Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab nüüd reetmade Lastetuba Jakse. Astusin lihtsate asjade juurde toetusinud lihtsale heale siis kui umbset mõtete paine Dinana vajus mu peale. See inimene, kelle lastetoas me täna head kuulajad oleme, on seda öelnud, on seda kirjutanud Debora Vaarandi. Me astume teiega koos teie lapsepõlveuksest praegu sisse. Te olete sündinud Võrus, aga Võru tüdruk, et mitte võrgu armul, niisugune küll, et ma tean ja mul on olnud ka lapsena pilte, fotosid, need on küll kaduma läinud, kus ma ta Võru elu olen näinud, aga ma olin saanud ilmselt kaks aastat täis. Tähendab see pidi olema siis 18 aasta sügis. Sünnipäev on mul oktoobris, nii et, et hiljem oli pisut see aeg, kus Ta võttis oma haiged lapsed kaasa ja tuli sõja jalust nii-öelda ära jällegi oma isa ja ema juurde Saaremaale. Noh, mismoodi see tulemine oli, see oli kindlasti väga raske, ma olen seda ema käest vahest ka uurinud ja ja isa pidi jääma, ta oli väike ametnik Võrus emaga, kes oli, sel ajal möllasid need tüüfusse Disenteerijat ema oli haige ja tema jäi sinna maha ja mismoodi need valitsused seal olid, ma kunagi võtsin kätte ja Pütsi samal niiviisi kirjutada üles neid aastaid täpselt, et kes siis olid punased või sakslased võisid ükskõik, kes seal olid. Ja nüüd olen, ma peab jälle ära unustanud, aga põrust kindlasti üsna pikk tee oli sinna sinna Saaremaale jõuda. Postihobustega nagu sel ajal. Sest noh, üldse peaks rääkima, kui mina oma lapsepõlvest räägin, see on hirmus kauge aeg, et seda on raske isegi endalgi hakkab nagu imelik, kui ma mõtlen seda, olen tsaariajal sündinud 1916, see oli veel täielik tsaariaeg. Ja pärast oli kõiksugu muid asju, jõudsime Saaremaal ja sealt oli parajasti Saksa okupatsioon läbi käinud, mis on noh, niisugune ka vähem tuntud ajaloos või väga paljud, kui tänapäeva inimesed muidugi seda üldse ei tea, et see terve aasta oli Saaremaal Saksa okupatsioon esimese maailmasõja ajal ja see oli muidugi kõik väga-väga ränk sellel väikesel maal, nii et kui ma peaksin seda natuke seda ajaloolist asjade olustikulist külge hakkama kirjeldama, siis see võtaks ysna palju räppi, oleks üsna sünge jutt ka sinna mema pusime. Ja minu esimesed mälestused on sealt seal põide maa, mis Saaremaal üks kõige viljarikkam ja ütleme niisugune kõige progressiivsem ala. Teised alad olid veel rohkem maha jäänud kui see põim, tema, kus olid siiski enam-vähem viljakamad põllud ja ja nii, et see oli natukene nagu nagu kergem seal, aga kõik see olukord oli ikkagi küllaltki raske, alati on mul nende lapsepõlvejuttude puhul on see see olnud südamele, et et tänapäeva inimesed tavaliselt ei oska seda kujutleda, et mingisugust infot ju ei olnud. Seda seda, et ei olnud paati vette kanohhid jutukski aga ka muidugi õieti nagu nagu ei olnud ju ka ajalehtede kaudu ja, ja eriti, kui olid sõjaolukorrad, siis liikumine, kõik oli kole takistatud ja, ja ega sealt väikeselt maalt suurele maale iga üksi ei olnudki pääsenud, ma sel ajalgi teadsin ja hiljemgi väga palju naisi, kes ei olnud iialgi käinud mandril ja see oli üsna harilik asi. Nii et kõik see infopuudus ja, ja üsna suur viletsus ja kõik niisugused asjad, ütleme, olid lapsepõlves ega mina sellest ju midagi teadnud lapsi teha, seda kunagi harilikult, mis teda ümbritseb, siis tal ei ole ju võrdlusmaterjali, tema jaoks on see üks ja ainus maailm. Te olite kaheaastane, kui te siis läksite Saaremaale? No liiga väike tüdruk selleks, et ise tõesti seda minemist mäletada. Aga mis üldse kõige esimene mälestus on olnud iseendast kõik esimene mälestus on minu meelest läbi niisuguste väga ähmastia pisikeste ruutude ele, päike hakkab paistma, õues on kuidagi ilus niisugune ilmet uksest käiakse, tuleb väga soe õhk ja seal on siis lumi sulab ja ja varblased on seal loikudes ja mingi niisugune niisugune imeline päev, kus näppi talv on möödas, ma usun, et see võis ollagi see see talv, kus ma olin esimest aastat, aga võib-olla oli see järgmine. Miskipärast ma arvan, et ikkagi esimene, sest minul on olnud küll väga noor nisukene, ergas mälu lapsepõlves, sest ma ei suuda neid kõiki järjestada niiviisi. Aga ma mäletan väga palju mul on silmamälu ja silmade ees on mul igasuguseid asju, nii et sellest võiks lõputult rääkida. Ma olin ilmselt haige olnud, kui me tee peal olime, viskas leetrid, ongi nii, et et küllap ma olin siis pärast seda sõitu veel hulk aega haige ja see oli siis. Talv sai mööda ja äkki oli kõik niisugune särav päike ja, ja ilus kevadine. Ja, ja mäletan ma ennast muidugi ainult saarlasena, selle tõttu mulle seda võru asja ei võta, nii, nii enda peale, kuigi võrus on, olen seal käinud ka hiljem ja 60. juubeli oli mul seal niisugune pikem peatus ja ja võrukad on mulle ka kuidagi siiski üsna lähedased. Nähtavasti need kaks ääremaad sopis minu iseloomule. See oli siis vanaisa talu ema, isa talu, see oli ema isa ja nemad olid siis ka tegelikult nagu sisserännanud inimesed. Nad olid tulnud Hiiumaalt, minu ema on sündinud Hiiumaal. Ema ema oli kassarist, seal on mul need Elmide suguvõsa on seal veel praegu üsna mitmeid, on seal ja vanaisa oli Ella. Hiidlaste nimed on niisugused, et need eesnimed olid sagedasti nagu liignimedest, vanaisa oli olnud vähem niisugune, nagu laevamees võib. Tal oli igatahes olnud mingisugune ühe mastiga kaljas purjekas või niisukad millega ta siis vedas kraami kive näiteks just see oli üks niisugune asi, mida need merest korjati teed ranna ääres, Neid ümmargusi kive viidi Riia linn, sinna tehti neist tänavaid siukseid munakividest. Ema mäletab, et ta väikese tüdrukuna oli sellel päeval ja tema vanem vend ka. Et kolme kesi olid nad siis meeskond seal sellest on emal veel mälestisi see küla, kus vanaisa siis sai omale talu osta, see oli üks kõige niisugune kesksem küla, Saikla küla seal või temal ja küll väikesed olid need talud minu meelest selles suhteliselt vana Isalgi, kui ma nüüd mõtlesin, oli kolm põllutüki, olid, nad olid veel kuidagi Saaremaal, see oli kõik väga keeruline, seal olid need lapimaad kaua olnud ja ei olnud ühes tükis ja nii, et see on mingi suur talu kolm põllutüki ja kolm heinamaatüki siis karjamaa oli sel ajal veel ühine. Ainult viis peret selles külas oligi, aga loomakarjad olid väga suured, nii et mul on need esimesed mälestused, on ikka seotud niisuguste suurte lamba karjudega ja suurte hobuse karjadega. Et on niisugune lage maa, oli seal võõras inimene seal midagi ilusat, pigem ilmetu. Kas seal ei olnud selline tüüpiline Saaremaa maastik, kadakad ja kiviaiad ja seal oli Kadaka aedu ka muidugi, aga niisugune. Ta ei olnud päris mere ääres, vaid ikkagi üks, viis, viis versta oli Orissaares kaugemal sood ja rabad algasid silmapiiril, nii et ta oli niisugune lage maa tegelikult, mis seal tõuestavanis. Karjamaad olid muidugi kadakas ja ja oli seal siis niukesed, väikesed metsasalud, Saaremaa see kant on väga metsavaene, nii et see jätab ka oma mulje. Oli ainult üksikuid männikuid kuuskema, peagi mäletan lapsepõlvest niisugune salumetsad, sihukesed tammemetsad ja vot niisugused metsad ja selline paepealne loopealne, nagu te kirjeldate puisniidud. Need peaksid olema väga taimerohked. Ma kujutan ette, et need õitsesid kevadest kuni sügiseni välja erinevad taimed ja ma seda ükspäev hakkasin ise mõtlema, et ma olen, vaata, on praegu üks niisugune väljendusrohujuurte tasemel. Et mina olen kuidagi kasvanud niiviisi rohujuurte tasemel selles suhtes, et et laps on ju vastu maad ikkagi temal on see, see, see, mis päris maa peal kasvab, seesama rohi ja muru ja see on nagu märksa tähtsam. Eriti kui ta maal kasvab, see on tähtsam ja ta naudib seda või tunneb, see on tema maailm ja niisugused igasugused murud, mis seal olid liivateega ja ja muidugi ma olen nagu selles suhtes väga niisugune, kes on maad võtnud sedasama maapinda, nii väga elavalt tajunud, see on hiljemgi minu luules välja tulnud. Need puisniidud muidugi. Nad on kahjuks juba kadumas küll needsamad ilusad puisniidud pargi taolised. Sest tookord, no see oli nüüd mitte väikse lapsena, aga. Ma ütleksin, et me käisime ka hiljem, kui meil oli oma väiketalu emal ja isal, siis käisime heinamaal igal kevadel Spriisuksime kõik puhtaks, kõik lehtedest puhtaks, kõik lõikasime, iga siukesed võsud ära ja et saaks siis heinaaeg oleks natukenegi seda parem niita, siis seda heinamaad oli siis kole vähe ja üldse see on kummaline, et Saaremaal ja ja Muhumaal oli hirmus vähe maad, tähendab, inimesi oli kole palju. Seda ma siiamaani mäletan, et iga heinatutt oli niivõrd tähtis, maanteekraavidest lõigati teda ja igalt poolt, et praegu on nii, kui lähed maale, siis ka Saaremaal on mind see hämmastanud, igal pool vohab rinnuni rohi. Nagu ei ole tähtsust sellel Ena seal, kui ma hiljem muuseum ja siin siis saate, viitsid küll veel, igaüks niitis oma maa pealt seal Koguva külamehed, siis olid need puisniidud veel ilusad. Aga noh, see oli, see oli juba hilisemas eas, aga ma kardan, et neid peaaegu üldse enam ei ole. Siis ma saan aru niiviisi, nende niitmise jaoks maksab küll riik inimestele raha, et niitke ära, aga noh, kuivõrd see siis suudab, suudab kõike teha, milline vanaisa talu oli? Vanaisa oli niisugune, nad olid ka seal mitte nii hirmus ammu asunud ja ta ei olnud niisugune vana väärikas talu ja tegelikult sealkandis oli, oli ka näha, nisukesi mitte, sest ma tookord muidugi üldse aru ei saanud, et olid sinna asunud elama ka mitte ainult sinna Saikla külla väike, seal on ühed rahula külad, niisugused suured kuulsad külad, muhulased, muhulased olid tulnud ja ostnud need talud ära, nii et sellest sai Ikla külas oli ainult üks vana peremees veel, kelle talu oli vana igivana, teised olid kõik kolm tükki olid muhulasid ja üks oli Siidlejad. Ja aga vanaisa juures oli see, et vanaisa oli kukkunud oma oma põlve sirgeks ja tema ei saanud talutööd enam teha, sellepärast seda kaljas ära mõiski ja loobus sellest meresõidust. Nii et tema ei olnud otsekohe niisugune nagu talumees, vaid tema sekeldes kõiksugu asjadega, kastel selleks õiget andi oli, aga ostis kokku loomi ja viis Tallinnasse ja võid ja sigu ja, ja nii edasi, vot nii sihukese andeldamisega tegeles, peale selle oli ta veel usuvend ka. Nii et ega siis ei jää ka palju aega, nagu selle selle taluelu peale. Ja lapsi oli üheksa tükki ikkagi üheksa last, nii et et seal nad mõist olid juba siis suuremad, kui mina sinna maandusin oma vennaga, aga mõist olid nii väiksed, et ma peaaegu nendega koos nagu, kasvõi siin, nii et see suur pere on jäänud ka omamoodi, nagu ma ei tea, kas ma ei ütleks, et ideaaliks hakkavat mingisugune säärane igatsus? Mul on ilmselt olnud niisuguse suure pere järel kus on suur tuba ja palju inimesi, et niisugune soe õhkkond, ütleme nii, tegelikult me elasime väikeses majakeses, mis ei kuulunud küll vanaisa, oli sealsamas õueääris üks niisugune pisitillukene majakene, seal elas minu ema esialgu. Isa jäi Tallinnasse ja elasime siis kolmekesi seal. Igasuguseid muidugi hädasid oli üsna palju, aga nagu ma ütlesin, ikas kullatolm on kõige-kõigevägevam, mis katab kõik kinni, ütleme, rõuged olid siis möllasid, kui me sinna saabusime ja vist saime kohe Sistjaga seal vanaisa, nooremad lapsed põdesid, aga üks 20 aastane veel surigi nende hulgas ja ja siis ühenduse pidamine, emad sõitis siis ka, meil oli üks hobune, reede oli ta nimi, loomad olid nii tähtsad, nimed on ikka veel siiamaani mehelis selle Reedaga, siis sõitis ta ka Tallinna vahet ja võttis kakra raami peal ja ma ei tea, see oli ka natuke niiviisi siis teenis sellega või aga muidugi vatise üle väinade minek. See oli nii, kuidas õnne oli ja, ja juhtus iga sihukeses seiklusi, talgus eksis ära lumetormis, seal jõudis kuskil üksipäini kuskile sillä Reedavask sinna Muhumaale kuskile välja, neid lugusi tema rääkis, need olid kõik väga põnevad, muidugi. Siis vedas sellega puid kuskilt kaugelt metsast see karja laskma, millest ma olen ka luuletanud, seal olid suured metsad. Aga see oli juba siis Saaremaa Leisi kandis, see on siis niisugune põhja ja ja niisugune kauge kant, millest ma ainult kuulsin, et seal minu kandis metsi ei olnud nihukesi, suuri metsi. Ja ükskord jäi minu ema jäid sinna, kes laidu. Mereäär Ta, nii et ta ei saanud lihtsalt kaks nädalat koju, me olime siis oma vennaga seal minust kaks aastat vanem selles väikeses majakeses, mitte päris üksipäini, seal eesruumis magas magasiniks väikemann, see oli küla lambakarjane. Nii et päris üksi ei olnud ja üle tee oli siis või üle õue olid seal vanaisa, teised lapsed ja nii, et ega me ei olnud hooletud, et see on mul elavalt meelde jäänud, jõulude aeg oli, seal oli üks väike külakool niisugune baari klassiline külakool, kus olid minu tädid ka koolis käinud natuke ja mis ka, võib-olla minu ema alguses. Aga sinna jõulupuule oleks meid siis viidud, aga kuna ikka jälle noh, lapsed olid, oleks siis tulnud riide panna ja kõik see ei olnud nii korras ja aga siis, kui ema tagasi tuli, siis ta tegi selle kuusepuu. Ja see oli esimene niisugune, mis seal külasin, sel ajal ei olnud kuskile. Ei olnud seda kommet, et jõulude ajal oli kuusk ja küünlad ja värgid, nii et see oli üks niisugune erakordne, siis. Lastetuba. Kuidas vanaemaga siis suhted olid, kui vanaema on nii suur pere oli endal lapsi palju ja jäi talle siis veel aega natukene lastelastega tegeleda? Ei olnud aega meie jaoks küll muidugi kui oli, eks ta tegi lakkamatult süüa ja peret oli ju ja ja olid suvel, oli ka võib-olla seal alguses suvilossi, võisu last ka või, ja rehepeksu ja asjad ja kõik. Nii et olen, ma palju ei tegelenud, peale selle oli temaga usklik, tema oli niisugune vaikne inimene, vanaisa oli niisugune elav ja kihutas vahest põlve peal meid ka vanaisast on jäänud siis niisugune kenam pilt. Ma naq oli ainult hirmus tõsine ja kogu aeg õiendas oma asjadega, nii et eriti palju mul vanaemast mälestus tšikki pole daaliga. Ta oli mul tulekahjumärgiga ja ta ei olnud eriti nagu kena välimus ja ma alati imestan, et see niisugune paar üldse tekkis, kuna vanaisa oli ikka tõeliselt kena ilus mees. Aga tal siis olid niisugused väärt omadusi ja too oli mõistlik inimene ja nii, nii edasi, aga lasta kaua ja ma oleksin muidugi võinud temaga veel rohkem lähedaseks saada, aga noh, siis ta oli juba Saaremaal, mina siin Tallinnas ja ja ega vist ei oleks saanud siis peab ütlema, et see usklikus teinekord väga. Ta teeb säärase müüri. Ja vanemate vahel ka need lapsed tegelikult ükski usklikuks ei hakanud, aga minu mälestustes on just see usklikus ja need palvetunnid ja need, need asjad on nagu, nagu raske mälestus, mitte hea mälestus, fanaatiline, säärane viimsepäeva hirmutamised ja, ja need laulud kõik ja need ekstaasi minemised ja natuke säärane hüplemine seal ja niisugune lapsele on, oli äkki kuidagi see igapäevane elu oli nagu niisugune meeldiv ja mõistlik, aga siis tuli see pühapäev, siis oli nii, kõik olid teist voodi, kõik oli nii võõra asja imelik. No ilm ja need jututoonid, laps, mingisugune, ma arvan, et kõik lapsed ja võib-olla mul olid eriti väga teravalt ja avali kõik need, et tema tabab tapatooni toonia ilmet, ta ei pruugi milleski peaaegu nagu aru saada, vaata nendes asjades on ta erakordselt, ma arvan, kõik lapsed väga tähelepanelikult, kui nad selle ära unustavad ja võõras toon, imelik, võõras. Et see, see võib väga häirida, aga ikka on, see lapsel on ilmselt see turvatunne on hirmus tähtis ikkagi maailmas. Ma olen mõelnud, et see, et ta nüüd niisuguse kisaga ilma tuleb, et see on ikka kõige rohkem selle hirmu pärast, et et teda kuskilt välja tõugatakse ja ja, ja on võib-olla üks kõige tähtsamaid asju tähtsam kui need kõik, need isegi jeenid ja, ja muud muud asjad, on see turvatunne. Ja no minu seal taluühiskonnas muidugi ei olnud seal mingit säärast lastetuba või, või, või ma ei tea, mis asja, see oli ikka üsna metsik kasvamine sel ajal, kahekümnendad aastad, noh, see on nii kauge aeg, et seda on raske kujutleda, aga ma olin väga lahtiste silmadega ja kõrvadega jama võt. Loodus on mulle olnud ikka maast madalast üks niisugune suur häll, milles ma kuidagi nagu tunnen ennast alati kole hästi, kui ma olen olen metsas või, või kadarikkus või lihtsalt väljas. Päeval igatahes mingi niisugune niisugune loodus, see tunne on minu jaoks ääretult oluline. Ja selles suhtes seda võrdlen ainult kaks asja, see on üks on loodus ja teine on sissekirjandusse kaks niisugust, kus ma olen ennast koduselt tulnud, ütleme niiviisi, sest kõik see, mis on inimestega seotud, see on keeruline. Seal võib kõiksugu asju tulla, et looduses nagu on eriti vaba olek, see on mingisugune väga hea tunne. Saaremaa loodus on minu jaoks olnud suur rikkuse ja naudingu allid. Kas lastetuba? Te olete öelnud, et te olite ema tütar? Jah, ma olin ema tütar, sest miskipärast jah, ju see oli siis niiviisi loodud. Ema muidugi hoidis mind kummaline, ka tilluke, ma mäletan seda süle tunne, et veel kui hea asi oli, kuidas ema süles olla, magus tunne see oli. Ja ema on mind armastanud, seda tunnet olen ma alati noh, endast tajunud, et tema mind armastab, isa armastas ka, ma olen ikka palju seda vanemate poolt armastust saanud tunda. Nii ta kujunes, et ma olen kogu aeg praegu terve oma pika elu olin ma ikkagi emaga koos. Kas ema oli see inimene, kes ka natukene rohkem raamatute ja sinna kirjandusmaailma juurte suunas? No emaarmastus küll lugeda, aga ma olen päris arvan küll, et ta nüüd eriti niiviisi ei ole raamatut lugenud nagu nagu kirjandust, vaid ikka juturaamatuid, nii nagu üks suurem osa inimesi loeb juturaamatuid kus lugemisharjumus, minul? No ma arvan, et isa, kes oli rohkem kinnine inimene ja seal on omaette nokitseja, temal oli võib-olla rohkem sääraseid tahtmisi ja kuigi ta ei lugenudki niipalju kui ema, aga ta võib-olla luges natuke teistmoodi. Aga see on alati mõistatus, kust tuleb see kas tuleb see huvi raamatute maailma vastu ja kust ma neid üldse võisin saada, seda ma ei mäletagi esimesi raamatuid, sest ma ütlen need kahekümnendat aastat, need olid ju üsna armetud ajad ikkagi ja ega siis seal külades pole taludes raamatuid olnud. Mõned mõned maga, Jena jeva juhtumused ikka olid need, no ma ütlen, need olid, need vanainimesed olid, olid usklikud, temaati muidugi enovee vassid ka ei lugenud, noh ütleme nii, et ma õppisin ikkagi selle piibli järel oma lugemisoskusi. Ma siiski just piibli järel suure paksu raamatu järel mäletan, aga ilmselt sellest, et need lapsed käisid veel koolis, nii et nooremate onud ja nooremad tädid nendel olid kooliraamatut, eks ma nende järel siis saab ka siin nii väikseid juba huvi tundma, raamatut tööle mäletan ka muinasjutt, et ma väga armastasin muinasjutte kuulates oli tohutu nauding ja neid keegi rääkis mulle, mitte vanaema vanaema, hoopiski mitte vanaisa ka mitte, aga ikka nähtavasti need vanemad, vanemad onud, tädid ja seal vanaisa voodis istudes ja seal neid muinasjutte kuulates on ikka praegu veel mul kõrvus, kuidas õis käel tuleb välja, et ja kui nad ei ole surnud jah, et see oli juba peaasjaks. Ja selles turvalisuse tundes ma ütleksin veel, et et see on küll kummaline, näiteks on seal see lugu Antsija Gretest, kes metsas keda viiakse metsa, see niux krimimuinasjutt ja siis nad satuvad viimaks selle vana ideega, kes neid seal nuuma pärast tahab ahju panna, nii et asi kole lugu muidugi. Aga see on päris mõistatus, et, et see puudutanud sugugi, et noh, neid sinna ahju tahetakse panna. No teatavasti juba sai laps aru, mis on muinasjutt, see on fantaasia. Aga mis oli õudne, see oli see, et kuidas võiksid isa ema nad metsa viia ja siis sinna jätta. Vaat, seesama jällegi nisugune hirmutunne. Et sind võidakse, vot see, mis muutus juba siis suurte inimeste maailma, see oli periaal neelu ja vot see oli hirmutav. See on mul siiamaani meeles, aga siis tuli ju küllaltki suur murrang, kui vanema tüdrukust väikesest koolitüdrukust sai Tallinna laps ja te ütlesite, et mõned saare naised ei olnud eluaeg üldse suurel maal käinud. Aga väike tüdruk nüüd tuli. See oli täiesti teistmoodi elu, täiesti teistmoodi, ma ütleksin, et kui me pärast uuesti jälle remal tagasi läksime, siis ma olin juba täiesti rikutud linnaelust, ma olin juba lõhestatud. Sest ma olin siin siin väikelapsed, Ma ei näinud seal südalinnas, elasime Dunkri tänaval ja kõiksugu asju, seal võis näha väga koledaid asju ka ja, ja, ja kõik, see, see oli niisugune, kõik need filmid juba siis Grand Marino rõdul, seal igasugusi filme nimetatud, need avaldasid oma mõju ja ühesõnaga, see oli täiesti teistsugune maa, nii et ma ei ütle, et see ei oleks mind huvitanud. Ma hakkasin, väga põnev, muidugi. Jaa, Tallinn on mulle jäänud ikkagi niisuguseks täiesti armastatud linnaks, ütleme nii, et ma olen Tallinnat nagu päris tõesti armastanud kohe, kui kui ma noorem olin. Eestiks olin ühe talve küll nii samma, tähendab, ma olin veel liiga noor. Olin siis pühapäevakoolis vennaga koos, seal saime neid piiblilugusid uuritud ja isegi apostliku õigeusku on jaburad. Ja siis olen, sain isegi ühe korra olen elus, kas siis armulauda saanud ja ja need Apostliku-Õigeusu viisid, meloodiad on mulle hirmus südamelähedased, need kisuvad mind alati kohe kaasa. Aga kooli läksin, ma vot seal oli üks niisugune asi, mis on, emad on ikka mõtlevad oma lastest ka, et need on palju targemad ja nüüd on geniaalsed, ega minu ema oska teistmoodi olnud, ega? Temaga arvasin, et tüdruk on juba nii räägib, et tema lugesin nii vabalt, ma olin nii palju lugenud, nagu see oli ka ainus, mis Moskasin tegelikult. Mind pandi sinna laiali, mina olin esimesse klassi. Noh, ei, mis ma seal teen, noh, teised hakkavad alüsaabeed. Ja, ja käis siis minu ema läks temasse rääkima, et mind võetaks teise klassi, mis oli suur viga muidugi. Sest tegelikult ma ei saanud seal kuidagi hakkama ja õpetaja oli Ernesaks pärast siis elus juskui, Helju Ernesaksaga uurisime, uurisime ja ja oligi nii, et see oli tema isa ja tema vaatas minu peale ikka väga ja silmaga ja ja võttis mind sinna klassi teise klassi. Seal ma olin küll üsna niisugune, kõige rohkem nurka surutud laps, sellest ei pidanud keegi midagi, lugu, need teised mind tõukasid, sealt. Ma olen muidugi niisugune arg laps, aga lapsed on ju nii, et nad jäävad selgeks, kes on, kes on siis peksujärjekorra. Nojah, aga, aga temalt sain nagu esimese kirjandusliku säärase tunnustuse, nii et mingisugune kooli lõpupoole oli, mingisugune, on veel mingisugune kirjand kirjutada. Tühiasi, ütleme nii, aga aga miskipärast oli ise elavamalt kirjutatud kui teistel, kuid hirmsate kirjavigadega tegelikult ma sain, õigekirjutus, sain ma kahe, see on ainus kaks minu elus. Aga seda tema klassis tõstis välja ja tiitis ja lapsel on nii hirmus tähtis, et ta natukenegi saaks kuskilt kiip. Igatahes minul on see küll väga oluline olnud ja, ja need sealt koolist läksin ära küll. Ma isegi ei tea, mis headma tahtsin otsida nähtavasti sinna kooli, kus mul vend juba käis, aga see oli Aia tänaval. Ja ma mäletan, et see Ernesaks oli väga õnnetud, arvasid midagi, on siis kole tema asi või asi, aga midagi seda ei olnud, aga ma lihtsalt tundsin, et et seal mind keegi, klassikaaslased kõik ei salli ja on kõik minu vastu nii üleolevat ja halvad ja mina tahan teise kooli, noh ma seda kin muidugi südameis tundsin seda. Ja siis ma olin Aia tänava koolis kolmandas klassis ja seal oli üks preili valge, ta oli küll musta, aga et niisugune mulle tundus, et vanapiiga ega ta vana polnud ja tema oli ka niisugune sõbralik inimene. Ma ei tea, kas seal oli teisi õpetajaid ka teised ei ole, mul meeldis. Aga tema oli kena ja ka niisugune mõnes asjas väga kenasti oskas natuke toetada ja et ma hakkasin päris hästi edasi jõudma ja mulle hakkas juba parem inimene jääma, mingisugust tunnustust juba leidma ja nii ka siis tuli ärakolimine Saaremaale. Ja see on muidugi seotud kõik selle suure ülemaailmse kriisiga ja krahhiga börsikrahhiga majanduskriisiga, mis oli Ameerikas ja mis, mis ulates siis otsaga Eestimaal ja välja. See väike pood oli niivõrd juba, et seal paistis, et seal ei saa enam üldse olla, kuna kõrvale tekkis teine veel, see oli Dunkri tänaval siis siin Tallinnas ja sellepärast ikka minu isa ja ema olid, olid maainimesed, eriti ema armastas, tahtis ikka oma Saaremaale ja no oli siis niisugune nagu nagu vist voltäär ütleb, et igaüks peab oma aeda harima. Nemad siis läksid ka oma aed harimiseni Saaremaal, aga see oli ka üsna riskantne tegu pärast, et minna kuskile ilma igasuguse inventarita ja asuda, kus pole, hooneid pole mitte midagi pole ja hakata seal siis talu pidama ja noh ja veel niisuguse koleda majanduskriisi ajal, kus piima liiter ei maksnud üldse midagi. Meil oli see lehm, oli, jäi punatõppe, mis, meil oli see peamine piimaandja, teine oli rohkem nisuke kitse moodi. See suri ära ja, ja nagunii see piim ei maksnud midagi ja ühesõnaga vilets oli üsna suur. Suur oli ta sellepärast, et see oli juba see aeg, kus ma hakkasin väga ihkama kooli, ma tahtsin, haridust saatis ja see ideaal hakkas, mul oli juba kujunenud kujunemas ja see oli minu elu ideaal oli, et minust saab niisugune haritud inimene, kes on iseseisev ja, ja tark inimene, ütleme nii. Ema ei kujutlenud küll kirjandust, aga, aga lihtsalt niisugust. Ja, ja noh, koolima isanud Algkooli lõpetasin ära ja ma pidin lihtsalt koju jääma. Oli ühe talve niisama Keptressintakkuja ja kuidagimoodi see oli minu elu suur traagika sel ajal ütleme nii, et mul nagu väljapääsmatu tundusse elu. Aga muidu ikka see loodus ja raamatut voodis raamatut ja mul meeldis talutöö, tegelikult ma olin ainult, aga Nortma olin kopsudega vilets, aga ma võiksin lõputult seal rohtu katkuda seal aias ja Me kasvatasime väga palju juurvilju, et loomi pidada, sest noh, Einar oli kole vähe ja ja ma võisin seal porgandipeenarde looma, porgand ütleme niiviisi, nõuab väga suurt käsitsi tööd. Ma võisin seal päeva läbi korrutada ja mulle meeldis seal väga pea oli ta vabala see unista Saina sõrmed tekib tipa-tapa. Kuidas koolitee siis veel edasi arenes, siis olin ühe talve kodus ja siis sain Kuressaarde kooli. Ema oli see, kes tõesti diskohe, kasvõi nui pooleks. Ainuke seal midagi sai mul mingisugused riidehilbud selga ja noh, kõik see oli väga primitiivne, kus ma seal elasin. Aga see ei lugenud mulle palju vitsu, mul ei ole, see vaene elu ei ole kunagi väga palju tähendanud, ma ei ole sellest suurt hoolinud. Kuressaare saab kas hoopis säärane teistmoodi elu selles suhtes pihta, et ma sain nagu pähe nisukest tuult tiibadesse, kuna seal juba õpetajad pidasid lugu nendest, kes olid nagu lahtise peaga aga maa algkoolis seal seltsi lugenud, seal oli niisugune kuidagi väga kehval järjel, kõik see kooliasjandus, mõned õpetajad olid kenad, mõned olid väga armetud. Tuleb ikka mõelda, et see vabariik oli ju väga noor alles, mis seal siis sai olla? Õpetajatest on alati puudus olnud ja ma olen seda õpetajat asja nii palju kordi mõelnud, mul endal selleks mingit andi ei ole, aga mul on säärane tunne, et see on täiesti omaette klass inimesi, et neid tuleks. Ma ei tea, mismoodi, et nad on nii tähtsat meie elus ikkagi see õpetaja, mis te arvate, mis on olnud kõige olulisem, mida te lapsepõlvest olete kaasa võtnud, mis on kujundanud teid selleks, kes te olete praegu, Debora Vaarandi. Mul oli loodus väga oluline ja oli, noh, kirjandus, kõik see niisugune tarkus, mida külaühiskond ei suutnud anda. See oli kirjandus ja see oli minu jaoks suur avastus, et ma sealt saan kõiksugu asju teada. On uskumatu, et niisuguseid asju võiks üldse teada, kuidas saab inimesi siis näha ja rääkida, mis tema mõtleb ja nii et see oli väga suurlavastus. Ma isegi ei tea, võib-olla ma olen liiga olnud, ehk niisugune raamatu inimene võib olla praktiliselt ei ole olnud väga tubli. Ütleme nii, et niisugune raamatu inimene mõnel määral noorena eriti väga endassetõmbunud ja väga vaikne ja selline uje tüüp mul on just see, ma ütleksin, et kirjandus on mulle nii palju draamat. Loodus annab ainult seda niisugust elujõu. Aga aga mõttetegevusele kõigele sellele annab raamat jälle. Lastetuba. Oma lapsepõlvest jutustas Debora Vaarandi. Temaga ajas juttu kreetmade.