Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port analüüsifirmalt Cartnerilon hipitsükkel ja neurofüsioloogidel dopamiini mehhanism. Mõlemad osutavad inimese käitumise isikupärale. Õigemini osutab siis viimane inimese kui looma käitumise isikupärale ja esimene aga puhtalt inimesele endale dopamiin ajus meelehea tunde põhjustamises keskset rolli mängiv molekul. On omapärane sõnumitooja, mis jookseb mööda nähtamatuid radasid lugematute närvirakkude vahel ning hüüab, et nüüd võiks kõik tunda eufooriat. Sellist head tunnet, millel on raske täpset seletust anda. Tõenäoliselt just seetõttu, et iga neuron vastavalt asukohale oskab seda teha natukene omamoodi. Kui saame midagi nagu näiteks kingituse lastakse hulk dopamiini oma sõnumit levitama. Samas näitavad katsed loomadega, et kui näiteks ahv peab esmalt natukene aega puuri ukse kallal nuputama enne kui pääseb magusa banaanipala juurde tõuseb dopamiini tase juba pusimise ajal ja enne banaani jõudmist. Tõenäoliselt on siin tegemist evolutsiooni kujundatud programmiga, mis motiveerib mõõdukalt. Pingutama vastasel juhul ootaks kassid, et hiir jookseks neile suhu. Ahtriukse ja banaanikatses võib aga juhtuda, et õelapoolne uurija banaani eest ära niipea kui hapuks avab. Arusaadavalt ei tee see looma rõõmsamaks, pigem vastupidi. Kui aga katset korrata, võiks arvata, et seekord on appi tuju rikutud ja teda ei huvita ukse kallal. Indamine, sest kardetavalt düstab valges kitlis uurija teda uuesti. On üllatav, aga ahv otsustab uuesti proovida, kusjuures ajus dopamiini kaks kuni kolm korda rohkem kui võrreldes selle eelmise korraga. Mida see tähendab, noh, sisuliselt on tegemist sama nähtusega, kui inimene ostab loteriipileti. Kui harv pisi võit välja jätta, pole ta kunagi midagi võitnud. Aga sellest hoolimata möödub nädal enne loosimist kerges. Õnneuimas asjaolu, et pilet ka seekord ei võida, eriti uue pileti ostmise mõnu ei vähenda sest ta sai ju just teada, et keegi võitis analüüsifirma. Cartner on aegade jooksul pidanud nõustuma ettevõtjaid, investoreid ja poliitikuid. Tehnoloogiamaailmas kohe kohe toimuma hakkavate sündmustest. Läbi õpetlikke ebaõnnestumiste märkasid nad iseloomulikku trendi, mida hakkasid nimetama haibi tsükliks. Tegemist on nähtusega, milles keegi kuuleb mõnest uuest tehnoloogiast ja hakkab lotopiletiostja võib puuri ukse kallal pusivam afi moel unistama, kui lahedaks maailm peagi muutub. Kuna taoliseid inimesi on palju ja igaühe dopamiini tase kerkib teiste sõnumites saadava positiivse tagasiside abil võtke nähtus kiiresti sisse korraliku haibi hoo. Seejärel jõuab kohale karm reaalsus, mis osutab lugematu Televäikestele ja suurtele hädadele ning tulenevale kurnavale hinnatõusule saabub aeg, kui paljud tehnoloogiad Teostajad lõpetavad katsetamised, meedia väsib ootamast ning muutub kriitiliseks. Käes on pettuse laine nagu ahvil, kellelt rebitakse viimasel hetkel loodetud tükike banaani. Aga ega sellest elu seisma jää. Peagi tuleb uus katse. Tegelikult sellest tahtsingi rääkida. Nimelt lubati kadunud pandi üheksakümnendatel virtuaalreaalsuse kohest kasutuselevõttu. Inimene paneb pähe kiivri ja leiab end unistuste maalt. Fantaasia toimimiseks pühendati mitu kuulsat filmi. Koli kogu pakutav kaup aga uskumatult kohmakas ja pettumust pakku. Aga vahepeal on vajatav arvutuslik, võimsus kasvanud, odavnenud ja tehnoloogia täiustunud. Ning pettumuste laine põhjast kostub juba optimistlikke hõiskeid, et seekord saab asi teoks. Song kirjutab. Portaalis Where punkt com virtuaalreaalsuse arendajatest, kes on veendunud, et suudavad peagi luua haju bet vaplatvormi. Eduda kaks kolm tingimust. Piisavalt sujuv taju, uimestavaid signaale tootev raudvara, veenev tarkvara ja rakendus peab olema praktiline. Tagantpoolt alustades oleks rakenduseks mängud kaasaegsed. Filmid viitavad tarkvara olemasolule ja Oculus Wrifti edu nendib raudvara eksisteerimist. Ja siis saabub Kui puurist välja saamiseks piisab vaid kiivri pähe seadmisest ning sinu ees on alati banaan. Vähemalt arvab nii sinu aju. Aga meis peitub loom, läheb siiski närvi, sest tal on olemas ka kõht.