Kuuendal novembril sellel aastal tähistab kogu maailm Adolf Saksi kahesajandat sünniaastapäeva. Tegemist on siis mehega, kes leiutas peale muude vahvate pillidega saksofoni, perekonna ja tänu sellele muutis üsna palju maailma muusika kulgu. Stuudios on Hando põlluste ja Siim Aimla ja täna vestlemegi teemal saks ja saksofon. Hando põlluste on Eesti kõige teadjam inimene. Saksofonist on parandanud kõikide saksofonist Pille kes seda vähegi väärivad ja nende pille, kes seda ei vääri ja teab saksofonist palju rohkem kui kõik ülejäänud saksofonist kokku teise mängul klarnetit aga tere, Hando. Tere, seen, tere kõigile, ka minu poolt. Lah kui nüüd alustada saksofonist ja Eestist, siis vaatasin Vikipeediast just nimelt eestikeelses vikipeedias. No seal on väga põgusalt saksofonist Adolf saksi kohta, seal on ainult üks lause, ta leiutas saksofoni. Nii et edasipidi otsima inglisekeelsest maailmast. Adolf saks, ei mina ega ka ürikut tea täpselt, miks tema hüüdnimi oli Adolf sest tema ristinimi on antud Joseph saks. Aga ju siis on headel lastel mitu nime, kuigi väga hea lapp. Ps Adolf vist ei olnud, et ta oli üsna hiljem keerulise iseloomuga ja, ja otsimistuhinas lapsena vist. On arvata võib, sest sest ajalugu räägib, et võib-olla saksofon kui instrument oleks peaaegu jäänud leiutama, sest lapsepõlves õõnestus Adolfis sattuda igat sorti õnnetustesse, küll ta kukkus alla kolmanda korruse aknast neelas isa töökojas alla nõela, põletas end püssirohuga praepanniga mürgitas lakiaurudega ja nii edasi ja nii edasi, et aga ellu jäi ja tänu sellele on ka selline instrument leiutatud ja ju ta siis selline püsimatu või või, või öelda, siis teisest küljest ka teadmishimuline või uudishimulik laps oli. Ja ta ei olnud sugugi ju esimese põlve pillimeister. Tislerist isa võeti Hollandi sõjaväeteenistusse kui pillide parandaja hiljem pillimeister ja saavutas ka päris hea kuulsuse. Juusalt väike Adolf siis sealt sai selle pillide parandamise ja täiustamise ja uute pillide leiutamise pisiku. Aga ise ta mängis flööti, klarnetit ja kuuldavasti juba 14 15 aastaselt. Ta tahtis seda klarnetit kangesti parandada. Kas sina oled ka tahtnud mõnikord õpingute ajal klarnetit parandada, kui millegipärast vildist ei tule see hääl välja, kui peaksin, ma mäletan. Koolivend küll püüdis parandada, aga, aga sissepill läks katki. Ei noh, eks, eks mingil hetkel on ikka see pill on süüdi või miski asi välja ei tule. Võib ka öelda, et on, on tulnud ette. Muidugi nõukogude ajal oli ju see muret parandama pidi nagu pillimängija väga tihti iseenda villija ja noh, sealtsaadik võib-olla ongi minu amet ka alguse saanud. Tagasi siis Adolf saksi juurde, ehk siis see, miks ta hakkas üldse uusi pille looma, ta lõi seda nii-öelda tänapäeval on hea sõna, on vajaduspõhine. Et, et tal ei olnud lihtsalt, et ideed teeks midagi, vaid eriti just prantsuse sõjaväeorkestrites. Ta tundis, et on puupuhkpillirühma ja vaskpillirühma vahe liiga suur, ehk tämbriliselt liiga suur. Valitseb suur ebavõrdsus Eestis näiteks basspillide osas. Passi mängisid fakotid. Aga kui trump Did ja Kornetid ülevalt oma meloodiaid ja asju mängisid, siis selleks, et fagotti üldse kuskile kostis. Vaja tohutu hulk. See oli üks põhjus ja teine põhjus oli see ka, et just kahe pillirühmani puupuhkpillide kui vaskpuhkpillide vahele kuidagi jäi mingi tämbriline tühemik, et oli vaja siukest ühtlustavatooni. Kuuldavasti oli ka tal mõttes, et ka kammerorkestris puhkpillide ja keelpillide vahel on üks tämbril tühemik, et oleks vaja siukest pillimiseda või pill-le, mis ta tühimiku täidaks, ehk siis esimeste Bildena, mille Adolf saks leiutaski oli tuuba ja saks Horn hoopiski eks Oldoni ja saks Harn on tegelikult, näeb välja täpselt nii nagu eufoonium ehk siis tuubaja baritoni vahel olev vaskpill ja esimene saksofon, mille ta valmis sai, väidetavalt oli hoopiski ka C-bass-saksofon. Saksofon on teadupärast erinevate häälestusega tavaliselt siibia mall ja myyba mall ehk siis S ja P pillid, aga esimene, saksofon oli kuuldavasti umbeski c. Bass, mida ta ka hekto lioosile näitas, kes olevat väidetavalt sellest väga huvitatud olnud. Nii ajalugu räägib. Saksofon iseenesest jääb ju oma olemuselt vaskpillide ja puupillide vahele, kuigi teda loetakse tänapäeval puupilliks ja seda heli tekitamise meetodi poolest kasutab ta ühekordset les tuulikut sarnanev huulik klarneti uulikule. See ilmselt oli ka eeskujuks, aga pilli kere on valmistatud messingist. Enamasti on tegemist koonus torulise instrumendiga. Ülemeli murrab oktavi ja sinna muud nagu füüsikaliselt. Rohkem oleks raske lisada. See, miks teda vägisi puupillide hulka loetakse, on ka see helikõrguse muutmine, eks ole, et ta on sarnaselt klarneti flöödi ja fagoti ja poega aukude, õigemini klappidega, aga klapid on lihtsalt selleks, et nii suuri sõrmi pole inimesel olemas. Kui suured saksofoni, augud, aga saksofon iga saab külge kida tänu sellele, et tal on suhteliselt vägev Talgne korpus saab siis ikka matkida mõningaid baskipil nippe, näiteks väga lihtne on temaga mängida just nagu ülemhelide rida, mille peale eks ole. Ka põhineb vaskpillitööpõhimõte, põhimõtteliselt iga pilli tööpõhimõtet. Ja iga puhkpilli ja keelpillil. Aga lihtsalt öelda, kõik klapid kinni panna, siis seda kinnise kõhuga ülemhelisid saab saksa fond ikkagi lihtsamalt kui teistelt puupuhkpillidelt. Ühesõnaga, lähme nüüd tagasi taksofoni juurde, kui me lepime nüüd kokku. Puupuhkpillimängijad täna, et ikkagi kõige tähtsam leiutis Adolf läksid saksofoni, perekond. Pill on ju tema järgi nime saanud. Jah, et selle esimese patendi võttis ta 20. märtsil 1846 ja sellega ei olnud mitte kõik niisama lihtne, et käis oma elu ajal päris mitu korda kohut teiste pilli valmistajatega. Oskad sa kommenteerida seda? Väidetavalt oli tal olnud nii tore iseloom, teda oli iseloomustatud inimesena, kes suudab hästi vaenlaseid leida. Aga võib-olla ei lasknud ta endale lihtsalt liiga teha. Igatahes sakslastega oli tal pikem jagelemine, sest sakslased hakkasid mingil hetkel väitma, et, et nemad on ikkagi selle saksofoni leiutanud ja kaasele täiustatud. Bassklarneti autorid on nemad, mis hiljem muidugi kohtus välja tuli, oli see, et saksa mingisugune sõjaväe orkestri liider viipreht ja mõningad Saksa millimeistrit veel tellisid Adolf Saksitöökojast, Pille nühkisin maha firma värgi, panin enda oma asemele Prantsusmaale tagasi, väidetavalt enda nime all tagasi, et noh, see on ju otsene patendi rikkumine. Sellega saadi muidugi, lõpuks selgus see, et ei osanud need saksa pillimeistrit või leiutajad keegi mängida ei bassklarnetit ega saksofoni kui instrumenti ja sellega tõmmati neid koledalt vahele. Adolf hakkas ise neid instrumente, muidugi mängis. Veel enne kui ta seal patendi võttis, hakkas ta muidugi pidama läbirääkimisi, et leida laiemat kasutust oma pillile. Ja aastal 1845 väidetavalt vastandlik võistumängimises kaks orkestrit, ehk siis traditsiooniline puhkpilliorkester ja siis nii-öelda moderne orkester, kus olid saksofonist sees ja kuuldavasti siis selle võistumängimise ülekaalukalt. Loomulikult võitis see, kus saksofonist sees olid, kuna too oli tämbridelt mitmekesisem ja ühtlasem. Arvata võib, et seal olid ka vaskpillid, mida Adolf vaktsiinitöökoda tootis, sest tema töökoda tegelikult ei tootnud ainult saksofonevaid kõiki sel ajal olemasolevaid instrumente, et alates Piccolo flöödi lõpetaja tuubaga. Ja hoolimata sellest, et Adolf oli palju vaenlasi, oli tal ikkagi mõni sõber ka. Ja üks heliloojast sõber shambatist Singelee oli siis esimene, kes saksofonile on kirjutanud loo ja see, et iga ette Pariisi konservatooriumis täpselt, kes seda ette seda ei ole säilinud, kavalehed on läinud ilmselt kuskile kaotsi. Aga pärast sambaptist singi LED on ikkagi saksofoni kasutatud tähis ohtralt, kuigi päris hilisel ajal veel 1925 käis terav vaidlus ühes tolleaegses saksa heliloojate foorumis et kas peaks uuesti üle vaatama nii-öelda klassikalise orkestri koosseisu, et kas saksofoni taha sinna mitte liiga sisse tungida ja et kas peaks selle välja heitma. Kuna tol ajal levis juba džässmuusika ja seostati saksofoni, palju jazzmuusika ja tantsumuusikaga, see ei läinud kohe mitte. Et. Hilisem küsimus juba saksofon liikus Ameerikasse New Orleansi ikkagi Euroopast ja väidetavalt kas sõjaväe orkestri mängijate kaudu, kes olid siinpool vett olnud sõjas ja, ja tegevad. Aga enne veel, kui me džässi viljakas maailma lähme, võib-olla kuulame natukene saksofonimuusikat. Et kes on esimestele kasutanud saksofoni, olid siis visee ja lioos ja c võib olla kuulame alustuseks killukese TPS-i Habsoodiast saksofoniorkestrile. Meil on sellest versioon saksofoni ja klaveriga esitavad eestlased Virgo Veldi ja Mati Mikalai. Saksofoniorkestrisse integreerimine ei läinud ka kuuldavasti niisama, lihtsalt konservatiivsemad pillimehed ei olnud sugugi väga rõõmsad selle üle, et mingisugune niisugune kõvem jurakas sinna lisaks tuleb. Käivad jutud, legendid on toredad asjad, hoolimata sellest, kas nad vastavad tõele või mitte, käivad juttudega. Ühes prantsuse orkestris tõstsid kära nii-öelda vanade pillide mängijad, et kui see pill siia orkestrile tuleb, siis. Meie lähme ära ei mängi selles loos. Ja oligi vist ka nii olnud ikkagi Hill ojali saksofoni tahtnud ja siis olid uhked klarnet ja oboe ja viiulimängijad püsti tõusnud täis Me keeldume mängimast. Legend seal kohas lõpebki, et täpselt ei tea, kas see lugu jäi, jäi mängimata, pigem vist siiski mitte. Sest et saksofoni on leidnud vajalikuks nii mõnigi väga hea helilooja. Võib-olla ühe ühe esimesena tuleb meelde Ravelli boolero saksofonisoolo. Seda nagu ei kujutagi ette, et seal loosnega üldse saksofoni ei ole. Saksofon on väga ülemheliderikkas instrument. Ärgu nüüd flöödimängijad solvuge selle peale, aga, aga flöödiheli on ju vile. Füüsikud ütlevad selle peale isegi siinus, heli kus üldse puuduvad ülemhelid, aga saksofon on väga rikas ja laiatämbriga. Loomulikult kasutatakse sellepärast teda aga palju muusikas. Aga mis puutub nende traditsiooniliste pillide mängijate, see, kui siin legendi juurde tagasi tulla, et eks iga uus asi tekitab natuke hirmu, kui sa veel ei tea, mis loomaga tegemist. Jah, kuigi Pill iseenesest ei saa ju nii väga palju kahju teha või võib-olla just saab, et, et võib-olla omal ajal olnud just piisavalt konservatiivsed, et või, või siis läks muusika nii korda, et ka muusika pärast mindi barrikaadidele, minu arust see on nagu tänapäeval on natukene puudu, et öeldakse, et oh ega see ju midagi ei ole. Tegelikult see on õige, et muusika peab olema nii oluline, et selle nimel tuleb ka ikkagi tekitada vaidlusi ja kui vaja, siis leebemaid, kaklusi suured isiksused alati olnud. Aga kui me lähme saksofoni arengus edasi, siis esimestel aastakümnetel küll arendati saksofoni, seda klappi ja augusüsteemid, tekkis ka saksofoni nii-öelda Böömisüsteem, mis oli kasutusel ka klarneti flöödi, aga päris uue hingamise sai saksofon minu arust ikkagi siis, kui tekkis džässmuusika ja läbi selle on ta ikkagi levinud maailmas. Oi-oi kui palju. On läbi džässmuusika lihtsalt sai populaarsemaks, sest praegu me nimetame teda džässmuusika tol ajal või istuda tinglikult popmuusika või. No just, aga seal see täitsa uue hingamise natukene ka muutusse ehituselt džässmuusikasse ütleme, huulik oli tunduvalt avarama auguga ja heli läks nagu valjemaks, kasutati nagu laiemalt dünaamilist diapasooni ja nii nagu me teame nüüd juba, et esimene saksofon oli see bass-saksofon. Nii, ma väidan, et ka džässmuusikasse tuli saksofon läbi bass-saksofoni. Sest et hakati New Orleansi bändides, mis olid tihtipeale tänavabändid, mis liikusid ringi, hakati tuubad vahel asendama bass-saksofon igaühest küljest võib-olla sellepärast teda natukene lihtsam kanda, oluliselt kergem ta ju tuubast ei ole küll, aga ta on oma mängumaneer natuke siiski nõtkem ja meenutab võib-olla rohkem kontrabassi, mis siis ka oli siis see nii-öelda paigal seistes klubides kasutusel. Kontrabassi väga-väga keeruline tänaval kõndides mängida. Aga siis lisaks bass aksofonile esimene saksofon, mis nagu sai džässis täieliku eluõiguse, oli Brant saksofon hoopiski. Sydney besee oli üks niisugune kreoolist muusikas mängislik lahend kui sopransaksofoni. Kes teab, miks ta just sopransaksofoni võttis. Tolle ansamblis oli kõige tähtsam hoopiski nagu trompet. Ja siis klarneti tromboon olid seal natukene kõrval, aga ju siis sopransaksofoni hääl oli oma tugevuselt ja agressiivselt rohkem trompetilähedane ja ta sai nagu rohkem eluõigust. Sydney pest, see oli ju tegelikult ka klarnetimängija, ühesõnaga siis oli vaja lihtsalt teist tämbrit ja asja huvitavamaks teha. Tõe huvides muidugi peab ütlema, et saksofoni olid ju peale soprani ja bariton olid need vahepealsed ka ju kõik juba olemas. Adolf Vaccigi eluajal ta ju valmistas neid kuni sopraninoni välja oma töökojas. Jah, ja ja ta õpetas ka Pariisi konservatooriumis. 1858. aastal läks ta saksofoni õppejõuks Pariisi konservatooriumi. Sealt alates on ka haridust antud sellele pillile. Aga kui me juba nagu džässi juurde jõudsime oleks paslik kuulata üksiidibežee Esituses pala, mis võiks olla näiteks mustratrambel Huvitaval kombel on juhtunud nii, et peale tähis varase džässi ehk siis pärast New Orleansi ja varase svingi ajastut On suurel määral džässmuusika areng käinud läbi saksofon ja läbi saksofonimängijate ei ole mitte ainult sellepärast, et mulle meeldib nii mõelda. Aga ometi see nii on. Näiteks Lester Jang ja Coleman Hawkins, kes päriselt tõid nüüd kõige tähtsama ehk siis tenorsaksofoni. Ära nüüd päris kõigile liikvele trompetimängijaid äkki solvuvad. Ei, ei, ärge solvuge, aga jätate maavärinat, nemad tõid svingi muusikasse, sest saksofoni, Modowni heliga ja siis järgmine oluline periood oli. Charlie Parker võttis altsaksofoni ja hakkas sellega mängima niisugust muusikat, mida keegi polnud kuulnudki, kuigi see käis ikkagi selle suurnimetaja džäss alla, aga sellegipoolest tegemist revolutsioonilise mängijaga ja siis tulevad veel riburada pidi, eks ole, Sonny Rollins John kol trein ja jõuame välja ornet kolmann, keda ka saate lõpu poole natukene kuulame, et selle pilliga on ikkagi läbi aegade igasugu vigureid tehtud. Kuuldavasti Charlie Parker mängis ka lühikest aega niisuguse pilliga nagu plastiksaksofon. Oskad sa öelda, mis, mis põhjusel plastik saksofoni üldse toodeti ja kelle jaoks? Kas selle kohta on kahte arvamust, olen kuulnud, et, et miks just Charlie Parker mängis sellega. Esimene jutt oli see, et kuna ta on majanduslik olukord oli halb ja ei olnud nagu nii-öelda päris pilli võtta siis ta võttis selle plastiksaksofoni ja mängis sellega. Teine arvamus, mis olen kuulnud, on see, et see oli moderne ja edeva inimesena tahtis proovida kõige uuemat, kõige paremat, mida sel ajal tehtud oli. Aga kas see huvitav ehitati siis, kui Charlie pahk võttis selle, siis see pidi olema juba ju valmis ehitanud, et mis põhjusel, kas taheti lihtsalt teha väga odavat pilli või taheti teha? Ilmselt vähemalt pilli uusi materjale katsetada ja seda ka tehti, see pill on tõepoolest sellisest valgest pooleldi läbikumav vast plastik, kust pressitud kokku kahest poolest kokku käib. Suhteliselt robustne võiks öelda selle pilli kohta. Ma ei ole kindel, mis tema hind oli tol ajal ja kuidas ta teiste pillidega võrreldes maksis, aga jah, midagi väga erilist selle pilliehituses nüüd ei olnud. Võib-olla kuulame siia vahele muusikat, nüüd veel üks mees, kes on tuntuks saanud just nimelt baritonsaksofonialal Cherry malliga ja kuulame koos teiste saksofonist Ben Webster, kes mängib siis tenorsaksofoni ja mängivad nad koos paladželsi priid. Saksofone on tänapäeval ju väga palju ja, ja ta on ikkagi üks armastatumaid pille, mida inimesed noorest peast õppida tahavad. Ja neid saksofonitootjaid on ka ikka väga suurel hulgal tänapäeval sinagi, pillimeister, oskate ehk öelda, et mis sinu on need kriteeriumid näiteks, mille järgi peaks nagu valima ja mis firmale pillid on üldse need kõige õiged. Kui küsitakse, et milline on hea vill, siis alati ütlen, et hea on see, mis sulle meeldib ja millega sul kõik välja tuleb, millega sa ise rahul oled. Millega on sul hea olla, see ongi hea pill. Aga nagu sa ütlesid, et neid firmasid on palju ja tõepoolest neid on väga palju kleiti tänapäeval. Kas peaaegu iga muusikainstrumente tootev firma üritab ka saksofoni teha, no kõigil ei tule need muidugi välja. Tulevad välja saksofonikujulised esemed, aga on firmasid, kus need ka väga hästi välja saksalaadne toode on seal jajaja just nimelt just seal Aasia poole peal, kus kõiki asju väga palju toodetakselaadseid tooteid, samas ka väga head pildid tulevad samuti Aasia poole pealt ja jaapani riigist nendeks esimesena Janagi saava ja maha Jaapani firmad, kus pilli võtad poest riiulist ja võid kohe lambile minna. Paljude firmade toodetega on see, et peab ennem käima timmimas natuke. Üks peaaegu sama legendaarne saksa fondide seas. Kui viiulimängijate season Stradivariuse viiul on selve kuus, eriti siis džässimeeste hulgas on sõlmer Mart kuus väga väga hinnas. Mis selle fenomen on? Sattus lihtsalt hea käsi olema, pakuks mina, aga eks selleks ajaks oli juba 50.-te lõpus see mudel välja tuli Selveri firmal ja varased mudeli või eksemplaride kohta on selline legend käibele. Sõjaajast oli väga palju jäänud padrunikestasid järgi ja sellest sulatatud messingplekki kasutas selmeri teos saksofoni tootmiseks. Padruni või mürsu? Mürsuhülsid ja selline selline sõjaasjandusest järgi jäänud materjal ja väidetavalt kõliseb väga hästi, aga noh, see, aga see on ka legend, et ma ei oska rohkem lisada, et ka need hilisemad mark, uued on väga head. Need on nii-öelda käsitöö tooted, et nende nende plekk on käsitsi taotud või. Ei noh, saksofoni, ikkagi teatud teatud kohad taotakse käsitsi mitte need kogu vere, aga noh, Drogimis meetodil teda ju ikkagi seda keret valmistatakse, lükatakse pinged sisse sellele metallile. Jah, olen isegi proovinud mitmeid sõlmas Marcus pille ja oman ka ühte sellist ja peab ütlema, et mingisugune võlu Tal on mingi omadustel, on mitte küll kõikidel eksemplar, mida me proovinud oleme ka mingi niisugune iseloomulik joon, et nad, nad kõik on nagu natukene erinevad kõik nagu isiksused ja kõik kõlavad omamoodi hästi. Et kas see on lihtsalt niisugune elav kujutlusvõime või on see mingisugune tehniline nipp ka sealjuures, et ikkagi, et on kuidagi teaduslikult tõestatavad, miks seal maht kuus on nii hinnaline, kui ta tänapäeval on? Selleks ajaks oli juba kogemused pillivalmistamises saavutanud peaaegu täiuse, mis puutub saksofoni, jah, aga käsitööpillid olid kõik valmistatud saksofoni maailmas, sel ajal kuni eelmise sajandi 70.-te nii bändi ikkagi väga-väga käsitsi kokku. Et sellist mehhaniseerimist ei olnud selmeri tehase kohta muidugi käib teine legend, et seitsmekümnendatel tehti suhteliselt lähedal Reno tehas ehitati ja kuna see maksis töölistele paremat palka, siis tõmbas töölised enda poolele üle ja oskustega inimesed lihtsalt kadusid tehasest. Siis hakati ka mehhaniseerima või sellise kvantiteedi peale rohkem rõhku panema. Kaselmeri tehases. See on siis ka vastus küsimusele, et miks näiteks selle mark seitse, mis oli Markuue järeltulija, on tunduvalt vähem hinnas või seda peaaegu ei hinnatagi. Et ilmselt need head meistrid olid siis läinud renoot tegema. Või siis üritati uue mudeliga midagi moderniseerida, aga sellist nii-öelda Stradivaariust enam ei suudetud taastoota hiljem üritanud sõlmeri firma ka teha, referents 54 mudelit ja, ja muid selliseid päris sinna Markuue juurde ei ole ikkagi jõudnud, et mis selle fenomen on, ega päris täpselt vist keegi teagi. Ei tea, kas see fenoolfirma oli nende pilliseppade üle õnnelik või õnnetu sest Trinoobole. Seal öelda, et ega prantsuse autosid vist siin maanurgas väga ei hinda, et siiamaani seda sedasama prantslase, milli. Jah, aga üks mees, kes mängis mõnda aega sõlme, mark kuuega ja tõi muusikasse eriti džässmuusikasse väga palju uut, oli John koltrein ja kuulame tema kõige kuulsamat pala. Chajandus täps. Pani ehitusest ja firmadest oli juttu kuni mingisuguse ajani tehti ju alati nii häid pille kui võimalik ilmselt ka hinna, kvaliteedi suhte poolest, mis ajal hakati üldse tegema niinimetatud õpilaspill, et teeme halbu pille, mida saame odavalt maha müüa. Algaski eelmise sajandi 70.-test pihta hakkas suur mehhaniseerimine ja tootmishulga peale orienteerumine rohkem. Et see käib eriti Ameerikas valmistatud pillide kohta enne seitsmekümnendaid olid firma konn ja Vilma Püssar ja ka Ameerikas. Elmer olid väga head käsitöövillid, aga kahjuks sellest daatumist edasi. Jah, vot et ongi kõik juba peaaegu õpilaspillil, ainult. Aga mis teeb ühest pildist õpilaspilliga, kasutatakse halvemat metalli või, või miks nad vastu ei pea? Mina olen kohanud õpetaja teel niisuguseid pill esimesel korral käsitlenud seda tundub päris päris vahva, isegi tuleb mingi hääl välja. Aga juba mõne nädala pärast kiliseb ja koliseb igalt poolt. Hea, kui mõni klaperjaht. See on töö kvaliteet, see on, kui palju aega sa pühendad selle villi valmistamisele või mingi detaili viimistlemisel. See kõik võtab aega ja üldse pillimeistritöö, kui käsitööna võtta laua taga, see on väga töömahukas. Iga vidin tuleb eraldi näpu vahelt läbi lasta, pillitootmisel ei ole seda lihtsalt aega teha. Ja suure mehhaniseerimisega võib-olla siis seda suurt täpsust ei ei saavutata, et hea orientiir on jälle loomulikult hind poeletil, mis maksab üks odav õpilaspill ja mis maksab üks kallis profiibil loomulikult ka materjalid ja sest saksofoni valmistatakse mitte ainult messingist, vaid tänapäeval ka pronksisulamid, erinevad sulameid, hõbedasulamid, siis isegi kullasulamit kasutatakse, see kõik kajastub hinnas ja, ja kõik see, millega seal Billie kere kaetakse, kas hõbedatakse, kullatakse või siis lakitaks, on ka päris ilma igasuguse katteta ville ja, ja kõik need annavad tämbriliselt erineva tulemuse. Kas võib öelda ka nagu objektiivselt, mis kata see kõige parem on või on see puhtalt maitse asi ja ja selle asi, missugust muusikat tahta mängida? Nonii, kui öeldakse, et ilu on vaataja silmades, muusikute puhul on see kõrvades siis ja loomulikult näiteks hõbetatud pill annab särava kirka kõlisema tämbri, kuld annab soojema natuke, lakk annab veel tuhnima, oleneb, kui palju seda lakikihti kere peale kantud on. Kõik need katted on ka füüsilise käsitlemise juures olulised, et nagu kõik kulu pidama käega puudume. Et minu töö juures tuleb seda päris palju ette, et ka tuleb panna uut kihti peale, et pill kestaks. Ja kõik muud materjalid, mis pilli külge käivat saksofoni. Siim siin juba ütles, et on augud sees, kerel laugud tuleb sulgeda, nii-öelda sulgemiseks on klapid ja padjad, mis sinna alla käivad. Saksofonipadi kui selline ei ole selline nelinurkne tegelane, kuhu me oleme oma pea öösel, paneme vaid, ta on ümmargune ketas mis on pehmendatud Altvildiga peale, on nahk, ta sulgeb seal auku õhukindlalt. Ja neid padjavariante on ka väga palju erinevaid. Pealtnäha tundub arusaamatu, et kuidas nad saavad olla erinevad, kõik peavad olema ümarad ja pealtnäha ka, et kas on veel mingit. Erinevate naha kvaliteedid, erinev vildi tugevus, mis seal padja sees on oma olemuselt standardtihend või kaasmis, sulgeb augu, et toru pikeneks ja tuleks jämedam heli, madalam heli ja saksofoni, padja alla käib veel nii-öelda resonaator, mis on metallketas, mis oma olemuselt kompenseerib seda puuduvat osa pillikerest. Ja, ja see on siis ka erinevatest materjalidest pluss siis plastikust või metallist ja koosneda metalli üritatakse seal külgata kulla ja hõbedaga isegi see kõik kajastub ka hinnas. Kas see nüüd sellist efekti annab, nagu ta siin reklaam räägib? Aga võib-olla on muusikul ka oluline see teadmine, et mul kullatud resolaatoriga padjad pillil all, et et see võib-olla ei olegi nii väheoluline. Küll on kena, kui sellest kuulajaga aru saaks. Kuulame järgmist pala ja mõistetame, kas, kas mängijal on kullast padi pilli peal või hoopis voodis. Kuulame eesti helilooja Hillar Kareva teost eleegia altsaksofoni, leia klaverile esitajad seda kohta Ivo Lille ja Jorma Toots. Kõige väiksem jupp, mis saksofoni küljes on, sellest legostmis mängija kokku paneb. Huuliku peale pannakse geel või leht või lest või venepäraselt trost. Heal lapsel mitu nime. Tross ei ole üldse hea laps, sest et on igavene tüütus tegemist on siis siukse bambus lehekesega, mis on vastavalt suurem. Mida suurem on pill sopraniina saksofoni, kõige väiksem ja kontrabass-saksofoni kõige suurem keel ja seda on tehtud alati bambusest tehakse natukene märjaks suusapannakse huuliku peale. Uued tuuled puhkpillimuusikas on toonud ka uued materjalid, ehk tehakse plastikust keeli. Kuidas Hando kommenteerinud, et neid on see tõsiselt võetav asi ja kuidas Adolf suhteliselt uuenduse suhtuks. Plastikust keel ei ole tegelikult üldse uus asi, aga uuem asi on see, et nüüd on plastikkeelega väga head tulemused saavutatud. Et seda plastikkeelt on juba kindlasti paar-kolmkümmend aastat müüdud, proovitud on plastikkattega keeled olemas ja nii edasi ja nii edasi, aga mis Adolf saksi muutus, ma arvan, et suure leiutajana aplodeerib meile selliste uuenduste eest. Ehk siis kuulajale, kes võib-olla igapäevaselt puupuhkpilli ei mängi, selgituseks nii palju, et, et needsamad keeled, bambuskeeled, mis käivad huuliku peale, need on päris kallid ja kuna tegemist on puhtalt loodusliku materjaliga, siis nende kvaliteeti, et on äärmiselt ebaühtlane. Ja seetõttu on ka leiutatud need plastikkeeled, mis on iga päev sama, vist kuuldavasti kuude kaupa. Oh, sa paned selle keele huuliku peale ja ta käitub nagu eile, ta käitub nagu nädal tagasi. Te käite vahel nagu nagu kuu aega tagasi. Küll ei ole igavene, aga siiski on ta suur samm edasi, et kui sa leiad endale selle, selle õige, siis sa järgmine kord lähed poodi ja saad jälle selle õige. Ja siis need, kes endiselt bambuskeeltega mängivad, ma ei tea, mis neil viga on, et nad siis armastavat haarasutaja närve. Sest et peaaegu kunagi ei leia seda õiget, ometigi me teeme seda või väga, paljud, mina kaasa arvatud seal on kuidagi see võlu, et kui sa leiad sellest, seal on nagu loteriivõit natukene. Et kui sa leiad selle õige, mis siis eriti hästi heliseb, siis ta ilmselt kaalub üles. Plastik tõesti võib-olla ei kaalu ka, aga sihuke tunne on, et seal vohh seal kuidagi mingisugune, ma ei tea, mis see on, võib-olla see on see konservatiivsus, mida ma siin saate alguses helistasin. Ei tea, see tunne võib-olla see tunne ongi see, mis, mis kaalub üles, aga mingisugune erinevus neil ikkagi on. Et päris sama ta ei ole. Aga harjumise asi nagu, nagu kõigi uute asjadega on on inimesed, kes võib-olla ei ole proovinud seda ise ja ja siis on väga vastu ja siis on lihtne vastu olla. Jah, jah, kui ei tea. Mina olen proovinud ja töötab juba hästi. Ikkagi ta selle usku usku minna lõpuni välja. Tean kolleege, kes on selle usku läinud ja ma olen isegi proovinud seda ja, ja aeg-ajalt kasutan. Et siis plastikust on tehtud nii pilli kui ka tänapäeval neid keeli. Nagu me sellest keelest edasi läheme, siis järgmine, mis on väga mitmest materjalist tehtud, on huulik, saksofoni, mis seal oma olulisuselt kohe järgmine. Milles teda siis tehakse? Plastikust, kindlasti plastikust Sist tall, metallist, siis tehakse klaasist või kristallist, siis tehakse puust ja, ja kõik annavad erineva tulemuse. Tämbriliselt. Kindlasti, aga teine džässimees, kes on plastiksaksofoni proovinud ja kes peale kõige muu. On ka kõike muud proovinud ja kes kompas neid piire, vähemalt muusikat, nii palju, kui sai oli altsaksofonist ahnet kolmann kes püüdis muuda kõike nii palju, et on isegi keset õnnist kahekümnendat sajandit pani enda plaadi nimeks Chainzostessengheri, ehk siis sajandivahetus. Kuulame, kuidas tema seda ette nägi. Jõuda jutuga tagasi sinna, kus me alustasime, ehk siis saksofoni, leiutaja Adolf saksi juurde, siis kanna veel puudutama tema elukäiku tagantpoolt, siis tuleme see koht tagasi, et sündis ta 1008 14, aga suri 1894. Väga edukad. Ta ärid vist ei olnud, aga tänu järglastele. Siiski sai tema pärandus väärika järjega. Mul on ajaloos on, et on kolm korda pankrotti, kas siis peaaegu läbi teinud. Aga suured toetajad ja sõbrad ka? Imperaator Napoleon, kolmas on olnud tema toetaja, nende abiga ta on sellest tulest ja veest läbi tulnud, kuigi jah, väga edukalt oma äridega ei lõpetanud. Aga Adolf fil oli üks poeg, kes läks edasi saksofoni juurde. Poja nimi oli Adolf Eduard ja kaasati suisa prantsuse firma selmer juurde. Todasama Selma, kelle Pille me siin mõnda aega tagasi kõvasti unistasime järelikult siis pööras siiski vähemalt ajalugu lõpuks ikkagi Adolfi poole oma päikselise poole, et tihtipeale ju prohvetid ei ole kuulsad omal maal omal ajal, et ju siis ta läbi oma järglaste ja eriti läbi tänulikke saksofonimängijate elab ikkagi tänapäevani edasi. Et, et me võime küll öelda, et oli väärt mees ja tegi väärt leiutise kindel see. Jätame saadet lõpetama Tõnu Kõrvitsa teose neis aedades altsaksofoni ja keelpillidele taas Virgo Veldi esituses. Jutusaksofoni teemadel ajasid pillimeister ja pillimees Hando põlluste ja saksofonist Siim Aimla. Aitäh kuulamast. Ja kuulati ikka saksofonimuusikat.