Keelekõrv, 239. saade. Mina olen Mari Tarand. Aga tänases keele kõrvas pakun kuulata mõtteid väljastpoolt raadiomajaseinu. Keelesaates soovis oma mõtteid avaldada Kalle Kurg. Kuulame teda. Vaevalt küll peale Eesti leidub maailmas ühtegi riiki, mille president on keele puhtuse kaitseks välja astunud. Ja see seletu pelgalt selle asjaoluga, et Lennart Meri on kirjanik ja ajaloolane. Ja vaevalt ka sellega, et ta on riigiametis ja et tal on kohusetunne selles suhtes, et keele asjad peaksid kodaniku huvides ja kodaniku eest riiklikult ära lahendama. Minu meelest on see hoopiski koputus meie igaühe ühiskondlikule eneseteadvusele, meie enesetundele ennast neli on ju ikkagi ka mõtleja, kirjanik ja Lennart Meri lihtsalt teab, et sellel, mida on vähe, on väärtust. Et sellel, mis on ainukordne, on hindamatu väärtus ning et keele puhtusest sõltub, kes ja milline on meie ise. Nüüd, kui me Euroopasse lähe, tekib küsimus, mis meil kaasas on ja mis on neil, kes maha jäävad. Muidugi peab kaasas olema Panad seamis hoiab meid noore ja maailmale avali. Ja see Panad, sea on keeleoskus. Need noored, kes keelt ei oska, on tegelikult lõpmatult ajast maas ja ajast ei ole maas nood vanad, kes keelt oskavad. Ometi ei peaks üleskutse keele väärtustamiseks puudutama mitte ainult kooliealisi noori. Kindlasti puudutab õpetajaid ja kindlasti erutab seega keelemehi ja keele propageerija, et kasvõi Mati Hinti või Helju valsi või nendesamade keeleminutite toimetajad mari tarandit. Sellepärast et nemad on meile ikka ja jälle argipäevase üksikasjaliku sega, meenutanud, et meie meel ja meie keel on seotud lahutata, kui üksteisest ja meid ei olegi. Aga on suur hulk üles kutsujaid, meeldetuletaja, keda keegi ei pane tähelegi. Need on toimetajad. Ma mõtlen siin, mitte toda inimest, kes toimetamise alal juhtiv on, vaid keda väga ebaõnnestunult kutsutakse rea toimetajaks, nagu toimetaks kida ridu. Olin loomingus 17 aastat. Looming oli ja on varamu nagu ka raamatukirjastused. Aga Loomingu ja Loomingu raamatukogu arhiividest panevad ükskord uurijad kindlasti imeks, mismoodi on kirjutanud need, kes kaanel või sellel lehel on suures kirjas märgitud autoriteks või tõlkijateks ja mis imet on teinud siin võimatutest võimatumaski riigis omal ajal eesti keele puhtuse ja rikkuse eest iga päev ületunde tegevad toimetajad, kelle nime vahest ehk võib-olla leiate kusagilt pressumist barellis muidugi, või siis tiitli pöördelt kümnepunktilises mõõdus, kui veab. Arvatavasti samastavad paljudki teksti sünnist kaugemale olijad, toimetaja töö ja korrektori töö. Muidugi ärritavad trükivead nagu Vaksikud ja kirbud kuid palju hullem, kui jääb ära too hoopiski teiselaadiline ja väga-väga mahukas ning suurelt jaolt loominguline töö, mida teeb toimetaja reatoimetajatöö ei ole, ridade toimetamine ei ole putukatõrjetoimetajal peab jätkuma entsüklopeedilist eruditsiooni ja keelevaistu temast sõltuda. Paljuski mitte lihtsalt keelekasutus kui grammatika ja tavade järgimine võsis faktoloogia ja pärisnimede kasutamise järjekindlus vaid stiil kui keelepruugi, koguteose hing, teose elavus ja elusus, keele rikkus ja puhtus. Toimetaja peab valdama nii kirjakeelt kui ka kõnekeelt nii üldkasutatavaid, kinnisväljendeid kui ka spetsiaalkeelte tähendus hieroglüüf võõrkeelt ja eesti keelt. Mida teha, kui mingi keskaegse roomlase suust võetud ladinakeelse kinnisväljendi vaba teisendit kasutab hilisemas Ameerikas sinna sisse rännanud insenerist hindu, kes varem elas Prantsusmaal ja kasutab slängi on hullemat, ütles toimetaja ja ohkas. Vahel võib kohata teksti juures märkust, autori keelepruuk muutma. Siis võib tegu olla konfliktiga kahe tegija vahel. Mina ise olen toimetajana töötanud nüüd 31 aastat ja ma võin kinnitada, et hea autor või tõlkija ja intelligentne ning kogemustega toimetaja saavad teineteisest suurepäraselt aru ka siis, kui toimetaja on väga nõudlik. Halb kirjanik või tõlkija annab oma eksimusest kinni, sest ta lihtsalt ei ole nii andekas. Aga toimetaja, kelle nimi ka tiitlipöördele jääb, mis ju ka vastutust vähemalt kaasvastutus, tähendab. Peab oma tõega halva autori või tõlkija õiguse ees muidugi taganema. Mis enesetunne siis toimetajal on? Võib muidugi öelda, et oma tuba oma luba ja et autoril on õigus kõigeks. Aga keele puhul ei ole see nii lihtne. Raadiot, kuulate, televiisorit, vaatan lehte, loen ja elukutselise esineja iga teine lause eetris või ekraanil ei ole mitte ainult banaalne, vaid talumatult risustatud ja keeleliselt totter. Siis on see ka minu asi, ma olen oma ühiskonna liige. 15 aastat tagasi kirjutasin keele ja Kirjanduse juubeli puhul loo ühisvaratundest. Nüüd on leitud teinegi kujundkeel on meie ühisasi, mida psühholoog Mati Heidmets avatud ühiskonna foorumil ilmekalt võrdles liiklusega. Tema soovitab teadlikele autojuhtidel hakata liikluse parandamiseks, ristmikul jõhkralt teed andma, pidada üldse reaalselt kinni kõikidest liiklusreeglitest, sest ei ole olemas üldse mingit spetsiaalset liiklusskulptuuri, vaid on käitumisskulptuur. Mis põhimõttelist vahet on liiklusele ja keeleliselt suhtlemisel ühise asja ühisvara hoidmise ja kaitsmise seisukohalt. Mitte midagi. See ei ole retooriline, vaid praktiline küsimus. Kuna üldinimlikul ühiskondlikul keelekaitsealal käitume kõik toimetajast inimestena siseseid tegeleme üksnes õige keelsusega, vaid õige meelsusega. Las ma tundun oma uue aja teadmiste kiuste vanamoodne pealegi, aga ma ei häbene tunnistamast, et mind vaevab küll üks ühine asi ja see on. Meil ei ole enam varsti traditsionaalsete väärtuste väärtustamise traditsiooni, kulla inimesed. Ja see on traagiline. On traagiline põhjusel, et nii nagu arst ei ravi haiget, vaid inimest ja õpetaja ei õpeta õpilast või inimest on ka toimetaja haritlane, kes ei tegele lihtsalt keele ja stiiliga nagu entsüklopeediat vastavad märksõnad kinnitavad vaid inimesega meiega minuga igaühe isega. Me oleme kole uhked asjade ja nende hulga suurenemise üle. Kas see on rikkus? Rahatäht on iseendast väike, väiksem kui kirjaliku paberileht. Aga siin on oma illusioon. Kui rahatähti on palju, suureneb raha hulk, mitte iseendast, aga väärtus, mis on hoopis teine asi. Vaimuelu jaga, keele paradoks, vastab pöörsoo kuulsale kujundile. Tema järgi on nii, et kui me õuna ära anname, siis neile enam õuna jää. Aga kui anname ära ei tee, siis jääb meile ometi idee alles. Aga meile on õunaloogika armsam Vaimu väärtustamise väärtusel tajumata. Ja nii ei olegi imestada, et näiteks väike raamat keelest Lehte Hainsalu omamoodi suurteos sõna Lin riik kõige oma ühiskonnakriitilise ja keelelise rikkusega on jäänud piisava tähelepanuta aga teose toimetajana võin kinnitada, sain raamatust elamuse. Sain elamuse viisist, kuidas keelega mängimisel ja mäng on siin tõsine, isegi filosoofilise tasandi asi avaneb ühiskond lugeja meelele ja keelele, uudselt ja värskelt ühes tervikus satiiriline võõrandumise muhe lähedus lahutamatult koos. Ja sa näed äkki kõik Eestis hoopis teise pilguga. Muidugi on tragikoomiline, kui õpipoisis toimetaja kasu oma tahet peale suruda meistrist, kirjanikule või tõlkijale. On kurb, kui keele kaitsel muunduksid algsed, puhtad tegutsemisviisid vägivallaks. Et seda ei juhtuks, peavad noored toimetajad saama kuskilt toimetamist, õppida raamatu toimetamist. Nüüd võiks toimetaja spetsialiteediga andmine või vähemalt soodustamine olla ka ülikoolide asi on avatud ühiskond on uus keele olukord, naine midagi võimatut toimetamise alase erikursuse sisseviimises ja üliõpilaste kirjastuste juures praktiseerimises või mingist täiendkoolitust, sest inimene õpiks nõnda endale lisaeriala, mida ta saaks viljeleda ka siis, kui ise põhiliselt muul alal tööta. Ehk saaksime nõnda juurde ka mõne spetsialistist tubli põhikohaga toimetaja. On alasid, mille puhul vajadus toimetajate järele on otse karjuv. Näiteks häid prantsuse keelest tõlkijaid leidub kuid prantsuskeelsete raamatute tõlgete heade toimetajate üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest ja uskuge, ma oskan enamat, aga keel, kultuur, kogu keskkond, eriti infotehnoloogia, mõjus inimesele muutub nii kiiresti, et protsesside ette Aivamine on haridussüsteemile moraalselt kohustuslik. Eri keelte meil eesti ja vene keele kooseksisteerimine ning eriti angloameerika kultuuri osa meie ühiskonna kujunemisel toob muutusi mitte ainult kõnekeelde, vaid kindlasti ka kirjakeelde internet on nagu vanasti oli salong, kus valitud külalised valitud keeles omavahel kindlas stiilis vestlust peavad ainult et kasutusele on erikeel ja tihtipeale sobiks see pigem trahterisse või haiglasse kangialusesse. Kas üldsus mõistab, millega on tegu, milliseks kujuneb ühiskond, kus on eri keeli ja erikeeli kõnelevad kooslused, kes siiski omavahel tsiviliseeritult Touri normidest lähtudes paratamatult suhtlema peavad? Kui puudub piisavalt suur intelligentne kogukond, kes keelt ja suhtlusstiili teadlikult ja vajadusel tingimisi või keelenorme karmistades või liberaliseerides korrastab, milline vaim siis valitseb? Avage raadio, televiisor, kuulakem mitte ainult, mida vaid kuidas räägitakse. Ja teiegi hakkate kahtlema, kas me mõistame ja väärtustame keelekorraldaja ka toimetaja kui vaimuelu edendaja ja korrastaja tegelikku rolli kultuuris. Kui me eetris ekraanil ja ajakirjanduses võiksime osa saada rubriigist toimetaja. Elamus oleks kindlasti vaimselt rikka mitte ainult nõndanimetatud lai lugejaskond, vaid ka vaimueliit, noorsoost rääkimata, kes tunneks autori või tõlkija kõrval raamatut paremini kui toimetaja pentsikuna, vajadus kinnitada, et toimetan kultuuritegija või jätan isiksus, aga olete kunagi leidnud mõne toimetaja kohta entsüklopeedia artikli, olete te kunagi kuulnud, et keegi said toimetaja preemia? Olgu mõne teose või sarja või kogu oma elutöö eest, mina küll ei ole. Omal ajal sai vahel ka käkim teos kirjanduspreemia juba rahvuslikel kaalutlustel, poliitilistel põhjustel. Aga ka meie parimad kirjanikud, kellest ühte tundmise vajadusest peaaegu kritiseerimatut pühakut tehti ei ole vormilt sugugi alati laitmatud ja üksi rahvuslust veel teos suureks ei tee. Rahvusaadet ülistab halb kirjanik on kirjanikuna ikkagi halb, suuruse hindamisel on paradoksid, mõjub drastiliselt, kuid ei olegi päris väär väita, et Juhan Liiv ei osanud luuletada ja Anton Hansen Tammsaare on kohati vägagi lohakas. Kas see siiski nende suuruste vähenda aga ei muuda olematuks 1000 märkamatute ja nähtamatute olevuste osa, kes keele ja seega ka meelepuhtust hoiavad? Tunnustage harjaid, kes on seisnud meie keele, meie kultuuri ja nõnda viisiga meie eneste eest. Nimetan siin neid, kelle tööd olen lähedalt pealt näinud palju aastaid kultuurialases ajakirjanduses. Me ei saa anda enam preemiat Asta Haamerile, kui saame elutöö eest anda preemia lembe hiidelile või Loomingu keeletoimetajale Aime Rammusele või Anu Saluäärele või Terje kuusikule või raamatutoimetajatele Maiga Varikule, Maret Käbin, Elvi Pillesaarele. Nimekiri tuleks pikk. Me oleme tänulikud arstidele ja õdedele, kes meil enestele ennast terveks ravida aitavad. Ja ma ei öelnud mitte niisama juhuslikult. Nõnda. Kultuur on ja peabki olema. Iseennast ravib arst ja kui meil leidub inimesi, kelle ametiks kutseks või isegi kutsumiseks on seda põhimõtet elus hoida peame neid hindama ja nende tööd väärtustama. Palju on raamatukirjastuses neid toimetajaid, kelle märkamatult tähelepanu väärne töö on väärt esiletõstmist ka kirjastuses kunst, kus näen iga päev pealt oma kolleegide tila aasa. Tõnu Tammets siia, Tiiu piirandi ränka aukartust äratavat tööd ajaloolise spetsiifika kallal. Poole aasta pärast algab raamat Aastaraamat on idee ja teostuse kontrollimise ja puhastamise sula. Kui sulepea käest või viimane faili suletud ja autor või tõlkija teose avalikkusele kingi või maha müüb ei ole see enam looja või interpreedi ainuomand. See on meie kõigi ühisasi. Keelekõrvas rääkis täna Kalle Kurg. Uus keelekõrv on eetris tuleval esmaspäeval. Kuulmiseni.