Nädalapäevad tagasi oli Saksamaal Berliinis suur tähtpäev 25 aastat Berliini müüri langemisest ja tänase fotokolli teema haakub ka sellega, sest Kaupo Kikkas sa olid just nende pidustuste ajal Berliinis kohal, nägid, mismoodi oli linn kaunistada ja kindlasti tegid sealt ka pilte. Ole, räägi kõigepealt, kui palju sa üldse enne teadsid midagi Berliini müürist ja ja kogu sellest loost. Mul oli tõepoolest võimalik viibida sellel samal tähtsal nii-öelda sünnipäeval või sünnipäeva valemälestus päeval Berliinis. Ja ma teadsin, olin eelnevalt lugenud küll pressiteadet sellise sündmuse tähistamine on tulemas, aga mul ei olnud aimugi, kui võimsalt ja kui suurelt ja kui fotograafiliselt see kõik ette on võetud. Tegelikult seal kohal olles täiesti seda kõike nähes iseenesest ei jäänud mingit muud võimalust, kui ka see projekt üles dokumenteerida. Tegelikult ma läksin Berliini pildistama üldse spetsialisti. Kuna see kesklinnas paiknev installatsioon, millest me kohe räägime, oli nii võimas, siis tegelikult kulutasin sama palju aega veel selle sedasama installatsiooni peale. Ja loomulikult, kui sa näed midagi nii võimsat, siis paratamatult tahad natukene seda taustsüsteemi teada, esiteks sellest kunstiteosest endast ja loomulikult tegelikult ka siis, mis see sündmus on õigupoolest mis, mis sellise võimsa kunstiteose sellise rahva kaasamise ja ovatsioonid põhjustas? Ütleme niimoodi, et päris piinlik oli, kui ma hakkasin lugema Ma tegelikult siis saksamaade DDR, Ida-Saksa ja Lääne-Saksa lugu siis vähema sellest teadsin ja ausalt öelda, kui vähe, aga sellest eesti keeles üldse kirjutatud on. Nii et tegelikult soovitan kõikidel lugeda, sest et kes, kes tahab vähegi sakslaste psühhet mõista, siis mina arvasin, et, et seda mõjutab eelkõige see teise maailmasõja taak, aga tegelikult kui on veel palju värskem ehk siis need suured probleemid, suured mured, mis sellel lõhutud rahval kaasas kanda on, sisuliselt olid täiesti päevakorral kogu aeg kuni selle müüri langemiseni ja ikkagi, kui suur vabanemistunne see oli. Ja ka see, kuidas ikkagi idasakslased selle müüri langemise suunas tõsiselt tööd tegid, tõsiselt vaeva nägid, sest vahel on jäänud selline tunne, et Helmut kool ja, ja lääneriikide presidendid olid need, kes selle müüri maha võtsid, aga tegelikult sellele eelnesid tohutud pinged, protestid tuhandete inimeste põgenemisel, surmasaamised, väljasaatmised, kunstnike, kirjanike ja ka usumeeste, nii-öelda riigi julgus sellele riigile vastanduda. Nii et tegelikult seal on väga palju lugusid, mis, mis kõik väärivad tamist ja mälestamist. Ja siis Berliin ja Saksamaa otsustasidki 25. müüri langemise aastapäeva puhuks moodustada, kuidas ma siis ütlen mõttelise müüri, ehk siis nad ehitasid valgustatud spetsiaalsetes installatsiooni õhupallidest müüri Berliini keskele, et markeerida ja kõik need kohad, kus siis müür vanasti läks ja näidata ära tegelikult ka mulle ja siis nii-öelda sellele veel järgmisele generatsioonile, kui jaburalt oli lõhutud linn kaheks, kuidas inimeste elud olid lõigatud ta täiesti seosetu paikadest lahti, kus naabripoiss ei saanud enam naabripoisiga rääkida, kui isegi lausa pered olid ära lahutatud ja kui suvaliselt see müürsis kulges. Miks see kunstiteos, installatsioon mulle nii tohutult meeldis, oli see, et ühest küljest ta markeeris selle müüri ära, teisest küljest sul oli vabadus need õhku, õhupallide vahel liikuda kolmandast punktist näitas seda kui tegelikult, et ühest küljest, kui nii-öelda sümboolne ja teisest küljest ikkagi, kui mõttetu on ehitada inimeste vahele selliseid müüre, sest varem või hiljem peavad müürid kukkuma ja lagunema ja inimeste poolt lõhutud saama. Ja veel viimase argumendina, mis oli tegelikult kõige ilusam ja mis oli siis planeeritud sedasama ürituse kulminatsiooniks oli see, et õhupallile, mida oli seal siis ligi 10000, oli nimetatud patroon ehk inimene, kes siis nii-öelda selle õhupalli eest vastutas. Ja pühapäeva õhtul lasti siis kõik need õhupallid järjest hiiglaslikku ketina taevasse üheksandal novembril, just et nii, et kas siis sellise müüri kadumisega ja müüri inimeste vahelt eemaldamisega ja enne seda, kui see müür eksisteeris, siis fotograafina muidugi pean ütlema, et see oli ka esteetiliselt äärmiselt kaunis ehk siis jälgida seda, kuidas linnaruumis tekivad sellised valgustatud keradest, pikad lõpmatusse kulgevad joone. Ja, ja kuidas linn tundub või kuidas see linn on tunnetuslikult nagu tajutav, ilma inimesteta, need õhupallid justkui nagu kuidagi isikustuvad ja, ja teisel hetkel siis, kuna tegelikult tõesti kogu Saksamaa sõitis selleks puhuks Berliini kokkusena insolatsiooni vaatama siis ainult ainult öösel said sa seda tunnet tunda, et seal eriti inimesi olnud muidu päev läbi kogu aeg inimesed kõndisid mööda sedasama õhupallidest müüri, tuletasin meelde, kuidas Ajad ennem olid või, või vaatasid lihtsalt seda ja siis siis täiesti teistsugune tunne on, kui nii-öelda inimesed seal vahel, eks tõesti väga kaunis, väga huvitav, tav installatsioon. Tunnen siirast uhkust sakslaste üle ja tunnen, et tegelikult see on, peaks olema meile ka üks selline suur märk, kuidas tänapäeval tõeliselt heade kaasavad ja kaunist kunsti on võimalik teha, sest et ka meil on tulemas ja suur aastapäev mõne aasta pärast ja, ja ma arvan, et ei ole paremat viisi nende tähistamiseks kui just nimelt sellised suured kaasavad kaunid linnaruumi kunstiprojektid, mis jätavad kõikide hinge mingi oma noodi, et et kui palju neid rauda, betooni, klaasi valatud sambaid ikka teha jaksab iga asja mälestamiseks, aga aga minu jaoks selline kunst võiks märkida nagu tänast aega oluliselt paremini mälestada kõiki neid, neid inimesi, kes, kes siis kas on oma elu andnud või, või lihtsalt sündmusi, mis seal väga tähtsaks osutunud. No kui on sellised suured rahvakogunemised, kas siis on keeruline seda kõike ka pildistada ja anda seda meeleolu foto kaudu edasi, mis seal kohapeal tunned? Ja ma tegin sellest ise ka, nagu mõtlesime, tegin fotoloo sellest samast sündmusest ja minu jaoks pildistamise puhul oli tõesti hästi huvitav see, et kuidas kogu see linnaruum ja installatsioon olid täiesti erinevad päevasel ajal õhtusele rajal öisel ajal inimestega ja inimesteta, ehk siis kui sa tahad ise nii-öelda, aga seda seda tunnet seal tunda ja tunnetada, siis sa peadki lihtsalt seisma ja laskma natukene sellel asjal läbi enda kulgeda, kuivõrd need, need siis need nii-öelda valgusmunad, eks ole, hakkavad näiteks see tunne, kui hämarduma hakkab, valgusmunad hakkavad vaikselt seal nii-öelda luminesseeruma ja sa näed, kuidas erinevad valgused justkui nagu konkureerivad jällegi väga-väga huvitav moment, et tegelikult kuidas taevas on hästi sinine, sa juba tunnetad auto tulesid on näha, eks, et Berliin on ratastel n kõik rattaid täis ratta tuled näiteks väga huvitav efekt, kuidas need pallid kumavad niimoodi ruminesseeruvad puude taustal ja sealt Eestis sõidavad rattad läbi, kus Ta tuleb nagu juba põlevad. Et näiteks ongi nüüd, ütleme pildistamise koha pealt, minu jaoks oligi see magusam hetk, et panna kaamera statiivile ja justkui nii-öelda peatada see aeg rahulikult, veidi pikemaks tahaks lasta nendel inimestel seal liikuda, nendel ratastel seista hooned, puud ja needsamad luminesseeruvad pallid on siis nagu staatiliste objektidena paigal, tekib selline väga huvitav valguste ristumine, valguste mäng ja teine asi, mida on hästi huvitav jälgida, et kuna see Berliini müüri jooksis läbi kogu Berliini kesklinna siis sinna tellisemüüri äärde ehk siis selle õhupallidest müüri Nad on väga palju selliseid kuulsaid ajalooga paiku. Ehk siis sai täiesti ainulaadselt vaadelda, kuidas needsamad objektid selle mõttelise müüri ääres välja näevad, nii et noh, kuulus Brandenburgi värav, mis on uhkelt välja valgustada sealt eest jooksmasse õhupallide kett läbi, et see andis tõesti täiesti ainulaadse, erilise näo kogu sellele linnale. Aitäh tänaseks, Kaupo Kikkas, aga ma tuleksin nädala pärast tagasi Berliini teemade juurde, sest mind on alati huvitanud see mõte, et kui sa lähed võõrasse linna, kui palju sa pead teadma nendest kohtadest ja paikadest, kuhu minna ja ja võib-olla ka, mida seal pildistada.