Teatriluup vaatad täna lähemalt, mis imeloom on Telliskivi loomelinnakusse ehitatud vaba lava. Mina olen Keiu Virro. Esimene uus teatrihoone viimase 100 aasta jooksul sisaldab vaba lava saali ja sõltumatu tantsusaali vabast lavast, räägib tegevjuht Kristiina Reinold. Vaba lava on tõesti täiesti uus mudel Eesti teatrimaastikul, ehk siis kui me oleme harjunud nägema klassikalisi repertuaariteatreid, kus on siis peanäitejuht kindel trupp, siis Vaba laval mõlemad puuduvad, mis tähendab seda, et vaba lava programmi kureerivad kaks kuraatorit, üks välismaalt üks Eestist ja nemad siis ideekonkursi baasil panevad kokku vaba lava kuraatoriprogrammi jää sellele ideekonkursil on alati võimalus kõigil kandideerida nii Eestist kui välismaalt ja käesoleval aastal avamisaastal ongi siis vaba lava kuraatoriteks. Rahvusvaheline teatriekspert tolleeglejevski Venemaalt ja teater, muusika, kino peatoimetaja Madis Kolk. Ideekonkurss toimus tegelikult juba jaanuaris ja tulemus oli väga üllatav. 65 taotlust tuli meie ideekonkursile ning sealt siis valiti välja 12 lavastust, mis nüüd käesoleval hooajal esietenduvas ja väga huvitav oli ka see, et, et sellel samal ideekonkursil osales 16 välislavastajat nii USAst, Venemaalt, Prantsusmaalt, Taanist ja neist valiti välja siis kaks, üks Venemaalt ja üks Saksamaalt, kes on siis ka nüüd avamishooaja kuraator programmis ja tegelikult ongi nii, et Vaba Lavas siis reaalselt igapäevaselt on tööl väga väike tiim. Me oleme siin kuuekesi, kes me administreerime ja, ja haldame siis kogu tehnilist poolt ja põhimõtteliselt see ongi see mudel, mille alusel siis vaba lava toimib. Lisaks kuraatoriprogrammile on siis tegelikult meie uksed valla kõikidele Eesti projekti teatritele, väiketeatritele, vabatruppidele ja mitte ainult ütleme siis etenduskunstivaldkonna esindajatele, vaid oleme mõelnud natuke laiemalt, et kutsume oma majja kontserdikorraldajaid, kinonäitajaid ja, ja samuti ka siis, ütleme, näituse korraldajaid. Aga mis siin puhtfüüsiliselt on? Meie peasaal on 600 ruutmeetri suurune, seda on võimalus siis teha väiksemaks ja hetkel on seal siis 240 tribüüne ja see on siis antud kõigi soovijate käsutusse. Lisaks on meil majas veel vaba lava poole peal proovisaal ja mis on huvitav on see, et sõltumatu tantsu Ühendus on samuti meil majas toimetavas ja neil on siis oma proovisaaja etenduspaik ja lisaks on vaba lava allrentnikuks ka Eesti teatri agentuur koos oma väikese raamatukoguga, mis on siis samuti näitemänguhuvilistele iga päev avatud. Sõltumatu tantsu laval saab olema tantse aga kuraatoriprogrammis nüüd vabal laval on samuti tantsulavastusi. Kuidas neid saale nüüd võrrelda, et kui sõltumatu tantsu lava spetsiaalselt tantsimiseks tehtud pehme Petro, et põrandad et kas see vaba lavasaal, siis ei sobi selleks nii hästi, justkui mis erinevus on? Sõltumatu tantsu, ühenduse saalseid Eesti nende enda soovide järgi tehtud ja tõesti siis lähtusime sellest, et selleks tantsijatele võimalikult mugav. Kuid see ei tähenda seda, et vaba lava enda suur saal oleks ebamugav. Ehk siis meie programmis on näiteks Fainfaiv, kes siin just hiljuti käis proove tegemas ja panime siis spetsiaalse tantsupõrandal oma teatripõranda peale lisaks ja ausalt öeldes fain Faiv ütles, et see on parim saal Tallinnas üldse, kus tantsuetendusi anda, et seal on väga-väga suur lava sügavus ja need olid tõesti ülimalt õnnelikud seal läbi mängu tehes ja, ja põhimõtteliselt nende lavastusi saab siis juba vaadata ka 24. ja 27. septembril ehk siis õige pea meie suures saalis. Mis avamisprogramm endast veel nüüd sisaldab, siis? Me mõtlesime, et avamine võiks olla natukene pikem ja plaanisime siis nii-öelda avamisnädalavahetuse, avame vaba lava teatri maja eest 19. septembril sel reedel päev, aga tegelikult on uksed avatud laupäev, pühapäev samuti ja kõik see võiks siis kokku moodustada sellise tervikkomplekti, mis siis annab vihjeid, mis meie maja Sildsa hakkab edaspidi toimuma, ehk siis seal on esietendus, et seal on külalisetendused, kontserdid, media teek, ütleme siis näituse vormis. Nii et põhimõtteliselt selline kogu meie tegevuste ampluaa saab siis sellel nädalavahetusel publiku ette toodud. Rääkis vaba lava tegevjuht Kristiina Rudolf, näitlejanna Elina Reinold mängib vaba lava avalavastuses. Alustame algusest. Elina Reinold. Kui maja sai nii valmis, et siia sai sisse tulla proove tegema, siis kuna see oli ju proovisaal ja lava mõlemad vabad, siis me läksime otse lavale, nii proovisaali poole pealt ma veel rääkida ei saa. Sest me olime enne sõda muidugi teinud juba, mitte siin majas, sest see polnud valmis, aga mujal olime proove teinud ja ja oligi aeg juba lavale minna. Ja lava poole pealt võib öelda, et minule väga meeldib see lavaruum. Ta on kuidagi tasaselt ja kaalukalt ootel ja kuidagi selline viljakas tühjus kuidagi räägib seal ja vaata selline modern ka. Et mina olen rohkem mänginud kas vanemates teatrimajades või siis sellistes vanemates majades, mis on tehtud natuke moodsamaks, aga see on nüüd päris uusehitis ja tühi ja ootab, et midagi hakkaks nüüd sündima. Ja samas ka see, mis siit fuajee poolt avaneb, siis vahepeal, kui lava pealt ära tuled, korraks, siis näed seda Tallinna silueti tornidega siluetti, et ütleme, et mu meelest üsna inspireeriva on kogu see õhustik siin. Aga kui oluline on näitleja, näiteks, sööb nüüd Kristiina Reidolm ütleb, et see on täiesti viis pluss tehnikaga black box. Kas need tehnilised võimalused on näitleja seisukohast ka oluliselt või seda pigem ei pane tähele ja sõidab tehnikutele? Ma arvan, need on ikkagi väga olulised. Sellepärast et eks näitleja, lavastaja, noh, võib teha teatrit ilma valguseta aga juhul, kui on, ütleme, mingid võimalused või helivõimalused, siis see ju avardab meie väljendusvahendeid. Et sisuliselt peame ikkagi näitleja lavastaja oma tööd tegema, aga samas me saame seda nagu laiendada ja sealt tekib uusi mõtteid, et minu meelest on see ikkagi väga-väga vajalik, kui oluline on vaba lava, kui selline osutus Vi institutsioon vabakutselistele. Kas sellest oli tõepoolest tunda puudust sellest õli puudust? Väga, aga eks me hakkame nüüd nägema, kui palju sa seda lahendab, seda olukorda. Et selline organisatsioon, seda enam, et viimaste aastatega on neid väike patareid ja vabakutselisi nii palju juurde tulnud ja need on vabakutselised ja väiketeatrid, mis tegelikult on heal tasemel, et see ei ole niisama, selline aja veetmine, et tegelikult on ikkagi kunstiliselt ka tasemel. Et loomulikult neil peab ka ikkagi olema oma majas on ju loogiline. Hetkel on selle lava avamiseni vähemalt kaks nädalat, aga siiamaani keegi pole tõstab eriti kuulnud, kas see tekitab agasid ka, et kui see on koht, mis on loodud näitama, pakume võimalusi väiketeatritele aitama neid näiteks turundusel selliste asjadega, aga koht, mis ei ole ise veel ennast moodi turundanud, teda isegi ei teata veel loetud päevad. Kas siin on mingisuguseid avakohti? Mina hetkel ei leia, sest mis ta siis nii üles poodagi ennem et teeme oma tööd ära ja siis, kui on midagi pakkuda publikule, siis pakume ja selle pealt vaatame. Minu poolt vaadates on see niimoodi, et Ma püüan selle etendusega ja oma rolliga minna nüüd nii kaugele või lähedale, kui praegu enne esietendust saab. Ja siis ootame publikut, kes siis selle etenduse omakorda elama paneb. Ma arvan, et see on juba, on tegelikult teadjaid küll, et sa olid juba ei ole tühjad. Elina Reinold, kes just rääkis, mängib vabal laval sellest lavast iseseisvalt, asub samas hoones sõltumatu tantsu lava räägib selle juht Triinu Aron. No mis ma oskan kaks ust juba võib-olla lihtsalt inimesele selgeks teha on vabalava uksi, on sõltumatu, tantsu lavaukse, käsuvad maja täiesti eri külgedel täiesti vastassuunas. Me jagame küll sama maja, Me oleme katusel. Aga sõltumatu tantsu lava on täiesti eraldi sissepääsuga. Me oleme täiesti iseseisvad oma kunstilises valikkuse programmis. Me oleme iseseisvad, majanduslikult juriidiliselt, et seetõttu kokku tõesti nagu inimene satub, ma arvan, meie uksest sisse. Või kui ta satub vabalava ukse, siis ma loodan, et aga visuaalselt saab kohe aru, et ta on täiesti erinevates kohtades ja programmilised ka, eks me keskendume ikka tantsule, rohkem liikumisele. Kui palju teie identiteete ja sõltumatu tantsu ühenduse kontseptsioon nüüd seoses selle lavaga muutub, sest varem produtseeris küll, aga te käisite kosjas igal pool mujal küll seal Kanuti Gildi saalis ja vist ka Salme kultuurikeskuses. Jah, eks me käisime tõesti igal pool algul isegi kumus ja olen Vene teatris ja kõikjal-kõikjal. Aga noh, kindlasti saab ta selgemaks, identiteet saab üleüldse selgemaks, et ma arvan, enne ta oligi väga palju nende kunstnike nägu, kellega me koreograafide nägu, kelle töid me välja tõime. Nüüd ta saab olema rohkem meie oma lavanägu. Et kunstnikud muidugi väga palju mõjutavad, aga lava ise mõjutab ka, et meil ei ole traditsiooniline black box. Me tegelikult võtame kui ühe väljakutsena tühja ruumi. Proovime sellest nagu lava ehitada ja ei sea üldse endale nagu piiranguid, et jah, black box peab olema selline, et, et me mõtleme ka selle kui ühe niisuguse kunstilise väljakutse. Et ehitada tühjast ruumist lavaruum, kus hakkaks toimima nii inimene, selles valgus-heli- ja publik ja etendaja suhe. Ka millised võimalused sellise saali olemasolu annab nüüd tantsijat? Tuletantsijad saavad koreograafid saavad oma lavastuste just eriti need lavastused, mida meie välja toome, mida me produtseerime ja me teeme seda päris palju me ikkagist noh, kuus kuni kaheksa tantsulavastustele maastus produtseerinud need saavad ka nädal aega töötada lavaruumis enne lavastuse väljatoomist. Nad saavad ka valgust ja heli ja, ja lava kui ruumi, et nad ei pea ainult tantsustuudio ruumise liikumisega töötama, vaid nad saavad ikkagist lavaga juba töötada. Et see on väga-väga suur asi, et me räägi tantsust kui seltskonnatantsust või, või see on ikkagist etenduskunst korreograafiaks osa, aga sama suured osad on ka valgus, helipublik, elava ruum etendama. Kate nüüd peamiselt kolmapäeviti ja neljapäeviti, aga oktoober on teie selline avamiskuu ja äkki räägid pisut, milline see avamisprogramm saab olema? Avamisprogrammis Me läksime ajas tagasi, tegime retrospektiivi, ütleme me küll teame jah, mis on toimunud enne meie lava avamist, aga me tahtsime tegelikult seda ka välja tuua, sest etenduskunst on ju hetkekunst, et tai salvestada ei ole kino, et võtan 20 aasta pärast selle filmi ja vaatan uuesti, et meie mõte oli tegelikult leida üles mingid sellised tantsulavastused, mis on omas ajas olnud tähenduslikud. Kas nendele koreograafidele tantsumaastikule üldiselt muus mõttes põnevad ja nendelt tegijatelt, kes ka täna veel asjaga tegelevad ja paluda neil uuesti seesama lavastus, mis noh, enamus on umbes kümmekond aastat tagasi välja tulnud ja siis ka etendatud. Ja tantsulavastuste ja eluiga on Eestis üsna lühike, et ma arvan, et enamus inimesi polegi näinud neid võib-olla tänasest publikust, et needsamad asjad nüüd uuesti ette mängida. Ja meil on neli nii-öelda vana lavastust, mis esitavad samad koreograafid ja samad esitajad ja ma arvan, see on nagu väga põnev, et noh, ka need inimesed, kes nägid seda omal ajal, kindlasti ei ole see enam seesama esitus, et need on väga autoripositsioonilt loodud lavastused. Esitajad on ka autorid ise, nad teevad seda, läbis enda kõike seda, mis seal laval on, et see on väga huvitav jälgida, mis on nagu muutunud nende jaoks kõige uuem asi algabki Karl saksaga kar saksa munk, Nestor, siis on Triin Reemanni lavastus, siis on Taavet Jansen üks esimesi eesti tantsufilme. Siis on Raido Mägi meelega, millest ligi kaks tööd, väga tähendusrikkad omal ajal ja Kaja Lindale kiri maalt ja lõpeb kogu avamisprogramme. Külli Roosna ja Kenneth, läki. See ei ole ainus tagasivaatav, vaid see on täiesti ette, vaata, nad mõtteliselt panevad mulle juhtmed külge, teevadki midagi, noh, liikumine ja juhtmetega, ehk siis me nagu liigume ajas siis tänapäeva tagasi, et siis peale avamisprogrammi jälle nagu hakata siis midagi uut looma tänases päevas. Sõltumatu tantsu lava üldist kontseptsiooni tutvustas Triinu Aron. Seestpoolt on selle saaliga tuttav juba tantsija Kaja Lindal. Hetkel on nagu niimoodi, et kuna ma olen keskendunud enda tüki peale, mida ma siin pean tegema, see lavastus vajab blackboxi ja kui ma nüüd seda sõltumatu tantsu lava vaatama tulin, siis ma nägin siin sellist valgete seintega laminaatparketiga pehme põrandaga, suurte akendega, väga kaunist tantsusaali ja see võttis kõhedaks, sest tõesti see koht on hästi uus ja siin ei ole nagu sellist tantsuetendust nagu vaimsust või sellist liikumist või seda ei ole veel sees, sest see koht on tõesti väga uus. Mis on äge ja see ruum on hästi kiirelt paigaldatav, ümbertõstetav. Sellesse valgesse ruumi sisse on võimalik ehitada black box, mis on suhteliselt avar ja mis mulle väga selle ruumi juures meeldib, on see, et on kõrge sest minu jaoks nagu selline ruumi kõrgus ja avarus on selline oluline moment ja see annab nagu palju võimalusi fantaasiaks. Aga kui nüüd niimoodi üldisemalt mõelda tantsija seisukohast. Sõltumatu tantsu Ühendus on siiamaani olnud saali, kas see oli reaalne puudus, mida leevendada või sa tantsi seisukohast ei paista niimodi? Ei no ikka on puudus, et meil on nii spetsiifilised vajadused, et tantsijal on vaja kõrget ruumi, pehmet põrandat, valgust, helitundlikku ruumi ja tundub, et siin nüüd need komponendid tegelikult olemas. Selle ruumil on tohutu perspektiiv. Selline ruum, mis jätab võimaluse katsetusteks. Niisiis, Eesti on saanud uue teatrimaja. Vaba lava asub Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Igaüks saab vaba lavaga tutvuda juba alates 19.-st septembrist. Teatritrupi hoidis Keiu Virro.