213-st saade. Tere, armsad inimesed, kes te pole ka suvel unustanud keele kõrva eraldi tere neile, kes sattusid eile meie maakoduõuele Eesti looduskaitse seltsi kokkutuleku ekskursiooniga Korcare jugapuud vaatama. Minule oli see küll rõõmus üllatus, et mitu inimest tulid minu juurde ütlema, et nad kuulavad hea meelega keele kõrva. Tänane teretamine on natuke pidulik mulle endale. Sellepärast et olen esimest päeva tööl pärast suvepuhkust. Ja need juulikuu teretamised tulid kõik varem valmistatud helilinkidelt. Aga imelik küll, aga võib-olla mitte imelik, vaid päris loomulik. Kus see ajal mõtlesin mõnigi kord nendele teemadele, mis meid ühendavad keele teemadele ja ma seadsin sisse isegi ühe väikese märkmiku, mis seisis mul pika köögilaua serval, et sinna aega sealt mõni mõte keele kohta. Või mõni leid, kas siis üllatav ja rõõmustav või pahandav ja meelehärmi tekitav üles märkida. Aga muidugi kanges maalt äratuleku kiires jäi see märkmik sinnasamasse laua servale maale. Aga pole viga, suvi kestab veel, ta ei ole lõppenud ja Kamaal olekut tuleb ja hetki, kus on aega, keelt kuulata raadiojaamadest igasugustest, mitte ainult oma vikerraadiost. Ja sellest suvesaagist võib siis hiljem sügisel ühe ülevaate või kokkuvõte või läbilõike või analüüsi teha. Maal suvel oli mu mõtteis nagu te ette teate ja võite arvata ka murdekeel muidugi. Ja et mu suvekodu on Loode-Eestis, siis sealset rannarahva keelt nende kodukeelt kuulsin Nõmme talu perenaise leili Helsing Forsi suust. Hommikuti, kui ma käisin piima toomas iga-aastasel kiirkülaskäigul taha Tartut Põlva poole, kuulsin ka endale lapsepõlvest saadik armsat lõunaeesti keelt. Mõtlemisainet andis nagu kõik vanemad ja vanavanemad hästi teavad ja mõistavad kassa sugupõlve emakeele õppimine. Sest mis see muud on, kui tuleb selgeks saada, kas vanaisa saagi puusi või sa puid. Ja kas vanaema sidub Bottase paelu või seob neid. Ja kas on kallur või karul kasvanud vilkur Virkul ja nii edasi ja nii edasi. Ja see, et meie kuurinurgas ka juures ajas ennast maa seest välja Kiviriisikas oli minu meelest ka päris tore keeleline segadus. Aga ärge ometigi arvake, et mul peale lapse lastejutu midagi tõsisemat teile öelda pole. Ja saadete materjali paunake ei ole ka suvega sugugi tühjaks saanud. Kevad-suvel salvestasime keeleteadlase Rudolf Karelson iga koos sisuka jutu mis puudutab eesti keele seletussõnaraamatut sele põhimõtteid ja olemust. Aga mulle tundub kuidagi kohatu võtta need saated praegu keskilusat suvekavasse. See materjal ja seda on paari saate jagu, sobib pigem sügiseseks ajaks, mil teadagi hoopis tähtsamaks muutub õppimine, lugemine, laualambi, soe valgussõõr ja prillid ja kõik need muud asjad, mis õppimise ja harimise juurde kuuluvad. Ja nüüd siis ikkagi see lubatud päris materjal keelega kuulajatele. Rootsis ilmub juba 41 aasta jooksul. Rootsi eestlaste liidu väljaanne, ajakiri, rahvuslik kontakt, üks keelekõrvakuulaja Jukk Raudsepp tõi minu kätte ühe selle ajakirjanumbri aastanumbri, mis on pühendatud Eesti riigi 80.-le aastapäevale. Ja selles on üks huvitav keele kirjutis. Autor on haaranud roos, kirjanik ja mõtleja. Ja ma loen nüüd sellest materjalist olulised lõigud teile ette. Ja nüüd algab haarand Roosi tekst. Selle artikli pealkiri on okaspuuõisik, teostab kukkumist muljeid nõukogudejärgsest eesti keelest. Aastakümneid tundsid pagulaseestlased okupeeritud eesti keelt Nõukogude elikult risustatuna. Selles nähti tragi koomikat ja näiteid meie emadele. Kurvast saatusest levitati ka ümbersõnastatud vanasõnade näol. Üks neist oli supistantiveerimise tõbe illustreeriv. Okaspuuõisik ei teosta kukkumist puu jäätmest kaugele. Ehk maakeeli käbi ei kuku kännust kaugele. Mis mõõdupuuga mõõta õige Eesti keelt? Küllap vist vabariigi aegse eesti keelega jutumärkides on see autoril pluss selle võimaliku arengusuuna sirge punktiiriga, sest tegelikkuses kallutas vene keel eesti keelt ühele poole ja maapaos vajus ta jälle teisele poole. See nõukogudejärgne eesti keel, mida allpool vaatleme, on juurtega sügavalt pool sajandit kestnud okupatsiooniaja mullas vene ja nõukogudepäraste keelendite poolest. Kuna ohtrad inglise ja soomepärasused said alguse millalgi glasnost Sis perest, Troikas omaaegses Eestis oli kõigil kirjastustel ja ajakirjandusel keeleline korrekt Viktor mille tõttu geniinset rahva keelt saab kirja pandult uurida vaid ära parandatud kujul ja nõukogude ajal sageli kaks korrektorit. Kuna aga uues Eesti vabariigis on sellest üldiselt loobutud. Praegusel Eestil on küll keeleseadus, kes peab, kus ja millal kasutama, mis keelt. Seaduse täitmise järelvaatajaks loodi keeleamet, kuid 1996. aastal see kaotati iseseisva ametina väidetavalt liigse sekkumise pärast suuremasse poliitikasse. Puudub kindel keelepoliitika mis suunas peaks arendama eesti keelt valitsema pääsenud keeleline. Las minna vaimulaat. Kui pool sajandit ahistas eesti keele normaalset arengut ja kasvu Moskva otsene või kaudne poliitika siis Nõukogude Liidu lagunemise esimestest ilmingutest peale on eestisse julgesti imporditud inglise ja soome laene. Mõlema kohta tahaks väga lugeda tõsiseid uurimusi koos keelekorralduse ettepanekutega. Varsti võib eesti keelt hakata ahistama samuti agressiivne europoliitika Brüsselist. Näiteks inglise kompuuterkeeles on eesti keelele omased diakriitilised märgid. Juba mõnda aega ohustatud ja mis õigusega on eestlastel üldse oma kui see puudub Euroopa Liidu kõigil liikmesriikidel? Ma jätan arentroosi artiklist mõned lõigud vahele ja lähen lõigu juurde, mille pealkiri on sõnavarast aarand roos kirjutab, et teatud sõna kasutamisala ei ole pidev, vaid võib laieneda, kitseneda või nihkuda. Hoopis teisale võis Johannes Aavik kogeda isegi ühe omaloodud uudissõna puhul, mille täpse tähenduse Ta oli fikseerinud. Kuid rahvas võttis kohe kasutusele teises tähenduses sõna helge parimaid näiteid. Viimase aja niiskumistest on arv, mida üldiselt asendatakse sõnaga number. Näiteks ministril ei ole numbreid esitada. Sõna palju näib olevat saanud uue funktsioonisõnana väga niivõrd arvel, näiteks ta on nii palju hea, et ühe teatud sõnaga liialdamine oli eestlastel aastaid poliitiliseks tüliõunaks. Nimelt maa. Kuid tsaariajal räägiti Eestimaast iseseisvuse ajal Eestist või Eesti Vabariigist. Siis võeti nõukogude ajal uuesti kasutusele nimi Eestimaa, mis pagulaste silmis sümboliseeris allaandmist allaheitlikust kontseptsioonile, et Eesti ei olegi riik, vaid pelgalt provints, nagu Sudeedimaa või Gröönimaa. Kunagi nõukogude ajal läks kangesti moodi liita ma ka paljudele teistele riiginimedele kus tal asja ei ole, leeduma, taanima ja nii edasi. Ja see mood kestab tänini. Tavalisemaid vene laene, mis jäägu siinjuures meelega tõlkimata, sest arusaamatute sõnadena need ju vene keelt mitte oskavatele, eestlastele mõjuvadki. Ja neid peab käima kuskilt sisimas. Pagasnik paka bardakk, pardatšokk broneerima, davai Glavlit maika nahaalne, Chalnik propusk, Salfetka sakuska. Et vene toitudel on venekeelsed nimed, tundub olevat korras. Nii tsiviliseeritud me ikka oleme asu borš, hartšo, pelmeenid, rassolnik, seljanka, strooganov, šašlõki, uhhaa. Ent küsida tahaks siiski. Kas ei keeda enam keegi eestipärast liha, kala või kapsasuppi. Laenud soome keelest on millegipärast langenud peamiselt slängi valdkonda. Vähem on sõnu, mida võiks liigitada etableeritud laenudeks või vähemalt reklaamikeelde kuuluvaks. Üheks laenuks, mis näib olevat päriselt jalad alla saanud, on romuauto kolu. Tähenduse nihke heaks näiteks on nägemus, millele on eriti poliitilises kontekstis antud soome sõna nägemus, tähendus vaatevinkel, intuitsioon ehkki sõna tähendus on ametlikus eesti keeles visioon, hallutsinatsioon. Teine niisugune näide on hävima, mida kasutatakse nagu soome keeleski tähenduses. Kaotama eesti hävis jalgpallis, Lätile. Ehkki eestikeelse sõna õige tähendus on hukkuma lakkama olemast. Niigerdabarantroos nüüd vahepeale minu väike märkus repliik. Et see, kas näiteks romu on hea sellises kasutuses nägemus väga hea ja hävima halb. Selles küsimuses võib ju igaühel olla oma eriarvamus. Ja veel üks lõik haarantroosi huvitavast artiklist. Tavalisemaid inglise laene esineb kõikjal ajakirjanduses. Kuid et viimane õigekeelsuse sõnaraamat on juba üle 20 aasta vana, on nende staatus määratlemata ja koguarv praktiliselt piiramatu. Mõningaid näiteid ilma tõlketa beibe emaili ma pole midagi tegemist emailiga, vaid elektroonilise posti saatmisega. Häkker kaif liisima, luuser, snaiper. Edasi leidub Nõukogude laene, mis tähistavad isikuid, esemeid või nähtusi Nõukogude ühiskonnas ja milliseid kasutatakse jätkuvalt postkommunistlikus ühiskonnas isegi nähtuste kohta niinimetatud kapitalistlikes välisriikides. Neid võib pidada anakronism ideks, näiteks brigadir, kollektiiv, näide Toronto eestlaste kollektiivid. Sääraseid pole kunagi olnudki. Nõukogude laenude hulka liigitame ka realühendeid, mis on pealegi oma kunagised kirjavahemärgid kaotanud. Acid, prop, kompartei partorg. Samast ajajärgust pärinevad sisult mitte Nõukogude Likud sõnad medtõde son, epidiaan, santehnika. Släng on tegelikult sotsiolekt keel, mis ühendab teatud gruppe nagu kooliõpilased, üliõpilased, sport ja nii edasi ja tavaliselt üsna lühikese elu eaga. Mõned slängisõnad on ometi niivõrd levinud, et neid võib juba pidada üle üldisteks. Olles aastaid vastu pidanud näiteks kantima sahkerdama, kõrvaldama kuigk noormees, põder, soomlane, põrnikas Volkswagen auto, teksad siinse pükste kohta tonn 1000 Äpu saamatu keegi, kellel kipub kõike parduma. Kunagist längiks peetud sõnadest on nüüd ametlikult kõnekeeleks liigitatud Mac magnetofon. Need olid lõigud haaranud Roosi kirjutisest, mida tsiteerisin Rootsis ilmuva ajakirja rahvuslik kontakttoimetuse loal. Ja edaspidi tutvustan võib-olla veel mõndagi sellest. See oli tänane keelekõrv. Toimetaja Mari Tarand tänab kuulamast ja me kohtume nädala pärast.