Keelekõrv, 128-st saade natuke teistmoodi saade tuleb, täna alustame argipäeva muredest ja jõuame välja ühe ilusa tähtpäevani. Kuid igal asjal oma aeg. Kõigepealt üks väike õiendus nendele, kes kuulasid nädal tagasi meie saadet. Mäletate, me rääkisime sõnast, on sellest kinni, soome toorlaen, halb eesti keeles peaks kasutama, oleneb, võsult, dub. Ja ma oleksin äärepealt saates öelnud, et sõltuma on Johannes Aaviku tehtud sõna. Hea, et ma ei öelnud enne, kui kontrollisin. Nüüd on Eesti keele instituudi Peeter Pälli ja Rein kulli kaudu mul teada, et sõna sõltuma on Johannes Voldemar Veski tehtud sõna. Nüüd kimbuke teie keele tähelepanekuid, lugupeetud kuulajad et saaksite ahhaa-elamuse, et näe, mõni teinegi on märganud, mulle vastu hakkavad või mind ärritavat nähtust eesti keeles. Helmi otsasson, Rõngust kirjutab jälle, ärme teemal, ärme tee ja ärme too riivab tõsiselt tema kõrva. Sedasama ütleb kaguna tiik, saar. Omalt poolt lisan, et kuulsin ühel päeval hiljuti, kui Kaubamaja tee ristil seisin, oma selja taga heledat tütarlapse häält. Ärmemine kingaosakonda, noor ilus inimene ei oska oma emakeelt veel, aga võib-olla kõu vent konn on hästi selged. See. Minema lähen, on eesti keeles natuke haruldane sõna, kus tüvi huvitavalt muutub. Aga mis puutub sellesse, ärme tee, ärme mine, ärme lähe vormi, siis minu arust oleks siin emakeele õpetajatel võimalik midagi ära teha, kui nad niisama järjekindlad oleksid kui praegu minuvanuste või veel vanemate emakeeleõpetajad kunagi kord olid. Ma ei võta seda asja õhustest iga kord, kui meil on see telefoniühendus, on vähemalt üks helistaja, kes soojalt meenutab oma kunagisi emakeeleõpetajaid ja nende kindlameelsust omaenda järele järgi peale käsitlema, käsitsema, käsitama, küsimustes. Üks kuule meenutas, et tema õpetaja Aurora sant lukk veel Gustav Suitsu õpilane oli range ja hea emakeeleõpetaja, kuigi nemad lapsed teda diftongiks kutsusid. Meie kuule, Põlvast nime ei loe ma käsikirjast välja toob näiteid sõnajärjekorrast, mis tõsise lause koomiliseks teevad. Näiteks kannatada saanu viidi ebakaines olekus haiglasse. E allese Rakverest on märganud, et segamini aetakse võõrsõnad aktsepteerima ja respekteerima. Esimene nendest tähendab siis vastuvõetavaks tunnistama, heaks kiitma ja teine lugu pidama aukartust tundma. Meeshääl telefonis ütles, et piisavalt kipub välja tõrjuma sõna küllalt. Sellest sõnapaarist oleme me juba mitu korda keelega ras rääkinud, aga ikka veel ei piisa. Ikka veel ei ole küllalt? Jah, neid võib vaheldada. Aga negatiivses eitavas tähenduses piisavalt ei sobi. No üks hull näide. Tal on piisavalt vähe raha uue mantli ostmiseks eesti keeles oleks öelda, et tal on vähe raha või tal ei piisa raha või tal ei ole küllalt raha või tal ei jätku raha. Või koguni tal puudub raha. Tal pole raha. Uuem ja moodsam võimalus on ka, tal napib raha. Aga minule isiklikult see nii väga ei meeldi, sest ma moesõnu eriti ei salli. Aga see on juba maitse asi. Seega mitte, ta on piisavalt vaene, et maja osta. Või raamatu välimus on piisavalt inetu. Jaja, ärge pingutage, pead midagi, ega ma ei ole neid õhust võtnud, need laused on kõik esinenud kõnes ja kirjas. Kuno Tiik sariettepanek on projekti asemel pruukida ikkagi täpsemaid ja paremaid sõnu. Lavastus on ju ikka lavastus ka siis, kui ta on suur, vägev, hea ja paljude osatäitjate k ja külaliskooridega näiteks projekti senist tähendust. Kavatsus, plaan, kava ei maksa ka täiesti unustada. Tihti kuuleb sõnalist liigliha tarbetut kordamist, ütlevad mõned, kuuled, näited on niisugused. Külmakraade oli Davosis üle 10 kraadi. Külmakraade üle 10 või pluss 43 kraadi kuuma. Pluss ütleb isegi, et Kuu on liiga hulljulge, täiesti uhiuus. Siin on muidugi ülearused täiendid, sest liiga julge ongi hulljulge ja täiesti uus ongi uhiuus. Aga minu meelest on need väga väikesed ja andestatavad stiilivead eriti otsesaates esineja suus väikesed, võrreldes suurte rumalustega, mida sageli kuuleb veel kuulajatena päid. Tema laul on kolme autori koostööprojekt. Läbi teie soovime jõudu kõigile meditsiinitöötajatele. Kuid meie kuulajad on elust ja ajakirjandusest noppinud ka lõbusaid süütuid komistusi, mille puhul ju igaüks aru saab, mida mõeldi ja et koomika tuli kogemata hiigelajal hiilgeajal asemel. Paul Kerese hiigelpartii on mõeldud hiilgepartiid. Mati Talvikul tuli tore, Mark Soosaar, ilusuuruses on ees. Aga teises kohas ja see on juba minu tähelepanek. Jätsid sa kullamati millegipärast käänamata sõna linnapea ja rääkisid muudkui, et meil on siin kolm naislinnapea. Jewel väikseid komistusi kuulajate poolt ära märgitud. Kohvipakimängus olid kõik helistajad peaaegu mehed. Ta kopsud on hakkama saanud tõelise väetükiga. Kui kellelgi on probleeme, kuhu minna edasi õppima? No vanasti mindi ikka kooli edasi õppima. Rõõmustav on see, et hiljuti kasutasid kõik meie päevauudistetoimetajad diktorid õigesti Eesti ja Läti president. Ja kui keegi läheneb nii nagu mõni kuulaja on seda teinud, et kas siis Eestil ja Lätil on üks president siis seletus on niisugune. Eesti ja Läti president kirjutasid alla, mitmus on väljendatud verbiga ja kui te tahate ennast kontrollida, siis palun võrrelge. Siin on üks saabas, ta on katkine ja teine saabas on terve ja katkine ja terve saabas on mõlemad seal mitte katkine ja terve saapad või suur ja väike poisid, punane ja sinine pliiatsid. Eks ole. Aga sel hommikul, kui presidentidest palju juttu oli, juhtus ikkagi nii, et ajakirjanduse ülevaates tarvitati teistmoodi seda sõna ja see pani mõtlema ühe raadio ühe kanali keele ühtlustamisest. Üks kuule, kellega mina, muide ka ühel meelel olen või nõus olen. Ja meelega ei ütlema sama meelt ja seda meelt, mis on õiged, aga liiga moes. Üks kuule, kellega ma nõus olen koolis muidu hea keelega saatejuhi suust, et mingi sündmuseni on jäänud neli loetud päeva neid loetud päevi ja loetud minuteid. Muidugi kohtab veel vahel siin-seal ja tuleb arutleda, kas siin peab siis meie eesti keel vene keelele alla vanduma. Mina leian oma tagavarast küll, et eesriide avamiseni on ainult mõni hetk veel silmapilk ja sünnipäevalaps ilmub. Kontserdi alguseni on jäänud ainult mõni minut. Viimased minutid enne lipu heiskamist. Hetke pärast algab veel viiv ja Gustav Ernesaks tõstab käed. Üks silmapilk ja valuhoog. See on luulerida paljudele tuntud. Loomulikult on laenamine väga peen ja keeruline asi. Meie sõnavaras on hulk vene laene väga tähtsate mõistete jaoks. Ristija raamatut teame me kõik, nimetada aga kohmakaid väljendeid, neid vaibalekutsumise enda juures olemisi ja loetud minuteid. Püüdkem vältida. Jah, nad võivad küll hästi sobida kirjandusteosesse, kus tekst ongi nii kujundatud, et ta vihjaks teatud ajalooperioodile näiteks Viivi Luige romaanides, seitsmes rahukevad ja ajaloo ilu ja ka tema mõnusatest lasteraamatutes Leopoldist kohtume väga palju ajastu sõnu selliselt, nagu neid tollal tarvitati. Seal on niinimetatud Nõukoguliku sõnavara, mida muide Viivi Luige teoste tõlkijatel on äärmiselt raske olnud, teise keelde panna, nii et nad sama värvi ja maitse säilitaksid. Kõikide nende Viivi Luige teoste keel on aga väga hea, on nõtke, kujundlik. Ta kasutab ka murdejooni, on nauditav nagu luuletajal heal luuletajal ikka. Teatavasti on luule ja filosoofia need alad, kus arenenud keel end õieti ilmutada saab. Ja nüüd olemegi jõudnud, saate alguses mainitud tähtpäevani. 50 aastat tagasi sündis Viljandimaal Tänassilmas väike tüdruk, kelle esimene luuletus ilmus Viljandi ajalehes veel enne, kui tüdruk passiealiseks sai. Viivi Luik. Terve põlvkond on kasvanud koos tema luulega. Tema romaan seitsmes rahukevad sai 1985. aastal sündmuseks ja tõlgiti varsti Soome, Norra, Rootsi, vene ja saksa keelde. 1991. aastal ilmunud ajaloo ilu leidis erakordselt suurt vastukaja nii Eestis kui Soomes. Ja pisut näitlikustada seda hetk tagasi olnud keele juttu, loen ma teile selle romaani esimese lehekülje ette. Kuulakem keelt, kuid tajugem ka südamevärinal. Nii oli. Vastu õhtut kerkib taevas kõrgemale ja võtab oma tõelise kuju. Saabub pliks ja võlviks, katab sõjakomissariaati miilitsajaoskondi ning passilaudu imeliku ja ähvardava iseenesestmõistetavusega. Kes selle võlvi all viibib, sellel ei ole siit pääsu. Üks ja see sama võlv katab Russalka kuju Tallinnas samamoodi, nagu ta katab perroone ja raudteesildu Riias katab kartulipõlde ja õunapuuaedu samamoodi nagu piirivalvekordoneid ning kasarmuid all lõuna pool lähevad kuusemetsad aeglaselt üle pöögimetsadeks. Ülal on Põhja-Jäämeri ja valge mere kanal, mille tegemine nõudis inimohvreid rohkem kui meie üldse arvame. Ülal on ka karjala kannas, kus veel praegugi vedelevad talvesõja surnute luud. All mägedes asuvat Dracula loss ja Tšašescu riik. Siledate mustade pöögitüvede vahel. Mäekülgedel keerlevad tohutud udupildid nagu Unija suits. Midagi toimub. Kaableid mööda liigub läbi õhu, vee ja maa salajasi käske. Paber kardab valgust. Kuuse ja pöögimetsade viljapõldude ning surnuhaudade vanade tasandike, tuule ja saabuva pimeduse keskel seisavad inimeste eluasemed. Valged õunad kumavad puudes. Nende seemned on juba pruunid, viljad küpsevad. Mida laias maailmas praegu tehakse? Mida teeb Brežnev? Kas ta joob sularasva, sööd mett peale ja läheb kahe kasuka vahele magama? Kas ta jalg Datsub ja suu Matsub? Mis üldse toimub ja kus? Mitte keegi ei tee häält. Vaikus ulatub ülalt-Jäämererannalt alla Doonau jõeni. Ainult ajalehed krõbisevad. Veel voolab õhtu sünge hiilgus üle kadunud riikide, kus needki inimesed elavad. Kuigi seintel on kõrvad. Seon tsitaadi lõpp. Head inimesed, võtke kätte ja lugege uuesti, lugege Viivi Luige proosat ja luulet keelega mängida, sõnade kurni oli mõtet mu meelest. Nii ütles üks Viivi Luige lapsepõlvekaaslane luules. Aga Betti Alver on kirjutanud. Kuula kumisevaid, Kelly rinda, lapselikult helli viise, varu, kuid su laulule kui krooni andke oma helitooni maru. Viivi Luige luules on mõlemat, on õrnust ja tugevust. Eile õhtul õnnestus mul Viivi Luigega telefoni teel rääkida, talle õnne soovida enda ja kultuuritoimetuse nimel. Ja Viivi Luik oli Helsingis. Teatavasti on Jaak Jõerüüt praegu Eestis vabariigi suursaadik Soomes. Ja kindlasti täidab Viivi Luik diplomaadi abikaasa kohuseid väärikalt sest sirgjooneline, aus ja väärikas hoiak ja meeldiv suhtlemine on tema iseloomuomadused. Kuid Viivi Luik on siiski eelkõige kirjanik ja viimasel aastal on ta elanud peamiselt Berliinis. Ta kasutab rahvusvahelist stipendiumi, mida igal aastal taotlevad maailmas paljud ja saavad mõned. Ta töötab. Ta kirjutab. Ja ta lubas mul teile lühidalt ka rääkida oma viimase teose loo. Valmis käsikiri, mida kirjanik tahtis paljunemisele viia, ununes metroovagunisse. Kas ahastus oli suur? Oli aga õige pea, asusin uuesti kirjutama. Kas vastab tõele siis see, mida siin Tallinnas olen kuulnud, et sul oli tekst nii hästi peas, et õnnestus see reprodutseerida uuesti kirjutada? Ei, see on nüüd küll müüt. Ma ei suutnud seda teha, ütles Viivi Luik. Hakkasin kirjutama täiesti uut asja ja kui mulle hiljem kätte sattus ameerika autori Istan Ellise teos informandid, siis oli mul hea meel, et minu teos pooleli jäi. Siinkohal meenutasime koos ka Betti Alveri tulipunase vihmavarju motiivi, et uut, et uut ma ei tahtnud enam. Mäletate. Käsikirjade hukku on ju kirjanduse ajaloos küllalt ette tulnud, aga Viivi ütles naerukil häälega. Paljud küsisid, et mis siis, eks see oli sul ju mälus. Aga see ei olnud mälus ja siinkohal käib jutt kompuutermälust. See oli vanamoodne masinakirjas, paberipakk. Oleks olnud mingi arvutiketas, oleks lugu olnud hoopis vähem romantiline, ütles kirjanik. Kes võis selle paberipataka leida, oli see vagunikoristaja või kerjus, kes viskas selle võõras keeles paberit pakki pettunult minema. Uus teos on poole peal ja sellest Viivi Luik rohkem ei rääkinud. Mida sa soovid sünnipäevaks, küsisin endale endale ei oska midagi soovida. Suuri muutusi maailmale, aga endale mitte midagi. Viivi Luik peab sünnipäeva intiimseks asjaks, mis teistesse ei peaks puutuma. Kui oled ühe rahvakirjanik ühe keelevõlur, siis pead teada saama, et inimesed sind meeles peavad. Ja lõpetame tänase saate Viivi Luige luuletusega, mille ma palusin tal ise nimetada, et mis on talle endale praegu kallis. See on luuletus tiiva vari ja see on kirjutatud esimesel jaanuaril 1990. Haljas kuusk, satume talveingel. Ütle pilketa pateetiliselt, õrnalt. Sõnadest jääb õhku, valgeid nõiaringe, oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt. Roostevabad tähed väga jõuluvalgus ära neavad maa, mis neetud juba niigi. Ots on ära nähtud. Näha jääb veel algus ühest paigast teise tuulehoog viib riigid. Kuni õhku lendab surma võlumägi. Kanna sajandit kui musta kihlasõrmust. Kõik on võimalik ka see, et ilmub põrmust ette teatamata. Taeva sõjavägi.