Keelekõrv 197. saade Meie mikrofon on täna külas Ain Kaalepile. Kõigepealt pärisin tema seisukohta hiljuti keele kõrvas kõne all olnud perekonnanimede käänamise asjus. Mina olen vanamoodne inimene. Meil enne seda vana vabariigi ajal õpetati, et meie perekonnanimed käenduvad nii nagu paistavad nimi või omadussõnad kusjuures võib teha erandeid, kui käänamine kirjakeele omast liiga erinev, näiteks Kattai peatsi õieti käendama Kattai kada ja Pettai peda ja et noh, siis võru murret harjulane ei oska, et siis võib käänata aga taimseid Kataid, ma nägin taid ja nii edasi. Kuna ma käisin koolis Tartus, kerkis kohe küsimus susi, mis me sellega teeme, iga tartlane teab susi, soe sutt ja aga tallinlane muidugi, räägib Heino Susi raamatutest ja mälestab Heino sushit hea sõnaga. Norraga paratamatuna. Minu seisukoht on üldiselt nii palju kui võimalik ikka käänata eesti keele päraselt. Meri mere. No see on minu meelest nii endastmõistetav, et see meie ajakirjanduses levinud meri, meri, Merit, see on mu meelest meie presidendi solvamine ja mulle ei meeldi põrmugi, kui inimesed, kelle nimi on jõgi või mägiisana, seda mitte õigesse ei kääna jõgi jõe jõge. Näiteks Soome Hellavooli joogi käenome Lavooli, Joe henna vooli jooge kusjuures uued ikkagi ei muuda, aga kääname seda täitsa loomulikult Eesti moodi, aga mõne eesti jõega on jah tegemist. Ta tahab, et temasse suhtutakse kui Jõgis. Viimasel ajal on kõne all olnud ka sõimusõnade ja ropendamise küsimus. Kuidas sulle tundub, kas võib öelda, et ei maksa muretseda ja halada küll kõik läheb? No muretseda ja halada ei maksa üldse ja mitte kunagi eriti nüüd, kus me ometi lõpuks oleme vabaks saanud. Vaba olla on muidugi palju raskem, kuid mitte olla. Häirib inimesi vahel kuidagi ei saada aru sellest, et vabaduse juurde käivad ka kohus. See unustatakse täitsa jaa, aga mis keeleküsimustesse puutub, siis ma näeksin küll väga meeleldi, kui meelde tuletatakse Johannes Voldemar Veski, kelle sünnist muide juunikuus möödub 125 aastat ja just tema koera loomist oleks vaja, kõik on liiga ovaalsed läinud, see vabadus juba tikub anarhiale sarnanema. Ei osata isegi enam ülivõhet moodustada igasuguseid niisuguseid asju nagu nagu ütleme, täiuslik Kuim, näiteks suhtlus, lihtsalt täitsa lehed trükitakse ära. Ma ütlen, silm ka ei pilgu, kõik need i-mitmuse moodustamised ja, ja niisugused asjad, mis algkoolilastel olid enne sõda selged keskkoolilastel igal juhul mingi vabadusi. Tuvastust on tikkunud ka keeleelus ja see tuletab mulle meelde Hugo Raudsepa unustatud näidendit, lipud tormis, seal vene sõdureid seletavad, et otsi ja et küll on tore, kõigepealt peksime, muutes kõik aknad books, aga nüüd ei tea, mis teha, aeg, julg, julm, julm hakkab. Ja, ja mulle tundub, et midagi niisugust on meie keeleelus ka toimunud, et ohjad on liiga lõdvale lastud ja sellepärast tuleks seda veskit hea sõnaga meenutada. Et kohe ei tarvitse olla väga range. Vabadused on ka ette nähtud, aga kus peab olema koerte ja kus vabadused, see nõuab natuke järelemõtlemist. Jaan Kaplinski on väga kahjulikud, tegutseme asju. Nii tark mees ja nii rumalad seisukohad keele alal. Ma ei saa sellest siiamaani hästi aru, aga eks ole ka mingisugune vabaduse joovastus. Isegi nii tagamehele on pähe hakanud. Üks asi on vigade rohkus ja niisugune tunne, et ajalehtedes ja ajakirjandus ei ole keeletoimetajaid ega korrektoreid, sellest on nii palju räägitud, aga teine asi on mingisugune keele ühe ülbastumine või hirmus moodide levik, nagu oleks inimeste eesmärgiks praegu ikkagi kõigepealt olla nagu teised mitte olla ise. Mulle tundus email naljakas, sellepärast et kirjutades peaks iga kirjutajad taotlema no mitte mingisugust erilist edvistamise sõnadega või ei tea, mis äsja avastamist praegu annaks juba väga omanäolise stiili, kui kasutada lihtsalt vanu häid olemasolevaid eesti sõnu. Muidu moesõna on tohutult, mida, mida igale poole topitakse. No see on mõnevõrra muidugi paratamatu, kui keegi leiab toreda sõna ja hakkavad ka teised kasutama ja ja kui on vähetuntud sõnaga tegemist, siis on ju päris tore kõigile, meenutatakse, aga, aga, aga tõepoolest tekivad mitmesugused stambid ja ma unistasin ajakirjanikust, kellel riiulis oleks Mereste neli köidet, mis on kohest kõige rikkalikum sõnavaravaramu, mis meile kättesaadav olnud ja aeg-ajalt sirviks ja leiaks sealt sealt mõne sõna, isegi need robeldajad, milliseid toredaid roppusi on saarlaste täis ja need, mida nad nüüd haljendavad jaakloomingusse. No mis ta nimi nüüd vaata jaa, konterlikene ja oi jumal ja ta on niikuinii vaene, on see temal ropendamine noh, kümneaastase poisi plangu kirjad, eks ole, 11 lehekülge kirjutatu neid täis, isegi ropendada nad ei oska sõnavara, vaesust ja, ja oskamatus rikkusi kasutada on küll üks asi millest nagu tasuks kõnelda ja eriti peaks sellest kõnelema muidugi ülikoolis, surnalistidele. See oleks väga vajalik. Nad peaksid väga kõva eesti keele kursuse läbi tegema, millesse kuulub eesti keele ajalugu, eesti murded. Ma ei tea, kas midagi niisugust on, ma kardan, et ei ole. Ma tahaksin kõnelda mõnedest vene pärasustest meie keeles. Kõigepealt häälduses kaks sõna, mida me hääldame venepäraselt ja mis ei ole muu, milles sugugi suunduslik. On isegi Loidetav. Esiteks alfa, kreeka tähestiku esimene täht, väga sagedasti hääldatakse alfa ja see on muidugi vene hääldamine. Kreeka keel ei anna selleks mingit põhjust ja samuti Euroopa keeled, kus sellest tähest kõneldakse kuskil põlatoliseerid ja Tiina sõna on tuntud tants polka. Mulle on äärmiselt võõrastav kuulda teda nimetatavad Panattaliseeritult polgaks. Minu lapsepõlves oli ta ikka polga. Nüüd ma uurisin natuke selle sõna ajalugu, see sõna on käibele tulnud aastal 1831 praas äsja oli toimunud Poola ülestõus ja poolakatele avaldati solidaarsust sellega, et üks tšehhi rahvatants nimetati pulgaks poolatariks pulka tähendab ju ka poolatoni keeles hääldatakse teda küll polka aga tšehhi keeles, mitte tsehhis Tappolga ja sealt Saksamaale polka ja Saksamaalt tuli see tants juba möödunud sajandil meile ja oli ikka pulka pulka, aga kuna vene keeles on polka, siis on ta nüüd ka sagedasti pulgaks muutut. Mulle tundub, et ei ole vajalik alfa, polka. Nii palju hääldamisest. Nüüd natuke sealt vanast, kaks sõna kõigepealt. Mis tuleks eesti keelest küll kaunis kui alt välja ajada. Nendest kõige levinum on sõnakast troll ja gastroleerimas. See on niisugune imelik sõna saksa keeles, kast rolle on külalisosa. Ühel näitlejal on kast rolle, kui ta esineb teise linnateatris näiteks. Aga terve teater teeks kast rolli, nagu ta teeb vene keeles ja eesti keeles seda seda ei ole. Ja eriti ei ole saksa keeles sõna kastroliiral. Kust võiks vene Castroli loovaid ja eesti gastroleerimas tulla, see on lihtsalt vene keelest võetud sõna ja me arvame, et see on rahvusvaheline sõna kastroleerima kõlab nii prantsuse moodi ei elavad venelased ise välja mõelnud ja sõnal sõna on natuke naljakas, et minu meelest Tuleks kõnelda ikka vanamoodi külalisi, etendustest või siis võta tarvitusele uus sõna, mille ma olen välja mõelnud ja mis võiks Eesti kõrvale päris omane olla. Külalema külalust külalisetenduse asemel öelda külalust. Vanemuisel oli külalus Soomes näiteks ja külalejate hulgas olid need ja need oleks mõeldav, aga gastroleerimas ele ma kaotaksin küll hoopis ära siis täitsa puhas vene sõna, Pukvalista arvataks jälle, et see on mingi rahvusvaheline sõna vene sõnast Pukkuva Pukvalism. Tähendab sõna sõnalisust tõlkides esineb vahel sõna sõnal nisust. Kui liiga sõna-sõnaliselt tõlgitakse bukvar vene keeles, kirjade eesti keeles tuleks öelda sõnasõnalisus või kui kangesti tahetakse võõrsõna tarvitada suur rahvusulmelisena verbaliseerida olemas ladina sõnast verbum, mis tähendab sõna palist sõnasõnalisus Buqualism täiesti tarbetu vene päevaseks. Siia ritta julgeksin ma asjatada ka sportlaste keeles väga sagedasti esineva sõna tähenduses edukas, tagajärjekas, tulemuslik, resultatiivne, öeldakse ja jäeti ja see ei ole rahvusvaheline sõna, kuigi ta ju õieti ladina päritolu on. Seda tarvitavad just venelased ja ometi meil on kolm sõna erijuhtudel nendel tähenduslik vahe, aga ma ei kuule neid üldse. Edukas tagajärjekas, tulemuslik. Ja vene mõjul oleme tarvitanud siis võõrsõna, mis ei ole kuigi rahvusvaheline. Nüüd edasi teeme mõned päris naljakad sõnad, mida aeg-ajalt on ka kuulda ja mida küll hoopiski ei ole vaja. Sumbuu anne kõlab väga põnevalt. Nagu oleks mingi rahvusvaheline sõna. Venelased ise ei tea, kust see sõna on pärit. Ta kõlab nagu idamaiselt veidi. Aga, aga ei ole etümoloogiat vene keeleteadlased, nagu ma teatmeteostest uurisin, siiamaani leidnud. See tähendab segane, aga eesti keeles on nii palju toredaid sõnu, segane, hägune, ebamäärane, udune ja veel palju-palju-palju, nii et suu Puurne on tegelikult täiesti tarbetu. Kui teda mõnikord tarvitada, siis võiks tema all tähenduseks kõrvaltähenduseks nagu olla venepäraselt segane, aga ma ei tea, kas meil on niisugust erisegasuse liiki üldse vaja vaja märkida. Ja teine samalaadiline sõnal väga salapärane sõna Kumiire. Seda olen ma ka vahel näinud, meie trügi sõnas isegi see tähendab ebajumalat või puusliku. Ja vene keeles just selle sõna päritolu on väga salapärane. Ühendatakse semiidi sõnaga kumm, raha, mis tähendab preestrit või siis usseedisemaga kummii veega kummeerimis tähendab hiiglast ja isegi Vene teadlased lõhkeldanud seda soome sõnaga kummarda või eesti kummardamaganusi seemneid küll. Kust, kuidas saab. Põhjus oleks venelastel sõnast kummardama tehasena, Kumiir see, see on võimatu, see ei tule kõne alla. Aga see Kumiir, hiiglane, vot see, see võiks küll arvesse tulla. No ühesõnaga tegelikult tarbetu sõna, isegi mingisugust eri nüanssi talle anda ei saa. Ebajumal puuslik, mõlemad toredad sõnad, aga nyyd paar sellist sõna, mis nõukogude ajal meile vene keelest on tulnud ja, ja millel on üsna tugev. No ütleme, nõukogulik koloriit ja mis isegi teatud seostes peaksite eesti keeles säilima. Kõigepealt nahaal nahaalne, see ei ole lihtsalt häbematu häbematu, võib-olla ka isegi vaiksel viisil Uibädemon tulla, aga nahaalne, teate küll, see on see, kes lärmab ja heidab pikali maha, tõmbab särgi eest lõhki ja kahjubjal nõuab oma oma õigust. See on just see. No ma ei taha öelda ainult vene moodi, no ütleme, nõukogude moodi agressiivselt ja tülikad häbematu. Selline nähtus on olemas nahaalsus, nahaalselt inimesed. Nii et häbematute hulgas on olemas ka nahaalset inimesi, see on slaavi sõna. See tüvi on hall, halui näiteks kasvama, tüvi on olemas bulgaaria keeles näiteks Hallen segu horvaadi keeles Oholm, ega see halb olla, mis slaavi keeltes Läbematutel tähendab. Ja nüüd veel teine sõna Samost liigist ütlema, et see on haltuura. Jällegi nõukogude ajal käibele tulnud ja väga põnev on päritoluga see olevat pärit keskaegse ladina keele sõnast artulaarium, mis on üks osa leinajumalateenistusest ja sealt siis On tähendus edasi arenenud ukraina keeles näiteks on olemas sõna half tuur, mis tähendab tasu vaimulikule selle eest, et ta leinajumalateenistust on korralikult Aftu ühesõnaga algtähendust oleks siis kõrvalsissetulek kunagi preestrite kõrvalsissetulek, aga hiljem siis sobiva patud. Mitteametlik kõrvalsissetulek oleks siis haltuura, aga see on hakanud tähendama ka töö kõrval tehtud ebaseaduslikku tööd ja kehvasti tehtud tööd. Ja sellega seoses kadunud Henno meliste soovitas haltuura asemel ilusat eesti sõna. Hõlbud. No sõna on iseendast iluks, võiks ka mõnest seoses tarvitusele tulla, aga see ei ole kultuur, kultuuri on ikkagi ikkagi see, mis on teatud ajajärguga ja teatud suhtumisega meie rahva ajaloos seotud ja, ja seda sõna välja tõrjuma hakata. Ta üldse ei ole mõtet. Muide, sakslastele on kunagi tulnud mul vaja seletada, mis asi see haltuura on. Ja siis ma olen leidnud saksa keeles sõna mahverk. Mach värk alamsaksa hollandi ja taani keeles oleks Makver ka päris vahva sõna seal ühesõnaga niisugune mahilatsioon või midagi niisugust, aga see on jälle midagi muud. Makvarika võiks olla ka. Minu lapsepõlves, kui öeldi, et siin haltuurat tehtud see tähendab seda, et tal viletsalt ehitatud või pärandatud või no üle jala lastud lohakas töö selle tõttu, et ta ei olnud nagu päris või niisugune vastutusega Kui ma üliõpilane olin, siis tehti haltuurat niimoodi näiteks kirjutati ajalehele artikkel mingisugusel kroonu teemal ja kroonustiilis, mis oli muidugi jama, aga see Lehtsai honorari vaene üliõpilane ja siis ta ütles. No tegin vaikse haltuura, sain ka. Eks pillimehed räägivad pillimeeste seal kuulnud lähme haltuurale, no umbes või siis ka näitlejad, kes jõuluajal lähevad jõuluvanadeks. Ja aga algtähendus, eks ole, nagu ma rääkisin, see, mis ukraina keeles on säilinud tasu vaimulikule matusetalituse eest. No matusetalitus ei ole see igapäevane jumalateenistus, vaid see on niisugune lisatasu, aga samal ajal täiesti seaduslik, nii et algtähendus ka sellel sõnal haltuura Hartulaarium, nagu ütlesin, leinajumalateenistuse osa on päris positiivne olnud, aga ajaloo keerdkäikude tõttu saanud siis niisuguse tähenduse millise või siis võiks ka eesti keeles nii ajaloolises mõttes säilitada. Nii, aga minul on siin paberilehel märgusõna all. Ain Kaalep vastab kirjutatud veeriks sõna ja see on filosoofia. Aa muidugi, seda ma oleksin pidanud päris alguses, kui ma rääkisin alfast ja polkast soovitasil alfa ja polka. See kuulub ka sinna, ainult et küsimus ei ole mitte hell is, vaid küsimus on essis. Vokaalide vaheline ess vene keeles on tugev, vastab meie kahele esile, ühesõnaga jällegi tsaariajal juba vene hariduse mõjul harjuti hääldama filosoofia kadunud Gustav Naan hääldas isegi filosoofia filosoofia. Ta rääkis mutatestikut hästi, aga kõik võrdsemad olid tal vere pärast. See tugev Esson seal muidugi ka tarbetada. Naljakas filosoofia tuleks öelda filo ja Sophia. Sophia tähendab tarkusena filo ära tarkus armastaks. See oli keelekõrv kus täna kuulasime Ain Kaalepit. Saate toimetas Mari Tarand. Kohtume nädala pärast.