Alasile löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, head kuulajad. Eetris on saade, vasar, vasaraid hoiavad täna Peeter Helme ja Urmas Vadi, tere, Urmas. Tere Peeter. Ja meil on kolmandaks vasarameheks palutud Aare pilv. Tere Aare. Tere. Samas ma ei ole üldse nii kindel, kas meil on nende vaata ka täna midagi peale hakata, sest mõtlesime, et räägime täna millestki sedavõrd rahulikkust, nagu seda on kirjanduskriitika. Nimelt Aare sulest on selle nädala sirbis artikkel kaasa loova kriitika hüpotees mis arutleb selle üle, milline kriitika üldse tänapäeva maailmale kohane. Ühest küljest leiavad ju inimesed endale meelepärast kirjandust või ka muusikat, kunstifilme üha enam kuidagi omal käel ja, või vähemalt ütleme väljaspool traditsioonilisi kriitika kanaleid. Teisest küljest alustab Aare nende artiklit tõdemusega et kriitika on praegu kuidagi päevakorda ja toob selle kohta ka näiteid, millele oleks narr vastu vaielda. Nii et kriitika on kuidagi päevakorral, tõesti? Ilmselt tõestab seda ka kasvõi selline pisike detail, et meie, tänase saate lõpetab Ahto lobjaka ühe minuti arvustus mis on ka kirjanduskriitika. Nii et kust siis alustada, kas me peame mingitest tüpoloogiatest alustama alustama ikkagi sellest, et miks see kriitika siis tähtis on? Mul on ettepanek, et me võiksime alustada sellest samast artiklist, kus voore pill sa kirjeldad erinevaid kriitika tüüpe, tegelikult seda teeb küll Erkki Luuk, aga sa oled selle kirja pannud. Ja ma loeksin ette, sest minu meelest on väga naljakas kuidagi kaovad ka selle juures, et nad naljakad. Ühesõnaga nüüd ma juba tsiteerin, ta pakub välja Erkki Luuk siis sellised tüübid, keda kriitika pildis oleks vaja tõerääkijad, kurjad tädid ja onud, kes kõigile vits annavad neid tüüpe me väga hästi teame kõik siis need, kes üldse mitte millest ja aru ei saa ja iga asja peale ainult ütlevad kah väga hea tüüp. Need, kes väljuvad kõige ebasobivamal hetkel võsast ja ütlevad asju, mille peale keegi kunagi tulnud pole. Noh, need on mõttekoht, et kes see võiks olla, aga ärme hakkame mingeid imesid tooma, võime tuua ka, ma loen edasi atrassiivse ja hermeetilise sõnumiga. Avalikud paariad, need, kes teatrikriitika, establishmendi aplasuurile viskuvad Sis, teatrisõdade kangelased ning viimaks need, kes arvavad, et nad on tipus, esindavad liivakasti ametlikku seisukohta. Et minu meelest väga, aga Aare, äkki sa ütled ka, et kas sulle tundub see lihtsalt nagu nali või, või noh, nii võikski jagada neid kriitikuid, et kui enne sellest sinu kriitika kolmeks osaks jagamisest rääkida, siis mõeldes nende kriitikute peale et on see nagu adekvaatne Noh, selles mõttes ta vist katab nagu selle spektri hea küll noh, see tüpoloogia ise on selline, Erkki Luugi lik, aga, aga põhimõtteliselt noh, ta on kirjutatud muidugi väga konkreetses olukorras, 2001, kui oli suur vaidlus teatrikriitika üle ja noh, tema tegelikult toob ka konkreetseid nimesid nende Nende tüüpide juurde, et. Kui ma kujutan ette, et Laasik, võib-olla see kuri mees, kes annab kõigile Jah, võib-olla isegi ma arvan, et ta võib-olla pidas silmas isegi võib-olla Margot Visnap tema kirjutas siis välja ja, ja, ja see, kes võsast välja tuleb, see, see oli minu arvates Keila Berk Vaher. Ja, ja need, kes Ambrasuurile viskuvad, need olid siis Allikvee eined olid Laansalu ja maitsta Aga kas niipidi, kas luuk ise võib-olla abrasiiv hermeetilise sõnumi, avalik paaria? Võimalik. Aga ta võib kõike olla, tegelikult ma mõtlesin ka, et noh, selles suhtes need liigutused on täpselt sellised, et noh, et kindlasti annab vitsa ka ja vahest võib-olla ka ei saa üldse millestki aru ja vaeselt võsast välja ja ütleb midagi, mida, mille peale keegi enne pole tulnud. Aga ma saan aru, et just nimelt see aeg, kui luuk sellest teatrikriitikast rääkis, siis noh, see oli just see aeg, kui oli küsimus, aga üldse see, et vaadake, teatris käivad inimesed hästi palju, teater on kuidagi hästi keskne võrreldes mingite muude kunstidega, eriti kujutav kunstiga. Aga samas kui näiteks, et olgu Eestile on selline väga selge oma kriitika ja oma retseptsioon olemas, siis räägitud, aga vaadake, teatril sellist asja pole. Toore, kuidas sul tunne on, et kas see on viimasel ajal muutunud? Noh, eks see oli tollal muidugi natukene on selle ütleme teatrikriitika probleem oli natukene ka teatri enda probleem, et, et need, kes nagu uutmoodi või sellist teistmoodi kriitikat tahtsid, et need tahtsid ühtlasi ka teistsugust teatrit. Aga kui nüüd praegusest mõelda, siis ma arvan, et mulle miskipärast tundub, et et teatrikriitikaga on kuidagi nagu paremini kui tollal või noh, ta on kuidagi mitmekesisem ja on olemas nagu selliseid noh, ütleme, mis on, nagu minu arvates normaalsemaks muutunud on see, et on kriitikud kes ei ole nii tihedalt enam seotud teatriinstitutsiooni endaga, et noh, tollal oli ju või noh, mis on see eesti teatrikriitika üks mõnes mõttes on see pluss olnud, aga mõnes teises mõttes jällegi ka nagu miinus on see, et teatrikriitikud juhtivad teatrikriitikud on alati olnud seotud ka teatriinstitutsiooniga juba selle kõige noh, nagu algusest. Mina olen selles mõttes, et juhtivad teatrikriitikud olid need, kes õpetasid välja näitlejaid, nad olid lavakunstikooli õppejõud samal ajal ja siis noh, see, see kriitika sealt edasi siis arenes selliseks, et noh, see oli nii-öelda nagu selline juhendav hoidev hoiak ka koolist edasi. Arvatavasti seal, aga ega keegi väga selgelt poole valimine, et, et mis on hea ja halb ja kes on õiged mehed. Mis sa mõtlemisoled, kui seal juba tuleb noh, ütleme lavakunstikooli juures on see õpe või noh, õpetatakse sellist asja siis siis noh, ongi see institutsioon on need, kes on selles institutsioonis sees need on nii-öelda õiged ja kes on väljas, et võib-olla need ei ole kõigi tänapäeval seda kindlasti öelda ei saa, et praegu see pilt on nagu täiesti teine. Mihkel Mutt räägib ju enda mälestustes sellest, kuidas ta sattus millalgi siis toonases noorsooteatrisse selle baari jooma ja keegi vanem näitleja küsis, et kes see selline on, kes siin lauas istub muti kohta ja kui sai teada, et tegu on kriitikuga, siis teatas mina kriitikuga ühes lauas ei joo ja jalutas minema. Nii et tänapäeval on sellist olukorda vist raske ette kujutada. No seda ma ei kujuta ette, mis, kuidas ma ei tea, ma ei käi kuskil näitlejatega koos joomas, et ma ei, ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeval on see suhtumine. Aga noh, selles mõttes, et, et on olemas sellised kirjutajad nagu Oidsalu, Alvar Loog, kes on nagu puhtalt vaatajad selles, nad ei ole isetegijad, nad ei ole isetegijad, nad ei ole mingil teisel moel seotud, nad on puhtad vaatajad ja ja nad ei ole selles mõttes neid ei võeta autsaider etena. Et selles mõttes samal ajal on see olukord nagu muutunud küll teatriks seebikas. Arvatavasti ka tänu sellele, et see teater ise, nagu sa ütlesid ka, et toona selle kriitika muutu, sealjuures oodati ka tegelikult seda teatri muutumist. Arvan, et noh, võrreldes selle paariteistkümne aastaga on seal teatripilt iseenesest ka muutunud. See käib muidugi koos. Et selles mõttes, et millest see nagu teistsuguse kriitika soov tollal tekkis, oli, oligi just nimelt see, et noh, see teistmoodi kriitika nägi tollast teatrit millegagi, mis, mis peaks ise teisenema, et et noh, need käivad alati paaris. Aga et kui rääkida nüüd veel sinust sellest artiklist edasi või noh, edasi minna, siis sa tood enda artiklis välja kolm erinevat kriitika tüüpi, mis võiks olla ja, ja eraldi rääkida siis esimesena toodsa välja. Vastuvõtva kriitika. Et mis, ma ei tea, kas sa jagad isenesest ka mingitesse kategooriatesse, et seal võib olla selline kõige madalam kõige esmasem või sa ei tee seda tegelikult ei, ei vist. See idee sest ma ütlen ka seal, et üks ei ole teisest halvem, nad on lihtsalt noh, mille poolest nad erinevad on. Need tüübid või võtmed on, on pigem see, et kuidas suhestub kriitik teosed. Et see vastuvõttev kriitika on, noh, see ongi nagu selline kõige otsesem lihtsalt nagu lugeja ja kriitika nii-öelda see, see on see, mida ja võib-olla inimesed teevad nagu kõige noh, niimoodi spontaansemalt või esmasemat. Ma arvan, lugesin seda raamatut, mul, mul tekkis nagu sellised mõtted. Ma ma tundsin selle raamatu suhtes niimoodi. Ja see on ju see, mille poole järjest rohkem ka Eesti ajalehed kriitika on kaldunud. Kui vaadata Eesti trükimeedias olevaid lühikesi, näiteks raamatuarvustuste või ka filmiarvustuste nuppe, siis need on täpselt need, et kas seda tasub või ei tasu lugeda või vaadata. Jah, selles mõttes, et see, seda on ka kõige lihtsam kirjutada. Nojah, need väiksed nupud on sellised asjad, mida kirjutatakse tavaliselt nii, et väga lühikese etteteatamisajaga, et kirjutuse valmis ongi. Jah, see on üks asi ja teine asi on ka see, et see on sellisele väikesele nupule kõige parem stiil. Võib võib ju kirjutada lühivormis filosoofilise haiku ühe teose põhjal, aga ilmselt see lugejat aitab vähem, et see sobib sellise lühikese stiiliga, nii et võib olla ja öelda, et see on sellisest nagu hädavajadusest kasvanud. See on sellise asja funktsioon või leht on selline noh, ütleme, päevakajaline laiatarbekaup, et tema funktsioon ongi nagu sisaldada mingeid suuniseid, et tee seda kohe või ära, tee seda nüüd lähemal ajal ära seda raamatut loe või loe seda raamatut. No see on ka hästi praktiline tõepoolest nagu sa isegi ütled Aare pilv, et et ta annab just nimelt neid suuniseid või, või nõuandeid, et kas tasub enda aega ja raha ja igasuguseid muid ressursse selle või selle peale raisata või mitte. Jah, aga ma arvan, et see vastuvõtukriitika ei piirdu ainult sellega, et tegelikult sellist vastuvõtvad kriitikat on ka täiesti nagu selliste akadeemiliste artiklite hulgas, et see ei ole ainult nagu selline toote soovituse küsimuse vastu. Kriitika et võib-olla selle vastuvõtukriitika üks väga olulisi märksõnu või nähtus on see, et, et seal on just nimelt see see ütleja või soovitaja või selle kirjutaja enda positsioon hästi nähtav. Arvamus on võib-olla isegi olulisem kui see, millest ta kirjutab. No siin kohe tuleb meelde ju kirjandusministeerium Mart Juur, mille kohta ju nii kirjastajad kui raamatukaupmehed ütlevad, et kui tema midagi soovitab, siis on kohe näha müüginumbrite tõusu. Ja see oli väga selgelt vastuvõtva kriitika ja selle kriitiku rolli ühtsus. No arvatavasti seal on ikkagi veel seotud see, et ta ütleb seda televisioonis, et kui ta ütleb seda ainult oma Facebooki kontol või, või selle enda Facebooki seina peal üht või teist, et sisse niimoodi ei mõju, aga peidetud seda avalikku-õiguslikku päringu televisiooni eetris, siis sellel on teine mõju jällegi. Loomulikult on siin siin võimendavadki ennast ju kõik kolm komponenti, eks sõnumi edastaja meedium ja ka see sõnum ise, eks. Minu tekst on tegelikult nagu selline natukene nagu subjektiivne isiklik, et selles mõttes kui ma sellest vastuvõtvas kriitikast räägin, siis noh, see on asi, mida ma ise võib-olla nagu ei tee või ma ei ole nagu tähendab isegi võib-olla tähtis ei ole see, et ma seda tee, vaid tähtis on võib-olla see, et ma ise sellist eriti ei viitsi lugeda. Aga selle taga on nagu mingi selline isiklik äratundmine, et on olemas selline asi, näiteks nagu raamatusõbrad inimesed, kes loevad raamatuid, soovitavad neid üksteisele, kellel on rääkida noorusest mingeid mälestusi, ma lugesin seda raamatut, seda raamatut, raamatut, kes loevad lihtsalt sellepärast, et mõnusam raamatuid lugeda. Ja ma olen alati tundunud, et ma olen sellest ringist väljas. Miks? Sellepärast, et noh, ma ei ole selline inimene, sul ei olegi raamatut mõnus lugeda. Ma tõesti nagu noh, ma ei ole nagu. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes õhtul võtaks kätte juturaamatu ja loeks puhtalt mõnu pärast juturaamatut ja siis siis pärast arutaks teistega, et oh, see oli nagu tore raamat. Nagu. No mulle kuidagi ikka, seda tuleb ka vahel teha. No vat jah, nii öeldaksegi, seda tuleb vahel teha. Nojaa, aga, aga ma mõtlen, et, et iseenesest noh, olgu see vastuvõtukriitikat, võib-olla ta ongi mingis mõttes kõige esmasem reaktsioon sellele, mida sa lugesid, nägid või kogesid sellepärast, et noh, tõepoolest, et kui kui ma ei tea, mina sinuga AARE saame linnas kokku ja siis siis ma küsin, et kas sa seda lugesid või, või sa küsid näiteks minu käest, kas sa seda oled lugenud? Ja siis minu no siin on vastus, on jah, et et kas olen, kui oleneb siis, et mis ma sellest arvan, et kuidas nagu oli ja siis paljuski tegelikult suundubki sellele, et kas meeldis või ei meeldinud noh, kuigi võib-olla tõepoolest, et, et päris sellist, noh, ma ei kirjuta ka kriitikat, aga ütleme kirjutaks siis ma ei tahaks kirjutada sellist kriitikat, et mulle meeldis või mulle ei meeldinud, aga noh, muidugi seevastuvõtva kriitika üks omadusi või nad selliseid tõesti, selliseid iseloomujooni on see, et kas meeldis või ei meeldinud. Sellel on tegelikult noh, kui ma ütlesin, ma tavaliselt ei viitsi sellist asja nagu lugeda sellist kriitikat, et siis tegelikult tal on mõnel puhul tal on oma täiesti kindel funktsioon, kui see, ütle keegi nagu noh, nii suvaline vaid siis, kui sellel on mingi väga kindel positsioon või autoriteet või ma tean, Ta on mingites muudes asjades mulle nagu oluline arvamus on oluline. Ja siis, kui tema ütleb, et mulle see nagu meeldis lihtsalt, eks ju siis kui näiteks ma ei tea, Hasso Krull kirjutaks kasvõi mingi lihtsa nupukesed, leidsin sellise raamatu, käisin mulle see väga meeldis, sellepärast et nii edasi, eksju siis ei ole minu jaoks enam lihtsalt nagu noh, lihtsalt huvitus, vaid see ongi mingis mõttes selle, muu taustal muutuks nagu selliseks tõsisemaks kriitikaks. See vastuvõtukriitika on selle noh, nii-öelda vastuvõtja või kriitiku keskne, seal mängib siis kriitiku enda isiksus ja see kontekst, mis tema ümber mängib hästi palju rolli. Ja aga vast väga suurt rolli või kui mitte suurematki, mängib ju kriitiku isika sinu poolt välja toodud järgimises kriitikaliigis nimelt tõlkivas kriitikast, mille kohta sa oled öelnud, et see on, milles teos tegelikult räägib ja see on ju täpselt see koht, kus nagu enamik kriitikute lahinguid toimubki, üks ütleb, et ei, see raamat räägib tegelikult suurest armastusest ja teine ütleb, et ei. See raamat räägib hoopis mingisugusest poliitilisest teemast ja siin minu meelest mängib see kriitiku enda roll ja tema mõttemaailm vaat et kõige suuremad mängu või. Jah, kuigi siin on see, mida ma siin siin mõtlen, on see, et et siin kasutatakse juba teatavaid kindlaid filtreid, et pannakse peale mingid meetodid või mingid maailmavaated. Et see ei ole nagu enam selline noh, nii-öelda otsene vahetu lugesin, meeldis, tekitaks selliseid tundeid, vaid see on nagu selline metoodilisema lähenemine ja ma arvan, et tegelikult väga suur osa kriitikast ja ja kui ma siin seda kriitika mõistet kasutan, siis ma mõtlen ka sellist Akadeemilisemat tõlgendamist, et väga suur osa sellest ongi ongi just nimelt selline. Aga noh, kui korraks akadeemiline aspekt kõrvale jätta ja rääkida kriitikasse veidi päevaga ajalisemalt, siis sa ütlesid, et pannakse mingi filter vahele, kasutatakse meetodit siis alles hiljuti siin või tegelikult ei ole siiani vaibunud arutelu üle, et kuidas siis ikkagi tuleks tõlgendada Anton Hansen Tammsaaret ja tema loomingut, milline filter tuleks siia panna, kas ta siis oli vasakpoolne mõtleja või ei olnud? Siin me näeme väga selgelt seda, kus erinevatel seisukohtadelt on võimalik ühte ja sama teost hinnata väga erinevalt ja sealt väga erinevaid asju välja tuua. Nojah, sa räägid sellest paari päeva, vanusest kampaaniast, noh, see ei ole veel tegelikult, kriitikas on poliitiline propaganda lihtsalt sellepärast, et Need põhjendused, mis tuuakse, need on need on väga pealiskaudsed. See, kui mikser loeb avalikult Tammsaaret, ei tee Tammsaarest tõesti veel vasakpoolsetega. Samas on olemas vasakpoolsed kirjanik noh küll ja küll sellised isegi kommuniste ja nii edasi, et noh, miks neid ei leita üles võib-olla lihtsalt on hirm see, et, et keegi ei tea neid. Noh, see sotside kampaania on jah, nad võtavad kõige tuntumad nimed tegelikult sisulisema tuleksid mõned teised nimed näiteks. Sellega nõus olnud sots. Juba juba näidanud, aga noh, ma ei tea, Mait Metsanurka näiteks või Karl last, kes oli võib-olla kõige aktiivsem sotskirjanike hulgast. Aga räägime siiski äkki veel korra tõlkija. Kriitikast ja peale selle me järgmises saates saame sellest Tammsaarest ka rääkida, et et aga jah, see tõlkiv kriitika Ja ei noh, selles mõttes, et kui siin selle poliitilise või ideoloogilised tõlgendamise peale jutt läks, siis see kuulub loomulikult asja juurde. Et seda annab ka teha ju ju mitut pidi, et noh, me teame seda kõige halvemat näidet, kuidas neljakümnendatel ja viiekümnendatel kirjandus tõlgendati kirvega või kirvemeetodil, aga, aga põhimõtteliselt selline kirjandusteoste asetamine poliitilisse konteksti ei ole ju üldsegi mitte halb viis teostest rääkida, et mina olen, mina olen näiteks mõelnud, et miks mitte näiteks Indrek Hirve analüüsida noh, mingi poliitilise ideoloogia taustal või noh, et kuhu sa asetad? Ei, ma ei oskagi, ma asetaks teda kuskile selles mõttes, et, et ta nüüd esindaks mingit Ideoloogiat, aga minu meelest küll, nagu sa mainisid, mulle tuli küll kohe pähe, kuhu ma niimoodi ise ka aladel, kuhu sina, tema paigutaksin, on üsna klassikaline katoliikliku konservatiivsuse esindaja. Jah, võimalik jah. Täiesti võimalik mõttepaus? Jah, aga ma arvan, et selline asi ei oleks sugugi noh, asi, mida ei võiks teha või asi, mida ei peaks tegema, et see, see kindlasti nagu mingeid konteksti avaks või, või noh, nagu pilku suunaks Nojah, seal tõlgendav kriitikas võtabki arvesse seda inimese enda või noh, seda kirjutaja mingit tausta ja seda konteksti, et ta proovib seda ka avada või mõista Mina olen näiteks mõelnud selle, selle poliitilise olen isegi seda natuke teinud tõlgenduse puhul Hando Runneli-le, kes on nagu noh see on nagu väga keeruline küsimus, et ta on ilmselgelt nagu selline suhteliselt stiilipuhas konservatiiv, aga, ja teda nagu ei tajuta või tõlgendata sellena. Et muidugi muidugi, kui teda ainult sellisena tõlgendada, siis ilmselt oleks natuke liiga kitsas või see, tema tõlgendus jääkski ainult sellesse, aga mul on tunne, et seda nagu ei alahinnatakse nagu seda joont tema juures tuleks konservatiiv või kuidagi nagu tõlgenduses jäetakse nagu kahe silma vahele, et et kui see oleks nagu rohkem esil, siis näiteks Veidemann ei oleks nii suures vaimustuses. Eks nähakse midagi muud, eks ja eks seal on ka nii palju. See, see on muidugi omaette küsimus see, et kuidas kuidas, püütakse mõnikord lausa jõuga nagu säilitada nagu sellist a- poliitilist või välistada nagu selline need poliitilised, ideoloogilised kontekstid. Noh, sellel on ka muidugi omad põhjused just seesama, mis, mis nõukogude ajal nagu oli, tahetakse selle, selle sellega on niivõrd vastu nagu magu saadud selle asjaga vahepeal, et sellest on inimestel nagu noh, inimesed kardavad seda. Tõlkiv kriitika lähtub, kuidas ma ütlen, ta lähtuks sellisest noilisus tõe kujutamast, et tõde on alati varjatud ja tõde tuleb kuidagi kätte saada. Mida metoodiliselt või süstemaatiliselt me seda teeme, seda tõenäolisem on, et nad sealt välja kangutama. Mu meelest see on nagu tõlkiva kriitika olemas. See on väga tore, kuidas sa selle kokku hoidsid oraga ja mis sa ütlesid selle filtri kohta, siis mul korraga hoopis teine asi kargas pähe, et käisin hiljuti fotost teatris, Gabriela liivamäe lavastas selgroogu pidi koos. No vot, ma kahjuks ei ole veel näinud ei ole. Ma täitsa soovitan seda vaadata. Väga soovitan vaadata. Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et huvitav, kunas ilmub mõni arvustus ja minu meelest eriti ei ole ilmunud midagi hästi lühikest. Võib-olla just nimelt selline vastu võtta arvustus, aga midagi pikemat pole ilmunud. Miks ma seda ootan, on just see, et oskagi seda kuidagi vastu võtta, aga mulle tundub, et saalis olles mulle tundus, et inimesed tegelevad meeleheitlikult sellega siis on just nimelt sellesama küsimusega, kuidas seda vastu võtta ja, ja sealt veel edasi, kuidas seda nii-öelda, kuidas sealt see tõde kätte saada, et mida me siis nagu öeldakse, et tõepoolest tihti ongi samas need ka kirjutajatel need filtrid või mallid, mis pannakse peale, et mille alla me siis selle nüüd paneme. Aga mulle tundub, et see on täpselt selline selline mass, mida sa ei alluta nagu kuhugi või et sa ise nagu lolliks, et seda tõde ei pruugi sealt välja tulla. Ja ma arvangi, et see on, see on tegelikult üks asi, mille pärast nagu kunsti on vaja, sellepärast et inimestel on alati mingid noh, lihtne on lihtsalt niimoodi, aga kui sul on valmis mingid filtrid või mustrid, mille kaudu sa nagu seletad ära endale asjad, aga et kunsti nagu üks idee ongi selles, et neid filtreid nagu lõhkuda noh maailm või reaalsus ei ole ainult see, mis mis nagu filtriga sobitub, et ma arvan, et alati kui on selline selline olukord, et ei suuda nagu ei oska vastu võtta ei tea, kuidas siis on tegemist väärt asjaga kui tegemist ei ole lihtsalt mingi sonimisi jamsiga. Just, ja siis ma mõtlesin ka, et, et see võib olla ka nii, et keegi on midagi kokku keeranud, ilma isegi sellest aru saab või et seal oli mingisugune tähendaski, on jah, ma mõtlengi, et nüüd oleks väga hea luht kuulata ära eriti kurva muusika ansambli lugu. Kriitik. Täna tundub, et kriitikoni joobunud. Nüüd ta armastab üht näitlejat. Jäägu vihjet, ta lihtsalt on, loobun. Pole nüüd mast hõitle. Tema naeratab, nuusutab lille. Tema seekord ei vastuta. Miski murdis, tal puudutas hinge. Nüüd vaid laulab, ei kirjuta. Võtke see kunst enda kanda. Mina vaid loovutleja. Täna ilu saab nii lihtsalt tunda. Ja ei pea üldse. Näitlejale. Mis teha, kui köidnikonioobun meedeeweenis, kuid võib olla ka nii teha? Pole möödunud. Tehke nii, et ta kaineks ei saa. Meie huula üks juua täis kriidi, kipub olema. Tema pärast on nii piinlik. Meie land mõnda vasarast vaata ka edasi, stuudios on Peeter Helme, Aare pilv külalisena ja mina olen Urmas Vadi ja me räägime selles saates kriitikast ja jututeema aluseks on Aare Pilve artikkel, mis on selle nädala sirbis. Ja seal me rääkisime esimeses saatepooles kahest kriitika tiigist või, või jaotusest, mis aare sa oled teinud enda artiklis. Esimene oli siis vastu, võtan kriitika, teine siis tõlkiv ja, ja nüüd me, ma arvan, jõuamegi selle kõige olulisema peatüki nimi, mida sa oled öelnud, et on, on oluline kriitikaliik, nagu kaasa loovkriitik. Mida sa selle all mõtled? Mida ma mõtlen? Hakkasin lugema siit ette või? Ma ei tea, loen. Ma olen niimoodi kirjutanud, et sellise kriitika loomuseks on teose edasi loomine või taasloomine või noh, tegelikult kõige olulisem on, on see, mille üle ma olen palju mõelnud, on see, mis, mis küsimustest selline kriitika lähtub. Et see on see, et mida ma pidanuksin tundma ja mõtlema, kui võinuksin tunda ja mõelda, et luua selline teos. Et millised tunde ja mõtteolukorrad oleksid vajalikud, et selline teoseks sündida. Et noh, see on see asi, mis. Ma olen viimasel ajal selle kriitilise olukorra vestlussarjaga seoses, mis on, eksju Tallinnas käinud eelmine kevad ja siis oli augustis oli üks kriitika suvekool Vormsil, kus oli igasuguseid erinevaid tegelasi koos ja arutati mitu päeva kriitika üle. Ja need küsimused, mis ma siin nagu olen, niimoodi vastanud, et see on tegelikult see, millest ma ise kuidagi püüan nagu lähtuda. Aga kui ma nendes kriitika aruteludes nagu osalen, siis siis mul on tunne, et, et selliseid küsimusi nagu kriitikud vist ei esita endale või vähemasti räägi, et nad naguniimoodi läheneksid. Ja kui mina sellest räägin, siis mul on tunne, et see nagu ei kaja vastu, eks ole, ta püksi sellega noh, kas just üksi, aga ma see, miks ma üldse selle selle artikli kirjutasin või miks ma olen, nagu need tüübid niimoodi esile tõin, see ongi tulebki just nagu sellest, et ma, ma tunnen, et ma ei viitsi, ei lugeda ega teha sellist vastuvõtvat kriitikat, ma tunnen, et sellisel tõlkival kriitikal on ka teatavad omad piirid ja et kui ma tegelikult ise kuidagi kirjutan või kui mul on huvitav lugeda kellegi teise kriitilist kirjutist, et siis ma tajun, et siis seal taga on hoopiski need küsimused, mitte need küsimused, et kuidas see mulle mõjus või mida see tähendab mida autor mõtles või, või kuidas mingi teooria seisukohast paistab vaid just nimelt, et, et siis on küsitud just selliseid küsimusi, et kui mina oleksin olnud see autor siis mis oleks pidanud olema, et ma oleksin sellise teose saanud kirjutada ja sellised sellised tekstid, kui ma neid loen, selliseid kriitilised tekstid siis mul tekib tunne, et siis on nagu noh, natuke nagu kõige lähemale või siis on nagu selle noh, see on just see, et kunstiteosel on alati mingi oma spetsiifiline nagu tuum, mis ei ole nagu taandatav sellise tõlkiva kriitikaga ja sellest mõte ongi, sellepärast üldse kunstiteoseid ongi mõtet teha, et nad suudavad nagu vormida või kuidagi artikuleerida midagi, mida ei ole võimalik teha. Nad kehtestavad oma mingi vormi või mingi sellise kujundliku nihete kaudu mingeid mingeid uusi uusi fookus, ütleme siis niimoodi tunnetele, mõtetele või mingite mingile eluhoiakule. Ja mul on tunne, et lihtsalt kaasa loova kriitika kaudu saab nagu sellele tuumale kõige lähemale niimoodi, et seda nagu maha ei, ei kustuta. Kaasa loova kriitika asemel võiks võib-olla öelda vist empaatiline kriitika selle kaudu siis kriitik üritab mõista autorit, tema motiive. Aga see võib olla ka ju väga totaalne kriitika ja minna väga kaugele ja jõuda absurdi. Kohe tuleb meelde see Porfese lugu mehest, kes tahtis, et uuesti kirjutada ja leidis, et 16. sajandi hispaania keele õppimine selle tarbeks oleks liiga lihtne lahendus. Et tahtis ka saavutada sedasama tunnetus, et absurdses olukorras võib see viia täpselt selleni, et me peaksime katsuma kuidagi, kas kehastuda siis selleks loojaks uuesti või saama tema kohta kõik, mis on võimalik teada. Ei, ma päriselt seda ei arva, sellepärast et see ei ole püüa nagu lahustada sellesse teosesse, vaid see on tegelikult nagu sai taanda ennast selle juures, selle see ongi minu arvates oluline, et see on tegelikult nagu selline kommunist, katsiooni akt või see on suhtlusolukordse suhtleb teosega ja see tähendab, tundub, et lahustada autoreid, seal sai lahustaga autorid, see tähendab, sa jätad nagu kõik alles. Aga empaatiline, kriitik, empaatiline võib olla täiesti hea jah. Ka määratluse. No mis mulle tundub või noh, see on lihtsalt küsimus hoolas olla, et ega sa et isegi sellesama kaasa loova või kui te nüüd ütlete, et see on faktiline, on hea sõna. Et see tähendab just sellist positiivsust või hoolivust, mõistmist või midagi sellist. Aga mulle tundub, et, et see, see kriitilisus või isegi negatiivsus võib ka selle kaasa loovad kriitika juures olemas olla. Jah, kindlasti võib mulle ma olen isegi selle kohta siia kirjutanud midagi, mõtlesin viimasele heldete ja mulle meeldib õudselt see, kuidas meie saates, kus me loeme ajalehte Sirp autor ise loeb seda ajalehte, see on minu meelest ka hea märk. Ma olen kirjutanud niimoodi selline kriitika ja tingimata olema positiivne, sest selline hoiak võib viia äratundmisele, et kui mina oleksin sellise teose loonud siis oleksid mu mõtted ja tunded sellised, mida ma pean valeks või liiga algeliseks. Kuid vähemasti olen ma teosel lasknud olla see, milline ta on loodud elussuhtluse juhtum. Jah, ühesõnaga jah, et see ei tähenda ülistamist, see tähendab lihtsalt püüdu mõista teost sellena, mis ta on, see kõlab halvasti ja metafüüsilised sellena, mis ta on. Aga. Noh, olgu peale, minu meelest ei kõla üldse halvasti, minu meelest kõlab see väga hästi ja ja noh, sina oledki metafüüsika. Artiklit lugedes ma mõtlesin sellele tükk aega järele ja ma mõtlesin, et see kõla mitte ainult hästi vaid see kõlab ka sellise väga suure ja keerulise ülesanne. Aga üks selline, võib-olla väikene küsimus, aga oluline küsimus, et kellele arvustus mõeldud on, vaata sinu arvustust vaid just nimelt seda kaasa loovat kriitikat, et kas seal on peamine lugeja see autor ise või siis see artikli autor või siis üldse lugejad. Ma arvan, et sellise kriitika puhul on see küsimus umbes samasugune, kellele on mõeldud teos kas et see ta lihtsalt nagu kuidagi on olemas igaüks teeb sellega, mis ta nagu heaks arvab, et tal ei olegi tema siht või sihik, ongi see teos ise sellise kriitika sihik on see teos ise ja, ja see, millest või mille kohta see teos nii-öelda on nii hägune kui see hägune või määratlemata, kui see ka ei ole? Ma arvan, sellise kriitikaga on just nii. Mulle tundubki, et nendest kolmest kriitika liigist kaasalov kriitika kõige rohkem vist soovib vaadelda kunsti lihtsalt nii-öelda asjana iseeneses mitte mingit funktsiooni kandva esemena, vaid lihtsalt, nagu sa ütlesidki sellena, mis ta on, mis iganes ta siis parasjagu on. Nojah, selle kohta ma ei oska öelda, mis asjana enesesse on. Ma loodan, et sa ei mõtle seda, et selline kriitika on. No tähendab, ma ei pea sellega silmas seda, et selline kriitika võtaks positsiooni kunst kunsti pärast, et see ei ole nagu selline statistik kriitika tingimata, kuigi ta võib seda olla, aga aga ma arvan, et see sõltubki teosest kindlasti sellepärast et et mul on tunne, et sellise kriitika hoiak sõltubki väga palju teosest endast. Kas sa oled sellist kriitikat kohanud ka Eestis või ka välismaal kuskil kirjutatuna või kas see on pigem selline, et mõni kriitika teos võib sinnapoole kalduda, aga päris puhta sellise vormini ongi hästi keeruline. Ja ei, ma ei sellist puhast vormi ilmselt ongi väga raske saavutada, ma arvan, et ta ikkagi on, et seal on, konkreetsete tekstide puhul on alati need eelmised kaks ka olemas aga see on lihtsalt nagu selline mingi suundumus või noh, mis võiks asjal kaasas olla heal juhul? Mina muidugi arvasin, olen ise selliseid asju kirjutanud, eriti vanasti, praegu võib-olla vähem. Iraagis on üks, üks arvustus, mis seal kirjutasid vikerkaarele. Tõlkeraamat, ma ei suuda trenn just ja siis enda blogis kirjutanud selle arvustuse ette veel seda, et jah, et ma ei suutnud kirjutada arvustust, aga ma kirjutasin sellise loo. Et nad näeb välja nagu arvustus, aga mingisugune vahe seal on. Noh, see on selline kõige lihtsam vormilisem viis nagu sellist teha, et sa lihtsalt võtad mingis mõttes sama vormi ja siis vaatad, mis nagu välja tuleb, rakendab nagu seda, seda vormi sellele asjale endale. Noh, see on üks võimalus, aga ma arvan, et saab olla palju sisukam. Arvatavasti ei saa sellist kriitikat ka väga palju kirjutada või noh, seda võib kogu aeg kirjutada. Seal on just nimelt see süüvimise võimset põhjalikkuse aste on niivõrd suur, et nädalas ühte või kuus kahte arvustust sellisena kirjutada. Noh, on ikkagi väga raske, peaaegu võimatu, ma kujutan ette. Ma tõenäoliselt. Aga võib-olla kui me räägime praegu kriitikast, siis me äkki oleme siin ka mõne raadiokuulaja jaoks natuke liiga akadeemiliseks läinud, sest mul endal tuli seda juttu ratas praegu ka see mõte, et noh, tegelikult on see ju selline tore harjutus igale inimesele, kes ükskõik millist kunstiteost siis vaatleb, olgu selleks siis kas kuju näitusesaalis või raamat laua peal. Endalt võib ju igatahes vaadates ka küsida, et kuidas mina oleksin jõudnud sellise raamatu kirjutamiseni või, või miks mina jõudnud sellise raamatu kirjutamiseni? Ma arvan, et seda asja saab võtta sellise mõtteharjutusena, mitte tingimata, sellele tuleb kohe hakata kirjutama suur võima sessi. Jah, ei ma jah, see ongi nagu selline lugemisvõti pigem, et et siin oli küsimus, et kes on kirjutanud selliseid asju, noh, ma arvan, et selliseid asju on kirjutanud näiteks Hasso Krull. Mul on tunne, et näiteks Krulli Mikita arvustus oli midagi sarnast. Ma arvan, et teatrikriitikas kirjutab aeg-ajalt selliseid asju meist Meelis Oidsalu. Sest Ma mäletan ühte teksti, kust minu nagu selline Oidsalu vaimustus alguse sai, see oli tema arvustus Pedro parama lavastusele mis põhimõtteliselt oli nagu selline negatiivne arvustuste, see talle nagu istunud. Aga samas suutis ta selle lavastuse siiski kuidagi sellisel moel taasluua, et mina tundsin, et see on tõenäoliselt asi, mida mina tahaksin kindlasti näha. Kuigi seal olid seal nagu ei istu. Et see tähendab, et ta nagu noh, suutis oma hoiaku kõrval selle siiski nagu taasluua, et see, see on ka üks oluline asi, mis mulle nagu hea kriitika puhul tundub oluline kriitik nagu ei mataks, kataks kinni teost ennast oma isikuga või oma hoiakutega, et mu arvates see ei ole üldse nagu kergeoskus ja ma väga hindan, kui ma sellist sellist asja kriitikas kohta Jah, see toas loomine ja just eriti tegelikult ükskõik mis kunstiliigid või žanri puhul seda teha seda taasloomist, kui see õnnestub, siis see on suurepärane, sest noh, ütleme, et nii või naa võib seda etendust vaatama minna, aga kui sa ei lähe seda vaatama, siis sa saad sellest justkui osa. Noh, muidugi, et seal on mingisugune võib ju öelda, et tõlkekriitika on ju samamoodi või, või sellisena lihtsalt kirjeldav, et me räägime, mis seal on, aga, aga see on hoopis midagi muud. See taasloomine. Jah, ma ei vaidle vastu. Ma olen ka mõelnud, et kas see taas loo kriitika järsku ei ole nagu kass ei eelda nagu seda, et sa ise oled ka kuidagi kirjutaja või või, või teatritegija, aga tegelikult vist mitte sellepärast, et see Oidsalu näide näitab selgesti, et ei, ei pea. Ma arvan, et see on väga naiselik, on, on, on neid jah, ilmselt autorina just tunnevad, et nemad ei ole pädevat kriitikat tegema, on teisi, kes just leiavad, et see on kogemus, mis aitab neil teisi loojaid mõista. Ma arvan, et see on hästi isiklik, tõesti. Jah, ilmselt küll, et üks asi, mis need enam sinu artiklisse aga kuidagi puutu, aga sa oled viimasel ajal enda blogis aga Facebooki seinal palju selliseid teemasid ja küsimusi vaaginud või mingeid kommentaare jaganud või ka teemapüstitusi tekitanud, et mis on seotud mitte üldse mingi teatrikirjandusega kunstiga, vaid just nimelt poliitika ja selliste sotsiaalsete päevapoliitiliste teemadega. Et kas, kas sedasama kriitika seda jaotas vastu võttev tõlkiv kaasalov kriitika saaks kuidagi ka, noh, ma ei tea, poliitika peale. Makendada vat ma ei tea, seal. Või no näiteks kuidas saaks mis, mis meil siin väravat viimasel ajal olnud on, et mingi mingi sündmus, kus saaks näiteks selle sündmuse põhjal lase loovad kriitikat tekitada ilma et see oleks noh, selline komöödia või selline noh hõljeta. Võimalik, aga ma arvan, et selleks peaks olema mingi noh, kuidas ma ütlen, selleks peaks vist olema natuke, ma ei oska öelda, selleks peaks olema, ma tahtsin öelda seda, et selleks peaks olema mingit noh, ütleme Politoloogilist taipu, et sellist asja teha võin. Mul on natuke teisest valdkonnast, tuli küll mõte, et miks õpivad kõikide vanade sõjakoolides üliõpilased, kadetid, sõjaajalugu, miks tegeletakse Hannibali lahingute taas rekonstrueerimisega, see ei anna ju tänapäeva sõja kohta mitte midagi. Aga sellel samal põhjusel said nii-öelda kaasa loobuda taasloovkriitika. Miks, et kuidas jõuti selleni, miks tehti nii, et need on sellised mõtteharjutused, mängud, mis peavad lihtsalt avardama inimese mõtlemist, nii et ma usun küll, et see on poliitikas ka samamoodi võimalik? Jah, see on päris hea näide, mida ma oleksin pidanud tegema, et olla Putin olukorras, kus ta praegu on. Kuidas mõista Putinit kuidas olla empaatiline Putini suhtes? Polegi nii lihtne. Noh, jah, tulebki meeles pidada seda, et mõistmine ei tähenda nagu õigeksmõistmist, et ega, ega ka hukkamõistmist nagu automaatselt Aga siin tuleb kohe veel meelde filmikunsti vallastes. Nüüdseks võib vist juba öelda legendaarne film, allakäik, mis räägib Hitleri viimastest päevadest ja mis on just väga mõistev, aga mitte õigeksmõistev. Ja noh, mul tuleb muidugi meelde see minu viimase aja suur lemmik Jonatan Literli Omaan. Jah, eume niidid, mida eesti keeles ei ole veel, aga mis on, eksju SS-ohvitseri autobiograafia põhimõtteliselt, mis ta sõja ajal tegi? Pitsionaalne muidugi. Aga võib-olla lõpetuseks, et noore, kui, kui sa vaatad tänapäeva kriitikat, ükskõik, kas siis ajalehtede arvustusi või ajakirjades, et kas on mõni selline kriitika žanr, mida mida sa taga veel igatsed peale selle kaasa loova kriitika, et võib-olla mõni vana, unustatud žanr vana unustatud, millised need on, ma ei tea, nõelsingit, hõljetan maksudest följetoni peale mõtlemise. No Vaiko märgastada ahel harrastada. Aga need on noh, natukene võib-olla sellised nagu naljalood või et eks nad nüüd ongi nagu natuke naljakad, aga seal on alati nagu mingit ütlenud. Kas te kirjutate neid ja koolis pidime lugema ja need olid kuidagi sellised mahlakad. Ja nendel noh, ma ei tea, ajas tagasi ka veel hea lugeda. Või ma ei tea, paroodia on ka olnud üks selline. Ma ei tea, kui palju tänapäeval tehakse paroodiaid. Kas see, mis näiteks juurikas teeb enda Postimehes, on, lisas jaa jaa, Ekspressis granaat, et noh, et kas see on paroodiaga. Aga ta ei ole vist päris see, noh, ma mõtlen, mingeid selliseid nagu tehti kuskil vist 20.-te alguses või noh, seal tehti mingeid paroodiat ja üks, üks mingi juhtum oli see, kui oli see vabavärsi arutelu ja kui tehti mingeid, kes siis nirtumist kirjutas porikuu sonaadi, mis oli paroodia nagu kõigi nende uutele vabavärsitegelaste suhtes. Et sellist asja vist ei ole, aga, aga mul on, et see on võib-olla ka seotud selle noh, nii-öelda ajastuga vä. Noh me elame, kajastus kus, nagu selline paroodia iroonia ei kuku välja. Amixuvid. Kas kõik on liiga tõsised? Asi ongi selles, et, et ei olnud nagu liiga tõsised või noh, et ei ole nagu sellist ühte nagu telge, mis noh, kui on mingi iroonia, siis see tähendab, et on vaja mingit sellist, ühte kindlat telge, millelt see iroonia nagu irooniana toimib. Praegu on pigem selline ajastu, kus on väga lihtne. Noh, me teame kõik seda, kuidas ajalehed trükivad ümber pilalehtede uudiseid, et ei eristu enam iroonia, ei eristu enam nagu tõest. Et selles mõttes see irooniana ei toimi sellise kriitilise vahendina, nagu ta kunagi toimis, et et inimesed ei tunne irooniat ära. Suur tänu, Aare pilv. Aitäh kutsumast, aitäh, Urmas ka sulle, sulle ka Peeter, sellega lõpeb, kultuurimagasin, vasar, mina olen Peeter Helme ja ma loodan, et nüüd kallitele raadiokuulajatele ei jäänud kõigest sellest tõsisest jutust liiga tõsist maiku. Nagu aare on päris tabavalt ütles, et võib ju seda, milles ta enda sirbi artiklis kirjutab ja millest meiega täna rääkisime võtta kui sellise lugemisvõtmena mitte tingimata üles kutsunud, kõik peavad hakkama kriitikat kirjutama, aga lugemisvõti on minu meelest üks väga hea sõna, mille võiksid kõrva taha panna. Nüüd enne lõpetame, tuleb veel saate alguses lubatud Ahto lobjaka ühe minuti arvustus ja vahest soovitangi siis seda ka kuulata. Just eelneva jutuga taustal, sellepärast et Ahto lobjakas räägib siin ühest raamatust, teeb siis ise kirjanduskriitikat ja kas see on nüüd vastuvõttev, tõlkiv või kaasloovkriitika, see jäägu iga kuulaja enda otsustada. Meie oleme ka kuuldel taas nädala pärast. Loob hävituskratiivedestruktsioon, see mõista ilmub maatsi näimise raamatustes, õuna, Finchrust, huvitsioon, mõiste Auschwitzi loojate enese seletus hävitati vana juute, et toota uut sealsamas punaparke tehases kummi mis pidanuks Saksamaale võitma sõja. Kratiivedestruktsioone tähendab sama, mis Shapperisse Chers rong. Viimasest kirjutas Joosep trump Peter aastal 1942 raamatus kapitalism, sotsialism, demokraatia, vabaturu Orgoos tähistab ta seda, mida tehakse täna Kreekaga. Schumpeteri laenas mõtte marksilt, kellega koos uskus, et kapitalism hävitab end eimis ekratiivedestruktsioon oli see ka käibel kahel pool rindejoont. Martin Heidegger arvas pärast sõda, et surnukehade tootmine gaasikambrites ongi olemuselt sama kui mehhaniseeritud põllumajandus ning vesinikupommid. Kõik on tehnoloogia progress. Ei, mis pakub paralleeli punavärke oma aja kõige progressiivsem tehase pass oli, tsiteerin kokku segatud millegi uskumatult iidsega, mis on pärit ajast, mil me kõik olime Mandrillid ja paavianid. Andke andeks, mu daamid. See oli parim. Mis täi aux selga ma sain? Kui harva nüüd enam, mida Palin. Tundsin täna ehk niimoodi võin rühkida. MT. Ja nagu soovid Ma räägin sellest, kui palju rääkida pole, teab koidik vann silma v. Ja saabus sellesse. Andke andeks, mu daamid. See oli parim. Mis meile täna öeldu muutsin, Sai? Ei ole alati õige, mis valin. Mallo tan tänane. Kapi ma aseks jäi.