EKKM-i teooriaklubi. Tere tulemast EKKM teooria klubisse. Minu nimi on Airi priisberg ja minu tänased vestluskaaslased on Maarja Kangro ja Tarmo Jüristo. Me räägime tingimusteta sissetulekust. Lähenedes sellele teemale muuhulgas kultuuritöötajate perspektiivist. Ja ma tahaksin algatuseks siduda meie tänase arutelu nädalateooria klubiga, kui me arutlesime etenduskunstnike Kaja Kannu ja Maike londiga kultuurivaldkonnas valitsevate töötingimuste üle. Me jäime kokkuvõttes üsna nõutu positsioonile selles küsimuses, mida saavad kultuuritöötajad teha selleks, et oma precaarseid töötingimusi muuta. Ja kui ma püüaks meie eelmise nädala arutelu paari lausega kokku võtta, siis minu jaoks jäi seal kõlama kaks dilemmat. Esiteks jäime üsna kahtleval positsioonil ametiühingustrateegiate suhtes ja selles kontekstis nimede esmajoones häirima tranthersaalsuse probleem. Nimelt meile tundus, et ametiühingupoliitika oleks piiratud ühe sotsiaalse grupi huvide eest võitlemisega ja mis tekitas see väljavaade üsna suurt ebamugavust. Aga ühtlasi ei leidnud ka veenvat vastust küsimusele, kuidas saaksid kultuuritöötajad oma sissetulekute, Sealsete garantiide eest võidelda niimoodi, et nad ei võitleks ainult enda eest. Teiseks arutlesime üsna pikalt kultuuritöötajate ambivalentse positsioonile töö ja palgasuhete valguses. Ja selles kontekstis joonistus välja, et vabakutselised kultuuritöötajad oopereid lähevad samaaegselt mitmes ja kohati isegi vastuolulises režiimis. Ühest küljest on nad justkui ettevõtjad paljud ongi ennast näiteks registreerinud viiana, teisalt justkui töötajad, kuid samas sellised töötajad, kelle tööd sageli tunnustata, jäi tasustada sellisena. Ning kolmandaks on kultuuritöötajatel liberaalses ühiskonnas veel väga spetsiifiline positsioon mille genealoogia ulatub tagasi 19.-sse sajandisse, kui tekkis moodne kontseptsioon kunstnikust, kes justkui asub väljaspool töö ja palgasuhteid. Ja sageli on need kolm kontseptuaalset režiimi omavahel läbipõimunud ja võib olla. Seetõttu jäime me eelmisel nädalal kaja Emaikega ametiühingumudeli suhtes väga kahtleval positsioonile sest see kõnetab ainult ühte neist kolmest registrist seda töötaja moodust. Nii et täna ma tahaksin arutleda küsimusele, kas tingimusteta sissetuleku aitaks meid sellest ummikseisust välja. Aga nüüd selleks, et meie vestlust alustada käigud tagasi ja alustaksin küsimusest, mida tingimusteta põhisissetuleku kontseptsioon endast üldse kujutab. Ja täna hommikul avastasin, et tingimusteta sissetuleku Euroopa võrgustiku tiival tegutseb nüüd ka Eestis töörühm mille veebileht asub aadressil kodanikupalkpunkt. Ja minu meelest kodanikupalga mõiste juba hälbib tingimusteta sissetuleku kontserdist, sest kodanikuks olemine kujutab endast väga ranged tingimused. Ja siis ma küsiks, kuidas teile tundub Maarja ja Tarmo kas need üsna marginaalsed diskussioonid, mis Eestis on tingimusteta sissetulekuid see ümber toimunud kas nende keskmes on olnud tingimusteta sissetulek või osaline baassissetulek ja kuidas need kaks asja üksteisest üldse erinevad? Minul on probleem seal isegi selle sõna mõlema poolega, et, et esimene pool jah, et kodanik tähendab, et tegu ei ole universaalse ka, et, et see on piiratud ja täpselt airi, nagu sa ütlesid, et see on asi, kus Eestis on veel selline kõvasti üle keskmise kõrge tõke olen selle piirangu ületamiseks või see väga oluliselt kahandab või kitsendab seda universaalsuse printsiipi. Aga teine asi, mul on probleem ka isegi selle sõnaga palk seal. Et selle juurde me ilmselt jõuame ka selle vestluse juures tagasi, et mis, mis see probleem sügavam sisulisem asi, seal on ju, eks, aga sissetulek või nagu inglise keeles see tingimusteta põhisissetuleku termin i või universum, Kinkam, et need kõik need kolm asja on seal olulised. Ja see viimane sõna, Inkam sissetulek, et see on nagu märksa neutraalsem sõna tegelikult kui palk palgaga käib kaasas terve selline lasu, erinevad assotsiatsioon hoone ja sidemeid, et jah, mille juurde me ilmselt jõuame, et, et mis on, mis on omamoodi oluliselt nii et minu jaoks on kodanikupalk nagu need mõlemad sõna pooled on problemaatilised. Aga jah, kui nüüd sellest väljast veidikene rääkida, et mida nagu üldse peetakse silmas, ütleme siis sellesama tingimusteta põhisissetuleku all siis sellel on terve hulk erinevaid võimalikke väljendusi, vaatame, mida on siis noh välja pakutud ja erinevates vormides kujul ka testitud üle maailma, siin eriti kuuekümnete aastate lõpust alates oli seda eksperimenteerimist üsna palju. Ja, ja seal on jah, mulle tundub kolm sellist kõige suuremat põhimõttelist valikut, mis kujusid või vorme see võib võtta, jääte kõige puhtamal kujul, ta peaks olema tõepoolest universaal ilma mingite tingimusteta, ainuke tingimus on see, et sa oled olemas, et sa oled olemas selles nagu kohas sa suudad nagu minna kohale, sa eksisteerid oma kehas. Et siis see on see ainus nagu tingimus selleks, et sa saad selle. Aga jah, on olemas veel ka sellised erinevatel aegadel välja pakutud nagu siukse, mis ongi siis negatiivse maksumäär, ravin tuluma negatiivne tulumaks, jah, et mudelid siis on olemas sellised erinevad toetus baasil või vajaduspõhised mudelid tropp mudeleid, asju, aga jah, et, et ma arvan, et vast oleks niisugune hea joon täna rääkida sellest samast hoid püüda püsida selle tingimusteta põhisissetuleku raames. No just need diskussioonid, mis Euroopas ja mujal maailmas on käimas üha üha tihedamalt, et need ikkagi peavad silmas ka sissetulekut ka Saksamaal ja Šveitsis kus sellealane aktivism on nagu eriti pead tõstnud, seal on ikkagi see krunt, ain, kommen, jutt ei ole palgast, jutt ei ole millestki, mis oleks seotud tööga. See sissetulek tähendab seda, et inimesele on sissetulek sõltumata sellest, kas tal töö on või mitte. Ja see ei ole ka ja mitte midagi sotsiaaltoetuselaadset või töötu abirahalaadset, mis eeldab seda, et inimene ei tööta. See tingimusteta põhisissetulek ongi niisugune sissetulek, mis, mis on inimesel niikuinii olemas ja nüüd ja see, mida ta sinna juurde teenib, kui palju ta seda teeb, see ei määra selle sissetuleku suurust või vähemalt see on niisugune põhiidee sellest sissetulekust. Need eksperimendid, mida on niisuguse põhisissetulekuga maailmas tehtud, on mõnes mõttes olnud sellised eriilmelised. Aga seda peab kohe ütlema, et ent konkreetseid eksperimente või pilootprojekte on päris palju olnud, mis näitab, et see asi on empiiriliselt läbi katsetatud ja ta on ennast ka tõestanud, et Tarmo mainis siin 60.-test alates neid eksperimente, et võib-olla üks esimesi pikale ajalisemaid katsetusi oli Kanadas nonitova linnakeses toffinis läbi viidud eksperiment, kus maksti vaesematele peredele, keda oli siis umbes 30 protsenti elanikest selles linnas taid tingimusteta igakuist sissetulekut ja selle projekti üks mõte oli ka testida, kas inimeste initsiatiiv töötada väheneb mis hakkab ühiskonnas toimuma selle peale. Ja muidugi, kui see projekt lõpetati konservatiivse valitsuse võimuletulekuga, siis enam ei tahetud raha eraldada mitte ainult nendeks sissetulekut, eks, vaid ka suitsu loogilisteks uuringuteks, nii et see asi pandi kõik kastidesse ära ja seda hakati uuesti uurima alles aastal 2008. Ja mis selgus, oli see, et tööturuaktiivsus oli väga vähe vähenenud, et ainult mõned protsendid, üks protsent meestest töötas vähem. Kolm protsenti abielus naistest töötas vähem. Vist umbes nii kolm kuni viis protsenti, ka mitte abielus naistest töötas vähem. See tuli sellest, et naised said jääda pikemaks ajaks lastega. Koju töötasid vähem ka teismelised kuna nemad eelistasid nüüd õppida ja mitte tööle minna. Koolist väljalangevus võrreldes kontrollpiirkondadega vähenes väga olulisel määral jäänud, mis laanes oli, inimeste tervis vähenesid, tööõnnetused vähenesid liiklusõnnetused ja vähenes koduvägivald, mis näitab seda, et sageli mingisugune hulk traumasid koduvägivalda sotsiaalsetest pingetest ja kindlasti tulenevad ja sa said need sotsiaalsed pinged kindlasti on seotud vaesusega või ebakindlusega oma sissetuleku suhtes. Sarnaseid projekte on läbi viidud Indias, Namiibias, midagi niisugust on ka see luula valitsuse ajal isegi seaduseks kirjutatud Volsafamiilia projekt Brasiilias. Kuigi see rakendub eelkõige perekondadele ja Alaskal on siiani maale niisugune süsteem. Et umbes neljandik nafta- ja gaasituludest läheb sellisesse fondi nagu laskaformanenud fond, millest siis makstakse kõigile Alaskal elanikele ja see on tõesti mittekodanikele, vaid inimestele, kes on aasta otsa vähemalt Alaskal elanud, makstakse kord aastas dividende ja neid dividende saavad inimesed oma vanusest sõltumata. Selle võib ka saada kolmeaastane laps ja perekond, kus on kuus liiget, saab koos dividendi. Ja sellest me näeme, et mingisugused sellised asjad on empiiriliselt täiesti toimivad. Ma esitaks teile järgmisena küsimuse, millele me eelmisel nädalal kajaja Maikega vastust ei leidnud. Ma küsiks teie käest, kuidas teie kujutate ette kultuuritöötajate võitlust Bregaarsete töötingimuste vastu ja tingimusteta sissetuleku eest seismine võiks olla lahendus nendele dilemmadel, mida ma oma sissejuhatuses kirjeldasin. Oma esimese asjana siin võib olla märgiks ära selle, et kuigi seal on sellist ühist osa ja kokku olete pinda, et siis tegelikult selliselt nagu lähtekohana räägime tingimusteta põhisissetulekust, just nagu siin selles esimeses sissejuhatavas ringis sai mainitud, et, et siis see on, on küsimus, mida tuleks hoida töötegemisest lahus. Et see just nimelt ei ole palk, et see, see on mu probleem ka kodanikupalgaga kodanikupalga terminiga on ju eksju et kuigi see kodanikupalk, nii nagu seda täna kirjeldatakse, sisuliselt ei tähenda nagu mingit nõutavat panust kodanikuna. Aga temaga tuleb kaasa, selle terminiga tuleb kaasa see arusaam, et kodanikuks olemine justkui on töösuhe või et, et see on mingi Ja selle tõttu, et seda palgaks nimetatakse ja minu meelest inimestel tekib ka see esmane intuitiivne reaktsioon, et kas palka saab, siis ei millegi eest, see on ju raha, mida makstakse inimestele selle eest, et nad mitte midagi ei tee. Et ma arvan, et kui see palga mõiste Otadajaja püüdagi kogu aeg jääda selle sissetuleku mõiste juurde, et siis seal seal oleks kuidagi hoopis teine tähendus. Ja samamoodi minu meelest nagu me ühel varasemal kohtumisel Tarmo ja airiga juba rääkisime, on see sissetulek midagi niisugust, mida ei tohiks segi ajada ja mida ei tohiks nimetada toetuseks. Et toetus ka annab endast kuidagi teistsugust tähendust. Toetus tähendab seda, et me toetame kedagi, kes on väeti, vilets Akeda elab teiste armust, aga see kodanikupalk tähendab just nimelt seda, et inimesel on see väärikus, ta, ta ei ela kellegi armust. Kodanikupalk on just halb sõna on ju eksbaassissetulek tingimusteta põhisissetulek peaks olema see asi mis põhineb solidaarsusel, et mitte siis nagu sellele, et kas keegi teenib midagi ära või kas keegi on väärt kellelegi halastust või hoolekannet. Ja ma tahtsin veel seda öelda, et sellesama taas või ütleme, tingimusteta põhisissetuleku kohta on tegelikult sellel portaalil kodanikupalk kee üleval üks väga informatiivne film mille üks autoritest on siis Šveitsi kodanikupalgaaktivist Ennošmiit kes muuseas väidab ka, et kui inimene töötab ainult selleks, et tal on raha vaja, siis ei ole paremorjusest. Ja samamoodi seal filmis arutletakse, et kui nüüd me praegu hakkame mõtlema, et kui inimene, kes teeb seda mustemad kõige lihtsamad tööd saab oma selle põhisissetuleku igasuguste tingimusteta kätte, kes siis hakkab neid funktsioone täitma, kes siis hakkab seda prügi vedama ja nii edasi sõnnikut kärutama. Et nemad oletavad seal, et küllap orjuse kaotamisega käisid ka samasugused diskussioonid kaasas, et oioi, mis nüüd saama hakkab, kui meil enam orje ei ole, kes küll need tööd ära teeb, friks? Ilmselt kukub nüüd ühiskonnakorraldus kokku. Samas on needsamad katsed või ütleme, Need projektid selle põhisissetulekuga ju tõestanud seda, et ega inimeste motivatsioon töötada ei kao. Seda initsiatiivi ei jää palju vähemaks, neil tekivad lihtsalt valikuvõimalused. Ja see ongi tegelikult selle põhisissetuleku üks mõtteheidet. Inimene tahaks järele mõelda, saaks ennast teostada selles vallas, kus ta tunneb ennast tõesti kõige tugevamana. Ta ei oleks sunnitud enam võtma vastu seda esimest võimalikku pakkumist ja no on ju need erinevad teooriad. Üks on see yks teooria, mis väidab, et inimene on oma põhiloomuselt laisk, ta on initsiatiivita, ta ei suuda end ise motiveerida. Vajab selleks mingisugust ähvardust, et ta kuidagi ennast distsiplineerida. Ja siis on see y teooria, mis väidab, et inimene suudab väga hästi ennast ise motiveerida on suuteline enesekontrolliks enesedistsipliiniks. Tal on motivatsiooni tegutseda. Ja eks igasugused loogilised eksperimendid on ju sedagi näidanud, et inimene, kes tegutseb, tunneb ennast üldiselt ikkagi õnnelikumana kui see, kes ei tegutse. Ja vot seesama filmikene jälle. Ma neile enne rääkisin, selle tarbeks on läbi viidud ka küsitlus, kui küsiti inimestelt, et kui Teie saaksite ja tingimusteta põhisissetulekut, kas teil hakkaksite töötamast 60 protsenti vastas, ei, mina töötamast ei lakkaks 30 protsenti vastas, ma töötaksin edasi. Mingitel tingimustel võib-olla mitte samal töökohal, võib-olla mitte täiskohaga ja ainult 10 protsenti vastas siis, et heast Ausla ahven, ehk ta tahaks kõigepealt välja magada. Ja nüüd, kui küsiti teiste inimeste kohta, et mis te arvate, et kas inimesed üldiselt hakkaksid töötamast siis kummalisel kombel nagu inimeste selline intuitsioon oli, et jah, küllap maadikal hakkaksid töötamast 80 protsenti arvas teiste inimeste kohta, nii ometi ei ole, see on too eksperimentides tõestust leidnud. Aga ma tuleks korra tagasi selle palga mõiste juurde. Viitaksin võib-olla ühele feministliku marksistliku-le teoreetikutele Silvia födericzile, kes on ka öelnud, et palk, see ei ole üksnes rahatšekk, palk on ka poliitiline vahend, kuidas ühiskonda organiseerida. Nii et ühtlasi, kui me räägime tingimusteta sissetulekust, mis ei ole nagu võrdne selle palgamõistega, siis korraga Me nihutame keskselt kohalt. Palgad ei mõista kui sellise ühiskondliku korralduse seda reguleeriva mehhanismi, eks ole. Ma üritaks teid veel korraks nüüd selle kultuuritöötajate perspektiivi, kas mulle tundub, et miks töötajad võiksid või peaksid olema üks sotsiaalne grupp, kes seda tingimusteta sissetuleku ideed pooldab, on võib-olla just seotud ka sellega, et, et kultuuritöötajad on ühtlasi ka professionaalne grupp, kes kukub sellest palgatöörežiimist pidevalt välja? No see on jah, tegelikult asi, mis on kunstialal veel eriti selgelt olnud, aga laiemalt ka kultuuri puhul tõesti on see, et üldse kunsti või kultuuri hakati mõtestama kuidagimoodi palgatöö raames. On suhteliselt hiljutine asi ja leidis aset ka teatud sellistel konkreetsetel ajaloolistel ja jällegi majanduslikel, ühiskondlikel kultuurilistel põhjustel, kuna kapitalistliku ühiskonnakorraldus sai, sai valdavaks, et, et see oli see üldine moodus, mismoodi hakati mõistma, et üksikisiku ja ühiskonna igapäevast suhet ja, ja kõik, mis sellest nagu väljapoole jäi, et siis justkui kukkuski toolide vahele ja siis sealt hakkas tekkima arusaamine, mis muuhulgas on ka näiteks üks, teine niisugune, noh, millest me täna ilmselt ei ole aega ega ka mõtet minna, aga et niisugune laiem küsimus, et misasi on see intellektuaalne omand või intellekt, Property, mis on üsna lahutamatult seotud kultuuriinimeste või siis kunstnike toimetuleku toimimisega kapitalistlikus ühiskonnas. Nii et jah, et seal on omaette selline spetsiifika sellel asjal teiselt poolt jah, ma olen nõus, et ma arvan, et see oleks nagu selline suurepärane võimalus neid neid kahte asja liita või kuidas öelda universaliseerida seda muidu nagu Bartlikulaarset võitlust. Et mis oleks võitlus omaenda toimetuleku printsiipide ja asjade eest, et viia seda siukseid üldistavamale või ühisele tasandile, et jah, ma arvan ka nii, et see oleks üks niisugune minu jaoks üsna ilmne võimalus, mismoodi sellel probleemil laheneda. Kultuuriinimene on ju selline potentsiaalne precariaat eriti ja noh, meie ühiskonna kapitalistlikus ühiskonnas ja me peame arvestama seda, et kunstitegemine laiemas mõttes sugune loominguline töö eeldab ju hästi palju eksimis, tegelikult nii saab toota kogu aeg kasumlikku puhtanditanud ühes kirjavahetuses Aare pilv tõi ilusti välja selle mustandi mõista, et kunst või loomine on see valdkond hea tulemuse saamiseks on vaja palju mustandeid ja mustand ei ole see, mida sa turustad. Mustand ei ole see, mis toodab kasumit. Ühesõnaga loominguvaldkond on juba, selles mõttes on PR definitsioone selline ebaefektiivne ebakasumlik valdkond ja just selle koha pealt kindlasti muudaks loominguga inimeste elu turvalisemaks. Niisugune põhisissetuleku olemasolu Et mulle tundub, et kultuuriinimesed on tegelikult veel ka selles mõttes või ma tahaksin siin just nimelt kasutada seda sõna, mida ma ka enda kohta olen viimastel aegadel paar korda kuulnud, naljakal moel on see sõnakulturnik, et midagi tavaliselt kasutatakse selles formaadis, kui tahetakse rääkida kellestki, kes käsi pikal ootab riigi toetust selleks, et teha midagi, mida, mida ühiskonna vaja ei ole. Ja see iseenesest see see nagu lähen või mõtteviis peegeldab ühtlasi siukest väga huvitavat probleemi, mis on ka sellesama tingimusteta põhisissetuleku üldise debati keskmes, ehk et küsimus siis sellest, et kes on positsioon, ronis hindama, kas mingi asi on ühiskonnale vajalik või mitte ja et millise, nagu kriteeriume alusel me seda olime. Ja noh, ma enda näite pealt saan öelda, et minu tegelikult selline põhiline karjäärist 15 aastat ülikooli lõpetamisest edasi 15 aastat olin pankur, et ma olin lõpus investeerimispankur ja nüüd eelmine aasta olles siis valdavalt tegev kas kultuuri või siis poliitilise aktivismi teemal juhtus nii, et mul Eesti riik maksis koguma tulumaksule tagasi, et kuna mu aastane sissetulek jäi allapoole seda tulumaksuvaba miinimumi. Ja nüüd, kui ma panen need asjad nagu kõrvuti, et enda mõttes, et ja püüdes seda võimalikult objektiivselt vaadata sellise nii-öelda ühiskondliku efekti või kasvu poolest, et siis see, mida ma varem tegin, oli see, et ma aitasin mõnedel juba väga rikastel inimestel saada veel rikkamaks ja siis teiselt poolt, mida ma nüüd siin olen viimased paar aastat teinud, mis on täis aja töö, tegelenud igasuguste teatrilavastuste, pidanud loenguid, avalikke esinemisi, osalenud igasugustes erinevates poliitilistes aktsioonides ja nii edasi ja see on asi, mille eest nagu ei olegi võimalik kuskilt raha saada või küsida, on ju, see ei ole töö, see ei lähe selle nagu kriteeriumi alla. Teeks sellise ettepaneku, et kui me kujutame ette ühiskonda, kus kehtimite põhisissetulek teatud tingimustel vaid tingimusteta põhisissetulek kuidas me seda siis ette kujutame, seda ühiskonda, kus võib olla ka see piiri, on töö ja mitte töö vahel ei ole defineeritud läbi palga. Et kuidas muudaks tingimusteta põhisissetulek ühiskondlikke suhteid. Mida sa teeks kapitalismiga? Ka näiteks noh, see on, see on nüüd see miljoni dollari küsimus jah, et millele ongi hästi-hästi keeruline vastata, muuhulgas kui me enne siin alustasime, rääkisime nendest erinevatest eksperimentidest, siis nende puhul oli ka midagi noh, vähemalt kriitikud ja tegelikult ka siis pooldajad välja toovad, ütlevad, et, et seesama see Kanada eksperimendi jaoks viis aastat. Aga selle puhul oli ka ikkagi inimestel see teadmine, et see on ajaliselt piiratud. Aga seal ei olnud öeldud, et see on ajaliselt piiratud, et see ikkagi lõppes selle ja konservatiivse valitsuse ja siis väidetava liiga suure inflatsiooni ja liiga suure kulu tõttu, et aga, aga noh, eks inimesed neil oli kuklasse tunne ilmselt et see ei kesta igavesti ja, ja noh, kõik need pilootprojektid on kaasatud reli käima pandud juba niisuguse ajalimiidiga, mida inimesed teavad ette, et ma küll ei arva, et see tegelikult nüüd tohutult asju muudaks, et kuna inimesed teavad, et nad näiteks saavad poolteist aastat seda tingimusteta põhisissetulekut seetõttu toob oma töös, kui nad teaksid, et see jääb nüüd igavesti kestma, siis nad tõesti viskaksid jalad seinale. Ma ei, ma ei usu, et me peaksime tingimata nii arvama, et pigem pooldaksin seda teooriat, mis ütleb, et inimene ikkagi on ambitsioonikas, ta suudab ennast motiveerida, ta tahab tegutseda. Ei, ma seda ka ei pidanud silmas ja ma arvan seda isegi kriitikud, nii nii ei pea silmas, Nad lihtsalt ütlevad seda, et need eksperimendid on olnud ikkagi sellised noh, nii-öelda piiratud skoobiga. Ja see, see ei pea tähendama. Nojah, seda, et see annaks kuidagi nagu oluliselt teistsuguseid tulemusi nende testitavate parameetritega oodatavate küsimuste osas küllaga, mida ma ise vähemalt silmas pidasin, on see, et sageli seda paadi ettevõtmistel on mingi hulk siukseid oodata vaid tagajärgi, aga siis on ka terve hulk tagajärgi, mida keegi ei osanud ette näha ja muuhulgas nende sama Kanada projekti puhul üks nendest tagajärgedest, mis sellel ajal siis seitsmekümnendatel leiti, olevat väga negatiivne tagajärg. Oluliselt suurenes abielulahutuste arv ja eriti siis veel siis afroameerika perekondades. Ja jällegi, kui seal mõelda, et miks see, miks see nii juhtus, et, et sellel on omad väga huvitavad selgitused ja põhjused, mis, mis sugugi ei ole negatiivsed ehk et see tingimusteta põhisissetulek tõi kaasa siis naiste emantsipatsiooni olulise kasvu just nimelt nendes kõige marginaalsemates peredes ja see on seotud sellesama asja, mida Maarjas enne mainisid koduvägivalla langeminega, et paljudel siis naistel muutus sellel hetkel võimalikuks sellest nagu vägivaldsest suhtest lihtsalt välja astuda, lahkuda, kus nad enne olid, sõltuvalt siis sellest singli Bradwaniorist või sellest sissetulekuga mehest, nii et jah, et see on lihtsalt üks suhteliselt rivisse ilmne näide sellisest ootamatust tagajärjest, et mida keegi sellel hetkel ei osanud ilmselt nagu väga tõsiselt isegi nagu püstitada küsimusena, et kas selline asi efektis ka sellel asjal olla. Aga ma arvan jah, et need sisulisemat ja keerulisem, et küsimus on seotud just nimelt selle aspektiga, mida eri oma küsimuse vormistades mainis, et see teeb siis üldse kapitalistliku ühiskonnakorraldusega mis on väga fundamentaalselt, põhineb just nimelt siis palgatööl ja nagu sa siin mainisid, et palk ei ole lihtsalt küsimus nagu sellest, et mis on siis nagu õiglane majanduslik väärtus tehtud töötundide eest vaid et see on ka nii-öelda sotsiaalse kontrolli vorm, et see on see, mismoodi me üldse näeme ühiskonda toimivate siin siin me peaksime tegelikult minema veel täitsa siukseid eraldi teemale mitte rääkima, ainult nagu tingimusteta põhisissetuleku mitte ainuke sissetulekust, vaid sellest, mida tähendab töö noh, jällegi täna ei ole see nagu hetk ja õige foorumi koht seda teha, aga et lihtsalt ära mainida või, või möödaminnes öelda, et, et see on selline väga huvitav küsimus, kuidas kuuekümnendatel aastatel terve hulk teoreetikuid, kuid siis ühiskonna teoreetikuid, majandusinimesi provotseerisid tuleviku, seda, et, et mismoodi mehhaniseerimine, tehnoloogiline revolutsioon muudab ühiskondade toimimisse majandust ja see prognoos oli see, et aastaks 2000 me kõik töötame võib-olla kolm tundi päevas, kuna masinad võtavad selle üle ja nüüd, kui vaadata, mis on juhtunud, et siis aastaks 2014 me töötame rohkem kui inimene kunagi on töödanud, et mitte mitte nagu lihtsalt of the maak, vaid see on läinud nagu täiesti teises suunas. Töö, mida me teeme, on ka oluliselt teistsugune kui, kui see töö, mida jäi vähemaks tänu mehhaniseerimiseni. Ma arvan, et iseenesest see peakski olema igasuguse tehnoloogilise ja majandusliku arengu eesmärk, vabastada inimene ja niisugustest töödest, eks ole, mida, mida tollal silmas peeti. Kui sa ütlesid, need rääkisid nendest ettearvamatute tagajärgedest ja naiste emantsipatsiooni, st siis selle India pilootprojektiga tuvastati just nagu sarnane nähtus, et just naised hakkasid endale kuuluvat maad rohkem harima, naised muutusid ettevõtlikumaks tunduvalt võrreldes nende kontrollküladega. Kusjuures Yasse india india näide oli see, et see ettevõtlikkuse tõus oli eriti tuntav naiste hulgas üldiselt ka kuna inimestel oli nii-öelda see turvavõrk nagu olemas ka, onju, eks ju, et ei pidanud sõltuma lihtsalt palgatööst, et, et see tähendab, et kui sul on see sissetulek, sa saad tegeleda väikeettevõtlusnagu väga kiirelt, võttis. See see on jah, enamasti ka üks asi, mida see on kaasa toonud, et tegelikult see ettevõtlikkus suureneb hoopis. Mul oli üks remark teemal töö hulga vähenemine või selline eeldatav vähenemine ja suurenemine, ütleme selliste paide sajandi alguses utoopiat suunal ja ma tooksin võib-olla viit ühele ühele feministliku marksistliku teoreetikuni friga Haukkes kirjutab Saksamaa kontekstis kes kirjutab just sellest, et ütleme, töö on tehnologiseeritud teatud ulatuses, nii et inimkonnal ei ole Euroopas vähemalt sihukses globaalses põhjas sellist nagu põletavat vajadust teha teatud töid, mis võib-olla veel 100 aastat tagasi olid hädavajalikud, aga silmitsi selle probleemiga, et meil on tööpuudus võib-olla pigem ja tema kirjutab ka tingimusteta põhisissetuleku ideest ja pakub välja sellise neli ühes kompassi ja tuleb silmas pidada, et ta kirjutab ka feminist siin, eks ole. Ta pakub välja ideed, kui me nagu kujutame ette, et me oma sellise nagu aktiivse aja päevast jagaksime umbes nelja ossa, mis ei pea olema kella pealt, aga on selline kontseptuaalne nagu kompass. Ja me jagaksime selle niimoodi, et me vähendame seda kaheksa tundi päevas palgatööd poole võrra läbi, mille me põhimõtteliselt kaotaksime ära tööpuuduse probleemidest. Töö on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud, ligipääs siis nagu võimalusele töötada, eks ole. Et me vabastaksime aega läbi selle, et me võib-olla teeme neli tundi päevas palgatööd ja selle asemel kõik võtavad osa reproduktiivsest töös, mis on olnud delegeeritud ajalooliselt naistele ja on siiani väga suures ulatuses võtaksime ühe nendest neljandikest võib-olla poliitiliseks tööks, mis põhineb siis eeldusel, et poliitika ei ole enam nagu professionaalsele elukutsegrupile delegeeritud ülesanne, vaid kõik osalevad poliitilises elus ja neil on selleks võimalus, sellepärast et neil on selleks aeg ja neil on selleks ressursse. Ja siis see viimane neljandik nende välja pakub, on, on selline ütleme pigem selline nagu ise enesearendamine või niisugune nagu ütleme, tegevused, mis pakuvad lõbu ja mõnu ja huvi. Kompass, mille ta välja pakub, ei põhine ainult nagu ressursside ümberjaotamisel, vaid see põhineb ka ka aja ümberjaotamisel, mis, mis juba natukene teistsugune kontsept kui, kui rääkida ühiskonnas, mis on organiseeritud läbi palgatööd nagu palgatöö kaudu organiseeritud ühiskond toob endaga kaasa ka teatud ajalise režiimi. Ma olen aru saanud sellest mõttest aru ja see on, see on, selles osas on väga sümpaatne, aga mulle tundub, et siin jällegi tasub nagu hoida eraldi seda töörežiimi režiimist, eks et esimene niisugune reaktsioon oleks muidugi, see on nagu omaette küsimus sellest on praegu rääkinud sellest tingimuste põhisissetulekust ja ei ole kordagi maininud, kui suur see võiks olla. Eks see on selline vaikimisi eeldus, justkui, et see peaks olema piisav äraelamiseks nüüd juhul kui see on piisav äraelamiseks. Et siis minu väide oleks see, et, et see nagu iseenesest lahendab tööpuuduse probleemi sisulise osa. Ehk et, et siis on see, et ma võin olla töötu, aga see ei ole, see ei ole enam probleem, seal lakkab olemast probleem. Et kui ma suudan ära elada ka siis, kui ma tööd ei tee ja see omakorda jällegi muidugi tähendab seda, et töö mõiste saab olemuslikult muutuma. See saab tähendama midagi nagu olemuslikult teist, kui see täna vaikimisi tähendab. Ja selles mõttes nüüd jällegi, et siis öelda, et kuidas keegi nagu seda aega, mis talle vabaneb, sellest rakendab, et siis see näiteks üks neljandik nagu see nii-öelda see tänane palgatöö. Et seal emotsionaalne, et see on valikuline, et, et kui, kui keegi tahab tegeleda nagu lihtsalt produktiivse tööga ja pool siis enesearendamisega või sellega, mis rõõmu ja mõnu valmistab, palun lasku käia, on ju, et ei pea neid teisi kahte osa kasutama. Kui keegi ja paljud mu endised kaaslased, pankurid ja mujalt äriilmast mulle tundub, et noh, ükskõik, kas on tingimustes sissetulek või mitte, et siis nemad ikkagi teeksid nagu üheksa osa seda nagu palgatööde ja siis viimane kümnendik jaguneks, siis mõtleks enamalt jaolt vist selle selle peale, mis mõnu valmistab. Ma arvan, et see on üks väga oluline punkt, tegelikult ta ei oska küsida selle järele. Kui ma arvestasin küsimus, et kuidas muudaks tingimusteta sissetulek ühiskondlikke võimusuhteid, siis teinekord on see, kuidas muudaks meie enda ihasid selle kohta, mida me teha tahame, et võib-olla just see, kui me nagu täna ütle, et ma teeksin oma palgad edasi, muutuks paari aasta perspektiivis siis kui see ei ole enam hädavajalik. Need asjad tingimata ei välista üks teist jällegi öeldes, et sellel ajal, kui ma tegin investeerimispankuri tööd, siis ma tundsin sellest suurt rõõmu, see oli nagu väga huvitav ja põnev töö iseenesest, et see ei olnud nagu midagi, mida ma tegin vastumeelselt või, või pidin ennast lohistama kontorisse selleks, et hambad ristis, pankuri tööd teha, eks nagu igas töös seal on meeldima vaid ebameeldivamaid hetki, aga et see, need ei ole eraldi asjade Ma tahtsin veel öelda, et see punkt poliitilise aktivismi või sellise poliitilise reflektsiooni kohta on tohutult oluline, see on ka üks asi, mida võib tegelikult noh, osaliselt ka tööks pidada aktivismi kindlasti. Ja samamoodi lihtsalt efekteerimist oma olukorra üle selle üle, milline olukord võiks olla, millised oleksid need potentsiaalid, kuhu me võiksime areneda. See on üks asi tegelikult milleks niisugusel väga frustreeritud või ülekoormatud palgatöötajal sageli aega ei ole ja noh, sellest see tulebki, et need funktsioonid on väga täpselt ära jagatud. On need, kelle tööks ongi spetsiifiline poliitiline valdkond, need, kes justkui teavad, kellel on see mandaat otsustada teiste üle ja siis on need teised, kes on päeva lõpuks nii väsinud, et nad ja ei ole enam võib-olla suutelised selle üle sügavamalt järele mõtlema. Nad suunavad oma energia sellesse, et vastu pidada, et see sissetulek kusagilt endale muretseda. Aga ma arvan, et et poliitilise teadlikkuse poolest muudaks see turvavõrk põhisissetuleku turvavõrk ühiskonna päris palju. See on tegelikult üks väga põnev, põnev asi, mis praegu üles tuli, vaata eri, kui sa enne küsisid seda sellest perspektiivist, et kas kultuuriinimestel peaks olema mingi oma nagu nii-öelda lehm ojas selle tingimuste põhisissetuleku teemal, eks, et kuna nemad on sattunud kuidagi veidralt sellisega kapitalistliku tööväljale olemata seal nagu päriselt kodus siis ma tahaks öelda tegelikult poliitikutega suhteliselt sarnane olukord, et see, et poliitika saab olla töö, on jällegi väga veider, asid, kui Max Weber kirjutas kuulsad nagu kolm teksti, et siis üks nendest oli poliitika kui kutsumus justaks ehk et see on seesama, et mitte töö, vaid kutsumus, jällegi need kaks asja ei pea välistama 11 arstil võib-olla noh, see, mis ta teeb ühtaegu nii kutsumus kui töö, on ju poliitika puhul, ma arvan, see on samamoodi. Aga huvitav näide, mille peale ma ise ka mõtlesin ma üle-eelmise aasta sügisel, jah, pidasin Riigikogus ühe ettekande, kus ma läksin siis pulti, pidasin. Ma tahtsin 40 minutit küsimustele kõigele ja nii edasi ja see oli asi, mille eest jällegi mina sain nagu null, mingit raha ei saanud ja vaatasin, need. Sadakond inimest, kes saalis istuvad, saavad sedasama asja eest palka, et nad peavad samasuguseid kõnesid ja kõike seda esinevad seal on, aga see minu poolt oli nagu hobi ja see on asi jällegi, et mida Maarja siin mainis, et millega ma olen ise ka väga konkreetselt kokku puutunud, eks, et ma akuutselt teadlik sellest, et mul on privileeg tegeleda nii-öelda poliitilise aktigismiga sellisel moel, nagu ma tegelen, et ma siin nüüd alates maikuust peale mul on praktiliselt täisajaga töökooseluseaduse vastuvõtmise nimel ja rabeleda sellega sellisel moel, nagu ma teen, ei oleks võimalik palgatöö kõrvalt, et see on nagu omaette täistööonju, eks, aga jällegi, see on asi, et mida nagu kuidagi muud ei tasustata ja mida ma tean, et paljud on inimesed, kes võiksid tahta sellist asja teha. Et neil ei ole seda võimalust, seda energiat kasvõi peale tööd, aga lihtsalt ei ole ka neid tunde päevas, mil sa saaksid seda teha. Sest tegelikult ka jällegi, et poliitikat, nii nagu seda täna Eestis mõistetakse või üldse tegelikult globaalselt mõistetakse. Isegi kui sa leiad, kuidas, nagu seda energiat seda õhtusel ajal teha, sa ei saa seda õhtul teha. Et sul on, sul on vaja seda teha päevasel ajal, et sul on vaja rääkida teiste inimestega, see ei ole nagu asi, mida sa saad üksinda nagu arvuti taga toksides teha. Põhiline ongi just see aeg, eks ole, palgatööga on see aeg ära võetud, et see vaene kingsepp peabki oma liistude juurde jääma, sest tal ei ole aega midagi muud teha. Ja see on asi, mida päris paljud inimesed just ka sellisena šistliku teoreetikud on korduvalt maininud, välja toonud, öelnud, et, et see on nagu selle tingimusteta põhisissetuleku juures üks plahvatusohtlik asi. Ühiskondlike suhete seisukohalt ehk et mis saab, kui enne me natuke mainisime seda, et mis on majandussuhetest kui kehtestuks tingimusteta põhisissetulek, et see tooks kaasa terve hulga küsimusi nagu tõesti sellest, et mida Maarja sa enne mainisid, kes teeb seda kõige mustemad tööd, on, kes teeb seda tööd, millest täna makstakse miinimumpalka on ju, eks? Noh, kuigi tegelikult lahendatud. Jah, see on lahendatav, jah, aga see on nagu see omaette, see, see ootamatute tagajärgedega küsimused, mis juhtuks poliitikaga siis, kui oleks nagu, mitte enam nagu väiksele igal jõukatel inimestel või mingil hulgal inimestel, kellel ei ole noh, nii-öelda vastutus perekonna ees, kes saavad endale lubada täna nii-öelda põlve otsas hobi korras poliitikaga tegelemist mis juhtuks siis, kui nende asemel oleks näiteks noh, 30 protsenti elanikkonnast, kes saaksid endale sellisel moel lubada poliitikaga tegelemist. Aga kas ta tingimusteta põhisissetulek on plahvatusohtliku kapitalismi suhtes? Ma arvan küll, et on jah. Ma arvan, et ta evolutsioon paaniliselt muudad seda, et võib-olla mitte tingimata plahvatusena ta vaikselt-vaikselt ütleme, see on nagu niisugune evolutsioon ja revolutsioon korraga kui niisugused kapitalistlikud riigid nagu Šveits. Ühesõnaga kui seal on see tõusnud niisuguseks väga aktuaalseks teemaks saadi isegi kokku see eelmisel aastal see vajalik allkirjade hulk referendumi korraldamiseks, ehkki seda põhisissetulekut siiski ei kehtestatud ja see referendum selles mõttes oli negatiivse tulemusega, aga sellegipoolest, et see, see on seal niimoodi väga maad võtmas, niisugune mõtlemine on siis, ma arvan küll, et, et see on nagu pigem noh, äkki on see kapitalismi mingisugune? Ei ütleme jah, evolutsiooni korras muundumine millekski hoopis muuks revolutsioonilisel revolutsioone, jah, ütleme sihuke RE voolu. See on aga ma avaks siis selle diskussiooni nüüd publikusse. Mina olen talal, et ma küsiksin sellist asja, te rääkisite mitmetest huvitavatest tõesti läbi viidud eksperimentidest kus on siis see tingimusteta põhipalk sisse viidud ja nendest positiivsetest tulemustest sealhulgas inimestevahelistest, paranevad suhetest, kui, kui nüüd abielulahutused välja jätta. Küsimus on selline, et kui see tingimusteta põhisissetulek on see asi, et mis siis takistab seda sisse viimast või mis on need vastuargumendid? No neid on palju ja, ja erilaadi, et mõned on paremad kui teised mõndame, mainisime varem, et, et sellised kultuurilised taustad Psühholoogiline niisugune tegelikult mitte õigustatud intuitsioon, et ei millegi eest. Raha maksmine viib demoraliseerumiseni. Siis üks suur suur probleem, mida jällegi me Ma siin selle jutu käigus ei puudutanud, eraldi jaoks on küsimus sellest, et kas me võime endale seda lubada, et kas, kas on nagu piisavalt palju raha selle jaoks ja siin jällegi tuleks võib-olla ära mainida kohe algatuseks või, või olulise lähtekohana see, et kui me räägime tingimusteta põhisissetulekust, siis see ei ole nagu ka selle pooldajate arvates asi, et mis peaks ehitama nagu kõige selle peale, mis meil täna justkui olemas on vaid see tähendaks põhimõttelist, sellist. Jah, et see ja paljud need eestkõnelejad tegelikult seda väidavadki, et ütleme, see sissetulekute summa võiks samaks jääda, ainult et ta on teisiti jagatud või ütleme, ta, see kompositsioon on teistsugune, kuigi, ütleme sisu või kvantiteet on sama. Selle sisse viimiseks on käidud välja igasuguseid mõtteid, et needsamad šveitslased, sakslased on arvanud, et seda võiks teha käibemaksu tõstmise arvelt, näiteks siis Soome rohelised, kes seitse aastat tagasi käisid suhteliselt detailselt Taani välja tingimusteta põhisissetuleku kohta leidsid jällegi, et see oleks finantseeritav tulumaksu määra tõstmise kaudu, et ühesõnaga, et kõik see tulu, mis jääb üle 60000 euro aastas või üle 5000 euro kuus, mastustataks siis 49 protsendise tulumaksumääraga. Et neid Mõtteid nende skeemide kohta, kuidas asi tööle panna, on olnud mitmesuguseid. Ma lisaks ka ühe vastuargumendi ja ma arvan, et see on seotud sellega, et, et niikaua kui me kujuta tingimusteta põhisissetulekut ette globaalse või universaalse nähtusena sest selle rakendamine üksikute riikide kaupa loob ainult välja arvame siia väga problemaatilisi wälja arvamusi, sest näiteks neil päevil on Schengeni ruumis käimas massiivne kampaania dokument koorimata migrantide kinnipidamiseks, kus nagu kõikide Euroopa Liidu riikide repressiivorganid rakendavad siis väga selliseid rassistlikke meetodeid selleks et rongijaamades avalikus ruumis peatuda ja küsida dokumente inimestelt, kes hälbivad sellest valgest noormees, et, et selles mõttes on see nagu rassism, mida see võib toota. Et me elame siin selles privilegeeritud Euroopa liidu ruumis, mille välispiirid on väga nagu tugevalt kindlustatud ja tingimusteta sissetulekuid teadvokeerimine, ütleme sellise üksikute riikide või Euroopa Liidu kontekstis on lihtsalt super problemaatiline. Jah, ja see just, mida, mida eri mainib, et see on tegelikult väga sihuke oluline okkaline küsimus, et, et niipea kui me hakkame rääkima globaalsest tingimusteta põhisissetulekust, et siis ühtäkki me peaksime kõik aru saama, et ka kõik meie, kes me siin ruumis istume, oleme need, kes oleksid nagu netomaksjad, mittesaajad. Ajakirjast aktuaalne skeptik, ma natukene aitan teid, mul väike kommentaar, et meil on see kolmandik elanikkonnast täitsa on olemas, kes saab tingimusteta sissetulekut või õigemini öeldes on seotud ühe väikese tingimusega küll lohutuseks anarhistide, kui nad need arvavad, et kogu maailmakorraldus katuse peale sõidab sellega, et ei ole täheldanud pensionäride hulgast lõpuks mingi väga äge poliitilise aktiivsuse tõus pärast seda, kui nad pensionile jäävad või et nad hakkaksid tohutult edendama eraettevõtlusega, firmasid oma ja nii edasi, ühesõnaga kõike seda head, mis te rääkisite. Kahtlemata ei too see kaasa ka seda negatiivsemat poolt. Ega ma nüüd väga hästi ei tea, aga ilmselt abielulahutuste arv suureneb pensionäride hulgas hoobilt pärast seda, kui nad pensionile jäävad. Ehk siis ma tahaksin väikest kommentaari, et see testgrupp on olemas, et kuidas te suhtute sellesse ja kas üldse oleks adekvaatne paralleel või tasuks uurimist just nimelt tingimusteta sissetuleku mõttes? Esiteks, ma usun, et, et ei ole põhjust arvata, et see tingimusteta põhisissetulek saaks või võiks olla oluliselt lahkem kui tänane pension. Mitte et jah, et kui on küsimus selles, et kas pension võimaldab inimestel täna ära elada, tundub, et võimaldab, et mitte väga hästi, aga et noh, et see on tõepoolest see nagu tingimuste põhisissetulek, mis võimaldab toime tulla nüüd küll ma usun, et näiteks noh, nii poliitiline aktiivsus kui ka ettevõtlikkus on asjad, mis koralleeruvad inimeste vanusega ja et see sõltumata sissetulekust, kas see on või ei ole, et siis 65 aastaste puhul kipuvad mõlemad olema veidikene madalamad küll nüüd, aga siis justkui selle küsimuse selliselt esitasid, et mul tuli pähe, et just see viimane sihtasutus perekonna ja traditsioonide kaitseks näitas üsna edukalt, et on võimalik pensionäre väga korralikult poliitiliselt mobiliseerida. Jah, ma tahaks ka öelda, et tegelikult pensionärid on poliitiliselt aktiivsed, nemad on need, kes helistavad Kuku raadio Vox Populi saatesse, helistavad igasugustesse sellistesse kohtadesse, kus küsitakse nii-öelda avalikku arvamust, pensionär väga aktiivselt on raadio juures, on meediakanalite juures ja ja, ja muudkui avaldab seda oma poliitilist seisukohta. Jah, et, et siin võib-olla peaks seda lihtsalt ära märkima, et kui ma enne rääkisin poliitikast, et siis ma pidasin silmas midagi veidike avaramat kui riigikogu või nelja parlamendierakonda, eks, et see võiks hõlmata seda kuku raadio Vox Populit. Ma arvan ka samamoodi, et mingisugune foorum ta on poliitilise aktiivsuse näitaja. Ja selles mõõtmes tundub mulle tõepoolest niimoodi keskmiselt vaadatuna kui käsitleda poliitikat selles laiemas võtmes, siis pensionärid on poliitiliselt aktiivsemad kui keskmine palgatööd teha ka seesama see tänane see üldine sotsiaalse turvalisuse süsteem, mida me võtame nii-öelda nagu loomulikuna, sedasama, mida Marko, sa mainisid, pensionäride asi pärineb tegelikult ju Bismarcki reformidest 19. sajandi lõpu Saksamaal. Voodi kehtestati siis riiklikult teatud konkreetsete probleemide lahendamiseks omamoodi universaalsele alusel see universaalsus oli küll lähtus teistsugusest ühiskondlikust mudelist, tehtav lähtus sellisest tavalisest nii-öelda sellest samast traditsioonilisest perest, kus mees käib tööl, onju, eks hoolitseb oma pere eest ja et nendel inimestel oleks olemas siis selline turvalisus selles suhteliselt, kui nad jäävad vanaks, ikka juhtub tööõnnetus, mis iganes, et nad suudavad oma pere üleval pidada. Ja nüüd meie oleme kõik sündinud sellesse maailma, mille nii-öelda Bismarck tegi, et kogu eurole Euroopa on 100 aastat või noh, nüüd juba pea 150 aastat elanud selles keskkonnas. Et ma arvan, et see on üsna hea paralleel, on ju, eks tuua selle samale olukorrale, et ma usun, et see oleks noh, oma olemuselt väga sarnane sellega, et kui me nüüd ütleme näiteks, kui juhtuks nii, et sellessamas globaalses põhjas aastaks 2050 viidaks sisse seesama see universaalne või siis tingimusteta põhisissetulek, et siis sealt 100 aastat hiljem inimesed suhtuksid sellesse samamoodi nagu meie suhtume täna vanaduspensionis, solidaarsesse, tervishoidu ja nii edasi ka püüda seda enda poolt kuidagi kokku võtta seda teemat, siis mulle tundub, et siin Mu enda jaoks vähemalt see, see võtmeküsimus on see, et see tegelik poliitiline võitlus selles küsimuses peaks käima ikkagi just nimelt sellel rindel, et ümber mõelda või Reekontseptoliseerida siis sedasama ja sissetulekusuhet ehk et, et need asjad, mis praegu justkui käivad nagu sukk ja saabas koos lahutamatud omavahel, et võtta neid lahku, et öelda, et neil on omad ühisosad, see ei tähenda seda, et nagu töö eest ei peaks enam palka saama. Loomulikult peab saama, eks. Aga et inimese nagu toimetulek, inimese äraelamine ei pea olema seotud tööga. Et see on, see on asi, et, et mis võiks olla nagu eraldi küsimus sellest nüüd enne seda saate alguses me siin omavahel just natuke rääkisime siis mulle mulle just sellel hetkel ka tuli ühe vestluse käigus pähe, et see on nagu omaette huvitav, et kuidas enamus inimeste jaoks on problemaatiline mõelda palgast ilma töö. Ta aga ei ole problemaatiline mõelda tööst ilma palgata. Tööd justkui ilma palgata teha on, on võimalik, aga palka võta saada, et see, see on väljaspool mõtet. Et noh, kui me jõuaksime sinnamaani, et see oleks sümmeetriline, et oleks mõlemat pidi võimalik eraldi mõelda, et siis ma arvan, see oleks juba juba suur võit ja sellised asjad noh, need, need ei saa juhtuda nii-öelda siukse abstraktse vestluse käigus, et need asjad juurduvad ühiskonnas läbi teatud selliste ühiskondlike praktikate täpselt sama samamoodi nagu näiteks noh, see samane, Bismarcki reformid, mis ma mainisin sellel ajal, kui Bismarck need reformid sisse viis, et see oli nagu ennekuulmatu asi, see, et inimese vanadus ei ole tema enda vastutus, on ju, eks ju, et et see noh, inimesed, kogu aeg on jäänud vanaks jäänud väetiks tööst, ilma et siis lapsed peavad üleval. Aga kuna selleks hetkeks oli siis Euroopas koguse ühiskonda toimumise perekondade toimimise mudel oli muutunud radikaalselt seoses urbaniseerumisega seoses tööstusrevolutsiooni kõige muuga et siis see vana süsteem enam ei toiminud ja nüüd Bismarcki, siis reformid olid mõeldud selle tasandamiseks kompenseerimiseks nende probleemide leevendamiseks ja mulle tundub, et me oleme tänases maailmas oleme vastamisi nagu sama laadi probleemidega töö ja inimeste toimetulekumudelit, töö sisu, nagu ma enne mainisime, siin on radikaalselt muutunud, et see on, see on täna midagi sootuks muud, kui ta oli 50 aastat tagasi. Ja siis ma mulle tundub jah, et see on see objektiivne põhjus, mille pärast me peaksime seda suhet ümber mõtlema. Ja ma arvan ka, et, et see ja evolveerumine on nüüd toimunud, aga need tõsisemad debatid või tõsisemad eksperimendid selles vallas on tegelikult ikkagi kestnud umbes 40 aastat ja see nõuab kindlasti veelgi aega, enne kui niisuguseid asju hakataks tõsisemalt juurutama ja laiemalt juurutama kui ainult pilootprojektidena. Aga, aga ma arvan, et noh, tõesti, see on nüüd olnud see ajalõige, mis vist ei ole olnud veel piisavalt pikk, et võiks öelda, et kui see idee on niivõrd hea, miks teda siis veel juurutatud ei ole, et miks me veel ei ela niisuguses ühiskonnas, kus makstakse tingimusteta sissetulekut igaühele, et see on aja küsimus, aga ta tasapisi nagu evolveerub selles suunas. Täpselt samamoodi võiks küsida nagu vanaduspensioni kohta, et, et kui see idee nii hea oli, miks seda juba 16 sajandile makstud? Noh, see on minu arust küll täitsa nagu utoopiline plaan oleks teha nagu ühekorraga nii-öelda istuda joonestamise laua taha ja mõelda välja teistsugune ühiskond alternatiivina kapitalismile. Ja kuidas seda nagu tänast ühiskonda muuta saab, on ikkagi nagu mingite konkreetsete praktikate nagu nihestamise või nihutamise teel mitte selle teel, et me ütleksime, et lõpetame nagu nüüd ühekorraga kõik ühiskondlikud, varalised, perekondlikud ja muud suhted ja mõtleme välja uue ühiskonna, et see ei tööta kunagi, nii ei ole kunagi nii töödanud, et mida me saame küll teha ja mida ma arvan, et me peamegi tegema, on see, et me püüaksime nagu mingite konkreetsete praktikate raames nihkuda, nagu kuidas kellelegi tundub, kas paremuse või halvemuse suunas on aga nihku nihkuda rohkem solida laarse ühiskonna suhtes nihkuda selliste praktikate poole, mis on õiglasemad ja võrdsemad kõikide jaoks. Kuulasite EKKM teooriaklubi me rääkisime tingimusteta põhisissetulekust. Vestluses osalesid Tarmo Jüristo ja Maarja Kangro. Küsimuse esitas ained Riisberge teooriaklubi public. Järgmine teooriaklubi läheb eetrisse juba nädala pärast ning teemaks on mittekapitalistlikud praktikad. Kuulake meid jälle. Reedel kell 11 klassikaraadio eetris. EKKM-i teooriaklubi.