Keelekõrv 221. saade, siin toimetaja Mari Tarand. Täna head sõbrad, pühendume ühe keele sugulase, kadunud liivi rahvateemale ja kui ma ütlesin kadunud, siis kas on mul selleks õigust. Ja mul on tuline hea meel, et on hulk inimesi, kes mulle vastu vaidlevad ja ütlevad. Liivlased on nüüdseks väike hävimisohus soome-ugri rahvas kurama tipus. Tõsi on, et 12. 13. sajandil ulatusid nende asualad märgatavalt kaugemale ja nende järgi sai nimetuse Liivimaa. Ent aeg ja naabrid on kahelnud neid halvasti. Selle viimase lause võtsin sirbist, kus nii kirjutab Tapio Mäkeläinen, soomlane, üks ühingu, liivlaste sõbrad asutajaid sellesse ühingusse, mis asutati esimesel augustil sel aastal. Lätis kuuluvad näiteks Läti akadeemik Zimmermanis Saul Veedis soome professor Mauno koski ja meie keeleteadlased Tiit-Rein, Viitso ja Eduard vääri. Ja ka Norra ja Taani Riia suursaadikud. Näiteks. Ühingu eesmärk on liivlaste toetamine, liivi kultuuri säilitamine, arendamine, edendamine, uurimine ja selle ühingu juhatuse koosolek oli möödunud nädalavahetusel Riias kus samal ajal peeti liivi kultuuripäevi korraldajad liivlased või liivlaste järeltulijad ja lätlased, keda Liivi teema huvitab ja kes otsekui tahaksid aastakümnete üle kohut kuidagi heastada. Riias lehvisid liivi lipud, avati kunsti ja fotonäitus ja esitleti Liivi luule antoloogiat. Eestlastest Liivi sõbrad olid kohal. Nii professor Viitso KUI Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes ning Liivia viital, kes kirjutas pikemalt kõigest sellest. Reedeses sirbis oli nõus ka keele kõrva kuulajatele üht-teist rääkima. Kuna vastuvõtt oli väga soe ja hea ja üritused ise olid väga kõrgel tasemel, siis muidugi meelitas kohale ka tõesti igas vanuses inimesi, nii et ajakirjanike maja Riias, kus üritus toimus, oli rahvast tulvil, tähendab, tegemist on nendega, kes oskavad oma liivi juuri ära näidata ja kes on leidnud nüüd, et nad tahavad oma liivi päritolu lipule tõstaja jälle liivlased olla. Kui palju siis neid oli, kes tõesti liivi keelt räägivad liivi keele tõlkimisega on küll nii, et liivi keelt kõnelevad ikkagi põhiliselt need 15 umbes 15 vanainimest, kellest on korduvalt ka meie ajakirjanduses juttu olnud. Kes kuuluvad siis niinimetatud Liivi liikumise, võiks öelda siis esimesse etappi, ei, need on siis ansambli liivlist lauljad ja praeguste noorte liivlaste vanavanemad, niipalju kui need veel alles on. Üks põlvkond on tõesti või isegi kaks põlvkonda on vahele jäänud, sest praegused Liivi liikumisega tegelejad on 20 aastased noored inimesed ja huvitav on just see, et need ei ole keegi nagu sundinud sellega tegelema, vaid see on tekkinud iseenesest ei ole tulnud kusagilt väljastpoolt ettepanekud kultuuriministeeriumilt või ütleme, mõnelt muult liikumiselt või asutuselt, et hakkame nüüd liivi asja ajama, vaid nad on ise seda teinud ja vaat see ongi nagu kõige olulisema asja juures. Et kõik need noored on hingega lased, aga liivi keelt on pinud hiljem läti keel on ikkagi olnud neil esimene keel ja seetõttu, et on olnud 50 aastat pausi liivi keele kõnelemisel aktiivsel kasutamisel ja et noored on selle nagu hiljem ära õppinud, on väga raske rääkida keelt, kus puuduvad 50 aasta jooksul juurde tulevad uued sõnad ja nad suudavad seda keelt siiski õpetada näiteks iga-aastastel, Liivilaagrit, liivi keelekursustel ja neid peetakse siis Liivi rannas ja seal viibivad liivlased, väikesed väikesed liivlased, ühesõnaga need kõige nooremad, kes alles lähevad kooli või käivad koolis ja neile õpetavad siis liivi keelt. Liivlased ise ja muidugi ka liivi keele oskajad. Eriti märkimisväärne on muidugi see, et on trükivalmis saanud Läti Ülikooli õppejõul Kersti boikol liivi keele õpik. See on siis 10-le tunnile kavandatud ja 800 sõna võib sealt omandada. Ja kui see õpik nüüd trükist ilmub, see on tõesti suur samm edasi ja see võimaldab võib-olla tõesti seda tagasi Liivistumist intensiivistada, et noored, kes praegu õpivad, saavad liivi keele selgeks. Ning see tähendab muidugi ka seda, et, et liivlaste taassünd on täiesti olemas ja see, see protsess kestab. Sirbis on juttu ka lähemalt, nendest tuli hingedest, kes seda asja edasi viivad, aga võib-olla siin ka mõni sõna ja üks tähtis asi veel. Et kui seni on räägitud folkloorist ja kuulnud oleme meie fonoteegis, on Liivi keelseid laule ja lindistusi veel kadunud Peeter Tambergilt, kes teatavasti sõja eelvalmistus oma rahva keelt ja kultuuri arendama, õpikuid ja raamatuid välja andma. Aga nüüd on siiski tegemist ka ühe Liivi luulekoguga, mis on trükitud ilmunud noored tulihinged, kes on võtnud enda kanda nüüd selle liivi kultuuri ja nii-öelda liivi asjaajamise. Neist peaks kõigepealt nimetama muidugi sel kevadel Tartu Ülikooli lõpetanud Valt Ernštreiti. Ja tema ongi selle liivi luule antoloogia koostaja ja teiseks muidugi Baiba Tambergat kes on Liivi esimese haritlased, Peeter Dambergi vennatütar ja õppinud Läti kunstiakadeemias graafikat ning need illustratsioonid, mis selles Liivi luule antoloogias on vaibad hamberga tehtud. Liivipäevadel avati muidugi ka kunstinäitus läbilõikeliselt tutvustamaks Liivi kunsti- ning seal oli siis Baiba Tamberga jaoks terve kus olid väljas tema graafilised lehed ja need olid äärmiselt huvitavad ning äratasid tõesti tohutut tähelepanu, näiteks soomlaste hulgas. Ma tean, et toimus ka Liivi sõprade Seltsi juhatuse koosolek ja tehti plaane, sest kõige suurem liivi sündmus seisab vees tuleval suvel, siis saab kuuekümneaastaseks see kuulus rahvamaja, mille hõimurahvaste abiga liivlased vahetult enne sõja ja nende julmade sündmuste algust valmis said. Üheksa aastat tagasi käis Eestist hulk entusiaste pidustustel juba Meie sinimustvalge lipu all. Nüüd valmistatakse ju ka selleks tulevaks suveks eriti hoogsalt. Liivi sõprade selts asutati tõesti esimesel augustil liivi püha ajal, liivi püha on teatavasti iga-aastane liivlaste täht päev, mida peetakse Liivi rannas. Ja kuna tuleval aastal möödub Liivi rahvamaja ehitamisest 60 aastat, siis Liivi sõprade seltsi juhatus võttis vastu otsuse tähistada seda sündmust tõesti väga põhjalikult ja pidulikult. Ja seetõttu arvata, et ega sinna kolme presidendikutsumist ja arutati ka seda, et oleks võimalik korraldada niisugune seminar Liivi rannas kultuuri seminar. Ja mida rohkem sinna siis inimesi minna kavatseb, seda parem muidugi, sest niisugune tegevus tähendab seda, et me paneme õla alla sellele liivi liikumisel ja mida rohkem on toetajaid, seda parem on see ühele taasärganud rahvale. Nendest sündmustest ergutatuna ette liivi kultuuriuurimises ja jäädvustamises ja üles vaatamises on nii suuri edusamme Lätti pöördun professor Mati Hindi poole kommentaariks. Sest Mati Hint, sina oled ju ka ja nii-öelda üliõpilasest peale liivi asjaga kursis olnud liivi keelt uurinud Liivi rannas käinud oma nüüd juba kadunud õpetajatega koos ja sellele asjale südamest kaasa elanud. No kõigepealt ei ole kõik mu liini õpetajad ei ole kõik kadunud, esiteks on veel kaheksa kuni 12 liivlaste ehk elus, kes on mulle liivi keelt õpetanud ja ka emeriitprofessor Edward, kellega me oleme käinud Liivi rannas palju kordi on õnneks veel elus. Ja selle kõrvalejäämise pärast on mul õieti öelda südamevalu pikka aega, et ma olen Liivi asjade aktiivsest ajamisest jäänud kõrvale kui sellest peale, kui tuli Eesti asja aktiivne ajamine ja ka praegu olen ma eesti keele õppetooli juhatajana siin Pedas väga kinni, kuigi ma ei ole liivi keelt unustanud ega ka seda asja maha matnud. Aga kui nüüd rääkida ei räägi nii nagu räägitakse liili taassünnist siis minu kõige suurem mure sellega seoses on, on see, et see justkui valmistab pinda ette sellele meeleolule, et midagi pole katki. Kui keelt räägib veel kaheksa üle kaheksakümneaastast inimest, et siis on just õige aeg taassünniks, see valmistab pinda ette nendele meeleoludele, et ega eestlastega oleks ka midagi katki, kui neid on järel ainult 260000, nagu on Island laste rahvaarv, võim, et Maltale elama 360000 inimest ja iseseisvad rahvad ja riigid väga rõõmsalt edasi. Üks Postimehe juhtkiri oli kirjutatud sellises toonis. Ühelgi juhul ei nõustu ma sellega, et rahva füüsiline lakkamine või, või siis rahvaarvu järjekindel vähenemine ei ole surmaohuks selle keele ja kultuuri saatusele. Et selles mõttes rääkida hirmus lootusrikkalt liivi, liivlaste ja Liiluse, liivi kultuuri ja keele taassünnist on pehmelt öeldes eksitav. See, et liivi asjade ümber on nii suur elevus, see rõõmustab mind tõesti äärmiselt väga. Ja ma mäletan veel oma üliõpilasaastatest, kui vanemad inimesed kurtsid, et liivi keelt on sõimatud penikeeleks ja, ja lehmakeeleks ja sellel on nüüd jäädavalt lõpp. Aga lõpp sellel ajal, kui, kui liivi keelt noorem põlvkond ei õpi enam esimese emakeelena loomuliku emakeelena vaid nad õpivad liivi keelt nüüd ka selles olukorras, kus nad on teisegi ühe teise keele emakeelena juba omandanud. Nad õpivad liivi keelt teadlikult võõrkeelena emakeelt võõrkeelena ja see ei ole päris seesama asi, see ei ole enam see hääldusbaas. See ei ole enam sama loomulik kui esimene emakeel. Sellepärast ma kordan, me oleme siin kõik väga rõõmsad selle elevuse ja positiivsete tulemuste ülemis liivi asjas. Praegu on aga rääkida taassünnist, on kui seal ergutav, siis on see väga hea, aga kui see uinutab, et karta pole midagi ja ka meil, eestlastel pole karta midagi, siis on see vastupidi üpris väga halb. Nii et mõtlemisainet jätkub, eks ole, lugupeetud kuulajad ja jätkub ka võimalusi ühe skulptuuri teos kaasa lüüa. Kordan ka, et Riias toimunud Liivipäevadest võite lugeda pikemalt reedest sirbist. Nii laulis Riias vaibad hamberga koos oma tütarde jeva ja Leldega. Võin veel öelda, et liivlaste huvilised Te saate liituda Liivi sõprade ühendusega teavet hankige ühendusest Fenno-Ugria jaak proseselt. Niisugune sai tänane keelekõrv. Me kohtume nädala pärast, kuid eeloleval pühapäeval ärge unustage kuulata Henn Saari keele minuteid. Kuulmiseni.