Latva. Seitsmeteistkümnes sajand ja umbes minuti jagu ühest päikesekuninga lovi Neljateistkümnenda õue helilooja Jean-Baptiste leeooperist. Nauditi versai teatriküünalde säras sumedatel soojadel õhtutel kaugeia kadunud maailm, kus valitseja pöördus oma lemmikministri poole näiteks järgmise läkitusega. On räägitud, et tervis pole päris korras ja teie ind siia tagasi tulla on teile ainult kahjulik. Ma käsin teid mitte teha midagi sellist, mis teie tagasipöördumise korral takistaks teid mind teenimast kõigi nende tähtsate ülesannete täitmisel, mida ma teile usaldan. Selliseid läkitusi tuli osata lugeda, sest tihtigi võis peente üliviisakate fraaside taga hoopis teistsuguse tähendusega sõnum peidus olla. Just kuuldud Päikese kuningale. Oma usaldusalusele, rahandusminister šabatist kol väärile oli oma keerukas sõnastuses siiski veel siiras, sest kol väär oli, lõi 14 10. parem käsi, ustav, väga tark ja Prantsusmaa heaolu arendamisele pühendunud mees, kellest on jäänud jutustama tema valdus Pariisi lähedal soos ja mõeldud ei ole siin mitte vesist paika, mida meie suu nime all tunne vaid nii hääldub prantsuse keelne kirjapilt Est see e-Uuvia yks soo sellise nimega paigas oli niisiis Kalberi loss tema väga kaunid aiad ja ilmatu suur park ilusat pühapäeva, mis muud. Vikerraadio Helgi Erilaid ja algas järjekordne. Mark lava laulab Prantsusmaast, mida päikesekuningas, ega tema tubli minister kolbaar tänapäeval ilmselt ära Õnneks. Aga siiski, Merzai on ju alles ja õitseb loary oru lossid, kus kuningad oma jahiretkedel peatuda tavatsesid, on alles ja on alles ka minister kolbaaris, so aiad, pargid. Kuid sealne loss on nüüd juba uuem. Kümmekond kilomeetrit Notterdamist, ütleb teatmik. Kuid rongisõit soosse tundub millegipärast küll hoopis pikemana. Sood on nimetatud praeguse Prantsusmaa kõige rikkamate väikelinnade hulgas. Siin elamine olevat isegi kallim kui Pariisis eneses. Igati armas linnake oma väikese kiriku, kohvikute ja tip-top tänavatega, kus rohelistes aedades villatseppis tarade taga peidus on. Siin on muuhulgas Sharan rändele minna žürii, kuhu on maetud Maine'i hertsoginna Anni lemmik kanaarilinnud nende haudu tähistab kaks kivisammast. Kuid kõige kuulsamaks muudavad su ikkagi seal paiknevad kunagi minister, kalmaari valdusse kuulunud võrratud aiad ja suur park ja muidugi lossise Rambardist kolbar, kes ta õieti oli? Oma kolme musketäri järjes rikkond, lebra Shalon, ütleb kirjanik Aleksandr maa kol paari kohta, et ta oli üks ja kõige huvitavamaid inimesi ning loob tema portree rooli oma tulevasest valitsejast, Louis 14, nendest 30 aastat vanem. Ta oli keskmist kasvu pigem kõhn kui täidlane, sügavate silmakoobaste ja lameda näoga mustade, karmide ja nii hõredate juustega, et pidi juba noorelt hakkama parukat kandma. Ta pilk oli tõsine, peaaegu karm. Rõivatega käitus ta uhkelt ülikute ees sündsa viisakusega. Ta suhtus kõigisse põlglikult isegi iseendasse, kui ta üksi olles peeglisse vaatas. Mis ta mõistusse puutub, siis kiitsid kõik ta arvepidamiskunsti ja oskust pigistada tulu välja isegi sealt, kus arvati olevat ainult kulusid. Kolm päeva oli sündinud räimsi kaupmeeste dünastiast, kuid väitis end pärinevat Šotimaa-aadliperekonnast. Pariisi prokuröri kantseleis töötades õppis ta arvete koostamise keerulise ja nendes asjaajamise veelgi keerulisema kunsti ära, kirjutab dünaa tõsimeelne riigiametnik, halastamatut, töörügaja, kontoriasjanduse, raamatupidamise ja arvepidamise asjatundja. Tänu sellistele oskustele sai kolm õige pea kardinal Masarani intendandiks asjadevalitsejaks ja varsti ka tema usaldusmeheks. Kardinal Masarani asjaajamisse süvenedes tutvus paar ka rahanduse pea intendandi Nicola fake salasepitsustega ning oli lausa ehmunud viimase jultumusest priiskamises Diascandaalsetest kasumitest. Riigi raha rändas katkematu voona pea intendandi taskutesse. Käiku läksid, intriigid, afäärid, võltsingud, pettused välja pressimised ja maksud muudkui suurenesid. Rahanduse peaintendent ei peatunud millegi ees, sest ta oli karistamatu. Tema arveid ei näinud isegi kuningas kuid šokke ei teadnud, et kaval kardinal Jaan oli enne oma surma aastal 1661 noore kuninga kõrvale ühe kinnise ja külmaametniku sokutanud. See oli tasu teenete eest, mida kolm väär Masaranile osutanud oli. Kolm uurimistöös põhjalik ning frotee, kes midagi ei aimanud, muutus ettevaatamatuks. Prantsusmaa rahanduse peaintendent Nicola Face ehitas oma Zenjööri valdusse Lõvi Campty lühikese ajaga hiilgava shato tõelise lossi, mis ei demonstreerinud üksnes selle omaniku piiramatut rikkust vaid ka oskust leida oma aja kõige andekamaid loojaid, kelle ühistööna säärane kunstiteos sündida sai. Ilus arhitekt, Luile Woo kunstnik šarlev run ja maastikuarhitekt Andrele Notre andsid parima, nii, et vool, loss ning selle aiad ja pargid. Vahest ei jäägi pisut hiljem rajatud versaist kuigi palju maha. Ehitis neelas hirmsaid summasid ja äratas õige pea kuningas Lõvi Neljateistkümnenda kadeduse. Aga kuningatele ei meeldi neist rikkamad inimesed sest viimased saavad endale lubada vaata midagi, mida kuningas ei saa ja kuningal pole kahtlust, et nende suur varandus on temalt varastatud. Mõõdutunde kaotanud, enesekindel ja uhke kuninga soosingus veendunud Fokey tegi saatusliku vea. Korraldas augustist 1661 vool lossis seninähtamatult uhke meelelahutuspeo, et kõigile oma uue palee ja aedade toredus näidata. Kuningas ja tema kaaskond olid muidugi kutsutud. Jalutuskäigud imepärastes aedades purskkaevude ja veegaskaadide vahel vaimustavad pidusöögid, mulljääri näitetrupp parki ehitatud suursugusel laval senine nähtamatut tulevärk. Niimoodi rõõmustas Nicola Face oma kuningat Loui 14 kümnendat. Kui külaliste viimase tõlla meloni poole olid lahkunud, võis Hogee kergendatult hingata ning arvata, et see oli tema hiilguse kõrghetk. Aga tema rivaal saabatist kolm väär oli juba enne piduvool lossis kuningale selgeks teinud, et see on süüdi majesteedi au haavamises ja riigivara riisumisega, mille eest tuleks surma mõista. Septembrikuu viiendal päeval 1661 saabus kuninglike musketäride marssal Dalton Jaan Fokeed vahi alla võtma just seesama therdanjaan. Ajalooline isik, kelle nimel ma oma kolmes musketäri kuulsaks tegi. Kohtuotsuseks sai eluaegne pagendus, aga et nii paljude riigisaladuste teadja nagu Fogee võis pagenduses olles riigile ohtlikuks saada, muutis kuningas Louis 14. pagenduse eluaegseks vangistuseks. Kolm väärt oli võitnud. 1665. aastal sai šampardist kol väärist ehituste peaintendent rahanduse, peakontrolör ja kuninga varahoidja lühemalt võrreldes Prantsusmaa rahandusminister. Tähtsaim mees kuninga kõrval. Raamatus Louis 14. kirjutab inglise biograafia ajaloolane Jaan lapp. Väärja Lui täiendasid mitmeti teineteist ja mõistsid teineteist hästi. Lõi alati valitseja, aga mitte diktaator kal väär oli alati teener, kuid mitte orjalik. Ajuti tundus ta olevat lausa selle vastand. Tema kirjad kuningale olid sageli julgelt otsesõnalised. Näiteks teie teenistuses täidan ma ülesandeid, mis on võrreldamatult kõige nõudlikumad. Või siis teie majesteet, on oma meelelahutusest ja oma sõdimisest teinud sellise segu, et raske on seda jälle lahti harutada. Lisaks kõigele muule mängis kolm väär suurt rolli ka päikesekuninga armuafääride lahti harutamisel. Ja see roll oli keeruline ning diskreetne. Ühe kaasaegse iseloomustuse kohaselt oli šabatist väärsuur ja andekas minister, üksnes temale võlgnes kuningas tänu oma rahanduse taaselustamise ja varem riigis valitsenud korralageduse kõrvaldamise eest ja kokkuvõttes ka kõigi nende suurte tegude eest, mis rahanduse juba mainitud tervenemise tõttu veidi Prantsusmaa hüvanguks ja kuninga kiituseks sõjaväe ja kindluste ülalpidamiseks kuningalosside kaunistamiseks ja tema valduste võimutäiuse taastamiseks ette võtta ja teoks teha. Nii on riigi esimest ministrit hinnanud tema kaasaegsed. Lihtsamalt öeldes tegeles kõigega riigi majanduse, usuprobleemide ja kultuuriga. Kuninga usaldusalusena tegi ta kõike üksinda ega usaldanud ise mitte kedagi. Ja tema reformid aitasid Prantsusmaad edasi, lõi 14. ja tema õue muusiku lolli ajastu Prantsusmaad. Versayson Claude Lefebvre maal kolmaarist aastal 1666, mida võib pidada ametlikuks ministri portree-ks. Seal oli kol väärehituste peaintendent, rahanduse peakontrolör ja kuninga varahoidja. Sellel maalil on saabatist kolm väär hoidja uhkes mustas mantlis laia valge pits Oya käetistega, tema vasakul õlal särab suur hõbedane püha vaimuorden. Tema kõrval on sümboolne taevavõlvi toeta vaatlase figuur. See portree vastab muljele, mille kolm väär enamikule oma kaasaegsetest jättis. TSH-s-i on kirjutanud. Tema laup oli tavaliselt tugevasti sügaval, asetsevad silmad ja tihedad mustad kulmud andsid talle range ilme. Ja esmapilgul võis ta tunduda eemal oleva ja tõrjuvana. Pikema tutvuse järel oli temaga kerge suhelda, sest ta oli teovalmis ja muutumatult usaldusväärne. Selline oli siis kuningas Louis Neljateistkümnenda tähtsaim minister šabakist kolmäär, kes laskis endale ehitada sho lossi ning ümbritseda selle tollal nii hinnatud ja armastatud suurte aedadega. Kohanemisso leidub juba 15. sajandi ürikutes. Et aastal 1597 püstitati siia väike häärber. Kalmaar ostis soo mõisa aastal 1670 laskis vana mõisahoone maha lõhkuda ning arhitekt Klooterroo projekteeris siia ministri jaoks uhke lossi. Kunstnik LeBron kujundas kabeli ja Koidude Bly ning kuninglik aiandusarhitekt. Lanno otsus lossi ümbritseva ilmatu suure pargi. Need olid kõik tuntud antud meistrid, kuid võib arvata, et Kalbaarile oli hästi meeles oma rivaali Nicola Fugee saatus, kes päikesekuninga oma liiga uhke lossiga vihaseks ajas ja oma elupäevad vanglas mätas. Kol vääri loss oli suhteliselt tagasihoidlik, kuid ikkagi riigi esimese ministri vääriline. Aiapartnerid olid küll rikkalikud ja uhked ning park suur ja kaunis. Kõik kellelgi poleks tulnud pähe sood kuningliku versaiga võrrelda. Mattargid kujundas külla nootor, kuid versai oli loodud kuninga jaoks ning päikesekuningas armastas grandioossed, sära ja suursugusust. Ema minister piirdus oma valduses klassikalise väärikuse ja mõõduka elegants siga. Seetõttu tundubki tema maailm soos päris ootamatu ja eriline. 1677. aasta suvel kutsus kolmapäeval või 14. oma soolossi. Targa ja kõiki arvestava mehena rändas ta veidi enne külaskäiku zooelanikke makse ning kindlustas niimoodi oma kuningale külarahva sooja. Vastuvõtukuningas oli sellega väga rahul ja teda üllatas lossi ruumide erakordne puhtus. Ju oli see tollal midagi ootamatut. Kuningale meeldisid vankett, muusika, ilutulestik ning Rässini Fedra etendus. Palmimajas. Lahkumist tantsis kogu külarahvas pargis tuledega ehitud puude all ja majesteet oli võlutud ning teatas, et teda pole seni kunagi nii meeldivalt vastu võetud. Tark juhtimine ja hea maitse, mis iseloomustasid soolossi kuningliku visiidi ajal valitsesidki kogu selle kol vääril, lemmikresidents, elu 16 aastat pärast kol vääri surma aastal 1683 siis 1699 müüdi so loss ja park Loui Neljateistkümnenda ning tema favoriidi madaam demande spani pojale maini hertsogile. Maini hertsoginna on, kes oli pärinud oma vanaisa suurekondee maitse ja stiilitaju muutis soo 18. sajandi alguses oma elegantset pidudega üpris kuulsaks paigaks. Neil soo suurteks töödeks kutsutud peentel koosviibimistel käis sageli tuntud kirjanike Al Täär, nende hulgas. Siin esinesid kuulsaimad Prantsusmaa muusikud ning laval nähti oopereid ja ballett. Pärast suurt prantsuse revolutsiooni 1789 kuulutati so rahvuslikuks omandiks. Müüdi maha. Loss lammutati, pargist said põllud ning heinamaad õitseda mitte kõige kauaks. Nii et 20. sajandi alguseks olid kunagi nii romantilised aiad päriselt hooletusse jäetud. Osadeks jaotamise eest päästeti see piirkond 1923. aastal, kui oli otsustatud so aiad ja park nende endisel kujul taastada. Praegune loss ehitati siia juba varem aastal 1856 kui uskuda vanu krabüüre Ciscol vääri loss oli praegusest tunduvalt uhkem kõrgete akende ja etteulatuvate tiibadega, mille vahel laius traditsiooniline paraadõu. Aga pole seal uuemal Kellossil midagi häda. Asugem siis sko raudteejaamast teele kitsas tänav raudteesild, tee läheb kergelt ülesmäge ning vektori avenüü möödub väikesest kohvikust. Õues vanade puude all. Teispool kitsast tänavat piirab madal punastest tellistest müür varjuliste puude all seisvaid suursuguseid, punastest tellistest hooneid. See on Taali lütseum auväärne ja väga heal tasemel õppeasutus mis on oma nime saanud prantsuse instituudi liikmed ning poliitiku Joseph nakkanali järgi. Selle lütseumi kasvandike seas on Nobeli preemia laureaate ühiskonnategelasi teadlasi, teiste seas ka Frederick solio Göri. Teine märkimisväärne õppeasutus kannab Mariidüriinime õitsemist mööda. Tee on päris pikk, aga siin ongi kol vääri lossiarhitekti. Klooterroo nime kandev avenüü ja lossipargi värav. Ja maailm muutub ja aeg jääb seisma ja pöördud tagasi. Su ees on elegantne väike koidupaviljon, mida katab ilma igasuguse kahtluseta seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev kuppel. Klooterrolooming uhke kuppellaega, mida ehib kunstnikele pruunimaal koidukaarik. Siit ka hoone nimi. See paviljon on ainus ehitus, mis šabartist kolba ääri aegadest tänaseni alles on. Oranzerii otsetõlkes apelsinipuude kasvuhoone oli paik, mida kasutati õige mitmel otstarbel ning zoopargis seisev oran. Žürii nime kandev hoone on tunduvalt muutunud võrreldes aastaga 1686 kui katuseaknad au sisse tõstnud mansard selle siia projekteeris, rassin jälle lee, kirjutasid soo. Külli, mida siin kuningas Louis 14 endale ja tema favoriidile madaam demondsenoonile esitati. Hiljem lavastati siin maine hertsoginna soovil Wolt ääri komöödiaid. Oranzerii kujutab enesest õieti pika suurte väikestest ruududest ümargaareliste akende reaga hoonet mille ees on rohkesti madalate pool ümaraks pügatud põõsaste vahel seisvaid toredate erivärviliste õitega laiu lillepeenraid ja muidugi koonusteks ning rohelisteks seinteks pügatud puid. Ka praegu toimuvad siin igal nädalalõpul juulist septembrini miljööga sobivad kammerkontserdid. Ja ongi su ees praegune sooloss, mille laskis ehitada Hertsog Teetrieviis. Aastal 1856. Viis oli Napoleoni marssali Marshall mart jääpoeg, kes päris soovaldused ning alustas pargi oranzerii paviljoni restaureerimisega. Hertsog Treviisi uus Sato on küll üksjagu väiksem kui Kalbaari loss kuid kõrgub uhkelt ka tipul ja rõõmustab silma oma punastest tellistest seinte ning heledate sakiliste, nurgakivide ja aknaraamidega jaoks seisab fassaadi kergelt kumerad keskosas nurki kaunistavad toredad katuseviilud ja katuseäärt ehib Pikrida mansardaknaid. Arhitekt Augustin teofjel on püüdnud, selles lossis lõi 13. ajastu ehitusstiili meenutada, ütlevad asjatundjad. Lossi mõlemal korrusel on avatud Ülle Franzi maakonnamuuseum. Siin selguvad nii soo lossi kui selle omanike lood. Jaa maalidelt Ningrabüüridelt saab näha, milline loss erinevatel aegadel välja on näinud. Väljapanekud jutustavad lossi kunagistest elanikest nende eluruumidest, rõivastest ja mööblist ning klaaskappides võib imetleda soojasseevri kaunist habrast portselani. Lood kaugele jäänud aegadest. Lossi ees laiuvad tasased rohelised muruplatsid peaaegu nii kaugele, kui silm vaatama ulatub. Neid liigendavad rõõmsad lillepeenrad ning kahel pool kulgevad pikkades ridades ehk prantslaslikud koonusekujuliseks pügatud puud. Sa järgid silte, kaskaadid pöördud lossi eest vasakule, varjulisele hertsoginna alleele. Päris pikk jalutuskäik toredate, vanade puude all alleel õppus jaguneb teegaheks uhkeks, treppide reaks nende vahel siis tormavadki mööda liuastmeid allapoole, näod, soo, kuulsad veekaskaadid. Ja see on suur, võrratu, korrapärane ja kohisev astmelt astmele langev pikk ja lai veekosk mis suubub seal kaugel all kaheksa nurksesse väikese järvena tunduvasse tiiki. Selle keskelt tõukab üksildane pursk kaevama veesamba kümnekonna meetri kõrgusele õhku. Just nii uhkelt pidulikuna tundev soogaskaadide kordne etendus. Aga üleval trepihakul seistes pole sa veel kaugeltki kõike näinud. Vasakpoolsest treppide reast tuleb alla minna väätgaskaadi keskosas kõrgel kiviseinal pikka erinevate suurte kivimaskide rida. Nende punni puhutud põskede ja torru aetud huulte vahelt voolavad vahetpidamata välja lõputud veejoad meister lääni loodud vahvad maskid. Ja kui sa nüüd kõrvu paitada vee kohine saatel trepist päris alla oled jõudnud ja tagasi vaatad, siis on kogu pilt jälle teistpidi uhke. Kaks vika elegantset trepp pikk ning nende vahel tormab ülevalt platvormilt alla tohutu majesteetlik lakkamatu veemass. Ikka astmelt astmele ja tundub, et ikka kiirema hooga. Ränimaskide lahtised suud aitavad veelgi kaasa. Kogu see vesi voolab mühinal tiiki, rahuneb. Ilmatu suure tiigi pind on peaaegu peegelsile, kuni üksildase pursk Taevuni, mille kõrge sammas õhku lõhestab ja tagasi tiiki langeb. Vee kohin on siin ainuseal, muidu valitseb ümberringi täielik rahu. Tiigi ääres seisavad mõned valged rätid kujud ja ümberringi on metsane park. Ütleb. Poläbitsiirdel ESS. All trepist paremal pool tuleks nüüd natuke maad mööda tiigiäärt edasi kõndida, kuni algab väike kanal, mis on ühendatud suure kanaliga. Selle majesteetlik veeväli on rohkem kui kilomeetri pikkune. 999. aasta detsembris laastas siinset ümbrust tohutu torm ning paplialleed mõlemal pool suurt kanalid said kõvasti räsida. Maha kukkunud puude asemele istutati nii kiiresti uued, et ka šabatist kolm väär. Ise oleks selle üle uhke olnud. Zoopark on tohutu rahulik, omamoodi müstiline paik. Keskses aedade osas siledad, lihtsad, jalgteedega liigendatud astmelised, muruplatsid mõni ümartiik purskkaev, keskel, mõni lillepeenar, kahel pool lagedat keskosa kulgevad rohelised seinad kokku kasvanud puud on täpselt ühesuguse kõrgusega aiapiirideks pügatud. Selle piirde taga vohab aga juba suurte vanade puude ning jalgradadega park. Eksimist pole mõtet päta, sildid juhatavad teed, kui tead, kuhu sa minna tahad? Tead ikka, sa tahad jõuda šotebriaani majja, see on päris pikk, aga põnev ja romantiline teekond. Läbi pargi mööda väikese avenüüside tänavaid mööda 11.-st sajandist pärit Sandžermaanloruaa kirikust ja selle vastas seisvast ohvikust lähed nüüd rändevoole 18. ja 19. sajandil elanud prantsuse kirjaniku, poliitiku, diplomaadi ja ajaloolase Kont François Renee shatobriaaniga kes oli mitmes mõttes märkimisväärne mees Britannia vanast aristokraatlikus perekonnast pärit rajalist, kes siis, kui enamus intelligentsist pöördus kiriku vastu, kirjutas katoliku usu kaitseks raamatu ristiusu vaim, mis oli oma usu ülistamise, minevikuihaluse, pateetilise teksti ja maailma valus kangelastega. Üks prantsuse romantismi tähtsamaid teoseid. Šotebriaani autobiograafiline raamat, hauataguseid, memuaarid ilmus sobivasti alles pärast tema surma 1849 kuni 50. Võiks ju arvata, et majas, kus mees kunagi elas, on teejuhiks tema surematu hing. On teada, et kunagi oli siin aedniku maja, mille kirjanik enda jaoks ümber laskis, ehitada peafassaadisissekäiku kataportikas, selle viilu hoiavad üleval uhked karuiatiidid. Tagaseinas on sambad, maja on päris suur, kahe korruse ja muidugi katuseakendega külgi. Laiapoolset fassaadi on püütud punaste tellistega kaunistada ning akende all on rõdusid kassade plaani maja ümbritseb aed küll mitte väga suur, kuid täis kõiksugu põnevaid eksootilisi taimi, mis meenutasid kirjanikule tema reise. Suur osa hoone aiapoolsest fassaadistan suvel ronitaimedega kaetud. Siinset aeda ei saa näiteks soo, lossi, korrapäraste ja pügatud kesksete aedadega võrrelda. Schotte Briaanile meeldis ilmselt niinimetatud inglise stiilis aed, kus kõik vabalt ja rõõmsalt kassas Kunagise šotebriaani häärberi sisemus pole just väga suursugune, aga on omamoodi põnev. Siin on madalaid hämaravõitu ruume ja toredaid keerdtreppe. Endise raamatukogu rõdult avaneb vaade alla, salongi valgustab rõdust pisut allpool rippuv kroonlühter. Suured klaaskapid on ikka raamatuid täis, seintel ripub klassikalisi maale romantilise kirjaniku romantiline häärber. Treppide põrandalauad, Einagise põrandani ulatuv rõduuks ei avane äkija hääletult. Aga küllap ta siin kusagil on see tema surematu hing. Aga lopsakas aed maja ümber on päris vapustav. Rohtu kasvanud, õitsvad aasad, uhke laiutavate põõsaste vahel ja toredad mesipuud. Palju kõrgeid vanu puid näib, Essatab reaalarmastas puid, pikad alleed ja kitsad looklevad jalgteed madalate muruplatside vahel. Madalad sepistada, arad trepid, tiigid, väikesed lehtlat, kuhu viivad kitsad rajad puuokstest moodustanud roheliste tunnelite all. Ja päriselt madalate põõsaste vahele pugenud tillukesed teerajad, mis näivad hindavat džunglisse juhtivat miljon rohelist tooni. Jaanisalapäraste üllatusi täisaedade eest on hästi hoolt kantud. Aga sinul on aeg sooromantikast päris maailma tagasi sir, istuda ja rang ja Paris.