Keelekõrv, 243. saade, siin Mari Tarand ja eelmine saade, kes mäletab, lõppes jutuga kadakasakslasest ja paju venelasest jäid, mis inglane võiks olla. Aga keele kõrval on üks kuulaja ja kaastööline Heido Ots, kes vabatahtlikult pidevalt lööb kaasa keelehooldetöös ja temal on selle asja kohta ka omad mõtted. Eks ta ole, kuidas kaasinimese kallal norimine ikka läheb. Mõni võib öelda, et ma teen, mis ma tahan, hakkan kas või hiinlaseks või kasvõi hiina heliloojaks. Selle kohta ei ole muud öelda, kui et tee, aga pagana hästi küll siis kõik kiidavad. Vastasel juhul langeb naeru alla. On ju nii, et me naerame Jaan Tatikas ka ja Vesipruuli üle. Aga ega me ei naera näiteks Neeme Järvi üle. Naera hella Murrikut. Naera valter, Chapi. Ega neid suuri õpikuid üks on, ei tea, kas Eesti, Saksa, Austraalia geoloog, teine on saksa-iiri USA astronoom või mis, aga keegi ei naera nende üle. Samal ajal? Teame, et tiibuse jaak, naeris Knix Marichen. Bon naeris juba nimetatud väljapaistvaid kultuuritegelasi. Ja mina olen mõnigi kord mõelnud, et mis tõug, see külon, kellele oma isade meeles ja emade keeles püsida ei kõlba. Kes üritavad piltlikult öeldes mõlemast pükstest nii tulipalavalt välja karata, et enne, kui võõras keele- ja kultuuri mürp katma ulatub, tähendab, välgub rahva naeruks. Kaua veel see poolenisti haritud kasitud kehaosa mõnel jääbki välkuma, sest võõra sirp nagu selgub, ei anna ennast igale tahtele üldse kättegi. Aga oma päritud ja põline on jube nii Fuysics mõeldud, seda ei kõlba enam tagasi võtta. Ja nii jääb suur osa neist näitama oma saksliku üleolekut matsirahvast. Üksnes siit-sealt nopitud võõrkeele õpiku kolmandat, neljandat leheküljelt sageli omandatud tarkuse varal. Tõesõna, väga paljude selle liigi esindajate tarkus kuuluksegi piirduvad teabega selle kohta kuidas inglane ja tema jälgedes ka venelane. Temal on ju oma ladina traditsioon tänapäeval sama hästi kui kadunud. Kuidas tema inglase jälgedes ladina tähti nimetab? Ja enne seda hõlpsalt kätte saadud tarkust ei saa ju mitte kuidagi enam siis vaka all hoida, seda lauset peab kuulutama igal pool söögi alla ja söögi peale pärast ülestõusmist enne magama heitmist. Võtame näite Ameerika äriühingu siinne esindaja nimetab teadlikult ja isegi pehmelt rõhutades oma äriühingu Täht lühendilist nime, osa. Aga raadio Tamra jupu inglise keeles vastu enne härtsi närtsi? Jah, oleks ju võimalik ka öelda, eks ole, kui siis seda keeleaparaati inglise moodi väga teda, aga seda on eestikeelsesse teksti raske nii tihedalt sisse panna, sest hääldusalust tuleb muuta ja nii tuleb kibu inglisekeelne narre närtši. Teisel puhul raadiokuulaja küsib, et äkki sa tead, et mis asi see on, et mis on siidimaal, seda ma tean, aga mis asi see siidiplaat on? See on see kompaktseni plaat, hädapärast CD-plaat, kui seda täht lühendina hääldada, miks mitte. Aga miks siidi langeb eestisiidiga kokku? Siis oli kuulda suurt paanikat, et kõrge kodakondsusametnikuna ähvardanud keestlased AIDS i kaardiga varustada. Essmõeldis hirmuga juurde, aga see oli siis idee identifikatsiooni või lihtviisil isikutunnistus, isikutunnistus, võib-olla kaardi ja mis tahes kujuline ega teda sellepärast ei pea. Nii nii segaselt hakkama nimetama. Tekitab tõesti tunded, inimesed polegi aabitsast üldse lugema õppinud, nende õpik on vist olnud? Ei, mind ei viitsi ja päris hea nimetame nende nimetame. Ja noh, võiks öelda, et mis siin nüüd nii õiendada on pisiasi, kõik ei olegi nii hirmsat puusaksad ja mis lihtsalt arvavad, et nii on ilus ja noh, pehmelt öeldes papa koitavad järele üldse ei mõtlegi selle probleemi üle. Tahaks öelda, tasub mõelda, sest ega see teave, kuidas inglased ladina tähti nimetavad, see ju päris väärtusetu pole ja see on isegi huvitav. Aga kui teda eestikeelsesse kõnesse segada, siis ta muutub tüütuks prahikse infoneraks. Ükski normaalne eestlane lehti lugedes ei hakka ju mõtteseibid itsitama. Jäävad need tähed silma ette ja ta on harjunud neid nimetama ja kui ta nüüd lehest loeb ühte asja raadiost kuuldav, ei seostu üldse sellega. Ja inglise keelt õppides kes on vähegi õppinud teab, on üks esimesi ülesandeid, õppida ära ei PCI ja eestlastel lähevad kangesti mõnedki seal tähtede nimetasid alguses segamini, et need kõik need Tšeid ja siid ja ja nii edasi ja kui see siis on kord õpitud, siis tuleb tarkus kiiresti eesti keelde üle viia, aga eesti keeles ju õpivad ka lapsed, ma ei tea. Aabitsaaegseid lapsi on praegu just peres ei ole otseselt. Aga eks meilgi õpitakse tähtede nimed, A, B, C ja tee ja nii edasi. Eestikeelsed meie omakeelsed kõnnin ikka nii. Ja vot siin ongi nüüd kahtlus, kange kahtlus, et et nende Eibitši, MPC ja, ja siis edasi, vaat muide chia Chei on veel omaette pähkel, sest need lähevad neil Chitsitajate segamini. Ja sest on väga sageli saanud kuulda neid noori inimesi, kes sellest noorte muusikast räägivad kuskil üks üks tiitši tegi jälle midagi, sellist olendit pole olemas ju ma ei tea, mis disgeneral see võiks olla, aga diskitšokion kiindžee. Nii et jutt ja G on, on üks komistuskivi ja näiteks iialgi ei austata Iiri vabariiklikku armeed. Ei, ikka vaid seal kogu aeg ära ja nii see asi käib kord ühtemoodi, kord teistmoodi ja segadus on sellest üha suurem. No meie keelehooldajad on küll võtnud põhiseisukoha, et lühendites tarvitame eestikeelseid tähenimesid, välja arvatud need mõned üksikud, mis on juba kuidas öelda ajalooliselt kinnistunud teistmoodi või mõned erandid, on sellel reeglistik USA ei ole erand, näiteks. Õnneks veel vist. BBC tuleb meelde raadiomajas viibides kolleeg organisatsioon, isiklikult üritan sellest mööda põigata, ma räägin briti ringhäälingust, kui temast juttu tuleb, aga no võib-olla võib mõned tõesti aktsepteerida. Aga enamasti tundub nii, et siin lööb välja väga just see kolmanda, neljanda lehekülje tutvus keelega, see pealiskaudne ja kehv võõrkeeleoskus. Kuule, võib selle koha peal küsida, et mis annab siin kõnelejale õiguse seda väita, aitäh. Selle õiguse annab raudne seaduspärasus. Kui isikul on olemas mingi nullist erinev temale meeldiva võõrkeele oskus siis emakeele risustamise, määrsele, võõrkeele sõnade või muude elementidega seda suurem, mida vähem isik seda võõrkeelt oskab. Hea keelteoskusega inimene ei sega peaaegu kunagi osatavaid keeli segapudruks. Ta võib küll sagedasti lülituda keelelt teisele, kuid täielikult omandatud, tema omandiks saanud ja talle armsaks saanud kaunite terviklikke süsteemide segapudruks tampimine ei tuleks talle lihtsalt pähe. Seepärast on võõrkeeleelementidega risustatud emakeelne kõne üpris kindel märk isiku kehvast Nix Mariifindlikust võõrkeeleoskusest. Nüüd on aeg täie teravusega püstitanud küsimuse, et missugusele, eesti bukesele või põõsale me veel liiga peaksime tegema. Lisaks Pajula kadakele. Nemad muide ei püüa küll kunagi naeruväärselt etendada mändi või kaske. Missugusele siis veel, et, et neile olevustele siis ka oma tiitel kehtestada ja just täpselt tänase tuule suuna kohaselt, mis neid oma pükstest välja lükkab. Aga kas seda suunda saab üldse täpselt määrata? Siin läheb minu mõte küll kõrvale sellest yks puu inglase nimetuse otsimisest sest selle kontingendi üksmeelsuse või, või selle puudumise avaldusi on näiteks oma lastele narri kuljus, nimede külgekleepimine. Nimelt pole puistega maist tihtipeale sest niisugust maad ega keelt, kus inimesed või isegi koerad võiksid niisuguseid peletislikult ja harimatult konstrueeritud või moonutatud nimesid kanda pole olemas. Ja vaata, ainukene asi, mis neid ühendab, on mitte-eesti. Seega minu arvates pole kadakasaksluse paju veneluse ja selle x puingluse puhul üldse tegu mingite puu muulastega vaid hoopiski mitte päris eestlastega oma eestlust häbenevad seda halvaks arvavate ja keegi muu olla tahtvat eestlastega ebavõi Ebla eestlastega, Eblakate eestlased ebakutega. Et seda ebaolekut või Eblakat juuretust ei anna minu arvates kuidagi ajada kellegi teise sakslase, venelase, inglase, prantslase kaela. See on lihtsalt üks kahetseb, kahetsete vandama, mida meie rahvas peab oma nõrga rahvustunde tõttu maksma väga mitme ilmakaare suunas ja see on meie oma asi. Oma piga. Ainuke taimeriigi kodanikele ka mina seda haletsusväärset kontingenti oskan võrrelda, on üks Rohtla taim, mis Eestis ei kasva. Ja millal seetõttu on ametlikult vaid nahkne ja kujundlikkuseta botaaniline nomenklatuuri nimetus. Pööris-kipslill või midagi taolist. Ise olen teda nimetanud tuulekeraks. Nende kantide inimesed, kus ta kasvab, varred õhuliseks, keraks, põimunud, taimele leidnud nii ilmeka nime, sellest jääb isegi sõnasõnalises tõlkes midagi järele veere üle välja Perecatyypoje, eks ole, ja ja vot niimoodi perekkati pooleks nimetataksegi sealkandis ka juurelt kergesti lahti rebenevaid iga tuulega üle väljade kodupaigast, ka vaimsest, mitte ilmtingimata füüsilisest, kuhu tahes veerevaid inimesi on teid, keegi ei võta vaevaks sihtida, kuhu poole igaüks neist just täpselt parajasti veereb ja eraldi selle järgi risti pahakat. Oluline on, et oma juur pole kallis ja ollakse tuule veeretada. See olgu niisama lisatud, siit ei anna ebakute tyyteldamiseks midagi võtta. Aitäh Heido Ots nende mõtete eest. Iga kuule mõtleb kindlasti ise edasi. Aga olgu öeldud, et kadakasaksa ja pajuvenelase nende sõnade etümoloogia ehk päritolu juurde tuleme me kindlasti ühes keele kõrvas. Keeleteadlane Henn Saari on öeldud, et kadakasaksa kohta on tal materjali küllalt, on vastus olemas. Mida ta meiega heal meelel jagab. Aga kui kellelgi teist kuuled, On ideid või andmeid või oletusi, kuidas võiks olla tekkinud nimetus pajuvenelane siis andke teada keele kõrvale. Meie järgmine keele kõrvasaade on nagu ikka esmaspäeval, aga ei tohi unustada, et sel pühapäeval nagu ikka iga kuu viimasel pühapäeval kell 15 45 on eetris Henn Saari keeleminutid. Kuulmiseni.