Eestlased Kremlis. 1987. aasta augustis toimus Tallinnas Hirvepargis esimene suurem rahvakogunemine, kus nõuti kremlile Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu tunnistamist ja nende, kus tühiseks kuulutamist. 1980.-te aastate keskel olid Eesti ühiskonnas tekkinud lootused, et selle saladus pingu avalikustamise kaudu võivad tekkida uued võimalused kaotsi läinud omariikluse taastamiseks. Paraku oli ka selge, et üksnes Eestis korraldatud protestiaktsioonidega on Nõukogude Liidu võimueliiti raske mõjutada. Suurepärase võimaluse Moskvas tegutsemiseks andis 1989. aasta mai lõpul kokku kutsutud nõukogude liidu. Rahvasaadikute kongress. No teatavasti Molotov-Ribbentropi pakti tolle siis istungini oli enne seda toimunud terve rida väga olulisi sündmusi. Ja niisiis Eesti kui Läti-Leedu olid sisuliselt ühinenud selleks et ühise platvormiga suuta tõestada, et siiski see need 100 salaprotokollid me sõlmiti oli toimunud konverentsid, mitmed igasugust nõupidamised, kohtumised ja olime suutnud jõuda nii kaugele, et selle küsimuse püstitada Liidu ülemnõukogu ees. Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi komisjoni moodustamine Nõukogude Saksamaa 1939. aasta mittekallaletungi lepingule poliitilise ja õigusliku hinnangu andmiseks kujunes ülimalt keeruliseks ja närve söövaks võitluseks. Aastakümneid oli ju kreml eitanud lepingu juurde kuuluvate salaprotokollide olemasolu ja Molotovi allkirja nendel paberitel. Seetõttu Moskva võimueliit nii raevukalt komisjoni moodustamisele vastu punniski. Gorbatšovi nõunik Aleksander Jakovlev meenutab. See probleem omandas väga terava iseloomu. Salaprotokollidega seonduvat käsitleti paljudes sõnavõttudes. Ühe võimaliku kandidaadina loodava komisjoni esimehe kohale nimetati ka mind. Viimaks tegi Nõukogude Liidu rahvasaadikute esimese kongressi esimese juuni istungil Eesti saadik akadeemik Endel Lippmaa ametliku ettepaneku komisjoni moodustamisega. Ettepanek rahvasaadikute kongressi 2250-le liikmele oli küll tehtud, kuid komisjoni moodustamine oli siiski veel enam kui küsitav. Võimalik, et Molotov-Ribbentropi pakti asjaolusid uuriv komisjon olekski jäänud sündimata. Paraku pidi taga Moskvasse kogunenud poliitikud ja Kremli aparatsikud asuma võitlusse ebatavalise nähtusega, mille nimeks on akadeemik Endel Lippmaa. Mitte keegi ei osanud Moskvas kujutleda, et see erakordsete võimetega eesti teadlane oli hakanud rahvasaadikute kongressil esinemiseks ettevalmistusi tegema juba 50 aastat varem. Juba lapsena oli tulevane akadeemik kuulanud Molotov-Ribbentropi pakti sünniga seotud riigijuhtide kõnesid. Salaprotokollid olemasolu oli üheksa-aastasele poisile teada varsti pärast allakirjutamist 23. augustil 1939. Peagi oli too ülimalt uudishimulik inimese laps tutvunud nii Molotov-Ribbentropi pakti kui ka selle juurde kuuluvate salaprotokollide. D mäletan siis tegelikult ju Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond eesotsas Gorbatšoviga ei tahtnud niisuguse komisjoni moodustamisest alguses. Ei, loomulikult ei tahtnud, meil toimus veel üks südamlik jutuajamine sel teemal sealsamas presiidiumilaua taga kus Ma tegin talle täiesti veenva ettepaneku, et tal on igatepidi kasulikum selle komisjoniga nõustada, arvestades mõningaid muid asjaolusid. Ja ta nõustus. Missugused need asjaolud siis olid sinu interpretatsioonis? Ei, see polnud interpretatsioon, see oli tema interpretatsioon, tema nõustus. Mina tegin ainult ettepaneku. See oli, kui ma tõestasin, et ta oli kõige jämedamad kombel valetanud tapatööde küsimuses, mis toimusid Gruusias. Spilis siis aprillis 89 ja, ja et ta oli otseselt süüdi selles vales komisjoni moodustamiseks tegid tõsiseid jõupingutusi Arnold Rüütel, Vaino väljas, Edgar Savisaar ja paljud teised Eesti ning Leedu saadikud. Marju Lauristin mäletab võitlust komisjoni moodustamiseks sellisena. Ja muidugi, see on üks põnev pühabek üldse kogu see Komisjoni töö ja juba selle sellest hetkest peale, kui see komisjon üldse loodi, ma ikka mõtlen vahele, Gorbatšov stada olest ei saanud aru mis, millega seal tegemist, oli ta isenesest paistlastest nende kurikavalusest sugugi aru. Kui ta sai, siis oli juba hilja. Sellepärast et kui see idee tuli moodustada see komisjon, see läks ju presiidium, mäletan presiidiumi läks, eks ole, kui me seal arutasime presiidiumi, rääkisime läbi nende inimestega, keda me tahtsime sinna liikmeks nii vene poole pealt, kui siis ütleme, Ukrainast, Moldaaviast, kus me teadsime, et võivad olla ka sedasama paktiga seotud 1000, eks ole, tolleaegset rahvaliikumiste sihidabele, ostsime sealt liitlasi saada Moldaaviast sõnaga muide väga tugevad liitlased. Ja, ja siis ma mäletan kuidasmoodi, mina, raamat küll, aga sellisel pool kükakil läksin ridade vahelt saalis sinna, kus ka praegune Venemaa söömist on, peab vene kirikupea. Aleks Aleksius, jah, Aleksius ja, ja tema on Tallinnast pärit ja oskab eesti keelt. Ja, ja siis tema oli, üks on nimekirjast, me lootsime, et tema kui Eestist pärit, et noh, et ta võiks olla ka seal komisjonis samas ta on väga autoriteetne Gorbatšovi silmis. Ja siis mina, kükakil jõudsin sinna istungi ajal tema kõrvale Sa ei pea, tema kõrval istus söökla kõrge selle valge niukse peakattega kirikumees ja pöördusin ta poole eesti keeles. Ütlesin isa Lexus, mul on teile üks ettepanek Eesti delegatsioonil eesti keeles. Ja ma mäletan niisuguse pilguga seda kõrvalist. Seda vaatas Stalin nii hämmeldunud. Ja andsin talle siis meil oli kirjutatud valmis sätavale. See oli niisugune väike pisut ühesõnaga komisjon, komisjon tuli kokku ja tõepoolest, et niiviisi, et ühelt poolt olid seal siis need nii-öelda kannatanud kannatanute esindajad, siis Balti riigid, pluss Moldaavia pluss Ukraina, muide kaali huvitud siiski sellest ajast. Ja teiselt poolt siis noh, tolleaegse võimuesindajad, kusjuures seal oli ka väga huvitav see, et Olifaalin, kes selgelt noh, Taali maabuschinski aegne mees esindas nagu seda Nõukogude diplomaat ja noh, niisugust raudu vara jah, jaa, teadis peast kõiki neid igasugu dokumente ja nii edasi ja teiselt poolt siis Jakovlev, kes esindas nagu sellist võiks öelda liberaalset tiiba ja keda Pedasime üldiselt ausaks inimeseks ja ja kellest oli ka teada, et ta üldiselt sellist ajaloolist õiglust nagu peab vajalikuks, nii et me lootsime, et kui tema on komisjoni esimees ja see, et tema oleks komisjoni esimees, oli ka muide meie ettepanek. Ja samas usaldusalune. Et siis sealt võib äkki äkki tulla midagi, aga alguses tundus asi muidugi täiesti lootusetu, sellepärast et ma olin, oli ikkagi nii raudse žinskiliku kooliga mees. Ta ajas kõik tagasi ja tal iga asja kohta mingisugused tsitaadid, mingid kuupäevad, mingid dokumendid. Õnneks oli meil muidugi akadeemik Lippmaa ja Lippmaa osutus siiski tugevamaks. Erilised teened kuuluvad sellesse Balti riikidele ülimalt olulises võitluses siiski akadeemik Endel Lippmaale kel õnnestus vähemalt kahel korral Gorbatšov. Ehkki Mihhail Gorbatšov eitas kategooriliselt salaprotokollide olemasolu õnnestus Endel Lippmaal tõestada peasekretärile vastupidist. Minu kohal on praegu mitu mitu väga huvitavat fotot ja need on tehtud juunist 1989. Nendel fotodel on härra Endel Lippmaa ja Mihhail Gorbatšov. Ühel fotol on Lippmaa, Gorbatšov, Jeward, Naatse ja ühel fotol on Lippmaa Jevarnaatse, nende keskel Gorbatšov ja, ja Endel Lippajas. Ivar natse hakkavad üksteisel kätt suruma. Mis toimus sellel ajal, kui need fotod on pildistatud? Ma tutvustasin nendele Poliitikutele Gorbatšovile ja tema kutsus siis kohale kohega natsa kahte dokumenti, üks oli Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud salaprotokoll Ida-Euroopa, sealhulgas Eesti jagamise kohta. Eesti läks Nõukogude liidule selle plaani järgi. Ja Poola jagamine oli seal ja palju muudki. Veel. Aga, mille ma esitasin, oli originaaldokument, mis oli Moskvas kirjutatud enne-Ribbentropi saabumist ja mis hiljem tõlgiti saksa keelde ja sealt tagasi vene keelde ja siis alla kirjutati. Nii et see oli see tõeline originaal. Seda seni minu teada kusagil avaldatud ei ole, aga see avaldas neile inimestele sügavat muljet. Ja Gorbatšov kutsus siis Ševarnaatse teda vaatama ja Ševernatsevist kinnitas Gorbatšovile, et see on tõepoolest seesama kõige hullem asi, mis olla võib. See oli muidugi, see oli Nõukogude Liidu ääretult sisene dokument olnud, mida nad pidasid jumal teab kui salajaseks. Ja loomulikult nad ei võinud siis teada, mis mul veel võib-olla. Rabavate faktide halastamatu surve sundis Gorbatšovi alla andma ja komisjoni moodustamisega nõustuma. Arvatavasti loodeti Kremli müüride vahel sellele, et kõik pole veel kadunud. Võib-olla jõuab ka rahvasaadikute kongressi komisjon järeldusele, et mingisuguseid salaprotokolle polegi olemas. Niisuguse tulemuse saavutamiseks tuli hoolitseda selle eest et komisjoni liikmete seas oleks Endel Lippmaale ja teistele balti saadikutele väärilisi vastaseid. Pärast keerukaid läbirääkimisi ja manöövreid saavutasid eestlased veel ühe võidu. Rahvasaadikute kongress nimetas komisjoni esimeheks Gorbatšovi sõbra ja võitluskaaslase demokraadina ja targa inimesena tuntud Aleksander Jakovlevi. Algas väga raske töökomisjoni liikmed kogusid sadu lehekülgi dokumente, mis puudutasid seda teemat otseselt või kaudselt. Komisjoni tööst võtsid osa Nõukogude liidu saatkonnad Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja USA-s. Uurite. Kümned raamatud, eeskätt saksakeelsed teosed. Kõik need materjalid ja dokumendid saadeti laiali komisjoni liikmetele. Komisjoni istungid kujunesid väga tormiliselt. Millegipärast komisjoni esimeest istungite stenogrammides puudub akadeemik Endel Lippmaa nimi. Teda polnud näha ei Tallinnas ega Moskvas. Kuid mõnel eriti oluliseks kujunenud istungil oli ta jälle kohal ja andis vastase pihta tund talle omasel viisil. Täpselt ootamatult. Päris esimestest istungitest ma vist ei võtnud isegi osa, ma mõtlesin, et las nad natuke soojendavad naguniikuinii ja siis alles ilmusin kohale, peale selle ma käisin Ameerikas esimeste istungite ajal ja korjasin vajalikud dokumendid kokku. Mis ei olnud sugugi nii väga lihtne, sest mul oli väga suur hulk rahvusvahelisi. Lepinguid igat kõikvõimalikke diplomaatilisi materjale ja eelkõige igasuguste lepingute tekste kokku korjata. Ta need koopiad valmistada, kinnitada ametlikult, et nad tõesti on autentsed ja kinnitatud suurriigi valitsusorganite poolt arhiivide poolt nimelt ja nii edasi. Nii et ma ei saanud esimestest koosolekutest seetõttu osa võtta, ma leidsin, et ei ole mingit mõtet ilma laskemoonad Ta konflikti minna ennem tuleb ikka raskelt relvastuda. Kui relvastus on raskem kui vastasel, siis tuleb minna konflikte, mitte teisiti. Nii et seda arhiivide läbitöötamist tegid sa siis juunis, juulis, augustis. Mitu Augustus juunis-juulis südasuvel ma käisin kahes arhiivis, ma olin päris põhjalikult, töötasin Washingtonis ja siis ka Californias Stanfordis oli sul seal ka abilisi või eiei orhideesid andiliksi? Ei mingeid abilisi. Milleks abilisi? See ainult segab. Ja said kõik kätte, mis sul vaja oli? Loomulikult. Kahtlemata. Säält Stanfordist ma sain ju. Hubert haavarist päris kenad dokumendid, mida väga vähe on kasutatud. Seda Ribbentropi fotoalbumit minu arvates, mida ma kasutasin vist ei olnudki varem keegi kasutanud. Mida see album sisaldab igasuguseid, näiteks pilte sellest, kuidas Stalin sigarette suitsetas, mida ta kunagi ei näidanud, ta esines alati piibuga avalikkuse ees, tegelikult tõmbas ta sigaret. Komisjoni töö koordineerijaks määrati Valentin faalin. Temal lasus kremlist saadud ja kaelamurdvat raske kohustus olla vastukaaluks kõikvõimalike dokumentidega raskelt relvastatud akadeemik Endel Lippmaale kes oli paleti infaalin ja mispärast arvati, et just tema võiks kosutada akadeemik Lippmaale väärilist vastupanu. Komisjoni liige professor Igor Gräzin meenutas Falinit sellisena. Falin oli tol korral on EKP Keskkomitee välisosakonna juhataja. Nii et formaalselt oli ta Jakovlevi alluv, aga tegelikult saalin otsast lõpuni mängis oma mänge. Phanist ehk nii palju, öeldakse seda, mida võib-olla ei ole entsüklopeediates sees. Stalin oli mingil määral kah selline Hruštšovi sula kasvandik, keda elu ja saatus olid tõuganud üles ja alla nagu näiteks Fjodor Burlatski ja terve rida lamp kunstnikest, Roberrodestjanski näiteks Jevgeni õhtushenk ka või seda tüüpi seda tüüpi vene intelligendid üles alla üles, alla üles alla. Kusjuures Shaolini üks viimaseid saadikukoht oli Saksamaal, kus ta kutsuti tagasi sellepärast et seal oli lahutus, oli sees ja muidu väga romantiline lugu, tähendab, ta abiellus oma noore, väga kena sekretäriga. Ja samal ajal kujutage endale ette välimus, et inimesed, kes on Michisto kühmus Väga pikerguse näoga, põlevate silmadega tark ja tegelikult kohutavalt arvestav. Ja ta lihtsalt nähtavasti tegi panuse valele hobusele. Aga ta oli täiesti kindel selles, et Molotov-Ribbentropi pakti lugu läbi ei lähe, Nõukogude liit jääb püsima ja nii edasi. Just nendel komisjoni istungitel, millest võtsid osa Faline Lippmaa puhkesid kõige ägedamad väitlused õhkkonda pingestas asjaolu, et komisjoni paljudel liikmetel polnud vähimatki soovi selle keerulise ja ohtliku poliitilise probleemi põhjalikuks aruteluks. Balti saadikute vastased rõhusid peamiselt sellele, et salaprotokollide originaale pole nõukogude liidus ju keegi näinud. Peasekretär kinnitas, et välisminister Stewart natse abil püüdis ta leida salaprotokollide originaale, kuid edutult. Akadeemik Endel Lippmaal oli aga kõige selle kohta sootuks teistsugune arvamus. Nii et meie vaatasime mõnigi kartsa duelli pealt ka suure põnevusega, kui üks peas tsiteeris mingisuguseid dokumente, teine ütles, ei, see ei olnud nii. Tsiteeris lippan tsistertslaste inglise keeles, see oli hoopis niisiis toimus nende vahel niisugune duell, see oli, see oli täiesti täiesti nauditav. Komisjoni tegevuses oli perioode, kus Balti riikidele soodsa tulemuse saamine tundus olevat täiesti lootusetu. Kõik said ju aru, et selle komisjoni töö aruandes sisalduvatest järeldustest sõltub suurel määral nii balti riikide kui ka kogu nõukogude liidu saatus. Komisjoni esimees Aleksander Jakovlev meenutab. Väga raske oli tol ajal salaprotokollide olemasolu pööras pahupidi kogu senise poliitika ja ajaloo käsitluse balti riikide suhtes. Mind süüdistati ägedalt, kuni selleni välja, et komisjoni istungite vahel jooksvat Kui nad satuvad hädad kütäppis Kannile tavalisse jääpurjetaja Aleksander Jakovlevi tuli üle elada ka hetk, mil tema korteri ukse taha paigutati leinapärg, mil tema perekonnaliikmeid ähvardada. Ja rünnati komisjoni tegevuse kõige pingelisem periood saabus 1989. aasta novembris detsembris. Komisjonis läbiviidud uurimistöö aruande kirjutamine ja lõppjärelduste formuleerimine osutus tõeliseks proovikiviks ka eriti karastatud närvidega inimestele. Eestlaste Kremlis toimunud võitluste. Seda perioodi mäletab professor Igor Gräzin sellisena. Sellepärast, et just kuskil kolm, neli, enne päeval kui siluti seda viimast resolutsiooni, mis läks, see oli lühikene periood, kus praktiliselt Afanasjeviga ei mäleta, kellega veel keegi meie ekspertidest, kes seal komisjoni juures oli? Vaidlus praktiliselt peaaegu jooksis tupikusse, Jakovlev langetas otsuse, et vot sina, sina ja sina või teie, teie, teie lähete nüüd sinna ruumi, kirjutate valmis, te olete vastutustundlikud inimesed nagu kirjutate, nii jääb. Ja, ja tõesti, me siis eelistasin küll Jakovlevi koju ja nii edasi ja minu jaoks otse saatis üks kirjutajaid ja ma võin üks kirjutajaid õieti sealjuures või õieti rohkem mahatõmbajaid, sest idee oli selles, et, et põhimõtteline otsus ja Jakob muidugi oli, oli väga tark mees, selles mõttes ta, ta kuidagi isegi kasutas väljendit selle rahvasaadikute kongressi. Et see lambakari või kuidagi mängisin, etas stada. Mäletamist sõnade kasutus, kus ta oli kah muidugi juba omadega täiesti läbi, ütles, et sellele ei tohi pikka teksti kirjutada. Et niipea kui läheb suureks ajalooliseks seletamiseks on läbi. Ja me võtsime lihtsalt ette ühe suhteliselt pika teksti, mis oli 10 12 lehekülge pikk ja sellest oli vaja teha viis või kuus lauset. Ei kirjutanud midagi. Ja kusjuures võtsime Etti lihtsalt mingitest vanadest protokollidest ühe kõige pikema resolutsiooni teksti, kus olid kõik variandid sees, lihtsalt kiskusin lauseid maha ja kongressilt toimuv oli minu jaoks täiesti arusaamatu selles mõttes, et mitu ööd magama ja, ja seda ma nagu väga ei mäleta. Aga selleks nüüd, et öelda, kus toimus see komisjonis viimane läbimurret. Sinna tahaks nimetada ühte meie rahvuskaaslaste kolleege kes nähtavasti võib läbi suruda, kui ta on asja otsustanud, minu arvates iga asja. Kui on tegemist intelligentse seltskonnaga, seal muidugi Endel Lippmaa, tänasin Lippmaa poolt läbi tehtud absoluutselt pedantne, ma ei kujuta ette, kas saksa täpsus on see kõige suurem, minu arvates kõige suurem pedantsusega täpsuse, korrektsuse, süsteemset mälu ja kõige selle poolest on lipp muidugi absoluutselt ületamatu standart ja temasugust ma ei näe ilus enam mitte kunagi. Ja vot kui sa mõtled selle peale, milline on tüüpiline hetk sellel Molotov-Ribbentropi pakti komisjonis, siis üks tüüpiline hetk on selline Savi, sealsel Afanasjeviga veenavad midagi Jakovlevi Jakovlev siis püüab kuidagi balansseerida vastu vastu on siis traditsiooniliselt marssal, ah Rumeenias siis aeg-ajalt Venemaa patriarh kuidagi ka nagu ei saa päris hästi aru. Paar siukest Aporatsikut või töötajad seal keskkondadest ja ja nii edasi. Vaidlus käib ühel hetkel vaikusele kuskile edasi minna ja siis Lippmaa lihtsalt Ta ütleb, aga siin on mõned faktid ja võtab välja siis selle paksu kausta, mis sappa vahest kinni seotud paberid natukene Lipendavad. Ja siis on kaks kolm minutit täiesti närvilist vaikust, kuni Lippmaa leiab selle õige paberi üles ja siis läheb lahti. Kusjuures tähendas see lipa, võib-olla üks probleem oli selles, et noh, tema jaoks oli teada, kuhu see paber vii testile tulise informatsioon uudsena. Lippmaa pidi oma ühte loengut faktide kohta sageli kolm, neli korda esitama, sellepärast. Ja muidugi minu ja väga paljude teiste juristide seis oli omast kohast sant, sellepärast et need biokeemik tuleb meie alale. Aga, aga Lippmaa käest testib pooli asju esimest korda ja siis on see Kissa Voromjaaninovi seis, tähendab, sina ole vait ja tähtsa näoga nooguta ja meie siis ainult noh, keerutame pöidlaid iseenesest mõista. Aga, ja paar korda lipa kest küsinud, et noh, et siin, nüüd tõsi. Ja siis lippa veel siis noh, ütleme niimoodi Turakov popul sõnaga võttis ka minu jaoks kausta välja, näitas üle, kuidas need asjad on, nii et kuni minagi selgeks sai. Nii et Lippmaa, selles mõttes. Ja võib-olla see on üks kõige suuremaid, kõige suuremaid komplimente, mida võis Gorbatšov Lippmaa kohta teha seoses tema selle täpsuse ja kõige sellega. Ühel hetkel on Gorbatšov mingil istungi vahel või kuskil öelnud, no hea küll, lööge lahku, lööge lahku. Olete seal iseseisev riik, aga te saate endale liitma kaga. Jõulukuu alguseks oli ka Gorbatšovi võitluskaaslane ja nõunik Aleksander Jakovlev hankinud dokumendi mida ta kavatses kasutada juhul, kui mingisugused muud argumendid enam ei toimi. Komisjoni istungitel ta seda välja ei käinud. Endine Nõukogude Liidu suursaadik Kanadas, Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia maailma majanduse ja rahvusvaheliste suhete instituudi endine direktor, NLKP keskkomitee poliitbüroo liige teadis ju väga hästi et ootamatu see efekt on poliitikas väga tõhus. Mida siis Aleksander Jakovlevi salarelv endast kujutas? Selle salajase paberi, mida ma varem mitte kellelegi näidanud, andis mulle ka nii-öelda salaja välisministri esimene asetäitja Anatoli Kovaljov. See oli dokument 1939.-st aastast tõend selle kohta, et molotovi abi seltsimees sõõrov oli andnud välisministeeriumi arhiivirea ülisalajasi pabereid. Arhiivi üle antud dokumendile number kuus oli kirjutatud järgmised sõnad. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud pakti salajased lisaprotokollid. Pinge tõusis haripunkti 1989. aasta detsembris. Komisjoni esimees Aleksander Jakovlev valmistus minema ettekandega rahvasaadikute kongressi ette. Peagi selgus, et tal tuleb rahvasaadikutele selgitusi jagada mitu korda. Kongressi enamus otsekui mingisugune hiiglasuur ja haavatud loom punnis meeleheitlikult vastu. Niivõrd valus ja raske oli ajaloolise tõe tunnistamine. Komisjoni liige Marju Lauristin mäletab Kremli poliitikateatri laval toimunut niisugusena. Kui siis komisjoni dokument oli nagu valmis. Jakovlev pidas ettekande pärast saga pikka venitamisest, Gorbatšov venitas tegelikult väga kaua aega. Et ta ei tahtnud, ta venitas niikaua kui sai selle saalitoomisega. Ja, ja siis, kui see oli saalis ja, ja akordide ettekande ei hakka, lõvi seisukoht siis oli noh, ta ehitas nagu siis komisjoni seisuga selle, et noh, et tuleks tunnistada seda, et tõepoolest on toimunud niisugune asi ja, ja finantseerida. Ja siis põrutates esimese hääletuse läbi. Tekkisid tähed, sõna autot, kes ütlesid, et ikka midagi niisugust olnud asjakest nagu otsast peale ja ja, ja siis see, kui, kui siis tuli välisministeeriumist öeldakse siis minister teaduseks, mees, kes oli kah seal igipõline välisministeerium inimene, agent ütles nagu aus inimene jagunemine ja kes siis tõmbas selle dokumendi noh, nii-öelda põuest välja ütles siin. See on. 1989. aasta jõuludeks. Akadeemik Lippmaa, paljud komisjoni liikmed rohkete võõrkeelsete tsitaatidega lootusetult ära kurnanud ja energiast tühjaks pigistanud. Arvatavasti said nad elus esimest korda tunda, mida tähendab dokumentidest tiibrakettide ja hoolikalt valitud faktidest. Massihävitusrelvade jõuline rünnak. Ma lihtsalt võtsin alati kaasa kõik need dokumendid, mille kohta ma arvasin, et teine vastaspool võiks neid omada või teada. Ja teiseks, ma lugesin nad alati ette, originaalkeeles, mitte ei tsiteerinud neid, vaid lugesin, et ja see oli väga hea, sest et paljudel juhtudel selgus, et vastased ei osanud neid keeli üldsegi ja selle tõttu ja nad ei saanud ka öelda, et nad midagi sellest aru ei saa ja see oli väga veenev, siis ladinakeelne jutlus on alati palju veenvam kui emakeelne. Lisaks Endel Lippmaa esinemistele sisaldavad komisjoni istungite stenogrammid Marju Lauristini, Edgar Savisaare, Igor Gräzini, Vytautas Tansbergise ja mõnede teiste Eesti, Leedu ja Läti saadikute kaalukaid sõnavõtte. See oli unikaalne meeskonnatöö, mis taastas ajaloolise õigluse, mis muutis maailma. Akadeemik Endel Lippmaa tüse dokumentide kaust ja harva nähtav väitlusoskus ning Aleksander Jakovlevi salarelv andsid lõppkokkuvõttes tulemuse, mille saavutamine 1989. aasta suvel näis peaaegu võimatuna. Mitu kuud kestnud ränkraske pingutusega kaasnenud magamata öid. Ja viimase etteaste hommikut meenutab komisjoni esimees Aleksander Jakovlev. Nõnda. Hommikul pidin minema taas kord kongressi kõnetooli. Olin väsinud nagu koer ja vihane, kui kurat olin halvasti maganud. Oma ettekannet ei näidanud ma kellelegi. Seekord otsustasin kasutada tõendit, mille olin saanud välisministri asetäitjalt Kovaljov Hilt ja mis kinnitas, et arhiivi on üle antud dokumendid, mille hulgas on ka salaprotokollid. Pärast seda, kui ma nende dokumentide olemasolust välisministeeriumi arhiivis kongressi saalis rääkisin ja saadikud mind hinge kinni pidades kuulasid, saime hääletamisele juurde 400 häält. Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress võttis vastu otsuse, millega tunnistati salaprotokollide olemasolu ja mis kulutati kehtetuks nende allakirjutamise hetkest alates. Uks balti riikide iseseisvuse taastamiseks oli avatud. Järgnenud aastatel ilmnenud faktid tõendavad, et Mihhail Gorbatšov püüdis seda ust viimse hetkeni kinni hoida. 1989. aasta juunis kinnitas peasekretär korduvalt, et ta pole salaprotokolli näinud, et tal pole usaldusväärseid andmeid Molotov-Ribbentropi pakti salajaste lisade olemasolust. Aastaid hiljem helistas Aleksander Jakob levile president Boriss Jeltsin ja. Ütles salaprotokollid, mida omal ajal mööda laia ilma taga otsiti, lebavad presidendi arhiivis ja Gorbatšov oli nende olemasolust teadlik. See leid ja see teade vapustasid Aleksander Jakovlevi sügavalt. Tol ajal töötas ta Gorbatšovi nimelises fondis ja ei suutnud kuidagi taibata oma sõbra ja relvavenna käitumise motiive. President Jeltsini leitud dokumendid ja poliitbüroo arhiivi endine töötaja muurin tõendavad, et Gorbatšov oli kõigest teadlik. Tänavu ilmunud raamatus kirjutab Aleksander Jakovlev. Esimesele Rahvasaadikute Kongressil kinnitas Mihhail Gorbatšov, et salaprotokollid originaale pole Moskvas leitud ehkki talle oli nende olemasolust ette kantud. Gorbatšov oli keelanud anda välja tõendeid, mis võiksid tunnistada salaprotokollide olemasolu nõukogude liidus. Ka palju aastaid hiljem selgunud asjaolud kinnitavad, et Molotov-Ribbentropp pakti salaprotokollide ümber toimunud mäng Kremli poliitika teatris käis väga kõrgelt ja panused olid suured. Kaalul oli sootuks rohkem kui vaid balti riikide saatus. Lõppude lõpuks kogu perestroika ja kogu glasnost oli ju välja mõeldud. Konkreetsete sõjaliste ja välispoliitiliste vajadustega mitte mingist heast tahtest. Ja kuna Gorbatšov ja kogu nõukogude liiduvalitsus pidi järjestame oma prioriteete siis midagi tuli ohverdada. Selleks, et saavutada kõige tähtsamaid, siis. Tõepoolest ohverdati. Balti riigid tagasi vabasse maailma ja selle vastutasuna Saadi lahti Nõukogude Liitu sõjaliselt väga ohustavast tähesõdadesüsteemist. Jah, nii et mäng oli suur ja käis väga kõrgelt. Ja muidugi, ja kuna Tähesõdadesüsteem oleks teinud tõsise sõjalise konflikti võimatuks, sellest oli vaja tingimata lahti saada, järelikult. Nii et on see seisukoht, mille kohaselt Molotov-Ribbentropi pakti kõikide nende lisa või salaprotokollidega kehtetuks tunnistamise protseduur ja, ja nende kehtetuks tunnistamine allakirjutamise hetkest saates oli rahvasaadikute kongressi üks kõige olulisemaid hetki. Meie ütleme balti riikide poolt vaadatuna. Ei. Mitte ainult balti riikide. See oli kogu maailmale oluline, sest see tegelikult alustas väga olulise protsessi, nimelt Nõukogude Liidu lagunemise. Kuulsite teist saadet kümneosalisest sarjast eestlased Kremlis. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiis, väli.