Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab nüüd reetmade Meie tänase saatekülalise kohta on öeldud, et ta on alati leebe, rõõmus ja salliv. Et tema muusikal on hõrk muutlikkus harmoonias suur paindlikkus. Ja ta ise on öelnud, et talle tulevad head ideed tööd tehes. Et iga töö võtab nii palju aega, kui tema tegemiseks on antud ja et energiat annab elu ise. Me oleme täna Ehala teie lastetoas teiega koos neid mälestusi ja muljeid jutustamas kuulamas. Ma tean, et teil on üks kelmikas hüüdnimi. Avalikuks nende hüütakse, jah. Tõepoolest, see ei ole päris lapsepõlve esimesest otsast, see on juba sellest ajast, kui me ühe lastemuusikakooli õpingukaaslase Lauri Nebeliga olime astunud tänapäeval otsa nimega lasse tol ajal lihtsalt Tallinna muusikaga kooli ja seal Lauri hakkas mind, olgu see vahe ja see levis nii, nii kiiresti ja nüüd ma sellest ei pääsenud. Vahel on nii, et hüüdnimi tundub endale ka kuidagi loomulik ja armas, vahel on jälle nõnda, et endale ei meeldid, teistele meeldib küll, aga endale ei meeldi. Ei, minul pole selle vastu midagi, seal on päris mõnusad harjunud igapäevast, nii palju, kui ma keelevaist ütleb, et ei ole edasmidagi halba, pigem niisugune kerge soe, väike huumoriga sees. No lapsed hakkavad ennast sageli kutsuma mingi teise nimega ja ja vahel see meeldib vanematele ka nii väga, et hakataksegi siis seda lapse poolt pandud nime ka kasutama. Kas teie vanemad ei ole rääkinud kuidasmoodi, teie ennast näiteks kutsusite, kui päris pisikene niisugune pool. Beebi paisselalite ei ole olnud sellest kunagi juttu ja ja ma arvan, et kui palju mul ennast üldse nimepidi kutsuda on tulnud, ma ei mäleta kahjuks seda, seda aega ja mingisuguseid teisi nimesid ma ka ei tea, muidugi ma tean, et lastele pannakse igast hellitusnimesid, aga nii palju, kui ma olen lapsepõlvest mäletan, mind on ikka selle oma pärisnime järgi kutsutud ja lahjemad kutsusid ja siis, kui juba sõprade hulgas tõesti see olgu, oli ka väga levinud, sest ma mäletan isa just sellega väga kiiresti ära. Ema kirtsutas ikka aeg-ajalt nina, mis, mis valku saame oled, et sa oled ikka ala, aga midagi muud selle kõrval ei olemann. Kui vanade olite, kui need hakata mõtlema, et millal te ise ennast päris ise esimest korda mäletad? Ma usun, et igal inimesel on mingisugune pilt väga vara varasest lapsepõlvest. Võib-olla see on petlik, võib-olla inimesed kujutavad seda endale ette, aga mina usun ennast mäletavad isegi vankris ühel hetkel ja kuidas vanemad sinna vankri poole kummardasid ja ja seda tunnet. Ja ma arvaksin, et võib-olla see oli uni või jumal teab mis, aga ma olen kuulnud mitmeid teisi inimesi jutustamas samasuguseid episoodi, oma lapsepõlvest, ühte mingit väikest episoodi ja siis on vahepeal hulk tühja maad, kui, kui, siis tulevad tõesti sellised juba pikemad mälestused. Aga jah, üks selline episood vankrisõidust on mul meeles, noh siis see peab olema järelikult ikkagi enne seda, kui ma korralikult käima, kas uskuda seda või mitte, aga ise kipun uskuma küll. Te olete sündinud 31. juulil, see on nii südasuvel, kui üldse olla võib 1950. aastal, nii et see mälestus siis võis olla kuskil ka siis mingisuguses südasuvises ajas. Ma arvan, et võiks siis olla järgmisel suvel ja sest mida ma juba väga hästi mäletan, on 55. aasta laulupeo rongkäik, kus ma isa kõrval lauluväljakule marssisin, see oli nii, nii oluline sel ajal nii väiksele lapsele seal nii tähtis on uhke üritus ja eks seal ole muidki väiksemaid asju, see on eredalt meeles. No see oli ka nii värviline mälestus ja, ja tegelikult on lausa silme ees ka kõik need pildid, mis siis sel ajal ikka üles olid pandud. Ikka Stalin ja kõik need vastavad loosungid ja. Neid on palju kodus. Fotoalbumis ka, mis on vanematest jäänud. Isa tegeles ohtralt igasuguse sellise isetegevuse juhendamisega ja sel ajal väga palju siis nendes kohtades pildistati, vahvad mustvalged fotod, aga harva leiab mehisust, fotot mõnelt kontserdilt või kultuuriürituselt, kus mingis nurgas ei oleks mõne asjamehe pilti. Võimendaja tobedad loosungid. Nojah, sest neid pilte pandi tõesti igale poole ja nad olid ka erilised. Oli seal väga võimsad, hästi mäletan võib-olla veel, mis oli selline pisut ärev ja öeldakse, sünge mälestus. Ärev lastele, kes armastavad suure mängija, ütleme mängida, ma ei oska öelda, mis aastal see võis olla, aga olid õppehäired viiekümnendatel aastatel ikka siis, kui ma olin eelkooliealine ja mäletan, et oli pimendamine, akendel pidid kardinad ees olema ja linnas autod sõitsid niimoodi, et neil laternad Ta oli kinni kaetud, ainult väiksed pilud olid sees. Ja hakkasid kõik sireenid undama ja, ja siis ei tohtinud kedagi tänaval olla, oli natukene õudne, aga natuke põnev oli ka ikka kardina vahel piinlasenetessis väljas toimub. Aga praegu oma lastel on sellest rääkinud, nendel vaevalt niisugust, seda tunnet saab tekkida, mis asi see üldse on seal, nii kauge ja lapsele on see jäänud sügavalt meelde. Sõda oli ju alles käega katsuda see minevik ja nii palju räägiti sellest veel ja täiskasvanud inimeste jaoks oli see täiesti noh, nii nagu oleks olnud. Eile aga tuleb meelde, kas selleks ajaks juba, kui oli omaette väljaskäimist ja seal omakandi poistega sai õues mängitud ja siis sellised sõja jäljed olid vist juba enam-vähem kadunud. See maja, kus ma elasin Tondil, saanud alevi ja Tondidena iga nurga peal praeguseks kenasti korda tehtud maja. Ma hiljuti just sõitsin sealt mööda ja nüüd vaatasin huviga, kas on alles need jäljed veel leidsin, kuigi ta on üle värvitud ikkagi selles alevi tänava poolses otsas pommikildude jälgi voodrilauad ei ole mitte välja vahetatud, vaid lihtsalt korda tehtud. Ja ma mäletan, et see alevi tänav praegu väga tiheda liiklusega asfalteeritud, see oli mingi munakivi tee seal väga harva liikus autosid. Me mängisime naabripoistega vastu selle maja seinad, tennist harjutasime ja siis ma vaatasin ministrit, mille pärast plekitükid on puu külge pannud, siis ma nagu kuulsin ka jällegi vanematelt, et sinnasamasse tänavale kukkus sõja ajal pomm ja et see maja pööning läks korraks isegi põlema, ka oma jõududega kustutati ära, aga need jäljed tuleb välja on tänapäevani seda alles, kuigi vaevumärgatavad. Ja see esimene lapsepõlvekodu oli alevi tänaval, milline ta välja nägi? See oli üks kaheksa korteriga üürimaja ja nii nagu ta eelmise Eesti ajalooperemehe poolt Ta oli ehitatud just selle eesmärgiga, et peremehel endal oli üks korteri ja siis teised on välja üüritud. Loomulikult siis sel ajal on ta natsionaliseeritud ja, ja maja ehitanud mees oli, oli oma perekonna küllalt suure perekonnaga topitud ühte väikesesse korterisse, mis oli huvitav jällegi, mis on lapsepõlvest meeles, mõned lõhnad, see oli ahjuküttega, sellel korteril oli niinimetatud suur tuba ja väike tuba ja köök külma veekraaniga. Kui vanaisadel seal elasime, hiljem käisin teda mõnikord vaatame siis ma vaatasin taevakene, kuidas sai seda nimetada, seda suurt tuba suureks tuhaks, sest see suur ja väike tuba ja köök kokku andsid vaevalt ühe tänapäeva mõistes normaalse tuva mõõdu välja. Aga sellest väikesest toast köeti ahju ja alati kui ahju köeti, siis see oli mingi eriline lõhn, mis tuli vahel selline soe ja meeldiv ja sellised asjad jäävad lapsepõlvest meelde. Imetlusväärne jah, et Me elasime viiekesi, mu vanavanemad ja vanemad ja mina selles imepisikeses korteris, aga enne kuuekümnendat aastat oli veel seal 50.-te keskel, ma mäletan väga hästi suhkrujärjekorrad, kaupluste suhkrusabad ja seal alevi tänava otsas oli üks väikene kauplus, nimetati tikupood kuskil keldris ja see on mulle alati värvikas näide sellest, kuidas me tundsime, tähendab nii lapsed kui täiskasvanud inimesed tundsid, seal olid kõik sellised üürimajad. Kõik inimesed tundsid kõiki, sest see suhkrusabas päev otsa seismine, see oli üks niisugune läbimisel vorm ja, ja tänapäeval sa võid elada, eks ole niimoodi, et sai, ei teagi üldse, kes on su naaber või kes sealsamas trepikojas elab, aga siis see oli väga vahva, mina vanaemaga hommikule asusin järjekorda ja siis, kui hakkasime ette jõudma, siis ma jooksin koju, siis tulid vanemad ka, saime kõik nii-öelda pool kilo näo peale kätte ja mina võtsin jällegi järjekorra lõpus koha sisse ja niimoodi sai õhtuks üks, kolm korda see järjekord läbi tehtud, et õhtuks oli piisav kogus suhkrut jälle pikaks ajaks olemas. Kas te ei olnud selline äripoiss, et keda oleksid siis seal naabrimemmed kaera kasutanud, et tule tule siia meie juurde? Natuke väike teenistus. Kammi oli ta sellist äri seal, mina ei ole kogenud ja ma arvan, et teised mängukaaslased lapsed seal ka ilmselt oli just sellele vanemale generatsioonile ja lastele see tegevus iseenesest sedavõrd huvitav, et kõik olid, olid valmis seal päev otsa seisma, sest eks need vanaemad-vanaisad said oma juttusid heietada ja aeg kulus mõnusasti. No võib-olla, et see nii palju huvitav ei olnudki, kui oli vaja lihtsalt sellepärast, et katsu sa ikka päris ilma suhkruta läbi ajada ka mõned väiksed moositori keeta ja loomulikult. Praeguses siis Kristiine linnaosas lillekülasse nagu teda kutsutakse, seal ei olnud tõesti midagi muud kui väiksed metsatukad ja põllud, sest inimesed pidasid sel ajal põldusid kasvatada endale köögivilja ja midagi natukene mõned õunapuud ja mis seal põldude peal olid, mäletan, kuidas ja jällegi oli rahulolematu, läks siis oli issand jumal, kuhu taha metsa seal nüüd selle krundile ütles, et kuhu me peaksime hakkama kolima, ma tahan ikka linnas elada. Praegu mõtlen jalgsi, sealt lillekülas sinnasamasse Tondile on võib-olla mööda veerand tundi maksimaalselt kõndi, nii et see on tegelikult hästi, läheb lähedal. Ja võib-olla üks asi kamis. Kui me sinna kolisime 60.-te aastate alguses veel pooleliolevasse majja, noh, kes on maja ehitanud, sa tead, ma ei saa kunagi valmis aktsiis. Esialgu oli harjumatu ka see rahu ja vaikus, sest mõelda Tondil, seal oli ju trammi lõpp-peatus ja, ja tol ajal käisid elektrirongid ka päikesest iga kuue minuti tagant, nii et kolinat ja mürinat oli seal nii palju, aga me oleme nagu sellega harjunud. Isegi harjumatu oli seal lillekülas alguses kodunenud. Kindlasti, kui pere hakkab ehitama oma maja, oma kodu, rajama oma aeda, siis see on üks niisugune põnev ettevõtmine, et sellest võtavad kõik osa. See ei olnud minu vali enam, kas võtta osa või mitte, sest juba lapsena loomulikult ilma seal mingitel kergematel töödel kaasa ja samuti majaga koos ju kas vanemad aeda rajama ja sinna tekkisid puud, mis praeguseni suured õunapuud nagu palmid vohavad seal aias, loomulikult tehti peenraid ja istutati maasikaid ja mõned on üks kõige odavam ja noh, mulle mitte meeltmööda töö, mis, mis oli minu kaelas, olin maasika väetide lõikamine, küll seal küll see oli igav kaks pikka peenart ja võttis tohutult aega ja kükitas jälle lõikeneid, samal ajal oleks võinud jalgpalli taguda poistega, aga eks tulevaste naabrite lastel oli, olid samasugused ülesanded need ja jätkus meil aega ka selleks pallimänguks, hiljem loomulikult nagu jalad ise kandsid, siis lülitasin isale abiks selle maja ehitusse ja juba esimene suure filmi Hanoraalselt Don Juan Tallinnas mängufilm, millele ma tegin muusika, kui ma vist olin lõpetanud esimese kursuse konservatooriumis selle honorar on esimese korruse parkett põrand need meelde tuletada sellest ajast saadik nagu mina seda maja edasi ehitanud ja suuremaks teinud ja vahepeal oli meil vähe ruumi, sest omal ajal ettenähtud ruutmeetreid, mis tohist tohtis majas olla ja kui mu kadunud vanemad veel elasid seal ja oma pere juba kaks last, siis ei jäänud midagi muud üle. Ma hakkasin teda laiendama nüüd just kolme aasta vältel, mu mõlemad vanemad lahkusid siit ilmast ja nüüd on ruumi palju ja vahel me ei leia 11 üles, aga see tähendab, et saad ühes nurgas midagi valmis, siis vaatad, on teises vaja midagi teha, nii et see maja ehitamine lõppema. Aga see andis võimalust ka rakendada perepoega tööle. Nagu loomulikult, sest et oma kodu ümbruses ja aias tõesti seal tööl lõpeb, mitte kunagi ära. Ja, ja tegelikult ikkagi ka see tunnen, räägitakse peremehe tunne, et see on midagi muud tõesti, kui, kui mingis üüri valduses elada või riigikvartalis. Mina olen kogenud seda juba suhteliselt varasest teismelisepõlvest peale, et sa teed iseenda jaoks ja, ja seal on palju muresid ka nõukogude ajal. Kortermajadesse tuli majavalitsus appi, ei olnud ju meil mitte midagi oodata, me pidime ikka kõik ise hakkama saama ja see seal need karastanud. Me saame nüüd ka. Kas siit meie jutuajamisest koorub välja üks järjekordne muusikamehe lapsepõlv see tähendab seda, et kui on tegemist inimesega, kes mängib mingit instrumenti tehnilisi muusikale pühendanud, siis tema lapsepõlv on olnud natukene eriline. Pilliharjutamine võtab alati hirmsasti aega ja, ja sellega tuleb ennast kokku liita juba väikse poisi või tüdrukuna. Seda algust ma mäletan küll, see oli siis seal Tondil ja aeg-ajalt oli tõesti valus vaadata aknast oma vanuselisi poisse ja tüdrukuid seal juba palli mängimas. Kui mina pärast hommikust siis üldharidus, kooli pidin harjutama klaverit ja siis minema elektrirongiga sõitma, Nõmme laste muusikakooli seal tunnid ära tegime, õhtuks sõitsin koju siis, kui teised hakkasid juba lõpetanud. See muidugi ei olnud ka nii traagiline, eks ma ikka aeg-ajalt sain kaasa lüüa ja põnevad luuremängud ja võistlused, mis seal korraldasime, kui me ise olime väikesed ja kui kogu see juurdeveonurk, nagu me nimetasime oksjon, peri jurta, see, see tundus nii suur, see mänguplats, kui sealt praegu läbi käia, siis see on suhteliselt väike. Loomulikult see pilliharjutamine alguses Sindi peikaga hambad kokku pigistama, aga pean tunnistama, et ega mind ei sunnitud. Mida ma ei saa nii-öelda praegu oma poja suhtes. Võib-olla on ahvatlusi ka rohkem arvuteid ju siis ei olnud, ma sain võrdlemisi kiiresti selles mõttes otsa peale sain ka 14 15 aastasena hakkasin juba esimeses bändis nagu mängima ja ka raha teenima. Ja siis on ka õudselt oluline tunnetada seda, et kõik ei tule niisama, ei kasva puu otsas, vaid et sa pead ise selleks midagi tegema niimoodi, nagu mul see erialaline õppimine, kui ka siis juba praktiline tegevus oli kogu aja vältel juba muusikakooli ajal ma mängisin juba, hakkasid lindistused Eesti televisioonis, see oli ju hiiglama põnev ka seal 18 19 aastastele, töised lindistused, siis olid ju otsesaated lindistada lihtsalt päeval ei saanud, sai alles pärast saate ka juba konservatooriumis õppides oli mul lausa oma selline ansambel, mis saatis filharmoonia ringreisidel kõiki tolleaegseid populaarseid noori lauljaid ja, ja ka soliidsemaid juba juba väga tunnustatud lauljad, siis kui, kui oli vaja Klaverimäng algab ju tegelikult üsna varakult, vähemalt seal kuue-seitsmeaastaselt. Kas on meeles, oli see enda soov hakata seda pilli katsuma ja mängima ja võib-olla kuulmise järgi seal midagi välja mängida või sinna siis tõesti vanemad suunas? See oli niimoodi, et ju siis isa pani tähele, mul on isegi mõned fotod jällegi, mis isa tegi tol ajal, kus ma veel õige beebina, seal küll jalad juba tantsida, klaveriklahve üritasin nadi, mis olid kõrgelt üle minu pea vajutada ja sealt mingeid helisid välja võluda, ema mängis väga hästi klaverit ja kuulasin seda hea meelega ja ju see siis ikka ka kuidagi innustas ja kas seda huvi ja ta kutsus mulle alguses nagu koduse õpetaja, esimene aasta, kui ma sellega tegelesin, siis rohkem kodus, aga noh, selge on see, et siis ei ole sellist tempot peal ja asi võib-olla ei lähe kani sellise kiirusega, nii et laste muusikakooli ma läksin tegelikult tavatult hilja, kui ma juba algkoolis läksin neljandasse klassi, siis ma läksin alles Nõmme laste muusikakooli esimesse klassi, aga noh, kuna ma olin siiski pisut enne õppinud, siis mul õnnestus esimese aastaga teha kohe kaks klassi seal ja lõpetada seda kooli ei õnnestunud, sellepärast et see neljas keskkool, kus ma õppisin, tehti vahet mõneks aastaks meie vanemate protestidest hoolimata. Ta algkooliks kaheksaklassiliseks ja polnud võimalik midagi, tuli valida, polnud üldse sellist plaani. Ma läksin, tegin siis eksamid, sisseastumiseksamid Tallinna muusikakooli, aga kuna mul oli laste muusikakool lõpetamata klaveri erialal, siis mõnedki ütlesid, et noh, et siis võib-olla ei tasu proovida seda ja ma eksin, õpin sellist imelikku asja noore inimese jaoks, võib-olla nagu muusikateooriat siis esimese see aasta talvisel koolivaheajal, kui meil nelijärvel suusalaager seal õhtuti mängisin kuskil eriti ja üks paremaid klaveriõpetajaid sellel autoriteetsemaid muusikakoolis tuli muidugi siis mikser klaverit ja seda ma ütlesin, ei julgenud ja arvati, et ma ei saa kohe-kohe ümber, astu kindlasti klaverit, aga aga mul oli mingi maik suus juba sellest, mida võib saada sellest kuiva nimega ainest. Muusikateooria. Et ma sattusin õppima Leosemlekki juurde, kes on väga suure harmoonia spetsialist ja, ja ma usun, et ma väga palju sellest, et ma hakkasin harmoonias, orientiir keerama, just see algus on, ma kujutan ette, väga raske, et see hakkas mulle meeldima ja juba mulle meeldis see mäng, kui temal oli nagu kaardipakk käes ja tõmbad ühe helistiku, teise helistiku ja kohe ilma mõtlemata modulatsioon ühest helistikust teise klaveri peal kaheksa takti jooksul. Minul see asi meeldis. Ma tean, kui sa, mu kursusekaaslased, tüdrukud kartsid seda asja. Mulle hakkas väga meeldima. Ma tänan saatust, et see asi niimoodi läks, sest paralleelselt näppisin klaverit nagunii ja muusikakoolis oli veel see õnn, et ühe kõrvalaine õppejõuks sattus Uno Naissoo ja me tõesti kuigi üks oli õpetaja, teine noor õpilane, seal sõbrunesime lausa juba selle kooliga all ja tema soovitas mul kindlasti minna edasi õppima juba kompositsiooni konservatooriumisse, kuigi sel ajal noh, arvad, et noh, see üks on nii-öelda tingeltangel muusika ja teine on tõsine, et ei tasu, kui sa juba neelast bändi ideed, et siis pole vaja sinna trügida ja mis telliloning selline siis on, aga Naissoo väga innustas mind. Nii et sattusin siis kolmandat eriala hoopiski õppima. Toriks no selline oskus minna istuda klaveri taha ja, ja saata seal kasvõi hoobilt kohe kedagi või tõesti seda harmooniat vallata. Ma arvan, et see andis üsna palju plusspunkte, sellepärast et üks asi on näiteks kas või üldhariduskoolis, et klassidele, ent käib klaveritunnis või käib seal muusikaga. Mul oli siin mängib ainult kurva näoga Tšerni, et tööde aga klassiõhtul ei ole suuteline ühtegi tantsupala näiteks mängima. Teine asi on niisugune klassivend, kes seda kõike suudab. No eks see ausalt öeldes, selles mõttes oli meil aktsiad juba selles kaheksaklassilises koolis päris kõrge, sest meie klassi poistest moodustatigi üks selline tantsuansambel, meil oli väga tore joonistusõpetaja üks Meristatest lendadest, kes ise mängis saksofoni ja tema tegi meile sellise minu jaoks esimese bändi, ega noh, mis ma siis seal mängida oskasin, paari asja mulle näitas ja niisuguseid Tšassilikke kõlasid ja naljakas kuidagi hirmsasti meeldima, siis noh, edasi hakkasin juba ise otsima, nii et tegelikult see meie bänd oli kooli peal hinnas. Seda näitab kas või see asjaolu, et kui me olime seal kuskil seitsmendas klassis ja teised olid seal abiturient, lindid, Armolaid, Kalju Komissarov ja nende klassikaaslased. No millal sellised nolgid abiturientide ka läbisid, tavaliselt mitte. Aga meie bändil on nii kõvad aktsiad. Me mängisime abiturientide pidudel ja me saime jube hästi nendega läbi ja tegime koos igasuguseid kontserte ja teatraalselt. Kuidas vanemad suhtusid sellesse, et poeg oli läinud rohkem siis selle kergemuusikaliini peale? Täiesti normaalselt, sest tegelikult mul isal võib-olla on rohkemgi kergema muusikaga tegelenud, sest me saagi niimoodi saanud või piiri tõmmata, sest tollal tõmmanud tol ajal jah, tõmmati, sest ütleme, see mingi sel ajal väga hinnatud ja soositud mingi puhkpilli muusikast, see on nii-öelda kerge muusika jaoks, sest selles, mida nimetatakse tinglikult ütleme, kergeks muusikaks, seal on palju sellist, mis ei ole sugugi, olge hea, võib-olla üks huvitav möödunud suvel Kalle Randaluga vestlesime ta oma pojast, rääkis, kes oli, oli minu tütre pinginaabriks vahepeal muusikakeskkoolis ja uurisime, ma tean, et ta mängib väga hästi džässi ja Tallinnas andis hiljuti kontserdiga suurepärasemad, kui Kalle ütles ka, et jah, ma vaatan vahel bassi, sealt kõrvalt isegi sellise väikese kadedusega, et mina niimoodi ei oska. Ega see ei olegi nii lihtne. Ja sest, et see nõuab hästi head tehnikat ja mingisugust erilist vaistu No seal on see harmooniline mõtlemine ja seal on juba lähem suhe heliloominguga kui ütleme nende pianistide puhul, kes ainult siis kirjutatud muusikat mängivad, et see siin on juba nii-öelda see oma loomingu algega Millal tekkis üldse selline tunne, et tahaks ise midagi kirjutada, et mitte ainult mängida? See oli ka huvitav, see oli siis ansambel kristallid muusikakoolis õppisin, siis sattusin sellesse ansamblisse ja tol ajal olid Eesti televisioon, korraldas niisuguseid võistlusi, konkursse, ansamblitele, sest neid tekkis siis ju enam nagu ei suudetud piiri ette panna. Ja noh, oli siis juba lubatud nii-öelda kitarri, huntide tegemine ka ja telekonkursil ühel aastal võitis ansambel optimistid, meie lähimad konkurendid sel ajal ja mõtlesime siis kindlasti eesmärgiks. Kui optimistid ühel aastal võitsid, me peame siis järgmisel võitma ja sõitsimegi ja siis pärast seda anti meile suhteliselt tavatu võimalus selle aja kohta pooletunnine saade mingi ikkagi kitarride ansamblis, kuigi meil olid juba puhkpillid, saksofon, trompet, tromboon teha mingisugune selline oma pooletunnine saade ja siis tol ajal selle bändi liider sepis hoopiski tippis Olev Künnap, tema siis noh, meie oleme nii kõvad mehed, me ei hakka teiste lugusid seal tegema. Meline ise lood, et nonii, sina teed üks või kaks, mina teen selle ja keegi kolmas teeb veel midagi. Niimoodi ma tegin oma tegelikult esimesed laulud üldse ei mõelnud selle peale. Ma ei võtnud keegi seda, et kui, kui nii-öelda komponeerimist aga nad kukkusid kuidagi niimoodi välja, et jällegi eelpool mainitud Uno Naissoo neid kuulis, kutsusime kohe enda juurde, ütles, et sa pead seda asja minema õppima, noh, mis on niisugune huvitav ja meeldiv. Ja teisalt liigutav moment on see, et nüüd äkki hirmus Osula oli kuskilt välja kaevanud musele ühe esimestest lauludest, ma ütlen talle kogu aeg, et, et noh, see naiivne lapsepõlve tükel, las ta olla järgmise aasta Noorte laulupeo kavas, need, see on ainukene laul, mille me ise ka teksti tegin. Ma sain õige pea aru, et, et selleks on ikkagi teised inimesed, sest et ka tänapäeval ma kuulen ikka pidevalt lihtsalt silpidega täidetud muusikat, kus nagu mõtet otsida on nagu üleliigne ja noh, mind on alati paelunud väärtuslik tekst, eriti noh, ütleme kui me juba sellest teisme-east nagu mõtlevamaks sain, nii et üks selline katsetus on mul seal. Nüüd järgmise aasta laulupeo kavas. Jah, seda te olete, need täiskasvanud inimesena ju korduvalt ikkagi mitte ainult toonitanud, vaid ka näidanud, et teie looming käib kokku tõeliselt hea tekstiga, seal on head luuletajad ju, kes on neid tekste just nimelt kirjutanud. Aga kui nüüd veel vaadata seda niisugust suhete poolt, kuidasmoodi teil kodus õdesid-vendi ei olnud üksik laps jällegi väga sageli just need üksikud lapsed lähevad väga niisuguse loomingu ja oma mõtete maailma ja kõike seda teed pidi. Millegipärast ma ei tea, aga kuidas suhted isa-emaga olid, kes oli selline loominguline juht siis kodus? Üldse eriti oleks, nagu me enne ütlesime, ka mindi sunnitud seda klaverit mängima, lihtsalt isa tundis neid muusikaõpetajaid ja kutsusime muusikaõpetaja, aga võib-olla see oli lihtsalt see mingi eeskuju ka, nagu ma ütlesin, ma nägin ema klaverit mängimas ja emal oli väga ilus laulu. Kuulsin teda ka laulmas. Ja nagu vanaemad ikka, vanaema laulis mulle lapsepõlves ana vanu laule, mis on siiamaani meeles, et see atmosfääri iseenesest võib-olla mõjutas kuidagi. Ja noh, see ka ikkagi, et isa tegeles, ta oli ju lõpetanud koorijuhina puhkpillidirigendina oli õppinud trombooni krooni. Nii et ta tegeles mitmesuguste erinevate orkestrite kui ka ansamblitega. Aga siis tema pärisosaks sai hoopis noodigraafiku töö, mis tol ajal oli käsitöö ja mille tegijaid sellel tasemel oli tegelikult suhteliselt vähe. Ka see oli huvitav ja ma arvan, et sealt juba üle õla piiludes ma seda noodikirja hakkasin ka enne õppima, kui ütleme, seda mulle õpetama hakati tegelikult nii nagu lugemisegagi, nagu noh, avastasin ühel päeval, et oskan lugeda viie aastasena raamatuid ja meil kodus palju ja sealt sai ka väga palju impulsse edaspidiseks, kuigi võib-olla siis nende poeetiliste tekstide väärtust ei osanud ükski laps ei oska neid niimoodi tunnetada, nagu nagu hiljem. Muud harrastused, need olid sport, korvpall. Ja korvpalli juurde ma tulin ka kusagil ehk viiendas-kuuendas klassis, kui seal meie koolis hakati korraldama treeningut, aga ma olin üks oma klassirivi lõpupoole võimlemistunnis seisvatest poistest mulle nii-öelda seda pikkust piisavalt. Ka see pisik jäi mulle külge ja meeldis sellega tegeleda ja huvitav, no vot, see on lastele erinevalt, mina viskasin oma kasvu äkki ühe suvega, kui tegime Lauriga muusikakooli sisseastumiseksamid, siis olime Lauriga peaaegu nagu ühe pikkuseda, sügisel olin vallast kõvasti pikem ja siis ka muusikakooli ajal ikka natukene käisime mängimas, aga väga hea oli konservatooriumi ajal meie kehalise kasvatuse õpetaja, sina, Elken, kes just pani rõhku sellele, et talvel suusatataks, mängitakse palli, mitte ei lugenud neid sekundeid ja meetrini hirmsasti noh, seal konservatooriumis. Tahad oluline, et inimesed liiguks ja jäi see nagu külge ja sõbrunesime tolleaegse kunstiinstituudi tudengitega ja mul on rõõm tõdeda, et ma käin siiamaale palli mängimas nendesamade tolleaegsete kunstitudengitega, kes on nüüd ka juba tunnustatud arhitektid, kunstnikud, see pisik jäi külge ja seal kasulik, ma kujutan ette, et see tasakaalustab seda, muidu sellist istuvat ja tubast tööd. No ma olen kusagilt kuulnud või lugenud, et oli veel üks selline tore harrastus nagu tikutopside kogumine. Nojah, teatud ajal ju vist kõik noored inimesed on midagi kogunud ja enamasti koguti küll marke, ma mäletan, paljud sõbrad kogusid marke, aga siis ma nägin ühel juba suuremal poisil niisugust huvitavat, et kogu nagu tikutopsi, etiketid ja kuidagi jah, siis nagu köitis, hakkasin neid siis koguma, aga siis tabasin ennast sellelt, et neid ei tikid tuleb ju hirmus palju ja et, et see ei olegi enam nii huvitav, et huvitavam olex koguda tikutopse, sest mulle olid kätte sattunud eri maailma otstest väga erinevalt, aga väga erineva suurusega üldse väga erinevat tüüpi tikutopsid. Ja siis hiljem sõbrad-tuttavad kõik teadsid sellest harrastusest, kes siis kuhugi eksootilise maasse satusse see mulle ikka ikka tõi. Nii et mul oli, oli üks kapp, kõik sahtlid olid tikutopse täis ja nüüd me oleme naljatanud ennast. Kui siin talongiajal kardeti, et millestki on puudu, siis natike veel oli mitmeks inimpõlveks. Huvitaval kombel jah, nüüd nüüd vahepeal ongi osa neist ilmselt ära tarbitud, sest noh, see harrastus sai ka otsaga üks huvitavam osa, paar sahtlitäit seisavad mul pööningutoanurgas kil mis oleks siiani uhkust. No, ma ei ütleks, et seal oli mingi üks erinev kindlasti sel ajal veel kuuekümnendatel aastatel, mul oli üks siis eestiaegne eestiaegne tikutops rahvariietes Viljandi ja rikkust ja see oli rariteet. Ja hiljem muidugi mõned põnevad fosfordikud, kus väävli asemel andliku topsi külje peal liiva ümber ja, ja siis paber parafindlikud ja, ja siis hästi pisikesed või siis jällegi hästi suured. Et nad sellised huvitavad, et ma lähen, kahtlemata põnevamad olid Aafrika riikides ja Lõuna-Ameerikas, noh, et kuhu siis eriti noh, tol ajal aruharva keegi inimene sattus. Mis endale tundub, mis lapsepõlves kõige põnevam oli? Päris lapsepõlves kindlasti need sügisõhtud, kui läks juba varem pimedaks ja kui me siis seal alevi tänava poiste-tüdrukutega ja kõrvalt tänavatelt omasugustega ostsime, kõik endile selleaegse kuuma, Hiina taskulambi, nende hiina taskulampidega luuremäng, seal oli elamusi ka, seda jätkus siis ka paariks aastaks kindlasti, et võtame ütleme see vast oli üks vägevamaid lapsed olemas, sest kuidagi see oli nagu mingisugune tehniline revolutsioon, sest enne seda oli taskulamp mingisugune sääsesilm, ei näidanud valgustage midagi, sellega Kulassid ikka sügis taevasse, nägid seda valgus jutti, kuidas ta läks, see oli, see oli väga põnev ja noh, kuna ma ütlesin, et meil seal ümberkaudu itta nendes eestiaegsetes üürimajades oli veel säilinud õunaaedu ja siis siis nende põõsaste ja õunapuude vahel seal lage ennast ära peita, jääses luurata. Mis te ise arvate, mis on see kõige olulisem, mida te oma lapsepõlvest ja sealt lastetoast kaasa võtsite, täiskasvanu ellu? Üks asi on vanemate poolt, Ta oli kindlasti see nagu ma ütlesin, et mind ei sunnitud sellega tegelema selle muusikaga näiteks, aga nagu suunati selle juurde ja lasti mul siis siis sellega tegeleda, aga siis, kui me bändiproove kodus tegime ja kõva lärmi ja ei olnud noh, kellelegi selle kohta ütlemist. Et vast selline tolerantne suhtumine ka noore inimese tegemistesse, mis võib-olla alati ei ole kõige kõige targemad ja, ja võib-olla kaasinimestega kõige arvestamata see last oli oluline, no ja siis oli oluline, on kindlasti ka linnapoiss, nagu ma ikkagi olen, see isa vanematel oli talu, see oli pätsu poolt antud asundustalu praegusel Raplamaal Käru kandis ja et sai suveti seal olla, et maaelu maik ja need lõhnad, need heina tegemise ajad ja need küünis magamised ja maal peetud, ütleme suurte inimeste peod pikkade laudadega ja pikkade puust selleks kokku klopsitud pinkidega. Need jätsid lapsepõlves ka jällegi selliseid huvitavaid, elamuslike muljeid ja, ja, ja siis suhtlemine palju vanemate inimestega juhtus olema selliseid toredaid inimesi, kes viitsisid Nalgiga tegeleda, et sellised asjad tulevad ellu kaasa ja mul oli huvitav näha, noh, mõne aasta eest, mu poeg on nüüd juba 13, aga ütleme seal kaheksa-üheksa-aastase nõnda meie tänava vanatädide ja vanaonu tega sai alati väga hästi jutu peale. Et näed, et võib-olla seal mingi päritav geen. Ühesõnaga, teatav oletatud paratamatuse ehk vabadus, ütleme siis, et see, see on vist lapsepõlves ka väga oluline, aga samas ei saa jätta jällegi tähelepanematult. Praegu ma vaatan, et mu oma pojal on huvi arvuti vastu juba juba ohtlikult suur, et paratamatult pead kuskil kargama suunama kahetsusega keelama, midagi ei olnud teha, sest poeg õpib klaverit ja arvuti ei tohi ometigi seda segama hakata. Oma lapsepõlvest jutustas Olav Ehala. Temaga ajas juttu Reet Made ja meie saadet jääb lõpetama Olav Ehala vitsa laul filmist Nukitsamees. Head lapsed kasvavad vitsata või mis parem laul, see veel võiks olla seda saadet lõpetama.