41. saade siin Mari Tarand ja keele kõrval endana kutsunud külalisi. Tiina Tammann Londoni lähistelt on meie keelesaates varemgi esinenud oma tähelepanekutega ja inspireerinud teisi. Näiteks on ka auväärne Henn Saari leidnud Tiina Tammann tähelepanekutest mõne Misson väärinud vastuvaidlemist v edasiarendamist. Täna tahtis Tiina Tammann rääkida keeletoimetajatest nende vajalikkusest või koguni üle Arususest. Kas see oli nii? No mina ausalt ütleksin muidugi, et mina tegelikult keelaksid keeletoimetajad päris ära, tähendab, mina ei tahakski, et nad üldse eksisteerisid, toimetajad võib-olla veel, aga keeletoimetajad vot neid ma sugugi ei tahaks. Mul on nendega kurvad kogemused. Ja mina arvaksin, et asi hakkab pihta sellest sõnast, mille nimi on autori õigus. Eesti keelde võib-olla ma ei tea, on see tulnud vene keelest vähemasti vene keeles on seesama sõna. Ja kui nüüd võtta, et inglise keeles on see ikkagi kopirait, mis tähendab õigus tekstile või õiguseksemplari-le siis see ei ole päris seesama asi. Ja vot nüüd, kui keeletoimetaja on siis minu kirjutatud asjale midagi külge pookinud, mina, mida minul alguses ei olnud, kui mina ütlesin ikka nii, eks. Ma ju valisin oma sõnu. Valisin just selliseid sõnu, mida minu meelest kõige paremini sai selle koha peal kasutada, mis kõige paremini kirjeldasid seda olukorda. Ja kui nüüd keeletoimetaja leiab, et miski muu sõna on parem, siis ma võin temaga ju nõustuda. Aga kui ta asja hullemaks teeb, siis see mulle sugugi ei meeldi. Teil on olnud kindlasti päris konkreetseid kogemusi, niisuguseid. Konkreetseid kogemusi on mul ikka tegelikult õige mitmeid, aga üks viimasemaid oli selline, et kui ma kirjutasin vot keele kõrvas on ju räägitud väga palju sellest, et ikka räägitakse osades linnades. Ja mul ei ole küll otseselt just päris niisugune näide, aga mina kirjutasin mitmes indohiinalinnas. Aga trükituna ja minu nime all just see mind häirib, et minu nime all ilmusse mitmeis Indo-Hiina linnades ja siis vaadataksegi, et oi, see Tiina Tammann ei oska eesti keelt ühtegi. Mina oskan, mina kirjutasin mitmes indohiinalinnas, ma ei kirjutanud niiviisi, miks seda niiviisi parandati ja miks ei ole siis kirjas, kes seda parandas, kes oli seal toimetada? Nii ja nüüd on minu kord teiega nõus olla, aga natukene ka vastu vaielda. Minu meelest taandub siin asi ikka ja jälle sellele, et ma ei tea, kas võib-olla ei ole see ilus, aga ma ütlen, et mis on lubatud jupiterile, ei ole lubatud härjale. Sest et kui keegi valdab sõna keelt ja mõtet ja kirjutab, siis võib ta endale lubada just nimelt isikupärast stiili ka mingisuguseid erandlikke sõnu, teistmoodi ütlemist, kõike, sest et see teeb nii, nagu ta soovib, oma mõtet väljendada. Aga kui on tegemist kohmaka kirjutajaga poolharimatu inimesega, kes teeb jämedaid ja rumalaid vigu, siis peab mingisugune kõrvaline käsi seda parandama või tähelepanu juhtima. Nojaa, aga kuidas siis ikkagi, kui keeletoimetaja eksisteerib, kuidas siis ikkagi teda näiteks muuta, kuidas tema tööd muuta, sellepärast mina arvaksingi, et lihtsam oleks keelata. Teil on muidugi õigus, see on väga hea näide. Kui tõesti tekst ei ole väga hea, tuleks seda parandada. Aga kuidas saab keeletoimetajat veenda, et ta võtaks ometigi selle inimesega kontakti, kes selle asja kirjutas ja küsiks vähemasti kui miski asi jääb segaseks. Selles samas loos on mul väga hea näide. Ma ütlesin, et imelik, et niisuguses soojas kandis inimesed söövad palju sooja. P aga millegipärast ilmus trükituna asi söövad sooja suppi, üks sõna ühe hooga. Nad viivad ju seal sooja suppi ka süüa, aga asi kooli temperatuuris mitte selles, millest see supp on tehtud. Ja niisuguseid näiteid on ilmselt igal kirjutajal. Ma mäletan, kuidas ka professor Mati Hint on protesteerinud just nimelt ajalehepoolsele muutmisele oma tekstis ja, ja need on kurvad näited. Aga siin jõuame jälle selleni nagu igav töö juures, olgu ta siis. Paremini, ja veel paremini ja saab teha ka halvasti. Tean näiteks väga paljusid ilukirjanduse tõlkijaid ja miks mitte isegi kirjanikke, kes on avaldanud oma tänu toimetajale, kellega koos töötades on nad leidnud mitmesuguseid karikohti või, või kahtimis vajaksid parandamist või paremini ütlemist oma töös. Nii et siin see printsiip, et mitu pead on ikka mitu pead või üks värske silm veel üle vaatamas, May protesteeri, teie mõtte vastu tähendab see vägivald ja halvemaks tegemine. Ja kõik niisugune on muidugi pahandav. Kuid teiselt poolt meil on siin vahepeal just olnud juttu sellest, et vahepealsetel aastatel kaotati liiga ära toimetajad ja igaüks astus just selle oma keelega ja laulis, nii nagu nokk loodud ja Sewisega suurele Segadusele ja reeglite eiramisele ja niisuguse lohaka keeleni No aga kuidas näiteks ütleme, et veenda ajakirjanike liitu kellel on just see keeletoimkond, mis koos käib ja arvuta kuidas veenda seda ajakirjanike liitu, et kui ta on juba ikkagi selle ajakirjanduseetika koodeksi valmis kirjutanud, vähemasti mingi osa tal selles oli, et ta ometigi kirjutaks ise ennast ka sinna koodeksisse sisse. Et vot ajakirjanike liit propageerib igal võimalikul juhul häid ajakirjandustavasid, aga isegi seda ei võta mitte ajakirjanike liit vaevaks teha. Ja mul on väga kurvad kogemused ka oma möödunudaastase noore ajakirjaniku inspiratsiooni rahaga mida ma annan kord aastas välja just et toetada noort ajakirjaniku. Aga see asi läks meil ka natukene viltu juba sellega, kus alguses avaldati see lugu, see võitnud lugu, see avaldati luubis ja mul ei ole ikkagi selle väljaande vastu. Mul ei ole midagi selle vastu, et seda lugu muudeti. Aga noorele ajakirjanikule oleks ikkagi kasulikum olnud, kui oleks öeldud, kuidas peaks tema ise seda muutma, mitte et siis see väljaanne võttis ise kätte ja hakkas seda muutma ja muutis selle tooni pessimistlikumaks ja all on ikkagi ainult tema nimi. Ja kui siis lõpuks ma kirjutasin ja ka natukene ütleme, et pahandasin või tahtsin teada ikka, miks nii tehti, siis ma ei saanud vastust. Ja kirjutasin sellest natukene ka ajakirjanike liidu väljaandele, mille nimi on ajaleht. Ja vot seal juhtus selline hoopiski kurb lugu, et pildid läksid vahetusse, piltide alltekstid läksid vahetusse ja lõpptulemus oli ikka selline, et ma mõtlesin. Kui ka ajakirjanike liit ei saa oma väljaandes asja õieti pandud. No kuidas saan mina ikka siis noori ajakirjanikke üldse julgustada ja asi tuleb ikkagi tagasi minu meelest autoriõiguse juurde ja selleni ja milline on ikkagi toimetaja roll ja kes see on niisugune järele vaatav või kontrolliv organ või, või kasvõi suunandas polegi kontrolliv vaja? Jaa, kuid siin kaldume me neid juba põhimõttelisemat küsimuste juurde nagu ajakirjaniku, eetikatoimetaja eetika üldse, inimese eetika, tema suhtlemine teise inimesega, tema viisakus asjadest teatada temaga kompromissivalmidus, täpsus, kontaktivõtmine ja nii edasi. Kuid ma tahaksin selle keele saate toimetajana kuulda veel teie seekordseid muljeid siin Eestis käies ja nüüd jälle üle hulga aja. Mida te siin keeleliselt otse tähele panite. Mõndagi huvitavat või ükskõik, kas heas või halvas mõttes. Heas mõttes on väga vähe sellist, mis silma hakkab. Ei oskagi kohe praegu midagi öelda. Täna hommikul, kui ma just lihtsalt vaatasin ühte vaateakent, juba paistis sealt kuu toode ja mina kohe mõtlesin, miks kuu ja miks mitte mingisuguse teise planeedi, aga siis taipasin, et oi, see on jah inglise keele mõju või mingi muud keele mõju. Et see on selle kuu. Aga minu meelest ei ole see eesti keeles hea. Ja mida ma olen veel siis tähele pannud, istusin kohvikus, kus oli niisugune pisike reklaam mingisuguse joogi kohta mis oli suures baasis palju vahukoort peal ja kiri oli selle juures umbes. Nii et kas te sooviksite sellist ahvatlevat juua? Ja mina jälle mõtlesin, kas ahvatlev jook on selline asi, mis mind paneb üldse selle asja peale mõtlema või, või seda tellida tahtma, või et mina oleks parem kirjutanud midagi selle koha pealt, et kas seda asja süüakse lusikaga, et siis võib-olla tõesti vaatad natukene selle pildi peale või jääb nagu natukene mõtlema, aga ma arvan ka, et see oli jälle tõlge kuskilt poolt. Vähemasti mulle nii tundus. Reklaamikeele vaimukas ja vaimutus on asi, milles saaks teha mitu keele kõrva ja me oleme sellest rääkinud ja räägime edaspidi ka. See on minu meelest üks ääretult ahvatlev ahvatlev pind või ma. Ma kujutan ette, et vaimukas ja keeleliselt andekas inimene võiks siin imesid korda saata, see on huvitav töö, mõtlen välja, aga ometi on nad nii tuimad ja lagedad. No ja kasvõi juba, eks ole, võtame niisugused asjad nagu filmide raamatute pealkirjad, hiljaaegu ilmus uuesti prantsuse kirjaniku Zola romaan mille ütleme, tuntum tõlge on pealkirja all söekaevurid. Ja seesama tõlge, muide ilmus siis nüüd uuesti. Aga nüüd on äkistisele nimi sõrminaal ja oleks veel orig Stahlis jah, nii nagu eks ole, prantsuse keelne, et hea küll, jätame originaalpealkirja, aga kirjutatakse kahe aaga lõpus Sherminaal ja see tähega ja niiviisi ongi, et ei ole nagu kumbki ei selgita midagi. Aga miks niisugune pealkiri ei tea? Aga siin, ütleksin mina ja kus on toimetaja vaat ja neid, kuna praegu kuulete kordussaadet, mis esmaspäev päeval kõlas, esmakordselt, on võimalus siinkohal lint seisma panna ja vahele öelda. Sain kasuliku signaali kuulajailt, kirjastuse kunst toimetajatelt protestiga just praegu kõlanud näite vastu. Tõepoolest prantsuse revolutsioonikalendri seitsmes kuu ferminaal seisab ka meie võõrsõnade leksikonis just sellisel kujul. Aga pikemalt vahest järgmises saates ja nüüd kuulame edasi. Tiina Tammanik. Vot see arusaadavus on ikka väga-väga oluline ja kust see mujalt tuleb? Ma olen ikka filmide pealkirjades just vaadanud, et filmi pealkiri peaks ikka. Ta võiks juba esiteks huvitavaks asja teha, aga ta peaks ka inimest natukene aitama tama, mitte teda valesse suunda panema näiteks kasvõi see beib, mis praegu on siga või notsu kinodes, kui on juba inimesest beibed saanud naisterahvastest. No nutsu võiks ka täitsa olla beibe, miks ta siis inglise keelde on jäetud? Inglisekeelse kirjaviisiga p AB. On ta plakatitel Babe, jah. No ja siin jõuame võib-olla jälle sellesama autoriõiguse ja nende küsimuste juurde, olen kuulnud, et kritiseerides mõnd reklaami tuleb vastulöögiks teed, aga see firma nõuab, et ainult niiviisi oleks kirjutatud või hääldatud või just selles vormis. Et see on nende, noh, ütleme ülemaailmne niisugune lööksõna või pealkiri. Aga minu arust on need küll asjad, kus ütlen nii suurelt kahe, kus Eesti riigil võiks oma sõna olla. No ja selles mõttes ma muidugi olen ikka täiesti nõus, kui te ütlete, et, et keeletoimetajaid ei tohiks ikkagi ära kaotada ja võib-olla isegi, et peaks veel palju kõvem mingisugune keelekomisjon olema. Nii et Tiina Tammann tuleb välja, et kuigi alustasime otsekui vastuseisust, oleme me tegelikult üsna ühel meelel nendes asjades. Ja loodetavasti kohtume mõnes keelesaates jälle. Vaidleme siis edasi, sest ainult vaieldes just arutluse kaudu, see on nii hea, et teile inimesed saadavad ju igasuguseid kirju ja mõtteid ja ja mina ainult soovitaksin, et, et need, kes kirjutavad, võiksid ka natukene laiemalt mõelda. Muidugi on hea ja oluline, et, et üks lause õige saaks, aga meil on ikka nii palju mõelda, terve eesti keel on ohus. Et see on ikka väga-väga lai mõiste ja mida laiemalt me saame, mida suurema haardega me saame, seda parem on ehk tulemus. Ja kasutades oma toimetajaõigust jätan oma sõna viimaseks ja ütlen ei ole eesti keel ohus. Seni kui me siin elame, meie, eestlased, teda räägime, tema eest hoolitsema ja teda hindame, ei kao ta kuhugi. See oli keele kõrvasaade. Oma mõtteid avaldas Tiina Tammann Londoni lähistelt. Järgmine keelekõrv on kavas tuleval esmaspäeval. Kuulmiseni.