Eestlased on Kremlis ajalugu teinud kahel korral 1940. aasta augustis ja aastatel 1989 kuni 1991. Ühed olid need, kes erirongi kupeedes istudes oma rahva vabaduse Moskvasse viisid. Teised need, kes pool sajandit hiljem Eesti taasiseseisvumisega ukse avasid 1940. aasta suvel juhtis Johannes Vares-Eesti riigivolikogu delegatsiooni Moskvasse. Selleks et Johannes Lauristin saaks Kremlis kõnet pidades kuulutada eesti rahva suurimaks, sooviks on ühineda nõukogude Liiduga ja anda jäänud punaarmee kaitse alla. Erirongi väljumist Balti jaamast meenutab Virumaa ajakirjanik Peep Kärp delegatsiooni Moskvasse sõidutada. Erirongi vedurininasse oli kinnitatud Stalini mehekõrgune portree. Temale kui eesti rahva päästjale hõigati kümneid kordi hurra oma ümbritsev rahwolgi jälgistuma vaikimisega Horaatorite elagu hüüdeid ja ettepanekud internatsionaali laulmiseks. 1940. aastal aitasid Johannes Vares, Johannes Lauristin, Georg Aabelsi ja Nigol Andresen, Mihkel Jürna ja Harald Paul Keerdo ning veel 16 riigivolikogu liiget oluliselt kaasa. Inimkonna ajaloo võib-olla kõige hirmuäratav oma impeeriumi kujunemisele. Pool sajandit hiljem tulid Kremli poliitika teatrilavale Arnold Rüütel Vaino väljas ja Endel Lippmaa, Ülo Nugis ja Mikk Mikiver, Tiit Made, Indrek Toome ja Rein otsasson. Viktor Palm, diaKlara Hallik, Igor Gräzin ja Marju Lauristin. Edgar Savisaar, Siim Kallas ja paljud teised. Nad tegutsesid Kremlis kavalalt manööverdades sageli improviseerida riskeerida selleks, et kurjuse impeeriumist võimalikult terve nahaga välja pääseda. Selle üle muretsemiseks oli väikesel Eestil tõepoolest põhjust. Külma sõja ajal oli punaarmee kasvanud inimkonna ajaloo üheks kõige hirmuäratavamaks relvajõuks. Pärast Nõukogude vägede tungimist 1979. aastal afganistani näis koguni, et kurjuse impeerium võib laieneda India ookeanini ja haarata maailma naftavarud Pärsia lahel. Sõnapaari kurjuse impeerium võttis 1983. aastal kasutusele USA president Ronald Reagan. President Nixoni valitsuse välisminister Henry Kissinger. Oma kõige esimesel pressikonverentsil kuulutas Roland Reagan N Liidu röövli impeeriumis, mis on oma eesmärkide saavutamise nimel valmis mis tahes roimaks, valeks ja pettuseks. See oli eel tema 1983. aasta kirjeldusele kurjuse impeeriumist otsene kõlbeline väljakutse, millest oleksid tagasi kohkunud kõik tema eelkäija 1940. Taasta kuuendal augustil, kui Eesti riigikukutajate delegatsioon Moskvasse jõudis oli juba üle 15 aasta Kremli peremeheks olnud grusiin lane jussi. Vissarionovitš Suwashi revolutsionääride sobis aga palju paremini. Pseudonüüm Stahlil terasmees. End rahvaste isaks nimetanud külmavereline kalkuleerija oli Kremli müüride vahele elama asunud juba 1919. aastal. 1940.-ks aastaks oli ajaloolise Kremli nägu Stalini tahtel oluliselt muutunud. Eriti rängad olid aastad 1929 kuni 1930. Kremli territooriumil lendasid õhku, mälestussambad, hävitati, pühakodasid palju ajalooliselt väärtusliku, varastati või peksti puruks. 1930.-te aastate algul ehitati Kremli suure palee, Andrei ja Aleksandri saalid ümber Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungite saaliks. 18. sajandi teisel poolel rajatud senatihoone kohandati Nõukogude Liidu valitsuse Ministrite nõukogu jaoks. 1940.-ks aastaks oli Kremli territooriumile koondunud Nõukogude Liidu kogu poliitiline võim. Siin koostati plaane, kuulati pealt, mõrvati eriti närvi söövaks olevat elu Kremlis muutunud pärast Sergei Kiirovi tapmist. Kirv oli üks niinimetatud vanadest bolšerlikest peamisi kandidaate kommunistliku partei juhi kohale mistõttu ta ka 1934. aastal Stalini käsul mõrvata. Kremlis võeti vastu kõrgeid külalisi, peeti läbirääkimisi, sõlmiti lepinguid, koostati salaprotokolle, esitati ultimaatumeid, langetati otsuseid ka neid, mis puudutasid Eesti saatust. Mõeldes 1939. aasta sündmustele kirjutab Henry Kissinger. Poolas käis alles sõda, kui Nõukogude liit tegi kolmele tillukesel Balti riigile ettepaneku sõlmida sõjaline liit millega kaasneks õiguse rajada nende territooriumile sõjaväebaasid. Et lääs oli abist keeldunud, siis polnud neil väikestel vabariikidel mingit muud võimalust, kui teha see esimene samm oma iseseisvuse kaotamise teel. Viimane samm iseseisvusest lahtiütlemiseks ja okupatsiooni vormistamiseks tehti kuuendal augustil 1940. Päeval kogunes Moskvas Kremli suures palees Nõukogude Liidu ülemnõukogu seitsmenda koosseisu istungjärk. Kremli suure palee kõrgetest ustest astusid sisse kergetest suvekleitides valgete soni mütsidega. Paverasse suitsetavad lipsuga lipsuta heledates ja tumedates sõjaväevormides saadikud. Nõukogude rahvaste esindajad võtsid istet kõrge laega pikkade pingiridadega range ilmega saalis. Äkki otsekui märguande peale kõik tõusid, hakkasid marulised aplodeerima rahulikult, kindlal sammul. Lühikesest trepist alla astudes sisenes ruumist Jossif Stalin. Ta läks ülemnõukogu presiidiumi esimehe Mihhail Kalinini kõrvale ja aplodeerib seal koos teistega. Sel päeval, kuuendal augustil 1940 oli istungitesaali oodata eestlasi kellel oli öelda midagi väga olulist. Eesti riigivolikogu täievoliline delegatsioon sisenes Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungitesaali kuuendal augustil kell kuus õhtul. Kõige ees kanti eesti kommunistidele 1905. ja 1900 seitsmeteistkümnenda aasta võitlesite Stalin ning kõik teised seisid püsti ja plaksutasid. Juba paar nädalat varem oli riigivolikogu liikme Aleksander Reese ettepanekul saadetud Stalinile tervitus. Eesti riigivolikogu saadab teile, seltsimees Stalin rahvusvahelise töötava rahva julgele eest võitlejale suurele juhile omad palavad tervitused. Nüüd Kremlis Staliniga ühte õhku hingates lõi innukalt käsi kokku ka Eesti delegatsiooni juht Johannes Vares. Säravast näost võib välja lugeda, et arst, luuletaja ja poliitik on õnne tipul. Ta teeb suurt ajalugu. Ta on seitsmendas taevas. Üldise aplausitormi saatel pöördus terasmees tema kõrval seisva Nikita Hruštšovi poole ja ütles talle midagi väga rahuloleval ilmel. Stalin teadis, et nüüd kohe saabub hetk, mil Kremli poliitika teatrilavale astub esimene eestlane. Stalin istus, saal rahunes, kõigi pilgud. Kud pöördusid kõnetooli tulnud Johannes Lauristinil. Öeltsime Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu ülemnõukogu liikmed. Lubage minu Eesti Sotsialistliku vabariigi töötava rahva nimel tervitada teid südamlikult kui nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu vabadel rahvastel esindajaid. Lubage dada kuulsusrikast punaarmee kes on võtnud oma võimsatele õlgadele Eesti julgeoleku kaitsmise. Ühtlasi lubage tervitada Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit. Alustades uut truupi art peatüki oma ajaloos ja aasta uue eluehituse teele jää viimastes ridadesse, olgu see ratas loovad sotsialismi, ehitades võitlused meie ühise suure nõukogude kaduma vaenlastega, ükskõik kus nad ka ei katsuks meid rünnata. Nende sõnadega lõpetas oma esinemise riigikustutaja Johannes Lauristini esimene eestlane Kremli poliitikateatri laval. Ülemnõukogu liikmed, kuulanud tema kõne tõlget kõrvaklappidest, oli kuues august 1940 Kremli suurde paleesse. Kogunenud nõukogude rahvaste esindajad tõusid püsti Stalinist, paremal seisis tol hetkel valges sõjaväevormis Andrei Ždanov. Oli Stalin, üks lähemaid kaastöötajaid. Ta oli saabunud Tallinnasse kohe pärast seda, kui punaarmee oli 1900. 40. aasta juunis Eesti okupeerinud. Ždanov viibis Tallinnas Stalini eriesindajana, juhtides siin võimu ülevõtmist. Ja nüüd kuuendana. Augustil oli siis kätte jõudnud hetk, mil kaks relvavenda võisid kõrvuti seistes ja sügavat rahulolu tundes aplodeerida. Nõukogude Liidu ülemnõukogu oli langetanud otsuse võtta Eesti vastu Nõukogude Liidu koosseisu 16 10. liiduvabariigina. Otsusele kirjutas alla Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees Mihhail Kalinini üliagar puge ja kelle eestlannast abikaasa Jekaterina loorber istus 1940. aasta augustis juba Gulagis. Kuidas oli aga Halininil õnnestunud Stalini kõrval riigipeana vastu pidada koguni. 24 aastat ellujäämise retsept oli väga lihtne. Kalinin avaldas terasmehele toetust igal võimalikul juhul ja kui põhjust polnud, mõtles ise midagi välja. Ikka veel püsti seisva ja aplodeerima. Stalini isalikku pilgu all lahkus istungitesaalist Eesti riigivolikogu 21 liikmeline täievoliline delegatsioon. Nüüd oli. Kaotanud kõik oma lipu ja oma hümni. Kellad hakkasid näitama Moskva aega ja peagi korjati käibelt ära eesti kroon. Kuivõrd täievoliline riigivolikogu delegatsioon siiski oli? Johannes Lauristin kõneles Kremli poliitika teatris. Töötava eesti rahva nimel, ehkki 14 10. ja 15. juulil 1940 toimunud riigivolikogu valimised olid vastuolus Eesti vabariigi põhiseaduse ja teiste kehtivate seadustega. Valimistulemusi võltsiti ja mis veelgi tähtsam. Hääletamine oli toimunud võõrväe surve all mis seda tõendab Nõukogude Liidu mereväeriiklikus. Keskarhiivis säilitatakse Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissariaadi direktiivi üheksandast juunist 1940. Sellele on alla kirjutanud kaitse, rahvakomissar marssal Timošenko ja staabiülemmarssal Sappoosnikov. Dokument sisaldab sõjalisi päevakäske, mõned direktiivis toodud korraldused. Esiteks pidada kinni Eesti ja Läti mereväe laevad teiseks pidada kinni Eesti ja Läti kaubalaevad ja katkestada nende omavaheline side. Kolmandaks saata dessandid Tallinnasse ja Paldiskisse, neljandaks blokeerida kogu Eesti ja Läti rannik. Dokumendis leidub ka aruanne selle kohta, kuidas neid käske täideti. Ühtekokku võeti vahi alla 52 laeva. Kantakse ette, et Vene allveelaevad on blokeerinud balti mere. Riia ja Soome lahe. Aruandes kinnitatakse, et üks Paldiskis olnud pataljon on võtnud sisse positsioonid Kloogast põhjas. Kirjeldatakse dessanti Tallinnasse. Kindlasti leidub Venemaa arhiivides teisigi dokumente, mis kõnelevad 1940. aasta suvel riigivolikogu valimisi mõjutanud sündmustest. Ligemale pool sajandit hiljem, märtsist 1999 toimusid ka Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi valimised ja Eestist saabus kremlisse impeeriumi lammutajate delegatsioon. Miks Rahvasaadikute kongress üldse valiti? Mida tahtis peasekretär Mihhail Gorbatšov selle manöövriga saavutada? Miks oldi nõus Moskvasse Eestit okupeeriva riigi kõrgeima seadusandliku võimu esindajana mida loodeti Kremli müüride vahel tegutsedes sealse poliitikateatri laval esinedes saavutada? Enne nendele küsimustele vastamist uurime veidi lähemalt mida kujutab endast Nõukogude Liidu poliitilise võimu absoluutseks keskuseks kujunenud kreml. Trenn kujutas endast paljude keskaegsete vene linnade kindlustatud tuunitud. Tuntuimad Smolenski, Novgorodi, Tuula, Pihkva ja muidugi Moskva. Kremli rajati Ivan kolmanda ajal ja sellest pidi saama kolmas Rooma. Maailma keskpunkt. 20. sajandi alguseks oli jõe väärsel kõrgendikul paiknev Telliskivimüüriga piiratud ala paljude kirikutega Venetsaaride, matmispaikade ja monumentidega eri aegadel ja erineval otstarbel ehitatud hoonetega tihedalt täisehitatud territoorium. Aastakümneid hiljem rääkisid humoristid, et geograafiline piir arenenud sotsialismi ja kommunismi vahel olevat kulgenud täpselt piki Kremli müüri. Kremli suur palee, kus riigipöörde üks läbiviijaid Johannes Lauristin kuuendal augustil 1900 Need kõnet pidas sai valmis 19. sajandi keskel. Hoone alumisel korrusel asusid tsaar Nikolai esimese eluruumid. Palee teisel korrusel paiknesid saalid vastuvõttude korraldamiseks. Palee iga sealkandis üht Venemaal välja antava ordeni nime. Moskvas tegutsenud eestlastele on Kremli suure palee saalidest kõige tuntum Georgi saal. See on valgete sammaste ja kõrge kumera laega massiivsete kroonlühtrit ega ja mitmevärvilise puuparketiga uhke ruum. Georgi saalis said saadiku staatust tõendava dokumendi kätte ka Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi Eesti delegatsiooni liikmed. Kongressil osalenud Eesti saadikuid ootas ees kaks lahinguvälja. Kremli suures palees asuv Nõukogude Liidu ülemnõukogu istungite saal ja 1961. aastal uksed avanud Kremli kongresside palee. Kreml muudeti bolševike poliitilise võimu keskuseks kohe pärast revolutsiooni võitu. Tsaarivõimu kukutajad kolisid Moskvasse 1918. aasta märtsis kartusel ET tsaariarmee kindralid võivad koos soomlaste eestlastega Petrogradi rünnata. Möödus kõigest kuu aega ning ilmavalgust nägi rahvakomissaride nõukogu dekreet võtta maha Kremlis olevatelt Saaride ja Christian rahvast rõhujate auks püstitatud mälestusmärgid. Sama dekreediga anti korraldus rajada Kremli territooriumile monument Venemaa sotsialistliku revolutsiooni auks. Nõukogude rahvas teadis, et nende suur juht ja õpetaja on väsimatu töömees. Koguni nii väsimatu, et väga sageli algasid Kremlis rahvaste isa juhitud koosolekud ja nõupidamised hilistel õhtutundidel. Hommikupoole ööd muutusid need sageli ohtra veini ja viinaga arenguteks. Vaikseks kavalaks meheks hinnatud Eesti saadik August Rei suutis Kremli võimudega üsna rahuldavalt läbi saada kuid ta pidi elama alatises pinges, arvestades kasvõi kremli tavalised töötada peamiselt öösiti. See tähendas, et ka Eesti saadik pidi öösiti alaliselt valves olema. Keskööl või hiljemgi märkas üle Punase väljaku kõndija Kremlis vähemalt ühte valgustatud akent. Rahva seas liikusid jutud, et just see ongi inimhingede inseneritööruum kus valgus ei kustu ka siis, kui kõik teised magavad. Kunagi hiljem said Stalini austajad oma suureks kurvastuseks teada, et öösiti valgustatud aken kuulus Kremlis ühele tualetile. Miks siiski Stalin heliste sellist eluviisi nagu paljud kiskjad loomariigis? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb uurida hoolikalt suure juhi ja õpetaja Kremlis asunud Kabineti mööblit. 1920.-te aastate lõpul oli üks tšehhi kommunist muutnud tavalise kirjutuslauatelefoni keskjaamaks. Keskkomitee ja poliitbüroo liikmete vahelised telefonikõned liikusid läbi Stalini kirjutuslaua. Diktaatori jaoks tähendas see vajadust istuda tundide viisi kannatlikult laua taga ja kuulata, mida seltsimehed võitlus kaaslased omavahel räägivad. Seetõttu alustati nõupidamisi sageli hilistel õhtutundidel. Päevast päeva telefoniga töötades oli Stahlil võimalikum konkurente ja vastaseid eksimatult kirbule võtta. Ning olematusse saata suur juht ja õpetaja tavatses öelda. Milosmerzeeri statistikat pole, inimest, pole probleemi. Üks surm on tragöödia. Miljon surma on statistika. Eriline kirjutuslaud, mis oli läinud maksma kõigest ühe tšehhi kommunist elu. Teenis Stalinit kaua. Telefoni keskjaama igapäevase kasutamise üheks konkreetseks tulemuseks oli partei 18. kongressi delegaatide koosseis. Kongress toimus 10. märtsil 1939 pisut rohkem kui aasta enne Eesti riigivolikogu delegatsiooni saabumist kremlisse. Partei eelmise, 1934. aastal läbimine. Mitut kongressi 2000. Telegaadist osales viis aastat hiljem ainult 35 seltsimeest. USA diplomaat Hendrik Isintšer. Ülejäänutest oli 1100 arreteeritut kontrrevolutsioonilise tegevuse eest. Keskkomitee 131-st liikmest oli 98 likvideeritud, nagu ka kolm punaarmee viiest marssalist. Kõik 11 tase, kaitsekomissari, kõik sõjaväeringkondade juhatajad ja 75 kõrgema sõjanõukogu liiget 80-st Kaheksateistkümnenda partei kongress ei saanud igal juhul kiidelda järjepidevusega. Välispoliitika vähestele arusaadavate peensuste asemel huvitas osavõtjaid määratult rohkem see, kuidas ise terve nahaga pääseda. Pärast Stalini surma 1953. aasta märtsis pärast seeria kõrvaldamist ja Hruštšovi tõusis, neist riigipeaks jätkasid Nõukogude impeeriumi uued liidrid oma olemasolu kindlustamist mõnevõrra viisakamate meetoditega. Kuid ainult mõnevõrra. Isegi veel 1990. aasta aprillis kirjutas Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Voroonil alla korraldusele ehitada Kremli territooriumile eraldi hoone KGB spetsiaalse insenertehnilise teenistuse ja Kremli komandatuuri vajadusteks. Hoone kavatseti püstitada täpselt selle koha peale Kremli territooriumil kus kunagi oli asunud Püha Konstantini ja Elena kirik, mis kurikuulsatel Kolmekümnendatel maa pealt minema pühiti. Arhitekt Irina raud oli üks väheseid Eesti delegatsiooni liikmeid, kes oli mõnevõrra tuttav ka 1961. aastal valminud Kremli kongresside palee tagaruumidega. Kunstiinstituudi lõpetamisel oli tema diplomitööks ooperiteatriprojekt. Seetõttu käis ta paljudes teatrites ja tundis huvi ka sealsete helisüsteemide vastu. Oli teada, et Moskvas Kremli kongresside palees kasutati tolle aja tipptehnikat kuid sinna pääseda polnud Eesti tudengineiul kuigi lihtne. 1969. aastal võimaldas üks hea tuttav, kes töötas kommunaalprojektis elektrikuna oma sidemete kaudu jõuda Irina Raual ka Kremli kongresside palee reverberatsiooni kambrisse. See oli niisugune tolle ajasaladus ja seal oli väga, väga korralik, tolle aja ütleme, maailma tipptasemel helitehnika ja kõikusse kõik linti võeti ja aga ütleme, helikvaliteet, mis seal, et ükskõik, kas sa laulsid või või rääkis seda ja nii edasi see tehti, tegelikult see juba see kunstlikult järgi tehtud, eks ole, miksitud heli oli siis tollel ajal juba 60. aastase kongresside palees olemas. Reverberatsiooni kambriks nimetatakse Kremli kongresside palees asuvat helistuudiot, mille võimalusi kasutati ka saalis olevate inimeste psühholoogiliseks mõjutamiseks. Ükskõik missugusel kohal istuva inimeseni jõudev heli toodi kuulaja kõrvu nii, et see tundus tulevat kusagilt vahetust lähedusest, ehkki kõneleja asus tegelikult saali teises otsas kõnepuldis või presiidiumilaua taga. Kongresside palee saalis on valjuhääldajad rohkem kui istekohti. 6000 inimese jaoks on seal 7000 häälega mendajat. Nendest kostev heli mõjus kuidagi ise äralikult ja tõstis kõneleja autoriteeti. Tualettruumid tualettkabiinid kõik absoluutselt olid, olid jälgitavad vastavatest siis ruumides, kus ekraanidel see kõik jooks absoluutselt kogu maja. Et kõik, mis kuskil tehti, kõik oli ühes punktis näha ja veel Eesti projektimajas oli, oli ka viimasel korrusel, noh, mina siis ei teadnud, aga nüüd ma tean, oli niisugune ruum, kus kogu maja Oli noh, kogu majas toimuv võeti üles. Nii et kui meie saadikud, kongresside palee tualett ööseks viisid meie brošüüre ja materjale oli kõik teada, see oli kõik teada, et seal ei saanud sammugi teha ega ühtegi liigutust liigutada. Järelikult on siis olemas ka kuskil mingisugune lint, jah, arhiivid kindlasti on, kus, kus me vaidleme, Ühes kongresside palee meeste tualetis kooganiga regule ja kus ta sõimas mind kõvasti, sellepärast et me ikka mina ei saanud, kui hakkas mingisugune kongresside paleesse, istung tuli, mängiti Nõukogude Liidu hümni ja tuli püsti tõusta, mina lihtsalt ei saanud seda teha. Mina läksin ennem seda, kui ma teadsin, et hakkab, ma läksin naistekemps, on nii, et see kõik on üles võetud. Niisugused on mõned üksikud seigad Kremli maailma ühe kurikuulsama poliitilise võimukeskuse tollasest argipäevast. Täna alanud saatesari kõnelebki sellest mis juhtus kremlisse saabunud Eesti delegatsiooniga 1989. aasta mais. Kuni septembrini 1990 1989. aasta kevadel ei osanud keegi kujutleda, et juba mõne kuu pärast tuntakse kremlisse tulnud eestlasi. Nõukogude liidu kõige agaramate lammutajatena. Jevgeni Kogan ja mõned teised Eesti delegatsiooni liikmed osutusid aga kurjuse impeeriumi kõige tulihingelise mõtteks toetajateks. Sellegipoolest suutsid kremlisse tunud eestlased koos leedulaste ja lätlastega õõnestada Nõukogude liitu seestpoolt niivõrd et impeeriumi kaitsjad asusid 1991. aasta 19. augusti varahommikul. Vasturünnakule riigipöördekatse halvas Nõukogude Liidu elutähtsa struktuurid ja Balti vabariigid ei jätnud seda võimalust kasutamata. Boriss Jeltsinil õnnestus Gorbatšov kõrvale tõrjuda Nõukogude Liidu lammutamine lõpule viia ja saada Venemaa esimeseks presidendiks. Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi valimised toimusid 1989. aasta 26. märtsil. Mõnedes valimisringkondades viidi aprillis läbi ka järelvalimised. Kokku said mandaadi 2250 saadikut. Eestist sõitis Moskvasse 48 rahvaesindajat. Esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos olid toimunud valimised, sest kandidaate oli rohkem kui saadikukohti. Esmakordselt pääsesid rahvast esindama ka need, kes polnud ühel meelel keskvõimupoliitika. Hilisemad sündmused näitasid, et keskvõimu tahtest, eriti sõltumatud, olid enamik Eesti, Läti ja Leedu esindajatest. Esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos jäid rahvasemikeks valimata koguni 30 kompartei oblasti või linnakomitee sekretär. Ta oli Boriss Jeltsin, kes vanameelsete poolt oli 1987. aastal tagaplaanile surutud sai aga valimistel tulemuse, mis kanti Guinessi rekordite raamatusse. Tema poolt anti üle nelja miljoni hääle. Tänases saates ei otsime vastust ühele põhiküsimusele. Miks oli Nõukogude liidus absoluutset hõimu oma peasekretär Mihhail Gorbatšov otsustanud kutsuda kokku Rahvasaadikute Kongressi. Oma mõju suurendamiseks? Vaevalt küll, aga milleks siis? Või oli ta koguni mõne välisriigi luure mõjuagent, nii nagu tema nõuniku Aleksander Jakovlevi kohta siin-seal kirjutatakse? Jätame need teemad edaspidiseks. Täna huvitab meid, mida siiski tähendas Moskvasse minek. Paljudele Eesti saadikutele? Eesti delegatsioonis oli ju neidki, kes ise või kelle lähedased olid kulaagis Stalini orjalaagrites piinelnud. Kõigele vaatamata mindi 1989. aasta 26. mail siiski kremlisse. Üks neist oli Olev Subbi. Kunstniku isa küüditati 1940. aastal ja ta suri 1942. aastal Kirovi oblasti ühes laagris. Olev Subbi on sündinud 1930. aastal Tartus. Teda viis kunstiinstituudi esimeselt kursuselt kaheksaks aastaks Siberisse 1949. aasta küüditamine. Sellegipoolest nõustus Olev subi kandideerima ja temast sai Nõukogude Liidu rahvasaadik. Vastuolu on ilmne ja ega ega ma ennast kunagisel hästi tundnud, aga ma ei saa. Ma ei arva, et ka minu sõbrad, kes helistades on sassi tulnud see oli ikka väga ebameeldiv situatsioon. See oli võõra riigi tähtis organ. Ja peale selle näiteks minu eluloos mõne võla kompromiteeriv teda. Ei. Sest et minu kunstliku balleti nähtu, selliseid asju. Aga siin põhjuseks oli see, et kolleegid eesist pakkusid minu kandidatuuri Moskvale ja said minu nõusoleku selleks kuna hetk oli selline, et me lootsime kõik midagi korda saata, midagi teha meie kasuks. Kuidas keegi seda kasvu ette kujutas? Kui palju lootsi keegi omasse on? Need on erinevad asjad ja sellepärast, et näiteks täieliku Eesti iseseisvumist pidid küll väga vähesed oskama ette kujutada. Aga me tegime, mis suutsime ja siis ma nõustusin kandideerima Moskva Kunstnike Liidu juhatuse koosolekul. Ja minu kandidatuur läks läbi. Tõenäoliselt sellepärast, et mind kui maalikunstniku tunti ja teiseks, et minu sõnavõtt oli erakordselt lühikene sisaldas peaaegu ühe. Ühe väite, et ma kavatsen tõsta kätt ainult neil juhtudel, kui ma olen ettepanekuga nõus. Ja see, see seisukoht, meelis, kolleeg. Rahvasaadikute kongress kujutas endast väga keerulist masinavärki. Iga päeva avaldati sadu lehekülgi mitmesuguseid dokumente, eelnõusid, sõnavõttude ja kõnede stenogramme. Kõikvõimalikke avaldusi, teateid ja proteste. Tohutus info-ookeanis polnud kuigi lihtne orienteeruda. Eriti raske oli välja selgitada, mis rahvasaadikutele jagatud tekstides vastab tõele, mis mitte. Õnneks oli Eesti delegatsioonil akadeemik Endel Lippmaa, kelle kullipilk tegi eksimatult kindlaks kongressi stenogrammide. Väikesed ja suured valed. Ääretult operatiivset ja täpset informatsiooni andis magnetofoni lint kongressil toimunu üleskirjutusega ja selle võrdlus hiljem välja antud ametlikku stenogrammiga. Stenogramme erines lindist väga tugevasti alati. Aga need parandused, mis sina olid tehtud, olidki ääretult informatiivsed. Nendest sai kohe päris targaks. Ma ainult ütleksin, et. On ääretult informatiivne võrrelda ametlikku teksti tegelikuga. Ja sest et Rahvasaadikute kongress oli muidugi üks petuvärk läbi ja läbi ja need ametlikud stenogrammid ei kajastanud mitte sugugi seda, mis tegelikult toimus väga paljudel juhtudel. See, mis oli kirjutatud stenogramme, ei sarnanenud ligikaudugi sellega, mis tegelikult räägiti. Aga inimestel on reeglina halva mäluga ja eeldatud, tahaks, et nad unustavad selle, mis toimus ära ja loevad stenogrammi. No aga mitte kõik. Moskvas. Akadeemik Lippmaameheks, kelle rebasenaeratus põhimõttekindlus? Ja hirmuäratavad dokumentide komplektid lõid korduvalt rivist välja ka eriti hästi koolitatud mängud. 1989. aasta kevadel Kremli kongresside palees tööd alustanud Eesti delegatsiooni tegevus hargnes peamiselt neljas suunas. Rahvasaadikute kongressilt ja ülemnõukogult hakati taotlema nõusolekut Eesti üleminekuks isemajandamisele alates esimesest jaanuarist 1990. Juba 1989. aasta juunis tehti rahvasaadikute kongressil ettepanek moodustada komisjon Natsi-Saksamaa Nõukogude paktiga seonduvate asjaolude uurimiseks. Molotov-Ribbentropi pakt sisaldas salaprotokolli. Milles oli lepitud kokku Poola jagamiseks ning Ida-Euroopa jaotamiseks Saksamaa ja Venemaa mõjusfääris. Aastakümneid oli nõukogude liit ehitanud. Et on kunagi alla kirjutanud niisugusele leppele Eesti delegatsiooni kolmandaks väga oluliseks töösuunaks kujunes demokraatliku riigikorralduse. Ja turumajanduse põhimõtete levitamine teisi liiduvabariike esindavate saadikute seas. Rahvasaadikute viiendale ja viimasele kongressile, mis toimus 1991. aasta septembri algul, sõideti aga selleks, et sundida Nõukogude Liidu presidenti ja riiginõukogu tunnustama balti riikide iseseisvust. Eesti NSV elanikkonna, seda osa, kes toetasid interrinnet ja nõukogude liidu püsimise nimel ennastsalgavalt lahinguid lõid esindasid rahvasaadikute kongressil Jevgeni Kogan, Vladimir Jarovoi, Dade Uspubkeevitš, Nikolai Kuta, Šoff, Ivan soo ja mõned teised. Rahvasaadikute Kongressil arendas eriti marulist tegevust Jevgeni Kuugan, kelle mõtteid ja arvamusi eelolevates saadetes ka Korduvalt kuulata, kuidas. Me järgmises saates meenutame eestlaste võitlust Kremlis Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamiseks. Kuulsite esimest saadet sarjast eestlased Kremlis. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiis. Väli.