seda arvab enamik nõukogude ajaloolistest. Nii, mina sellega nõus ei ole. Kui näiteks oleks olnud õige rahvarevolutsiooni variant siis miks ei tulnud rahvas tänavale Eestis 15. juunil 1940 nõudmaks ise uue valitsuse moodustamist? Miks pidi NSV Liit 16. juunil esitama selle ultimatiivse noodi, et moodustatakse uus valitsus ja lastakse sisse täiendavad väeosad 90000 nii et kokku pärast seda uute vägede tulekut oli jõudude vahekord 115000 NSV Liidul ja 15000 Eesti Eestil. Ja noh, kuulge kui vabadussõjast läbi käinud mehed Päts, Laidoner, teised mehed, kes võitsid Eestile kätte iseseisvuse nõustuvad NSV Liidu nõudmisega, siis pidid Moskva argumendid loomulikult olema väga vägevad. Ja. Siit väike nõksutamine, kui NATO riigid esitaks näiteks NSV liidule praegu nõudmisi moodustada uus valitsusliitudes naerda sellele naeraski loomulikult, eks ole. Aga pätsil ja lainele Laidoneri teistelegi naerutuju. Millegipärast ei saanudki olla. Teate, mul on selline mulje jäänud. Moskval takistab nende salaprotokollide avaldamist tunnistamist see kartus, et tekivad suured rahvusvahelises õiguslikud probleemid. Kui nõustuda sellega, et Balti riigid okupeeriti, et siin ei olnud mingisugust revolutsiooni, tehti asi ära vägivaldselt. Sellisel juhul võiks ju eetilisest ja moraalsest seisukohast nõuda staatus quo taastamist. Anno 40. Juuni eks ole? Enne seda 20 esimest juunit? Mul on tunne, et ei olegi Moskva nõusolekut vaja. Ilma nendeta, siis peame meie selle Haagi kohtusse andma, ega keegi teine meie eest seda ei anna ja kes ja küsimus on selles, kas on mõtet meil seda asja Haagi kohtusse anda, kas ennem ei taba meid karistav käsi? Vaadake kõige kergem oleks mul siin praegu esitada eesti rahvale üleskutse, et lähme täna pärast seda saatetundi tänavatele ja nõuame Eesti väljaastumist NSV Liidust. Nõuame ajaloolise tõe taastamist, ajaloolise õigluse taastamist. Äsja oli Eestimaal Moskva professor, ajaloo professor Juri Afanasjev. Ja tema ütles, et eetilisest seisukohast oleks jah, täiesti õige taastada nende balti riikide iseseisvus. Aga küsimus ei ole ainult eetikas. Küsimus on selles poliitilistes majanduslikes geopoliitilistes reaalsustes Niina Andrejeva ja tema selle kirjatüki Perestroika vastase manifesti trüki aidanud NLKP kõrged tegelased seda vaid ootavadki, et me hakkame nõudma Eesti väljaastumist, NSV liidust kujuneks mingisugune pretsedent. Pärast tasuks Ukraina Gruusia, Armeenia ei tea, kes veel. Ja nad ütlevad, et täielik korralagedus, anarhia, NSV Liit laguneb ära ja see perestroika protsess Gorbatšovi alustatud perestroika protsess lihtsalt summutatakse ära. Ja. Muidugi, ma saan nendest meestest aru Rahvusliku Sõltumatuse parteis, kes arvavad, et kui me toda õigust ei saa et siis NSV Liidu raames, siis tuleb tõesti lahku lüüa. Seepärast ma arvan, et nende salaprotokollide endine siiamaani salastatus, mis tahes-tahtmata mängib perestroika vastu ja Moskval tuleks tuleks seda arvestada ja oleks ka selline pakkumine, tähendab, ma tean, et meie saated viiendal ja 12. augustil pakkusid suurt huvi ka Moskvas. Nad on kindlasti kättesaadavad ka valentini paaniline kas ei võiks olla nii, et jätaks näiteks Eesti ja, ja Moskva ajaloolaste pikamaa poksi ja valantinhaalin, tema meeskond näiteks tuleks siia Eestimaale ja teeks, teeks ühe toreda kohtumise, kus üks ja teine pool esitaks konkreetseid argumente. Ja siis ma olen valmis kuusk mahvalinit kui tal, kui tal leidub neid argumente, aga ma olen 100 protsenti veendunud, et need ei ole. Ja Moskvas hakkas muide vastu kav Haalini seisukoha. Ja vot niisugused tagasipõike kõigepealt muidugi see, et me võime praegu faalinit ja Afanasjevit paralleelselt Sütöörida täiesti erinevaid arvamusi Moskva meestelt, aga ma teen niisuguse kirjaniku tagasipõike täpselt aasta tagasi augustikuus, kui oli suur erutus tookordse esimese Hirvepargi niisugusi, demonstratsiooni ja rahvakoosoleku puhul. Mina mäletan, saatuse iroonia on siin mängus, tookord oli ka üks Moskva mees kohapeal ja ka oli Afanasjev sööriblatonzokraatovitš, Afanasjev, keda eesti intelligentsi ringkondades tuntakse juba paarkümmend aastat ta päris hästi kui ühte suurt sotti aferisti. Nii et asi on aastaga võtnud palju normaalsema ja tõsisema näo, et õnneks ja noh, juuria vanasti olid näiteks eilses Savitskaja Estoniast lugedes või, või teda kuulates. See mees oli kõigi meie pakkumistega programmidega imeprogrammiga täiesti nõus. Aga mees, kes hästi tunneb Moskva meeleolusid, hoiab kätt nende Moskva meeleolude pulsil, ütles, et kui Eesti hakkaks väga visalt nõudma NSV Liidust lahkumist, sellisel juhul lõpeks verevalamisega tragöödiaga ja seda ei ole esiteks palju öeldud ja ja teiseks, seda ei ole Eesti rahvale ka kindlasti mitte vaja, kindlasti mitte eesti rahval on vaja seda kõige rohkem, mida tal kõige rohkem on kainust, realism ja tarku ja me kaotaks imeprogrammid ja kõik muud kodakondsuse ja Eesti riigikeeles kulutamise variandid. Kui me nõuaksime liiga palju, nõuaksime võimatu, nii, ma võtan sõnasabast kinni juba mitmed tähtsad märksõnad kõlasid ma tahaksin sõna anda Mikk Mikiveri le. Nimelt on mitmed pretensioonid ja küsimused esitatud ka varem, suvel juba ajalehtedes ja suunatud nüüd kultuurinõukogu loomingulise intelligentsi poole. Mulle tundub veel kogu kõigi nende asjade juures üks niisugune asi, et et me hirmsasti püüame. Kindlustada enda tulevikku, aga teate, kui, kui minnakse teele, kui minnakse mingisugusele üle mereretkele näiteks siis ei saa garanteerida ennast kõige selle vastu, mis hetkel võib juhtuda, ei saa ennast garanteerida isegi noh, kindlustada seda, et ma jõuan lõpuks sinna, sellele otsitavale saarele või mandrile, millest on mingisugune kumu liikunud välja, eks Kolumbuse jõudnud Ameerikasse kõigepealt vaid jõudu siin ja nii edasi, nii edasi. Sellepärast mulle tunduvad kahtlasevõitu kõik need niisugused apelleerimised selliste asjade peale, et Eesti rahval, noh, ei ole seda vaja homme, kui nii juhtuks, või ja ilmtingimata on seda vaja. Ja. Aga Ma ei, ma ei ole päris kindel, et, et me oskame siin öelda, mida, mida just nimelt tal vaja oleks. Kuidas me. Ta ainult see kuuluvus või teine ja nii edasi ja nii edasi. Samamoodi nagu ma olen päris kindel, et ei saa aega tagasi kerida, ei saa minna 40.-sse aastasse. Me võime jõuda täna või homme umbes taolisi situatsioone hoopis teises kvaliteedis ja nii edasi ja nii edasi. Need on, mu meelest ei ole, ükski tee ei ole kinni, ei saa niimoodi öelda, ainult et see meenutab mulle natukene seltsimees Jakovlevi NLKP keskkomitee sekretäri kõnet Läti loominguliste liitudega kohtumisel, mida, mida võiks lehest lugeda, mina lugesin teda, teda eile seal on, seal on ka natukene sellist sõrme vibutamist. No nüüd igatahes me oleme selles situatsioonis ehi. Me me oleme olnud palju hullemates situatsioonides, kogu see suurriik ja, ja, ja nüüd ei ole enam, eks ole, juba on midagi muutunud ja nii ei saa öelda, tähendab et ei maksa siia või sinnapoole vaadatagi või teisiti proovida. Aga mulle tundub, et, et selle küsimuse noh, sõnaselge väljaütlemine. Ja mulle paistab, et seda peaks tegema meie lähedal seisev Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee pleenum tähendab, annaks hoopis teise situatsiooni kogu rahvusküsimuse niiskusele sellele konfrontatsioon neile, mis on tekkinud, tähendab siin Eestimaal. Sellepärast, et küsimus ei ole ju mitte venelast ja eestlastes ja, ja selles, et need kaks rahvaste võiksid omavahel sobida või et neil oleks igipõline vaen vaid küsimus on selles, et need 600000 inimest, kes ise tunnevad, et kitsaks jääb elu siin Tallinnas eriti ja me meie elu kitsamaks teevad nii trollibussis kui toidupoes ja igal pool mujal, eks ole, need on tulnud siia ühe suurriigi režiimse, totalitaarse riigi poliitilise sammud. Kaugel igasugustest sotsialismiprintsiipidest, rääkimata sotsialismi ideaalidest, eks ju. Ja kui sellest lähtuda, siis peavad need, kes siin on, arusaama sellest võiks, eks ole, et, et nad on ühe väära poliitika tagajärjel. Mitme maa, kui te tähele panite, ma ütlesin praegu ja seda rõhutas ka Juri Afanasjev. Praegu ei ole mõistlik esitada seda nõudmist maad CD Maire Gorbatšovi ja ta ütles ka kahe Saksamaa kohta. Eelmine aasta. Et kaks Saksamaad on praegu poliitiline reaalsus, mis aga saab 100 aasta pärast seda näitab ajalugu. Nüüd on muidugi teha, aga nüüd on ajad selle tähendab, olgem oma aja väärilised. Kirjutab seltsimees Herbert Vainu õhtulehes 12. augustil. Ja seal on niisugune lõik, mis äratas minus imetlust, lõik ise algab, nii äratab imestust rahvarinde ja eriti loomeliitude loid suhtumine üles kerkinud probleemidesse. Jutt on rahvusküsimustes. 19. juulil pöörduti punaste küttide väljakul nimeliselt loomeliitude juhtide poole. Vastust pole kuulda olnud. 28. juulil jätsid loomeliitude esindajad tulemata Dvigateli üritusele. Puhkused. Küsimärk raadiost võib kuulda, et rahvarinde esindajad Tallinnas on suurele tööliskollektiivile oponeerimisest lahedam on muidugi 11 järelegi. Põhjalikult arutatakse väliseestlastega suhete arendamise küsimus, vajalikke asi, aga tähtsamat pole siiski vabariigisisest. Rahvus, rahvustevaheliste suhete probleemid. Kena. Tähendab üleskerkinud probleemidest minu meelest ei rahvarinne ja siin on eriti loomeliidud. Ei suhtu sugugi loiult, eks ole, palju neid küsimusi on probleem olnud, ise ise tõstatanud ja jõudumööda ka teinud ettepanekuid viidanud teedele, mis nende lahendamiseks võiks alluda. Aga 19. juulil punaste küttide väljakul toimunud koosolekul. Ma ei olnud loomulikult ja, ja ma ei teagi, kes loomeliitude juhtkonnastel võis olla, jäi aga tagantjärele lugedes ajakirjandust kuulates raadiot, televisioon, oleme aru saanud, et sinna oleks üsna suur lollus olnud minna sest et seal ei olnud mitte midagi mõistlikku, see niisugune on antud hinnang ja, ja minu meelest on südamest siis peaaegu keskkomitee tasemele hinnang. Aga ei ole, seal pöörduti nimeliselt, aga kui meil ei ole kohal, siis ise ei tabase pöördumine mild, eks ole, isa kätel loomeliitudel on igalühel oma peakorter, peale kõige muu on olemas loomeliitude võiks olla suuri nõukogu ja tema aadress on teada, kuhu tuleb siis saata oma küsimused ja ja siis võib neile vastust, aga muidu nad jäävad kõik niimoodi õhku. Seltsimees vaenu peaks niisuguseid asju teadma, sest see on üsna ränk süüdistus. See on veelkordne internatsionaal selle rindel, eks ole, nagu meie meie ette või kättemängimine ja ja 28. juulil ei ole mitte keegi kutsunud mind ja mina tean, et mitte ka minu kolleegid teistest loomeliitudest liiga tuli koosolekule ja siin süüdistatakse neid selles, et me jätsime minemata ja, ja me kiidame omavahel üksteisele järelejäänud arendanud väliseestlastel probleeme ja nii edasi ja nii edasi. Mu meelest kõik on komplekssed probleemid. Ja, ja ma tahaks loota, et kultuurinõukogu tähendab nendes probleemides, mida, mida ta arutab. Mitte ainult ei arutaks niisuguseid suuri ja, ja nii-ütelda lahmakat probleeme, vaid kultuurinõukogu peab minema ka väiksemate probleemide juurde, sest suured koosnevad väiksematest ja ja ta ei saa seda vältida, ei tohigi vältida kõigis neis asjades, aga aga informatsioon, mida, mida üks või teine enda tegevusest annab, või kui ta tahab, et kultuurinõukogu või loomeliidud eraldi vastaksid millelegi, siis siis see tuleb ikka neile adresseerida, mitte mitte kuskil mingisugusel mingisugune miitingule ainult õhku õhku visata. Ma olen sinuga täiesti nõus, pealegi ma tahan täiendada. Ma ka natuke protesteerin tervet vainu süüdistuse vastused, siin on tegemist. Ebatäpsustega. Nimelt nimetatud koosolekutel olid loominguliste liitude esindaja ta päris kindlasti Kirjanike Liidust, oli seal ka ainult et vaat milles on minu arust asi. Tegu on ikka vanast ajast pärandatud niisuguse seisukohaga, et kui juhid kohal ei ole, siis ei ole kedagi kohale. See on kurb vaatepilt küll, umbes nii, et kui Kirjanike Liidust Beekman ei ole, no kas siis mõni võinud tulla, teate, kui palju ma olen seda kuulnud, kui pehmul läheks igale poole, kus teda, kuhu teda kutsutakse, Mikiver läheks, teati ühingu poolt igale poole, kuhu teda kutsutakse siseks kogu kutsetöö tegemata kirjanik ja neid on päris palju liikmeid ja päris paljud inimesed on käinudki interrinde koosolekutel. Aga see oli ka nüüd niisugune täpsustus, õigustus, aga nüüd ma tahan sõna anda mihkel Dixile küsida, mida tema arvab kultuuri nõukogust, noh ja kas või sellest samast väiksest niukses disbudist, meie õigustame siin ennast? No ma olen tähelepanelik kultuurinõukogu, tunni kuulaja. Ja olen lugenud märgukirju vabakuulajana või ajakirjanikuna vahel osalenud ka kultuurinõukogu istumistel kaks päeva kaasa elanud loomeliitude pleenumile. Ja kõige selle tagajärjel. Vot niisugune arvamus, et kultuurinõukogu on üks ebanormaalne ja, või vähemasti üleloomulik inimeste ühendus. Näiteks kui mõelda, et mõnest vaatlikkus või vähegi tervemas riigis noh, näiteks võtame tulevad sealt Seim, Soldrits, Osborne, Veskerg, pruu kui britel. Seitskuk tulevad kokku mingis inglise kino assotsiatsioonimajja ja hakkavad seal arutama asju, mis puudutab inglise rahvast ja Margaret Thatcherile märgukirju kirjutama, siis see on minu meelest rohkem kui veider. Aga meie, Eesti ühiskonna situatsioon oli niisugune, et nähtavasti need juhtivad loovisikud, kes peaksid tegelikult luuletama, kirjutama, filme tegema ja lavastama ja ei saanud seda enam teha, vaid võtsid niisuguse ühiskonna südametunnistuse rolli. Ja ja tõepoolest, nüüd juba poolteist aastat kuust uus käivad esmaspäeviti koos omast kallist loomingulisest ajast tõelised korüfeed ütlel mis ajab Tambergi või Põldroosi või Kaljo Kiiska sinna istuma tundide kaupa ja arutama neid eesti rahva valupunkte. Nii et mul on tunne, tegelikult on, on see nimi küll kultuurinõukogu, aga see on Eesti kultuuritegelaste nõukogu ühiskonnaküsimuste arutamiseks. Ja no kui nüüd seda lahendust hinnata, mis tal on olnud nüüd viimaste aastate arengust, siis kõigepealt noh, ajalooliselt oli ta ju üks esimesi inimeste ühendusi muinsuskaitse seltsi ja ka MRP-AEG kõrval, kes olid niisugused Eesti perestroika kevadekuulutajad või esimesed rahva vaatajad ja need küsimused, millega on tulnud tegeleda, need on ju elu ise peale sundinud, võtame alguses fosforiidi või siis IME ettepaneku autorite toetamine raskel hetkel, kui neid seda ideed tembeldati, poliitiliseks veaks või siis eesti keele kui riigikeele küsimus või kodakondsuse küsimus või või kultuurielu detsentraliseerimine või mille kõigega on ka on ka tegeldud kuni selle loominguliste liitude ühispleenumi nii välja ju mille kultuurinõukogu organiseeris ja milleni lõppseisukohad said tegelikult aluseks Eesti delegatsiooni parteikonverentsiplatvormi väljatöötamisel ja praegu ka rahvarindeprogrammi põhiseisukohtade kujul kajastus, nii et minu meelest seda kultuurinõukogu tegevust näha sellises valguses nagu noh, kasvõi Herbert Vainu või võib-olla veel keegi näeb, on ülimalt ebaõiglane võrdleks kultuurinõukogu liikmeid. Piltlikult, et need on nagu noh, Eesti ühiskonna suhtes nagu kanaarilinnud kaevanduses, kes sellest hädaohust peavad, peavad kõigile teada andma ja ausalt öeldes ma ei näe, et nad veel niipeagi võiksid päevavalgele tulla ja oma tõelise kunstniku loometöö juurde täielikult tagasi pöörduda. Aitäh sulle, ma ainult motoni sooviksin, neile annan sõna, ütlen lihtsalt täpsustuseks seda, et kogu see oli meelde muidugi kiitust kuulda, aga ma siiski täpsustan sind. Touri nõukogu ei olnud loominguliste liitude ühis pleenumi algataja. See mõte tekkis teatriliidu kongressil ja teatri liitule kuulub siiski selle impulsi andmise au. Seepärast organiseerimiskomitee kultuurinõukogu käsikäes töötasid enne seda seda peenumi algust, see on nüüd iseasi, nii et see on sama asi. Selle teatriliit üksi ei oleks selle läbi ei seda küll aga oli konkreetne teatriliidu kongress, kusagilt asjad algavad. Ene Hiion. Meile teatab praegu Fjuk Ignar Fjuk, kes on täna kuulaja rollis. Ta ütleb, et tema võttis osa miitingust interliikumise miiting, kus 19. juulil ja saatis presiidiumis edele sedeli sooviga sõna võtta ja kultuurinõukogu seisukohti tutvustada. Talle sõna ei antud. Edasi ütleb ta, et ta on nõus Mikiveri väitega, et see ei olnud kiiduväärt Jürid ja ettevõtmine. Kuid väite teistpoolt ta tahab täpsustada, selleks, et elu siin muuta, peame kahjuks just selliste asjadega, aga ega ebamugavustega kokku puutuma ja nendega tuleb kõigiga tegeleda. Kuna ma juba sõna haarasin, tutvustan veel paari telefoni teel tulnud teade, et kõigepealtkuulajad, naised protesteerivad, et neid on nimetatud vähema aktiivsusega. Osakese. Nimelt öeldakse, et meie lindistame saadet sõbrannadele, kes ei ole raadio juures, et nad võiksid seda pärast luuletaja omavahel läbi arutada. Tublina problee seemne sotsioloog tahab kommenteeri. Tahaksin täpsustuseks öelda seda, et muidugi see protsendi vahe ei ole nii suur, seal oli kuskil üle 50 protsendi, natuke oli mehi ja 40 protsendi juures oli naisi, aga huvitav oli minu jaoks see, et naised armastajat kuulata koos tööl. Seal seal olid naiste naiste vahel suur erinevus. Mehed armastavad kuulata üksi ja nad kuulevad sageli veel teist saadet üle. Sest nendele ilmselt ei meeldi see seltskonnas kuulamine, sest see häirib. Keskendu. Et niisugused väiksed vahed siiski on, aga aega siis ei maksa nüüd võtta südamesse niisugusi. Väiteid, nagu siin sai öeldud, ega siis. Need on siin kõik kokkuvõtted ja eks iga inimene on ikkagi erinev ja tema kuulamine kõik see on ikka pisut erinev. Muidugi jah, ma olen täiesti Ignar Fjuk iga et meil, kus meil meeldib venelastele eestlastele üksteisega tegeleda, üksteise soov arvestada, nõudmise arvestada või mitte, aga meil tuleb üksteisega rääkida ja püüda vähemalt mingi miinimumprogramm välja töötada. Mille alusel me võime koostööd teha? Ei ole ju variant, et ühes saalis karjutakse maha ühed, teises saalis teised ja nii see asi käib kuni füüsilise kokkupõrkeni välja. Ja Ma tahaks, tähendab veidi kaitsta rahvarinat, Herbert Vainu on sinna pihta kanooli lasknud. Ta räägib rahva urinat tabanud kriisiilmingute eest. Ma arvan, et ta võtab liialt tuld Enok Korneri artiklist rahva hääles. Sellel artiklil on omad tagamaad ja põhjused, ma ei süveneks sellesse. Aga mõelgem natuke, kas oleks. Reaalne olnud, et 16. juunil päev enne rahvarinde suurt kokkutulekut lauluväljakul võetakse maha Karl Vaino ja asendatakse Vaino väljas, aga nii, kas oleks mõeldav mõeldavad ilma rahvarinde organisatsioonita? Toeta sellised poliitilised üritused Eestimaal nagu siin Juri Afanasjevi külla kutsumine ja ajaloolise tõe selgeks rääkimine kasvõi kolm päeva tagasi seal linnahallis? Rahvarindest on suur tugiimeprogrammile ja paljudele paljudele teistele asjadele Gazeetse formeeruva liikumise kujunemise käigus on eriarvamusi, et vaieldakse, isegi tuli sealt, see on täiesti normaalne nähtus. See on loomulik ja ma tahtsingi öelda, et mind natuke häiris selles mitte söödud paju tõstatab üldse küsimust, et need rahvaharidus ka vaieldakse, vaid pigem see sõnastus tähendab, ei ole ilmselt korrektne öelda veel valmis saamatu organisatsiooni või liikumise kohta, et on kriisiseisundis, ta pole veel formeerunudki lõplikult, me ootame ikka esimeste teist oktoobrit kõigepealt. Ja niimoodi interrindega tuleb rääkida ja sellest, mida tegi jutuga Jevgeni koogan, interrinde juht ja võib-olla me pärast jõuame ise selle koosviibimise juurde seal linnahallis ka veel veidi kindlasti tahaks jõuda. Küsimuseni pioneeri Kälju tunni küsimus, täppe, meie keele riigikeeleks muutmise küsimust märgitud on ette, kuulajale tundub, et see asi läheb kuidagi loiult. Et ta on nagu kuskil takerdunud, kas keegi oskab, kas ta tahaks ütelda? Vaadake, tahaks öelda kõigepealt sissejuhatuseks sellele, et me küll vastame praegu kirjadele või ajalehes ilmunud või telefoni teel tulnud küsimustele praegu küsimusi, mis tõepoolest on Eestis minu arust praegu just praegu täna kõige tähtsamad. Ja üks nendest on vaieldamatult see Eesti keele riigikeeleks kuulutamise protseduur. Jah, on küll inimestel mulje ja vahest on minul ka nüüd see mulje tekkinud augustikuus, et asi on natukene loid, aga ma ei taha väga karm olla, võib-olla see siin-seal lehtedes käinud niisugune, mitte päris diskussioon valimisega, üksikute pistelist arvamuste esitamine selle kohta on natukene asja paljudele, kas selgemaks teinud, teine sellega tihedalt seotud asi on Eesti kodakondsuse kehtestamine. Minu ees on siin. Täna sain just mererajooni rahvarinde tugirühmade volikogu üldkoosoleku resolutsioon selles samas keeleküsimuses, see on väga värske ja see kannab eilset kuupäeva kus samuti avaldatakse tõsist toetust lähtuda eesti keele riigikeeleks tegemisel lähtudes Eesti NSV Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi eksperthinnangust. Me, mis, mis siin lisada, mina isiklikult ei oska midagi lisada, minu arust on elementaarne asi, see on läbi räägitud, see peaks tegema. See peaks ära tehtama, samuti kodakondsuse asi pärast Tiit Käbina eilset või üleeilses õhtulehes, kus see oli väga lühikest ja see selgelt kokkuvõtet taas. Need asjad peaksid nagu selgeks olema nüüd saanud ka vist siis ütleme siis venekeelsele seltskonnale kes võlgus, kellel alguses olid mõtted, väga harjumatu ta minu arust on aeg küps, et ärategemiseks, mis teised arvavad ja mina mõtlen ka õiguslikest seisukohtades välistatud, et kõik niivõrd härra oleme, siin ei olegi üleüldse midagi midagi vaielda, see, mis hirmud kellelgi tekivad, neid ei saa ju arvesse võtta. Täpselt samuti on niimoodi, et kui teha mingisuguses kriminaalkoodeksis, eks ole, mingisuguseid selles seadusandluses mingisuguseid uusi tõid või nii edasi ja nii edasi, eks ole, et tagada, tagada korda ja noh, üleüldse õiguslikku riikisi teatud elementidel tekivad niikuinii hirmud ja kahtlused, sest et mis siis minuga juhtub, hakkan selle eest karistada saanud ja sellepärast tegemata ei jää ja, ja kuivõrd see on väga poliitiline küsimus, siis minu arust oleks normaalne oodata ka väga lähedal seisvalt EKP keskkomitee pleenumilt selget seisukohta selles asjas. Ma toon nüüd kolmanda asja juurde, mis selle kõigega tihedalt seotud on, see on migratsioon. Mäletate, alles hiljuti ilmus Edasis mõni päev tagasi Eesti rohelise liikumise pöördumine Eesti elanike poole. Minu arust see oli väga mõistlik dokumente ja siin on juba konkreetseid ettepanekuid tehtud kõige kiiremaks migratsiooni piiramiseks. Ma tahaks eelmisele veel siiski väikse repliigi lisada. Ühes vikerkajas hiljuti öeldi välja, et Eesti NSV ülemnõukogu hakkab täiskoosseisus seda keeleküsimust neid asja arutama. Alates esimesest septembrist. Ja teisalt. Ei saa ennast internats juristiks ja intena sotsialistliku liikumise esindajaks nimetada inimesed, kes ei oska üht, ei ühtki teist keelt peale vene keele ja püüavad sellega kõikjal maailmas läbi saada. Ja kui üldse sellest keeleasjast rääkida, siis ma pean ütlema, et mind natukene ikkagi natuke üha rohkem häirib see kakskeelsuse termini pruukimine. Teadlasi häirib see teadusliku kaheldavuse seisukohalt minna ürita lihtsalt öelda üldkultuurilisest seisukohast selle pärast. Kohutavalt kurb on kogu see kakskeelsuse diskussioon terves Nõukogude liidus olema kultuur maailmas normaalne, paljude keelte valdamine emakeel on esimesel kohal, kõik mujal elus tarvisminevad keeled tulevad sinna järgi. Et kultuuriinimesed valdaksid mitmeid keeli. No ühesõnaga, ma tahan öelda konkreetselt, olekski aeg nüüd ka Eestis. Me ei saa ju määrata, mis toimub Tadžikis või Armeenias. Aga et Eestis vähemalt võiks hakata rääkima nüüd üldse teiste keelt õpetamisest, võõrkeelte õpetamise, seda see on tihedas seoses kõik. Kui me tahame lõpuks kultuurmaaks muutuda, siis me teistmoodi ei saa. Protsenti nõus? Siin on tulnud telefoni teel õige mitu seisukohavõttu. Selle võimaliku braseeri tiraažiga soovitatakse kõiksuguseid numbreid kuni 200000-ni välja. Tähendab, ma arvan, et me igal juhul anname pädevatele organitele nähtavaks kirjastusele selle need soovid edasi, igal juhul huvi selle asja vastu on, nüüd on küsimus Mikk Mikiver, mis teie arvate, kas stalinistid ja üle või nende kohta ei peaks korraldama omamoodi Nürnbergi? Lavastama, või tegelikult viima, need on väga keerulised küsimused. Ühest küljest mulle tundub, et jah, kuna sõjakuritegude suhtes on, on meil Nõukogude liidus selline otsus vastu võetud, et need kunagi ei aegu. Noh, siis ma ei tea, kuidas, kuidas vastavuses kõigi koodeksit, ega, ja kas, kas need tolleaegsed kuriteod ja nende tegijad nendes on aegunud või mitte? Ei oska öelda? Ei oska öelda? Miks just nürnbergi või? Ma ei tea, muidugi häirib ilmselt see näiteks, et mu kolleeg, kes nüüd siis suurte võitlustega ja kannatustega ja avaldustega on saanud kätte, siis lõpuks personaal pensioni olles omal ajal Siberis olnud, noh, võib seista Kiievi poes selles, selles kolmapäevases järjekorras oma oma laagriülem, aga kes on ka kindlalt personaalpensionär, eks ta veider, ma ei oska, öeldakse muide mina ka võiksin sama kõhkleval seisukohal kui Mikk. Ma tahaks viidata ka Jaan Kaplinski viimastele artiklitele. Mul tõesti südames praegu sellel seisukohal, et meil on seda kurjust hästi palju, muidugi kõik tuleks avalikuks teha, siis on 100 protsenti selge. Aga kõik need karmide karistuste nõudmised on, ma ei tea, midagi hakkab kõiges selles vastu. Mina olen kunagi nooruses läinud käsitsi kallale mehele kesta, siis minu isa vägisi ära saata, ema 15 aastat hiljem avastasin, et Tallinnas ja ja, ja nii, et sõbrad tellisid ära ja nüüd ma muidugi nüüd ma kahetsen seda või nüüd ma enam nii ei teeks, ei toimunud, ilmselt pidin tegema spontaansed reageeringud. Eks need ole asjaosalistel muidugi rohkem teada ju nemad ise peavad arutamaks on kannatanud. Mul on kaks küsimust, aga enne ma saan ikka keele peal üks repliik veel selle üle-eelmise teema rahvusküsimuse kohta. Minu meelest tuleb siiski tunnistada, et kui me ütleme, et eestlastel kui põlisrahvust, kas teil on siin sellel maal eelisõigus elada ja oma omi õigusi teostada, siis, siis see tähendab ikkagi objektiivselt, samal ajal, et osa siia sõitnutest peavad mingil määral kitsendama oma õigusi ja siin niimoodi lihtsalt sellist kompromissi leida, et kõik oleksid rahul, sellist ei saa. Ja paratamatult siin mitte Eesti elanikkond peab selle omaks võtma, et nemad siiski nende kodumaa on mujal ja nende tõelised kodanikuõigused on ikkagi ise. Ja minu meelest vene intelligentsile on ikka omane olnud ju juba noh, ajalooliselt niisugune tagasihoidlikkus ja isegi nagu põhjendamatu süütunne ja vot siin ma ootaks interrindel seda muidugi ei oota aga vene intelligentsi niisugust mõistvat suhtumist siiski meisse, kes me tahame oma oma põliseid õigusi tagasi lisada ja täiendada ja mul oli selle kodakondsuse tunne juures tunne selline, et võiks teha interliikumisele järeleandmisi selle keele osas, et paiksustsensus üks asi, aga keele osas keeletsensust võib-olla ei paneks. Aga väikse mõtiskluse järel, kui me tahame ikka jääda eestimaal enamus ja tahame korralikku tõket panna, siis ma arvan, et see keeletsensus hoiaks ka paljusid inimesi, kes tulevad siia parasjagu seiklema siit eestimaalt eemale ja olen olen täiesti seda meelt, et nii paiksustsensus koga eesti keel tuleks sinna kodakondsuse saamisel panna kirja miskit ei olnud, nimetas siin kompromissi ja, ja siin vaiksem jutus postis läbise analüüsime annab hetkel parima lahenduse. Siis noh, kompromiss on ikkagi halb asi, kompromiss on halb sõna iseenesest. Mis vahet siin on konformis või, või kompromissi tegemine, eks ole ja, ja isegi partei kutsub viimasel ajal suuresti kompromissidele kompromissidele kutsuda ei saa ja kompromisside ka ei lähe kaasa kindlasti noorus, see on täiesti selge, meie võime minna noorus ja see ei, see ei ole mitte poliitiline joon. Tuleb ja arukale kokkuleppele jõuda, aga on teatud asju, kus on õigus, on niivõrd kindlalt ühel poolel ja, ja, ja vedada siin mingisugust kompromissi, on tegelikult uus õigusrikkumine, mida meie järeltulevad põlvkonnad arutavad 40 aasta pärast või 40 aasta pärast või nelja aasta pärast, eks ole. Minu meelest näiteks ei olnud ülemnõukogu istungjärk, kus arutati Mägi-Karabahhia küsimust, eks ole, ei olnud ka näide noh, selgelt ei demokraatiast, ei vaadet sallitavusest, erinevate vaadete sallitavusest pluralismist nagu öeldakse ja nii edasi ja nii edasi. Aga ta ei olnud ka näide sellest, et tehti arukas kompromiss, kompromiss oleks õieti olnud, eks ole. Loomne oblast ja liitmine, mitte jätmine, aga kompromiss oleks olnud autonoomia. Ma vabandan, Mikk Mikiver. Poliitikas on kompromissid siiski paratamatud. Me ei saa põrutada rusikat öelda, kompromissidele ei tohi. Nii et ja, ja mitte kuidagi teisiti. Vaadake. Sellisel juhul interliikumine on ju esitanud üleskutse haarata endasse ka teiste liiduvabariikide inimesi. Ja paratamatult on Moskvas ka väga palju inimesi, kes toetavad seda liikumist, selle selle ideed ja nende rusikas parasjagu siiski tugevam, ma arvan ma kõik demokraatlikud riigid maailmas ka USA, Lääne-Saksamaa paratamatult ja kõik valitsused, nii sise- kui välispoliitikas lähevad paratamatult kompromissidele. Siin ei ole midagi teha, aga, aga järgi, aga mitte kutsuda üles ajada kompromistliku poliitikat. Tore aitäh. Mul on hea meel. Asjana tahaks küsida ühte niisugust asja, tähendab kas rahvarindesse kuulu ja tähendab rahvarinde liige võiks kuuluda internatsionalistlikud rindesse, ma ei tea, kas võtavad, kus kellelgi ette kujul ei põhimõtet oma põhimõtete või selline. Nähtavasti meie järgmises saates tuleb arutlusele rahvarinde harta kus nad valgustavad oma organismi sotsioonilisi põhimõtteid ja siis me kindlasti saame ka sellele küsimusele konkreetse vastuse. Asja muutumise suhtlus, kaks seisukohta, katkenud pisikest lühiküsimust on ikka veel õhus. Kuidas ma suhtun eilses vikerkaares antud infosse protozooloogiainstituudi kohta? Ma vikerkaja ei kuulnud, aga Nõmmekana ma olin eile heakorra seltsi korraldatud koosolekul, kus instituudi hoone ehitamine oli jutuks. Minu meelest praegu on minu jaoks liiga vähe informatsiooni, kuivõrd see instituut nüüd kätkeb endas ohtu nõmmele Nõmme elanikkonnale ja Nõmme arhitektuurile. Tundus igal juhul, et see instituut on pandud täiesti sundseisu, nii et nendel ei ole muud väljapääsu ja juhul kui nüüdse looduse elanikkonnale ohtlikkuse tase on siiski väga väike, nii nagu need teadlased ise väidavad, siis minu meelest küll. Vot siin võiks küll nõmme elanikkond minna sellele paljukirutud ja Mikiveri poolt maha tehtud kompromissile, aga ma tean praegu vähe lihtsalt selle kohta, et vastata nii väga kindlalt. Nii, ja teine küsimus läheb jälle eestlaste tagasi, kuidas suhtuda Briti Nõukogude liidus eestlastesse, kui ma seal korvpalli käisime mängimas suhtuti niiviisi, et mida kaugemale Eestist, seda paremini. Ja, ja siiamaani on seesama, sama tendents jätkub, et millegipärast kõige halvemini suhtutakse meisse siinsamas Eestis. Mitte-eestlaste poolt. Paar lühikest vastust, miks viimasel ajal ei esinenud avalikkuse ees Marju Lauristin, ta on puhkusel ja peaks kuu esimestel päevadel avaliku eluareenile tagasi jõudma. Siis toetatakse mõtet korraldada suurfoorum, suur arutelu, mida avalikkus võiks näha ja kuulata ajalooküsimustes, millest täna vaata siis oli jutt sellele kuulajatelt täielik toetus. Siis on ettepanek uuel hooajal mõelda. Meie saate uut aega, kas võiks olla mõni parem aeg, tehakse ettepanek selle küsimusega tegeleda? Sotsioloogilt kommentaar. Et seda me oleme uurinud ja esiteks uue saateaja määramine alati toob kaasa kuulajaskonna vähendamise, seal päevselge, ükskõik kui hästi meie propageeris uut saateaega. Sest sellel samal reedesel Päeval kuhugi mingile muule kellale peale sõita on väga raske. Ma võin kommentaariks öelda, et minu mäletamise järgi saate tükkimises staatus, sootu ja küsimus, hullud üleval arme, sõda Johvikalt arutas niuke lahendamatu asi, kõik rahuldatud võimalust ei leia. Ma tahan tulla veel ühe küsimuse juurde, mis ripub õhus, ma nimetasin, et osa asju lihtsalt ripub õhus, on aeg, tuletas mulle meeldis, on vööndiaeg ta lihtsalt teevad oma arvamust siin noh, ka mõnede teiste kolleegide arvamust, et see pisikene teada on, et Moskva, need, need, need ja need üleliidulised ametkonnad ei ole nõus ja peavad mitte küllalt argumenteeritud eestlaste nõudmist omale normaalse päikese kehtestamise puhula. Ausalt öeldes seal praegu juba muigama, aga kui ma lehti lugesin, siis see oli üks solvab avatest niukestest pistetest, mida ma viimasel ajal tundnud olen hinges. Muide, sellest oli juttu ka eile rahaliste liikumise foorumil ja seal ainsa hoidla andis välja veksli, et Eesti valitsus tõstab ta veel teise teiskordselt resoluutsemad selle asja Moskva esiülesse. Ja kui te lubate, siis sellesse rohelisest foorumis teele veel, mis mul sealt nagu hinge jäi. Seal esines ka interliikumise liider Jevgeni Kogan. Järsu vilekontserdi trumpimise sai ta selle peale, kui ta rääkis, et Aserbaidžaanis kuuekümnendatel aastatel püüd kehtestada riigikeeleks aserbaidžaani keel viis nüüdsetel Karabahhia songaiti sündmustele ja ta tõmbas paralleele keeli just Eesti ja Mägi-Karabahhia songaiti vahel, mis võib tulla pärast tõmbas selles asjas küll tagasi. Ja muide seal oleks Vene tööline, ma kahjuks vabandan, ei mäleta nime, see palus kohe pärast Jevgeni kooganid sõna, vabandas, et ei oska hästi eesti keelt. Ta oli palunud enne kirjalikult endale tõlk aparaati ja ütles, nii et ärge härra koogan, rääkige vene tööliste nimel. Rääkige nende nimel, ainult, keda te esindate. Teie esindate siin stalinistliku šovinistliku Suur-Vene poliitikat ja rääkige selle poliitika taga seisata nimel. Aga meie, töölised, saame aru, et eestlased tahavad olla oma maal peremehed. Stalinistlik šovinistlik poliitika on püüdnud seda võimalust neil ära võtta püüavad praegugi. Ja ta ütles, et temal ei ole suhetes eestlastega probleeme, tal on nende seas palju sõpru. Ja kui ta oma esinemise lõpetanud oli siis oli see saal nagu üks mees püsti ja avatsioon kolmeminutiline. Ja ma usun, et see läheb mööda vabariiki teavega käima. Et küsimus ei ole selles, et me oleme venelaste vastu, vaid küsimus on selles, et me oleme suurriikliku poliitika, šovinismi stalinismi vastu tahab meist üle sõita, see on seesama, mida ma enne rääkisin. Kas ma pean ütlema seda, et mõned mu parimatest sõpradest venelased lihtsalt juurde öelda seda, et pange tähele, et samasugune efekt võib juhtuda. Tõeline võib tõusta püsti pärast seda, kui mina olen rääkinud vära Mikiver esindate intelligentsi kliki, ärge rääkige tööliste nimel. Küsimus on selles, mis meile parajasti noh, nii väga soodus on, meeldib, nii et siin võib vastupidiseid asju. Jaa, aga mul tulekul möödub, ma lugesin eelsest õhtulehest samuti venelase pasanov, niimoodi allakirjutanu teile väga lühikest, väga sümpaatset täpset arvamust kõigi nende samade asjade kohta venelaste ja eestlaste ühise võimaliku liikumise kohta väga sümpaatne. Kas ma tohiksin mõne sõna, mida ma mõtlen sellest, mis kultuurinõukogu edasi võiks teha? Peale selle veel, et ta muidugi ilmselt tõstatab probleeme, nii nagu ta on seda seni teinud kogu vabariiki ja kogu nõukogude liitu rahvast ühendust puudutav probleeme ja küsimusi ja püüda püüab seal teid näidata, praktikas ta ju nagu mõnelt poolt kuulnud, no et miks te ise midagi ei tee nende elluviimiseks, siis on olemas elukutselised poliitikud, ametnikud, valitsuse liikmed, juhid ja nii edasi ja nii edasi, kes on kohustatud seda seda nagu ellu viima, aga sedasama nii-ütelda kaevanduses oleva kanaarilinnuasendit tegelikult mujal maailmas enamasti nad täidavad, sa ütlesid, et kuskil mujal Anarconnisjonik, eks ole, oma töö läbi. Eks, kunstnik ongi lihtsalt see südametunnistus, niisuguseid vingugaasi avastaja selle vastu, hoiaku ajakirjanikel on meil seda kohutavalt raske teha, sellepärast ilmumistsükkel niivõrd pikk, et ta jääb lootusetult hiljaks oma ennustustega, kuid need ei puudutanud kauget tulevikku. Teatris on seda ehk natukene lihtsam teha muudel lavadel ka mulle tundub, et kultuurinõukogu peab siiski ka paralleelselt hakkama, pühenduma rohkem kultuuri ja kunstiprobleemidele ja täiesti õige. Aga mulle paistab kuidagi intuitiivselt tundub, et tahaks küll laua taha, aga, aga ega see poliitiku elu kusagile meid veel ei lase. Liiati niisugune suur mõiste nagu rahvusküsimus alles praegu tõuseb üleliidulisel areenil päevakorda ja samal ajal ma näen küllalt hoiatavaid märke, neid oli parteikonverentsil. Nüüd ma lugesin ka selle nädala literatuurne, kas jätas tähendab mingisugune loomulik Soova asuda Noföderalismi teele järjekordse tsentraliseerimise ja täiesti absurdne mõtteviisi, ometi see millegipärast tähtsatele teadlastele nii omane Moskvas. Ühesõnaga ikka igatsetakse taga mingisugust keskset asutust Moskvas omaaegse rahvuste rahvakomissariaadi taastamist, mis hakkaks kõik rahvusküsimusi kõigepealt, eks rahvusküsimuste inventuuri oli seal lausa väljendada sama keeleküsimus eilses Pravdas. Nii. Ja muide, see Jevgeni Kogan ütles Juhan Aarele vestluses, et tema tunnetab ka selja tagajõude Vene grupist, kes püüaks, tahaksid eestlaste ja venelaste füüsilist kokkupõrget lausa. Ja ma olen täiesti päri rahvarinde selle enesemääramisdeklaratsiooni seisukohaga, kui radikaalne Perestroika NSV liidus peaks mingil põhjusel läbi kukkuma, siis tuleb leida Eestimaa eestlaste huviga huvide kaitsmiseks teisi variante. Aga ütleme siis otse välja, ei taha füüsilist kokkupõrget. Loomulikult mõistlejalguk loomulikult mitte mitte füüsiline, selleks tulebki rääkida. Võib-olla teeks ka nii, et et saalides ei oleks maha plaksutamist rahvarinne ja siis interrinne näiteks oleks saates mõtleme veel kuskil kokku, koos, seal ei plaksutada kedagi rahulikult argumenteerida, saab esitada oma seisukohti ja midagi saab võib-olla mõnel poolele selgeks. See on täiesti õige ja ma olen ka nõus maha plaksutamised teevad meile endile ainult häbi pärast õhtul on piinlik. Meil on saade, saade hakkab lõppema. Palju küsimusi jääbki vastamata ja see on loomulik. Mida me siis siin veel kokkuvõtteks tahaks öelda sedasama, mis alguseski tuleb tõsine sügis meile kõigile, eks vaatame, kas me oleme siis selleks tõsiseks sügiseks. Valmis. Jääde kardab täna õhtul kell 10 ultralühilainel kuulmiseni.