Siin vikerraadiosaatega Lastetuba jätkab Reet Made. Täna sõbrad, kuulajad on lastetoa saatesse palutud inimene, kelle kohta on öeldud. Ta oskab igasugustest asjadest rõõmu leida. Ise on ta maininud, et natukene naeruväärne on ju see näitleja elukutse käteplagin ja mõned lilled. Ja selle eest oleme valmis hinge andma ja selle hinge anname sellepärast, et vaatajad saavad meie hingest osa. Ja nõnda ei ka teater kunagi. Silvia Laidla, läheme koos teiega teie lapsepõlvemail. Proovime proovime sisse elada. Mu elukutse on ju nii-öelda osasse sisseelamine inimesest arusaamine. Aga täna on mul väga raske ülesanne, mispärast, sest et nii kauge mälestus nagu lapsepõlv mul on, kas ma suudan selle, et tabada selle siiruse, selle, selle vahendituse, selle maailma avatuse, mis lapsel on, sest et aastatega ju ladestub kohutavalt palju meile. Katsume teha ühe väikese ajarattakerimise ja kerime seda nõnda palju tagasi, kui ta üldse nüüd kerida annab ja siis tõrge nõks ette tuleb, te sündisite Valgas? Ja oktoobrikuus sündisin Valgas, tähendab, ma olen Lõuna-Eesti laps, kuigi meie kodumaa on ju nii pisikene, aga siiski väga tunduvalt erineb lõuna- ja Põhja-Eesti Lõuna-Eesti on kuidagi ümaram ja pehmem ja maastik on täidetum ja ja kuidagi niisugune maalilisem, aga Põhja-Eesti, kui ma esimest korda siia tulin aastate möödudes, siis tundus mulle see Põhja-Eesti kuidagi graafilisem. Lõuna-Eesti on nagu maalilisemaga põhjaeesti, graafilisem ja keel keeleliselt ka on Lõuna-Eesti murre ju palju pehmem ja palju laulvam. Ja mulle tundub, et südamliku muidugi kirjakeel on meil väga ilus keel, öeldakse, aga lõunaeesti keel minema vanaemaga, no ütleme, dialekt või murre või võru murre vanaemaga rääkisin. See kadus minus koos kooliajaga ja, ja hilisemalt elukutsega, aga mulle tundub, et et midagi sellist pehmusest või vähemalt ma tahaksin, et midagi sellest pehmusest, mis Lõuna-Eesti murre omab, et see minus on säilinud ja ma tahaks, et see minus ka säiliks. Et Ma ei oleks niisugune jäini külm ja kalk. Ei, ma ei taha öelda, et põhjaeesti keel on kalk. Ei, mitte sugugi, vaid ta on kuidagi organiseeritum või kuidagi niisugune, noh täpsem, ütleksin ma niimoodi. Keel on samuti graafilisel graafilise graafilisse. Öelnud, et teie ema on andnud teile kaks korda elu. Ja, ja see juhtus tõesti niimoodi. Sündisin ma oktoobris mõne kuu pärast, haigestusin väga raskelt ja minust ei olnud peaaegu mitte midagi järele jäänud ja professionaalsed arstid olid nagu lootuse kaotanud ja emale oli selgeks tehtud, et ta on noor ja terve ja tugev naine. Noh, delikaatselt muidugi nagu arstid ikkagi on delikaatsed, et ta võiks ju noh, saada uue lapse, et seda on võimatu päästa. Aga ema, ema anima. Ja teate, ta võttis lambanahkse poolkasuka mähkis mind sellesse ja detsembrikuus siis külm läks ta rongi peale. See susla, nõndanimetatud susla mees Valgast sai kaks haru, üks sõitis Mõniste poole, eks haru susla aru ja teine läks Viljandi poole ja tema sõitis sinna Mõniste poole, Surslaga kitsarööpmelise ja Mõniste nõia juurde. Ja Mõniste nõid siis oli võtnud minu viinud natuke hämarasse nurka ja öelnud emale, et ära sa nüüd lähedale tule. Ja nii ta oli siis käinud ikka ema juures ja, ja pliidi juures ja seal askeldanud oma askeldusi ja mina olin siis olnud seal nurgas ja seal ta käis siis ka mind vaatamas. Ja siis oli öelnud emale, mine nüüd koju temaga. Ja siin ma olen. Ja ema ei oskagi öelda, et mis siis toimub. Kus ei ela, tema siis tegi, ei, ei, seda ei avanud see Mõnisti nõide ja vannud, mida ta tegi, aga juu ju tal oli see oskuseta, suutis tagasi tuua väikese maimukese elule. Ema ei rääkinud seda, sest et ma kaotasin ema kui Ma olin kuueaastane ja ju ta ei pidanud õigeks või vajalikuks nii väikesele lapsele rääkida sellist traagilist asja, et sind ei oleks olnud olemas, ema mäletan ma hästi, kuueaastane on juba ju päris, aga esimene, mis mu mälestustes kerkib, on see, kuidas ma oma esimesed triibulised emalt sain. Kas seal päris esimene mälestus iseendast ja see on päris esimene mälestus, kui ma sain esimesed triibulised, see oli niimoodi, kas nüüd keegi onudest või tädidest oli mulle andnud taskuraha, aga ma olin kolmeaastane, eks ole. No väikene ja oma rooga siis ma olin läinud kioski nii, no nõndanimetatud paar maja edasi oli kiosk ja ema oli vaadanud aknast, et mida, Silvia nüüd tantsib seal kioski ees nii rõõmsalt ja. Kujutage ette, ma läksin, ostsin kommi, läksin, ostsin kommi ja ma mäletan veel, et need olid kuidagi möödusid maasikataolised, suured ja punakasroosad ja kohutavalt magusad, nii et nüüd ma tean, et patt on roosa ja magus. Ja kui siis ema tähendab, jälgis aknast jää, kui ma koju tulin, siis sõna lausumata, mis sa tegid, kuidas see kõik, nii, ma sain oma esimesed triibulised, et ma küsimate tegin seda, mida ma tegin ema kohta, ma võin öelda niimoodi, et ta oli kuidagi väga vaikne kõne ja väga enesesse sulgunud. Ma mäletan teda istumas õmblusmasina taga, tali kodune muuseas siis vähesed naised üldiselt töötasid möödunud sajandi nüüd võib ju öelda, möödunud eks möödunud sajandi peaaegu esimesel veerandil õmblusmasina taga mõtlikult istumas. Või siis suvel kiik surgi kahe pingiga hiigelistumas ja pitsi heegeldamas. Ja teate, kummaline see, et mul on üks pits veel alles sinna on ju noh, 70 aastat tagasi, eks ole, 70 aastat tagasi ja mul on see pits alles ja see on mulle nii kohutavalt kallis. Ma ei tea, kuidas ma läbi nende aastate läbi sõja läbi pagemise läbi kodu mahajätmise ja kõige selle olen suutnud selle enesega kaasas kanda. Sest et 33 aastat minu elust on olnud väga liikumisrohked ja rikkad. Ja peaaegu ma võiksin öelda niimoodi, et need ei ole nagu koduaastad olnud. Kui ma olin 17 ja olin sunnitud Valgast lahkuma. Sest et nõukogude armee tungis peale ja suurtükimürsud juba langesid linnale. Ja saksa välipolitsei, see oli Saksa okupatsioon, käis majast majja ja, ja palus lahkuda küll noh, võrdlemisi järsu ja tooniga palus lahkuda. Ja ma mäletan, et ma koos võõrasemaga läksin jälle sellesama susla susla peatuspaika ja läbi Mõniste sõitsime Türile ja kaasas oli ainult üks väikene kohvlikene näpu otsas ja ei, mitte midagi. Ja see oli muuseas viimane pisike susla mees sõitis Valga jaamast Eesti Valga jaamast läbi Mõniste Türi poole. Ja see oli viimane, viimane rong. Ja kummalisel kombel jah, see on mul säilinud. Palun lapsepõlvekodust üldse meeles on. Mul meeles on see, et ma olin väga hoitud nii ema vaikusega kui ka isa rõõmsameelsusega. Ma olin tema silma terane noorem laps, eks ole, venda kuus aastat vanem ja Ma olin väga hoitud ja kõik see kuidagi niisugune see hoidmine ja kodu lähedal hoidmine. See oli linnakodu ja, ja korter ja, ja Valga linnas pikal tänaval alguses, et meedia palju ei lubatud tänavale meid palju ei lubatud sild seda kuidagi niisugune, me pidime alati olema nähtaval ja pidi olema teada, kus me oleme ja mis me teeme. Ja seda koduhoidmist ja silmal olemist jätkas isa väga rangelt väga rangelt. Et mitte ei satuks. Ega tol ajal ei olnudki niisugust väga lastel ja noortel ei olnud niisugust tänavaelu nagu meie praegu, see oli kuidagi niisugune noh ikka rohkem oli nagu kodukeskne oli muidugi ka teistsuguseid noori, aga neid oli väga vähe. Enamus noortest, kes õppis, kes suutis ja sellepärast see minu huvi keskendus raamatut, telekeskendus raamatutele ja lugeda sai väga palju, sest et millega aega täita õppimine mulle ei valmistanud alguses mitte mingisugust raskust. Ja ma ei mäleta seda, et keegi tähendab, ma mõtlen, isa oleks küsinud. Et Silvia, kas sa oled õppinud, kas sul homseks koolitöö on valmis? Mingisugust niisugust kontrolli ei olnud, see oli nagu iseenesestmõistetav. Et kui koolist tulin, siis natukene õues ringi ja koolitööd ette valmistada, see ei olnud noh, mingisugune sundus, vaid see oli iseenesest loomulik, see oli minu töö. Aga sealjuures jäi väga palju aega ju, ülelugemiseks lugesin ma muidugi ma pean ütlema, valikuta seeski, kas lugemis oskust oli varakult ja, ja lugemise oskus tuli väga varakult. Ma mäletan seda, et ma olin siis vist ema oli surnud, no kuskil kuue aastane, mäletan, et ma mängisin õues ja siis hüüdis isa, tule, Silvia, tule tuppa. Ja teate, aabits oli, aabits oli ja see oli gooti tähtedega mitte ladina tähed, vaid vaid gooti tähtedega, need minu esimene lugemise materjali oli gooti tähtedega ja õppisin. Ladina tähed tulid pärast, iseenesest tulid treid natukene lihtsamad ja, ja nad on lihtsalt, ma tean, need gooti tähed on keerulised. Essusid on ju mitmeid sabaga pika sabaga ja on väikesed ja ja ühesõnaga, ja siis alguses nagu see on siiamaani mul säilunud, kui mind midagi pannakse tegema, siis mul on niisugune noh, tegema just nimelt väike okas vastu, et ma ei taha. Esimene seesmine, ma ei taha. Ma ei tahtnud, mölakas, pikad ratsi. Aga pärast hakkas mind köitma, sest see avas minu jaoks uued maailmad. Sest et no ütleme, provintsi maailm, Valga linn, eks ole, kaheks jagatud. Läti, Valga, Eesti, Valga kultuurielu oli seal ju üldiselt väga väike, see oli raudteelaste linn. Sest et viis haru tuli, eks ole, üks läks Tallinna, üks läks Võru poole, üks läks Riia poole ja kaks suslad, väike, kitsa kitsarööpmeline, üks Viljandi poole, teine Mõniste pole need enam ja koolid raudteelased ja pensionärid muidugi ka. Noh, need riigiasutused, eks ole, igasuguseid linnavalitsused ja nii edasi, nii edasi, ega seal millegagi ma ei mäleta, noori oleks hõivatud, et nad peaksid seda tegema või nüüd on, kuuled nende jaoks huvikeskused ja need keskusi ei olnud selliseid organiseeritud keskusi ei olnud, a siiski oli kodutütar, olin kodutütar, olin jah, a ma mäletan ja ja mul oli palju paelu ja neid, märkasin. Malin hoolas. Koolitüdrukuna, see oli koolitüdrukuna ja ka ja, ja koondased ja, ja, ja kokkutulekud ja need ühesõnaga oli ikka väike seltskondlik tegevus ka, aga suurem osa läks ikka raamatute peal. Ja muidugi lugesin ma niimoodi juhendajate või kuidas seda öelda? Väga palju sellist kirjandust, mida ma hiljem lugedes hoopis teisiti mõistan, kui siis, kui ma seda lapsena lugesin, siis ma lugesin, mitte et ma oleksin storyt näpuga ajanud, eiei aga see ja siis mulle sattus teate kätte ükskord ka kuldses maaler. Te teate, kes on kurss, majandus ja töö on ju, noh, niisugune seksi kirjanik tol ajal. Ja teate, see jäi minu ainukeseks lugemiseks. Ega ei istunud küll väga, aga seal Põhjamaade romaanide sari siis Nobeli preemiad ja, ja muidugi laste need kirjanikud ja siit ja sealt ja kus niimoodi neid raamatuid saia muidugi kooli raamatukogu eelkõige need olid kõige suuremad raamatute hankimise võimalused. Ema kaotus kuue aastasel tüdrukul, see oli väga raske. See oli esimene suur traagiline sündmus minu elus ja see noh, väga paljud sündmused ja ja noh, niisugused juhtumid ununevad, aga see pilt on mul nii selgelt meeles, kui ema valmistus minema Tartusse operatsioonile lihtsale pimesoole operatsioonile, mis iseenesest ju ei kujuta ju mingisugust suurt ohtu noorele tervele naisele. Kui ta valmistus minema ja mina ikka tema ümber ja, ja põlvede vahel ja kuidagi nii nii nii kinni hoides temast ja, ja keegi küsis, et kuhu ta läheb nagu ta napisõnaline oli, et ta läheb Tartus, seda läheb operatsioonile. Ja siis olen ma kodus. Ja näe, neid isa tuleb tööajal. Me olime õuepealses majas, aga ta tuleb tänavaäärsest majast mööda. Ja kuidagi see iseloomulik isa, käegalöömine ja isa pisarad. Ja tuleb tuppa ja siis ütleb pikkamisi valmistades ette, et ema ei ole enam. See traagiline sündmus, üks küsimus, Ma mäletan. Ma küsisin isalt, et kuidas ma nüüd edasi saame. Isa võttis mu sülle, hüüdes küll me saame. Ja isa kasvatas siis üksinda ja haua ja üksinda ja palju aastaid ka kasvatas ta üksinda meid naastat seitse. Ta oli ju noormees ja praegu tagantjärele mõeldes ma imetlen teda sellepärast, et ta oli noormees, ta oli mis 33 34 töötas raudteel ja töötas raudteel ja ja töötades, sest et muidu oli võimatu ju eksisteerida edasi, eks ole. Ta töötas ja kasvatas kahte last, üks poiss, teine tüdruk. Ja see oli nii kummaline. Ta viis meid õrnast east välja. Ma olin juba 13 ja vend oli 19, kui isa uuesti abiellus. Ja tuli majja võõrasema. Aga see vahepealne aeg? See oli ütlemata huvitav ja tore aeg, sest et mu vanem vend Ta elab praegu Tartu lähedal, ta oli pedagoog, nüüd on pensionil. Ja kuidas vend püüdis minu eest hoolitseda? Ma mäletan seda. No siis olid ju omakootud villased sukad talvel jah. Ja need olid, läksid kannast katki ja siis ma mäletan, kuidas Find nõelus, need olid hallid sukad, aga tal oli valge lõng, millega ta on õelus. Ja teate, ma pärast vaatasin ja imetlesin. Suli nagu malelaud. Niimoodi oli, see kand oli müülutud. Ta püüdis igatpidi olla nagu asendada noh, ja hoolitseda väiksema eest. Ta tegi mulle nukumööblit ja, ja no ühesõnaga igatpidi ma saan aru, et, et ega siis kuus aastat vanemale poisile ei paku mingit seltsi nüüd olla kuus aastat noorema õe hoidja ja hooldaja ja kõik, eks teda kiskus ju ka natukene. Enda sooliste ja poiste seltsi, see on ju päris loomulik, aga no isa karm käska kodunt ei lähe ilma küsimata. Nii mesis kasvasime koos. Tänapäeval on üsna palju üksikemasid ja sageli ema kasvatab poega üksinda ja eriti ei mõelda sellele peale või ei imestate, et kuidas siis poisslaps kasvab, et ema ainult kasvatab vähem on muidugi seda varianti, nii nagu teile, et isa kasvatas tütart ja millised olid need isapoolsed, sellised kasvatusstiilid ja, ja ja kuidasmoodi ta siis seda oma pisikest tütart kellaks ettevalmistas. Teate siin võib-olla on üks pisike puudujääk minul ja minus, mis pärast? No mees on mees, eks ole. Ma mäletan, et ainult üks kord selle aja jooksul ta silitas mu pead sageli isad just nimelt tütreid ikka ja, ja hoidis mind meeles. Ta hoidis mind meeletult, aga see, see niisugune karmus kuidagi niisugune hoitus, mis temas oli, ma mäletan kindlasti võistlusele rohkem olla. Aga ma mäletan ainult üks kord, kuidas käsi libises üle mu juuste, muidugi see on suur puudujääk, sest et ta püüdis, ta tahtis. Ta oli delikaatne, ta oli hingelt hell, väga hell. Aga ema asendada tüdrukule või tütarlapsele seda on väga raske. Saan ma aru, sellepärast et see noh, ma ütleksin seda veimevakk või kaasavara mida ema annab tütrele. Seda ei saa ju kunagi isa anda, eks ole, ju taan teise sooline, ta võib hellust ja ta võib armastust ja kõike anda. Aga seda naise elamise oskust, seda võib siiski ainult naine naisele edasi anda. Ja selles noh, võtame kasvõi. Pani, eks ole, kuidas ema, missuguse rätiku kingib tütrele, kui tütar abiellub, eks ole, ja muidugi selles on minu puudujääk, ma tunnen ise ka kuskile. Et ma olen mõnikord noh, niisugune, kuidas ma ütleksin, kas nüüd halb sõna, et ma olen mõnikord niisugune järsk ja, ja karm ja aga sealsamas läheb mul üle ja tuleb jälle noh, niisugune lõunamaa eestlasel lee purskav leebus ümarus ja pehmus. Te saite võõrasema kolmeteistaastase tüdrukuna just murdeealisena kuidas uue ema tulek peresse mõjus. Malin kohutavalt kiivas, valin väga kiivas isa pärast, isa kuulus ju minule ta kuulus, ta oli minu oma, ta oli minu isa, ma olin kohutavalt kiivas ja nüüd tagantjärele mõtlen, et ega sellel tulekul ei olnud suurt rõõmu, ei, ei olnud vist mu võõrasemal sellepärast ette tulla nüüd peaaegu kahe murdeealise lapsega majja. Ei ole ju kerge, meil oleks võinud palju halvemini minna, ütlen ma. Ta oli haritud naine, Ta oli huvitav naine ja ma ütlen veel kord, et meil oleks võinud minna halvemini. Temal endal lapsi ei olnud, ei olnud, ei olnud ja ta ei sünnitanud ka. Sellepärast, et isa oli öelnud ei. Silviale see ei meeldiks. Kujutage ette, seda ütles mulle, ütles mulle võõrasema hiljem, et sellepärast tal ei ole lapsed, isa oli öelnud, Silviale see ei meeldiks ju, see paistis siis välja. Kuigi ma sõnaliselt seda kunagi ei ole väljendanud. Kuidas tema püüdis omalt poolt lastega selliseks lähedasemaks omasemaks saada? Ta ei püüdnud, ta ei püüdnud, ta hoolitses, hoolitsesin nii palju, mis puutub majanduslikku külge aga mitte hinge püüdnud tungida. Ta mõistis, et ta ei suuda enam ja ta ei oleks suutnud ka, sest et mina olin väga suletud tema suhtes ja ta sai aru, et seal ei maksagi püüda oma muredega ja rääkimistega ikka isa juurde. Jah, enam-vähem ja enam-vähem ja. Ma ei mäleta, et ma oleksin midagi küsinud või palunud võõrasemalt, ma ei mäleta seda. Võib-olla ma tegin seda ja selle on ununenud mul, aga ma ei, ei tule meelde praegu ühtki hetke. Kas need lapsepõlve soojad inimesed olid siis rohkem vanaemad? Ja, ja, ja eriti isapoolne vanaema, tema ehitas, noh siis kui isa oli üksinda, tema aitas väga meie peret, aga Tal oli ka teese pojatütar kellel ka oli abikaasa surnud ja kes õie ta elab praegu Pärnus, kes sai võõrasema niisukese. Et õiel oli võimatu elada edasi oma isa juures aeda toodi kahe onu poolt ja sealt verest vanaema juurde ja ühe onu juurde ja onu Julius ja vanaema tegelikult kasvatasid õie üles ja sealjuures aitas ka vanema minu isa kahte last vennaga ei olnud ju, vend oli juba ju suurem ja vennaga ei olnud ju tegemistega, minuga oli ikka tegemist, vend käis koolis, aga seal oli ju kuuest kuni kaheksa aastani olin ma kodune, aga see aeg, noh, laps üksinda kodus, see oli raske aeg, eks ole, siis ma mäletan seda, et mul oli midagi kaenlasse ja marssisin üksinda muuseas, üksinda vanaema juurde oli ta lähedal. Ja võrdlemisi võrdlemisi lähedal ja see vanaema juurde minek tegi mulle rõõmu sellepärast et seal oli peaaegu pool tuba täitev hiina roos. Te teate seda lille, hiina roos, teate, see oli minu imetlusobjekte oli niimoodi, et ma vaatasin seda, seda lille, aga mul oli alati mingisugune raamat kaasas või midagi niisugust, noh midagi tegevust mul seal vanaisa ei suhelnud eriti vanaisa oli nooruses, mulle tundub nüüd takkajärele ilus sirge mees olnud, vanaema oli väike, ins tõmmu käblitenski kiire ja tal oli alati kuhugi minna ja olla ja kõik niimoodi, see oli kiire, see kõik käis niimoodi. Ta käis ja seal seal ja seal ja seal ja sõitis ja kõik. No ühesõnaga, tal oli Te, kujutate ette, ta sünnitas 11 last, viit Ma nägin. Loodus oli teinud oma selektsiooni, kuus olid surnud ja tal oli kõikide lastelastega asja ja käia ja hoolitseda ja rääkida ja vaadata. Nii et vanaema oli väga aktiivne, aga vanaisa oli väga sürr ja ma mäletan teda ikka selle sooja truubi juures istumas. Nii vana kui ta oli ta ikka sirge kuidagi. Sest et ta teenis tsaariarmees. Küll muusikuna. Ma mäletan seda juttu muusikuna, siis jah, jah, muusikutele ei toodud viina mitte pudelitega. Kui me mängisime, toodi ämbriga. Mõistetamise tähendas. Aga ja siis laulis mõned laulud sellest repertuaarist, mis seal olid. Küll ta laulis saksa ja vene keeles segamini. Tead, no lapsed talletas, aga neid ma praegu laulma ei hakka, sest ma olen päris kindel, et nad ei ole frivoolsed. Kas sellest lastemaailmast vanaema juures ja ja seal ka vanaema teiste lapselastega koos mängides või siis juba koolis seal, kodutütarde ringides ja kuskohalt hakkas see teatritegemine natukene nagu arenema. Teate, see ühesõnaga esimene kokkupuude teatriga oli Valgas. Piss tuli, tivoli oli niisugune lõbustuspark. Ja seal oli nukuteater, telgis mäletan ja turuplatsil. Ja vend võttis mind käest ja viis mind seda nukuteatrit vaatama ja mängiti nukitsameest. Seda ma mäletan teatri kui sellisega. Ühesõnaga mind huvitasid väga ilusad inimesed. Ja ma korjasin näitlejate pilte. Ja mul oli suur suurkogu oli ennist väga ilusad läikivad näitlejate pillid, need kadusid selles rändamises kadusid ja mind huvides. Aga esimene suur teatrielamus, mis mul oli, oli see, see oli saksa okupatsiooni ajal Estonia trupp. Säde saalis laulis ja mängis see viljahabemeajajat. Veera neelus oli Rosina ja Georg talaž Te, mõelge kui ammu see oli olnd. Oli Figaro, see oli vapustav. Ma olin, ma olin nii lummatud, ma olin nii. Enesest ära, aga veel mind teatri poole ei ei kiskunud, see algas hiljem juba siis, kui ma olin Valga linna nii-öelda kodu kui sellise maha jätnud. Ja olin Türil ja olin Türi keskkoolis kaks viimast aastat. Tegelikult ma Valgas läksin neljandast klassist progümnaasiumi aga siis nõukogude kord muutis selle progümnaasiumi ära ja oli jälle keskkool ja ma läksin tagasi kuuendasse klassi alkoholi ja siis tegin uuesti eksamid jälle, et astuda keskkooli. Aga tegelikult see okupatsiooniaegne keskkool kolm aastat, mis ma käisin Valga keskkoolis, siis? No te teate, Valga linnas, Valga gümnaasiumihoone on mäe otsas ilus valge suur hoone. See oli muudetud välilaatsaretis, Saksa sõdurid olid seal välilaatsaretis ja meie olime siis juhuslikudesse majades ja ma mäletan, et igakordne muudkui läksime jälle juhuslikku majja ja jälle pesime aknaid, jälle kleidi pistsime, ribasid akna peale ja no ühesõnaga, see oli väga lünklik osa minu haridusest, need kolm aastat. Aga kui ma olin juba Türil ja kaks viimast keskkooliaastat 10. ja 11. klass siis koos minu hilisem abikaasa Silver, rannikuga, kes on raadios töötanud ka pikemat aega ja oli ajakirjanik ja ta kirjutas rusikad. Aga siis ta oli teie klassivend. Jah, ta oli minu klassivend ja ja teate ja tema ja mina ja veel seal Parde, tema kirjutas värssnäidendi. Ja siis Me kandsime seda värssnäidendid ette, siis me ise luuletasime ja neid luuletusi tegime õhtuid Türi keskkooli saalis oma kirjutatud luuletusi, Me kandsime, et no mis kvaliteet neil oli, mul on raske nüüd hiljem seda. Öelda aga jälle kadunud, sest et kui ma sõitsin Moskvasse õppima, siis jäid minu asjad kõik kuhugi ja need jäid kadunuks suuremas osas kõik. Niimoodi see teatri pisik nagu hakkas just sealtpeale ja siis tulimegi koos Silveriga Tallinna teatriinstituuti, mis loodi 46. Ja siis oli juba liisk langenud teatri kasuks ja algas ameti õppimine ja juba teatriga. Jah, ja seal, kuna ma olen nagu näha väga püsimatu karakteriga, sealt ma läksin ju edasi Moskva riikliku teatriinstituuti, kus moodustati eesti stuudio, mille ma lõpetasin 53. Aga ma tahaksin paluda teid, Silvia Laidlaneed, saate lõpetuseks paari sõnaga ise kokku võtta, mis te arvate, mida te oma kodust lapsepõlveaastatest kooliaastatest olete täiskasvanu ellu kõige olulisemad kaasa võtnud? Eetilised tõekspidamised eelkõige ja need põhinevad 10-l käsul siis kohusetunne, see on mõnikord, ma mõtlen, see ei peaks olema nii tugevalt minus arenenud. Et võiks ju kergemalt võtta kõike, aga see kohusetunne, austus töö vastu teise inimese vastu arvestades teist inimest, mille vastu ma pean ütlema, ma olen eksinud, mis asja siis veel? Ma ei tahaks öelda, et, et ma tahaksin enda lapsepõlve või ennast lapsepõlves näha teistsugusena, aga siiski see, et mind nii väga hoiti kodus ja hiljem ka abielus on olnud ka oma negatiivse joonega mu elus, mispärast sellepärast et minus ei ole kasvatatud, teete seda võitlejaloomust iga hinna eest küünarnukkidega, kas või üle laipade minekud e võib-olla, et ma oleksin pidanud olema agressiivsem. Oma lapsepõlvest jutustas Silvia Laidla demagajas jutu Reet Made. Ja saadet jääb lõpetama Marja kallas, Rosiinase villa habeme ajajast. Saatuslik muusika Silvia Laidla lapsepõlvemailt, mis suunas ta mõtted teatriradadele?