Kuula rändajat. Tere kõigile, keda paeluvad kauged maad, puutumatu loodus ja põlisrahvad. Stuudios on maailmarändur Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet, etena jagada teiega seda tähelepanu väärset, mida pakub meeletu metsik Siberi taiga. Ja võiks võib-olla öelda seda, et praegusel ajal, kui, Maakeral muutub aina väiksemaks, on see taiga mõiste lepitud kokku kasutada kogu põhjapoolkera okasmetsade kohta ja näiteks isegi olla nähe organisatsiooniga sees ühes niisuguses rahvusvahelises võrgus, mille nimi on ta iga kaitse ühing. Ja selle üks mõtteid on, et kogu see globaalne taiga öö ei ole millegi poolest vähem oluline maakera tulevikule, inimkonna tulevikule, kui, kui vihmametsad troopilistes vihmametsadest ja nende hoidmisest räägitakse väga palju. Sama tähtis oleks kõnelda ka ka sellest suurest hiigelsuurest vööndist ümber maakera. Ja muidugi taiga on algselt küll käinud Siberi kohta ja see on määrata ala, see on nii suur ala, et kui panna sinna sisse Euroopa, siis sinna mahuks kas Euroopat rahulikult ära jääksel ruumi ülegi. Ja, ja sellepärast muidugi taiga niivõrd erinev oma erinevates osades. Ma ise püüan Silmed tuua kasvõi endale, et neid, neid kasvõi näiteks põhja taiga kusagil Taimõri kandis. Ta oli selline, et puud olid vaevalt viie-kuue meetri kõrgused ja nende vahe oli 10 meetrit. See oli lehis, see on kõige põhjapoolsem puu. Nüüd, kui tulla lõuna poole, siis hakkasid seal paljud teised puuliigid, noh, mänd ka siberi kuusk, aga ka see osa siis taiga keskosa, näiteks hobikallastel, kus ma olen ringi liikunud, on niisugune, et, et meie metsades on sellele kõige sarnasem, näiteks nõmmemännik siis puude vahe on väga suur. Ja, ja meile ta tundub sellise väga hõreda metsana. Ja ma arvan, et enamiku inimeste kujutluses on taiga midagi niisugust võimsat, et puud nagu sambad seisavad üksteise kõrval tume vägev katedraal, selline on tegelikult taiga lõunapoolne serv ja näiteks just Baikali looduskaitseala, kus ma olen paar korda käinud. See on, on siis niisugune kõige uhkem. Nii et, et taiga ilmeid on väga palju. Võrdlesite taigametsa katedraali ka tõepoolest väga ere pilt tekkiski kohe silmade ette ja piltlik oli seegi, et taigasse mahuks kaks Euroopat lahedalt ära. Mets nagu mets ikka, mõnede loodusuurijate jaotuse järgi muide loetakse Alutaguse metsi meil ka taiga ilmeliseks Eesti on õieti nagu kahe ala piiril ja just seal Alutaguse kanti võib nimetada eesti Siberiks selles mõttes, et seal on okaspuud nagu valitsevad. Aga kui olla nüüd selles selles Siberi taigas ja ma räägiksin rohkem sellest puutumatust osast, mida on tegelikult säilinud kohutavalt vähe võrreldes selle lagastatud osaga siis mis tunne seal sees on? Esimesed on, tunne on niisugune, et mis seal ikka okaspuud nagu meilgi hakkad lähemalt vaatama, siis need on ikkagi teised liigid ja võib-olla niisugused silmatorkavamalt teised liigid on näiteks nulg, mida meil parkides näeb ja seal ta kasvab metsa all metsa lõhnan, sageli nulu lõhn see, kui eestipargis endal sõrmede vahel hõõrudes nulu okkad. Need on niuksed, lamedad ja alt heledad, siis, siis sul tuleb linna ninna samasugune, väga palsami lõhn, tegelikult väga eriline lõhn. Ja metsa all näiteks seda, et ainult Eesti perenaised kasvatavad oma peenrapealse Bergeen ja niisugune suured ümarad paksud lehed on sellel taimel. See kasvab seal metsa all, nii et kui lähemalt hakkad vaatama, siis, siis ta on ikka teine mets ja ja, ja kui meil on orav, siis seal jookseb ringi muruniiduk, kellel on selja peal kaks müüti. Puude Allasse leiad seal seedermänniseemneid, mis on nii suured nagu pisikesed pähklid. Ja kõigis Siberi raudteejaamades ei sööda mitte sihvkasid ja ei ole sihvkakoored maas, vaid on seedermänniseemnete koored maas, sest seal on see nagu sihvka eest ka inimesele kõige armastatum niuke meelelahutustoit. Need seemned, eks ma olen kuulnud, et neid nimetataksegi mõnel pulga pähklitega. Tavainimese seisukohalt võib nii võtta, sest see, see, mis seal sees, on peaaegu nagu pähkli tuum, aga, aga loodusuurijad muidugi jälle ütlevad, et, et see on käbi ja see seedermänni seemneaastad määravad tohutult taiga elurütmis koheselt iga nelja aasta järel keskmiselt on seemneaasta ja selle järel algab tohutu purundukide levimine, sellest omakorda siis hakkavad kiskjad levima ja, ja seedermänd määrab paljus taiga. Rääkides sellest sarjast puutumatust loodusest ja põlisrahvastest ei saa paraku tihtilugu mööda ka sellest, missugust kurje inimene mõtlematut tegevusega siin-seal korda saatnud. Need mastaabid on seal ka pöörased muidugi ja ja noh, võib-olla tavakujutluses tundub niimoodi, et metsa raiutakse hästi palju, et see nagu kõige jubedam asi, aga, aga kõige hullem muidugi Meelak talade hävitaja on ikkagi tööstus ja näiteks naftatööstus. Kui sa lendad opi kohal öisel ajal, siis sa näed, et seal all tundub olevat nagu ilutulestik, need tohutud naftapuuraugud, maagaasi puuraugud kust kogu aeg tuleb põlevaid gaase välja. Seal on, see on tavaline pilt praegu tohututele aladel taigas ja ta ikka on, on väga haavatav. Noh, seesama tüüpiline taiga tegelikult on, on suhteliselt hõre ja kui seda korra juba lagastatakse, ta ei taasta enam iialgi sellisena, nii et piisab ainult ühest korrast, et teda lagastada. Jäljed jäävad sadadeks aastateks. Jah, no need, kes omal ajal selle käsu andsid ja kes praegugi selle heaks kiidavad, ütlevad ju täiesti elementaarse asja, et seda kõike oli vaja ja naftapuurauke oli vaja ja ja nõnda edasi. Selle kohta on kirjutatud raamat, kuid selle kohta on olnud sõnavõtt, siberi kirjanikud ise on seda väga heaks kiitnud. Et mis sest, et seda kõike niimoodi siin rikutakse, siin maa peal trambitakse see kõik saabki nii olema, on lausa välja öeldud mingil Siberi kirjanike kongressil 20.-te aastate lõpus. Kas seda kõike oleks võinud siis targemalt teha või on see lihtsalt paratamatus siin maamunal? Mõneti mõneti on see küll kahe niisuguse maailma suhtumise lõputu kokkupõrke näide sest kui troopiliste vihmametsade vihmametsade lagastamine on meile suhteliselt tuttav tav ja me teamegi rohkem nagu seda poolt siis võib-olla taiga lagastamisest nii, nii palju ei ole meie kõrvu kuuldunud, aga see on sama suur probleem ja, ja kindlasti on lõppude lõpuks asi sedamoodi, et kui inimkond tahab niimoodi elada, et, et igal aastal aina rohkem toota ja tarbida siis selle hinnaks on puutumatu looduse kadumine. See on täitsa selge ja, ja, ja kui me jällegi tahame valida selle poole, et me tõesti tahame seda puutumatut looduse poolt hoida, siis me peame natukene oma püksirihma koomale tõmbama, see on paratamatu. Nii et jõuame ikka ja jälle selle kurva tõdemuseni välja, et alati oleks võinud märksa säästlikumalt läbi ajada ja näiteks viie naftapuuraugu asemel kaks ja pool rajada ja nõnda edasi ja nõnda edasi, et inimene on tegelikult läbi aegade oma ahnuses ikka ja jälle osanud viimse kui piiri kaotada järjest uusi ja uusi alasid vallutada ja loobuda sellest, kuidas talle hetketi on tundunud, et ta on tõepoolest looduse kuningas ja teeb, mida tahab ja mõtlemata seejuures sellele, et kunagi pöördub see kõik kahjuks tema enese vastu. Ja muidugi ja tegelikkuses toimuvad pidevalt mingisugused väga suured protsessid, kus kord kaldub lugu, kus ühele poole, kord teisele poole. Ma tooksin näiteid kas või sellest Baikali järvest Baikali taiga helmest mille saatus on, on kõikunud edasi-tagasi. Näiteks 58. aastal tekkis ühedel inseneridel hea mõte, et tõsta Ankara jõe veetaset. Ja selleks tuli ehitada Ankara suudmel, Ankara voolab siis välja vaikalist. Tamm selle selle järgi oleks siis pidanud Veetase tõusma üle viie meetri ja see oleks tähendanud silmapilkselt kogu ta taiga ja Baikali globaalset muutumist. See plaan õnneks pandi kõrvale. Siis tuli juba teine plaan, et ehitada tselluloosivabrikut sinna Baikali serva peale Est taiga sealsamas käeulatuses. See jälle läks läbi ja nüüd on noh, ütleme mingi lõunapoolne osa paikalist on, on saastatud. Noh, siis otsustati raudtee ehitada, mäletame seda paikaramuuri raudtee ehitamist. Küll siis algul taheti ehitada mööda Baikali kallast, siis väga raskete võit võitluste tulemusel. Ta ehitati niimoodi, et riivab ainult põhjakallast ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on üks, üks lõputu lõputu vaidlus, võitlust, diskussioon ja nii ta käib ka edasi. Mingil ajahetkel pandi kehtima, et need puud, mis ääristavad nii-öelda baikali järve, need peavad olema puutumatu Lõuna ja omamoodi kaitsena Baikali järvele. Sellest keelust astuti ilmselt üle korduvaid kordi ja no üldse need mastaabid nagu, nagu öeldakse, Sibergu. Et 100 kilomeetrit ei ole mingi vahemaa ja, ja, ja 30 kraadi ei ole mingi pakane. Et, et need on, need on võrratult teistsugused ja, ja näiteks kui mõeldakse metsatulekahjude peale, mis käivad seal Siberi taiga lõunaosas, kus ma olen pikemalt viibinud nende, nende, seal on niisugused nagu sõjaväestatud tuletõrjemeeskonnad, kes paisatakse siis helikopterite pealt sinna tulekolletesse. Nad on tõesti nagu mingid Rambod ja, ja sellele vaatamata igal aastal põleb kogu Siberis rohkem metsi kui, kui Eestis on. Siin tahaks korraks mainida kuulsa vene kirjaniku Anton Tšehhovi mõtet, mis kõlas niimoodi taiga jõud ning võlu ei peitu mitte hiiglapuudes ega haudvaikuses, vaid selles, et vahest ehk rändlinnud teavad, kus ta lõpeb. Jaa, ütlemine, et inimene on looduse kuningas, ei kõla kuskil nii võltsilt kui siin. Räägitakse, et Tšehhov olevat olnud üks viimaseid vene kirjanikke, kes nägi taigat suhteliselt puutumatuna veel. Seda puutumatut paigad on veel kuid, kuid seda pööraselt vähem, kui, kui oli Tšehhovi ajal näiteks mina siiski oma elu esimese ürgmetsa nägin, nägin just sealkandis, aga see on muidugi kaitseala looduskaitseala ja see on puutumatu olnud lihtsalt sellepärast, et sealt oli liiga raske metsa raiuda mägede vahel ebamugav puid välja saada ja, ja sellepärast on ta siis olnud tõesti sajandit kirvest sõltumatu. Aga noh, minu, minu esimene ürgmetsakogemus oli sealt, sest Eestis me võime ka näha, aga huvitavaid, väikeseid metsakilde, mis näevad välja nagu ürgmetsad. Aga loomulikult nad ei ole ürgmetsad. Aga taigaga on siis lood nii et tõepoolest need kohad, kuhu on raske ligi pääseda, seal midagi tegema ja korraldama hakata, need kohad on siis säilinud täiesti puutumatuna. Ja ainult söödud. Mitte seetõttu, et inimene oleks olnud teadlike säästlik, kahjuks. Ja nii see on ja veel sinna juurde muidugi ka see, et et nagu mõtlesin, taiga on väga erinevaid ilmeid ja, ja näiteks lõunataiga on, on kümneid kordi no elustiku rikkam ja selle tõttu ka ilmselt hinnalisem kui, kui näiteks seal kuskil tundra piiril olev väga-väga hõre taiga, kuigi nad kõik on väärtuslikud, aga, aga see lõunapoolne osa on kõige suurem riskivöönd selles mõttes, et, et ta on kõige elustiku rikkam ja, ja sellel on ka kõige suurem surve, sest sealt on, mida saada puitu. Kui natuke lähemalt kirjeldada seda elustiku rikasta igat, Tegelikult need on jälle nii erinevad, ma kirjeldaksin siiski Tumeda igat ja heleda, ei katnud, on äärmiselt erinevad tumetaiga koosneb siis peamiselt kuusest ja olust. Ja ta ta on hämar ja see seal on näiteks puude otsast rippumas samblike noh, nihukeste meetri pikkuste selliste kaardinatena. See on üks niisugune huvitav samblikuliik hiidhabesamblik Eestis kunagi üle 100 aasta tagasi, ükskord on seda tuvastatud ja siis on ta ilmselt hävinud, sest ta on äärmiselt tundlik õhu puhtuse suhtes. Ja, ja meie tuntud sambliku uurija Hans Trass näiteks palus spetsiaalselt minut fotod just selle sambliku kohta, sest see on midagi, midagi haruldast. Siit järeldus Eesti õhu puhtuse kohta ja nii, et see tumetaiga on niisugune palju samblaid, palju samblikke, hämar, pehme, suhteliselt hääletu ja võib-olla see nulu palsami lõhn tuleb ninasse. Aga näiteks heletaiga on nüüd paikalist ida poole on lehise taiga ja see on niisugune, mida eestlane üldse ei oska ette kujutada. Ma olin seal sügisel oktoobrikuus ja see värv oli noh, peaaegu pimestavalt, kollane, kõik mets, umbes nii nagu meie gaasikud, mõnikord eriti särava päiksekorral. Ja siis metsa all on niisugune paks kiht, 10 sentimeetrine kiht, sedasama kuldset okastiku lehis heidab igal aastal okkad maha ja need ei muutu kiiresti mullaks, nii et seal on mitme aasta okkad üksteise peal. Ja, ja see on hele, valguse rohke rõõmsameelne ja kuidas see kõik lõhnas, sellel on, on nahkem vaigulõhna. Meile tuttavlikku, siis jah, ja teistpidi on seal ka natukene seda kirbet põlemise lõhna selles kohas, kus ma käisin taiga lehise taiga äärmiselt hell tulekahjude suhtes, sest see okkakiht on nagu püssirohi see korra juba sädeme saab, siis ta lähedase mets oli, oli ka põlenud. Sealsamas kõrval olid söestunud puud, nii et niisugust söestunud puu lõhna oli ka selles taigas. Et. Kui see niisugune põlemisjääkide lõhn on ikkagi taigametsades üsna iseloomulik, lisaks muudele looduslikele lõhnadele midagi pole teha. Ja kuigi üle 90 protsendi nende tulekahjude põhjustest muidugi inimene Ja selle taiga põlislapsed on tegelikult aga. Kirev seltskond, seal on tohutul hulgal väikeseid rahvaid ja, ja siberi taiga suur rahvas on, on meie mõistes ikkagi väike. Noh, nüüd ütleme päris Siberisse on kõige suuremal maa-alal elavad Evengid. No nad elavad tuhandete kilomeetrite laiusel alal. Aga nende hulk on nii nagu mõnes Eesti väikelinnas 30000 inimest. Ja see ongi ka teiste rahvaste puhul väga tüüpiline 30000 on on siberi põlisrahva jaoks juba väga suur, seal on olemas rahvadki, ta on 2000 ja vähem. Ja, ja võib-olla kõige julgemini ma siiski julgeks rääkida hantides selle pärast nende juures ma olen elanud ligi kuu aega, see oli opi jõe kaldal ja siis seal see oli tegelikult folkloristlik ekspeditsioon, kus ma olin fotograafina kaasas ja me elasime ühes peres ja, ja siis sai nagu tegelikult niisuguse süvapilgu antide igapäevasesse ellu. Ja siin muidugi tuleb jälle seda rõhutada, et enamik Siberi põlisrahvaid on sisuliselt noh, nende vaimne selgroog on praegu murtud. See selles mõttes, et Neil on selgeks tehtud, et nad on mingid alaväärtuslikud olendid, kes ei suuda tsiviliseeritud ühiskonnas elada ja neid, paljud usuvad seda. Ja selle tulemus on siis alkoholis. Seda 10 hilisematel reisidel jõuame Ameerika poole peale, siis me näeme indiaanlaste puhul sedasama. See venestamine ja, ja venestumine ja kõik muu öeldakse niimoodi, et kõigepealt võetakse hantil ära tema ainuvõimalik eluviis siis looduse rüpes pannakse ta linna elama ja, ja pannakse ta tehasesse tööle. Öeldakse, et aga sa näed, ei oska nii hästi tehases töötada, kui venelane. Et sa, sa ei ole ikka õige inimene ja, ja lõpuks ta hakkab seda uskuma, et ja püüabki venelaseks saada. Aga ta ei ole nii hea venelane, kui venelane ise. Aga läheme korraks tagasi sinna andi peresse, kus te elasite ja huvitav oleks küll teada, kuidas seal see igapäevane elu välja näeb. See oli selline aeg, Me olime valinud selle meelega juba 100 aastat tagasi näiteks kuulus antide uurija karja lainen oli valinud täpselt sedasama ajas oli siis aasta lõpp ütleme, jõuludest kuni kuni uue aastani. Sest see on aeg, kui, kui see hunt, kes siiamaani elatub traditsionaalselt tal tuleb väike vahe sisse. Ta, ta tuleb välja oma jahi onnidest tulevad külasse kokku ja, ja nende lapsed, kes on muidu internaadis kuude kaupa õpivad vene keeles, ainult nemad saavad siis oma vanemate kokku ja, ja siis on kõigil aega. Ja siis neil on nad, nad on nagu lahti ja nad väga hea meelega siis suhtlevad. Ja, ja siis tuleb lõputult noh, üliväärtuslikku pärimust alates igasugustest muinaslugudest ja, ja müütidest ja, ja lõpetades tantsu ja lauluga. See on võimas. Ja, ja võib-olla et üldse saada ettekujutust noh, sellest nii-öelda vanaaegsel viisil elavast hundist on kõige parem nimetada hantide kuu nimed, nii nagu nemad ise neid nimetavad, nii et, et sa annad, et päris hea lühikese lühikese ajaga pildid nende nende elurütmist. Jaanuar on põhja hantide keeles, inimesed lähevad kirikusse ja see tähendas just seda aega, kui meiegi seal olime, et siis tullakse metsast välja käiakse ka kohut, aetakse omavahelised asjad, kõik soonde ja siis ja siis tuleb veebruar, selle nimi on väike lumekirme. See on siis, et see lumi, mis on kogu aeg paks olnud, hakkab nüüd suuski kandma ja jaht tõuseb haripunkti. Siis on märts, anti keeles suur lumekirme, seal siis suusad püsivad väga hästi lume peal ja nüüd jahionn, jaht, kõige edukam ka siis tuleb aprill. See selle nimi on handi keeles Borod poegivad. Tähendab seda, et väga tähtis koht on, nüüd on, on Borode poegimise aeg ja Borodon nende peamine liiklusvahend olnud. Maikuu Mu nimi on handi keeles, opp viib jää ära. See tähendab seda, et nüüd saab hakata mõtlema paatide kordaseadmise peale. Juunikuu Mu nimi on iga puulehed kasvavad. Juulikuu nimi on tuurakala tuleb tuurakala on erakordselt tähtis kalaliik. Ta on hästi suuresti rasvane ja tema püüdmine tema kättesaamine tähendab alati kohe väga võimsat saati ja ta tuleb mööda opi ülesvoolu, sel ajal. Augustikuu Mu nimi on kala hakkab lahkuma, see tähendab seda, et tuurad lähevad juba edasi ja neid enam nii palju pole. Septembrikuu nimi on lõhekala tuleb, see tähendab siis, et nüüd hakkab lõhe aeg, lõhi on teine tuura kõrval tähtsaim kalaliik Roblinimi väikesed järved, külmuvad, need tuleb siis hakata paat jälle kuuri panema ja suuski korda seadma. November hakkab külmuma ümber OP jääb jäässe. Oota, kas see näitab ka seda? See handi rahvas elab Obi jõe kallast, lobby jõgi on kümneid kordi suurem kui meie Emajõgi ja ta on nagu selgroog sellele handi rahval nad elavad tuhandete kilomeetri laiuselt hajutatud mõlemal pool opi kallastel ja, ja see on nii meeletu ala, et see on umbes see on kõik Baltimaad kokku ja veel poola sinna otsa panna ja seal elab siis kokku 30000 anti. Et see on see rahva hõredus ja ma arvan, et see, et nad niimoodi eraldatult elavad, ongi ka üks põhjus, miks nende traditsioon, nahaalne kultuur mõnedes paikades on niivõrd hästi säilinud ja niivõrd ehe. Ja, ja see need jutud on, on noh, niivõrd mõnes mõttes kirjeldamatult võib-olla ainult tooksin kaks lugu. Siis Petra peremees rääkis mulle üldse, nad räägivad väga palju karust, sest karu on nende püha loom ja teistpidi on ta tähtis jahiloom. Siis tema rääkis mulle ja muidugi absoluutselt tõsiselt, kuidas karuks saada, sest karu, onju noh, sugulane ja hunt võib saada küll karuks ja, ja, ja see oli pikk-pikk lugu aga, aga umbes käis niimoodi, et teatud päeval aastast tuleb minna metsa puu juurde, mille harud on hästi kitsalt lahknenud. Ohverdada seal poro, võta riidest lahti ronida, sealt harud enne seda paluda, et, et Karuks saada siis pugeda sealt läbi ja siis sa oled karu ja kui sa tagasi inimeseks tahad, sa pead teatud päeval tulema, siis vastaspoolelt jälle ja, ja, ja siis sa saad jälle inimeseks ja muidugi ei tohi seda päeva ära unustada, sest muidu sa jäädki metsakaruks. See on umbes nii, nagu meil libahundi. Mingid seosed muidugi on see mõnes mõttes küll midagi sarnast ja, ja Maria, kes oli see perenaine ükskord Me läksime vett tooma hobile pimedas ja taevas oli hästi selge ja ta ütles, et vaata, seal on üks täht mis näeb kõike, mida inimesed teevad, siis ma mõtlesin, mis tähtsam see oli tegelikult põhjanael. Põhjanael on üldse Siberi rahvaste mütoloogias kohutavalt tähtis täht. Ja siis ta siis ta rääkis mulle pika loo sellest, et kuidas, et kui inimesed teevad asju, mida ükski teine inimene ei tea nihukesi salajasi asju, siis põhjanael tegelikult teab seda kogu aeg ja ta näeb kõike ja, ja, ja põhjanaelaga tuleb alati natuke juttu ajada. Siis ta täiesti loomulikud. Pöörasime taeva poole, siis kõneles oma antikeeles selle, selle põhjanaelaga natukene aeg see oli, see oli siiras, see oli, see oli täiesti ehe. Selle kirjeldama. Eestlaste hantide vahel on teatavat lähedust. Me oleme keelesugulased, on täpne, häälda ja keeles lased, me oleme ju paljude soome-ugri rahvastega, kui võtta aeg 2000 aastat tagasi, siis oli üks hiigelsuur impeerium, see oli palju suurem kui praegune Euroopa Ühendus. Ja meie olime osa sellest impeeriumist tol ajal. Need rahvad elatusid samal viisil ja ilmselt ka mõtlesid samal viisil jõuskusid samu asju. Nüüd on meie teed läinud lahku ja ja keeles on üksikuid sõnu, mis on väga arusaadavad. Noh, Niol võib arvata, mis on. Kivi- ja vōi või õigemini rasv, sest hoidsid lihtsalt lehm ei olnud, aga see oli rasv. Seos on olemas ja Bora põder või poroon on nüüd jah, see on nagu, nagu vanem sõna. Või soome keelega sarnasust ju ka ometi lumistagi. Ja sest soome keelega Me meie keeles on väga palju ühiseid sõnu. Antikeelest eestlane otse ei saa mitte midagi aru, sa pead neid üksikuid sõnu püüdma sealt tema jutust ja siis sa märkad neid. Aga üldiselt, kui sa kuulad seda juttu, noh siis sa ei saa sellest mitte midagi aru, sest see ugri selle keele ugri pool, nii et selles mõttes, et nad on kaugemad. Mingis mõttes on niisugune tunne, et, et sa oled läinud omaenda eesti rahvaga ajamasinas tagasi kuskil 2000 aastat ja sa näed seda metsakultuuri. Me oleme ju lõppude lõpuks ka taiga lapsed. Ja sa näed seda de tervikuna elavana. See maagiline arv 2000 jäi mind natuke kummitama juba teie mõne aja eest öeldud sest Antid olid niisiis need Siberi põlisrahvastest, kellega te nagu kõige rohkem tutvusite Hendrik Relve. Aga te mainisite enne, et seal elab ka rahvaid, keda on tõepoolest võib-olla 2000 hinge alles oskate mõnda nimetada? No tegelikult on nisukesi rahvaid, keda on alles näiteks viis ja ja, ja üks rahvas, kes keda oli järele üks ja kes suri 60. aastal oli, olid näiteks ka massid. Sega massinaine. Et tal ei olnud kellegagi kõnelda näoga massikeeles sest keegi ei osanud seda lõpuks seal Siberi taigas ja sõnaltais täpsemini Altai Altai on ka osa Siberi taigast. Et, et need on tõesti väga, väga, väga pisikesi rahvakilde, kes ka tasapisi hääbuvad seal igal aastakümnel hääbub seal mõni mõni rahvas ja see on paratamatu. Nojah, tähendab kui mõelda selle selle meeletu jõu peale, mida me nimetame maailma arenguks tsivilisatsiooniga siis on paratamatu, aga loomulikult tuleb iga hinna eest säilitada seda ja seda ainulaadset terviklikku, elavat, et maailmanägemist, mis, mis on hantide puhul. See on pikk lugu, me ei jõua seda rääkida, aga, aga vot selliste rahvastega on niimoodi, et sa näed, et me, meil on toimunud ärkamisaeg kunagi. Need olid laulupeod, eestlane esimest korda vaatas A minale selline, ta sai nagu selle rahvaluule kogumise ja kõige selle muuga. Ta sai iseendast nagu tagasipeegelduse ja sellest hetkest me teadvustasime, et me oleme rahvusrahvas. Antidel ei ole, see koht on kätte jõudnud üldse nende kogu noh selles mõttes ei lähe niivõrd teistsugune, et, et seda, seda, seda on võimatu kirjeldada. Sooviks seda, et nad jõuaksid selleni võimalikult kiiresti. Mida meie Eestis saaksime teha, et antide väike hõimurahvas siberis säiliks ja teised? Tegelikult seda tehakse ka praegu ja ütleme, Tartu ülikool ja kirjandusmuuseum ja rahvamuuseum. Nad suhtlevad siiamaani nende nende paikadega või või kui mõelda kasvõi kunstiülikooli ekspeditsioonile. Nad käisid antide juures kaks aastat tagasi. Et neile kogu aeg sisendada seda, seda kindlust ja veendumust, et te olete omaette rahvust. Teil on unikaalne väärtus. See, seda, seda tuleb, tuleb niimoodi jätkata, nii nagu seda on tehtud ja, ja veel noh, võib-olla kui vähegi jõuab, siis, siis siis veelgi tugevamalt. Ma olen alati vaadanud, et kui mõelda, et mida meil üldse õppida on sellest kultuurist, et meie pärimus on mitmekihiline ja eesti pärimuse kõige ürgson kiht on ka olemas. Aga kui sa näed seda elavat terviklikku andi metsakultuuri, siis sa näed, et Eesti oma on nagu, nagu auklikuks näritud juust. Siiski auklik ja ta ja ta ei ole nii terviklik, ta ei ole, elavdan ikkagi museaalne mingis mõttes. Aga seal sa näed Kuidas need tükid omavahel kokku käivad? Kuula rändajat. Stuudios olid maailmarändur Hendrik Relve ja toimetaja Haldi Normet. Tänases saates kõlasid ka killukesed Siberi rahvaste muusikast. Kohtume taas nädala pärast ja siis tuleb jutuks kauge Maroko rändajat.