Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 25. oktoobril avati Tallinna kunstihoones näitus, võimatu minna, kindlasti minna. Mis ühendab Kunstnike, Mihkel Maripuu, Kristi kongi, Mart Waynre, annasko Tenko, Mihkel Ilusa ja Katrin Koskarumaale või ütleme selliseid instratiivsed, ma kahtlustan, et kalt kunstnikud, kes majandusstuudiosse kutsuda, ütlevad mulle kohe, et maalidega tegemist tinglikult neid huvitab, see, kuidas kuidas nende tõid, peaks üldse nimetama. Aga, ja selle jaoks mõned siia stuudiosse olengi palunud ja ma siit niimoodi oma positsiooni selgituseks kunstnikele rääkisin, et mulle tundub, et meie kunstiväljal on selline ühelt poolt natuke kummaline situatsioon, et kui eelmist kunstiteed lugeda või värsket kunsti lugeda siis seal on selline eesti skulptuuri erivälja annab meile kunsti vaja, räägitakse hästi palju sellisest uuest skulptorite põlvkonnast. Näed, kuidas meil on terve põlvkond ja see on selline just selline kriitikute ja kunstnike poolt kokku pandud põlvkond kirjeldatud põlvkond. Samas, kui ma vaatan meie maalikunsti siin, ma näen samamoodi tervet sellist uut põlvkonda kunstnikke ka selle näituse kontekstis, aga mitte ainult sellele näituse kontekstis, et mulle tundub, et maalikunst on tere sellise renessansi järsku levinud või, või toimub selline buum aga märksa kuidagi mitmekülgsem ja mis mind nagu huvitav ongi see, et kas skulptuuris lihtsalt unustame selle mitmekülgsuse ära. Või ongi maalikunst natuke mitmekülgsem. Ja sellele küsimusele vastuse otsimist alustaksingi teie näitusest võimatu minna kindlasti minna, ma olen siin stuudios Mihkel Ilus, kes on näituse kuraator ja üks kunstnikest. Mul on siin Hannaškotšenko ja mul on siin Mart Waynre Martma kuritarvitaks situatsioon ei anna kuraatorile kõigepealt sõna, annaks hoopis sulle kõigepealt sõna. Et kuidas näitus nii-öelda sinu peas sündis või kuidas sa sellele näitusele sattusid? Istusin Vabaduse väljakul ja ma nägin juhtumisi Mihkel ilusat kes rääkis mulle oma nagu plaanist koondada nagu kokku ühise nimetaja alla nagu hetk seal olulisi nagu tegusid tegevad noorema põlvkonna või noh, ühe põlvkonna maalikunstnikud, et see nagu lähtepunkt oli sellest, et. Ma sain aru, et ta on nagu plaan defineerida seda nagu praegust aega, et millised muutused maalikunstis toimuvad praegusel kümnendil sellest me hakkasime nagu pihta, aga noh, töö sealt punktist jätkus üsnagi nagu individuaalselt, et me kõik hakkasime nagu oma tööd planeerima ja siis me saime regulaarselt kokku kuskil korra kuus, et kus me siis üksteisel nagu mõjutada lasksime teineteist ja niimoodi need tööd kuskil pooleteise aasta jooksul sündisid. Anna, kuidas sa iseloomustaksid seda maali olukorda, millele Mart just viitas? Ta on kui sellisest üldisest maaelu-olukorrast maa suht raske rääkides on nagu väga lai teema ja seal hästi palju tagamaid isegi seal on nagu suundi ja nii edasi. Aga antud olukorras, et just, et me saime regulaarselt kokku ja me arutasime neid asju, et igaüks rääkis zootehasest ja kõik nagu kuulasid hoolikalt andsid kommentaare. Et see omaette nagu tekita sellist olukorda, mis kust kujuneski mingi maal isand või maalib vaima muide vastu ja nii nii oluline see dialoog, vaata kui palju Eestis on Eestisse maali üle arutelu on suht tagasihoidlik ja see, et meil oli selline šansid, saime rääkida, see oli hästi-hästi oluline. Et no et ühelt poolt, kui ma vaatan neid töid ja mulle tundub, et need maalid nagu nõuaksid meie poolt, et me saaksime ennast kuidagi defineerida, jääb saneelisest, nii laiemas maali kontekstis kui meie enda loomingus. Siis see, et me olime koos, andis hästi, palju juurde, saaks teha. Mihkel. Sina, kui kunstnike kokku viia, et mis sul see ambitsioon oli mu autoreid näitusele valides? Peamiselt mitmekesises, ma arvan just rääkida ühisest teemast erinevate nurkade alt. Et kuna ja kõigi ühine taust on maal, aga lähenemised on väga erinevad, et lihtsalt neid lähenemisi kõrvutades mulle tundus, et võikski tulla. Väga huvitav. Ta oli mitmekesine komplekt kokku. Ja kuidas need autorid kokku said, tegelikult et see on algusest peale mõeldud koos näituse teise kuraatori Elingardiga, et me algusest peale mõtlesime seda koos. Aga näituse alguspunktiks oli tegelikult midagi veel lihtsamat, et sellised et miks kõike pealt näitama, 20 aastat hiljem näitame kohe praegu, kui see värske. Et kindlasti on oluline siis mainida seda, et kõik teosed, mis on praegu seal näitusel, on sündinud just selle näituse jaoks. Et varasemaid töid, et tegelikult, et kui me mõtlesime heliniga autorite peale, siis me väga lootsime, tulevadki uued teosed kõigilt ja õnneks tulidki. Aga mida see meile tähendus oli, see tegelikult lõpuni ei olnud me täiesti teadlikud, mis sinna näitusele tuleb, et näiteks koskaru tõid. Me nägime alles installeerimist nädalale, kui algul oli pikalt plaan, et sinna tuleb üks komplekt, siis tegelikult tuli veel uuem komplekt, mis on näituse jaoks ainult hea uudis. Aga justkui tahta natukenegi mõista või hallata seda tervikut, siis põhine tervenisti usul ja usaldusel, et just kunstnikud omavahel ja kunstnik kui selline on võimeline ühte tugevat tervikut looma, et et mõnevõrra kuraatorina me olime väga tagaplaanil, et. Aga sõna võrra need need paralleelid, et muide lingid, riimid, mis nende tööde vahel tekkisid, need olid nii Riho pakutavad, kuna ei olnud sellist väljaspoolt teemad või väljaspoolt sõnastust, siis et mõneski nii hästi, et kui näitaski seda mingit teemade, mingid probleemid on ühised. Anneli porri ka ennem kunstihoones näitusele olles näitusest rääkides, siis Hanneli kurtis mulle mulle sedasama, mis, mis ka mind Ennast ta vaevalt et meil mõlemal mingis mõttes puudub selline hea keel maalist rääkimis, eks ole. Et mulle noh, nii ta näitustel käijana ja kunstist kirjutanud ja noh, siis mulle tundub, et justkui mujal maaliga jänni, seal võivad olla mingid isiklikud probleemid, mul on selgeks tehtud, kuidas ma vist midagi ei tea, et ma oleksin vabalt trauma, millest oleks vaja üle saada. Aga, aga ma sellest kontekstis üritaski ka täiesti käest ikkagi välja meelitada. Mõned sellised märksõnad lähenemisviisid teie töödele, üritades mingitki ühist nimetajat leida või noh, mis seda näitust koos hoiab ja kusjuures oli minu jaoks nagu üllatavalt terviklik, sest olles näinud, tõid pigem individuaalsust täna aga ka teiste maalikunstnike töid, umbes nagu omandist üle vaadata, et huvitav, mis meie maali välja öelda toimub. Ja kui me nüüd räägime nagu näitusest, mis justkui koondab maalikunstnik ja siis ma mõtlesin ka, et et see saab olema kakofoonia või palju mitmekesisem. Näitlejale üllatavalt terviklik ja üks asi, mis terviklikkus ühendab, ongi selline installatiivsete. Et tööd ei ole ütleme, Maali, kui sellise lõuendi alusraamiga piiratud objektikesksed vaid lähevad sealt päris kaugele edasi. Et tahtsin üks selline lähtepunkt, mida, mida nagu näeks läbi mille ma suudaksin näitust kirjeldama hakata, aga, aga mis võiks olla see järgmine? Mis on see, mis sind ainimiiris seda tegema või, või mis, mis sind lükkas tegema, mis sinu jaoks sinu töös peaksin, kirjeldaksid seda paari sõnaga kirjeldaks tselluloos, mis sealjuures on oluline. Tegin kaks tööd, Väike-Maarja suur maal, suur maal on väiksem, oli koopia, et noh esimesena tegin selle väikse, millega ma proovisin ennast nagu inimlikku eksperimenti kaasa haarata, et ma katsusin teha sellist hästi väljenduslikkust, spontaanset, maali, milles ma ise tunnen ennast kõige ebamugavamalt, et noh, täpselt samamoodi nagu sa rääkisid, et sul puudub nagu see keel maalikunstist rääkimiseks. Ma tundsin nagu selles olukorras nagu täpselt samamoodi, et ma olin nagu kindla jalgealuseta, aga ma nagu tundsin, et kui inimlikult on see oluline nagu külg, mida nagu ma tahaksin ka endas arendada, siis ma lihtsalt nagu tegin sellise maalikunsti kui vahendiga taolise inimliku eksperimendina. Ja nagu teise astmena, noh, ma katsusin võimalikult teise äärmusesse minna siis seda vahetut, hästi lähedast ja individuaalne analoogset tulemust, mis, mis on niisugune nagu abstraktne värvidega, ütleme, plätserdas nagu võimalikult objektiivselt ja distantsilt vaadata ja siis niimoodi taas kokku panna võimalikult nagu objektiivsete printsiipide alusel, et ma nagu tahtsin nende kahe äärmusega tegeleda. Et minu nagu töökese nagu see, et aga noh, selle installatiivsuse poolest maraton sul õigused minu nagu hinnangul on see nagu hästi hea viis, kuidas vaatajat oma töö nagu sisse tuua, et ta on nagu otseses füüsilises suhtes selle asjaga, et noh, kui klassikaline maal, eks ole, kahemõõtmeline alusraamil pilt on justkui nagu aken kuskile, nagu kujutle, et avas maailmas siis füüsiline objekt ruumis, nagu loob sellise vahetuma mõõtme, vaatajaga aednasse. Ruumiline lahendus, mis seal minu töö puhul on, on nagu ka eelkõige nagu mõeldes vaatajale, et kuidas ma saan nagu teda selles samas kogemus nagu sisse tuua. Anna sa paned oma vaatajad võrdlemisi paigale või mis sinu maale kannab või kus, kus see motiiv tuleb kuidas? Et kui Marta ütles, et üritas teha võimalikult väljendusrikka maali, teadmata täpselt, kuidas seda maalikegi väljendama panna, et kuidas sama motiivi leiad? Noh, et ma olen kauaaegne seda näitust maalinud ja mingil määral ma otsin enda uue sissekäigu, et ma saaks jälle vaene. Ja siis ma võtsin endale enda jaoks niuksed baasküsimused, et Ühelt poolt valgus ja vari ehk see nagu kuuled, primaarsed asjad silm näeb. Ja teiselt poolt sihuke esmane nägemiskogemus, kui, kui needki asi pole olemas, et sellise. Ta oli selline olukord, kui see visuaalne informatsioon on täiesti miinimumtasandil. Ja siis ma leidsin sellise soengu. Avastasin neid nähtusi või teooriaid, mis neid kogemusi kirjeldada, siis ma leidsin selle prisoner's silmateooriaid mis justkui kirjeldab seda kogemust, milles riime näeb, kes kaua aega selles pimeduses ja informatsiooni vähesuses läheb. Et nad näevadki selliseid objekte, mis, mis on. Ühelt poolt abstraktsed, teiselt poolt mida meenutavad reaalsest mingil määral neid asju, mida me näeme. Et kui ma neid asju lugesin, aastased lumefotod, lumemaastikufotod, kes negatiivis meenutavad neid äsja ja kontseptuaalsed, need lähevad kokkukojana, lumi on ka selline mööduv asi mille vormid nagu olemas eksisteeribki nagu enda jaoks nagu see põhiline silma, et see, mis inimene näeb, ta näeb, selle pildi allikas paikneb silmaende sees. Et mitte see selle eest, et silma siseneb mingi valguse, siis pilt Teised valikud oli tehtud selle asja. Viskan küsib, et põiku voodikontsu viie põik vastab ta kontsubienaad. Et siis nagu, et nad Maidgesid. Lumepildid pidid olema maalitud alumiiniumplaatide peale. Et see distants on 75 sentimeetrit umbes sense tantsimine nimetatakse isiklikuks distantsiks. Kust on imesaab kõige paremini tajuda neid kolme mõistmelisust ja detaile. Ja noh, et, et on nagu optimaalne ja selleks, et neid pilte vaadete mihkel Kas ma taban kolleegide kirjelduses täiesti ära ja ka sinu töö peale mõeldes, kas ma kas ma tabanest ära, et üks asi, mis teid koos hoiab, on olenemata sellest, et tööd lähevad ruumilisse mõõtmesse interaktiivsed, et nad murravad südameid, klassikaliselt Maali formaadiks peetakse. Aga samas nende keskmes on ikkagi see küsimus visuaali järele või, või siin teiega ennem rääkisime praegu teid kuulata siis meil sealmaal kui küsimustega kogu see näitab iseenesest ja seab ka maali kui, kui mingisuguse küsimuse ülesse noh, et maal on kõigi nende lähenemiste keskmiselt, kas ma, kas ma olen õigel teel mihkel? Ja ma arvan, et sa oled absoluutselt õigel teel, et võib-olla see, mis praegu mardi ja anna jutust just kõlama jäi, on ka just see nagu publikule selle vaatamiskogemuse pakkumine või et et meie teosed kindlasti on seotud ruumiga, on seotud vaatajaga, et see on laiem kolmnurk, et ei ole ainult selline kahepoolne suhe teose autori vahel, vaid et see on, ma arvan, et noh, siis pigem neljapoolne suhe juba kindlasti, et lisanduvad veel siis ruumi vaataja. Aga mulle tundub, et see, mis meie puhul on ühine ja just ühine lähtekoht praegu ongi see, et maali võib vaadata ka laiemalt kui ainult sellist väga traditsioonilist objekti, et see objektsus ei ole kuhugi kadunud, et vastupidi, me oleme seda laiendanud installatiivsuse suunas. Aga maal, kui noh, et mida tähendab sõnamaal, et mis teile pähe tuleb sellega? Ma arvan, et meile tuleb pähe lisaks objektile ka kogemus. Et kindlasti me saame vaadata aga maali kui kogemust, et või tähendab kogemust tajuda kui maali. Et kui me näiteks mõtleme Mihkel Maripuu, Katrin Koskaru installatsioonide peale mis on suhteliselt tervikruumi hõlmavad, et noh, näiteks kui mihklitööd natuke lahti kirjeldada, et siis ta ei ole seda seekord käega maalinud, kuigi ta on äärmiselt kõrgelt võimekas seda tegema. Et oma isiklikel põhjustel seoses postinterneti uurimisega ja kõik need kompositsioonid arvutis ja lasi pärast printida installatsiooniks, aga kui me nüüd vaatame seda kolmemõõtmelist installatsiooni siis kindlasti see kogemus, mis me sellest saame, maaliline, et sinna võib-olla võiks ka võrdusmärgi vahele panna, et see järelikult see ongi siis maal Maali piiride nihutamine on meie jaoks kindlasti nii füüsiline kui ka psühholoogiline, kui ka see ei ole definitsiooni küsimus, et see on pigem kogemuse küsimus. Ma ka mõtlesin, et no mis need teised söandivaid või mis need paralleelid, mis on, sest ma sõidan kui endale kaks asja nagu esile? Esiteks mulle tundub, et ühtegi meie töödest ei tegele sellise otsese kunstniku eneseväljendusega. Et alati on kunstnik, leiab mingit või on aastaid mingit probleemi, teeme, mis justkui asub nagu selle kunstniku ja tema teose vahel. Ja see on hästi nagu minu meelest, et see maal ei lahenda seda probleemi ja illustreerisid vaid ta läheb nagu selle probleemi või ka see, et kust see arusaamine maalist ja maali reaalne teostus käivad nagu koos. Et see on üks asi ja teine asi mulle tundub, et keegi tema puhul on kõik tegelevad sellise nagu miinimumi otsinguga, et kas minimaalselt nagu vahendinud neid maalid luua. Ja teiselt poolt, et need teemad mardil on siuke suht hermeetiline olukord, et maal ja teise maalitanud maalikesed uuesti Kristil on maal tema ateljeest mis on ka sinu käeulatuses asuv asi ühelt poolt nii on siis need primaarsed nägemus, kogemused, mihklil on lõuendi raamegi kuidagi lahti võtmine. Tundub, et on, ongi selline ühelt pool hirmeedia nagu sellisel moel, sealt on kohe palju rohkem palju laiemaid küsimusi, et see on nagu võluri muide, kübar, kust sa saad kirglikku väljavõtteid või vabanemine. Ja just selle koha pealt võiks veel mõelda, et maal, meie jaoks eriti algul tuli Mardidest välja, aga just et maal kui meetod või tööriist siis hoopis millegi palju laiema või universaalsem või üldinimlik uurimiseks, et küsimus ei ole selle meetodi enda nii öelda reformimisel kaasajastamises. Meie jaoks lihtsalt töövahend küsimaks ja vastamaks küsimustele, mis meile endale hetkel on aktuaalsed ja just sedakaudu, ma arvan, et me ei saa küll täiel määral, aga nii palju kui jaksame, siis esindadagi neid noorema generatsiooni maaliküsimusi, et ma elan, kogemus maal, meetod. Üritades teie kommentaaridest enda jaoks leida seda moraali ja seda kokku võtta, siis mulle tundub, et kui minu probleem taandub natuke sellele, mida Mihkel ise nimetades maalikogemuseks räägime näiteks sellisest kontseptuaalselt minimalistlikkus näitusest, siis me räägime ja selle raames inspiratsioonist siis me räägime ruumi kogemusest ja kõik tundub väga loogiline aga enesekriitiliselt enesesse kaedes. Ma kahtlustan, et see, mis ei tundu nii loogiline ja enesestmõistetav võikski mahtuda selle mõiste taha või sissemaali kogemus. Aitäh Kunstiministeeriumi stuudios olid Mart Paynre annasko Tenko, Mihkel Ilus. Maalikunstnike näitus, võimatu minna kindlasti minna. Tallinna kunstihoones on avatud veel 30. novembrini. Kunstiministeerium soovitab kõigil kindlasti minna. Aga lisaks kunstihoone näitusele soovitab Kunstiministeerium minna hobusepea galeriisse, kus on 10. novembrini avatud Aliina oravanäitus. Yang mis ütleme, näitab natuke teistsugust palet eesti noorema maalikunstitendentsides. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium kuulmiseni.