Siin vikerraadiosaatega lastetuba jätkab reetma. Muusika püsiväärtuste ignoreerimine ja publiku šokeerida tahtmine läheb üha rohkem moodi aga see on kui habras pealisehitus. Mind on võlunud ranna loodus, see on midagi kirjeldamatult kaunist ja vajaliku. Need mõtted on välja öelnud tänase lastetoa saatekülaline Uno Loop. Teid teatakse praegu need hästi vitaalse ja sportliku inimesena, kes suudab ennast vormis hoida ja mõnes mõttes ka oma tahtejõudu kogu aeg. Et kas selline tahtejõuline olek on omane olnud juba lapsepõlvest peale? Ootamatu küsimus ei usu, kuigi lapsepõlves on arvatavasti suhtumine nendesse vajadustesse nagu välja kujunenud. Sest mäletan lapsepõlvest me väga palju laulsime perekonnaringis ja sugulaste ringis solinski perekondlikel, mine ja samas peeti väga lugu spordimeestest. 36. aasta olümpiamängude kangelased Kristjan Palusalu ja teised sind boksiaste puulov ja, ja hiljem noh, meie Eesti läbi aastakümnete visiitkaart Paul Keres. Tema järgi tuntakse Eestit. Need asjad olid Meil kodus au sees. Päris endast mõista on see, et kui nende asjadega tegeleda spordiga ja muusikaga, siis tuleb püüda võimalikult hästi teha oma võimete piires, ma mõtlen seda, oleks mul olnud niisugune tugev ooperihääl, võib olla minust oleks saanud ooperilaulja oleks olnud niisuguseid spordimehe eeldusi, rohkem oleks saanud minust võib-olla tippsportlane, aga praegu on niimoodi kujunenud, et tegelen spordiga põhiliselt selleks, et hoida seda erialavormi. Aga see teadmine, et on olnud väga head tegijad, kas siis spordis või muusikas ja tahtmine ka püüda ja saada kellekski või kuhugi välja jõuda, see on iseenda sees siis kasvatanud seda niisugust tunnet, et mitte midagi ei teki iseenesest. Jah, see on päris kindel, kuigi mäletan, et minul ei ole olnud niisugust auahnust, et saada maailma kuulsaks lauljaks või, või maailma kuulsaks sportlaseks olen alati kuidagi alateadlikult hinnanud oma võimeid nii noh, võimalikult objektiivselt ja siis püüdnud nendest keskpärastest võimetest maksimumi võimaluste piires ikkagi. Läheme nüüd oma mõtetes sinna lapsepõlveaega ja päris päris kaugele tagasi. Kas tuleb meelde mingi hetk, sündmus, mingi killuke, mille kohta te võite öelda, et see on esimene mälestus iseendast. Ja neid killukesi on kindlasti, aga Nendest nüüd kõige esimene oli, seda ma küll ei julge kindlalt väita, et see mäletan, et meil oli grammofon. See oli põrandal ja siis me lapsed oli teisigi lapsi, kuulasime hardunalt seda muusikat, mis sealt tuli ja see on üks esimesi mälestusi. Ja võib olla ka see, et mul lõigati viie aastaselt pimesool välja, seda ma mäletan, et siis oli mul süda paha enne seda pikka aega ja arstid ei teadnud, mis lahti on. No ei kujutanud ette, sest keegi nii varases nooruses võib Vilvašel pimesoole põletik olla. See oli siis, kui ma olin viiene. Seda ma ise ei mäleta, kuid mulle on räägitud, et maal seal Tambergi talus. Ma hakkasin seal käima, tegin oma esimest sammu Tambergi talust, mul on väga palju mälestusi, aga milline jälle neist esimene oli seda väga raske praegu meenutada. Te olete sünnilt Tallinna poiss? Jah, tallinnas olen ma sündinud, aga noh, väga suure osa oma niisugusest väikesest lapse east olen maal olnud just Nabalas vanemad pärit ja seal on nii palju talusid, kus ma olen olnud küll lastega mänginud seal hilisemal ajal tegin seal talutööd siis kui sõja ajal, kus päris mehed olid sõjaväes, siis alimendid poisikesena kõik vajaliku ära, mis seal oli vaja teha. No teie olete sündinud 1930. aastal, teil oli veel 10 aastat nihukest tõeliselt õnnelikku lapsepõlve selles eesti ajas just selles ajas, mida hiljem väga paljude põlvkondadeemad ja vanaemad on Idaliseerinud, võib-olla isegi natukene või vähemasti väga helgena meenutanud. Ja oleks teadnud, et asjad muutuvad, ollakse ehk mällu talletanud midagi, midagi enamat, aga see oli ikka niisugune muretu lapsepõlv ja niisugusi erilisi momente peale maal veedetud. Ja, ja, ja võib-olla esimese kooliaastaid suurt meelde ei tulegi, seda mäletan küll, kui algamise päeva, siis oli kodus suur ärevus, Nõukogude sõjaväebaasid olid juba Tallinna sammu. Ja kui see sõda välja kuulutati, siis isegi tänaval olid inimesed väga erutatud. No siis oli perekonnas oli niisugune ahastus või niisugune. No see oli sihuke katastroofi tunne, ma ei taibanud seda siis, aga hiljem ma taipasin küll, kui enam kooliski ei saanud käia. Läheme sellest sõja algusest tagasi need sinna päris pisikese poisipõlve ja kas tuleb meelde esimene lapsepõlvekodu, kas siis nüüd Tallinna kodu või see maakodu sellises vanaisa vanaema juures? Ei, need ei olnud vanaisa vanaema, need olid minu tädid ja onud, vanaisa, vanaema kodu jäi ka sinnakanti kasse Ruganti kuigi jah, emapoolse vanaisa, vanaema kodu oli toad redal kõikides taludes seal parasjagu, aga kõige enam on mul meelde jäänud ikkagi proosa talu, kuna seal proosa lapsed olid. Noh, niisugused, neid oli palju ja nad olid väga seltsi või teeme koos, laulsime kogu aeg. See oli tädi talu ja milline see oli. Päris tavaline eesti talu ikka majaga, seal oli siis otsas, olid kambrid ja keskel oli rehealune. Päris lõpus oli siis niisugune põhuhoidmise ruum, paganlik oli veel seal nelja kanti piiratud õu, laut, ait, saun, jõgi voolas seal, ma tea praegugi, mis jõgi see on. Tol ajal oli ta meile, Nabala jõgi läks läbi Nabala küla. Praeguseks on ta mitte süvendatud, vaid kuivendatud. Algas kusagilt minu teise onu talu juures, sealt kusagilt möldri talust, sinna oli mitu kilomeetrit. Tol ajal olid ju kõik jõed puhtad ja kalu täis. Ja püüdsime lutsu seal põhiliselt me seal lutsu püüdsimegi vesi oli nii külm, see oli allikavesi ja just kambri otsa Alt praktiliselt tuli allikas välja sealt. Me võtsime joogivett, kaevu ei olnud, sest vesi oli nii puhas ja tuli teda aasta läbi ja piisavalt jääte muide kunagi ei talvel ta ka ei jätnud, aga need lutsud ju muidugi armastasid seal kivide all olla ja no vesi ei olnud isegi põlvini, aga ta oli jääkülm nagu üks allikavesi on ja meil olid pidevalt ninad dised. Poisi karastasite, jah, no minu arvates see ei olnud enam rahastust, see oli, see oli totaalne külmetamine ja sealt ma ilmselt olen pärinud kroonilise nohu. Seda lutsu pidi siis varitsema, kas villane kinnas käes, minu ema on rääkinud, et nemad püüdsid Purtse jõest Lutsu villane kinnas käes. Ja see võiks olla päris õige, sest luts on jube libekala. Aga nädalavahetuseks sõitsid sinna linnamehed ja need püüdsid kahvliga. Me naersime muidugi jaa. Parastasime kui nad, kui nad lõid kivisse oma kahvli. Kalad said minema, aga meie püüdsime kätega ka niimoodi, et ühe käe sõrmed lõpuste alla ja teise käe sõrmedega keerasime lutsu. Kere pisikesi ei püüdnud, need olid väga suured lutsud ja väga hea maitsega oli see lutsukaste. No kui kodujões oli nii külm, vesi sees, ujumist seal ei saanud toimuda. Madal ja külm. Me kartsime küll vete seal, aga noh, seal oli madal sealt üks kilomeeter edasi, seal heinamaade peal seal. Me käisime ujumas, seal oli sügavam. Palju neid lapsi siis tädi peres oli? Seitse oli neid siis, aga seal oli neid rohkem. Osa oli juba enne ära surnud. Endal õdesid-vendi ei ole. Mul on üksiktädi, võttis nagu oma pere. Täpselt nii see oligi, olin täiesti nende pereliige ja kuigi ega need teised sugulasperede ümbrus kaudu talud võõrastanud. Samuti käisime seal, aga see niisugune põhiolemise ja elamise koht oli ikka proosatalu. Ja see oli siis koolivaheaegadel ja suvel mitte siis, kui linnas sai ju ikkagi tegelikult koolis käia. Ja linnas ma käisin küll koolis, aga jah, pikad koolivaheajad ja enne kooli olin muidugi palju. Kas see laulmine, see tädilastega koos laulmine, kas see hakkas juba enne kooli peale? Ja see hakkas üsna varasest lapsepõlvest. Ma olen sellest ühes kohas kirjutanud isegi lauluvalimikku eessõnas, et tuletan ikkagi alati tänutundega meelde seda, et me koos laulsime ja sealt on ilmselt pärit ka minu soov mitmehäälse laulu järjest, me laulsime kahe-kolmehäälselt ilma katmata, nii kuidas kõrv ütles, aga tagantjärgi mõeldes tundub, et seal päris õige harmoonia liikus õigeid radu ja sealt kujunes ilmselt välja soov laulda kogu aeg kellegagi koos see mul siiamaani. Me laulsime, kiigel, oli niisugune koht nagu aida ulualune, seal oli keti kiik üle põiktala oli visatud kett kaks, et õieti ja need olid siis selle kiigelaua all kahel pool selle laua peal seal istus siis kas noh, pidi alati olema paarisarv või vähemalt kaaluliselt pidi asi olema tasakaalus. Vot siis seal me laulsime ja vahel käis kiige õõtsumise rütmis kiik regises krõgises ja see on mul siiamaani meeles. Kõrvus. Kas tuleb meelde ka mõni laul, mis siis sai lauldud? Ja laulsime mullegi üllatusena, kust tuli sinna see gruusia laul, suliku näiteks laulsime Subertit, laulsime, kust need laulud võeti, ei mäleta. Aga seesama proosa, ema, minu tädi, see oli väga tubli laulja ja ta laulis meile ikkagi ette ja küllap me sealt siis selle laulu võtsime. Laule oli palju. Ühelgi aega oli, kui ei olnud vaja sööma minna või kui me just ei ajanud karje koju või siis siis me ikkagi istusime seal kiige peal ja laulsime liivakasti mängud, need ei olnud meie jaoks põhitegevus, oligi jõe ääres käia vahel ka kivisõda, pidada poistega seal ja laulda kiigel. Ilus oli see, kui me vaiksel suveõhtul laulsime ja kui mitme kilomeetri tagant tulid inimesed, ütleme et oi, kui tore on kuulda, kuidas proosa lapsed laulavad see kastist kaugele. Niisugune laul nagu Iiri liigo haavla siidiiili ERR-i ma ei tea isegi, mis laul see praegu on, tuttav on ta küll võib-olla sellest ajast, aga võib-olla ta on hilisem eetika sõrm ja just nimelt, vaat seda me laulsime ka, kuidas ta meie repertuaari sattus, ikka ilmselt sedasama proosa ema kaudu, sest teised lauljad seal nii-öelda eeslauljad seal ei olnud, vanemad tüdrukud olid küll ja hiljem juba, kui nad linna läksid, siis lauljate hulk kuivas kokku. No kas niisugust suurt laste peret talus ka tööle ei pandud? Pandi ikka, eks me käisime kõik ikka jõudumööda. Mis töötegijat me seal olime, aga, aga jah, niisugust tavalist talutööd loomade karjatamine ja põllutööd, viljalõikus, kartuli vot see oli kõik ju ikka koos kogu perega käis see asi. Sest siis ei olnud nii, et oi ei maksa last koormata. Ei olnud siis noh, see oli endast mõistet laps, tegi kõik kaasa, mis, mis talus tehti. Talutööd on mul sellest ajastki tolleaegsed talutööd üsna selgelt, praegu on ju vahendid muutunud ja siis praegu ei teagi, mis talus teha tulekski. Nii et hobuse panete ikka vankrite rakke. Ja raudselt ma, kuna ma vedasin hobusega metsa välja ja suvel heina ja, aga see oli juba Määri talus, siis kui seal mehed olid metsas, mina siis mängisin sulas seal. Nii. Läheme kooli, mina käisin, ma läksin kooli kaheksa aastaselt, ma ei tea, miks, nüüd minnakse kuueaastaselt juba. Õigustus oli see, et mõni läheb üheksa aastaselt, et ma lähen isegi vara kaheksa aastaselt, siis peeti seda normiks. Kaheksa aastaselt mindi kooli, läksin esimesse Tallinna poeglaste esimesse algkooli, asus kooli tänavalt Gustav Adolfi Gümnaasiumi vahet. Seitse aastat siis tehti sellest sõjaväelaatsaret või õigemini vähemgi sain käia seal, sest see sõjaväelaatsaret laatsaret oligi ta nimi. Veidi varem juba mäletan, meil oli üks väga range klassijuhataja Aleksander liik. Teisest klassist mäletan ühte klassijuhatajat, nimi ei tule meelde, aga ta mängis viiulit päris kenasti, seal oli miski pisike paksuke ja see poogen laksatas vahel mõnele vastu turjaga, vat siis oli see kõik lubatud. Ja ilmselt kulus ära ka. Aga siiski Aleksandr liik seal vast kolmandast klassist tavaliselt range tal eesti keeles õpetaja ja siis ta hakkas meile vene keelt õpetama, kui nõukogudevõimelisi kehtestati, küll oli nalja nende nende vene keele kirjutamistega, mäletan, et oli vaja kirjutada Maat emas, mina kirjutasin nii nagu ikka M a d, aga siis õpetaja liik lugesid seal taat. Naersid mul häbi, nii et poelaua alla, aga noh, sellest ajast ma tean, et kuidas ta kirjutab seal palju teisigi põnevaid asju koolipõlvest ma mäletan veel seda, et üks meremehepoeg, Elmar köster, hilisem tuuker, see oli mul niisugune tore kambajõmm, et ega me kõiki päevi seal koolis. Me käisime kalarannas seal elektrijaama taga kalasadamas ja läksime õige varakult sinna, sel ajal, kui me oleks koolis pidanud olema, siis läksime kalasadamasse ja vaatasime, kuidas need kalapaadid tulid mootorite podiseda. Sinna kalasadamasse. Lihtsalt vaatasime neid. Siis oli kalamaja veel tõeline kalamaja. Siis oli ka kalamaja kalasadama lyya, talvel käisime seal vangla kõrval, seal oli mingi soomägi, seal käisime kelgutamaski alla sõitmas ja nüüd ei tohi, nüüd pole see enam mägi ju, nagu maalgi oli meil seal sõdina nägija Jõemägi, tegelikult nad on niimoodi kahe-kolme meetri kõrguselt künkalt, siis nad ei ole mingid mäed. Aga siis nad olid meile mäed. Kas sealt see algaski juba see niisugune meremehe elukutse unistus või ma olen seda kuskilt lugenud, et on tahtmine olnud. Ma olen isegi ühe päeva merekoolis käinud ja ma tahtsin minna merekooli küll ei, see algas vist kusagilt mujalt, tegelikult, aga, aga see oli nagu selle asja jätk. Minu onu oli niisugune seikleja üks oludest, Jüri, isa vend, tema lõpetas oma elu Fidži saarel kusagil kullakaevanduses, ta oli kõva meremees. Ma ei usu, et see nüüd geenides oli, sest muidu ma oleksingi läinud. Aga see info, et välismaal ja kõik on nagu uus ja ootamatu ja me saime ikka kirju kuni 40. aastani, siis ei tohtinud isegi iitsatada, et mingi sugulane oli kusagil. Siis oli niisugune äärmiselt nõme aeg, ei tohtinud olla välismaalt tuttavaidki, rääkimata, et omal onusel onunaine pääle onu surma seal Fidži saarel käis Tallinnas ja siis. Ta teadis olukorda. Ja me vist kord kohtusime salaja. Aga sellega meie tutvus piirdus, mind pole teda ka. Meremehe amet on mind küll peedelnud kunagi, vaat siis oli see keskkoolist võis minna kohe merekooli, Tallinna merekooli, siis oli kolmas merekool, kus valmistati ette laevamehaanikuid ja pootsmanni. Sinna ma läksin, andsin oma paberid sisse ja oleks ka sinna jäänud vist, aga seal oli mingi niisugune. Minu arvates oli see arusaamatus dokumentidega sain käia seal ühe päeva päevases ulatati mulle dokumendid, öeldi, et jah, et ei, et ei ole kõlbulik, ma ei mäleta, et mul oleks mingeid terviseprobleeme olnud või midagi, olin kohutavalt. Vot siis hakkas minu haridustee kuidagi lonkama, ma ei saanud enam jalgu maha ja siis mul isegi keskkool pooleli, mille ma hiljem lõpetasin muusikakoolis ühe aastaga ja hiljem, kui oli võimalus minna Tallinna merekooli sellesse Vabaduse platsi perekooli, siis ootas mind seal ees reaalkooli matemaatikaõpetaja nippmann ütles, et tule, kui sa tahad nii väga, sest ma siis enam reaalkoolis ei käinud, tähendab, hiljem peale algkooli läksin reaalkooli, siis oli mu inglise keel jälle natukene puudulik, ma sain järgmisel päeval eksamite tulemused ja siis ma ei saanud ka sinna sisse. Eks ta kripeldas mul ikke hulka aastaid, aga sellest ei tulnud midagi välja ja eks ma kõikusin siin ühe kui teise asja vahel, nagu selles eas üsna loomulik, tegin sporti ja üritasin ennast kuidagi paika panna ja siis lõpuks läksingi, muusikaga oli, sest ma olin juba noh, niisuguse isetegevus lasena juba muusikat teinud ja tol ajal olin ma kokku puutunud juba siin Uno Naissooga ja Heldur Tarmoga ja siis nad arvasid, et me võiksime koos muusikat teha ja Uno Naissoo innustaski mind muusikat õppima. Tegelikult ema ja isa olid ju ka musikaalsed inimesed. Ema laulis raudamisega kooris ja noh, kodus laulsime emaga duette pidevalt igasuguseid laule, mis aga pähe tuli, laulsime kogu aeg ja ilmselt on ka säält see soov laulda kellegagi koos. No ühesõnaga, seal kasvas nagu välja sealt proosatalust ja kodusest musitseerimisest ja see minu arust loomulik ja nii meeldiv. Ja isa isaisa oli ka niisugune päris keskmine laulumees, nii koduse modifitseerimise jaoks. Harry mängis ka puhkpilliorkestris alti, tema harrastus, soli musitseerimine, mis eriala inimesed, medalid, ema oli kodune ja isa oli ärimees, ma ei tea, kuidas praegu kõlab, vahepeal ei tohtinud sellest rääkida praegugi lapsi uhkelt. No ja siis olid ärid natuke teistsugused, tal oli kolm poodi ja kaks toidupoodi ja üks niisugune pudupood ja nende vahetusel tegi ise tööd. Ema aitas tagasi nendes poodides. Hiljem ema käis tööl, nõukogude ajal ta läks tööle. Ei olnud teist varianti enam. Siis enam ei olnud jälle moes, et ollakse koduproua. Ei, ei, see oli see, praktiliselt oli see väga halb. Keegi oli kodune, keegi naine oli kodune ja proua nimetust ei olnud ja siis enam väga mulgi oli väga naljakas, kui nüüd Eesti iseseisvuse kehtestamisel uuesti, kui mulle hakati ütlema, härra sest ma mäletan, et minu isal Öelge härra ja mina olin kogu aeg elus olnud seltsimees. Ja ema oli ka seltsimees seltsimees ja ja see oli kuidagi nii naeruväärt, et mina olen nüüd härramis, härra, ma olen, aga ma siiamaani igiilma muigeta ei saa sellesse suhtuda, kuigi noh, nii öeldakse. Kuidas siis muusika tegelikult tuli juba tõsiselt teie juurde, kui oli pere, kus lauldi ja mängiti pilli ja no küllap siis pandi ikka perepoeg ka mingit pilli õppima. Ja üsna väikese lapsena õppisin viiulit ja klaverit, muide klaveritunnis ma käisin, eelse aabisson vestrei juures, tuntud klaverikunstnik, ta oli meil kuidagi perekonnatuttav, ma ei teagi, mis teid pidi ja viiulit õppisime ka üsna meie lähedal, aga seda õpetajat ma ei mäleta, aga ega ma ei viitsinud harjutada ja vot see harjutamine, et ma läksin järgmisse tundi jälle sama rumalana, kui ma sealt eelmisel korral tulin ja see võttis vist õpetajal isu ära ja nii peeti omavaheline läbi rääkima vist aastat niimoodi kägistasin seda viiulit ja see oli mul hulk aastaid seina peal veel pärast seda, kui ma ei käinud enam tunnis, aga mind hakkas kitarr huvitama, kuna isa mängis ja nii noh, niisugune vahetus toimus kitarriga saiu laulus vaata viiuliga ei saanud ja minu arvates asjad on nii-öelda lapsepõlvest saadik läinud just seda niiskust loomulikku rada. Et see, et räägitakse, et, et kuidas sa tegid sporti ja järsku hakkasid esinema ei olnud järsku see, kes ei tea, sellele on ta järsku. Nii et niisugune professionaalne muusika tegemine, noh, see oli juba siis, ma olin juba 19 20. Aga ikkagi sport, juba tuli jutuks hea poksija ju tegelikult ja Eesti meister isegi just nimelt noorena, kas juba koolipoisina vä? Ja ma olin juba koolinoorte Eesti meister Tallinna meister, siis olid need ikka SIIN. Tallinna koolinoorte sportlike ürituste nõukogu pikk nimi Need meistrivõistlused olid igal aastal kaks aastat, ma võitsin ära Tallinna meistrivõistlused ja Eesti meistrivõistlused. Huvitav kuidasmoodi see oli, et ma ei tea, kas on kokkusattumus, vaid eriklass tahtis olla just poksija ja Peeter Saul tahtis ja oli poksija. Saul oli ja, ja samas muusika ja ütleme siin eri Glasgi on jutustanud kuidasmoodi, ta käis viiulikastis, olid poksikindad ja kuidas poks populaarnalises tollal. Tol ajal Eestis oli palju häid boksijaid. Eesti meeskond esines olümpial, Eesti võistkonnas oli väga palju väga häid boksijaid, eesti poks oli Euroopa tasemel. Evaldsee, Bernhard Salong, Nikolai ste puulov ja hiljem nõukogude ajal oli Roman kariste Martin Linnamägi ja ikkagi valdseebeeell minu treener, ma sellepärast räägitavast rohkem. Poksitasemel oli tol ajal väga kõrge Eestis ja, ja see oli popp, Tigakeldud aga boksiti. Ja mis läheb hästi ühel maal, see on ju tõepoolest, papp, on õige maavõistlustel ju, eestlased võitsid pidevalt väga palju võistlusi. Otsin Eesti Leedu maavõistlus, aga see oli juba siis juunioride. Aga noh, see ei tähenda täiesti, box oleks halvemaks muutunud, see oli, ta oli ikka hea, aga boksile tõmbas kriipsu peale muidugi see, et ma hakkasin pilli harjutama ja boksides ikkagi, et kannatasid natukene, sõrmed olid vahel ära löödud ja kuigi olid pindeeritud ja kindad käes ja ikkagi sattus kas kotilöömisel või võistlustel. Päringule ikkagi sattus mingisugune väike vigastus, mis ei lasknud korralikult pilli mängida, pillimängu harrastamine ja, ja see seltskond, milles ma hakkasin liikuma, see tundus mulle palju huvitavam, see oli juba teise keskkoolipoisid siis? Jah, see oli teises keskkoolis salme. Toksisin, ma tean, üks arhitekt või ehitusinsener, praegune Lembit, roosa, sellega boksime isegi teise keskkooli võimlasse all uksest sisse minna, paremat kätt ma ei tea, mis seal praegu on. Nii palju huvitavat oli, see oli niisugune väljapoole elamise aeg, mis jäi, mis akumuleerib, see tuli nagu alateadvuses rohkem, siis oli soov kõiki asju kaasa teha, kõva pidudel käia, paiska jaama, käisin orkestrit kuulamas ja ma käisin tantsimas. Ei osanud tantsida, häbenesin tüdrukuid, kuna ma olin kogu aeg poistekoolis käinud ja mul oli piinlik tantsukursustele minna. Ometi elasin sellega üle ja noortemajas näiteks ma olin siis vist. No see oli peale sõda üsna kohe peale sõda, kus Eesti laskurkorpuse raadio orkester mängis, seal mängisid sellised praegu tuntud nimed Raimond Valgre, Boris Kõrver, Arved Haug, aabits, veider ja palju, palju teisi tuttavaid pillimehi. Kuna see asi mind huvitas, siis ma hakkasin kunagi tegema kandidaati tööd sel teemal, Eesti kerge muusika areng Uno Naissoo soovitusel ainult tänu sellele, et ma tegin kõik need kandidaadi eksamitki ära, aga jäi mul tegemata Nõukogude Liidu ajalugu tol ajal. Raimo Pullata ütles mulle, et kuule, tead, et isegi siis, kui ma annaksin sulle eelmisel õhtul pileti numbri teada, jõuaks seda materjali läbi lugeda. Mis sa jamad sellega, et sul ei ole seda vaja. Ja ma hakkasin mõtlema, et tol ajal oli ju Valter Ojakärul hoopis põhjalikum materjale, siis. Viiekümnendatel aastatel, eriti 50.-te lõpus, 60.-te alguses olid küll hästi vägevad kooli peadki ja, ja siis tantsiti suisa orkestrite saatel olid tublid sving orkestrid, kes mängisid lihtsalt tavalistel koolipidudel, kuidas need 40.-te lõpud siis olid? Et mina mäletan seda, et mina olin orkestris ärv. Noh, see oli reaalkoolipoisteorkester, oli noodipultide pealse vimplid, seal oli ära täht, suurer, täht, ja siis ma ausalt ei osanud pilli mängida, siis ma olen siukse koduse koolitusega ainult. Aga seal olid niisugused mehed nagu Ustus, Agur mängis viiulit, hilisem tugev, teadsime Swing klapi. Ansambli üks organisaatoreid, Rein Heidoc, arhitekt Heidokalida mängis klaverit ja väga hästi mängis Toomas Tomson, keemik mingis kontrabassi. Olav Holman praegu kalevit. Tegevtreener mängis trumme seal, nii et ta on minu kõige vanem elav kolleeg. Me oleme koos mänginud, eks pois Lupe. Ma ei mäleta täisnimi meis akordioni seal ja Udo Treufeldt teadusemees mängis saksofoni. Hiljem kohtusime ikka erinevates koosseisudes selle, et sealt sai orkestri töö alguse. Sibolt. See oli niisugune mõnus ajaviitmine. Tantsisid jah, ega ma ise tantsinud, siis ma pidin mängima. Ma siiamaani ei oska tantsida. Muusikakool ja päris tõsine muusika õppimine, see tuli juba pärast keskkooli ja see läheb ka meie lastetoa saate East nagu välja. Aga kui nüüd tagasi vaadata veel, mis endale tundub, mis on olnud niisugune kõige olulisem, mis on lapsepõlvest ja kooliaastatest kaasa võetud ja mis on kujundanud saamaks just selleks inimeseks nõukogude praegu olete. Hoosellist kokkuvõtet on nüüd küll niimoodi järsult raske teha, aga ma arvan, et ikka need kaks põhiliimi üks tegelemine muusikaga küll alguses väga primitiivse niisukese kodu musitseerimisega, ka selle juures oli ta väga siiras ja siiamaani on minu musitseerimise juurde jäänud niisugune soov otse laulda ilma mingi tehnilise müra taustata. See vast võiks üks olla ja teine siis niisuguse töö, füüsilise töö hindamine ja füüsilise koormuse ja vaimse koormuse tasakaalu. Niisugune. See on minu arust hirmus tähtis, et inimeses valitseks niisugune tasakaal just vaimse ja füüsilise koormuse vahel, sest on päris õnnetu näha inimesi, kes istuvad päeva läbi laua taga ja, ja nad ei viitsi liikuda, nad ei viitsi enda eest hoolitseda, see on niisugune. Ma ei ütleks, et see on elusund või see on ilmselt mul jäänud kusagile siia alateadvusse, et ma ei ole küll kaalujälgija, aga aga kui ma kaalun juba juba näiteks kilo rohkem kui praegu, siis mul on ebamugav olla halb, hingata, halb laulda. Võib-olla see need kaks niisugust momenti. Oma lapsepõlvest jutustas Uno Loop, temaga ajas juttu reetmade