Siin vikerraadiosaatega lastetuba, jätkabreetmade. Tuba. Mulle meeldib kujutleda end mingisse ajastusse, kosteemide, kommete ja käitumismaneeriga. Tantsijal ei kanna liigutus, millel puudub mõte lava, see on lõputute võimaluste maa ja inimene peab ennast üle tama. Need lauset ma olen välja noppinud erinevatest kirjutistest artiklitest ja need on öelnud ülle hulla. Meie oleme nüüd teiega saanud kokku täna selleks, et minna kahekesi koos mõttetusi juttudes teie lapsepõlve maale ja ma tahaksingi teada, et kas te sageli mõtlete vahelt tagasi nendele aegadele, kus te olite väike tüdruk, hõigust, olite koolitüdruk? Olen pannud tähele, et, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma oma minevikus nagu elan ja eriti selle tõttu minu lapsepõlv on olnud hoopis teises õhkkonnas kui see, mis toimub praegu. Ja, ja see võrdlus, mida ma kogu aeg teen nähes seda noorust, kes tänapäeval tänavatel ja ütleme, kultuuriasutustes käivad ja, ja õpivad ja võrdlen seda sellega, mis oli kunagi 50, üle 50 aasta tagasi. Et see aeg on läinud niivõrd teistsuguseks. Tehnika edasiminek ja ja kõik need poliitilised muutused, mis on olnud majanduslikud, kõik need on inimesi pannud hoopis teise olukorda, teised käitumise mallid on praegu. Kui sel ajal, kui mina olin väike tüdruk, siis oli midagi muud tähtsam kui see, mis praegustel noortel on see kõige teadlikum noorus, mul langes just nagu Nende rasketesse sõja aastatesse ja, ja minu mälestused sellest, milline oli Tallinn varem, kui ma käin Tallinna tänavatel, siis ma see on kogu aeg seda linna sellisena, nagu ta oli vanasti ma tean tolle suure maja asemel, mis oli kunagi eristan kogu aeg neid maju, mis on ehitatud vene valitsuse ajal ja neid maju, mis on kodanlikust ajast jäänud nii-öelda, nagu me nimetame seda endist Eesti valitsusaega. Ma mõtlen just seda jah, et, et noh, et keegi ei tea, et selle koha peal oli ennem hoopis niisugune. Ja seal oli niimoodi ja näiteks Harju tänav. Ma mäletan Harju tänavat, ma mäletan seda kuldlõvi ja ma mäletan, seal all oli üks kino, läks treppidest, läks alla. Ja seal kinos ma nägin mitut filmi, üks film oli võlur Oz. Kõik see Niguliste kiriku ümbrus ja ma mäletan nii palju asju, kõik mis oli ja mida siis äkki enam ei olnudki. See pommitamine oli ära olnud neid pommitamised, neid oli ju palju. Ja ma olen kogu aeg olnud Tallinna tüdruk, ma olen siin sündinud ja terve elu olnud siin ja olin ka need pommitamise ajad siin, ma ei kujuta ette, mis toimuks praegu, kui niisugune, kuidas need tänapäeva noored siis käituksid, arvatavasti samuti nagu meie varjendisse emagaja. Ja kuuled, kuidas see pomm, kuhu ta läheb, vihised, niisugusi, suured isin, aga ta läks ja siis käis üks lärtsakas ära ja siis see varjendisse minek, ma tean, mul olid kõige olulisemad asjad, olid mul filmine näitlejate Karpalis, filminäitlejate karp oli mul minu väikese kirjutuslaua nurga peal ja siis, kui oli varjendisse minek, siis ma kõigepealt haarasin selle karbi ja siis ma läksin häiresignaal või see sireen, mis oli, see oli nii tavaline asi nagu ja, ja kõik see oli hoopis-hoopis, midagi muud meil ei olnud mingisugust muret selle pärast, et peavad olema need firmateksad või mingisugust botased või ma ei tea, mis asja. Mul oli hea meel, kui mul üldse oli midagi jalga panna ja, ja kui pommitamise sellel üheksanda märtsipommitamisel jäime nagu ilma koduta, siis meile anti mingisuguse heategeva organisatsiooni poolt anti meile noad ja kahvlid ja taldrikud ja meil ei olnud mitte midagi ei jäänud järgi. Milline on kõige esimene mälestus iseendast, sest need Harju tänavapildid ja ka juba üheksanda märtsipommitamine, see on kuskilt hilisemast perioodist, aga aga mis on kõige esimene mälestus, et tõesti tõesti vat seda ma mäletan ise, paljud inimesed räägivad mingisuguseid väga-väga varajasi mälestusi kuskilt sealt juba pooleteistaastaselt, mina küll ei mäleta, mina heal juhul võib-olla kuskilt kolmeaastaselt, ma kujutan ette, et ma mäletan, et kui meil jõuluvana käis, et kuidas ma teda ootasin ja ja siis ma mäletan, et, et ma armastasin juba siis tantsida, siis vana tantsumuusika oli siis raadiost tuli ja selle vana tantsumuusika järgi siis ma tantsisin alati ja selgemalt ma mäletan, siis ma olin juba kuuene, isegi natuke, kui ma käisin lasteaias, lasteaiapäevist, ma mäletan juba päris palju. Ja muidugi üks niisugune tänapäeval nagu olulisem mälestus on sellest, et lasteaias meil oli väga hea laulu või muusikaõpetaja. See oli proua palm. Tema abikaasa oli, see kuulus viiuldaja Rudolf Palm oli vist ta nimi, tema abikaasa oli meil nagu muusika ja lauluõpetaja. Ja siis ma mäletan, et me tantsisime, rahvatants, Eesti rahvatants, Eesti rahvariietes ja minu tantsupartneriks oli hästi ilus poiss, sama väike kui mina ja tal olid imeilusad lokkis juuksed ja selle poisi nimi oli Freeczissi. Ja hiljem Ma noh, ta mulle ise rääkinud detaili hirmsasti minust nagu sisse võetud juba siis, et ta oli väga uhked, mina temaga tantsisin ja ja me olime väga ilus paar pildi pealt, aga et me olime väga ilusad lapsed, lasteaiast mäletan neid ilusaid jõulupuid, mis seal olid, need on ju ennesõjaaegsed mälestused ja siis ma mäletan seda, et talvel näiteks ma elasin tondi tänava kandis, meie lasteaed oli juurdeveo ja Pärnu maantee nurgal. Et on ehitatud need suured majad, see väikene armas lasteaiad on sinna taha jäänud kuskile niisugusesse majade vahele, niisugune pisikene pugeri Kukene, aga see oli väga ilusa pargiga lasteaed ja siis ma mäletan, et kui me läksime koju talvel passisime seal Pärnu maantee servas, vahest et siis autosid ju ei olnud. Ja siis ma mäletan, et, et saanidega sõitsid mehed hobustega hobused ja saanid ja saanidel oli tagant siuksed, seljatoed kõrged ja siis me passisime, kui nad vaikselt sõitsid, et me saime sealt kinni haarata sealt sellest seljatoest jalad olid siis seal selle reegel vahepeal ja siis me saime niimoodi edasi sõita ja siis kui see enne, kui see hakkas väga kiiresti sõitma, siis hüppasime maha. Nii et ei kujutaks ette, et, et oli niisugune rahu, et hobusega sõideti saanidega tähendab mööda Pärnu maanteed mööda Pärnu maantee taru see aeg, see oli hoopis midagi muud, meil oli kodus raadio, Supreema või midagi niisugust, oli ta nimi, võis olla vist sai ja ma tean, et ma selle muusika saatel alati jäin magama, nii et see muusika nagu mind saatis. Aga siis, kui see pommitamine oli, siis raadium meil hävis ja muidugi raadiot korjati ju ära vahepeal. Aga siis tol ajal jah, kui see oli millegipärast neil oli raadio kodus, igal juhul raadio sai venelaste ajal vist korjati raadiod ära, sakslaste ajal olid raadiot tagasi jälle ja ja siis raadio sai surma ja tema enam ei, ei muretsenud uut raadiot ja mina ka ei saanud alles, kui ma läksin teatrisse tööle, siis ma hakkasin korjama raha, korjasin raha vist peaaegu pool aastat, kui mitte rohkem. Ja siis ma ostsin endale riia 10 ja see oli siis niisugune suur saavutus ja ma mäletan ka, et ma vist peaaegu aasta otsa korjasin raha, et saada endale kleidi siis kui ma teatris juba töötlesin, riiete probleem oli ka selline, et oli üks kleit sellega ma käisin teatris koolis ja igal pool, milline see lapsepõlvekodu oli enne, kui pommi annud, hävitada tänad. Ema kasvatas mind üksinda, ema ja isa olid lahku läinud ja ema oli väga ilusa mööbli muretsenud. Imeilus valge. Siis tol ajal olid niisugused valged magamistoa mööblit, mis olid suurte lilledega nikerdatud ja tualettlaud, suured mihkliga toosti, lilled nikerdatud seal ja siis oli puhas tuba ja, ja siis oli veel üks tuba selles toas, sakslaste ajal oli keegi maa, tütarlaps elas seal, seal oli nagu meil nagu all üüriline, siis aga meil oli niisugune lihtne korter, aga minu ema ise on olnud üks. Ja tema on mind sinna teatri juurde viinud Maali tegelikult jäänud varakult vaeslapseks, isa suri, kui ema oli 14 aastane ja siis ta pidi hakkama tööd tegema, et tal jäi nagu kool pooleli, aga hiljem ta läks õhtukooli ja lõpetas selle. Ja siis ta õpistena grafeerimist ja masinakirja ja minu ema töötas, ma olen selle üle väga uhke, aga vene seal ma pidin sellest alati vaikima kuskil ankeedis kirjas ei olnud, et ema töötas riigikogus eeste Leolistena grafist masinakirjutaja ja kirjutas üles kõiki neid, seal oli mitu noort naist, kes tenografeerisid siis neid koosolekuid ja siis nad kirjutasid pärast need ümber need. Ja no siis käis see asi nii käsitsi, kirjutati ja ei mingeid ega, ega mingisugust nüüd veel praegu kõik on, mis me räägime, elu oli nii primitiivne, ega tal ka viga ei olnud, ta oli omamoodi huvitav, inimesed olid lihtsamad ja ja rohkem nagu inimesed suhtlesid omavahel. Nüüd on, kui lähed külla ka, siis pannakse televiisor mängib ja ühe silmaga vaatad televiisorit, aga millest räägime teinekord kuidagi pudeneb ära niimoodi, et ei räägigi sellest õigest asjast võib-olla. CB Guineas. Tema oli see inimene, kes armastas väga teatrit ja ema ise tegi nagu kaasa ka hommik teatris. Kunagi ema viis mind juba enne kooliminekut, ma käisin Estonia teatris ja nägin ära kõik tualetid, mis volbri oli seadnud kõik need. No ma ei tea, kas need kõik, aga punane moon ja ennem seda veel siin-seal ja Luikede järv. Ja siis ema mulle on öelnud, et kui ma esimest korda Luikede järve käisin vaatamas, seal neljavaatuseline ballett ja laps võib ju ära tüdineda, aga siis ma olin veel päris väikene. Ja siis, kui oli lõppenud, siis ma olin öelnud. Ema, palun mine ütle nendele onudele ja tädidele, et nad hakkaksid otsast peale ja see, vaat see tantsu kihksat, see mul sealt see emasele teatriga mentsele nagu sütitas ja see tantsimise värk, see läks mul kohe lahti, ma olin siis nagu niisugune kopsunäärme haige laps ja siis oli üks niisugune doktor Mill. Ja tema saatis mind, olin alles kuueaastane, saatis mind, ma olin kolm korda lustivere lastesanatooriumis ja seal luiskasimina, et ma ent tantsu õppimas ja mina siis hoolega seal tantsisin kogu aeg. Ja hiljaaegu ma nägin ühte prouat, Aino Luukas. Ja tema mäletab mind sellest ajast, ütles, et ma olin seal kogu aeg tantsinud, tantsimise värk, see käis mul kogu aeg. Ema ise oli Draamateatris masinakirjutaja ja pärast sõda oli Draamateatris masinakirjutaja ja siis ma käisin seal teatris palju, aga ma olin ennem seda, kui ema Draamateatris masinakirjutaja oli, oli ema mind juba viinud, temal oli üks tuttav, Draamateatris oli üks alism Iisraeli Aleksander Mägi poja Lemba mägi abikaasa, kes tegi nukuetendustes kaasa, tema kaudu oli vaja laste tükkidesse lapsi ja minule näidati seda nukuteatrite värki seal taga. Draamateatris oli siis nukuteater kõik niisugused näitlejad nagu reetia, talvi ja alev ja ma olen piltide pealt näinud, nemad kõik liigutasid neid, nukkusid sealt, see nukuteater oli seal siis tol ajal niisugune võrdlemisi elu õigusline, see oli veel marionettteater ja marionettteater ja ma ei võtnud tükil ajal vastu neid teisi, neid käpikuid, mina tahtsin ikka näha neid, kui jalad kolks-kolks tegid niimoodi ja see oli minu arvates ka tõeline nukuteater loodi, siis oli vaja ja laste tükkidesse lapsi ja siis ma tegin pöialpoisis, peaosaline oli Salme Reek, Oskar balla lavastas seda ja siis oli Kaval-Ants ja Vanapagan. Nendes tükkides ma tegin kaasa, sisemaal teatris ei töötanud ja siis ma tegin veel sõja ajal veel siis kui pommitamine. Ma mäletan, ma käisime emaga seal all draamateatrivarjendis etenduse ajal, siis ma tegin kaasa õhtuses etenduses Nooras. Valin Aino talvituma tar. Ma tulin uksest sisse, ütles ema, anna mulle musi selle jaoks siis ema tassis mind sinna siis mind pandi riidesse, siis ma ootasin tükk aega seal ennem kuni mind sinna lavale lükati ja ema siis kohe kohutas kuskil seal kõrval ja ma mäletan, et siis me oleme käinud seal all variandis ja ma olen käinud ka Estonia teatrivarjendis, seal oli draamatükk või näitemängud, olid ju Estonias, seal oli see säärane mulk ehk 100 vakka tangu soolo, siis tuli häire ja siis me läksime alla varjendisse. Et ma olen Estonia teatri varins ka käinud, joodik jäigi ära. Ta jäi pooleli ja ma ei mäleta, kas ta läks edasi või Leinud, aga igal juhul varjendisse. Selle tüki pealt läksime EMO. Kuigi ta oli niisugune teatrisõber ja kas ta oli juba nii oma hinges natukene arvestanud ka sellega, et tütar tantsib ja teeb lastetükkides kaasa? Eks temast ikka see teatriinimene tuleb. Siis ta, seda ma arvan küll, et ta tahtis, aga me olime siiski niivõrd noor. Ja siis, kui tuli venelased, mina olin ikka tegin seal lastetükkides kaasa, siis tuli mitte ainult lastetükk, vaid siis tuli näiteks libahunt. Mäletan veel, et Linda Tubin oli Tiina ja alev oli Margus ja Aino Talvi oli Mari Ma arvan, et see oli nii. Ja siis meie olime jälle seal selles. Meil tuleb üldises lapsed ja vot siis me olime üks kord proovisaali akna peal ja keegi tüdrukutest tõi õhtulehe ja Õhtulehes oli Estonia teatri balletistuudio, luuakse et kes tahab osa võtta, tulge ennast pakkuma. Ja siis me seal see grupp, kes seal olid, otsustasime, seal oli ka Felix Moria lillazneri tütar Sirje Moor meie hulgas seal ja me läksime siis sinna, andsime need avaldused sisse ja minul seal tavalisest igapäevasest koolist tulid ka paar tüdrukut tulid sinna pakkuma ennast balletikooli ja Sirje ja mina saime sisse, aga minu klassikaaslastest seal, päevasest koolist, hommikukoolist, sealt ei saanud küll keegi sisse. Mis kool see oli? Ma olin siis kahekümnendas keskkoolis. Mina käisin kaks aastat Pärnu maanteel kahekümnendas keskkoolis, aga see sai märtsipommid rünnakul või ma ei tea, kas see oli nüüd märtsi pommirünnakule, aga see sai igal juhul tabamuse. Ja nii, et siis meie 20. keskkool pärast seda siis otsis neid pesitsemiskohti. Me olime seal Endla tänaval, olime korra ja siis olime kevade tänaval, seal, kus neljas keskkool oli, pärast läksime 22. Westholmi seal me olime siis, aga siis ma pidin 20.-st keskkoolist või sellest koolist ära tulema, et meie klass nagu pidi hakkama õhtupoole käima. Aga mul oli balletikool juba, kas siis sellest balleti õppimise alguse hetkest peale olete te Helmi puuriga juba õpingukaaslased olnud ja sõbrannad ja, ja me olime, meil oli alguses kaks klassi, võeti vastu kaks klassitäit noori, kummaski klassis oli umbes 20 õpilast. Ja ühes klassis, mida juhatas Arkadi Pallo, seal olid nagu niuksed kõbusamas. Mina olin sooja kaleviklassis ja siis, kui see 46. aastal see koreograafiline kool öeldi, siis öeldakse koreograafia kool, aga tol ajal öeldi Eesti riiklik koreograafiline kool siis löödi need kaks klassi, ühesõnaga tehke niisugune koondamine. Ja siis jäi sinna kahe klassi peale kokku kuskil 10 last, sealt langes veel keegi välja hiljem ja nii et meil oli nagu põhiliselt seitse ja oligi niimoodi, et Aime Leis, Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe tamm, Irageneraadava Helmi puur ja mina, Me olime hirmus suured sõbrad kõik ja me mängisime. Me mängisime mingisugustest raamatutest. Mäletan näiteks Helmi tõimeli nihukese järgneva jutul nagu saladuslik check, siis me jagasime jutulisa või jah, oli jah, jah, eelmine oli. Ja Tarzanid ta tõi ka meile siis need hoolega lugesime aga siis ära tehtud Tšehhis. Me jagasime kõik ennast noh, niimoodi osalisteks ja siis me läksime, seal olid ju Jackil olid ikka mingid pruudid ja kõikidel olid ikka niimoodi, et mees ja naine. Me mängisime siis ka, et suuremad tüdrukud olid siis need tšakid ja need trummid ja tüdrukud ja siis me mängisime nagu selle raamatu järgi siis kujutasime ette, aga no suuremaks saades siis me käisime Pirital koos alati. Me läksime jalgsi piiritale, tulime tagasi tihtipeale küll bussiga läksime hommikuti tihtipeale jalgsi ja siis me kogu tee mängisime igasuguseid mänge seal nahet, värv, tähega linnad ja riigid ja mis nad kõik olid siis kõik pidi teadma ja. Ja see teeb muinas Olen kusagilt lugenud, et Ülle Ulal oli üks väga omapärane mäng, minu mees, assoo ei, see polnud mitte mäng. See oli lihtsalt meil kõigil olid alati niisugused sümpaatsed. Tol ajal ei olnud ju neid, mis me nüüd räägime, televiisorid või midagi, siis käidi õudselt kinos. Ja siis meil olid igalühel omad lemmikud Helmi lemmikul, Allan Charles, mitte Tomson, Allan, Charles Allen. Johnson mängis, Serena üks film olid senjoriita. Seal oli muidugi Janet McDonald ja Allan Johns. Aga minu lemmikul Tairon paar ja siis neid pilte sai vahetatud ja ma olin selle Tairon paali pildi mingisuguse Ühe välja eest nõus andma. Ma ei tea midagi vastu, et ainult seda paari pilti saada. Ja, ja loomulikult niisamuti oli ka teatri. Mul olid kodus olemas need vanad eestiaegsed, need teatrid ja siis sealt piltide järgi ka siis minu lemmik oli Ants Lauter. Ma ei olnud teda draamalaval näinud, aga piltide järgi ta mulle meeldis, aga tantsijatest oli siis Artur. Kuid tol ajal, kui ma veel ise teatris ei tantsinud, seal oli niisugune, noh, see minu mees ongi see nahed umbes kujutad ette, see on minu meelest, see oli lihtsalt nii nagu on ju alati noortel lastel ju Win tüdrukutel eriti on ju alati kellessegi kiindutakse ja samuti mitte ainult mehed, vaid olid ju ka naislemmikud, näitlejad ja kelle moodi sa tahtsid olla ja näiteks, kui me käisime kinos, siis oli veel see asi, et ei olnud ju võimalus neid muusikapalasid, ütleme kui oli mingi muusikaline tükk, siis ei olnud ju võimalik seda ju lindistada, eks ole, kuskil seda muusikat ei saanud siis me, kui me tulime sealt filmi vaatamas, siis me kogu aeg panime kõik jupid kokku, katsusime mõnda meloodiat, nagu nagu meelde jätta siis, et kellel, kui palju siis meelde jäi seda meloodiat ballett ja tantsu õppimine, see on ju kogu aeg muusikaga väga seotud. Mis oli tollal siis üldse see lemmikmuusikat käpransoosikas neil omavahel nagu ei, seda me nagu eriti ei laulnud ega midagi. Aga, aga tantsumuusikast muidugi kõige rohkem haaras ikka siis ma ikka võisin ikka kohe pisara valada. Ikka see luikede järves ja teise vaatuse hädasa tarii Rambo raam, eks ole. Mäletan, et koolis ka me just siis kui näiteks kui ma juba hakkasin lõpetama balletikooli, siis ma minul diplomitööks oli just teise vaatuse, see on see, kus on see valge luige kaasa ja, ja siis ma mäletan, et teinekord koolis ka mõtlesin seda ja kohe ikka pisar tuli silma umbes niimoodi, et tundus nii ilus. Ja kui ma pärast sisse ses tükis tantsisin nii-öelda 100 vastad ikese Luikede järve, Luikede järve hommikust õhtuni ja ja siis ma ei võinud seda vahepealsete Tšaikovskit, seal oligi terve, ma ei võinud üldse kuulda. Seepärast, et seda tuli nii palju. Kas nüüd on jällegi värskeks läinud, no nüüd on aega palju edasi läinud ja loomulikult ma vaatan hea meelega luikede järvega, ma tahan seda näha ainult väga heas esituses ja muusika võib nüüd kula ja võib kuulata loomulikult. Tšaikovski on ikkagi Tšaikovski. Nii et tüdrukut omavahel seitse tüdrukut, ühe klassi õpilased, muidugi te olite seal lähedased ja teadsite kõik üksteisest, käisite külas, omasid teadsime kõik ja ja käisime külas ja tean täpselt, kuidas keegi lastest kasvas, seal aimel oli ema, kasvatas üksinda kahte tütart, kõigil olid iral, oli ainult ema helmil oli kaks venda, ema kasvatas kolme last ja elas väga viletsate tingimustes ja vennad olid talvel väga head sportlased, Helmut oli ju Eesti meister ja maadlemises ja noorem vend Harri oli väga hea maadleja ja et meil oli üks talvemantel, minu arvates oli väga ilus mantel tali keskelt vööga tõmmatud kokku ja ema õmbles selle Helmile tekist käsitsi. Minu emal oli ka niimoodi, et mantel kanti ühtepidi ära ja siis keerata teistpidi kanti teistpoolt. Ja kui praegu vaadata, noored inimesed ei oska sukasilm ülesvõte naest jumal nendega sokke ja enam keegi ei paranda, sokid visatakse prügikasti umbes noh, piltlikult öeldes. Vanasti sai ju väga ilusti õpitud seda suka nõelumise sukaaugu nõelumisededese edasi-tagasi, kõik sedapidi ja see pidi nii ilusti kõik olema tehtud, seal oli veel eriline seen ja seen loomuli, mille peal vars, millega sai tehtud kinda sõrme parandatud, eks ole. No igasuguseid põnevaid asju oli, vanasti olid meil siin ju talved palju külmem ja ja kui oli niisugune üle 20 kraadine pakane, siis ei olnud vaja kooli minna. Ja siis meie läksime helmiga, teised tüdrukud, meil hirmus kinoskäijad vist ei olnud, Maire vist oli ka, aga helmiga läksime mäletan just Helios, oktoober, kino, oktoober, mis ta nüüd on? Tellitud ja Helios ja läksime sinna ja seisime seal ukse taga sabas siis kui kooli poolt vaja minna, eks ju. Ja, ja siis me käisime kinos, ma mäletan seda ja kõik filmid sai ära vaadatud ja siis olid ju väga uhked trofeed, filmid, siis sai näha nii palju huvitavaid filme ja siis me pidime ju kõik järgi tegema. Ma tean, et üks film oli Dianat ööbiniga vallatu Gloria bastionis, selle järgi me tegime endal kleidid, siis tol ajal ei olnud ju mingisuguseid niisuguseid välkusi, vabandage väga, mida praegu näidatakse kinos peksmist, tagumist verd, arusaamatu, mis kõik praegu näidatakse, arusaamatu, kuidas need lapsed üldse võivad teistmoodi kasvada, kui nad näevad niisugust asja, mida praegu näidatakse, et tol ajal oli ainult armastus, heal juhul vehklemist natukene oli, eks vehklemine pole ka nii, õudselt meeldis, ma tahtsin alati õppida vehklemist juba natuke küsingi, aga siis me pidime kõik järgi tegema seal. McDonald ükskord tegi ühe liigutuse kustuma, sõrm eriliselt tagurpidi pööras niimoodi. Ja siis me kõik lasime oma sõrmi niimoodi ja helmil tuli eriti hästi välja. Helmi tegi alatisele Senest McDonaldi sõrme ja me püüdsime kõik järgi teha, mis, mismoodi need daamid tol ajal seal naeratasid ja kuidasmoodi, kõik see naine pidi nii kena olema ja no vot, ühesõnaga niisugused eeskujud olid siis ja muidugi balletitüdrukutel tõesti tõesti juba õnnestus lavale pääseda, sellepärast et üks asi oli see draamateatri lastetükkides tegemine, aga teine asi oli siis juba kooliajal, kuid olid kohustuslikud lavahetked. Need ei tulnud kini väga varakult, tähendab üks esimene esinemine oli meil küll me olime isegi Me polnudki veel siis ametlikult riigikoolis, me olime seal Estonia balletistuudios. Siis me tegime veel selles kloorias. Tähendab, kus praegu Vene Draamateater on? Estonia oli ju seal, töötas paar aastat senikaua, kuni sai valmis Estonia remondist, tuli tähendab varemetest uuesti välja taastati ja me tegime siis seal selles praeguses Vene Draamateatri ruumides oli Estonia teatriooperid ja meie esimene töö oli Tšaikovski padaemanda kolmandas vaatuses. Me tegime Moorlasi. Esimeses vaatuses tegi ta ka lapsi, seal. See oli nüüd aga siis kooliballi ajal me ei teinud balletis kaasa ennem kui alles kuskil balletikooli. Ma arvan, seitsmendas-kaheksandas üheksandas klassis, siis me tegime Esmeraldas kaasa ja siis mõned meist niisugused, kes olid hästi sobilikud, näiteks Aime Leis tegi Bentsleri lavastatud nooruses taasat ja siis nad tegid veel, oli üks ballettmeister Ramonova pähklipureja siis Maire Loorents ja Aime Leis tegid Masha seda peaosalist seal kooli ajal juba, kas on meeles veel esimene etendus Estonia laval? Koolitüdrukuna küll, aga siiski baleriinid? No minu jaoks oli see Esmeralda Burmeistri Esmeraldas. Me tantsisime, tegime terves selles tükis kaasa, ei olnud mitte mingisugune solisti osavaid, tantsisime kuuekesi ja olime seal, rahvast tegime ja nii, et need näitlejad olid meile. Estonia teatri tantsijad olid meile nagu suureks eeskujuks ja, ja me teadsime kõiki kõiki. Me tundsime kõiki, me alati teretasime, meil oli kohustused, me peame alati teretama kõiki. Meie klassijuhataja tuli vahest, ütles tüdrukud, keegi on teil jälle ühesõnaga umbes mitte teretanud või et me väga püüdlikult püüdsime alati kõiki teretada. Meie pidasime nendest lugu, need olid meie suured eeskujud ja kui me nende hulgas tohtisime, ollasime, püüdsime enda arvates hästi käituda. See oli tore, kui te nüüd katsute natukene nagu kokkuvõtvalt jutustada, mida te ise arvate, mis siiski kõige olulisem oli see, mida te oma lapsepõlvest ja oma kodust koolist kaasa saite. Mis teid aitas kujundada ja vormida just selleks, kes täiskasvanud inimesena tuleta. Tähendab ema muidugi oli väga nõudlik paljudes asjades, sest ma tõesti olen talle väga tänulik, ma saan aru kõike, kuivõrd õieti ta mind kasvatas. Esiteks oli see ajatundmine, mitte kusagil ei tohtinud hilineda, varem võis minna, aga mitte hilineda kuskile. Ja koolis ma pidin käima, tähendab, ei tulnud mul kordagi ette, et ma ei lähe tundi. Tähendab, see üheksa aastat, kus ma käisin kahes koolis korraga kaks esimest aastat, ma olin ilma balletikooli tähendab, 10 aastaselt ma läksin balletikooli ja kõik see üheksa aastat ma õppisin iga jumala päev kahes koolis, kusjuures siis olid laupäevad tööpäevad tähendab kuus korda nädalas, ma käisin koolis kahes koolis, üheksa aastat, ilma et me oleks puudunud, siin ma kuulen, lapsed ütlevad, ame, läksime, viimastest me läksime kohvikusse. Jeesus, kuidas niisugune asi on võimalik üldse ette ja samuti ka, kui ma hiljem teadis, töötasime, mul ei tulnud ette, et ma võin tundi mitte minna, tähendab see niisugune nagu distsipliin oli see nagu väga oluline asi ja teine asi oli käitumine, sellele pandi rõhku ja, ja mis mind muidugi kindlasti palju aitas, oli see, et ma ikkagi tol ajal ikka loeti raamatuid, et raamat oli alati mul kõrval ars draamat, kujundab inimese sisemaailma paneb ennast kaasa elama ja mõtlema ja ja, ja praegu ka ma armastan õudselt ajaloolise taustaga, ütleme seal kuningate savi, mis on või üldse no mind on alati huvitanud ka ütleme, teatri suhtes ma olen alati huvitunud, mis on enne mind olnud, sest et noh, teate siis ma hakkasin käima, tõesti, mina olen näinud Milvi Laidi ja Aarne Viisi, Mattia Marii Kambja ja ütleme, Claudio Maltuudisti, Ada heitja, kõik need, kes tol ajal olid, kes kadusid hiljem, kellest praegugi kelts farmanik ma küll ei ole näinud, aga ma, ma arvan, ma vist ei ole näinud. Aga ma olen tast kuulnud palju ja näiteks Draamateatris kõiki näitlejaid, seda minevikku. Ma tean. Ma tean täpselt, kes missugust osa tegija ja mul oli praegu paar aastat tagasi garderoobis minu garderoobikaaslane üks noor tütarlaps, lavakunstikateedri lõpetaja kuidagi ei istu, siis ütlesin selle nime nagu Rudolf Nuude. Ta küsis, kes see on, minu pähe ei mahtunud see ühte kusagit, kuidas ta on lõpetanud lavakunstikateedri, ta ei tea, kes on Rudolf Nuude. See oli ju alles, oli ta meil esinäitleja palju-palju aastaid, Linda Rummo kauaaegne partner ja nii kaua palju aastaid terve oma elu pühendas teatrile. Et need ei pöörata sellele ajaloole enam mitte mingit tähelepanu. Aga öeldakse ju, et ajaloo tundmine on ju see ainukene asi, mis viib edasi. Kahju, et tänapäeval ja on elu läinud hoopis teiseks ja see teeb mulle haiget. Ma tunnen ennast võõrana kahjuks tänapäevas, sest mul on hoopis midagi muud tähtsat. Lastetuba peaks kuivemaks. Oma lapsepõlvest jutustas Ülle Ulla. Temaga ajas juttu reetmade