Viimasel ajal on uudistes jälle keskmisest sagedamini vilksatanud sõna vastuoluline. Meil on päris mitu vastuolulist poliitikut. Hiljuti tegi üks vastuoluline minister kohe eriti vastuolulise avalduse. Riigikogus kiideti heaks. Vastuoluline seadus. Ajakirjanduses on vastuoluliseks tituleeritud muuhulgas nuhktarkvarainvesteeringuid transporti ja koguni karvamütsi. Peaks ikkagi filosoofiline karvamüts olema. Vastuolu on Eesti entsüklopeedia järgi kategooria, mis väljendab vastandite vahelist suhet nähtuse või protsessi teineteisesse tungivate ja samal ajal teineteist eitavate tendentside ja külgede seesmine vahekord. Vastuoluline tähendab eesti keele seletava sõnaraamatu järgi vastuolus olev vastukäiv rääkiv vastuolusid sisaldav inimeses, kes lubab endale tihtilugu teiste aadressil teravusi või lihtsalt ütleb, mis sülg suhu toob. Muidugi olla midagi vastuolulist. Kas me nimetame teda ausaks ja otsekoheseks või labaseks ebaviisakaks, on juba meie tõlgenduse küsimus. Vastuoluline on näiteks lausa ma tean, rajab, kuigi tegelikult ei 100 lause sa oled idioot, on lihtlabane solvang. Midagi vastuolulist siin ei ole. Kui mingi seaduse tekst on vastuoluline, siis on lood küll halvad, kuidas seadusetegijad selle läbi lasid? See tähendab, et tekstis on midagi ebaloogilist, mingi vasturääkivusi. Seadus, mis tekitab ühiskonnas vastakaid hinnanguid ärritab paljusid. Ei pruugi tingimata veel vastuoluline olla. Probleemi põhjus saab selgeks, kui heidame pilgu inglise-eesti sõnaraamatusse. Sõna kontrovööshal vastana antakse mõnes sõnastikus kõigepealt just vastuoluline. Tark on siis kõlatega edasi lugeda. Teised tähendused on vaidlusi tekitav, vaieldav võime siit veel edasi mõelda, vastakaid hinnanguid tekitav ärritav. Just neid tähendusi enamasti silmas peetakse. Ärgem siis rääkigem vastuolulisusest seal, kus mingit vastuolu ei ole.