Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Lastetuba. Meie tänase saatekülalise kohta on öeldud, et tema töö on võlunud värvikuse ja elava fantaasia poolest. Et seda iseloomustab peen koloriit, tinglikus ja sümbolid, on ta öelnud, et värvid loovad maailma. Ja igal looja töötab isemoodi ja vaimustub erinevatest asjadest. Aime Unt, teie lapsepõlvemaile me läheme täna koos ja Ma tahaksingi kahe uudistada natukene. Et kas need sümbolid, mis need teie töödes on nagu iseloomulikud on nendest midagi kaasa võetud ka sealt kuskilt kaugelt Võrtsjärve kallastelt. No nii, konkreetselt sümbolina kas, kas nüüd kaasa küll alateadvuses me kõik hakkame ju esimestest eluhetkedest salvestama, ma vähemalt usun nõnda. Ja see, mis ma kuulsin enda kohta või oma loomingu iseloomustamiseks, noh, need on niisugused kokku pressitud kontsentraat, seal midagi võib-olla vastab ka tõele. Aga joome, võtame lapsepõlvest ju oma oma põhipagasi kaasa ja kui avatuna me seda oskame hoida või pärast kasutada, see on niuke taevase tahtmine. See lapsepõlv. Kodu ja see maailm, miljöö kui nüüd hetkel nagu mõelda ennast sinna Tulevad rasked ajad meelde, aga me sellest ikka nii meenutame või räägime, sest aeg oli ju 1941, sa taevas kaua aega tagasi, eks õnneks ju noorem põlvkond ei tea, mis see aeg tähendas, ja need esimesed esimesed mälestused, minul on tõesti päris koledad on sõjaga seotud. Põgenesime sellest, külastajad olid Emajõelahingud ja vanaisa ja vanaema ja ema. Ja mina oma õega. Ja ma nägin, kuidas naabripoisil oli, lennuk oli. Ühesõnaga, ta oli haavatud. Ja see on, ma arvan, kõige esimene mälestus või peaksime üle küntud maa. Ja oli sõda ja lennukihääled ja niuke, jubedus ja hirm. Aga õnneks me unustame niisugused asjad, aga see on pilt, mis on jäänud ja, ja jad haigustega kuhugi. See on see esimene mälestus iseendast ja sõjaaja lastel on see valdavalt seotud sõjaga. Nonii, minu põlvkonnal, kui palju ja kui palju maa lastel linna lastel olid teised rõõmud, mured, aga maa lastel see koolitee, kus oli järsku kusagil tulistamine või kedagi viidi või toodi püssimeeste saatel või see oli seal seal midagi imelist lihtsalt oli, elu oli niisugune, aeg oli niisugune. Kui nüüd see Lahingumeeleolu natukene kõrvale endast lükata, sest et sõjaja lapsed on ikkagi oma lapsepõlvega olnud ka helgetes, mõtetes ja mängudes ja ja iga jaoks on see niidi oma ja hea ja armas ja räägime esimesest kodust. Muidugi, see, mis me siin räägime nendest õudukatest? Jah, see oli, aga selle kõrval on ju väga palju ilusat. Mina sündisin väga väikeses armsas kodus ja käisin väga väikses armsas koolis. Ja, ja sealt olen ma arvan küll väga palju kaasa võtnud, mis on ainult minu isiklik küla. Lapsena olin väga armas laps. Ma usun nii, nohik omaette, suhteliselt vara õppisin lugema ja mul oli oma lemmikkoht, oli surm karusmarjapõõsas, mis ma olin, Äravoodeldasin ja ja ma olin seal maailma eest peidus. Karusmarjapõõsas jah, torkiv. Jah, aga see oli nagu läbikasvanud seentega ja mul oli seal väga hea olla. Ma arvan, et ma olin siis ilmselt üsna väike, olin, ära vahtuksin, aga mul oli see niisugune salakoht ja üldse ma olin nagu omaette, ma ei tahtnud väga seltsida ja tädidega jutustada. Et et ega ma ei olnud väga armas laps, aga võib-olla, et ma olin omaette, et mul ei olnud siis igav. Nägin ja kuulsin, et mul oli huvitav, ma arvan, et mul oli huvitav niimoodi olla. Seda enam, et te olete ju kaksikteie kõrval, kasvas kogu aeg õde. Noh, käest kinni sõna otseses mõttes, sest tavaliselt on ju nii, et kaksikud räägivad enda kohta meie. Ja mul on kaksikõde, võib olla ema, pani meid väga pikka aega või õigemini jah, kooliaeg algkooliaeg pani ühtemoodi riidesse ja võis olla, et meid aeti isegi veidikene, aga see oli väga lühikest aega. Me istusime võib-olla esimene teine klass ühes pingis pinginaabritena. Me ei olnud oma huvidelt ega oma väljanägemiselt väga sarnased, välja arvatud siis ühtemoodi seelikud, kleidid, mis meil seljas olid. Nii et sinna tikripõõsasse õde ei olnud, ei ta ta tükk aega ta ei tohtinud teadagi, nii et ma seal temal olid omad huvid. Ta oli võib-olla sihuke tublim ja tragime maisem ja seal no tal olid omad tegemised, tikripõõsas toimus siis kas ainult mõtlemine või? Ei, ma lugesin ja ma joonistasin ja mul oli terve maailm seal kaasas, see maailmakuulus, jah, ainult mulle ma seal ehitasid. Ma ei mäletagi, mis asjadest need võisid olla, küllap need olid niisugused niidirullid ja, ja puuklotsid ja mul oli väga osavate kätega vanaisa. Ta oli kiviraidur kelle minu tubli vanaema dismeheks võttis ja talumeheks meelitas, talu peremeheks. Aga ta oli väga osavate kätega ja ta joonistas väga hästi, nii et et kui, kui ma mõtlen, et mulle meeldis joonistada, siis võimalik, et vanaisa mõjutas seda, ta joonistas imehästi loomi ja lindusid loodust enda ümber ja ta tegi ka nagu kõigile minu ja põlvkonna ja kaaslastele. Ilmselt ma, kes maal on olnud, tehti Puustiga nagu karjapoisid, tegid puus loomakesi ja ja, ja ma ei kasutanud neid sugugi niisugusteks olmemängudeks. Need olid sihuke oma maailm, mis oli ainult minu jaoks seal põõsas. Nii et see joonistamine nii loomulikult tuli see siia jutu sisse. See on olnud siis teie juures juba pisikesest tüdrukust heastama. Ma arvan küll see trafaretne ütlemine, et juba lapsepõlves armastasin ma joonistada taevakene, kõik lapsed joonistuvad, annaks jumal, et nüüd veidi on muutunud, sest kooli õpetajad saavad koolituste, et säilitada nende väikeste loojate isikupära, aga aga kui mina õppisin ja väga tükk aega ka peale seda oli ju nii, et lapsi hakati õpetama õigesti joonistama ja siis oli kõik mokas, siis ta hakkas tõesti mõõtma ja kaaluma ja õigesti viirutama, varjutama ja siis kunstnik selles lapses kadus. Aga küllap mina, ma mäletan esimeste värvide vesivärvide lõhnu ja Assad taevas missugune õnn ja rõõm ja kingituse oli. Sest aeg oli ju raske peale sõda maal ei olnud nälga, aga ei olnud. Ei, seda teist ja kolmandat, mis võib-olla olid lastel olid paberit ja värve ja pintsleid ja värvipliiatseid ja ma nii mäletan seda värvipliiatsite, kui need teritati seda, seda lõhna ja, ja värvivesivärvide lõhna. Ja, ja ma mäletan neid esimesi pilte, mis ma tegin, ma võiks neid praegu võib-olla kuidagi restaureerida, see on tunne, võib olla, õigemini seal tunnemise laps võis teha, noh, ma ei käinud koolis veel mõni pilt, võib-olla, et on jäänud meelde küll, et kujutan ette, et need võisid olla üsna abstraktsed, aga ma nägin seal ise rohkem, mis võib-olla naabritädi või perekonnas keegi vaatas. No mis see siis ära ei ole, laps on lihtsalt värvi raisanud või, või pannud, aga minu jaoks oli see suur maailm ja see ei olnud selline tüüpiline lastepilt, et tüdrukud teevad ilusaid printsesse ja lokid peas ja pärlid kaelas ja käed on kuidagi kummalised, lühikesed tähtsalt õlgade otsast ja ja ei, ei, ma hakkasin inimesi tunduvalt hiljem, hakkasin joonistama. See on ka väga individuaalne, kes hakkab inimesi joonistama, kes hakkab lihtsalt abstraktselt kas maad või taevast või tunnet maalima ja kui laps joonistab inimest ja käed on lühikesed ja pea on suur, siis ta joonistab selle suurem, mis temale kõige tähtsam. Teil olid siis need maastikud, minul oli, küllap jah, tunne jah, ma arvan, et olid maastikud, kui nüüd otsida mingit nihukest mais nimetust sellele pildile, eks inimesed tulid sinna sisse, sest kohe koolis tuli hakata ju teemasid joonistama talvel suusatamine ja suvel ma ei tea, mis. Ja vot seda ma ei mäleta. See ei tundunud raske olema. Teha näiteks niisugune keeruline pilt rahvas põllu peal ja kes kükitab, kes kummardab kartulid ja korvid ja. Oli see kerge teha? Ei ma ei mäleta, et oleks raske olnud. Ei ei, ma ei mäleta ja kooli joonistus tulid, need olid ju koolis juba, ma meenutan hea meelega neid esimesi õpetajaid. See oli kolme kilomeetri kaugusel, väike armas puumaja, nüüd paraku seal enam kooli ei ole. Kadusid ju kõik need väiksed maakoolid, millest on kahju, aga see on paratamatus ja see esimene õpetaja, ütleme siis klassijuhataja oli minu ema leeriõde ja, ja ta võttis meid siis toredalt oma klassi vastu. Aga ma mäletan, olime õega ühisrinnet. Me kartsime seltskonda või teisi lapsi, sest me olime maad alustanud metsatalust ja suhteliselt vähe nagu alevi lastega kokku puutunud ja niisugused ühisüritused nagu kehaline kasvatus ja seal veel võisid olla, et et mina mäletan küll, et ma teatas resoluutselt, et ei, mina ei tule, ma sellest osa ei võta, aga noh, küllap see sai siis mööda, aga, aga teised tunnid koolis ma mäletan küll, et mulle need hästi meeldiksid, kuigi jälle siin ei saa mööda minna sellest ideoloogiast, mis siis oli siis minuaegne lugemik ja emakeele püksis vast jah, algas joon nelja habemiku pildiga ja vaat siin on küll, on mul meelde jäänud, et ma siis kui me hakkasime juba tindiga kirjutama näpud olid tindised ja tindilõhn oli ju iselaadne. Mulle meeldis näotu küll öelda, aga, aga pilte värvida joonist teise raamatuid siis ei liikunud. Ja eks neid vuntsegi oli tore siniseks teha. Ja siis üks külatüdruk kaebas õpetajale, et näed, me saime tegi. Ja muidugi see oli ju väga kole asi. Et tuli seal eetiline pahandus, kohe see oleks halvasti võinud lõppeda, aga me olime kaitse all, nüüd ma ütlen meie oma õele mõeldes sest meie isa langes võitluses kodumaa eest. See tähendab seda, ta jäi 41. aasta mobilisatsiooni, et punaarmees ridadesse ja ta sai surma. Ja siis need lapsed olid nagu siis ära märgitud. Tegelikult teie pole ju õega isa üldse näinudki? Ei sündisite pärast, kui isa oli juba Venemaale viidi just, just, aga see punaarmee oli niisugune võlusõna, mis tähendas seda, et need olid nagu kaitse all või kuidas siis ütelda seda muidu oleks läinud aplalt, ema kutsuti kooli ja ja kui oleks, oleks kooliõpetaja olnud veidi ideoloogilisem, siis oleks pahandus olnud muidugi lapse rumalused. Aga kõik need rumalused, mis tuli kaasa teha, eks minu kooliaeg 56. aastani pärgade punumise piltide ümber ja seinale kaunistused ja see oli niisugune loomulik, tegime seda väga südamest, õega ei võtnud. Tegelikult ju just nagu natukene sinna teatrikunstniku suunas minek. Ma kujutan ette, oo, seda ma võin nüüd arvata, nõnda ma ei teadnudki, mis teater on, võib-olla lapsepõlves ei külastanud kordagi teatrit, ei olnud selliseid ehitusi, ei maal kindlasti mitte eieiei, no juba hiljem, kuues seitsmes klass siis küll oli siis. Me käisime Viljandis ja, ja seal lähedal, aga, aga ma mõtlen päris päris selles esimeses reas, eks neid raamatuid oli vähevõitu. Kodus? Ei, ma ei teadnud, aga, aga iseendas mina olin suur näitekirjanik. Aga siis ikkagi selle kõigega ja, ja ma olin niisugune. Lugesin ahnelt lugesin kõike kapitäie, see raamatukogu, keda seal väikses koolis oli noh, meie mõistes üks niisugune kolme poolega riidekapp. Ja no seal olid siis Stalini preemia laureaadid ja kõik toredad raamatud, aga kuna ma oskasin ammuilma lugeda, kui teised alles õppis lugema, siis ma tõesti ahnelt neelasin kõike seda. See toitis üheks omamoodi fantaasiat, ma ei oska kuskilt üles otsida, et mus oleks patriotismi õhutanud, oli ta nisukest kirjandus seal küllalt, võib-olla see jäi nagu kuidagi leti alla lugenud, aga koolis oli täiti rikk nagu igal pool tehti ikkagi koorilaulja näitering ikka kõik see oli, kuna ma olin, joonista küll ja siis paluti ka jah, mind ja küll siis mõni teinegi tegime nõnda ütelda dekoratsioone. Ja eks õpetaja siis aitaski. Aga mina kirjutasin näidendit. Oli see siis koolielust-olust või või midagi niisugust suurt ja üllast olid ka. Ikka sihuke muinasjutu sugemeid, aga ja ilusa lõpuga kindlasti ja mängisite seda näidendit kooris mängiti ja, ja, ja see oli niisugune sündmus nüüd ei olnud, aga igal väärid olid siis meil ei olnud, aga, aga oli alati koolipidu, kuskilt lauldi, tantsiti ja ja, ja tehti, näitame kohe ka näidendites oli endal osa ja roll ka või? Ei, ei ole ainult need dekoratsioonid ja majandus just just no siis oli ikkagi juba sõrm antud ja, ja, ja selles tähenduses küll, aga no need on väga süütud õrnad katsetused, mis mis nüüd noh, võime päris jutumärkidesse panna, näitama näitekirjanikul. Aga huvi oli, lugesid ja eesti keeles ja kõik see oli, sobis minu huvidega sihuke humanitaarhuvi. Ju see nii oli, ma räägin üsna naeru suuliselt, seda, eks ju, saame aru, et see on väga tõsine asi, ei olnud, kõik lapsed on kõike midagi leidnud, kes on tahtnud lenduriks, kes korstnapühkija, kes ma ei tea, milleks. Lastetuba. Te olete sügiselaps ja olete öelnud, et sügis ongi lemmik aastaaeg ja mitte selline ilus ja kuldne ja seened ja värvid ja tammetõrud väidet raske Ginane taevas vastu maad ja tuul. Kas selle niisuguse meeleoluga on midagi seotud ka või see on lihtsalt kuidagi nii-öelda loomult siis teie juurde tulnud? Küllap see on minu sees, arvan oma loomult, ma olengi natukene nukrameelne, aga noh, püüan nägu teha. Oh ei ole midagi. Ma mäletan niisuguseid asju, mis, kui ma nüüd vana inimesena analüüsile ennast, et see tuligi lapsena kaasa või ikkagi seesama kõige esimene lapseaegsel oma kodus. Kui külas noored naised nagu minu emagi kogunesid, siis ma ei tea, oli see neljapäev või laupäev või pühapäev ja lauldi ühislaule ja need laulad olid ju väga nukrad, mul on üks laulusalm meeles, mis oli, et, et miks tähti nii palju taevas, miks lehti nii palju olnud puul, miks kõnnime, südamed vaevas ja nii edasi, et see niisugune lõputu igatsus ja ootus, kes ootas oma pereliiget koju, kes noh, see oli õhus, kes veidi Tuutliku, võib-olla ta püüdis selle kinni, ma ei ütle, sellest, oleks tulnud mingi ekstra nukrameelsus, see lihtsalt oli niimoodi, ma nii mäletan seda lõhna, seda kõike, kuidas köögilaua ääres istusid need noored naised, eks. Ja, ja ma mäletan teist tunnet, et ma istusin aiaposti ääres, kivi, Naski kiviaed oli talu põllu ümbert ja ma istusin ja ma ootasin isa koju, sest või kolme nelja aastane olla, sest ma teadsin, et naabril oli juba tulnud koju keegi ja see oli loomulik, et oli sõjas ja tuleb koju. Ja ma seda tunne, et ma tean, et ma istun. Võib-olla oleks teadnud niisugust sõna nagu meditatsioon ja Alexis seda kasutanud, jalad ristis, lapsukene istus ja ootas või ma mõtlen, et kui ma muusikat kuuleks või no see ümbrus oli minu kodukoha ümbrus, seal olid suured suured kuused, mis mühisesid, olid natuke sünged ja palju niisugust noh, järve põhjamaa lepad ja kased ja mis seal võisid olla sihukene, tähendab männimetsa Heli on teistmoodi kui seal lehismetsa kuuskede niisugune natuke salapärane hääl ja seda ma nüüd ei ole välja mõelnud, head mul meelde tuli. Kui ma kuulsin esimest korda kriigi muusikat. Ja siis ma teadsin, et ma olen kuulnud kusagil, kus kohas, no taeva pärast kindlasti mitte ma ei olnud kindlasti ei kuulnud seda, et see oli mul nii tuttav, mis on ka niisugune karge ja mina minu jaoks nagu igatsus ja, ja kõik see kokku või kui ma mõtlen üldse sihukese helimaailma peale, siis vanaema oli ikkagi käime, käisime kirikus ja ta luges siis jumala sõna. Ja selle kõrval niisugused kirikumuusika, et siis ma ütleks tänasest taevas on näiteks Jaan Tätte niisugused lihtsad laulud. Ma pildiliselt kujutan, et ta istub oma Vilsandil oma trepi peal, tunnistab kitarri ja laulab ja laulab sellest, mis ta ümber on, millest mina kuulsin, võib-olla lapsena. Siis ma võtaks näiteks Pärt, mis on nii suur ja samas nii, noh, nii lihtne, eks ole, et see oli niuke helide maailm, kui ma püüan niisugust vastet ärases leida, akse kriid mind iseennast, ta ehmatas ära. Et noh, et kust see tuli või miks see nii oli Kes oli teie lapsepõlves kõige lähedasem inimene teile? Ma arvan, et emast me ei saa kuidagi mööda, aga minu jaoks oli vanaema kõik lähedased Öeldakse ju nõnda, et need käed, kes sind beebipõlves hoiavad, et see tunne jääb ja see inimene saab sul lähedaseks. Et me olime kaksikud, siis jäin mina rohkem vanaema hoolde ja vanaemast ma mäletan tõesti tunduvalt rohkem nihukest jälle tunnet. Küll ma olen ikka üsna udune mäletaja. Ma mäletan tundeid, mida ma ei oska mitte kuidagi kirjeldada. Ja lõhnu ja, ja niisuguseid meeleolusid. Aga Ma mäletan hästi vanaemaga tööl käimisi palju kodus oldud Niukest vanaema läks kirikusse või, või läks ta oma sugulastele külla teise külla, siis mitme kilomeetri taha, lapsed jäeti koju ja ootasin ja jälle ei teinud rõõmu. Ma arvan, teistele pereliikmetele ma võtsin mingi vanaema suure jakki või palitu või seeliku ja, ja lugesin selle sisse ja läksid vanema tuppa. Lohisesin seal suhta laps jah, üx ootav laps võib-olla, või niisugune sellega koos jälle, ma arvan, et see on kaksikute teema, kuidas keegi selle endale lahti räägid. Vanaema ja emaga seoses ka või et ma ei ole niukene tõsimeeli fatalist, aga, aga ma arvan küll, et midagi on meile ette antud ja, ja see on nagu ornament, kus tuleb jälle üks niisugune tihedam koht, kus on meil risttee ja siis tuleb valida, kas ma lähen seda rada või seda rada või seda rada iga valitud teed on, on siis, kui sa eksid, satud jälle sinna gaasi sellele käidud teele, et kaksik peab õppima jagama ju õige esimesest hingetõmbest. Ja on see minu puhul on nagu, nagu saatusised, ma valisin endale ka niisuguse eriala teatrikunstnik, et ma ei ole iseseisev kunstnik avasellise õpitud ametis, ma pean jagama oma tööd väga paljude inimestega ja lõpptulemust ka loomulikult vaatajatega, aga noh, selle tööprotsessis, eks, et ma alustan siis autorist ja lavastust taas teha ja ka näitlejatele ja kõige sellega nii nagu kollektiivses töös on, et huvitav, et kas ma ühes oma eluetapis kuskil, kui me usume seda mitme ringi peal liuglemist elus, et et kas ma olen olnud väga ülekohtune, pean seda väga tõsiselt õppima. Ma sündisin kaksikuna, et ma pean õppima jagama kodu ja ema ja perekonda ja veel oma tööd ka jagama. Kui palju see etteantud on ja samas on kogu aeg protest või? No et ma tahan olla ise tahan teha ise, aga ma arvan, et see on väga paljudel kui enesepetmine või eneseõigustus küll teeks, kui saaks, küll oleks, kui oskaks. Keskkooliharidus see tuli Viljandist Carl Robert Jakobsoni nimelisest Viljandi esimesest keskkoolist ja kas nüüd sellest keskkoolitüdruku ajast, kui olid juba sõbrannad ja kui olid sõbrad ja kas sellest ka mingeid selliseid eredaid ja ja enda jaoks tähtsaid mälestusi anda? Nagu ikka aega hakkasin muutuma, ma läksin keskkooli siis, kui hakkas juba nagu kuuekümnendad, läheneva lõpetasin 60. keskkooli, siis oli see surutise aeg võib-olla ühiskonnas möödas ja kuigi Viljandi oli sellel ajal ka väga, väga suletud linn, väike armas, ilus linnakene, jälle ma mäletan, võib-olla jama, laps, ma ahmisin seda ümbrust. Kuidas linnaprouad käisid turul Well, siidi, sukkadega ja pitskinnastes ja juuksed olid niuksed võrgus ja kübaraga ja ja veel, väga kaua käis Viljandi linn niimoodi, enne kui avastati, et saab ta läbi Valgaga Tallinnasse sõita ja kaubalinnana avastati väga kaua oli Viljandi suletud. Ma usun, et ma hakkasin lugema teistmoodi raamatuid ja ja nägema teistmoodi asju. Ja Viljandis oli teater, kus ma hakkasin käima ja kontserdid. Et ma küllap küpsesin, hakkasin iseennast leidma. Ma ei teadnud väga kaua, mis, mis musa. Ma olin humanitaariahuviline ja ajalugu. Ma ei tahtnud õppida seda, me saame ju kõik aru tänu oma õpetajatele ikkagi, kes veidikene taipas, mida me peame õppima ja mida tuleb õppida, et ma seal kunstiala valisin. Siis ja see oli niisugune seesmine valik, lihtsalt ma teadlikult ei läinud selle peale kuidagi. Kui te nüüd Prooviksite veel üsna lühidalt kokku võtta enda jaoks siis mida te arvate olevat niisugust väga olulist või määravat, mis need tegid teist, Aime Unt just sellise inimese, sellise eriala selliste oskustega, nii nagu te praegu tänapäeval olete. Ja mis just on pärit sealt lapsepõlvekodust Võrtsjärve kallastelt metsadest kuuskede vahelt vanaema juurest ema juurest. Ma ei oska küll lausesse panna, seda just see tegi, võib-olla ma olen tänulik sellele ajale, mis õpetas mõtlema, nägema, kuulma silmad ja kõrvad olid lahti ja et nad on jäänud lahti või ma ei oska niimoodi öelda, et tänu sellele, et ma sealt Võrtsjärve väga nukrast kandist jah, suhteliselt nukrust kandist peale seda, see küla ju küüditati ära ja ta ta ei ole siiamaale väga jalgu alla saanud. Et noh, tänu sellele, et ma sealt pärit olen ma olen see, kes ma olen ja lõpuks, kes ma ikka oleta nagu, nagu iga teine niuke igaüks teeb oma tööd nii nagu oskab. Oma lapsepõlvest jutustes aine võite temaga ajasektoreid. Lastetuba jääks.