Keelekõrv 248-st saade. Armsad kuulajad, tänane mõnus kevadine ilm, vähemalt siin Tallinnas säras päike tegi tuju heaks ja mul oli veel hommikul plaanis tänasesse saatesse midagi muhedat leida. Mingisuguseid keelenalju või humoorikaid, ütlusi või koomilisi keelevääratusi. Ka tuleb jõuga tegeleda kuulajate kirjadega ja kuulajate kirjades on sageli just ebakohtadele tähelepanu juhitud. 65 aastane August viin kes palub oma nime käänata, viin viina viina, kirjutab nõnda. Seitsmendal märtsil toimunud riigikogu valimistest räägitakse kui riigikogu valimistest võõri. Ainult valimissedelile oli kirjutatud. Riigikogu valimine. Tegelikult oligi ju ainult üks valimine, millega valiti üks riigikogu rahad, varad ja nii edasi. Minu teada on eesti keeles raha ainsuses rahad, aurahad kolisevad punaveteranide rinnal. Loogika ütleb, et omanikul saab olla ainult üks vara, mis koosneb näiteks töökatest kätest, maast, eluasemest, rahast, autost ja nii edasi ja nii edasi. Näsiniine inglaste arvates on riigikogu liiga matslik nimi ikka parlament ja parlament. Näsiniine inglane on eesti keelele sama tapvalt mürgine nagu näsiniin inimesele. Kui nii edasi läheb, et riigikogu liikmed laterdavad järjest sagedamini parlamendist, siis võtavad nad Toompea lossi seinalt varsti tahvli maha, millele on kirjutatud riigikogu ja paneme tasemele tahvli, millele on kirjutatud parlament. Ma loen ikka praegu august viinakirja. Ja edasi. Eestlane teab hästi, mis on riigikogu. Välismaalastele on vaja seletada, et riigikogu on Eesti parlament eesti seim, eesti raistak ja nii edasi. Räägime Eestis Eesti seadusandjast ikka õige nimega õigi kogu. Ja veel kirjutab August viin, et riigikogu esimees on kindlasti parem kui parlamendi spiiker. Ja selle viimasega olen ka mina täiesti nõus. Aga austatud kirjutaja, teie tähelepanek on küll õige, aga pahameel vist liigne? Olen nõus sellega, et sõna raha kasutamine mitmuses on ilmselt vene aja pärandus. Ja see on üks neid sõnu millest ka keelekõrvas on mitu korda juttu olnud. Kellel raha on, see ostab õhulaeva, kellel raha pole, see läheb jalgsi taeva raha paneb rattad käima ja nii edasi, aga lapsed mängivad poodi, rahadeks on lepalehed. Ja kui teie näite juurde tulla, et punaveteranide rinnal kolisevad rahad, siis näiteks minul kõlisevad rahad rahvarõivaste valge pluusi peal, kui ma rahvarõivad selga panen. Laulupeol näiteks. Nii et minu arust on veel õige hirmus sõna rahalised vahendid. Aga ka selle vastu võidelda on vist juba mõttetu. Nüüd aga valimised võõrbol, ütlete teie, aga on ju ka soome keeles vaalit ja soome keel on meie sugulaskeel. Aga mõelgem nüüd natukene niisuguste sõnade peale nagu pulmad, ristsed, matused, vanaaegne Istjatsed või talgud, pühad peied. Siia ritta sobib valimised väga hästi suurepäraselt ja nii nagu hõissa pulmad, aga ma lähen pulma ja tulen pulmast võimatuselt võimatustelt. Nõnda saab ka valimiste puhul väga mitut moodi ütelda, on valimised. Aga te võite öelda näiteks, et valimine oli mulle kerge, sest olin kodus kõik aegsasti läbi mõelnud. Edasi see parlament. Tõepoolest, meil on riigikogu, meie oma riigivõimuorgan oma ilusa eestikeelse nimega, see seisab ka seadustes ja dokumentides ning Toompea lossi ukse kõrval sildi peal ka. Aga parlamendi sõna ei pea selle pärast keelest välja kihutama. Parlament niisuguse seadusandliku organi või institutsiooni kohta öeldakse, kui me demokraatlikust riigikorrast räägime. Ja see on vajalik. Näite olete ka ise oma kirjas toonud. Eesti Parlamendi nimi on riigikogu või minu poolt üks näide. Demokraatlikes riikides arutatakse neid küsimusi parlamendis. Niisiis riigikogu ja parlament mõlemad sõnad on eesti keeles tarvitatavad õigel kohal ja ma loodan, lugupeetud kuulaja, et minu vastu vaidlemine ei tõuka teid keele kõrvasaatest eemale ja ikka saadate meile huvitavaid kirju ja küsimusi. Nüüd aga ootab ammugi vastamist ühe keele kõrva vana sõbra küsimus, mis kõlab nii. Huvitav kui vana on sõna mudilane? Kumb oli enne, kas mudilane või mudila? Suure tähega mudila kontrollisin oma vaistliku tunnet Eesti keele Instituudi autoriteetide juures. Nimelt seda mõistlikku tunnet, et need sõnad omavahel seotud ei ole. Ja Eesti keele Instituudi teadur Rein Kull täpsustas oma kartoteegi varal, et mudilane tähenduses väike laps lapse põngerjas ja ka sipelgas pange tähele, esineb juba Wiedemanni sõnaraamatus ja on seega keeles olemas olnud möödunud sajandi keskel juba kindlasti. Nii et vanasõna mitte mingi uudislooming mudila suure algustähega kohanimena, ma arvan, peate te seda silmas Ernst Peterson-Särgava rahvavalgustaja nimelises tehases. See on arvatavasti kirjaniku fantaasia vili ja seotud kuidagiviisi muda, poripimeduse ja kolka ja ääremaaga. Aga see on mõistagi oletus. Telefonikõne kuulajalt. Et veel eile õhtul räägiti raadios uudistesaates presidendi 70.-st juubelist. See on muidugi õigustatud märkus ei ole 70. juubel. Kuigi on juubel siiski 70. sünnipäev, juubelisünnipäev. Olen raadiokeelt jälgides rõõmuga täheldanud, et seda viga on väga palju vähemaks jäänud. Ise panin sellest samast uudistesaatest tähele ühe ümbertöötlemise. Ja nüüd anonüümseks jääda sooviv kuulaja Läänemaalt Lihulast. Ta kirjutab. Ühe spordiajakirjaniku ja mõne naisajakirjaniku keelepruugis on häirivalt sageli väljend kohe-kohe. Forte Fortissima on kindlasti valjem kui forte. Kas kohe-kohe on kiiremini saabuv, kui kohe, ma ei tea. Teiseks, liialt sageli kasutatakse parasiitsõna tõepoolest edasi. Paljudele on meelisväljendiks, andke andeks, sellele järgnevat kõnet kuulates selgub, et ei ole midagi andeks anda Pole kedagi solvatud ega ka ebatsensuurselt sõnu kasutatud. Seesama kiri jätkub veel ameerika keelt ei ole olemas inimeste kohta, kes inglise keelt ei valda, kuid üksikuid inglisekeelseid sõnu oma kõnes pruugivad, pakun välja nimetuse võsainglased. Piltlikult väljendudes on nad äsja maarjamaa võsast välja tulnud ja nüüd ammendavad. Ja lõpuks, ma arvan, et avaliku elu tegelaste kõnekeel peab olema väga korrektne inimesed, võtavad eeskuju kahjuks ka halba eeskuju. Aitäh teile kirja eest, nagu kuulajad kindlasti märkasid, olid siin mõned niisugused märkused, mis on nii-öelda maitse küsimus. Mõned asjad, millest me oleme rääkinud varem see kohe-kohe ja sinine, sinine ja nii edasi on üks nähtus keeles, millest võiks pikemalt rääkida ja natukene uurida, mis on selle taga ja kuivõrd see uuemal ajal moodi on läinud. Aga seda edaspidi. Nüüd aga tahan olla ka päevakohane selle ilusa kevadpäeva vääriline, millest alguses rääkisin ja juhtida tähelepanu meie presidendi tegevusele. Ikka ja alati seisab ta meie emakeele kaitsel. Tan Wiedemanni keeleauhinna laureaat ja alles hiljuti Pariisis, kus talle anti aasta eurooplase austav tiitel rääkis ta oma kõnes ikka ja jälle emakeelest. Ja nüüd algab tsitaat siinsamas, teie kõrval veidi põhja pool ja veidi ida pool elavad eestlased, kes valmistusid surmale otsa vaatama mitte surivoodil, vaid oma kodumaal ja kogu rahvana. Põhjuseks nagu te aimate, oli kremli-kommunistide poliitbüroo salajane käskkiri alustada eestlaste kiiret venestamist. See mõjutas sügavalt eestlaste sotsiaalset käitumist et piirduda ühe ainsa näitega Brežnevi ajal aastal 1982 alustati eeltöid eestikeelse entsüklopeedia uue trüki ettevalmistamiseks. Jätkem kõrvale sisu, sest eestlased olid okupatsiooniaastatel õppinud tsensuurist mööda vaatama. Entsüklopeediat tuli ette tellida ja ette maksta. Ühe miljoni eestlase kohta tuli 225000 tellijat. Üks eksemplar iga perekonna kohta. See kogemus puudub Clarussil Brok Hausil või entsüklopeedia Britannica. Sest see oli meeleheitlik katse pikendada surmaagooniat. Veel üks näide. Kahe nädala eest toimusid Eestis parlamendivalimised. Prantsusmaa ei pidanud vajalikuks saata oma vaatlejaid meile ja me hindame Teie usaldust. Vene parlament saatis OSCE vaatlejana ühe oma Riigiduuma liikme. Ma tsiteerin tema hinnangut. Eesti keel kui soome-ugri keelkonna keel tingib vaimset alaarengut. Vene parlamendi vaatleja põhjendas seda hinnangut tõsiasjaga, et soome-ugri keeltes puudub nais ja meessugu. Tema järeldus kõlas nii. Laste kasvatamine eesti keeles on kuritegelik. Selle vaatleja mõtteavaldus vääris siin ruumis sõnastamist ainult oma absurdsus tõttu. Kuid just poliitiliselt demandumine täieliku absurdini loobki uue ajaloolise perspektiivi ja viib hoiatava järelduseni. Euroopa on võimeline sünnitama uusi Hitlerit ja Stalinit. Euroopa on seega hoopis väiksem geograafilisest Euroopast. See oli tsitaat meie presidendi kõnest Pariisis. Aasta eurooplase tiitli üleandmistseremoonial. Ja sellega lõpetame meie tänase keele kõrval saate mille toimetas Mari Tarand. Uuesti kohtume esmaspäeval kuulmiseni.