Kanalas kultuurikatla aias sündis eile Eesti esimene pimedate ja vaegnägijate teater mil nimeks terateater delta. Stuudios on nüüd teatri kunstiline juht ja lavastaja Jaanika Juhanson ning üks näitlejatest Ahti Tom. Tere tulemast. Tere. Tere ja muidugi ma tahaksin natuke lisades mitte üksnes üks näitlejatest, vaid tegelikult ka teatrikorraldusjuht. Ütlesin praegu Ahti eest ära. Eile etendus, siis kanalas Indrek Hargla jutustuse roos ja lumekristallainetel valminud lavastus. Kuidas te eilsele tagasi vaatate, kas jäid teise rahule? Jah, ma usun, et ma usun, et põhjustan rahul olla just võib-olla sellega, et et see esimene samm on tihtipeale kõige raskem, aga võib-olla vahel ka kõige nähtavam ja kõige olulisem ja samas tuua see teater ja just nagu oma erilisuses Eestis nähtavale. Ma usun, et sellena ja esinemiskogen musena täitis eilne täiesti enda eesmärk või kuidas sulle tundub, Ahti? Ei, absoluutselt, et rahuloluks põhjust ma arvan kindlasti kuigi nagu ütleb Jaanika, et alati saab paremini. Millest tükk räägib. Me oleme arutlenud ega oma näitlejatega ja me võtsime selle lõpuks kokku väga lihtsalt armastusest ja inimestevahelistest suhetest kuigi see toimub sellises kummalises maailmades, virtuaalmaailmade piiril ja kujutluses, unenägudesse ja nii edasi, et tegemist on tegelikult ühe muinasjutupeegliga nii-öelda lavalise peegliga ehk siis Hans Christian Anderseni lumekuninganna teatavat liiki adaptatsiooni või siis uus tõlgendusena mõnes mõttes. Terateater on loodud Põhja-Eesti Pimedate ühingu teatriringi baasil, mis tähendab, et kogemustepagas on juba mõningane olemas, kuid siiski, miks just sellise üsna keeruka ja isegi ulmelise tükiga kohe välja külite. No tegelikult võib isegi Ahtiga seda ütelda, et ma mäletan, et kui me arutlesime ühel hetkel, et mis olid need kriteeriumid, mis seal lavastuses seati. Ma mäletan, et kui me rääkisime seal pundiga seal alguse poole, mida võiks teha, siis noh, pigem seal oligi midagi kaasaegset, sellist siis. Ja siis algselt oli kindlasti see, et me mõtlesime, et, et kohe me ei liiguga pimedate teema juurde, vaid vaid võtame niimoodi samm-sammult. Aga just see kaasaegses, mida, mida Ahti mainis, on, võib olla märksõna selles suhtes ka vorm on kaasaegne ju teisest küljest muidugi oluline on ka nii-öelda see natuke pedagoogiline külg, mis tuleb harrastajate puhul alati esile, et tegelikult pakkuda kõigile arenguvõimalust ja see konkreetne asi on selles mõttes väga suur hüpe paljude jaoks, et tõepoolest kui meie eelmised asjad on siiski olnud sellises väiksemas mahus asjad, siis, siis see oli hoobilt hüppetund 20 ja väga tekstipõhise ja väga keerukas, seega looni. Aga noh, läbi selliste väikeste väljakutsete Juume arenemegi. Jaanika, te eile ütlesite enne etenduse algust väga toredasti kuidagi umbes niimoodi, et need, kes on tavaliselt harjunud vaatama, võiks ka etenduse ajal silmad sulgeda ja proovida kuulata, et tegelikult see on ju mõeldud nii vaatamiseks kui võib-olla isegi rohkem kuulamiseks. Jah, ütleme niimoodi, et lavastuse loomise aegu me jälgime nii-öelda mõlemat suunda alati, et ehk siis vahel. Me kontrollime oma pimedate teatri liikmete pealt, et kas see on nüüd arusaadav, mida me praegu hetkel teeme. Et ehk siis tõepoolest see lavastus peab mõjuma nii nägemismeelega vastu võetes nägemismeele, Jaagulmis meelega või siis kuulmismeelega. Et sellised eesmärgid me tõepoolest oleme püstitanud. Kui sageli te koos käite ja proovi teete, Ahti? Me alustasime enam-vähem aasta tagasi seitsmeteistkümnendal septembril ja proovid toimuvad kord nädalas ja siis, kui on selline lavastuse valmimiseni lõpufaas, siis ka ütleme siin laupäeval pühapäeval sellised pikad päevad näiteks juurde. Aga kord nädalas on jah ja tegelikult ei tee ju vaid ainult proove, vaid õpite igasuguseid põnevaid asju ka juurde. Õpime seal, ütleme siis diaatri natuke sellist ajaloo poolt sellist teooria poolt siis liikumissilt kõne, et see nagu me kõik, mis sinna juurde nagu mitte ainult proovid. Et just nagu see stuudio poole on võib-olla ka see, mida me tahame ka ise arendada, et, et justkui arengu, improvisatsioonilised harjutused ja tõesti nagu mainitud, kõne hääl, mis käib ju automaatselt, et teater ei ole ainult see, et sa tood mingi asja lavale vaid kompleks. Jaanika, kuivõrd lavastajana erineb teie töötera teatriga, kui võrrelda nüüd mõne teise teatri juures töötanud, kusjuures ma võin mainida, et, et see on kõige sagedamini esitatav küsimus. Ja samas on see ka üks kõige raskemaid küsimusi, sellepärast ma ei oska sellele päriselt vastata. Ehk siis minu jaoks erinegi. Et mis võib-olla kõige rohkem eristab, on see, et tegemist on harrastajatega mis tähendab seda, et võib-olla igaühe individuaalsele eraldi peab pöörama rohkem tähelepanu ja leidma nii arengulisi väljakutseid kui ka tõepoolest sellise vormi, mis mõjuks eesmärgile, aga lasekski inimesel ennast vabalt tunda. Et, et noh, see on sedalaadi väljakutse, mis tegelikult on alati. No tegelikult on see ka ju kutselisest teatris, eks ole. Aga noh, muidugi mingisugused pisiasjad on, aga mina nimetaks neid pigem ikkagi selleks inimlikuks tähele pannakse suhtumiseks, mille puhul see lihtsalt arvestad inimeste eripäradega kuidas teha, visanud seene. Näiteks. Enne kui me hakkasime siin intervjuuga pihta, siis jõudsime natuke rääkida sellest ruumist, kus etendus eile toimus ja samuti homme. Kuidas te selle ruumi leidsite, ma sain aru, et see oli natukene suurem kui oleks võinud noh, tegelikult tõepoolest, et meil nii-öelda selline esimene või eel esietendus oli nüüd kevadel vanalinna päevade aegu, aga teatri- ja muusikamuuseumis ja lihtsalt juhtus väike tõsiasi, et kuna sinna ruumi tuli näidus sisse siis me hakkasime aktiivselt otsima mõnda muud ruumi, mis võiks olla meile kohane. Ja Ta võib-olla üks eesmärk oli ka tõepoolest see, et tuua see lavastus teatud keskkonda, mis juba ise annab lisaväärtuse. Et üks olulisemaid asju, mis, mis võib olla kõikide lavastuste puhul, aga eelkõige ka siis, kui sa ei näe, mõjub, on selline atmosfäär, mis käib, käib kaasa, aga noh, see konkreetne ruum võib öelda seda, et üleeile õhtul veel väga hilja õhtul. Me aadiga kahekesi tõstsime asju, pühkisin põrandat, paigutasime tooliridu, nii et selles mõttes ruumina või teatriruumina. Kuna see ei olnud mõnda aega kasutusel, siis sündis alles tõepoolest enam-vähem eile üleeile. Millised on terateatri tulevikuplaanid? No siin ongi mitu külge, üks külg on see hariduslik külg, mida sai juba mainitud, et et ühest küljest stuudiotööga kindlasti edasi tegelemine. Ja see harrastuslik külg alati jääb, pakkudes võimalust ise pimedatele vaegnägijatele ennast teatri vormise väljendada etenduslike külge. Ma olen üsna kindel, et tulevikus kaasab ka kutselisi näitlejaid. Professionaalseid tegijaid. Ja üsna mitmed lavastused on tegelikult juba juba isegi plaanis, aga nendest on võib-olla veel vara rääkida. Aga siiski etenduslikule küljele lisanduv hariduslik külge kannab endas lisaks teatriloole, mida sai mainitud siis ka näiteks kuuldemänguklubi, mis hakkab meil käima koos umbes kord kuus. Ja ma saan aru, et terateater otsib ka või ootab oma ridadesse ka uusi liikmeid. Mis selleks teha tuleb, et teiega ühineda? Loomulikult on tegelikult meie puhul see, et, et eelkõige on oodatud pimedate või vaegnägijad aga tegelikult, ega me ei sulgega ust otseselt kellegi ees, kes tunneb huvi ja tahaks, tahaks ka tulla. Niisamuti. Aga kes tunneb endas seda kutsumust, tuleb lihtsalt võtta ühendust ja meie esimene kogunemine oli, on 16. september kell viis tundi kaheksa. Just Põhja-Eesti Pimedate ühingus mis homme algusega kell 19 on kanalast ehk kultuurikatla Aias võimalik veel näha Eesti esimese pimedate ja vaegnägijate teatel triterateatri etendust roos ja lumekristall. Suur tänu stuudiosse tulemast Jaanika Juhanson ja Ahti tomp. Aitäh, aitäh.