Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab reetmade. Kunagi saksa ajal olevat üks väikene poiss laulnud saksa keeles laulu päris esinenud sellega kuulajatele oli see nõnda, Tõnu Aav. Mitu korda läbi ikka, sest sõduritele polnudki suurt midagi muud teha, mina Kehras isa maja trepi peal ja sõdurid istusid ümberringi maas ja kuidas ma selle pähe olin õppinud ju mulle keegi laulis ette ja see oli niivõrd hea pea, et laul täpselt meelde. Ja rohkem oskust saksa keeli kõnelda paraku polnudki. No sel ajal muidugi ei olnud, aga me hakkasime. No see on juba hilisem aeg juba konservatooriumis Aarne Ükskülaga otsustasime hakata saksa keelt, tema küll asi, see oli väga palju ajakirju saksa keeles saada ja köiteline saetjana liberleener, illustreid ja me olime küll keskmises inglise keelt õppinud, aga noh, see on juba niisugune noorem põlve aeg, mitte enam päris lapsepõlv. See, millest meie jutulõnga nüüd hakkame kerima, see on siis tõesti see üks väga pisikene hetk sealt kolmeaastaselt kus üks väike poiss laulis ja saksa sõdurit kuulasid, kas see oli esimene mälestus iseendast ka või see on räägitud kellegi poolt? Ja seal ma mäletan ise täpselt kohe seal üldse, kui ei sobi saksa okupatsiooni kohta niimoodi öelda, et kõige magusam aeg mu elus oli, aga andsid meile kohutavalt palju punkte. Meenutasime neile nende koju jäänud väikeseid lapsi, suhtlesid messiga, südamlikult oli ka üks igavene vastik sakslane, kes lakkus oma Dropsi komm ja viskas selle meile nagu koertele, siis inimesele igasuguseid ja ka eesti leegioni poiste hulgas oli mitmesuguseid. Puust silda ja siis muidugi vahtisime kogu aeg seal ja meid võeti kogu aeg suurte kummipaatidega sõitma ja laiali juhtus olema üks väga paha iseloomuga mees, kest tahtis meid köiega kinni siduda, ähvardas vähemalt niimoodi ma ei segavad, teda võib jalus ka. Vaat huvitav, et jäävad meelde niisugused noh, mitte kõige eredamad hetked, aga ega ma ei saa siiamaani näiteks aru, kui me talvel sõitsime regatti peale, palusime ennast võtta, sõitsime natuke maad Kehrast välja, tulime jala tagasi ja siis niisuguste lihtsate talumeeste regede peale. Me saime väga hästi nende üksuste uhkemate saalide peale kus mõttega jalaste põlgasime. Seal oli juba raskem olla, sest peremees millegipärast virutas piitsaga üle õla. Nii et ma ei tea, mille pärast oma kurjust niimoodi välja elas. Kas see laulmine, millest me hakkasime juttu ajama, kas see on tõesti päris esimene mälestus iseendast või on midagi veel ettepoole? On ikka ettepoole ka, see oli ka siis ilmselt saksa aja alguses minule pisikene plekist karp, kus sees oli mul mõned metallmündid ja üks väikene paberraha ja siis suuremat tüdrukut, kaks tükki korjasid raha, ma ei nüüd ei oska enam öelda, mille jaoks on, see oli niisugune eestikujuline kilp, kus peal olid väikesed rahvariides nukud, on need siis müüdi või kuidas ja inimesed andsid raha sellest seal mingi korjanduse ja siis mina ka siis ma olen kindlasti no ma ei tea, kolmene või. Ja siis ma tegin ka tänaval oma selle karbi lahti ja ma mõtlesin, et nad võtavad, et metallmüntidega nad võtsid sealt paberraha ära ja mul on nii kahju oma suurest panusest korjandusse. Sündisite te Tallinnas, aga siis läks kohe elamine Kehra või see oligi ainult sünnihetk, kus oli ema toodud. Jaajaa East Kehras ei olnud siis sünnitusmaja, see oli vanemad inimesed, võib-olla mäletavad seal, kus Narva maanteelt keeras paremale tramm teenindusmaja eest mööda seal nurga peal oli üks kolme neljakordne kivimajas oli lastehaigla ja seal mina sündisin ära lõhutud maja. Ja esimene lapsepõlvekodu oli Kehras. Kehras ja isa ema ehitasid selle maja ehitajate kaupluseks. Isa noore mehena sõitis vagun kaupluses ringi Tallinna Narva vahet ja siis kuidas nii palju raha ta ehitas endale maja kauplused kerra oli siis muidugi pisikene ja umbes sel ajal hakati ehitama ka vabrikut ja vabrik sai siis valmis päts, kes tollel avamas. Nii et kodu oli selline, kus oli isa töökoht, kauplus ja ja ema oli ka tegelikult kaubandusega seotud. Ema ja ka meie poes ja isal olid kaks abilist, kaks noormeest Paulia Herbert nendest nii nagu võt eesti rahvastest ühissõdades osalemine, kahtelleerini vanem vend oli, ma olen, ma mäletan hästi teda vene mundris ja nooremat venda Saksa mundris. Kuidas see esimene lapsepõlvekodu meeles on? Tuleb meelde millegipärast ikkagi ilusat suvehommikud, niuksed sumisevad ja take ruutu täis, kolasime terve keeraja lõputult läbi. Ja kobrule salu Kehra jõe ääres lasteaiajõe vahel ja noh, üleüldse kõige ilusam jäänud meelde on jäänud meelde ka kõik see, kui see sõja käigus sakslased välja läksid ja kui venelased tulid ja kõik nende laskemoonalaod ja suured voorid, mis kõik maha ja kuidas me seal siis ringi Tucklasime ja endale asja sealt valisime, seal meid ka millegipärast peletati minema. Uudise lõhkeainet ei olnud, suuremad poisid olid ka pommidele kallale pääsenud ja siis kaks poissi lasksid õhku ennast kogemata jõe ääres pommiga seen, lugusid on igalt poolt eestimaalt teada. Aga see oma kodu, kuna see oli oma maja, kas seal oli rohkem ruumi ka, oli seal siis omaette lastetuba päris olemas. Ei vist ei ole, meil võiks niisugune suur tuba vahe eesriidega eraldatud ja aga noh, ruumipuudus, ma küll ei mäleta. Ma mäletan, ta pidi ilmselt külm olemas, ma vaatan fotode pealt, meil olid vennaga karupüksid jalas, kogu aeg näitab, kas on vaja, siis ei olnud nii hästi soojustatud, kui praegu saab teha. Vennaga on vahe. Viimastel aastatel on läinud vanem ja oli vend, vanem suri noore mehena. Kas lapsepõlves vennaga koos nihukest ühist mängimist ikka kogu aeg oli? Oli küll, vahel kaklesime kahe miljonimänguasju tollal ju teadupärast eriti ei olnud, siis aga isa laskis Milt tehase puutöökojast ja niukse puust rongi ja siis ta sai tinasõdurite vormid, meil on midagi vist 200, tinasõdurid, see on, kui ma nüüd õigesti ütlen, vist peaks olema Ameerika armee, sest et seal on teine poolus, indiaanlased, püssimehed, ohvitserid, lasena mehed ja need olid tõesti, meil oli neid 200 ratsanikud ja indiaanlased, kui kui sisse ameeriklased nendega mõtlesime, mängisime. No kindlasti oli see väga põnev, sellepärast et see tinasõdurpoisi puhul see on midagi erilist ja sõjaaeg ka veel siis oli see materjal nii-öelda kogu aeg õhus olemas. Sõjaga me puutusime nii palju kokku kui meie majast, kes 100 meetri kaugusele põllu peale ööl kukkuselist lennukist väljus pomm, ma ei usu, et teda kuhugi eriti sihitada ja siis me käisime teda pommiga kraatrit vaatamas, aga une pealt ma ei kuulnudki, et see pomm sinna nii lähedale kukkus. Aga kus meie nagu väikest madinat Kehras nägime, oli siis, kui sakslased hakkasid välja minema ja Saksa mundris Eesti leegioni poisid, eks nendega kõvasti laginasse, sest sakslastel oli soov lasta tehase õhku ja raudteejaam ja siis me nägime neid masinaid pealt seal päris tulistamist nagu vist eriti ei olnud ja laipu maha jäänud. Aga meiega nagu võtsime sellest osa, käisime tühjadest vagunitest padruneid otsimas, viisime Eesti poistele, aga need olid jaapani padrunid ja need ei sobinud. Kehra ja Tallinna vahe ei ole hirmus kauge. Jah, aga selleks ikkagi liiga kaugele, et see Tallinna suur pommitamine oma oma kumaga ja punase taevaga oleks kätte paistnud veel. Oja, me käisime ju, tähendab, apteegimajas oli keelelder, noh, suur kivimaja ja ja me käisime seal siis, kui algas õhuhäire jälle öösel, siis me läksime sinna varju ja mul on meeles üks vene vang hobusega suure sõjaväesaaliga sõitis rahulikult mööda mööda jääst krõpsuvad teel ja siis ma mõtlesin, et vaatan ilmselt nüüd, kui Vene lennukid tulevad, ega nad enda omased pommid, ütleme lihtsalt, et ta nii rahuliku näoga vana sõjalises teadis, mis on ohtlik ja mis ei ole. Meie muidugi põgenesime varjendisse. Aga üheksandat märtsi ma mäletan hästi, Me olime kogunenud seal naabritega meie kartulikeldrisse kartulikeldri ukse pealtvaataja sõnu, kuidas Tallinna poole tohutu punane kuma Nii et ikkagi paistis? Jah, see on see aeg, mis sellel põlvkonnal on sisse pandud, sellest ei pääse mitte mingil määral ega moel isegi siis, kui võis olla mõni selline suhteliselt vaikne paik. Sõda justnagu oleks läinud natukene kõrvalt mööda, aga sellest hoolimata oli lapsepõlv ilusate mälestustega Takkijatega ja rohuga ja, ja selle lasteaiateega, mis nagu mingisugust takja väljast mööda läks. Ja meie aknal ei vasikakoppel ja kui ma sealt läbi selle kopli kooli ja tagasi käisin, siis mina ise ei mäletanudki seda mulle, rääkis Madis paarkümmend aastat tagasi, üks mees tema isa mäletab, kuidas mina olin tulnud oma suure vineerist ranitsa käega aps vene poiss mulle kallale tulnud. Ja siis ma olin virutanud ühele poole ja teisele poole poisid olid kukkunud, hirmul tuleb meelde küll ja ma läksin koju. Muidugi Hitler hüsteerikas, mul polnud mingi kangelane, siis aga noh, et mees oskas iseenda eest nii vägevalt seista. See oli juba koolipoiss. Aga kas lasteaias käimist oli ikka ka tegelikult? Ühes ma käisin ka muidugi toredad pildid nendest lastest ei olegi, kes me olime, noh, nihuke sõjaaegselt kehvasti riides, kõike, aga mitte muidugi nii kõvasti küljed kotipoisid, kes keera üle ujutasid, kui venelased tulema hakkasid, siis neid kodutuid ja nälgivaid lapsi meil vidinaid kotipoisteks asjad käisid praktiliselt kerjamas ja ta varre kinni, mis ikka teha. Nii et need on ka muidugi nähtud ja. Kes esimene koolipäev meeles? On küll ma suhtusin väga suure respektiga, kool, Nomuse nagu kõik lapsed. See oli nii põnev ja pühalik sündmus. Kuidas Kehra kool siis oli? Ma ei tea, kas ta oli pisut kergema nõudmisega, ma ei oska seda hinnata, sest ma sain esimesed neli klassi, sain kiituskirjad. Aga Tallinnassegi tulime, põgenesime Kehrast ära viiendasse klassi, siis olid neljad-viied ja ka siis, kui tulid juba teised huvid seal teatrihuvid ja seesama raadiomaja, kus me istume siin, ma olen 13.-st eluaastast peale käinud kuuldemänge tegemas, siis muidugi jäi see Nõrgemaks on päris kahemees, ma ei olnud, aga viiemees ka enam mitte. Põgenemine Kehrast, no ja see oli 49. aasta küüditamised, mille käidi ka ukse peale taguma, seal me olime juba jõudnud linna põgeneda. No isa oli juba Venemaale vangi viidud ja me olime kolmekesi ema ja vennaga ja väike õde oli ju ka, muidugi ta sündis, justkui sa ära viide 10 aastat minust noorem ja siis me elasime siin Kunderi tänaval Kunderi 40 14 ja ligi raadiomajja käia. Aga selle küüditamise perioodi ajal meie ööbisime, peitsime ennast Väike-Karja tänaval, oleks kauplus, kus kirjutas materjali kaupluse alguses. Nüüd on sellepärast kingapood oli, ma ei tea Müürivahe ja sauna tänava vahel mõlemat kätt seal põrandal, Me magasime öösel, madratsid olid seal ja. Ja nii siis hakkaski peale see tallid, nõelu. Nii ta hakkas peale ja ema jäi veel Kehra elama pooleks aastaks lihtsalt ei mahtunud ära, seitsmekesi jäi kahetoalises korteris lõpuks ikka Mahtasime ära ja oligi just kõige kurvem oli, just tema on, keeras ja mina peale üksinda või vennaga kahekesi olema siin linnakoolis ja see esimene ta minek, teise keskkooli poiste kool ja muu selline süngevõitu, natukene vihma 100., ladina õpetajad tundusid kuidagi olevat väga endasse tõmbunud ja natuke kurjavõitu. Ma väga elasin üle seda elukohavahetuste linna tulemist, käisin ikka laupäeviti rongiga. Sõitsin Kehra ema, vaatame, aga siis tulid nagu mingeid niisuguseid helgemad kiired sisse, kuna meil Kehras naabripoisile tänava madi Soyama madise Peedu ajama. Tuntud mees, Eesti reklaamfilmi juhataja. Ja nemad olid teatritarvete laenutusäri. Tütrepojad, ja kui sääri natsionaliseeriti, siis kõik see kraami meie valdusesse kõik nukuteatri nukud ja kostüümid, varrukad ja mis me tegime teatrit meil Kehras aida trepi peal. Üks niisugune elava mees, kui oli veel tulevane õpetaja Voldemar Panso ja hilisem garderoobikaaslane Helmut Vaag käisid Kehras tegemas estraadietendust, rabintrana, teab, kõik, oli selle pealkiri ja isegi ühte numbrit ma olen need hilisemas elus ka, veel kasutavad kauboinumbreid see meile kõik täpselt pähe kogu see kava ja siis me muudkui aedotreppidel esik, tasime seda mees kümmekond vaatajad ka, ja aknaruloo oli meil eesriidest, kuni suur põisjalgpalliga sellelt puruks lõi. Aga see oli nii põnev ja see oli huvitav, niisugune esimene näitlejakogemus, esimene publikuga puutumine. Nii et ma olen kõik närveerimised ja üleelamised, mis sellega seoses juba väikesest peast läbi tulnud. Ja kuna Madis oli ka Tallinnas samas koolis, siis meil nagu tekkis mõte minna pioneeride palee näiteringi, mida juhatas elutoaga. Aga sellest tähest mul mingeid erilisi mälestusi ei ole, et mulle see amet oleks hiiglamoodi meeldinud. Ma võtsin seda kui tavalist koolilapse kohustust, kes peab jälle ka midagi väljaspool kooli tegema, panime pühapäevad nahka kõik seal. Ja et meil nüüd nendest etüüsidest või me päris näidendid seal välja toonudki, midagi oleks eriti meelde ja seda ma ei ütleks, aga hiljem Helmut Vaag hakkas tegema nukuteatrit sealsamas majas, vaat sellest on küll toredaid mälestusi, siis me oleme suured nukunäitlejad, me käisime ise, tegime dekoratsioonid ja nukud, õmblesid tüdrukud oma õpetaja juhtimisel ja meie maalisemad ja korruptsioonis ning esimese ringreisil mööda Eestit. Sõitsime ühe vana autoloksu, mis sõitis 40 kilomeetrit tunnis Valkla pioneerilaagris. Käisime koitjärvel ja oi nende nimed kõik meelde meiega päris suvine ringreis oli pioneerilaagris. Ja vaatajad olid vaimustuses. Noh, ikka ikka on huvitav ja kui mingi etendustele No ja sellel ajal oli see tõesti kas siis rändkino või või rändteater see leidis alati suure vaimustusetormi. Ja ajakirjas ka rändkino ja keeras, käisid teatri draamateatri, kes keeras ma mäletan, mängiti ühte ameerika tüki sügavad juured, Kaarel Karm oli neeger, ohvitser. Lase trassi probleemid ilmsed, muidugi, mingi progressiivsem autor tol ajal lihtsalt kirjutanud oli ja Miku Märdid. Eks ma tollal osanud arvata, et ma kunagi Jaak Joala Miti seal mängima, see nii selgelt meeles terrigeera kohalik näitering mängis mitte Tallinna teatega Tallinna teatri keskabeli ja filmi vaatasime toodud, siis seal olid. Kõik peaaegu ära näinud eestlasi on kogu aeg kinos õhtuti ja seda kino näidati Kehra kuivatises, viljakuivati oli, mis läks juba tookord põlema, me oleme kõigiga hirmu täis, selles niukene, väiksem kohalik aparaadi ümber midagi põlema, rahvas läks paanikasse ja suur vedamine, et need väiksed poistelt ära tallatud, sest kõigil oli meeles ja Kilingi-Nõmme kinokatastroof, mis oli enne seda olnud ja siis nüüd lõpuks ta läkski vist kunagi põlema, teist korrustel siis enam ei olnud. Ja sest siis räägiti ka süttivatest, filmidest. No ja need olid tselluloosifilmid, nüüd plahvatasid. Ja rahvas oli ju väga kannatlik, kui filmi keteid vahetati, tavaliselt pandi neid ikkagi tagurpidi jälle ja vahetati valed. Korduvalt oli üks ja see sama, aga kõik olid nii kannatlikud ja ootasin, et millal siis õige tuleb. Õige tuli ikka ka. Enne veel, kui võib-olla räägime taas ja taas näitemängu tegemisest. Ma tahaksin natukene teada isast ja emast, et millised inimesed nad olid ja kuidas omavaheline läbisaamine ja suhtumine oli. Ma tahan, et mulle väga tore kodu isa oli väga hea häälega laulma mees ja ema laulis laulukooris. Nii et ma nagu muusikaalsest perekonnast pärit meil kodus pilli mängib, seda aga lauldi alati, kui külalised olid ja on see tolleaegne repertuaar siiamaani meeles kõik. Ja siis ma käisin kaasas kui ema oma naistekooriga, kes kuskil väljaspool Kehrat esinemas. Ja nüüd, kui me hakkasime õega seda maja noh renoveerima või kuidas tal nii ilma peremeheta 50 aastat olnud ja selle pragunenud pruugivivooderdise ära lõhkusime sealt ümbert, siis tulid seina pealt alt välja kaks peokuulutus. Eestiaegsed rahva Kuulutus on need alles, on nii hea meel, et need, et keegi ära ei kärtsutanud Nii et siis Tallinna ja Tallinna teise keskkooli õpilaseks, poiste kool, kuidasmoodi, tollal see poiste kool siis ka oli. Minule ei meeldinud, meie kutsusime teda reaalkoolis midagi lubatud kasutada, niisugust sõna on ikka teine keskkool ja niukene. Reaalkooli vaim oli seal ikkagi sees ja nii tuli tugev ja tark kool. Tugevad õpetajad ja, aga siis panime seal teises keskkoolis isegi käima näiteringis 1953. aastal Eesti lend Moskvas Lonotšarski nimelise teatrikunstiinstituudi lõpetas, Tallinnasse tulid ja siin edukalt mängima hakkasid, siis toodi draamateatris lavale Lutsu kevade. Seda mängite ikka tohutu menuga. Siis tekkis meil ka koolis kange tahtmine oma näitering see kevade ka ära mängides esimese vaatuse mängisimegi ära. Meil on hiigla võimas näitering, seal tuntud kultuuritegelased. Mängisite üht või teist rolli. Ja see oli tõepoolest hästi kõva koosseis teil siis. Oli küll ja seal olid kõik Aarne Üksküla ja meilisöötja Jaan Saul ja Andres Vihalemm, Ivalo Randalu ja Arvici Kustas, kirbu Jüri Oruste ja Madis Oja, ma mõtlen midagi ütlema. Ja need kõik olid siis kas Tallinna teise keskkooli või siis sõbra kooli seitsmenda keskkooli tüdrukud, poisid. Ahah siis me mängisime ühe etenduse, mängisime teises keskkoolis, teise etenduse mängisime seitsmendas keskkoolis. Sellega siis lugu oli ammendatud ka rohkem muidugi ei mänginud. No siis te saite juba omavahel natukene sõpradeks, vähemalt need näitemängu tegijad, et kui tuli see üleliiduline kampaania, et kõik tüdrukute ja poiste koolid ära segada omavahel ja tüdrukute ja poisteklassid omavahel ära segada kõik segakoolideks ega klassideks siis teil olid juba nagu sõbradis olemas. Küll ja me oleksime tähendab koos pinginaabri Jüri Engelbrecht tiga oleksime jäänud teise keskkooli, nagu meid seal määratud oli, aga kuna me oleksime pidanud hakkama õhtupoolses vahetuses käima, aga seitsmenda seal oleks hakanud hommiku poole, käisime lihtsalt sellepärast palusime ennast 70. keskkooli viia. Ma ei tea, miks ma seda pealelõunast koolis käimist nii ei tahtnud. Ja see oli kuidagi, mul on jäänud väga päikeseline mulje sellest üheksandast tassist üheksa, 10 11, me käime siiamaani oma klassiga koos ja Leho ja head sõbrad kõik omavahel. Kuidas kuuldemängudes sattumine siia raadiomajja siis oli? Aga see oli niimoodi mõtlesin pioneeride palee nukuteatri ajal saime meie teada, et eksisteerib üks lasteraadio näitering, mida juhatab Ellen liiger. Ja me nägime neid siis ka, aga kuidas me täpselt siia sattusime, eks me ilmselt isegi avaldasime soovi. Ja siin me siis koos käisime. Põnev oli just see, et mängisime koos vanade näitlejatega, keda on väga palju imetletud ja ma olen kohutavalt palju ainult teatrist tol ajal mitte ainult draamateatris Estonias, mul on tulla balletioopereid operette tihti ära nähtud ja kuigi ma arvan, vahel ütleme, Kehrast me läksime ekskursioonile Tallinna Rigolettot vaatama ja siis oli seal Estonias muidugi väga muljetavaldav see maja ja vaatasime Rigolettot esimese vaatuse ärantaallaž Rigolettot. Siis mina läksin õpetaja juurde küsima, et kes ehkki ma ei hakkagi, et nad laulavad kaua aega näinud siis, aga sellegipoolest on ju hiigla atraktiivne lavakujundus ja tore mänge tegevuslikke. Et ma nüüd oleksin sealt ära tundnud hertsogi aaria Regollektuaar ja seda ma nüüd ei oska öelda, aga noh, see lõpuhertsogi laulukene laad on mobile seremma küll jätsin meelde endale. No vaat, ja siis ma tähendab, käisin väga palju Estonia teatrit vaatamas. Kaks tuttavat piletteri, tädi Ella ja tädi Berta, kelle sugulased olid Kehras, tundsid mu vanemaid ja siis me saime sinna sisse ilma rahata. Ja, ja Draamateatris muidugi käisime kohutavalt palju peale kooli, kohe alati ja palvelauast lasti meid läbi, millegipärast midagi paha ei teinud ja istusime saalis, vaatasime näiteks palsami või abiellumise proove, kus Jüri Järvet mängis hiilgavalt ja rolli seda. Me vaatasime proovistmist 13 korda ja etendust vist 17 korda ja kaluripoega esimeeste teest osa samuti üle 10 korra ja, ja kuna me olime nagu näitlejate lasteraadio näiteringist tuttavad ja siis me olimegi suured semud seal nendega. Kas see küsimus on juba hiljaks jäänud, et millal siis see teadmine iseenda jaoks tulijat tahaksin ka hakata edaspidi teatris töötama. Ma tahan näitlejaks saada. No, ja vot see mul toimus nagu niisugune soovide kahestumine seitsmendas keskkoolis juba üheksandas, kümnendas üheteistkümnendas klassis, sest mul hakkas väga suurt huvi pakkuma Itaalia itaalia keel ja itaalia laulud, sealt ilmselt see kõik peale hakkas, no jääb aga teises keskkoolis, nii et ma käisin pidevalt vaatamas näiteks ühte filmi, kus siin objeki kuulus itaalia bariton laulis peaosa, filmi nimel ei tule tagasi Sorendusse. Seda ma käisin ka mitu teist korda vaatamas ja Anton päritsi kuulus kuupaiste serenaad ja niimoodi mina suur lauluhuviline, ega mul tühja tollal nagu enda arust mingit häält nagu ei olnud. Aga on vist niimoodi, et noh, võib-olla midagi oli päritud vanematelt ka, aga et kui see millegi vastu väga huvi tunned, siis siis kuidagi nagu hakkab nagu midagi ise arenema. Ja siis ma hakkasin koolipidudel laulma seitsmendas keskkoolis, seal on igasuguseid laule, sai lauldud ja hirmsalt närveeritud ja, ja muidugi ma tegelesin ka deklaratsioonidega ja koos Aarne Ükskülaga. Me tegime estraadistseene dialooge. Aga see sõna kunst, see tundus mulle juba nagu natuke liiga lihtne ja pisut teisejärguline ja mul on nagu prioriteet ikkagi laulmisega 57. aastal lõpetasime. Siis tekkiski see küsimus, et kumba siis minna, kas üritada muusikakooli sisse saada, laulmist õppima või vastavatud lavakunstikateedrisse ja menaarnega siiamaani nagu lahendamata, kumb pumba kaasa kutsus, aga sinna me läksime ja õnneks teise vooru saime ja sealt ka sisse saime. Ja sellega siis on juba ka lapsepõlv läbi saanud ja algas noore inimese elu. Ja, ja huvitav on see, et meil jäi sisseastumiseksamid küpsuseksamite vahel ainult kaks nädalat. Aarne Üksküla, Meeli Sööt olid juba hakanud õppima pedagoogilises instituudis. Nendel nagu üks aasta või ta ei läinud kaotsi jumal aasta ülikoolis, ei iialgi kaotsi, aga nad tulid siis ära sealt teisest ülikoolist, Mikiver tuli TPIst ära ja Jaan Saul Tartu ülikoolist ja siis me sinna niimoodi selle esimese lennu moodustasime. Küpsuseksamite ega meil muidugi vedas, sest et me käisime kaks aastat Tallinna koolinoorte segakooris laulmas ja kuna oli laulupidu tulemas siis meid vabast tee neljast küpsuseksamist, see on uskumatu, ma ei tea, kuidasmoodi niimoodi võidi teha. Aga et need neli sattusid olema just minule, mitte kõige tugevamad alad nagu keemia stereomeetria, füüsika, vist algebra üldse eksami palju vist minu arvates need üle 10 need osadest nendest. Teie lapsepõlve, eriti nüüd kooliaastad on küll nii tihedalt olnud põimitud tulevase elukutsega, siin oli nii-öelda märk juba ammugi maha pandud, aga kui te need ise oma lapsepõlvele tagasi vaatate ja nendele inimestele, kes teid siis ümbritsesid, nii lähedased kui ka juba tulevased kolleegid, mis te arvate, mis olid need kõige olulisemad kas siis hetked või olukorra, et inimesed, kes teid kujundasid, saamaks just selleks, kes te tänapäeval täiskasvanud inimesena ole? No Panso kindlasti ma pean ikka sügava kummarduse oma isale tegema, ilmselt mees, kes kõiki töid oskas teha, kes oli alati optimistlik, see vahelisi ülemeelik, kuigi ta ei olnud üldse mingisugune napsumees ega midagi, aga nagu niisugune seltskonna hing ja kohutavalt suurepärane suhtleja inimestega. Jah, ma arvan küll. Oma lapsepõlvest jutustas Tõnu Aav, temaga ajas juttu Reet Made. Ja meie saadet jääb nüüd lõpetama Piccia laul filmist kuupaiste serenaad. See oli Tõnu Aava koolipõlve lemmiklaul. Laulu esitab Harri vasar.