Kõik see algas ühest kirjast kirja kirjutajali. Juba pensioni hea lähedal daam, kellel on täiskasvanud lapsed kes elab juba aastaid oma mehest lahus ja kes on nüüd leidnud endale suure ja tõelise armastuseni, ta kirjutas. Ta oli väga mures, et teda ei mõisteta. Ma lugesin selle kirja ette ja see tõi üllatavalt palju kirju pere saatele. Kirjutajateks olid umbes samaealised naised, kes kõik teda julgustasid. Kõik rääkisid oma lugu ja ütlesid, et selles ei ole midagi häbiväärset, et inimesed on juba pensionil. Ja isegi seal oli üks üle 70 aasta daam, kes ütles, et tema hiljaaegu abiellus ja on väga õnnelik. Mul oli tookord väga kahju, et kirjutamas ei olnud ühtegi meest. Helle Niit, mis te arvate, kas see ongi nii, et naised on läbi elu armastuses? Rohkem ennast väljendav pool ja mehed on siis oma suurte tunnetega lihtsalt nagu taustaks toeks kõigel sellel? No ma arvan, et siin küll kehtib suurem võrdne väärsus sest armastust vajab ju absoluutselt iga inimene ja arvata, et see nagu naistele kuidagi olulisem teema kui meestele ilmselt ei ole alust, aga mis tõesti puudutab noh nagu selle tunde väljendamist siis ilmselt siin on naised nagu rohkem kalad vees. Aga tõesti noh, see armastuse teema on ju üks igavesti salapärane teema ja klapiga inimene mõtestab omamoodi. Ja küllap on tuntud tõsiasi see, et, et kuna see armastus on nii tähtis inimestele, siis nad on rüütanud selle väga mitmekesiste müütidega. Ja üks müüt tõepoolest väidab, et armastus on õige ja ilus ainult nooruses. Ja küllap suur osa inimestest jagab siis seda Rome ja Julia kaunist nisukest armastuse lugu. Ja tõepoolest arvatakse, et kuskil niukses küpsemas eas, kui juba on nii-öelda lapsed kasvamas ja noh, pere kindlalt loodud, et siis loomulikult saab armastus otsa ja, ja küllap nii ongi kõige parem. Sest siis saab mõelda rahulikult igasugustele olmeküsimustele, aga paraku see on üks suur enesepetmine, sest tõesti nõuandla töökogemus näitab ka seda, et, et seda suurt puudust armastuse järele tunnetavad inimesed niikuinii ja peideti nagu või varjata, kui seda siis nii hästi kui tahes. Ja ma arvan seda, et, et nüüd teine niisugune oluline punkt mida selle armastuse juures rääkida. Lisaks sellele, et armastust vajab iga inimene, on see, et need armastamiseks on ka vaja võimet, see on tõesti inimese võime ja paraku mitte kõik, ehk siis seda võimet ei oma. Aga kui nüüd inimesel on see võime olemas, siis suudab ta armastada, olgu ta 18 või olgu ta 80. Ja mõnes mõttes mulle tundub, et, et inimesed võib-olla noh, niisugustes üldistes kujutustes ajavadki segamini selle, et Nooruses see esimene armastus on ju tõesti väga suure sihukese mõjuga inimestele, kuna ta on esimene, eks ole, kuna inimesel puudub kogemus ja iga järgnev armastus, sest tegelikult noh, ka see on üks müüt, et inimene armastab tõeliselt ainult kord elus. Kahtlemata võib-olla nii, et inimene suudab armastada teist läbi kogu elu. Aga tihti juhtub nii, et inimene armastab elus ikkagi üsna mitu korda ja mulle tundub, et, et mida vanem inimene siis armudes ja armastades on seda täiuslikum tema armastus tegelikult ongi, seda rohkem on temas kogemust, seda rohkem oskab ta sellest tundest tunda rõõmu või seda nautida. Nii et ei ole see seitsmeteistaastaste eelisõigus, ei ole need 70 aastased oma õnnes alles teineteist leidnud. Sugugi naeruväärsed ja vastupidi, ma arvan, et 70 aastaste inimeste armastus võib olla väga täiuslik ja, ja mis on veel tähtis, on, on siis ikkagi öelda või lubada seda tunnet endale, sest sest see inimene, kes armastab, on igatpidi terve, nii psüühiliselt kui füüsiliselt. Tähendab, see on selline seos, mille noh, tõesti on teinud kindlaks vastavad uuringud ja, ja ma arvan, et, et kui inimesed selle tunde eneses leiavad, peavad olema küll ainult õnnelikud selle üle. Aga muidugi noh, ka see pool on olemas, et kuna meie oma kujutlustes armastuse kohta noh, oleme nii palju piirangud sisse viinud, siis tõesti võib mõnikord lastel ja lastelastel olla see tõeliseks ehmatuseks, et näe, mis on nüüd vanaemal-vanaisal pähe löönud, on ta aru kaotanud, selle asemel, et kodus toimetada mõtletud sellistele asjadele ja vot see on juba, ma ütleksin, inimõiguste piiramine. Sest noh, ma mäletan kuskilt lugenud sellist väikest nupukest, kuidas tõepoolest üks niinimetatud vanaema lasi kodust jalga selleks, et kohtuda kokku saada oma oma armastatuga, kuna laste arvust see oli ennekuulmatu. Eks sellest ole vändatud ajaloo Sul filme ja ja on teda tehtud nii koomilisest vaatenurgast kui ka üsna traagilisest üsna tõsielu jälgides ja ja näidates, mida inimesed kõik armastuse pärast peavad kannatamagi ja üks neid kannatusse allikaid ongi see teise inimese mõistmatus või see maailma õlgu kehitab põlgus, et vaata, millised nüüd. Et nemad ka lähevad nii-öelda veel altari ette. Jah, see on ainult selline tõesti kahetsusväärne fakt, et et eks siin on väga sageli mängus needsamad hapud viinamarjad, et kui, kui mõne inimese kogemuses on kogu see lähedussuhe olnud väga nihukeste kibedate kogemustega seotud, siis, siis umbes tundub ka teiste sellise täiusliku õnne nägemine kuidagi noh, nii nii raske, et, et siis on vaja nii-öelda asjad paika panna ja öelda, kuidas tegelikult peaks olema. Lahutatud mehi abiellub rohkem uuesti kui lahutatud naisi ja siin on ka muidugi siis üks võimalik seletus see, et mehed julgevad Ta lastega naisi endale. Kas nii? Ei, vist mitte, ma arvan, vähemalt seda põhjust ei ole nii väga välja toodud rõhutatud aga siin on palju palju, võib-olla noh, nii sihuke triviaalne mingi põhjus, tähendab, mehed võidavad abielust alati rohkem kui naised. See tähendab siis seda, et, et lihtsalt meeste jaoks on abielus olemine palju kasulikum ja selle tõttu hoolitsetakse just täpselt nelja, antakse süüa, neid nii-öelda nende riided, pestakse kas kõik see niisugune olmeline läheb nagu siin korda ja tähendab, see tõesti mõjub ja naiste puhul on siis see elukogemus mõjunud, nii et nende illusioonid abielu suhtes on suures osas noh, kas purunenud nüüd just aga nii, et, et nemad vähemalt ei hellita mingisuguseid tohutuid fantaasiapilte abielu suhtes, neil on see kujutlus küllalt reaalne ja selle tõttu siis ilmselt noh, osa naisi jääbki üksikuks, tähendab, ta valib siis mingi muu variandi, ütleme, oma vajaduste rahuldamiseks. Aga mis nüüd puudutab teiste abielude stabiilsust, siis siin on olemas paraku risk, et Nende abielude ja küsimus ei ole ka väga kõrge, tähendab, see paraku ei ole mitte nii, et need, kes nüüd lähevad teisele ringile, on elus nii palju õppinud, et nad nüüd kindlasti selle teise abieluga õnnelikult siis vastu peavad, nii kuni surm neid lahutab. Aga paraku see lahutamise kogemus tähendab, et lahutus kui lahendus on neil nii-öelda õpitud ja selle tõttu ka see kipub tulema rohkem. Nii et väidetakse seda, et teistkordsete abielude lahutamise tõenäosus on isegi kõrgem kui esimeste abielude lahutamise tõena. Enne neid, kas te võite niisugust asja ka öelda nüüd tere, psühholoog. Kena. Et kui tulevad paarid teie juurde oma probleemidega, loodetavasti nad ikka tulevad koos siis missuguses eas on, millised probleemid, ütleme, kui me võtame need abielud kuni 30 aastasteni võtle, võtame siis 30-st seal juba 40.-te keskpaika ja võib-olla siis need pensionieelikud ja siis need juba päris kõrges eas pensionärid. Kas ma nüüd umbes tegin mingi õige niisuguse vanuselise grupeerimise ja see, see on üsna nihuke eluline jaotus, perekonnauurijad on selle üle tõesti päris palju lahendusi otsinud, et kas on siis tõesti olemas teatud niuksed, kriisikohad ja tõepoolest, ütleme, pere oma normaalses arengus läbib neid teatud etappe, mida te enamasti nimetasid, tegi ja iga uue etapi algus või õieti iga etapi vaheldus on riigoni. Jah, on see käänukoht, kus siis kõige enam need siuksed rahulolematusega välja löövad ja kui inimesed jällegi enesele aru annavad, et, et nüüd me oleme siis jõudnud sellesse tühja pesa lävele, tähendab, kus lapsed hakkavad alustama iseseisvat elu, tähendab noh, kus nad hakkavad nagu kodust välja minema, siis langeb ju palju suurem osa jällegi kahekesi olemisele ja siis jääb ainult loota, et see kahekesi olemine pakub rõõmu, sest paraku võib see isaks, emaks olemine olla oluline, et see paariks olemine on jäänud kuidagi unarusse, on ära unustatud ja on ära unustatud tõesti. Nii et ega siin ei ole sugugi mitte nali öelda, et on vaja õppida uuesti olema kahekesi. Kas inimeste elus on siis mingisugune kõige kriitilisem aeg, mõtlen abielus? No kõike kõiki neid etappe nüüd võttes korraga, et ma arvan jällegi oma töökogemusele tuginedes, et, et võib-olla niisugune kõige valusam esimene ehmatus või, või jahmatus on siis see, kui noorpaarist on saanud nüüd väikeste lastega pere ja kui siis ühtäkki selgubki, et minu armas mees ei tulegi koju ja ei kuulagi kõiki minu lugusid, noh, nii suure tähelepanu ja haardusega vaid ütleb, oksid, jäta mind rahule ja ruumi on vähe ja lapselapid kogunevad ja ja, ja soe vesi võeti ära. Jah, just, täpselt nii. Ja, ja see on võib-olla niisugune kõige-kõige esimene ja selle tõttu ka niisugune väga valus ehmatused. Asjad ei olegi enam nii nagu nagu ma kujutasin ette, et hakkavad meil olema, ainult et jällegi see on noh, enesele aruandmine tähendab, et see on nüüd järgmine faas elus, kus tõesti noh, need suhted nihkuvad pisut teisele kohale ja jällegi tuleb siis seda tähtsat asja meeles pidada. Et seda kahekesi olemist tuleb ikkagi täiesti teadlik ja mõlemapoolse innuga enesele nõutada. Tuleb tuua kohale vanaema, kes valvab natuke lapsi, et saaks koos olla ja, ja tähendab vot nii see kriis ka suudetakse üle elada ja ma arvan, et üks, teine niisugune väga valus just emotsionaalses mõttes aeg on siis see, kui kui need teismelised lapsed on, siis noh, nii-öelda valimas oma oma teed ja ja noh, eriti naistele on see väga valus, kui lapsed lähevad ja kuigi võib see tõesti tunduda ihaldusväärne hetk, ütleme kui, kui on kodus möllavad murdeealised, et oh jumal, aknesto Etti lahti, aga, aga kui see käes on, siis, siis see on ikkagi väga olulise perioodi lõpp inimestele. Tähendab, see on see laste kasvatamise lõpp ja noh, väga paljudele inimestele on see ju eneseteostus kogu, sest kas seal ähvardab ka siis abielu miski ja loomulikult väga suur nisuke lahutuste? Kõvera kõrgpunkt on just selles selles faasis, kui siis lapsed nii-öelda on kodust minemas, kui isaks emaks olemine on suures osas nagu lõppenud ja tundub, et meil kahel ei ole enam midagi tihelisega. Kummaline Me oleme kõrvuti, eks ole, terve oma elu. Vähemalt selle oma laste elu selle nimel elanud et nad saaksid hariduse, et nad õpiks oma töö, et nad saaksid oma elu ja, ja, ja kõik nii, nagu ta on. Et me saaksime nad siis kodust välja saata. Siis, et mingil hetkel on inimesed nagu, nagu loobunud sellest oma suhte hoidmisest ja ja hakanudki minu meelest hea kriteerium, muidugi ma usun, et eks vist 95-l protsendil peredest see ka nii läheb. Tähendab, et mingist hetkest ei olnud, äkki on teineteise jaoks Jürjega Mariaga ollakse. Täpselt. Lasnamäel on kohe 13. kooli kõrval üks ilus paekivist maja. Esimesel korrusel asub Lasnamäelastele üks väga tähtis paik, see on lastekeskus, siidrid on see nimi ja retkose. Teie olete siiderite keskuse juhataja? Täna ma tulin sellepärast siia, et uurida siis mis ja kes on need lapsed, kes siin iga päev koos käivad koos mängivad, söövad ja kui kaua see kestnud on. Archer on kestnud kaks nädalat tänu Tallinnale komisjonile, kes pakkus võimalust toitlustada lapsi üks kord päevas. Meil oli laager kavast teha hoopis ja palju laagreid teha juba juuni juulikuus koos võimalusega, et lapsed oleks saanud tööd teha haljastuses. Aga kuna mees ei EV Kaljastusel tööks kokkulepet ei saanud, sest meil on tööpuudus ja ka emad-isad on töötudeks. Ja siis laager jäi toimumata. Ma küsin nüüd kohe vahele, kas Lasnamäel oli mõeldudki, see ainult suvekuudel? Täita siis lihtsalt laste elu millegagi anda neile võimalust natukene raha teenida. Või kui te nüüd vaatate nende peale, kes teil praegu siin kõrvaltoas söögilauas istuvad ja linnamisjoni toodud lõunat pean ütlema, et üsna priskelt lõunat lasevad hea maitsta siis tundub, et need on perede ikka väiksemad ja seal on koolieelikud ka kõvasti. Kas te mõtlete nüüd jätkata hoopis siis sedasi, et ka sügisel edasi nendega? No õige ta oleks, siin on praegu jälle mitmete organisatsioonide töö kokkulangevus, kuna ma olen ise ka Tallinna lastekaitse liidu üks tegevliikmeid ja olen kursis perede olukordadega ja olen avanud ka siin Lasnamäel samas majas. Lastekaitse liidu, konsultatsioonipunkti ja, ja minu poole on suurte muredega pöördutud ja siin on praegu, et kellele nüüd on suurimaks mureks söögimure lapsed praegu süüa saavad siin kord päevas korraga, tegelikult on nendele peredele suur asi, see on väga suur asi. Ma pean tänama, et, et siin nii priske lõuna on. See lõunas on priskimas tehtud tänu kauplus Laagna juhtkonna abile, sest iga päev lisaks soojale toidule saame leiva, saia ja ka maiustusi, kauplust Laagna, lihtsalt niisama lihtsalt niisama ei saa, pean ütlema, et kõik laager sai teoks ainult väikeste telefonikõnede peale ja Pean ütlema, et teistelt kauplus Laagna ainult telefonikõne jaatava vastuse andmisega eraldas meile need toidud ja, ja samamoodi linnamisjon. Ja samamoodi on siin abistada sellele Lastekaitse Liidu humanitaarabivahendeid, et on, millega mängida. Hea, ilmselt lapsed saavad siin natukene riided selga. Emad on käinud siin ja nii palju, kui on soovi olnud, on nad mida on leidnud, kes need lapsed siis on, mis peredest, kuidas ta selle valiku tegite, sest et ma usun, et soovijaid siia võib-olla oleks rohkemgi muidugi. Sest et üks asi on see, et lasevad siin süüa, aga teine asi on see, nad on siin hoitud mängivad koos, see on niisugune nagu lasteaia. No see ongi, see on praegu perede vorm tegelikult siin on appi tulnud lapsevanemad, kes ise on siin kasvatajatest suuremad lapsed, kes on väikestele tegevuse juhiks muidugi praegu reklaami Nonii sellele laagrile pole tehtud, sellepärast et need, mul on neid oma paarsada last teada, kus oleks täpselt sama mure, kas võib vähemalt kord sooja süüa saada. Hea ka, palju neid siin praegu on, paarkümmend ainult ja 30 lapse käinud, aga praegu on kooliminekut osa lapsevanemaid peab praegu käima mööda pood poodi, Imede arste on ausalt öelda, neil ei ole seda raha, et käia mööda poode käia, aga nad käivad praegu nii nagu esimese klassi lapsi siin on. Kooliminejad peavad arstide juures käima ja osa olid siin mõned päevad ja läksin maale veel sinna abitöid tegema ja ei oleks teil ilmselt jõudu ka praegu pidada siin selles majas ruumi poolest jaga vahendite mõttes ka jätkuks vist süüa iga päev 200-le lapsele salatit, siin Lasnamäel on just sellistest peredest kokku, kes oma, no lapsi hästi ei suuda praegu ülal pidada. Neid lapsi on paarsada. Oi, neid on kindlalt rohkem, ma võin öelda, et see, need neli suure pereelamut, mis on, kuna ma olen ka passi üüriarvestuse majas, Ma tean, missugused on üürikulud peredes ja nad ei leia väljapääsu, et need ei ole sugugi mitte asotsiaalsed pered, vaid need on keskmise endise keskmise läbisaamisega peret. Aga nad on, nende üürivõlg on kasvanud, kuna neil on ka suured korterid, et nad ei, nad ei suuda enam seda võlga kustuti kustutada. Jah, aga nüüd on nii, et Need lapsed on siin, loodetavasti nad saavad siin olla ja käia need pisemad, kes koolis käi. Ja miks mitte ka koolilapsed olla nüüd sügisel ikka edasi, praegu ma võin öelda, et kuna see meie keskus on täiesti ilma eelarveta ja täiesti juriidilise õiguseta nendele ruumidele ja see on kuna praegu on just see ida rajooni ja Lasnamäe uue haldusnõukogu ja valitsuse kokkupanemine, siis keskuse poolt meil küll vahendeid ei ole. Selliseid laagreid pidada, aga, aga kui linna, mis on ikka edasi aitaks ja ka Laagna pood vastu tuleks, siis mingi osa lapside saaksite pidada pidamise suhtes küll probleeme ei ole, et siin ja toita jaatritaja tarvilik ei ole nendele lastele, kes nyyd kooli lähevad, need on loota, et nad saavad koolilõuna. Aga nendele lastele, kes on kodudes, ei ole lasteaedades ja kelle emad on just väikese palgapeol ja neile tuleks kindlasti väga vajalik. Kas te olete nõus oma kogemust jagama aitama teistel ka mõelda, kui need ütleme, kas või siinsamas Tallinna erinevad linnaosad mõtlevad ka selles suunas. Ja ma usun, et võib-olla need inimesed peaks kord kokku tulema, kes selles suunas tööd teevad praegusest juba kuulda. Kusagil avatakse lasteaed, päris Ilmar, vaata nendele, kes maksta ei jõua, aga garantiiga, et lapsed on hoitud ja ja toidetud kusagil on mingi teine vorm aidata just neid, kes praegu on väga väikese sissetulekuga või peaaegu et ilma sissetulekuta tegelikult kõik see on ikkagi senini tegevus tagajärgedega, mitte põhjustega. Ja, ja mina ikka näen põhipõhjust kohtadel, et hakkaks meil perekoolitus ja meil on ja lapsed tuua peredesse tagasi. Ja on vaja peredele anda selleks tuge. Praegu ma olen näinud liiga palju pessimistlikult häälestatud peresid, et noh, jätavad laste hariduse pooleli, kuna lihtsalt ei jõua ja need rahamured käivad üle pea. Liana, kas sa käid emaga kogu aeg siin kaasas? Viimaseid ilusaid äsja isi. Vahetevahel ainult, kui ma sind nägin eile siin Palmse mõisa aia ääres, ilusad asjad olid toolide peal, vaat selle peale tulingi vaatama, et mida siin siis on igasugust käsitööd. Siis olid küll sina päris üksi seal. Ema käis poes vahepeal ja kais. Su ema oskab vist igasuguseid asju teha, kui ma neid näputöid, vaata mis seal kõik reas olid, siis suur osa nendest oli ema tehtud ja neid oli tõesti mitmesuguseid. Emal on kolm tütart, 2000 eile ka näputööd juba õpetama. Kutud oskad juba? Hästi vähe. Aga natukene, sa oled praegu kuivana? No eks siis aeg vist on hakata õppima ka juba. Või emal on nii kiire oma tööde ja tegemistega, et ei ole õpetada veel teile kõiki neid asju? Mingil tiiv emal ongi mis ta teeb siis kogu lugeja käsitöid. Aga teie olete Kaju veel viiekesi tal ees peab ka hoolitsema. Vaeste Leesi oskate ise ka seeria, kui emal on viis last ja need tuleb kõik ära toita ja riidesse panna, siis, siis vist on ikka tõesti nii, et lapsed peavad ise hakkama ka maast madalast enda eest seisma ja hoolitsema ja, ja nooremate eest ja kuna mind kasvatas kasuema ja kasuema rääkis mulle alati, et maast madalast peab laps õppima kõike ise tegema, et elus oleks kergem. Ja mina kaastaga, Janane üheksa aastane, kaks aastat on teinud süüa niimoodi, et täitsa võistlema varsti, kes teeb paremini koogi küpsetamise ja meil oli püha, päeviti on talvel traditsiooni, me teeme siis sellise perekondliku koosistumise küünlavalgel ja mina siis maki muusikaania küpsetame ja sama räägime juttu, kohanata ja lapsed on. Varem on kümneaastane poeg, sisene üheksa, vastane tütar, seitsme aastane tütar, kuueaastane poeg ja nelja-aastane tütar. Ja te kasvatate neid praegu üksi ja kuidas te toime tulete, kas on selliseid päevi, kus tuleb ikka tõesti mõelda, et millest süüa teha ja ja kas üldse on millestki teha? Eks ikka ole, mina mäletan ennast väiksest peale aeg kohas, mäletan kus ma alati tundsin nälga ja külma, sest ema oli päevadega kodunt ära. Mina ja minu arust ma üks aasta vanem vend, olime kahekesi kodus, otsime ema koju ja see on jäänud nagu elus ajaks line ootamine ja külmetamine ja nälg. Ja siis ma püüa need omas peres sellist probleemi ei oleks. Sellepärast et kasvataski, siis lõpuks kasuema ja, ja tahtsin veel, ei tule kahi. Pool aastat haiglas. Ei teadnud keegi, kas ma jään ellu või jää. Aga ju seda visa tahtmine teistmoodi. Kasulapsepõlv tuleb kasuks sellepärast et maast madalast sa oled juba täiskasvanu inimese mõtetega. Sa pead ise hakkama saama, sul ei ole kellelegi minna kaebama, pidi iseenda eest seisma, kui vana te olite, kui ta siis kasulapsepõlve maitsta saite, juba taastane, usutavasti oli teil hea kasuema. Nüüd tagantjärgi muidugi, ta oli väga hea, aga ta oli väga range jama. Mõtlesin, miks mul on range kasuema ja nüüd muidugi suurest peast, kui mul oma pere on ja ebaõnnestunud abielu tähendab nii-öelda see kõik teie kasuks rangus kui debas range olnud. Võib-olla poleks minust inimest saanud, kas kasuema õpetas kõiki neid ilusaid näputöid tegema, tema näpud jäid eriti õpetanud, aga võitlema iseenda eest ja kõiki, vot see on küll väga, õpetas tööd tegema, maksin varakult tööle juba ja käisin Sigalas kaasas ja kell viis ärkasin hommikul üles, läksin sigalasse, tegime siis koostööd ära ja siis no ega ma suurt ei saanudki lastega mängida teiste lastega oma. Aga ega ma ei tahtnudki, ma tegin, kas siis nukkudele riideid õmblesin ma joonistasin või loomadega olin koos ja et see on niisugune kunsti ja käsitöölembus, on teil ikka kogu aeg sees olnud. Ja see on ikka vist oma emalt vere kaudu juba saadud. Nisaliini pidi kõigi isa, Ma ei ole minuga elanud ja räägiti ka väga halvasti, kõik kisast. Aga kummardada, õppisin tundma seal kunstniku liin. Onu, onu, võõrustaja, kunstnik ja isa tegi kõvasti käsitööd ja kõigi isa soolased. Ikka anname oma lastele midagi edasi, need seda head ja seda halba kõike. Ja mu vanem poeg õppis juba viieaastaselt, kuidas masina veel kuduma, nüüd on masin katki juba ja nüüd muidugi ära unustanud, aga makrameedeeb järgija kaltsunukke, tee poisslaps ja poisslaps ja joonistab ilusti. Küsisin ka siin muidugi Jaana käest, et kas ema õpetav käsitööd tegema ja ja, aga teie elu vist tõesti on praegu niisugune, et on vaja, on vaja vee peal püsida ja ise võimalikult palju teha? Jaa, on küll, kuigi nüüd sellel aastal on lapsed on juba kasvanud suuremaks ja nad saavad aru, et ma, nad peavad tihti üksinda. Sest muidu ei saa, on kaks võimalust, kas ma olen iga päev laste juures ja meil on toad väga puhtad. Ja siis oleme näljas. Või on teine võimalus, et ma käin palju väljas, ma teen tööd ja lasen alati kõhud täis. Mis on teie töö siis, kas see ongi see, et te teete lakkamatult, teete midagi näpu vahel muide praegu ka koote midagi valget, mis see tuleb, üks nuku komplekt jällegi. Ja teil üks pisikese rahvarõivas lukku? Käiste tikkimine vist oli pooleli, praegu panite just litreid peale see selle pistsite koti ja nüüd siis võtsite teised ja no tähendab, mul on kahju ajast, kui ma pean niimoodi lobiseda, saab siis ja kui midagi näpu vahel sellepärast, kui pere on suur, siis peab lihtsalt arvestama igat minutit. Ma enne küsisin, et kas iga hetk teete, te ütlesite teie jalgrattaga sõites kahjuks ei saa midagi teha ja no see on kahjuks nii. Jalgrattaga tuleb sõita, ainuke liiklusvahend. Ma olen talvelgi sõitnud ja talvel muidugi olla nagu kaskadöör, see libeda tee peal, aga no saab hakkama ka, on näha te koote heegeldate õmblette ja, ja seal on ka Jahjust see punumine ja see vööpaelte tegemine, see on väga huvitav. Suka paelatel on seal ja niisugune asi jah, mida ma ei ole näinudki mujal. Kust ja kuidas see siis on tulnud. Mis on, mulle meeldib kõik asi ise välja mõelda. Ja ma ei ole kunagi tahtnud teha näiteks kui on mingisugune lõige kuskil või mingi musteloneesi madin selle järgi siis ma olen teistega ühtemoodi, aga ma väiksest peale olnud erinev, isepäine, isepäine seasmanen, põlenud Mul ei ole vanemaid, mind on kogu aeg koolis noritud, ma olen pidanud kogu aeg alaväärsus kompleksi all kannatama ja siis ma olen nagu enesesse tõmbunud ja siis te teete omaette, teen omaette, tähendab, no võib ju palju rääkida ja vähe teha, aga minule meeldib jälle palju teha ja vähe rääkida. Te ütlesite, et noh, et ega küla peal ka ei saada aru ja, ja küla peal pigem öeldakse pahasti, kui hästi, teie, tere, teie elu ja teie perekonnast. Ja see on kadedus, lihtsaldan kadedusest keeli igaks juhuks ise teha ju. Võtku vardakate, tehku, teie elustiil on teistsugune. Ja mina on oma eesmärk elus, seda oleks siiski huvitav teada, mis on teie eesmärk? Kas lapsed suureks kasvatada ja anda neile maksimaalset, mis ta anda suudab, et või ennast teostada, ütleme lõputööde ja selle kõige kaudu? Ei, ma olen siiski maksime lihtsalt selles mõttes, et ma tahan, nagu kõik korraga ühes suunasid iseennast teostada, lapsi kasvatada, et innustada enese ja laste tuleviku ja muidugi areneda, siis aeg on niivõrd üürikene siin meil elada. Ja me oleme siia sündinud ka igaüks oma ülesannetega ikkagi arenemise eesmärgil. Mina tahan ka, on suurem osa lasterikkad. Alga usklike peresid, keda ma väga austan. Sellepärast et kui oli mu kunagi raske, kui ma läksin lahku, mul ei olnud ühtegi rubla, ei olnud rahakotis, ei ole töökohta, ei olnud üldse eesmärki. Ja sellest sain nagu üle tol ajal sõpradena abi vaja. Siis on nagu midagi müüa, müüa nii, et süüa ikka sai. Lapsed nagu nälga jäänud ja. Siis oli võimalus muidugi edasi minna, edasiminek on ikkagi seotud riskiga, sa pead riskima, sellele on teed seal nende ennast teostada käsitööga. Et te olete käinud ka Rootsis vähemalt müümas oma asju ja neli korda ma olen käinud ja ma olen alati saanud niimoodi müüa. Ja siis on jälle sammukene edasi, et saab osta uusi materjali ja kõige tähtsam lastel on jälle tükk aega kõhud täis viia selles. Ja Lähen lasen kõht, eesriie seljas ja et neid armastatakse. Tõde praegu õnnelik, ma ei tea, võib-olla see on väga rumal küsimus. Aga kas te tunnete elust rõõmu ja, ja naudite seda ka niisugusel kujul, nagu ta teil praegu on? Kindlasti kuigi on momente, kus on tõesti raske, no need no aga maailm on tasakaalus on raske, siis sammas on jälle parem. Ma võin öelda, ma olen õnnelik kõigi, ma tean, et kes praegu kasin kuulevad, ütlevad, kindlasti on õnnetu vere ja kahjustatud, see peavad kannatama selliste ütlustuaalse paljud ikkagi inimese tase on erinev, tulevad ja ütlevad väga halvasti. Võivad öelda, välistab üle olema, sest tunnete, et teid ja teie lapsi vahel solvatud, lausa väga rängalt, isegi aga isegi negatiivne kogemus tuleb kasuks. Optimist, kas teie lastel on häid sõpru? Oleks kui nende emad oleksid mõistvamad