Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkata. Meie tänane lastetoa saatekülaline head kuulajad tema kohta on öeldud niimoodi, et tema on optimistlik, nukas aktiivne ja kui ta reisimas käib, siis on temal fotoaparaadi asemel kaasas joonistusplokk. Ta on ise öelnud oma töökohta, et tööd peab tegema südamega ja see peab loomingus ka vastu peegelduma. Valli Lember, Bogatkina. Me astume koos teiega täna teie lapsepõlvemaale. No väga tore on öelnud, et teie puu on mänd, et igal inimesel on oma puu ja et teie jaoks on just välja valitud see, kas see on kaasas ka lapsed. Kas teate, kõige huvitav veto horoskoobi järele mul ei ole, mitte Mänd, ma ei oskagi öelda, et kuskohas see armastus mändide vastu on tulnud, ma ei tea, võib-olla seoses lapsepõlvega Saaremaal, seal ei olnudki Nende nii palju, seal oli rohkem tegelikult kadakaid. Aga mänd võib-olla on sellepärast sulle niivõrd armas, et jätte need männioksad moodustavad niivõrd omapäraseid ja huvitavaid joonistusi iga männiokste on omaette nagu mingisugune veerus ja siis omamoodi ta looduslikult oleneb, kus ta kasvab. Aga te olete ju tegelikult lapsepõlve ütleme nii, koolitüdruku aja ja nõmmetüdruk ja minu jaoks on nõmme. Üks männimets täitsa õigus ja kätte ja kuna ma elasin veel väga lähedal Kleini pargile, siis minu lapsepõlv möödus täiesti sel Glehni pargi lossis, mis oli tollel laen ju täiesti purustatud, aga nii talvel kui ka suvel meie mängumaa oli alati seal, sest teated sellest purustatud lossikäikudest, kuna ta asus selle kalda peal, ta oli niivõrd romantiline ja niivõrd ilus, et meie kõik nõmmekad käisime seal mängimas. Tegelikult te sündisite ju Tartus kuidasmoodi, te siis lapsepõlvest sinna nõmmele sattusite? Teate, ma ei oskagi öelda, aga vanemad ütlesid, et ma olin vaevalt aastane, kui kolisime nõmmele ja jäimegi nõmmele. Ja just sinna Glehni pargi, Harku tänav. See oli just Mustamäe lähedal, mitte ainult veeniparklaid, teate, Nõmmega seotud kõik suusamatkad. Kas te teate, kui ilus meie hoovis läks kohe rada sinna mustamäele ja need suusarajad sead läksid Harku mägedes ja, ja sealt tagasi. See oli niivõrd romantiline, eriti romantiline, muidugi sõita öösel kuupaistes. Kas esimene mälestus iseendast, kas see on ka seotud nende nõmmehetkedega? Esimene mälestus on mul väga naljakas, mina mäletan millegipärast siis ma võib-olla aastane, kuidas võib aastasel lapsel see meelde jääda, mina ei tea, ma mäletan, et ma kukkusin Tartus mingisuguste porilompi, tuleb välja, et me elasime seal allekoki le vabriku lähedal, seal käis mingi sõnuoja ja, ja ma kukkusin tõesti sinna ja ema tiris mu sealt välja ja huvitav, et mul on siiamaani nagu meelde jäänud, teate, see mustus minu keha küll ja ma mäletan, kuidas mind pesti. Vot see oli esimene, see jaladest, et ei meeldi, võib-olla selle palad, aga no pärast hiljem on muidugi jah, Nõmme on mul alati südamelähedane olnud ja, ja ma olen armunud alati nõmme saanud ja nüüd ma ise elan mustamäel, kui ehitati neid uusi maju sinna mustamäel siis me ei jõudnud oma mehega neid ära kiruda ja mu mees alati nimetas neid need makaronid karbid, eks ole, sellepärast et teatega seoses minu lapsepõlvega läks Data Harku järvele ja see läks üle nende ilusate liivamägede. Neli kilomeetrit tuli meemaja juurest kuni sinna Harku järvel ja meie läbisime mõnikord 100, kohe kaks korda päevas ja ma nii hästi mäletan. Nende liivaluidete seest kasvasid väikesed väikesed lilled, need olid nelgid, roosakad, lillakad, värvi ja kuidas nad lõhnasid. Ja siis, kui hakati ehitama sinna maju. Mul oli niisugune tunne, nagu oleks mul kohe südamesse midagi. Teate, valus oli vaadata, et meil lapsepõlve ma nüüd täis ehitati. Kas sellepärast, et neid makaronikarpe natukenegi värvikamaks teha? Just sellepärast? Ma olin teie üks nendes inimestes Need, ilusad tüdrukud päikest püüdma tegid. Oh ei, üldsegi mitte, see ei olnud üldse minu idees oli mingisugune nende ehitajate idee ja ma ei seostanud seda üldse oma lapsepõlvega ega midagi. See oli üks tellimustöö ja muud ei midagi. Kuulge, aga seoses veel sellel lapsepõlvega kästete Harku järv oli tol ajal ju ka niivõrd romantiline kohti, nüüd ujumised, mis me seal tegime ja siis muidugi seoses veel lapsepõlvega seal har kui tänaval. Huvitav, et me mängisime kannid samu mänge, mida praegu mängid, eks ole, ikka seda Ukraadina Ukraadina ma olen vaba või ma olen kinni, ma juba ei mäleta. Ma olen prii, ma olen priiaiakraad emale. Ja siis me jooksime seal mööda neid metsi ja ümber oma maja ja kõik oli nii hirmus romantiline ja kõik tundus nii hirmus suur, kuidas lapsepõlvekadu välja nägi? No mina ütleks täitsa tavaline nagu ikkagi detendid, nõmme korterit, kui teate, meil ei olnud luksuskorter, meil oli küll kolmetoaline, aga noh, niisugune tavaline puumajas, me elasime alumisel korrusel. Jah, aga teater, kui nüüd rääkida lapsepõlve niux teravamates mälestust, et siis võib-olla on just see, et minu vana ema elas Saaremaal ja teate lapsepõlves ja pärast juba hiljemgi, kui ma õppisin riigi kunsttööstuskoolis, lapsepõlve suve veetsime ikka vanaema juures Saaremaal. Ja juba see minek sinna Saaremaal, et see oli romantiline, sest läks sinna ju laev. Laeva Me sõitsime rohuküla sadamasse vist? Jah. Ja sealt tuldi meile vastu hobusega. Ja millegipärast ma nüüd ei mäleta, kas see laev jõudis sinna nüüd hommikul vara, et oli pime või oli õhtu hilja. Ainult Ma mäletan alati, et me jõudsime sinna pimedas ja siis teete, pandi meid, lapsed, mul oli kaks venda, sellel ajal meid pandi lapsed sinna hobuse peale ja siis läks sõit arma külasse. Aga ta oli väiksed vahepalad, sellepärast tingimata oli peatus Kuressaare lossis, sellepärast et meie selle naabrimehe sugulased olid seal mingisugused lossi valvurid. Teate, kui romantiline oli see sissesõit hobusega sellest Kuressaare lossi nendest võlvitud väravatest läbi? See tundus niivõrd kuidagi öelda mitte ainult romantiline, vaid kuidagi hirmuäratavalt romantik, selline. See oli kuningalossi sisse minek ja, ja üldse teatel lapsepõlves mu kujutlusvõimele oli niivõrd surma, nägin alati midagi rohkem, võib-olla kui teised, sest ma jäin alati magama, ma nägin mingisuguseid igasuguseid teate pilte, mis ei olnud reaalselt, vaid ebareaalselt pill, Mallentin lendavaid inimesi ja lendavaid maju ja ja midagi hoopis ebareaalsed üldse mõni väga kartlik lapsepõlves ma kartsin kohutavalt kõiki ja katsin pimedad ja, ja üleüldse kõike, mis vähegi karta võis. Ja, ja kõige hullem oli veel see, et isegi jõuluvanale lugeda luuletus sul juba üle mõistuse raske ja huvitab, et pärast hiljem, kui ma juba täiskasvanud on, nüüd mul oleneb nii palju televisioonis ja lastele olen õpetajana olen, et kus mul see julgus pärast hiljem tuli. Kohe imestan. Seoses võib-olla selle lapsepõlvega või nendest mõnustest veel Vik tunnetustes seal Saaremaal vanaema juures. Ma pean ütlema, et kas mul on mingisugune eriline anne lõhnade peale, sest sellepärast, et kui ma olin seal Saaremaal, mulle tundus, et seal lõhnas kõik hoopis teisiti, sest see vanaema talu Ta ei olnud suur talu, Saaremaa talud on kõik väikesed, eks ole, ja vanaemal hobust ei olnud, lehmaga ei olnud, aga vanaemal olid. Seda ma mäletan, et üks lammas ust täiesti üleni must, ta nimi oli tooni, vaat seda ma väga hästi mäletan, teised olid muidugi valged lambad ja siis muidugi vanaema juures. Vanaemal oli muidugi nagu ikka need Saaremaal teatele leivaküpsetamise ahi ja siis kui küpsetati leiba, see oli ju püha toiming, sinna meid lähedal ei laastud, kui vanaema sõtkus leibasid, siis see oli teate nisugune pühade epo, et me ei tohtinud kõvasti kedagi siis. Ja, ja, ja vanaema oli väga väikest kasvu mul ja kuidagi teate niimoodi, ime oli vaadata, kuidas temal sõtkus seda leiba teate, niuksed peente kätega, see on ju nii raske töö siis pärast tehti nendest tainas niisugused ümmargused leivad siis pidi sinna keskele tingimata tegema ristimärgi ja siis, kui see leiva oli juba kuumaks köetud, siis pandi see leib niukse labida peale ja siis pandi ahju. Ja kui ta sealt siis välja tuli, see lõhn, mis seal täitis tervet seda kööki. No kuulge, siia, Taani on see meeles, see oli fantastiline. Ja muidugi, kui Šafri ukse lahti tegime, siis seal muidugi vaatasid vastu meil võipütid või pütides oli või, ja tingimata viise oli seal vett seal peal, siis sealt kõrval olid hapupiimapütid ja see hapupiim oli niivõrd tugev, et teda nagu, nagu võis noaga lõigata nagu öeldi. Ja siis muidugi suur tünn silkudega ja siis olid kuivatatud lestad ja mis olid kõige huvitavamad. Teate, need olid Saaremaaga tuled, mida seal nimetatakse tuhvlideks. Ja need olid pisikesed lillakad värvi ja sees, nad olid kollakad, nad olid niivõrd maitsvad ja niivõrd head vaat-vaat, need jäid lapsepõlvest meelde siiamaani. Täna käis minu juures saarlane ja ma küsisin, et kuulge, te tulite saadavalt, öelge, kas või siniseid kartuleid veel kasvatatakse. Kujutage ette, ei ole enam neid ei ole ja siis muidugi saarlaste need niisugused põllumaad, mis olid täis kive ja siis kõik need aiad, mis olid ehitatud nendest kividest, teate, kui romantiline oli ronida seal üle Nende kivide ja siis muidugi mul seal ma mäletan väga hästi, et kus lõppesid meie põllumaad, sealt hakkas niisugune noh, mitte väga suur metsseal kasvasid seened, me juba teadsime, kus kohas kasvavad, missugused seened, saarlased tollel ajal seeni söönud. Millegipärast nad sõid ainult männiriisikaid, aga seal kasvasid. Puravikud fantastiline ja vanaema ise nende puravikke ja ja oma koore Kirnude ja või bittide ja. Leivateo keskel, milline oli vanaema vanaema oli haruldane inimene, ta oli kunagi olnud mingisuguse õmbleja madalaks, prantsuse keelt ja kogu aeg tahtis mind kangesti prantsuse keelt, õpetab mul on siiamaani kahju, et ma olin kuidagi võib-olla ma ei oskagi öelda õieti, miks ma ei õppinud vanaema käest prantsuskeelt, kuidas prantsuse keelt oskav õmbleja ei anna siis sinna Parema väiksesse tallu sattus, oligi niimoodi, vanaisa ja vanaema oli tegelikult Peterburist pärit, tallid kopsud vist haigeks ja tema oli mingisugune teate nagu saksa. Me ei anna või midagi taolistes istujate, nad kolisid Saaremaale ja siis ma mäletan, emal olid alati mingisugused liinid või mingisugused omamoodi niisugused pitsidega. Kleidid, mis olid siin väga Tallinnas, on minu arvestate, andis korseti, võib-olla isegi, sest Alt pooldakse kleit nii laiaks, siis meie lasime riigi muidugi nagu ikka väikestes pükstes lühikestes pükstes. Ja vanaema oli alati ka šokeeritud, kuidas võib üks tütarlaps käia pükstes, peab ju ilusas seelikus käima, vot seda ta ei kannatanud. Kas ta oma loomult ja oma olekult oli ka niisugune hästi lähedane ja soe? Ta oli väga soe ja, ja väga kuidagi niisugune, aga sealsamas oli tal ka väga kuidagi teate kuidagi temast pähe, selle soojuse taga oli veel mingisugune niukene. Tema nagu tahtis teistest natukene üle olla, mida meie perekonnast nagu ei olnud. Aga muidugi ta oli kuidagi niimoodi just oma selle keeleoskusega kõigeteadjad, ta jättis minule alati mingisuguse niisuguse mulje, et tema seisab nagu kõrgemal, kui Mei selle võttis ja sinna oli hea pugeda teatama. Vaat seda ma ei mäleta, kas ta võttis sülle või ei mõelnud, aga ma mäletan, et ta väga hoidis mind kuidagi, tema tahtis kangesti kasvatada, aga mina nagu sellele ei allunud väga, sest mul olid nagu oma probleemid. Sõitsin rattaga ringi ja ma armastasin siiamaani armastan reisida ja, ja kui mul oli jalgratta, siis ma mäletan, kuidas ma sõitsin terve Saaremaa üksinda jalgrattaga mäletan väga hästi, et ühes kohas sõitis niimoodi ringi suur hanekari teat sattus mulle tee peale ja mina rumal, selle asemel, et tead edasi sõita, ma tulin ratta pealt maha ja mäletan, kuidas ma sain sugeda nende hanedega, seal tulid kõik mulle kallale ja enne ma muidugi ei pääsenud, kui mingisugune külamees tuli, päästis mind nende hallide käest, see mul jäi ka lapsepõlvest veel. Kas Saaremaavanaema oli isa emapoolne vana? Ei saa poolt ja huvitav, et meie perekonna sei vanaema joonistanud ei saa, joonistan, ema joonistanud ja keegi nagu kunstiga meil ei tegelenud ja kust mul see kunsti on, niimoodi tuli, ma ei oskagi öelda, aga juba algkoolis olles ma joonistasin oma vihikute ikka rohkem igasugu sõitjate kriks sa tulla, nagu öeldakse, kõik vihikud olid mul teest tagant jate esimesed lehede tagumisel lehed ära joonistatud, sädade muide nüüd minu lapselaps. Samasugust asja ma mäletan väga hästi, minu algkooli esimene õpetaja oli niisuguse kõlava nimega nagu tollel ajal meie vabariigi sõjaväeülemus. Laidoner ka minu esimese õpetaja nimi oli Laidoner. Ma siiamaani ei tea, kas tal oli sugulane või olnud sugulane, aga vot tema pani tähele, et ma nii palju joonistad jääb. Tema võib-olla oligi see esimene, kes suunas mind ja nagu suunas mind, et ma läheks kunstiinstituuti. Kas kodus isa ja ema poolt oli ka siis selliseid? Kuna mesi või või nõuandeid ei olnud võib-olla piss mingisse teise suunda ja vastupidi ja ei olnud mitte mingisugust eliitema poolt oli niimoodi kuidagi tütarlapsi ja kunsti õppima lael tunnused, need kunstnikud ei ole üldse keegi ja mitte midagi, aga ikkagi vastuseis oli kodus väga suur, aga sissi mu isa ikka ütles, kange sõna ütles, kui laps tahab, laps teeb seda, mis tema tahab ja ma mäletan väga hästi, ma olin 14 aastane, kui ma läksin üksinda ja tegin sisseastumiseksamid kunsti tollel ajal riigi kunsttööstuskooli, nagu seda nimetati. Ja ma mäletan, et suurest õnnest, kui ma lugesin, et ma olen sisse saanud, siis ma tulin sealt Tartu maanteel Nõmme rongi peale. Terve tee nutsin. Ja ma mäletan, et mind peatasid inimesed, ütlesid laps, mis sul viga on, tead, võtsin suurest õnnest. Hitler sai ja huvitav, et teated tollel ajal võeti kuidagi hirmus palju, nüüd võetakse kursusele väga vähe õpilasi, aga meie ajal võeti ma mäletan väga hästi, et võeti 60 inimest ja meist lõpetas ainult 13, sellepärast langesid kohe õppeaasta alguses langesid kohe paljud välja, kes tegid eksami ära ka ei tulnudki kooli ja siis juba esimesel aastal kohe langesid väga paljud, kes ei suutnud lihtsalt selle õpe raamiga kaasa minna. Programm oli seal niimoodi, et kaks aastat õppisime siis nagu üldjoonistuste üldkunstiaineid ja ka keskkooli üldaineid. Ja alles siis kolmandal kursusel. Me siirdusime jube. Enne veel, kui me läheme kooli, sõprade, õpetajate ja kogu selle maailma juurde astume korraks veel tagasi lapsepõlve koju ja natukene jutustage, palun oma isast ja emast ja kahest vennast. Mul oli väga lõbus ema võib-olla oma lõbusa meele olla just oma emalt nagu pärinud vist ema oli küll kodune, aga ta oli väga huvitav, ta oli väga ilusa lauluhäälega, laulis väga ilusasti ja tegi väga ilusat käsitööd, vaat käsitööd tehti ju sellel ajal, kas te teate, kõik need kodused linad ja laudlinad ja kõik need olid sellel ajal välja õmmeldud. Ja ma mäletan, ta õpetas mind seda tegema, kõik need kodused linikud, need olid väljaõmmeldud ja siis olid pitsilinad ja sellel ajal olid seal väga ju moodne. Ja köögis rippus selline rätik naa tuleb tädi. Ja, ja see oli ka kõik väljaõmmeldud ja, ja mul on isegi praegult mingisugused linnak, seda alles selles. Ja siis ma väga hästi mäletan, et üks mingisugune ütleme, õmblus oli Richell ja sedapidi väga peenelt tegema ja siis shelli ööd tehti siis nendega padjapüürid peale, need pidid olema nimetähed, pidid seal olema ja see oli ma ilmatu suur ja pikk toiminud, kuidas seda seal siis tehti? No see oli ju natukene nagu kunstiõpetus, keemia arvatavasti, aga see ei meeldinud väga vat ma pean ütlema, et ei meeldinud. Et ei meeldinud ja kuidagi minust õmblejannadega siiamaani pole minust tasand, huvitab, et see ja kõige rohkem on muidugi kahju mulle, et mu ema laulis nii ilusti ja minul ei ole jumala poolt antud lauluhäält, ma mäletan, kuidas kunstikoolis seal oli mingisugune tantsu ja laulu Riiga, kuidas paeti teed ma seal olla tullakse, meil lavastasid seal mingisugust operetti ja taheti, et Aleksander operetis kaasa tegi, aga häält ei olnud. Aga isa, aga isa oli mul niisugune nagu tõsisem mees ja tema tegi oma tööd ja ja kuidagi Mul oli mu vanematega väga hea kontakt, aga ma ei saaks öelda, et nad oleks võinud väga juhendanud, võin väga õpetanud või väga suunanud, meil oli kaunis niisugune nagu vaba elu kodus ja väga kahju, muidugi perekonda tabas raske õnnetus, kui minu vanem vend jäi täiendrongi alla kukkus kuidagi õnnetult selle nõmmeroogi peolt ja sai silmapilkselt surma. Ma olin just siis kunstiinstituudi esimeses klassis oli kohutav õnnetus. Kas te teate nii noorelt kokku puutuda niisukese hirmsa õnnetusega ja see tegi meid kõiki niisuguseks tükiks ajaks väga kurvameelseks ja noorem vend oli mul väga tore ja kaunis. Ja see sai. Sõja ajal hukka pöörame siis sellele lapsepõlveloole nüüd lõbusama ja optimistlikuma lehekülje ja läheme sinna kunstitööstuskooli. Või siis tööstuskool see oli jah, üks võib-olla nagu alati teate, kõige lõbusam ja kõige toredam aeg, teate, see ei olnudki raskusteks. Pidime ka õppima seal kõrvalaineid, aga muidugi ma mäletan väga hästi, et meil oli veel niimoodi oma tunnid ja siis peale selle olid veel vabatahtlikud tunnid, kus võis joonistamas käia peale tundide veel, ma võtsin alati agaralt nendest osa lõpmatuseni võid seal siis pead tegeleda nagu kõigiga vaba, joonistamise käima, mäletan, kuna ma olin selles niivõrd haaratud. Ma mäletan, et ma olen üks nendest, keda viidi nagu üle poole aasta. Ja ma ei pruukinud terve aasta õppida, vaid mind viidi, ütleme nii, et minu kaaslased olid siis okas ja Raunam ja Einmann ja need ma õppisin või joonistasin vaba joonistamist koos nendega. Ma ei pruukinud oma kaaslastega koos joonistama. Joonistamise oskus oli niivõrd head, et ma lõpetasin nagu nende kõrval. Kuna te siin mainisite, Evald Okas, kes on vanem ja aga samuti väga hea portreemeister, siis kas seal koolis pandi portreede joonistamisele suurt rõhku? Minu arvates küll, vaadake, minu õpetajad olid kunstnik, nii man. Kunstnik Janssen siis oli üks noor õpetaja palli ja siis oli, kui ma juba siirdusin pärast monumentaalalal oli kunstnik Härmand, no ma pean ütlema, et jättelt, kui meenutada nüüd seda härra niimannitlejate, ta oli ju nii võimas kogu, kui ta tuli klassi oli nisuke suur ja võimas ja teate, kui tema istus su kõrvale ja siis rääkis sulle, see jäi ju eluks ajaks meelde, mis tema rääkis, täpselt samuti teate, kunstlik Jensen teda meenutades jääb meelde, et tal olid niuksed, suured juuksed, kuidagi teate nihukesed, hallid ilusad juuksed ja kui tema tulid, mis see siis juba teatas, et tema välimus see juba mõjus. Peale selle veel peab ütlema, et meil koolis oli üks väga imelik õpetad, mis ta nimi oli. Rakovskin Ta oli vene rahvusest ja tema andis meile stiliseerimise nõndanimetatud praegu vist niisugust ainet üldse ei olegi. Seal instituudis aga meil antiskiliseerimis tunnid, kui tema tuli klassi, siis teate, see oli omaette täiesti niisugune naljanumber. Sellepärast et tema eesti keel oli niivõrd naljakas. Tema nagu raius meile kõikidele pähe kompositsioonitunnet ja teate, mismoodi ta tuli klassi ja kui ta nägi meie joonistustest, tema rääkis niukses vigases keeles. No mis tei etab, tema olete sind teinud, teie teinud siin aina lendavad, tikud, teilontentsin, lendab, tikud, teil ei ole ju keeremets, bee RMS puudub, ei ole ju peremeest, aga selle peremehe all ta mõtles seda, et teate, peab olema kompositsiooni seal vaat üks mingisugune pea plekk ja ta raius meile seda niivõrd pähe, et nüüd alati tead, see on eluks ajaks jäänud meelde, et alati peab ühe töö juures olema üks niisugune punkt, mis nagu köidab oma vaataja meelt, mis oli. See põlves ja kooli ajal siis kõige suurem lembeteema mida oli kohe hea teha ja kus, kui ole oma vaba voli, need vabad joonistamised, et mis siis kohe nagu ise kippus. Pärile vaat huvitav oli see, et ma lapsepõlves üldse maastikku ei armastanud, joonistatud absoluutselt kohe kõige rohkem ikka portreid ja inimesed ja mingisugust kompositsioonid sul ikka minu lemmikteema. Huvitav, et see maastikumaalija hakkasin palju-palju hiljem, sest huvitav oli see, et minu mees oli jälle niisugune väga, väga peenetundeline maastikumaali ja seda mala komandasin tema kaudu ja pärast hiljem, kui teda juba enam ei olnud, siis mina jäin nagu selle maastiku maalimise juurde nagu tema mälestuseks. Kas koolis läks tegelikult nõnda hästi, et Valli Lember lõpetas kooli kuldmedaliga? Kuulge, ja see au oli mul tõesti sellel ajal oli ju väga ilusasti, ma kandsin kooli lõpuajal kooli lipu ja ma väga hästi mäletan. Lint oli mul üle valged, kindad olid käes ja mees villane mul jäi tema nimigi siiamaani meelde, oli Jürisson imeline vormis. Kahjuks tema sai ka sõjas surma ja meie olime siis need cum laude inimesed, kes olid määratud härra presidendi juurde sinna, Kadriorgu, seda ma mäletan ka väga hästi, mäletan väga hästi seoses sellega, et mul olid seljas rahvariided ja siirdusime sinna loss, aga mul olid jalas ka uued kingad, mis pigistasid tavalt ja teata kõigi selle tseremoonia ajal, kui härra Laidoner meil kätt surus ja härra president meie kätt surub. Ma mõtlesin ainult issand jumal, kuidas saaksid minema ja kingad jalast ära. Aga siis ma järsku vaatasin, et issand jumal, kingad pigistavad. Aga härra presidendile olid ka jalas toad sussid, sest tuleb välja, et kate MHz jahvad lipp tollel ajal haiget. Vaat seda ma mäletan väga hästi, kui ma siis sealt välja sain, nima omad kingad jalast ära võiks. Kui te nüüd ise teeksite? Väikese kokkuvõtte ja prooviksite paari lausesse panna. Mis te arvate, mida tema lapsepõlvest kaasa võtsite, täiskasvanu ellu just kõige olulisemat, mis on vorminud teid saama sellest, kes te olete? Kas te teate, et ma arvan, et kõige rohkem võib-olla jättis minule mulje, et see on niisugune armastus, mis mind ümbritses lapsepõlves ema poolt minu vanaema poolt minu isa poolt ja ja kuidagi vot see, ma mäletan, kuidas sellel ajal alati õpetati lapsele, et ära tee halba teistele, et see tuleb sulle tagasi, ära viska paberitükke maha, eks ole, ära murra puid ja ole viisakas teiste vastu ja ära tee halba teistele sesse sulle sulle sulle tagasi. Need on niisugused lapsepõlvelaused, mis on jäänud igavesti ja mida ma olen ka püüdnud oma lastele edasi anda. Oma lapsepõlvest jutustas Valli Lember-Po katkine temaga ajas juttu Freetmade.