Eestlased Kremlis. Eesti delegatsiooni tegevus Kremlis Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil jagunes tinglikult kaheks osaks. Nähtavaks ja nähtamatuks. Nähtav osa oli kõigile teada ajakirjanduse ja tuttav televisiooni kaudu. Nähtamatu osa kujutas endast poliitikat nõndanimetatud võimukoridorides ja Kremli tagatubades. Eesti delegatsiooni liige akadeemik Viktor Palm arvab kulissidetagusest poliitikast nõnda. Tähendab esinevad niisugused momendid, kus teatud, mitte väljapaistvaid ja kõrvalised asjaolud muutuvad tegelikult reaalselt väga olulisteks mitte massimeeleavaldused, mitte hääletamised kuskil saalides ja nii edasi ja nii edasi. Aga niisugune noh, ütleme nii, kulisside taguline tagune poliitika Värvikaid näiteid laiemale üldsusele nähtamatuks jäänud poliitika tähtsusest sisaldavad ka aastad 1989 kuni 1991. Tänases saates toome teieni kulissidetaguse poliitika mõningad episoodid, mis toimusid Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimese sekretäri kabinetis ja restoranis, Gnoom rahvasaadikute kongressi sekretäriaadis ja istungitesaali rõdul. Kremli suure palee Georgi saalis ja regioonidevahelises saadikuterühmas. Toonaseid sündmusi meenutavad Viktor Palm ja Vaino väljas Klara Hallik ja Hardo Aasmäe. 1989. aasta 24. jaanuaril kell pool kuus õhtul lahkus Tallinnast USA õhujõudude erilennuk, mille pardal oli USA delegatsioon eesotsas kongressi relvajõudude komisjoni esimehe less Häspiniga. Oli jaanuar 1989. Eesti oli üks nõukogude liidu 15-st liiduvabariik. Sest sellegipoolest võimaldati Ameerika delegatsioonil Toompeal mõtteid vahetada Eesti üldsuse esindajatega ja peapiiskop Kuno Pajulaga. USA delegatsioon tegi visiidi Ministrite nõukogu esimehele Indrek toomele. Kavandatust tunduvalt pikemaks kujunes jutuajamine EKP keskkomitee esimese sekretäri Vaino väljasega. Et see delegatsioon külastas Eestit, ei olnud juhus. Ma näen selle taga maatse nõndanimetatud suunavat kätt sest Ameerika delegatsioonile taheti näidata. Kui kaugele siis on NSV Liidu ühes liiduvabariigis läinud demokratiseerimise protsess. Ja peab ütlema, et sellel oli ka teine tagapõhi. Kuna Richard Holbrooke oli endine riigisekretäri asetäitja ja Aspen oli väga hästi kursis sündmustega ja sündmuste arenguga Nicaraguas siis kasutati ära, et nimiosaline oli samuti osalenud nendes protsessides. See tähendas, et tavapärasele diplomaatiale meie lävimises lisandus üks nimelt usaldusmoment. Et võib rääkida vägagi avameelselt kõike seda üsna tark kaalutleja või õigemini mitte üsna, vaid tark kaalutleja Stewart Naatse ilmtingimata arvestas. Et mitte ainult sisepoliitilised vaid ka Ta on välispoliitiline kontekst. Nendes asjades tuleb esiteks, millest oli jutt. Raspen väga selgelt väljendunud ameerikalikku maneeri ka läbi ja väga hea läbi. Kohe ütles, me tahame nimelt et teie, härra, esimene sekretär räägiksite, kuidas lähevad need protsessid. Me oleme kursis teie suveräänsust delegaat deklaratsiooniga ja me tahaksime teada, mismoodi teil olles kursist teatavate globaalprobleemidega, tegi ta palju tähendava naeratuse selle juurde, mis moodi need asjad lähevad. Ma rääkisin nendele väga avameelselt, meie suveräänsusdeklaratsiooni tagama. Seostasin seda Globaalse rahvusvahelisele olukorraga. Ajaloolasena tuletasin meelde ajaloolisi aspekte, sealhulgas ka milline oli Ameerika Ühendriikide positsioon Balti küsimustes. USA delegatsiooni saabumist Eestisse võimaldasid Vaino Väljase sidemed peasekretäri Mihhail Gorbatšovi ja välisministri Eduard Stewart. Naatsega. Kirjeldatav episood oli unikaalne ja tähendusrikas. USA kõrgetel ametiisikutel avanes võimalus saada Eestis toimuvast otse informatsiooni. Tallinnas kogutud muljetele lisas väärtust asjaolu, et Washingtonis tõlgendati tollal meie püüdlusi mitmeti. Edasi jutuajamise teine põhiteema kas suudetakse säilitada stabiilsus, sest oli täiesti selge, et neid huvitas ka püksasi. Kurbi maania. Ameerika Ühendriikides oli väga suure ulatusega. Ja ükskõik, kuidas me tänapäeval ajalugu ei hinda, olid nad kõige tõsisemalt huvitatud stabiilsuse säilitamisest. Kui nüüd ütelda ilma keerutamiseta, siis küsimus nii. Kas ta ei ole liiga radikaalsed, kas ta ei kõiguta Ta Gorbatšovi paati liialt, kas te ei anna vastu mänguvõimalust reaktsioonilistele ja vanameelsetele jõududele? Ma vastasin sellele, et suveräänsusdeklaratsioonile kõige parema hinde andis ise Mihhail Gorbatšov telgis, kus ta just sel ajal oli. Loomulikult, jättes mainimata, mis hiljem toimus. Tõnn Gorbatšovi lause, kui temalt küsiti, et see oli Reutersi korrespondent kes küsis, et kuidas ta hindab Eesti parlamendi poolt vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooni siis nähtavasti Gorbatšov mitte detailselt kursis olles küsimustega vastas väga otse aeta Yest perestroika testi helmeste pärast tulid murrangut, muud kommentaarid. Ja ma ütlesin, et ja see on täielikus kooskõlas nimelt sellega, mida Gorbatšov taotleb ühiskonna demokratiseerimise liiduvabariikidele suuremate õiguste andmisel. Ja nõnda edasi. Siis järgmine, järgmine küsimus. Mismoodi me näeme edasist majanduslikku integratsiooni, kas meie isepäisus ja meie poolt välja käidud, et vabariigi isemajandamise kontseptsioon, kas see ei lähe vastuollu sellega, mida Gorbatšov taotleb? Ma lubasin endale väite, et vastupidi, see arendab loovalt edasi tema ideid. Nii et küsimus oli põhiliselt põhiliselt keskendunud nimelt just sellele, et mismoodi ühes liiduvabariigis liiduvabariigis need asjad tegelikult lähevad. Ameerika delegatsioon kohtus 23. jaanuaril Toompea lossis Eesti üldsuse esindajatega. See tähendas siis seda, et Toompeal oli kutsutud rohelise liikumise ja rahvarinde ja, ja mitmesuguste teiste tolle aja niisuguste olulisemate tegijate esindajad. Minul oli ka võimalus sellest tuttamisest osa võtta ning olin koos ameeriklastega ka pisut hiljem koos lõunalauas. Ja ma mäletan, et ma küsisin ühelt oma naabrilt, et et öelge mulle, mida te soovite ikka kõige rohkem praegu oma visiidi käigus Eestis teada saada ja siis nad ütlesid. Või siis minu naaber ütles, et teate, et kõige rohkem huvitab meid see, et kas nõukogude liidus ja Eestis on tegemist nüüd mingisuguse perestroika-nimelise part tei poolt konstrueeritud trikiga või toimub siin siiski mingisugune demokraatlik Kuu sisuga protsess, mingisugune niisugune areng, mis, mis ei ole nüüd totaalselt partei poolt juhitud ja, ja ameeriklased olid juba selleks saaks aru saanud, et tõepoolest vähemalt Eesti NSV-s tolleaegses Eesti NSV-s olid hakanud toimuma demokraatlikud muutused, nadolid sellest saanud piisavalt palju aimu pärast jutamise käigus Vaino Väljase ka ja, ja ka ühiskondlike liikumiste ja hiljem parteideks kujun, tänud. Seltskondade esindajatega vesteldes tuli kõigele sellele sellele kinnitust juurde. Mäletan ka seda, et Nad lahkusid Tallinnast sõjaväe erilennukiga ja kuivem Neid lennuväljal ära saatsime, siis mina vaatasin seda omapäraseks värvitud lennukid küll nagu mingit ilmutust ja peast käis läbi niisugune mõte, et võib-olla tõesti on hakanud midagi toimuma ja muutuma. Ma usun Et selline aimdus ei käinud läbi mitte ainult sinu pea vaid et ma tean väga mitmete teenistuste murelikke nägusid sest kujutage ette meie lennuväljale, mis on ümbritsetud meie läänetiiva radaritest. Äkki ilmub Ameerika sõjaväelennuk teenistused, kes olid tol ajal kutsutud ja seatud kõike asju jälgima, nende arvatavasti adrenaliinisisaldus oli üsnagi kõrge, kuid see on huumor küll. Ma lubaksin endale ühe väikese märkuse juurde tausta kaks Ameerika delegatsiooni siinviibimisele. See, mida sa ütlesid, langeb kokku, sest tuletagem meelde. See visiit toimus 23. ja 24. jaanuaril 89. Seitsmendal detsembril 1988 ÜRO istungjärgul esines Mihhail Gorbatšov oma vast tähetunnil 158 riigi presidendid, välisministrid aplodeerisite püsti seistes sest Gorbatšovi kõne sisaldas järgmisi detaile. Üldinimlike väärtuste primaarsus, külma sõja lõpp, austada teiste rahvaste vabadust ja enesemääramisõigust lahtiütlemine jõu kasutamisest rahvusvahelistes suhetes. Lihtsalt ümber seletades. Ameerika Ühendriikide delegatsioonil oli kahtlemata välispoliitiline ülesanne. Aga vaadata, kuidas need postulaadid näevad välja, kui nad panna konkreetsesse poliitilisse maastiku või maastikule. Ja samas teades, mis toimub Eestis, kuidas see asi näeb välja siin kas neid postulaate mingil määral arvestatakse või on see juba eelnevast perioodist väga selgelt välja kujunenud nõndanimetatud propaganda? See oli nimelt, mida sõjaväekeeles nimetatakse Regognosteerimine, õigemini tutvumine, tutvumine, mismoodi lahinguväli näeb välja tõelisuseks. Lahinguväli, millega tutvumiseks ameeriklased Eestisse sõitsid osutus sisemiselt üpriski keeruliseks ja sisaldas rohkesti kulissidetaguse poliitika elemente. Eesti saadikutel tuli Kremlis võidelda koguni kolmel rindel. Esiteks kongressi agressiivse ja impeeriumi keskvõimule kuuleka enamusega. Teiseks Nõukogude Liidu usku Jevgeni koogani Jarovoi ja nende mõttekaaslastega oma delegatsiooni sees. Kolmandaks vari delegatsiooniga, kes oli endale pesa teinud kongresside palee istungitesaali rõdul. Eesti delegatsiooni liige rahvuspoliitikaekspert Klara Hallik mäletab vari delegatsiooni toimetamist sellisel kujul. Ja lõpuks me peame arvestama seda, et alates faktiliselt esimesest kongressist, kuid teisest kongressist oli ju Eestist ju teine esindus olemas. See oli siis kõikide tasemete nende niinimetatud Nõukogude saadikute alternatiivsaadikute komitee esindus leebed ja, ja kõik need, härrased, need istusid, need olid ju sisuliselt seal esimesel rõdul aukülaliste Ložis, neil oli oma pressiteenistus. Nii et me olime esindatud Eestist siis kahe delegatsiooniga, alates teisest kongressist. Ja seltsimees Vaino käissis teenindas seda gruppi. Ma ise nägin, kui kandis pabereid neile tema siis tema büroos või kus kohal, siis paljundati neid dokumente ja pabereid, nii et me olime seal hulganisti. Rahvasaadikute kongressi üheks tähtsamaks teenistuseks oli sekretariaat. Sele lähistel asusid ka Kremli kongresside palee need ruumid, kus Mihhail Gorbatšov oma meeskonnaga töötas. Kongressi. Triaatia Gorbatšovi tagatuba oli see osa Kremli hiiglaslikust poliitika teatrist pida mitte kunagi teleekraanidele. Igaüks, kes soovis poliitika teatri repertuaari kujundamisel kaasa rääkida, pidi olema kursis sekretäriaadis toimuvaga ja püüdis aimata presidendi tagatoas sündivat mõtteid. Esimesel kongressil esindajas sekretäriaadis Eesti delegatsiooni erukindral Vello Vare, alates teisest kongressist aga tollal Tallinna linnapeaks olnud Hardo Aasmäe. Loomulikult oli kongressil oma tagatuba, mis, kui sa nüüd õieti mäletad, kui kongresside paleesse vaadata ja need, kes raadiokuulajatest mäletavad veel seda kui seda paleed näidata, siis oli paremat kätt tuli uksest minna, enne poodiumi tuli pöörata sinna paremale ja siis vasakule seal üks ruum. Gorbatšov ja kogu see seltskond läks alati sinna paremale ära. Niisugune stsenaarium alati, eks ole, parimalt tuldi ja seal oli siis tegelikult see tagatuba, aga siis meieni jõudis kõik see ja no kui natukene nihukest poliitiliselt see oli, siis oli enam-vähem, oli üsnagi kiiresti ja koheselt oli seal sekretäriaadis tajuda, mida seal tagatoas kavandatakse, mida sellest tehakse, millised on hoiakud ja mis siis, mis siis, mis siis on ja mis siis ei ole. Nii et ta oli niisugune informatsiooni kogumise koht, sest sest praktiline tegevus oli seal, noh, rutiinne. Istud seal, kas siis üleval sekretäriaadis valves, võtad asju dokumente või, või siis või siis oled sa all saalis valves niimoodi kellegagi, kes on sul paariline, paarimees pole alati vaja öelda, sest vahest naisterahvas, eks ole, keegi saadikutest seal. Ja ja, ja siis noh, minu ülesanne oli tol ajal see, et päris huvitav oli vaadata, et kes siis midagi tegi, sest sest mitte ainult meie sõbrad ei esitanud materjalile, vaid ka meie oponeid ja mina olin esimene, kes neid nägi. Tihtilugu liikus sekretariaadi ruumides ka kenadianajev. 1990. aasta detsembris sai temast ootamatult Nõukogude Liidu asepresident ja 1991. aasta augustis riigipöördekatse väljakuulutaja. No. Tema oli niisugune vaikiv mees ja, ja tema ilmus meie sekretäriaat sekretäriaadi ma ei mäleta, kas selle kolmandal või neljandal kongressil, aga ta ilmus sinna kusagil 90. aastal ja tema tavalise sekretäriaadi esimees oli ka niisugune seits president Funt mingil moel. Et ema ei olnud tegelikult ka see, kes otsustas. Vot vot Kremli süsteem on ju tegelikult ka praegu nii nagu nii nagu üks korralik Bütsants selle otsustaja üles leidnud on alati kõige keerulisem formaalne tegija ei pruugi või tegelane ei pruugi üldse olla ja tema istus kogu aeg seal selle sekretäriaadi esimehe kõrval ja ma vaikselt vaatasin, et ta seal aeg-ajalt pomiseb midagi, ütleb piltlikult, ütleb. Ja, ja ja siis mina ei tea, mismoodi, kas kuidagi sätitud nii, minule ükstapuha, kellega me seal baaris istun ja ja trehvasin jana. Ja mina olen, kui mul on võimalus, antakse suhteliselt jutukas ja mina ikka talle räägin, et ega see meie Eesti asi on, nii kui siin on ja eks me ikka ära läheb, näeme ja ja natukene siin šantažeerisid ka, ütlesin, et noh, et eks me peame teil kõik selle värgisin õhku laskma, kui te meid muidu ei lase ja minema ja noh, ühesõnaga niukseid jutte ja ja mina vaatan, ta ikka vaikib, vaikib, äkki küsib minu käest, et kuule tõbi, putš. Napsi võtta tahad või? Gorbatšovi aeg, kongresside palee oli ääreni kuiv, sest kus sa mäletad, meie käisime sealt otse väravast ja me tahtsime siis moskva moskva hotellis veini joomas kui ei viitsinud seda kõike seal kuulata. No mina muidugi ütlesin, et no mis loomulikult, eks ole, ja, ja kõik see meie töö postjad Te muidugi maha, sest need, need naised, kes seal meid teenindasid, see keskkomitee, see seltskond või noh, kes olid ülemnõukogu presiidiumi teenistusse nagu komandeeritud, tema oli tol ajal keskkomitee sekretär minu meelest kas tulnud isegi ideoloogiasekretär, mitte aga minu jaoks tähtis tol tähendanud tol ajal enam suurt midagi. Aga ma vaatasin, et venelased ja Kesk-Aasias, need võtsid teda ikka kui lugupidavalt midagi, selgub, et tal lihtsalt konjak kotis. Vabandust, kas pandi võileivad vaidlemise, kõik töö jäigi sinna, eks ole. Ja siis, kui hommikul kuulsin, et tema riigipööre, kui ma, kui ma sain teada, et pool kaheksa naine ajas üles, ütles, et no mis sa nüüd jamad kuulamis rahades räägitakse mul raadio, kel ma läbi une kuulen, et Gorbatšov on kuidagi haige, üleeile veel tele televiisorist nägin, mõtlesin, et no nüüd on niimoodi. Siis ma ütlesin, et naisel on, no kui nad kell neli alustasid ja pool kaheksa pole suutnud mind vahi alla võtta, tänu, siis kukub see asi läbi. Aga kui ma kaks päeva hiljem nägite värisevad käed, siis ma mõtlesin, polegi oma harjumusest lahti saanud niisuguste meeste riiki pöörata. Gorbatšovi tagatoa ja sekretariaadi kõrval oli Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi kulissidetaguse poliitika suureks kujundajaks. Regioonidevaheline saadikute rühm. Kremlis tegutsevate eestlaste silmis oli see kõige olulisem saadikute ühendus, sest ligemale 450 häälega olid nad meie jaoks tähtsate otsuste vastuvõtmisel arvestatavad liitlased. Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamise otsus oleks rahvasaadikute kongressil ilma nende toetuseta tulemata jäänud. Regioonidevahelise saadikuterühma kaasesimees akadeemik Viktor Palm. No see grupp kujunes välja Nendest inimestest, kes nendest kongressi saadikutest ütleme, kes olid demokraatlik orientatsiooniga selle grupi tuumaks oli niinimetatud Moskva grupp, mis kujunes välja kongressi valimise ajal ja siis pärast kohe valimisi selle ümber koondunud, siis kõigepealt ma moskvademokraadid, aga siis ülejäänud hakkasid ka seal käima. Ja noh, üheks ideeliseks sisuliseks liidriks oli seal muidugi Andrei Sahharov. Aga tegijateks olid Moskva ülikooli mitmesugused inimesed väga erinevalt positsioonilt, kes seda tehnilist tööd organisatsioonilist tööd tegid. Regioonidevahelise saadikuterühma jõud seisnes ka selles, et sinna kuulus esindajaid peaaegu kõikidest Nõukogude liidu piirkondadest. Seetõttu oli saadikute rühm väga hästi informeeritud ja võis oma ideede, hoiakute ning soovitustega mõjutada vägagi erineva päritolu ja taustaga saadikuid. Akadeemik Viktor Palmil oli saadikute rühmaga ühinemiseks veel üks põhjus. Ja peale kõige muu seadsin eesmärgiks lihtsalt. Teha kindlaks, mis mees Jeltsi neidu. Tollal ei olnud see sugugi selge. Ja veel kaua aega hiljem ka ei olnud, selge. 1991. aasta jaanuari dramaatilised sündmused Vilniuses ja Boriss Jeltsini ülimalt oluline kuid samas ka äärmiselt riskantne visiit Eestisse näitasid, et akadeemik Viktor Palmil oli olnud õigus. Just regionaalse saadikuterühma toel kujunes Boriss seltsilist võtmefiguur, kes hoidis ära võimaliku verevalamise Eestis 1991. aasta jaanuaris ja kes tunnustas viivitamatult balti riikide taasiseseisvumist. 1991. aasta augustis. Suure rahuloluga võit Eesti delegatsioonis vastu teadmine, et Viktor Palm on valitud regioonidevahelise saadikuterühma kaasesimeheks. Akadeemik ise arvab, et temale sai see au osaks peamiselt karistuseks. Nimelt kui see esimene koosolek oli seks ajaks, olin ma juba mõningaid enda jaoks järeldusi, seda ja teist ja kolmandat pidi põiki ja pikuti teinud Boriss Jeltsin-ist. Ja siis Äkitselt üsna alguses, kui hakati, siis hakatakse valima. Esimees tehti ettepanek valida esimeheks Boriss Jeltsin. Ja. See võib olla subjektiivne, minu prognoos oli niisugune, et sellest midagi väga head välja ei tule. Lähtudes mitte Jeltsini poliitilisest orientatsioonist, vaid tema isiksusest üldse. Kahjuks niinimetatud poliitikas on poliitiline orientatsioon ja isiksusejooned sagedasti mitte teineteisega koos kaasa. Ja kui nad ei ole kooskõlas, siis tekkiv tekivad õnnetud situatsioonid. Oleme neid asju kohane siin kogenud Eestis küllalt ja seal oli ka ja siis orienteerumiseks aega ei olnud midagi ei olnud. Ma sain aru, et see teeb Nalja grupost Jeltsini partei. Mingeid Jeltsini parteid minu arvates tol momendil vaja ei olnud vaid oli vaja niisugune kollektiivne ja noh Kus ka ütleme, liiduvabariikide, sealhulgas Eesti esindus esindajad oleksid võinud ikkagi üht ja teist kaasa rääkida ja nii edasi ja nii edasi. Jeltsin näis minule mõnevõrra liiga autoritaarsena. Ja teisest küljest muidugi, Maiga järjespekteerisin neid üldpoliitilisi demokraati plikke noh seisukoha avaldusi, mis ta oli teinud. Siis ma ajasin käe püsti ja ütlesin, et et meil, Eesti rahvarindes on mõningad kogemused niisuguste organisatsioonide osas ja meie küll nii ei teinud ühte esimest. Nii valisime eestseisuse, kus siis esimeheks või Eesti eesistujaks, kordamööda olid seal mitu inimest ja tegin ettepaneku valida mitte üks esimees, vaid. Ta soo, pretsedaatili, nagu öeldakse, siis edasi. Ja sisse pandi häälte hääletamisel, see läks seal läbi. Jeltsin läks näost kahvatuks juures. Regioonidevahelisele saadikute rühmale valiti viis kaasesimeest. Ka Boriss Jeltsin pidi leppima mitte esimehe, vaid kaasesimehe staatusega. Vähemalt teoreetiliselt oli ta sunnitud võimu jagama meie Viktor Palmi, Andrei Sahharovi, Juri Afanasjevi, Kavril Popoviga. Niisuguse kulissidetaguse manöövriga oli Eesti nihkunud Jeltsini huvisfääri. Eestil oli võimalik endast suurele Vene karule märku anda. Sellegipoolest jõudis arusaamine Eesti ja teiste balti riikide saatusest ja huvidest väga visalt hilisema Venemaa presidendi mõttemaailma. Siis ma võin öelda küll, et et see oli 89. aasta esimese kongressi ajal ei teadnud Jeltsin sellest balti probleemist suurt tuhkagi. Aga näetegi selgeks. Gorbatšov õppinud, ta oli endale midagi selgeks teinud ja kordas seda kogu aeg nagu plaat, aga ühel hetkel plaat kulub ära. Jeltsin on kogu aeg omandanud ja see on nende erinevus. Jeltsinit sundisid mõtlema ja muutuma regioonidevahelise saadikuterühma liidrid Moskva ülikooli õppejõud, paljud teised. Nende poolt tuleva surve toimel hakkas Jeltsin nägema oma riigina mitte nõukogude liitu vaid Venemaad. Gorbatšovi mõjutas sootuks teistsugune seltskond. Teda ümbritsesid Kremlis ja valitsuses tiirlevad bürokraadid. Aparatsikud, keda huvitas peamiselt isiklik heaolu. Väheste erandite hulka kuulus küll nõunik Aleksandr Jakovlev kuid mõjukas ja arvukas demokraatlikult meelestatud survegrupp Nõukogude Liidu presidendi selja taga puudus. Seetõttu klammerdus Mihhail Gorbatšov Nõukogude Liidu külge ja jäigi ajale jalgu. Tänavu ilmunud raamatus Gorbatšov kirjutab presidendi nõunik ja pressisekretär Andrei kratšov. Nõukogude Liidu nõu kogulikust olemusest hoidis Mihhail Gorbatšov kinni erilise visadusega ja oli riigi säilitamise nimel valmis kasutama tema käsutuses olnud riigiaparaadi kogu võimsust. Jeltsini soodne suhtumine eesti eraldumisse Nõukogude Liidust on seletatav veel ühe sündmusega Kremli kulissidetaguses poliitikas. Pärast Boriss Jeltsini valimist 1990. aastal Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimeheks kinkisid Kremlis tegutsenud eestlased talle sõjanuia. No niisuguse pooleteistmeetri pikkuse, mis on, Me käisime Marju Lauristini seda veel viimas ja ma lasin, lasin selle teha botaanikaaia puusepal. Ja see oli kadakast tehtud, nii et oli leitud jäme kadakas ja ja viisime sinna kohale ja see oli selles mõttes hea luua, et see põhimõtteliselt kõik Giorgi saalis ja mina mõtlesin, et kuidas mina niisukese nuiana Kidaline sõjanui ikka hästi lõhnas ja seal oli siis põletatud sisse, et Boriss Nikolajevitš eesti sõpradelt vene keeles muidugi ja, ja kuidas kremlisse viid, niukse asja sisse hakad luba hankima, siis jäädki seda hankima. Mõtlesin hulk aega, mida teha, panin ülikonna selga, lipukas ette ja võtsin selle nuia õlale ja hakkasin sealt Moskva hotellist marssima. Ja siis, kui masinas baski väravateni juba jõudsin, siis igal juhul igal juhul seal oli üks leitnant, kes siis ilmselt sinna välja aetud. Sa oled väiksemad mehed, kes siis see väärest täiesti varjamatult. Ja küsis, et no et kuhu te lähete, ema ütles, et ma lähen kremlisse, jah. Ja et noh, et, et kas teil mingi eesmärk ka on ja ma ütlesin, et mul on ikka suveniirtšikk, mis eesti keeles tähendab suveniiriks. Ta küsib, kas see või see, aga mis asi see on, aga mina tollal ei teadnud vene keeles see sõjanuia Vene keeles Bulava, mina ütlesin selle peale saami sihtituubisina vene keeles lihtsalt kõige labasema lollpead. Muidugi ta hakkas naerma, minge, ilmselt oli tal ülepeakaela antud päevakäsk. Vaata, mis vend see on. Muidugi ma läksin siis edasi. Ja siis jõudsin silk Giorgi saale sinna fuajeesse, aga seal oli see turvateenistuse ilmselt toibunud, et noh, et võõruda hakati küsima ja ma ütlesin, et ma tahan, et mul on siin üks sõber, et ma tahaks talle nagu kingituse viia, eks ole. Patharok ja ütlesite, oodake ja siis 15 minutit laste mind oodata, mina küsisin, et kas ta mingi põhjus ka on või et ma olen Nõukogude Liidu saadik, eks ole, mul on vaba pääs, reglement on ja see, mida Nõukogude Liidu saadik kaasa võtab, see on tema oma asi, eks ole. Eks ole, noh, nüüd on, noh, jah, relvi ma küsin, kas see on siis relv või mis asi, see on lastilävi ja muidugi noh, ilmselt nad panid mingid piirkonnad valmis sinna. Et nad, et nad, noh, passide peale, kuhu ma siis lähen, mina läheksin hoopis hoopis garderoobi, läksin garderoobitädide juurde, andsin neile nuia, riputati sinna nagis, mulle anti selle vastu number. Siis ja mingit muud varianti, et ei olnudki siis koolivaheaeg, läksin sinna otse tribüünile, solisti sosistasin Jeltsinile kõrva, ma tundsin tol ajal meil suhteliselt üsna sageli ja ja siis ma talle ütlesin, et noh, et noh, kohtade vaja teada ja tõesti ei ole midagi ja natukese aja pärast tuligi Cowediaajev, et läheme nüüd, aga tema ei teadnud, mul on all nui kingituseks, et vot see on nagu motiiv. Tormasin siis jooksuga trepist alla, kahmasin Nuidage nuiaga trepist üles kolm meest järel. Noh, ja siis läheksime Jeltsini juurde kabinetti ja siis ta ütles niimoodi, et noh, et see oleks nüüd küll huvitav, et võtaks nuia kaasa, läheks saali, paneks lavale ja ütleks, nutavaris Sibradal saaja. Viimastel aastatel on Eesti taasiseseisvumisest sageli räägitud kui mingisugusest imest loteriivõidust taevast kukkunud õnnest, Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil osalenud Eesti delegatsiooni tegevuse tulemusi on püütud pisendada või koguni maha vaikida. Tegelikult sattusid aga mitukümmend kremlisse tulnud eestlast kommunismivastase võitluse eesliinile. Teadsime, et võti balti riikide taasiseseisvumiseks asub Kremlis. Selle kättesaamine oli aga mõeldav üksnes kurjuse impeeriumit lagundades. Otseselt balti vabariikide eeskuju järgides kuulutaski 12. juunil 1990. aastal enda suveräänsust ka Vene Föderatsiooni Rahvasaadikute kongress. Mõni nädal hiljem tegi Venemaa ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin föderatsiooni liikmeskonnale teatavaks. Tee endale nii palju suveräänsust kui jaksate alla neelata. See, mida oli teinud Eesti 1900. 88. aasta 16. novembril suveräänsuse deklaratsiooni välja kuulutades jõudis nüüd Tatarimaale udmurdi Tšuwashi, Jakuutia komi ja teistesse Vene Föderatsiooni piirkondadesse. Kremlisse tulnud eestlaste kulissidetagune poliitika oligi viinud kurjuse impeeriumi. Järgmises saates jätkame selle keerulise ja riskantse töö Nõukogude Liidu lammutamise kirjeldamist. Saatesarja autor on Juhan Aare, režissöör Härma Sharm helirežissöör Külliki Valdma. Toimetaja Aare Tiiveli.