Keelekõrv 261. saade. Täna saate tuttavamaks Elli Riikojaga. Ma ütlesin tuttavamaks, sest paljud teda kui keeleinimest tunnevad Elli riikoja on praegu küll juba pensionile läinud Eesti keele instituudist, kus ta eluaeg töötanud on. Aga ta aitab oma endisi kolleege ja käib valvamas keelenõuandetelefoni vastamas teie küsimustele. Ja sellest Me kavatsesime Ki täna eeli riik aega rääkida, aga kõigepealt siiski mõne sõnaga, kuidas teist Elli riikoja sai eesti keele inimene. Käisin mina Tallinna linna tütarlaste kommertsgümnaasiumis, kus õpetati kaubar, rehkendust, majandusgeograafiat, kiirkirja masinakirja kauda tundmist, kõiki niisuguseid asju ja lõpetas meid, 37 tüdrukut, 35 läksid büroodesse ja kontorid ütles, et ja pankadesse laine Krauli, meie klassi kõige intelligentsem tüdruk Läks siia Tallinna keemiat õppima. Ja mina. Ma ei tea, mis asja pärast Mil kedagi tuttavatega suunajat ei olnud, ma läksin sinna Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitele, ei tea, mina ka lihtsalt sõitsin ja meid oli, oli üks suur saalitäis, kes need neid eksameid tegi. Paar nägu jäid mulle meelde ja kujutlege sellest paarist näost. Üks on nüüd maamullas. Ja teine on tänapäevani olemas Salme Nigol. Ja kätte me oleme siiamaani ühte jäänud, imelik küll, aasta hiljem tuli Mari Must ja me oleme ka siiamaani asusime enne veeuputust juba siin olema ja, ja nüüd ikka koos ja mõtte sain ma sisse sinna ülikooli. Aga ma ei osanud seal käia, sest siis oli nii, et ise pidid valima enesele punkti järgi, mida sa tahad, ülemastmes, alamastmes, mis asja, mis kombinatsioon ja nii, aga nagu ma ütlesin, et mul ei olnud ühtegi tuttavatega ega juhatajat, et vaatasin sealt peahoone vitriinis, et ah, millal nii läksid loengule, aga seal inglise keele loeng oli ja mina ei teatud verbi atribuutide mitte midagi, aga meie, see õppejõud oli Harris üks hiinlase moodi härrasmees, kes oli kaua aega hiinamaal olnud ja kes pidas seal Tartus inglise klubi ja nõnda ja ta oli väga irooniline ja ja niivõrd naeris mu välja, et ma sõitsin koju tagasi, ütlesid, et mina sinna kooli ei lähe, aga selgus, et ma olin majandusteadlaste teisele kursusele sattunud, et need olid eelmisel aastal õppinud. Ühtegi niisugust sisseastumiseksamitel nähtud nägu ei olnud ja, ja nii, aga esmaspäeval, kas ema ikka ütleme, et kuule, mine laps, vaata ikka, mis on ju nii. Aga nii ma sinna sain. Aga ikka, et ega ma ikkagi siis õppida ei osanudki, ma käisin ladina keele loengul, ladina keel oli üks kaelamurdmise trikk, tõesti, see oli ikka väga raske kursus, lektori kursus ja siis oli seal hallipäine, niisugune müstiline Williamson oma Puunia sõdadega ja nii et ma käisin ja olin, aga mul ei olnud seda tunnet. Ma murran ennast kuskil läbi või õigemini, see pole eluilmaski olnud mulle omaks. Vot sõda tuli vahele, kõik jäi mul pooleli ja ja kui ma pärast sõda läksin, siis ma olin mittestatsionaarne, aga päriselt selle emakeeleusule ma ärkasin siis, kui käisid murret kogumas või kohanimesid koguvas. 40. aasta lõpupoole, seljakott oli seljas, seal olid karbid sedelitega, päeviku vihikud, üksinda varsid, saab mööda maanteid mööda metsi läbi soode ja rabade külast külla, talust tallu. Nüüd sõidetakse autoga ukse ette ja pannakse magnetofon käima ja, ja nõnda ta läheb, aga siis oli nii, et et õppisin ma seal oma Kolga kõnnu ja Anija vallas seda loodust ja inimesi tundma. Ja, ja kujutlege, ma ei kartnud mitte midagi, teate, paneksin heinaküüni kuskile magama, sest et väga harva pääses kuhugi taresse sisse. Mitte midagi ma ei kartnud või kõndisin 10 12 kilomeetrit, läbib paksu paksu padriku enne järgmisse külla ja ja sõin seal suuri mustikaid ja murakaid ja maasikaid ja, ja nõnda see oli tore käik ja, ja kirjutasin ma muidugi ainult pliiatsi ja paberiga ja kui ma siis sügisel hilja kirjutasid ümber neid sedeleid ja äkki märkasid, mis asja ma olin sealt leidnud, näiteks ütleme, Hirvli küla oli ju maa sees. Vahepeal oli hoopis kiht ja äkki seal hirmuni külas ja kuskil sedalaadi külades niuksed soomejooned. Teate, oleksid kohe öö ajal sõitnud Tartusse, ütleme vaadake, mis ma leidsin, see on jälle üks tõend. Et on kunagise ranna murrak läinud ju maa sisse ja nii et see tegi minu nägijaks, tähendab selles mõttes nägijaks. Et, et ma tundsin, mis see minu emakeel on ja kui kena ta on ja mismoodi mismoodi meie nisukesed krõbi, kuiva kirjakeele peal kasvanud inimesed üldse ei teagi seda, seda sahti, seda keelemahla, seda ilusat sõnastust. Kui ma olen lugenud hiljem murdepäevikuid siis teater mõni kirjapanek on nagu poeesia, kuidas see eakas inimene on osanud rääkida millestki tavaasjast köitvalt ja ilusasti ja mõnusasti, see ongi üks asi, mis kohe keeb inimeses ja loob selle tunde. Et emakeel on väga suur varandus ja kui ma siis ülikooli ära lõpetasin, siis professor Kask kutsus mu siia instituuti ja siia ma olen nedega jäänud. Nagu öeldud, tuleb Elli riikoja kord nädalas ja vastab küsimustele keelenõuandetelefonis. Ja ega see ei olegi nii hõlbus töö. Päris lihtlabased asjadeks helistab linnavalitsus ja ütleb, et et kuulge, ütelge, mis vahe on matusekohal ja matusepaigal, et nendel on vaja linna kalmistute mingisugust struktuuri ja nomenklatuuri ja ma ei tea, mis asja seal tarvis ja kõik ja nüüd ei ole selgeks, mis on nüüd see pärisematuse plats ja mis on kalm ja, ja mis on see suur surnuaed ja, ja kõik tavakeeles iial ei eksi, kui me midagi ütleme. Me teame, kohe pidades. Kaastekst võimaldab seda juba või on veel mingi kujutlus silma ees ja kõik iial ei eksi. Ja kui vedaja nüüd ära seletama, mis on ei teadnud, helistas üks härrasmees lennuametist, nemad koostavad mingit suurt käsiraamatut eesti ja inglisekeelset ja paluvad siis võrreldakse ja kõrvutatakse nõnda, et kõik need terminid ja definitsioonid oleksid autentsed. Meil on niisugust võimalust üldse ei ole, esiteks. Me ei tunne lennundusterminoloogiat põrmugi, aga too häda hakkab. Me saaksime hakkama küll, sest et ortograafia grammatika asju me teame. Aga me ei tea, kas, kas inglise keeles on see asi nüüd nii, nagu ta ta olema peaks. Ta ütleb, et kas ei saa kuidagi kohustada neid nende infoallikaid, neid ministeeriume ja muid asutusi. Aga kuidas me kohustab, et meil ei ole mingisugust seadusandlikku jõudu mitte põrmugi kohe ja kui nii mõtled? Ei olegi, niisugust kohta on meil õigustõlke keskus. Aga tema põhisuund on meie õigusaktid. Seaduse tekst. Või näiteks ütleme, täna helistas üks daam, kes rääkis oma muret, et Tallinna tehnikaülikoolist on nõnda, et ülikoolis on olnud ju kateedrid, need said õpetoolideks ja nüüd on need õppetoolid nimetatud instituutidega, need on kõik ju ülikooli allasutused, aga sinna ülikooli juurde on kopeeritud ka põned, endised akadeemia instituudid. Nii, ja need on täiesti juriidilised isikud, teil on oma struktuur, neil on oma arvelil, on oma juhtkond ja nii aga et need õppetoolid, kui instituudi kirjutatakse väiketähega, siis näiteks geoloogia ja majanduse instituut protestivad selle vastu, et neid tahetakse ka väiketähega kirjutada, kuigi nad ju alluvad ülikoolile. Suunasin selle daami kohe Tiiu Ereti harja ja, ja küll see Tiiu Erelt ka klaaris ja õiendas ja muidugi jutt lõppeski sellega, et kui see geoloogia ja majanduse instituut tõesti seda enesele lubada ei või, et nad on väiketähega instituut, siis kirjutagu suurega, sest on juba palju asju, mis on soovitatavad. Aga mis ei ole nii kaljukindlad, absoluutsed tõed, kas või ütlemise jutumärkide asi või suure ja väikese algustähe asi, mis on paljuski varieeruv ja, ja niisugune kõikuv. Ja, ja seda, seda rängem ja raskem on, et ta on lubatud kõikuma hakata omal ajal, kui oli kaljukindel üks tee, ainult see peab olema jutumärkides, see peab olema nii, see peab olema nii. See verb pöördub sel kombel käänd, sõda läheb sellesse vormi tüüpi asi oli selge. Ja kui siis aastaid tagasi anti üks ilmatu hulk keelendeid vabaks tekkisid paralleelvõimalused siis ajakirjandusmajas, Pärnu maanteel see suur rõõmusõnum teatavaks tehti, saal oli emakeeleõpetajaid täis ja pärast garderoobis ma kuulsin, kui, kui õnnelikud olid need emakeeleõpetajad, kui tore, kui tore ja aga pärast tuli välja, see oli suur õnnetus, nüüd nad pidid ju teadma kõik, mida tohib ja mida ei tohi mitut kanti varem teadsid ainult et seda ei tohi ja kõik nüüd õpi ära ka kõik see, mis on. Vaba, kuid see on üks väga huvitav probleeme, me oleme keele kõrval Siret ka rääkinud ja inimesed on mitmes leeris suhtumisest keele pooldesse. Te nimetasite siin Tiiu Erelt, kes on selle suure õigekeelsussõnaraamatu töörühma pealik ja kõik need mured ja vaevad sellega seoses läbi elanud, aga samas nemad saavad kogu aeg etteheiteid või teie saate etteheide, et liiga palju on vabaks lastud. Omamoodi sajandi nähtus, Talon nik klaar mõistus ja ta, ta mõte töötab nii vilkalt ja tal on lõpmata hea maitse, nii nagu nendel teistelgi. Neid on ju ainult käputäis, kes siin selle keele huultega tegemist teevad. Ja, ja nad on kõik omal nahal tunda saanud, mida see keelesättimise okasrada tähendab. Ja on küll tõsi, et need inimesed, kes siin istuvad, on väga hea pilguga ja hea maitsega kes ei toimeta keele kallal mingeid vigurdusi, vaid vaid nad näevad, kus suunasse areng läheb ja nendel on südamel just oma emakeele käekäik, et see pole üldse nii, et et lasevad nad minna sellel kirjakeele luupi ja umbropsu ja kuidagiviisi ja kõik, vaid nad tahavad ikka seada ja suunata seda lugu. Aga see seadmine ja suunamine ongi nii, et teinekord ta maksab kurjasti kätte just küsijate või, või keelbruckijate niisugused pahameele näol või või kuidagi niisuguse tõrksuse kaudu. Aga teate, see suunab enese ka okkalisusele ainult et, et siin laua taga ei istu ja ei tohi, ta ei tohi, ta peab olema jah, kohe nii erapooletu kui vähegi võimalik ja kuulama ära, mis öelda on. Muide, enamasti on küll nii, et keeleküsijad on väga tänulikud, Nad on lõpmata armastusväärsed ja, aga vahel on ka see armastusväärsus läinud juba liiga üle piiri, helistab üks härra ja ütleme niimoodi, et oi, ma palun südamest vabandust, et ma olen nii rumal ja mul on lihtsalt häbi ütelda, kui rumal tuhandete mul on niisugune rumal küsimus, et ma ei tea midagi kuidagi visalt talled kulge, arvas härra. Kui teie julgete helistada ja kui teie teate, mis asjaste helistate, siis ei saa enam olla rumal. Aga teate ta Pariisis plõksti ära, selle torust jutt katkes otsevaid. Aga on ka niisuguseid juhtumeid, kus me saame kohe prõmm ida ja pragada kohe niisuguse ägeduse ja vihaga karatakse kohe meile kallale. Ja siin üsna hiljaaegu helistas üks härrasmees, ta hakkab kohe niisukese ägedusega nagu üks metsik laviin vajub peale. Mis te seal olete, mis te teete igavese keeli risustajad, kas teil häbi ei ole kastele emakeel üldse armas? Ei ole, mis te teete deti Ma küsin, milles asi? Aga teate, ma kuulsin, et lubadki ütelda nüüd pensionit, mitte ainult pensioni ja kõik, nii, mina katsun talle vahele rääkida, aga, aga see tema ägestus purskab niisuguse jõuga, et ei, mul ei ole võimalustki ja, ja vina siis ütlen, et kuulge, lugupeetud härra, et ühel mehel, kes on nii keeleteadlik nagu teie, nii keele võtuid nagu teie ja kellel on nii lõpmata ilus hääl nagu teil ei ole mingit õigust kuidagi halvustada meie seltskonda ja ma küsin siis, et kuulge, et kas te nüüd panete meid kohe vangi või võime me kodunt, et need läbi käia. Aga Tiiu Erelt on juba mitu aastat tagasi kirjutanud emakeeleõpetajatele ühe väga aruka ja toreda sõnumi just nende asjade kohta, et ja toob seal kümnete kaupa näiteid, kus on just see Jon lõpp läinud jonniks Jotiga lõpuks ja mis seal teha on? Vaat nii ta läheb. Ja keelekorraldaja ülesanne on kirja panna see mille poolest keel on juba eest ära jooksnud, sest ega siis See kirjakeele normide, meie sättimine käib ikka tagantjärele. See oli tänane keelekõrv. Vestlust Elli Riikojaga jätkame veel ka nädala pärast. Kuulmiseni.